Tathaagata kõne ja vaikimine
Tõepoolest, Buddha räägitud sõnad heaolust, täieliku nibbaana saavutamisest [ja] dukkhast rahu loomisest on parimad sõnad.[1]
„Kuningapoeg Abhaya [„hirmutu“] suttas“[2] selgitab Buddha, millistel tingimustel ta peab õigeks rääkida ja millistel mitte.
1. Juhul, kui Tathāgata teab, et kõne on mittetõene (st ei vasta olemasolu tõelisele olemusele) (abhūta), mittefaktikohane (ataccha), mittekasuga seotud (anattha-saṁhita), teiste jaoks mittemeeldiv (appiya) või mittemeelepärane (amanāpā) – siis ta ei räägi.
2. Juhul, kui Tathāgata teab, et kõne on tõene (bhūta) ja faktikohane (taccha), kuid mittekasuga seotud, teiste jaoks mittemeeldiv ja mittemeelepärane – siis ta ei räägi.
3. Juhul, kui Tathāgata teab, et kõne on tõene, faktiline, kasuga seotud (atthasaṁhita), kuid teiste jaoks mittemeeldiv (appiyā) ja mittemeelepärane – siis teab Tathāgata, millal on õige aeg kõneleda.
4. Juhul, kui Tathāgata teab, et kõne on mittetõene, mittefaktikohane ja mittekasuga seotud kuid teistele meeldiv (piyā) ja meelepärane (manāpā) – siis ta ei räägi.
5. Juhul, kui Tathāgata teab, et kõne on tõene ja faktiline, kuid mittekasuga seotud, teiste jaoks meeldiv ja meelepärane – siis ta ei räägi.
6. Juhul, kui Tathāgata teab, et kõne on tõene, faktiline, kasuga seotud, teiste jaoks meeldiv ja meelepärane – siis teab Tathāgata, millal on õige aeg rääkida.
Suttas selgitab Buddha, et Tathāgata sellise suhtlemise põhjuseks (hetu) on halastus/hoolivus (anukampā) olendite suhtes.
Suttades toodud kirjelduse kohaselt on Saamana Gootama õpetussõnad alati: (1) õigeaegsed, [kooskõlas] (2) olemasoluga (bhūta-vādī), (3) eesmärgiga (attha-vādī = arija tee kaudu virgumine), (4) tõe ehk dhammaga (dhamma-vādī) ja (5) vinaja ehk (ahnusest, ihast, vihast, teadmatusest) välja juhtivaga (vinaya-vādī), milleks on arija kaheksaosaline tee (ariyo aṭṭhaṅgiko maggo).[3]
Kui Buddha vaikis, ei teinud ta seda väljendusoskuse või teadmise puudumise tõttu. Buddha vaikimine oli praktiline, kuna tema dhamma keskendub vaid olemasolu olemuse vahetu taipamise loomisele, mis saavutatakse keha ja meele vaigistamise kaudu.
Tathaagata suhtlemise aluseks olevad kümme jõudu
„Lõvimöirge suttas“ ja „Suures lõvimöirge suttas“[4] õpetab Buddha, et tema suhtlemine põhineb kümnel Tathaagata jõul (dasa tathāgatabala), mis on oma olemuselt tegelikkusele vastavad teadmised asjadest ja nähtustest nii nagu need tõeliselt esinevad (yathā-bhūtaṁ pajānāti).
1. Võimaliku kui võimaliku ja mittevõimaliku kui mittevõimaliku teadmine tegelikkusele vastavalt (ṭhānañca ṭhānato aṭṭhānañca aṭṭhānato yathābhūtaṁ pajānāti).
2. Mineviku, tuleviku ja praeguste ettevõetud tegude põhjuse, tagajärge ja vilja teadmine tegelikkusele vastavalt (atītānāgata-paccuppannānaṁ kamma-samādānānaṁ ṭhānaso hetuso vipākaṁ).
3. Kõikjale viivate teede (kuhu üks või teine praktika välja viib) teadmine tegelikkusele vastavalt (sabbattha-gāminiṁ paṭipadaṁ yathā-bhūtaṁ pajānāti).
4. Paljude elementidega ja erineva elementidega maailma teadmine tegelikkusele vastavalt (aneka-dhātu-nānā-dhātu-loka yathā-bhūtaṁ pajānāti).
5. Olendite erinevate kalduvuste teadmine tegelikkusele vastavalt (sattānaṁ nānā-dhimuttikataṁ yathā-bhūtaṁ pajānāti).
6. Teiste olendite ja teiste isikute võimete teadmine tegelikkusele vastavalt (para-sattānaṁ para-puggalānaṁ indriya-paro-pariyattaṁ yathā-bhūtaṁ pajānāti).
7. Džhaanas vabanemise keskendussaavutuse, plekkidest puhastumisest ja [teadmiste] esilekerkimise teadmine tegelikkusele vastavalt (jhāna-vimokkha-samādhi-samāpattīnaṁ saṁkilesaṁ vodānaṁ vuṭṭhānaṁ yathā-bhūtaṁ pajānāti).
8. Tathāgata paljude erinevate eelnevate olemasolude meenutamise teadmine (aneka-vihitaṁ pubbenivāsaṁ anussarati).
9. Kõikide olendite – nii madalate kui kõrgete, kauni välimusega kui mittekauni välimusega, õnnelike kui mitteõnnelike – vastavalt nende endi tegudele kadumise ja ilmumise teadmine. Selline teadmine saavutatakse puhastunud taevaliku silma (dibbena cakkhunā visuddhena) tekkimisel.
10. Tulvade hääbumise, tulvadeta teadvuse vabanemise, juba selles elus tarkuse vabanemise, ülimate teadmiste, tõe realiseerumisest/nägemise saavutamise ja selles saavutuses viibimise teadmine (tathāgato āsavānaṁ khayā anāsavaṁ cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ diṭṭheva dhamme sayaṁ abhiññā sacchikatvā upasampajja viharati).
