101 keskenduse arendamise objekti
Rāhula, sõbralikkuse arendamine kaotab igasuguse pahatahtlikkuse...
kaastunde arendamine kaotab igasuguse vägivaldsuse…
kaasrõõmu arendamine kaotab igasuguse rahutuse...
neutraalse suhtumise arendamine kaotab igasuguse vastumeelsuse...
ilutuse [mõistmise] arendamine kaotab kõik kired...
püsituse teadvustamise arendamine kaotab „mina olen“...
hingamise teadvustamise arendamine kaotab rahutud mõtted ja toob suure kasu.[1]
Buddha õpetatud meele arendamise süsteem hõlmab kahe dhamma arendamist, milleks on (1) rahu arendamine (samatha-bhāvanā) ja (2) läbinägemise arendamine (vipassanā-bhāvanā).[2] Rahu arendamine kui teadvuse arendamise (citta-bhāvanā) meetod eksisteeris juba ennem Buddha eluaega. Samas on Buddha õpetatud meele arendamise eesmärk varasemate jooga süsteemidega võrreldes erinevad, millest johtuvalt erinevad ka arendamise aluseks olevad objektid. Buddha ei ole loetlenud eraldi samatha ja vipassanā objekte, kuid vastavad loetelud esinevad hilisema päritoluga tekstides.
Rahu ja läbinägemine (samatha-vipassanā) ei esine suttades erinevate meetodite ega süsteemidena, vaid integreeritud, lahutamatute dhammadena. Virgumisele iseloomulike teadmiste saavutamiseks on vaja arendada mõlemat.
Buddha on õpetanud, et keskenduse arendamist tuleb esmalt alustada rahu arendamisest ja saavutada džhaana, seejärel minna üle läbinägemise arendamisele (samatha-pubbaṅgama vipassanā)[3] ning jätkata rahu ja läbinägemise arendamist paralleelselt, kuni tulvade (āsavā) lakkamiseni.
„Esimeses keskenduse sutta“[4] loetleb keskenduse ja dhammade läbinägemise seisukohast üles neli isikutüüpi (sattāro puggalā):
1. isik kes saavutab sisemise teadvuse rahunemise (ajjhattaṁ ceto-samathassa), kuid ei saavuta kõrgemaid teadmisi dhamma läbinägemisest (adhipaññā-dhamma-vipassanāya);
1. isik kes saavutab kõrgemad teadmised dhamma läbinägemisest, kuid ei saavuta sisemist teadvuse rahunemist;
2. isik kes ei saavuta ei teadvuse rahunemist ega kõrgemaid teadmisi dhamma läbinägemisest; ja
3. isik kes saavutab nii teadvuse rahunemise kui ka kõrgemad teadmised dhamma läbinägemisest.
Virguda saab neist vaid viimane, kes saavutab nii rahu kui läbinägemise – just nii nagu seda Buddha on kirjeldanud „Loobuva elu viljade suttas“.[5] Selle saavutamiseks õpetab Buddha „Teises keskenduse suttas“[6] ja „Kolmandas keskenduse suttas“, kuidas need neli isikut peaksid meelt edasi arendama.
1. Isik, kel on sisemine teadvuse rahu, kui ei ole dhamma läbinägemisel põhinevaid kõrgemaid teadmisi (ajjhattaṁ cetosamathassa na lābhī adhi-paññā-dhamma-vipassanāya), peab sisemisele rahule toetudes (patiṭṭhāya) arendama kõrgemaid teadmisi dhamma läbinägemisest. Selleks läheb ta teise bhikkhu juurde kes on saavutanud dhamma läbinägemisel põhinevaid kõrgemad teadmised ja küsib juhendust, kuidas moodustisi vaadata (saṅkhārā daṭṭhabbā), kuidas neid uurida (sammasitabbā) ja kuidas läbi näha (vipassitabbā).[7] Seejärel jätkab ta saadud juhiste kohaselt keskendust ning saavutab mingi aja pärast mõlemad – nii rahu kui läbinägemise.
