Otse põhisisu juurde

Vale rääkimisest hoidumine (musāvādāvirati)

Vale rääkimine (musā-vādā [musā väär, vale + vāda rääkimine, kõne, jutt; öeldu, maine, omadus, tunnus; arutelu, vaidlus, poleemika; õpetus, teooria, doktriin]) on (1) vale rääkimine moel, nagu oleks tegemist tõega või (2) tõe rääkimine moel, nagu oleks tegemist valega. „Vale rääkimise suttas“[1] õpetas Buddha, et teadlikult valetavast inimesest võib oodata kõiksugu kurja:

Bhikkhud, ma ütlen: pole ühtegi kurja tegu, mida ei saaks teha ühe dhamma ületanud inimisik.
Millise ühe?
See on, bhikkhud, teadvustatult vale rääkimine.[2]

Valetamine on seotud naudinguga

Kui kuningas Pasenadi kurdab „Rikka käitumise suttas“[3] Buddhale, kuidas ta näeb oma kohtusaalis rikkaid inimesi pidevalt naudingute nimel valetamas, õpetab Buddha, et valetamine on seotud kuue meelega kogetava naudingu järgi. Ta selgitab, et paljud kõrgest suguvõsast khattijad, kõrgest suguvõsast  braahmanid ja kõrgest suguvõsast majaperemehed, kes on rikkad, suure omandiga, kel on külluses kulda, hõbedat, tagavara (ressursse, vahendeid) (pahūta-jāta-rūpa-rajate), külluses kinnisvara ja omandit (pahūta-vittūpa-karaṇe) ning külluses raha ja teravilja (pahūta-dhana-dhaññe), räägivad teadlikult valet (sampajānamusā bhāsante), mis on naudingust juurdunud (kāma-hetu), naudingu põhjustatud (kāma-nidānaṁ) või naudingut toetav (kāmā-dhikaraṇaṁ). Omandi ja naudingute järele ihast täitunud meel ei näe omandi ja naudingutega seotud kannatusi ning juhib ihast pimestatud inimese vaevadesse nagu kala võrku.

Vale neli komponenti

Jutt on samuti tegu (kamma) ning allub teo ja tagajärje (kamma-vipāka) seaduspärale. Nii Vinayapiṭaka, kui ka Atthasālinī kohaselt kvalifitseerub valetamise alla tegu, mis sisaldab nelja komponenti.

  1. Mingi aluse/aspekti olemasolu, mis ei vasta tõele (atathaṁ vatthuṁ).
  2. Teadlik kavatsus rääkida seda, mis ei vasta tõele (visaṁ-vādana-cittaṁ).
  3. Sellega seotud püüdlemine, näiteks vale kavandamine, sellest saadud kasu planeerimine vms (tajjo vāyāmo).
  4. Teise isiku poolt vale kuulmine (parassa tadattha-vijānanaṁ).

Valet põhjustavad järgmised oskamatud ja dukkhat toovad plekid (kilesa):

  • iha (taṇhā) – kogeda naudinguid ja järjest uuenevat olemasolu või kamma-vipāka’t ja uut sündi eitaval mitteolemasoluihal põhinevaid naudinguid;
  • kirg (rāga) – kogeda kõiksuguseid, ka valel käitumisel põhinevaid naudinguid;
  • ahnus (lobha) – omada ja kokku koguda ikka ja veel, isegi siis, kui terveks eluks vajalik on juba olemas;
  • viha (dosa) – mis võib tuleneda hirmust, tahtmise mittesaamisest jms;
  • pettekujutlus (moha) – mis põhineb kolmel moonutusel ehk vääruskumusel, et mittepüsiv on püsiv, kannatus on õnn, minatus on mina ja ebameeldiv on meeldiv;
  • mitteteadmine (avijjā) – mis tuleneb nelja arija tõe, teo olemuse ning sõltuvusliku tekke teadmise puudumisest.

Bhikkhu viibib tões ja säilitab rahu

Kui bhikkhu on midagi kuulnud või näinud ja teab, siis võib ta seda rääkida ilma midagi juurde lisamata, täpsustades, kas ta on seda kuulnud, või näinud, või teab.[4] Selline valest loobumine tähendabki tões viibimist.

Nii halva ja hea kui vale ja tõe kuulmisel säilitab bhikkhu kõigutamatu rahu. „Brahmavõrgu suttas“[5] õpetab Buddha, et kui keegi räägib Tathaagatast, dhammast või sanghast halvasti, ei peaks bhikkhud haavuma (āghāta), rahulolematuks muutuma (appaccaya) ega vihastama (anabhiraddha), kuna see oleks bhikkhule endale ohuks, ega võimaldaks täpselt eristada, kas ja mis oli hästi räägitud (su-bhāsita) ning kas ja mis oli halvasti räägitud (du-b-bhāsita). Kui miski pole tõsi, peab bhikkhu:

  1. selgitama, et see on vale ja ei vasta tõele;
  2. seejärel selgitama, miks see on vale ja miks see ei vasta tegelikkusele (itipetaṁ abhūtaṁ, itipetaṁ atacchaṁ),
  3. ning seejärel täpsustama, et sellist asja Buddha, dhamma või sangha puhul ei esine.

Kui aga Buddhat, dhammat või sanghat kiidetakse, ei peaks bhikkhu olema rõõmus või õnnelik (ānanda), tundma heameelt (somanassa) ega ülendust (uppilāvita), vaid saab tunnistama seda, mis vastab tõele ja on fakt ning viitama täpselt omadusele, mille kaudu on see nähtav.

Valest loobumine

„Cunda suttas“[6] õpetab Budddha, et neljakordne kõne puhtus (catubbidhaṁ vācāya soceyyaṁ), tähendab seda, kui keegi on koosolekusaali läinud, või istumisringi/kogunemisele läinud, või sugulaste keskele läinud, või gildi/liidu keskele läinud, või kuninga hõimu keskele läinud ja temalt küsitakse tunnistajana, mida ta teab, siis

  1. mitte teades ütleb ta: „Ma ei tea“ (ajānaṁ vā āha: na jānāmī),
  2. teades ütleb ta: „Ma tean“ (jānaṁ vā āha: jānāmī),
  3. mittenäinuna ütleb ta „Ma ei näinud“ (apassaṁ vā āha: na passāmī),
  4. näinuna ütleb ta „Ma nägin“ (passaṁ vā āha: passāmī).

Nii jätab inimene enda või kellegi teise huvides või mingil tühisel ilmalikul põhjusel teadvustatult ehk teadlikult vale (sampajānamusā) rääkimata.

 

[1] „Musāvādasutta“ Iti 25.

[2] “ekadhammaṁ atītassa, bhikkhave, purisapuggalassa nāhaṁ tassa kiñci pāpakammaṁ akaraṇīyanti vadāmi [ekadhammaṁ → ekaṁ dhammaṁ (bj)]. katamaṁ ekadhammaṁ? yadidaṁ, bhikkhave, sampajānamusāvādo”ti [yadidaṁ → yathayidaṁ (bj, sya-all, pts-vp-pli1, mr].“ – „Musāvādasutta“ Iti 25.

[3] Aḍḍakaraṇasutta SN 3.7.

[4] Maggavibhaṁgasutta SN 45.8.

[5] Brahmajālasutta DN 1.

[6] Cundasutta AN 10.176.

Tagasi üles