„Abhidhammakorvi“ teise raamatu „Jaotused“ (Vibhaṁga) 19. peatükk „Jõu arutelu“ loetleb kokku 68 erinevat jõu (bala) alajaotust.[5]
Buddha kasutas dhamma edastamiseks ka luulet
Iidses Indias peeti luuletamist kauniks kunstiks, mis kajastub ka suttades, kus Buddha suhtleb või õpetab luule vormis.[6] Näiteks oli Auväärne Vaṁgīsa andekas nii dhamma mõistmist ja taipamist soodustaval moel vastamises (paṭibhānavantānaṁ yadidaṁ),[7] kui ka spontaanse luule komponeerimises. Sutta nimega „Rohkem kui tuhat“[8] räägib sellest, kuidas viibides koos Buddhaga Anāthapiṇḍika pargis, kus Virgunu jagas 1250 bhikkhule dhamma innustust, tundis Auväärne Vaṁgīsa tugevat innustuse puhangut. Buddha nõustus Vaṁgīsa palvega jagada tekkinud innustust ka teiste bhikkhudega, mispeale kandis Vaṁgīsa ette neli spontaanset värsisalmi. Kui Buddha sai teada, et Vaṁgīsa oli need luuleread sealsamas loonud, pakkus ta, et Vaṁgīsa võiks jätkata. Nii kasutas Buddha ise luulet dhamma edastamiseks ja julgustas ka bhikkhusid tema poolt õpetatud dhammat kaunis luulevormis ette kandma.
Buddha eluajal ei pandud Indias õpetajate õpetusi kirja, vaid õpilased pidasid õpetustekste meeles ja andsid suuliselt edasi. Kuna tavatekstiga võrreldes jäävad luuletused paremini meelde, võis luulevormis õpetuse andmise üheks eesmärgiks olla teksti sõnasõnalise meeldejätmise hõlbustamine.
Vaikus kui kõnekas vastus
Tipiṭaka sisaldab mitmeid kirjeldusi Buddha vaikimisest. Inimeste puhul, kes ei suutnud mõista oma küsimuse sisu suurust ega olnud võimelised aru saama vastuse tegelikku tähendust, Buddha vaikis. Ta õpetas, et tema antud dhamma on ülimalt sügav (gambhīra), raskesti nähtav (duddasa), raskesti mõistetav (duranubodha), rahu (santa), kõrgeim (paṇīta), väljaspool mõtlemist ja loogikat asuv (atakkāvacara), peen (nipuṇa) ja [ainult] targale mõistetav (paṇḍita-vedanīya)[9]. Siinkohal saab Buddha vaikimist tõlgendada kui soovi säilitada dhamma õpetamisel võimalikult täpne arusaamise raamistik, mitte õpetada moel, mis võimaldaks õige dhamma valet tõlgendamist ning väljendada sõnalise õpetamise teekonna lõppu jõudmist, kust iga tark peab ise mõtlemise ja selle abil loodud sõnalise väljenduse hülgamise kaudu jõudma vahetusse mõistmisesse. Buddha on kannatlikult selgitanud, et virgumata meel ei suuda vahetult mõista absoluutset tõde nagu ka pimedana sündinud inimene ei suuda tõeliselt mõista seda, mis on värvid.
Buddha ei vastanud teatud spekulatiivsetele ja metafüüsilistele küsimustele. 10 mittevastatud (avyākata) küsimust, mille puhul Buddha vaikis, olid alljärgnevad:[10]
1. „On maailm igavene?“ (sassato loko)
2. „On maailm mitte-igavene?“ (asassato loko)
3. „On maailm lõputu?“ (antavā loko)
4. „On maailm mitte-lõputu?“ (anantavā loko)
5. „On hing see mis füüsis (füüsiline keha)?“ (taṁ jīvaṁ taṁ sarīran)
6. „On hing erinev, füüsis erinev?“ (aññaṁ jīvaṁ aññaṁ sarīran)
7. „On Thatāgata olemas peale surma?“ (hoti tathāgato paraṁ maraṇā)
8. „Ei ole Thatāgata’t peale surma?“ (na hoti tathāgato paraṁ maraṇā)
9. „On olemas ja [samal ajal] ei ole olemas Thatāgata peale surma?“ (hoti ca na ca hoti tathāgato paraṁ maraṇā)
10. „Ei ole olemas ja [samal ajal] ei ole mitteolemas Thatāgata peale surma?“ (neva hoti na na hoti tathāgato paraṁ maraṇā)
Kui Auväärne Sāriputta küsis Auväärselt Mahākassapa’lt, miks Buddha ei vasta Thatāgata eksisteerimise ja surmaga seotud küsimustele, selgitas Mahākassapa, et sellised küsimused ei ole olulised, ei toeta brahmalikku käitumist ehk need ei tule kasuks vaimse elu teostamisel, ei juhi (olemasolu) tüdimusse, kiretusse ega lakkamisse, rahusse, kõrgemasse teadmisse, virgumisse ega vaibumisse.[11] „Mõtlemise suttas“[12] annab ka Buddha ise neile küsimustele mittevastamisele sama põhjenduse. Ta õpetas, et neil 10 teemal ei peaks ka bhikkhu mõtlema ning soovitas selle asemel mõelda neljast tõest: „see on dukkha“, „see on dukkha tekkimine“, „see on dukkha lakkamine“ ja „see on dukkha lakkamisele viiv tee“.
„Moggallāna sutta“[13] kohaselt tulenevad kõik kümme mittevastatavat küsimust kehapõhise vaate (sakkāya-diṭṭhi) olemasolust. Bhikkhul, kes on kuulnud Arijalt dhammat ja selle teostamise tulemusena ei pea viit kogumikku enam endaks ega ennast viieks kogumikuks, ning on läbinägemise arendamise teel kehapõhise vaate täielikult ületanud, neid kümmet küsimust enam ei teki.