2. Isik, kel on dhamma läbinägemisel põhinevad kõrgemad teadmised, kuid ei ole sisemist teadvuse rahu (st ei ole arendanud välja kõiki nelja vormide džhaanat), peab dhamma läbinägemisel põhinevatele kõrgematele teadmistele toetudes arendama sisemist teadvuse rahu. Selleks läheb ta teise bhikkhu juurde kes on saavutanud sisemise teadvuse rahu ja küsib juhendust, kuidas peaks teadvust rahustama (citta saṇṭhapetabba), vaigistama (sannisādetabba) ja ühtsustama (ekodi kātabba) ja keskendama/koondama (samādahātabba). Kui bhikkhu saab teada, kuidas (1) nelja vormi džhaana väljaarendamise, (2) ühele ainsale keskenduskujundile (samādhi-nimitta) (nii sisemisele kui välimisele) keskenduse (ajjhatta-bahiddhā) (=samatha) ning (3) tühjuse (suññata) ehk minatuse läbinägemise (=vipassanā) teel teadvust rahustada, vaigistada, ühtsustada ja koondada, jätkab bhikkhu saadud juhiste kohaselt keskendust ning saavutab mingi aja pärast mõlemad – nii rahu kui läbinägemise.[8]
3. Isik, kel ei ole ei sisemist teadvuse rahu ega dhamma läbinägemisel põhinevaid kõrgemaid teadmisi, peab nende mõlema oskusliku dhamma saavutamiseks arendama ülimat soovi, püüdlust, võimekust/suutlikkust (ussāha), pingutust (ussoḷhi), takistamatust (appaṭivānī) ja teadvustatud arusaamist (sati-sampajañña), tehes seda samasuguse motivatsiooniga nagu inimene, kes kustutab peas põlevaid juukseid või seljas leekides olevaid riideid, misjärel saavutab ta mingi aja pärast nii rahu kui läbinägemise. Selleks läheb ta teise bhikkhu juurde, kes on saavutanud nii sisemise teadvuse rahu kui ka dhamma läbinägemisel põhinevad kõrgemad teadmised ning küsib, kuidas peaks teadvust rahustama, vaigistama, ühtsustama ning koondama (=samatha) ning seejärel, kuidas moodustisi vaadata, kuidas neid uurida ja kuidas läbi näha (=vipassanā). Ka siin õpetab Buddha, et kui inimene pole meelt treeninud ja/või džhaanat veel saavutanud, alustab ta rahu arendamisest, misjärel (peale džhaana saavutamist) hakkab arendama läbinägemist. Seejärel jätkab mõlema dhamma – nii samatha kui vipassanā – koosarendamist.
4. Isik, kes on saavutanud nii sisemise teadvuse rahu, kui dhamma läbinägemisel põhinevad kõrgemad teadmised, peab teostama neile kahele oskuslikule dhammale rajanedes tulvade hääbumise praktikat (āsavānaṁ khayāya yogo).
Sama põhimõte esineb „Vijjābhāgiya suttas“, kus Buddha õpetab nii samatha kui vipassanā erinevust ja sellest johtuvalt koosarendamise vajalikkust. Suttas selgitab Buddha, et rahu arendamise eesmärgiks on arenenud teadvus ja arenenud teadvuse eesmärgiks on kire hülgamine. Kirest plekiline teadvus ei vabane, kuid kire kiretustumises teadvus vabaneb. Läbinägemise arendamise eesmärgiks on aga arenenud tarkus ja arenenud tarkuse eesmärgiks on teadmatuse hülgamine. Teadmatusest plekiline tarkus ei arene, kuid teadmatuse kiretustumises tarkus vabaneb. [9]
Rahu arendamisel fokusseeritakse tähelepanu ühele objektile, misjärel keha rahuneb ja meele ebastabiilsus lakkab. Kui kõik viis takistust (sabbe te pañca nīvaraṇe), tarkust nõrgestavad teadvuse pealisplekid (cetaso upakkilese paññāya dubbalīkaraṇe)[10] ning kirg (rāga) on džhaana saavutamisel ajutiselt peatunud, on meel võimeline märkama olemasolu vahetult, nii nagu see tõeliselt on, misjärel saab jätkata rahu arendamist koos läbinägemise arendamisega.[11]
Buddha ei ole õpetanud eraldi rahu ja läbinägemise arendamist. Näiteks, birma koolkonnas levinud õpetuse kohaselt kuuluvad „Hingamise teadvustamise suttas“[12] toodud 16st astmest esimesed 12 peamiselt rahu arendamise (samatha-bhāvanā) alla ja viimased neli peamiselt läbinägemise arendamise (vipassanā-bhāvanā) alla. Samas saab peale džhaana saavutamist kõikides astmetes rakendada mõlemat dhammat, nt samatha teel kogeda õnne (sukha) või läbinägemise teel vaadelda püsitust (anicca).
Arendamata ja harjutamata meel juhib dukkhasse. Buddha õpetus on oma olemuselt teadvuse arendamise õpetus. Ta on kinnitanud, et ei tea midagi, mis oleks kahjustavam ja tegutsemiseks sobimatum, kui seda on arendamata ja harjutamata teadvus (cittaṁ abhāvitaṁ, abahulīkataṁ), ega midagi, mis oleks kasulikum ja tegutsemiseks sobilikum, kui seda on arendatud ja harjutatud teadvus (cittaṁ bhāvitaṁ, bahulīkataṁ). Kui arendamata ja harjutamata teadvus toob kaasa suure kahju ja dukkha, siis arendatud ja harjutatud teadvus toob kaasa suure kasu ning õnne (sukhā).[13]
|
101 RAHU ARENDAMISE DHAMMAT |
|
|
|
|
"Jaotuste kogu" (Anguttaranikāya, Eka Nipāta), "Džhaana grupp# (Jhānavagga) AN 1.378-627 |
|
Kõik 101 dhammat on kirjeldatud järgnevates peatükkides.