„Kõikide tulvade suttas“[14] toodud tavakahtlustele lisaks eksisteerivad veel 16 spetsiifilist tulvasid (āsavā) tekitavat kahtlust.
I. Minevikuga seotud 5 kahtlust
1. Kas ma olen olnud minevikus?
2. Kas mind ei ole olnud minevikus?
3. Mis ma olen olnud minevikus?
4. Kuidas ma olen olnud minevikus?
5. Millisest olemasolu vallast (maailmast) millisesse olemasolu valda (maailma) olen ma muutunud minevikus?
II. Tulevikuga seotud 5 kahtlust
6. Kas ma olen tulevikus?
7. Kas mind ei ole tulevikus?
8. Mis ma olen tulevikus?
9. Kuidas ma saan olema tulevikus?
10. Millisest olemasolu vallast (maailmast) millisesse olemasolu valda (maailma) ma muutun tulevikus?
III. Olevikuga seotud 5 kahtlust
11. Kas ma olen?
12. Kas mind ei ole?
13. Mis ma olen?
14. Kuidas ma olen?
15. Kust on see olemine (olend) tulnud?
16. Kuhu see olemine (olend) läheb?
Ka need 16 küsimust tulenevad kehapõhisest vaatest, ega saa juhtida (olemasolu) tüdimusse, kiretusse ega lakkamisse, rahusse, kõrgemasse teadmisse, virgumisse ega vaibumisse.[15] Kõik need küsimused on võimalik ületada džhaanades keskenduse teel.[16]
Oskamatul meeleseisundil põhinev vaikimine
Vaikimine (tuṇhī) võib põhineda nii arukusel kui ka selle puudumisel. Buddha ei kiitnud heaks tema eluajal askeetide poolt järgitud vaikimistõotuse järgimise traditsiooni, kus vaikimine ei põhinenud mitte tarkusel, vaid teadmatusel ning ihal mitte kaotada jumalakartlike ja kergeusklike mulje lõhkumisega austust, isiklikku kasu (toit, riided, raha jms) ning soosingut. Buddha ise vastas vaikimisega küsimustele, mis olid virgumise seisukohast kasutud või mille sisu küsija mõista ei suutnud.
Vaikimine võib olla tingitud teadmatusest, vihast, solvumisest vm oskamatust meeleseisundist. „Potaliya sutta“[17] kirjeldab Potaliya rahulolematusest ja solvumisest tingitud vaikimist ning „Bilaṅgika sutta“[18] braahman Bilaṅgika vihast ja solvumisest tingitud vaikimist. Mõlemal juhul õpetab Buddha neile dhammat, misjärel saavad mõlemast mehest buddhadhamma järgijad.
Vaikimine vale või eksimuse mittetunnistamisel
„Metsiku hobuse suttas“[19] õpetab Buddha, et kui eksimusega vahele jäänud bhikkhu ei tunnista ja ka ei eita eksimust, vaid vaikib, valmistab ta vaikimisega sanghale meelehärmi. Eksimust üles tunnistamata ei saa bhikkhu vinaja kohaselt oma kõlblust puhastada ning pakub sobimatut eeskuju.
„Sarabha sutta“[20] räägib rändajast (paribbājako) Sarabha’st, kes väitis, et õppis samaṇā sakyaputtikā ehk erak Saakja poja (st Buddha) juures dhammat, kuid lahkus. Kui Buddha hiljem Sarabha’ga kohtudes temalt pärib, kas Sarabha on midagi sellist öelnud ja mida ta siis Buddhalt õppis, vaikib Sarabha langetatud päi. Selline vale rääkimise mittetunnistamine ja vaikimine pälvib suttas teiste bhikkhude manitsuse.
Vaikimine kui kaastundlik vastandumise lõpetamine
„Nirodha suttas“[21] õpetab Auväärne Sāriputta, et kõlbluse, keskenduse ja tarkuse saavutusega (sīla-sampanno samādhi-sampanno paññā-sampanno) bhikkhu võib siseneda taju ja tunnete lakkamisse (saññā-vedayita-nirodhaṁ) ehk seisundisse, mis saavutatakse kaheksanda džhaana ületamisel. Kui Auväärne Udāyī väidab seepeale kolm korda, et taoline asi pole võimalik, jääb Sāriputta vait, kuniks sekkub Buddha, kes olukorra lahendab. Sāriputta oli arahant, ta ei püüdnud võita ega olnud solvunud teadmatusest tuleneva lapsiku vastuvaidlemise peale. Aga kuna ka sõna on tegu (kamma), mis toob kaasa teo iseloomule vastava vilja (vipāka), saab vaikimisega lapsiku vastuvaidlemise lõpetamist vaadelda kui tarkuse ja kaastundlikkuse ilmingut, mille eesmärgiks on säästa lapsik tema enda oskamatu teo viljast.
„Asurindaka sutta“[22] toob ära loo, kuidas vaikimine võib aidata ületada viha ja luua mõistmist. Kord läks ebaviisakas braahman vihase ja rahulolematuna Buddha juurde ning solvas teda ebaviisakate ja karmide (asabbhāhi pharusāhi) sõnadega, mispeale Buddha vaikis. Kui braahman tõlgendas Buddha vaikimist lüüasaamisega, selgitas Buddha rahulikult, et mitte ebaviisakate ja karmide sõnadega ei saavutata võitu, vaid tõeline võit saavutatakse kannatlikkuse ja mõistmisega (titikkha vijāna). Peale Buddhalt õpetuse saavutamist sai braahmanist vooguastunu.
Vaikus kui vägivallatu eesmärgi saavutamise tee
„Raṭṭhapāla sutta“[23] toob ära loo, kuidas saab vaikust kasutada vägivallatul moel eesmärgi saavutamiseks. Peale Buddhaga kohtumist naasis Raṭṭhapāla koju, et paluda vanematelt luba maisehüljanuks (pabbajjā) saada. Vanemad aga keeldusid, põhjendades, et Raṭṭhapāla oli nende ainus laps keda nad väga armastavad ja kes on neile kallis, kes on üles kasvanud luksuses, ega tea midagi dukkhast. Raṭṭhapāla istus seepeale maha ja keeldus söömast, öeldes, et ta kas sureb või liitub sanghaga. Kuna Raṭṭhapāla vastas vanemate korduvatele keelitustele ja palvetele järjekindla vaikimise ning toidust loobumisega, andsid vanemad talle lõpuks loa kodust lahkumiseks.
Vaikimine kui nõustumine või mittenõustumine
Kui „Loobuva elu viljade suttas“[24] avaldab kuningas Ājatasattu soovi mõne hea õpetajaga kohtumiseks, soovitavad ministrid talle tol ajal ühte kuuest heterodoksest õpetajast.[25] Kuningas aga vaikib selle peale, mis tähendab, et ta ei kiida seda soovitust heaks.
„Pealisplekkide suttas“[26] läheb bhikkhu Buddha juurde ja palub, et Buddha läheks kaastundest ja peataks bhikkhude ägeda vaidlemise, nõustub Buddha vaikides (adhivāsesi bhagavā tuṇhībhāvena). Samamoodi avaldab Buddha vaikimisega nõusolekut, kui bhikkhud või ilmikud midagi temalt paluvad,[27] näiteks külastada kellegi kodu[28] või tulla almustoitu vastu võtma[29].
Vaikimine sangha tegevuste (saṅgha-kamma) kontekstis (nt hääletamisel, ordineerimisel jms) tähendab samuti nõusolekut või heakskiitu.[30]
Vaikimine kui salajane või müstiline õpetamise meetod
„Ānanda sutta“[31] kirjeldab juhtumit, kus maisehüljanu (pabbajjā) Vacchagotta kohtub Buddhaga ja pärib, kas mina jääb ellu (atthattā) või mina ei jää ellu (natthattā), mille peale Ülim aga vaikis. Kui Vacchagotta seepeale lahkub ja Ānanda küsib Buddhalt tema vaikise põhjust, selgitab Buddha, et kui ta oleks vastanud Vacchagotta’le, et mina jääb ellu, siis oleks ta asunud eternalismi ehk igavikulisuse õpetust (sassata-vādā) järgivate erakrändurite ja braahmanide poolele. Kui ta oleks aga vastanud, et mina ei jää ellu, siis oleks ta asunud annihilatsiooni ehk lõpliku hävitamise ja kadumise õpetust (uccheda-vādā) järgivate erakrändurite ja braahmanide poolele. Kuna Vacchagotta’l puudus teadmine olemasolu olemusest (anicca, dukkha, anattā) ja sõltuvuslikust tekkimisest (paṭiccasamuppāda) ning tema küsimused polnud seotud ülimate teadmiste (abhiññā), virgumise ja vaibumise saavutamisega[32], siis vastas Buddha talle vaikusega. Siinkohal polnud tegu salapärase, ainult õpetajalt õpilasele teadmiste ülekandmisega, nagu mõni hilisema sekti õpetaja on püüdnud taolisi olukordi selgitada, vaid juhtumiga, kus vastamine oleks eeldanud vastuse mõistmiseks vajalikke teadmisi.
Buddha vaikuse tõlgendamine kui salajase, vaid õpetajalt õpilasele edasiantava dhamma olemas olemine, säilitamine või kaitsmine esindab valest vaatest tekkinud buddhadhamma sisulist mittemõistmist. Buddha ei vaikinud 45 aasta jooksul kordagi teemadel, mis on seotud virgumise saavutamisega ega andnud ainsatki salaõpetust, millest tuleks vaikida. Kuna vale vaade ja sellel põhinev mitteteadmine ei lakka kunagi, siis ei lakka ka uute buddhadhamma tõlgenduste ja neile vastavate õpetusliinide loomine.[33]
Kui esimesed 60 Buddha järgijat olid virgunud ja arahantiks saanud, saatis Buddha nad erinevates suundades laiali inimeste ja deevade hüvanguks dukkhast vabanemise õiget dhammat õpetama.[34] Algne Buddha õpetus rajanes suusõnalisel kordamisel ja edasiandmisel ega sisaldanud „müstilist vaikimist“ ega selle kaudu üleloomulikul, maagilisel moel dhamma edasiandmist. Buddha on kinnitanud, et ta pole õpetanud salaõpetusi ega nõudnud teiste õpetajate esikohale seadmist. Tekstide kohaselt peaks bhikkhu rajama endale õigest dhammast saare[35], enda varjupaiga, selles viibima ja teised õpetused (st kõik muud filosoofilised ideed ja tema poolt mitteõpetatud hilisema päritoluga dharmad) hülgama ning kõrvale heitma (chaḍḍeyyātha).[36]
Vaikus kui keskenduse ja mõistmise saavutamise eeldus
Vaikus on osa vabanemise teostusest. Virgumise saavutamine eeldab keha ja meele täielikku vaigistamist, mis saab toimuda vaid õigel vaatel põhineva kõlbelise meele õige keskenduse saavutamise ning teises džhaanas – kus mõtlemine ja läbiuurimine (vitakka-vicārā) on lakanud[37] – viibimise teel. Selleks läheb bhikkhu peale õpetajalt saadud õige dhamma kuulamist ning (1) arija kõlbluse, (2) arija rahulolu, (3) arija võimete ohjamise ja (4) arija teadvustatud arusaamise omandamist eraldatud paika, milleks on mets, puujuur, mägi, mäenõlv, mägikoobas, surnuaed, džungel, avatud väli, õlekuhi või lehehunnik.[38] Eraldunud naudingutest ja mitteoskuslikest dhammadest, saavutab ta mõtlemise ja läbiuurimisega, eralduses sündinud rõõmus ja õnnes esimese džhaana ning viibib selles.[39] Taolise keskendusastme saavutamiseks ja harjutamiseks on vaikusel suur roll.