[1] „mettaṁ hi te rāhula bhāvanaṁ bhāvayato, yo vyāpādo so pahīyissati... karuṇaṁ hi te rāhula bhāvanaṁ bhāvayato, yā vihesā sā pahīyissati... muditaṁ hi te rāhula bhāvanaṁ bhāvayato, yā arati sā pahīyissati... upekkhaṁ hi te rāhula bhāvanaṁ bhāvayato, yo paṭigho so pahīyissati... asubhaṁ hi te rāhula bhāvanaṁ bhāvayato,yo rāgo so pahīyissati… asubhaṁ hi te rāhula bhāvanaṁ bhāvayato, yo rāgo so pahīyissati... aniccasaññaṁ hi te rāhula bhāvanaṁ bhāvayato, yo asmimāno so pahīyissati... ānāpānasati rāhula bhāvitā bahulīkatā, mahapphalā hoti mahānisaṁsā.“ – Mahārāhulovadasutta MN 62.
[2] „katame dve dhammā bhāvetabbā? samatho ca vipassanā ca.“ – Dasuttarasutta DN 34; samuti Mahāvacchasutta [Mahāvacchagottasutta] MN 73 ;Samathavipassanāsutta SN 43.2; KodhaPeyyāla-Vagga AN 2.180–229 jt.
[3] Jhānanisasayasutta (Sāvatthinidānaṁ) AN 9.36 jt.
[4] Paṭhamasamādhisutta AN 4.92. Tatiyasamādhisutta AN 4.94.
[5] Sāmaññaphalasutta DN 2.
[6] Vastavalt Dutiyasamādhisutta AN 4.93 ja Tatiyasamādhisutta AN 4.94.
[7] Läbinägemisteadmise saavutamiseks (vipassa-nāñāṇa) suunab bhikkhu rahu arendamisega saavutatud džhaanas keskendunud, puhastunud, särava, veatu, plekitu, nõtke, taotleva, ühtlase ja vankumatu meele teadmistele ja nägemisele: see keha on vaid neli ainet; sündinud emast ja isast; seda tuleb toita; see on ebapüsiv, kahjustatav, vigastatav ja hävinev; ta mõistab, et vaid teadvus on see, mis ekslikult seostab teda kehaga; vt Sāmaññaphalasutta DN 2.
[8] Vt ka Mahāsuññatasutta MN 122.
[9] „dve me, bhikkhave, dhammā vijjābhāgiyā. katame dve? samatho ca vipassanā ca. samatho, bhikkhave, bhāvito kamatthamanubhoti? cittaṁ bhāvīyati. cittaṁ bhāvitaṁ kamatthamanubhoti? yo rāgo so pahīyati. vipassanā, bhikkhave, bhāvitā kamatthamanubhoti? paññā bhāvīyati. paññā bhāvitā kamatthamanubhoti? yā avijjā sā pahīyati. rāgupakkiliṭṭhaṁ vā, bhikkhave, cittaṁ na vimuccati, avijjupakkiliṭṭhā vā paññā na bhāvīyati. Iti kho, bhikkhave, rāgavirāgā cetovimutti, avijjāvirāgā paññāvimuttī”ti.“ – Bāla Vagga, Vijjābhāgiyasutta AN 2.31.
Kuigi Buddha antud õpetus on üks, on hiljem tekkinud koolkondade sisesed ja vahelised seisukohad õpetuse tõlgendamise ja teostamise osas kohati vägagi erinevad. Näiteks, Birma koolkonna õpetaja Mahasi Sayadaw ja Goenka traditsioon väidavad „Suurele teadlikkuse rajamise suttale“ (Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22) toetudes, et vipassanā on „ainus tee“ (ekā-yana). Vipassanā buumi kõrgaeg oli 20. sajandi teisel poolel, mis enamasti baseerus Mahasi Sayadaw õpetustel ning hakkas vaibuma alates 1982, peale Mahasi Sayadaw surma. Tänu sellel ajal kirjutatud rohkearvulistele vipassanā-teemalistele raamatutele võib veel tänapäevalgi kohata arvamust, et vipassanā puhul on tegemist eraldiseisva, kõrgema või parema meetodiga, mis ei vasta aga suttades toodule. Mõned vipassanā õpetajad on suhtunud kahtlevalt ka samatha praktikas kogetavasse rõõmu (pīti) ja õnne (sukha) tundesse ning soovitanud need unustada või neist vabaneda. Kuna Buddha on aga õpetanud, et nii rõõm kui õnn on džhaanaga kaasnevad loomulikud nähtused (vt Cetanākaraṇīyasutta AN 11.2), mis neljanda džhaana saavutamisel lakkavad, on teised õpetajad näinud selles teadmiste piiratust või võimetust ise džhaanat saavutada. Buddha on aga algupärastes tekstides korduvalt rõhutanud mõlema dhamma – nii samatha kui vipassanā olulisust ja koosarendamise vajalikkust.
[10] Uttiyasutta AN 10.95.
[11] Bāla-vagga AN 2.31.
[12] Ānāpānasatisutta MN 118.
[13] Akammaniya Vagga AN 1.21-1.30.