Keel ja kõne on mõtlemise tulemus. Selleks, et mõtlemine ja kõne ületada, tuleb keskendust jätkata ja süvendada seni, kuni saavutatakse teine džhaama (dutiya-jjhāna), kus mõtlemine ja läbiuurimine (vitakka-vicārā)[40] lakkavad. Sellist, mõtlemisest vabanenud keskenduses viibimist nimetaski Buddha arija vaikuseks.
Keskenduskogemusi saab vaid kaudselt kirjeldada. Džhaanas saavutatavad kogemused ja teadmised on keele abil kaudselt kirjeldatavad, nagu ka maasika maitse, kuid ilma vahetu kogemuse ja teadmise saavutamiseta pole džhaana kogemus mõistetav. Asi ega nähtus pole nimi ja nimi pole asi ega nähtus. Teadmised ilma vahetu kogemuseta ei esinda Buddha õpetuse kontekstis ületavat tarkust. Alles siis, kui keha ja meel on vaigistatud, saab asuda meelt plekkidest puhastama ja vahetu tarkuse poole liikuma.
Vaibumiskogemust pole sõnadega võimalik edasi anda
„Phagguna küsimuse suttas“ kinnitab Buddda Phagguna’le, et ei ole olemas silma, kõrva, nina, keelt, keha ega meelt, mille abil saaks kirjeldada buddhasid, kes on saavutanud lõpliku nibbaana (pari-nibbute), katkestanud leviku/vohangu (chinnapapañce), katkestanud raja (chinnavaṭume), lõpetanud [olemasolu] tsükli (pariyādinnavaṭṭe) ja ületanud kõik kannatused (sabba-dukkha-vītivaṭṭe).[41]
Kuna kõne abil pole võimalik vaibumist täielikult mõista, kirjeldas Buddha nibbaanat eitavat keelt ehk apofaasi kasutades. Näiteks, kirjeldas Buddha nibbaanat kui ala, kus ei ole maad, ei ole vett, ei ole tuld, ei ole tuult; ei ole lõputu ruumi valda, ei ole lõputu teadvuse valda, ei ole mittemillegi valda, ei ole ei-taju-ega-mittetaju-valda; ei ole ka seda maailma, ei ole selle taga olevat maailma, ei ole kuud ega päikest; seal, ei ole tulemist, ei ole minemist, ei ole jätkumist, ei ole lakkamist, ei ole uut sündi, ei vähimatki tuge, vähimatki liikumist, vähimatki objekti.[42] Osutades sellega vaibumise kirjeldamatule olemusele on küll võimalik viidata aspektidele, mida nibbaana ei ole ja mida seal pole, kuid selline kirjeldus pole tõeline, vahetu nibbaana kogemus. Nibbaana kogemust võib püüda panna kaunitesse, poeetilistesse sõnadesse või neist sõnadest inspireerituna muusikasse, kuid ikkagi pole see isegi lähedal vaibumise mõistmisele. Et luule ja muusikaga tarbetut segadust mitte juurde luua, kohustuvad mungad ja nunnad (uposatha päeval ka kaheksat kõlblusjuhist järgivad ilmikud) tantsust ja muusikast hoiduma sellest loobudes[43] ning keskenduvad džhaana saavutamisele ning džhaanas läbinägemise teel vahetu olemasolu olemuse mõistmise saavutamisele.
Arija vaikus
Buddha õpetas „Arija otsingu suttas“, et juhul kui bhikkhud tulevad kokku, on neil kohustus rääkida ainult dhammast (dhamma-kathā) või säilitada arija vaikus (ariyo tuṇhībhāvo).[44] „Kolita sutta“ kohaselt tähendab arija vaikus teist džhaanat, kus mõtlemine ja läbiuurimine on vaibunud.[45]
Džhaana on termin, mis tähistab kaheksaastmelist keskendusseisundit. Selline teadvusseisund pole oma olemuselt religioosne ega müstiline. Džhaanad saavutatakse täieliku objektile keskenduse seisundis (appanā), mille kestel toimub esmalt ajutine ja hiljem lõplik viie takistuse (pañca nīvaraṇā) – (1) naudingusoov (kāmacchanda), (2) kuritahtlikkus (byāpāda/vyāpāda), (3) laiskus ja loidus (thīna-middha), (4) rahutus ja mure (uddhacca-kukkucca) ning (5) kahtlus (vicikicchā)[46] – peatumine. „Džhaana suttas“ on toodud Buddha kirjeldus neljast vormi džhaanast (rūpa-jjhāna = rūpā-vacara-jjhāna) ja neljast vormita džhaanast (arūpa-jjhāna = arūpā-vacara-jjhāna).[47] Arija vaikus pole tavaline vaikus või vaikimine, vaid see ongi teises džhaanas mõtlemise (vitakka) ja läbiuurimise (vicāra) ületamisel tekkiv teadvusseisund, kus tavapärane meeles esinev mõttevoog peatub. Sellist seisundit iseloomustab keskenduses tekkiv sügav sisemine rahunemine, teadvuse ühtsus ning kehas ja meeles kogetav rõõmu ja õnne tunne.[48] Sõnadest ja mõttemürast puhastunud meel on võimeline kogema vahetult praeguse hetkega seotut ning looma kirka, tegelikkusele vastav olemasolu nägemise ja kogemise. Õppides sel moel vaatlema asju ja nähtuseid nii nagu need tegelikult on, kerkivad meeles esile vabastav teadmine (ñāṇa) ja tarkus (paññā).[49]
Seega võivad bhikkhud koos olles rääkida kas dhammast või viibida džhaanas ja arendada meelt, kuna miski muu virgumisele ei vii.[50]
Sangha vaikimine
„Pealisplekkide sutta“[51] kirjeldab juhtumit, kui Buddha külastas Idabambusepargis (pācīnavaṁsadāyo) kooselavat kolme askeedist sõpra Anuruddha’t, Nandiya’t ja Kimila’t (Kimbila). Buddha saabudes võttis üks bhikkhu vaikides tema kausi ja rüü, teine laotas vaikides istme laiali ja kolmas valas vaikides pesemiseks vett Buddha jalgadele. Selline vaikides tegutsemine kirjeldaski tolle aja sanghat. Vaikust püüti säilitada ka koos tegutsedes. Iga munk järgis hoolega oma kloostritoiminguid ja -kohustusi. Kui kellelgi oli abi vaja, „andis ta teisele käega märku ja ühendades käed, panid nad [veepotid] püsti“[52]. Kuulnud, kuidas kolm munka elavad ja tegutsevad üheskoos vaikides, tunnustas (sādhu) Buddha sellist käitumist. Kõik kolm bhikkhut said hiljem ka arahantideks.
Vaikust hoids võimaldab bhikkhu teistel bhikkhudel segamatult dhammavinayat teostada ja iseendal täielikus rahus teadlikkust ja keskendust arendada.
„Suures teadlikkuse rajamise suttas“[53] õpetab Buddha arendama selget arusaamist (sampajañña) vaikuses. Samamood sisaldavad sajad suttad Buddha juhiseid eraldatud kohas ja vaikuses keskenduse arendamisest.[54]
Bhikkhud säilitavad vaikuse ka almuste kogumise ringil, seda nii teel olles, almust oodates kui ka ka almust vastu võttes. Bhikkhu ei tohi küsida toitu ega anda annetajale sõnadeta ehk silmade või keha liigutustega märku, millist toitu ta eelistaks. Traditsiooniliselt lugesid mungad söömise lõpetades annetajatele tänu, tänapäeval loetakse tänu (anumdana) üldjuhul kohe peale almuse saamist, misjärel liigub munk templisse või kloostrisse tagasi.[55]
Arahantide vaikuses viibimine
„Retsiteerimise sutta“[56] jutustab sellest, kuidas deeva päris Kosala metsas elanud bhikkhult, miks ta varasemalt retsiteeris dhammat, kuid nüüd püsib vaikuses (tuṇhībhūto). Seepeale selgitab bhikkhu deevale, et vaikib, kuna saavutas kiretuse (virāga) ning rahu (santa) ehk virgus. Dhamma retsiteerimine on bhikkhudele mitte ainult kohustuslik vaid õpetuse meelespidamise seisukohast ka vajalik kuni eesmärgi teostamiseni. Peale virgumist aga „saab bhikkhu dhammaks“ ning saavutab maistületava meelevaikuse.
Arahanti eraldumist ja vaikuses viibimist kirjeldab hästi „Noore sutta“[57], kus almusringilt naasev noorem munk läks vaikides oma eluruumi, selle asemel et aidata bhikkhusid rüüde õmblemisel. Kui teised bhikkhud andsid juhtunust Buddhale teada, kutsus Buddha noorema bhikkhu enda juurde ja teatas, et tegemist on eesmärgi saavutanu ehk arahantiga.
Vaikimine kui austuse ja tänu väljendus
Suttades toodud juhtumite puhul, kus Buddha esitab bhikkhudele küsimuse ja nood vaikivad, võib vaikus esindada ka ülimat austust ja sügavat tänu Õpetaja suhtes. Sellise vaikuse parimaks näiteks on „Suur lõpliku vaibumise sutta“[58], kus Buddha küsib sanghalt vahetult enne lõplikku vaibumist kolm korda, kas neil on küsimusi Buddha, dhamma, sangha, tee (magga) või selle teostuse (paṭipada) kohta, millele bhikkhud vastavad vaikimisega.
Õige kõnega seotud peamiste kanooniliste tekstide loetelu
„[Subhāsita]vācāsutta“ AN 5.198.
„Abhayarājakumārasutta“ MN 58.
„Aḍḍakaraṇasutta“ SN 3.7.
„Akkosasutta“ SN 7.2.
Ambalaṭṭhikarāhulovādasutta MN 61.
Araṇavibhaṁgasutta MN 139.
Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.
Brahmajālasutta DN 1.
„Bahubhāṇisutta“ AN 5.214.
„Cintasutta“ SN 56.8.
Cundasutta AN 10.176.
„Dhammavādīpañhāsutta“ SN 38.3.
„Dhaniyasutta“ Sn 1.2.
Duccaritasutta AN 4.221.
„Dukkathāsutta“ AN 5.157.
„Dutiyaisidattasutta“ SN 41.3.
„Dutiyasekhasutta“ AN 5.90.
„Duṭṭhaṭṭhakasutta“ Sn 4.3.
„Ekakanipāta“, Tatiyavagga AN 1.212.
Kakacūpamasutta MN 21.
„Ekakanipāta“, Tatiyavagga AN 3.67.
KN Thag 1239-1240, 1242.
KN, Dhp 81.
„Kokālikasutta“ AN 10.89.
„Kolitasutta“ SN 21.1.
Maggavibhaṁgasutta SN 45.8.
Mahācattārīsakasutta MN 117.
„Mahāsīhanādasutta“ MN 12.
Meghiyasutta AN 9.3.
Meghiyasutta KN Ud 4.1.
„Micchāvācāsutta“ AN 5.119.
Moggallānasutta SN 44.7.
„Ñāṇavibhaṁga“ Vb 16, 10. „Dasakamātikā“.
„Pañhabyākaraṇasutta“ AN 4.42.
„Paraṁmaraṇasutta“ SN 16.12.
„Parosahassasutta“ SN 8.8.
„Paṭhamaakkhantisutta“ AN 5.215.
„Paṭhamakathāvatthusutta“ AN 10.69.
Paṭhamanānātitthiyasutta KN Ud 6.4.
Paṭhamasañcetanikasutta AN 10.217
„Patilīnasutta“ AN 4.38.
Sabbāsavasutta MN 2.
Sāmaññaphalasutta DN 2.
Sambodhisutta AN 9.1.
„Saṁghabhedakakkhandhaka“ Kd 17 („Tatiyabhāṇavāra“, 1. „Saṁghabhedakathā“).
„Sandakasutta“ MN 76.
Saṁgītisutta DN 33.
Mahākhandhaka Kd 16.
„Sīhanādasutta“ AN 10.21.
„Subhāsitasutta“ KN Snp 3.3.
Tikicchakasutta AN 10.108.
„Tiracchānakathāsutta“ SN 56.10.
Udumbarikasutta DN 25.
Vibhaṁga 168/lk. 349.
[1] „yaṁ buddho bhāsati vācaṁ khemaṁ nibbānapattiyā
dukkhassantakiriyāya sā ve vācānamuttamā.“ – KN Thag 1242.
[2] „Abhayarājakumārasutta“ MN 58.
[3] „samaṇova gotamo kālavādī bhūtavādī atthavādī dhammavādī vinayavādī’ti.“ – „Mahāsīhanādasutta“ DN 8; sama põhimõtte toovad ära Pāsādikasutta DN 29, „Posālamāṇavapucchāniddesa“ Cnd 18 jpt.
[4] Vastavalt, „Sīhanādasutta“ AN 10.21 ja „Mahāsīhanādasutta“ MN 12; sama toob ära ka „Ñāṇavibhaṁga“ Vb 16, 10. „Dasakamātikā“ jt.
[5] „api ca aṭṭhasaṭṭhi balāni – saddhābalaṁ, vīriyabalaṁ, satibalaṁ, samādhibalaṁ, paññābalaṁ, hiribalaṁ, ottappabalaṁ, paṭisaṁkhānabalaṁ, bhāvanābalaṁ, anavajjabalaṁ, saṁgahabalaṁ, khantibalaṁ, paññattibalaṁ, nijjhattibalaṁ, issariyabalaṁ, adhiṭṭhānabalaṁ, samathabalaṁ, vipassanābalaṁ, dasa sekhabalāni, dasa asekhabalāni, dasa khīṇāsavabalāni, dasa iddhibalāni, dasa tathāgatabalāni.“ – „Paṭisambhidāmagga“, „Yuganaddhavagga“, 2.9. „Balakathā“.
[6] „Dhaniyasutta“ Sn 1.2 jpt.
[7] „Ekakanipāta“, Tatiyavagga AN 1.212.
[8] „Parosahassasutta“ SN 8.8.
[9] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26; samuti Vinayapiṭaka, „Mahāvagga-pāli“, „Pabbajjā“ Mahākhandhaka Kd 1.
[10] Paṭhamanānātitthiyasutta KN Ud 6.4, „Cūḷamālukyasutta“ MN 63, Moggallānasutta SN 44.7, „Rūpaaññāṇasutta“ SN 33.1 jpt.
[11] „na hetaṁ, āvuso, atthasaṁhitaṁ nādibrahmacariyakaṁ na nibbidāya na virāgāya na nirodhāya na upasamāya na abhiññāya na sambodhāya na nibbānāya saṁvattati.“ – „Paraṁmaraṇasutta“ SN 16.12.
[12] „Cintasutta“ SN 56.8.
[13] Moggallānasutta SN 44.7; sama põhjuse toob ära ka „Dutiyaisidattasutta“ SN 41.3.
[14] „‘ahosiṁ nu kho ahaṁ atītamaddhānaṁ? na nu kho ahosiṁ atītamaddhānaṁ? kiṁ nu kho ahosiṁ atītamaddhānaṁ? kathaṁ nu kho ahosiṁ atītamaddhānaṁ? kiṁ hutvā kiṁ ahosiṁ nu kho ahaṁ atītamaddhānaṁ? bhavissāmi nu kho ahaṁ anāgatamaddhānaṁ? na nu kho bhavissāmi anāgatamaddhānaṁ? kiṁ nu kho bhavissāmi anāgatamaddhānaṁ? kathaṁ nu kho bhavissāmi anāgatamaddhānaṁ? kiṁ hutvā kiṁ bhavissāmi nu kho ahaṁ anāgatamaddhānan’ti? ‘ahaṁ nu khosmi? no nu khosmi? kiṁ nu khosmi? kathaṁ nu khosmi? ayaṁ nu kho satto kuto āgato? so kuhiṁ gāmī bhavissatī’ti?“ – Sabbāsavasutta MN 2.
[15] „na hetaṁ, āvuso, atthasaṁhitaṁ nādibrahmacariyakaṁ na nibbidāya na virāgāya na nirodhāya na upasamāya na abhiññāya na sambodhāya na nibbānāya saṁvattati.“ – „Paraṁmaraṇasutta“ SN 16.12.
[16] „Patilīnasuttaṁ“ AN 4.38.
[17] Potaliyasuttaṁ MN 54.
[18] Bilaṅgikasuttaṁ SN 7.4.
[19] „Assakhaḷuṅkasuttaṁ“ AN 8.14.
[20] „Sarabhasuttaṁ“ AN 3.64.
[21] „Nirodhasuttaṁ“ AN 5.166.
[22] „Asurindakasuttaṁ“ SN 7.3.
[23] Raṭṭhapālasuttaṁ MN 82.
[24] Sāmaññaphalasuttaṁ DN 2.
[25] Kuus õpetust on parim näide tol ajal Indias valitsenud ärksast vaimsest ja filosoofilisest huvist, mida iseloomustasid kummalised anomaaliad ja kontrastid. Intellektuaalse innukuse ja moraalse tõsidusega püüti vaimset tasakaalu ühendada kire, iha, viha ja teadmatusega. Kuna aga looduse ja teadvuse toimimise seaduspärad sellistele filosoofilistele mõttelendudele ei allu, andsid mitmed tolle aja õpetajad järele ohjeldamatule kujutlusvõimele ja kirglikule soovile olla ülima tõe ja õiguse ainuesindaja ning tuntuimad gurud. Selline tegevus viis loendamatute filosoofiate tekkimise ja mõtteanarhiani, mille Buddha resoluutselt vääraks tunnistas ning ka ümber lükkas, vt täpsemalt Brahmajālasuttaṁ DN 1. Tolle aja erinevate õpetuste kohta vt täpsemalt DVE, I osa, ptk „Vale vaade (micchā-diṭṭhi)“.
[26] Upakkilesasuttaṁ MN 128.
[27] Pāsarāsisuttaṁ MN 26, Sekhasuttaṁ MN 53, Sarabhasuttaṁ AN 3.64; Sārandadasuttaṁ AN 5.143, Phaggunasuttaṁ AN 6.56.
[28] Mahāparinibbānasuttaṁ DN 16 jt.
[29] Ambaṭṭhasuttaṁ DN 3, Soṇadaṇḍasuttaṁ DN 4, Kūṭadantasuttaṁ DN 5, Lohiccasuttaṁ DN 12, Cūḷasaccakasuttaṁ MN 35, Abhayarājakumārasuttaṁ MN 58, Uggahasuttaṁ AN 5.33, Sīhasuttaṁ AN 8.12; vinajas Mahāvibhaṅga, Pācittiyakaṇḍa, Bhojanavagga, Gaṇabhojana 32 jpt.
[30] „Vaikimine on nõusolek“ põhimõttel rajanev (hääletus)protseduur (prantsuse keeles: la procédure d'approbation tacite; ladina keeles: qui tacet consentire videtur) on ilmselt üks vanimaid hääletusvorme kogukondade ajaloo, mida rahvusvahelises õiguses järgitakse tänini.
[31] „Ānandasuttaṁ“ SN 44.10.
[32] „Simsapāsuttaṁ“ [„Sīsapāvanasuttaṁ“] SN 56.31.
[33] Vt ka DVE I, ptk „Õige vaade (sammā-diṭṭhi)“.
[34] Vt DVE, I osa, ptk „60 arahanti teele läkitamine“.
[35] „tasmātihānanda, attadīpā viharatha attasaraṇā anaññasaraṇā, dhammadīpā dhammasaraṇā anaññasaraṇā.“ – „Mahāparinibbānasuttaṁ“ DN 16. Buddha rääkis siinkohal vaid tema poolt õpetatud dhammast ja mitte ühestki teisest dhammast.
[36] „Mahāpadesasuttaṁ“ [„Mahāpadesadesanāsuttaṁ]“ AN 4.180; KN, Dhp 236 jt.
[37] „Sāmaññaphalasuttaṁ“ DN 2.
[38] „so iminā ca ariyena sīlakkhandhena samannāgato, imāya ca ariyāya santuṭṭhiyā samannāgato iminā ca ariyena indriyasaṁvarena samannāgato, iminā ca ariyena satisampajaññena samannāgato vivittaṁ senāsanaṁ bhajati araññaṁ rukkhamūlaṁ pabbataṁ kandaraṁ giriguhaṁ susānaṁ vanapatthaṁ abbhokāsaṁ palālapuñjaṁ.“ – „Cūḷahatthipadopamasuttaṁ“ MN 27; sama põhimõtte toob ära „Sāmaññaphalasuttaṁ“ DN 2.
[39] „idha bhikkhave, bhikkhu vivicceva kāmehi vivicca akusalehi dhammehi savitakkaṁ savicāraṁ vivekajaṁ pītisukhaṁ paṭhamaṁ jhānaṁ upasampajja viharati.“ – „Magga-vibhaṅgasuttaṁ“ SN 45.8, „Saccavibhaṅgasuttaṁ“ MN 141, „Mahāsatipaṭṭhānasuttaṁ“ DN 22, „Pañcaṅgikasuttaṁ“ AN 5.28, „Paṭhamajhānapañhāsuttaṁ“ SN 40.1, „Sāmaññaphalasuttaṁ“ DN 2, „Dvedhāvitakkasuttaṁ“ MN 19 jpt.
[40] „Saṅgītisuttaṁ“ DN 33, „Rahogatasuttaṁ“ SN 36.11, „Moggallāna Saṁyuttaṁ“ SN 40.1-9, „Anupubbanirodhasuttaṁ“ AN 9.31 jpt.
[41] Phaggunapañhāsutta SN 35.83.
[42] „atthi, bhikkhave, tadāyatanaṁ, yattha neva paṭhavī, na āpo, na tejo, na vāyo, na ākāsānañcāyatanaṁ, na viññāṇañcāyatanaṁ, na ākiñcaññāyatanaṁ, na nevasaññānāsaññāyatanaṁ, nāyaṁ loko, na paraloko, na ubho candimasūriyā. tatrāpāhaṁ, bhikkhave, neva āgatiṁ vadāmi, na gatiṁ, na ṭhitiṁ, na cutiṁ, na upapattiṁ; appatiṭṭhaṁ, appavattaṁ, anārammaṇamevetaṁ. esevanto dukkhassā ti.” – Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbānasutta] Ud 8.1.
[43] Vt DVE, II osa, ptk „Kõlblus ja treeningjuhised (sīla, sikkhāpada)“; „Kaheksaosaline uposatha kõlblus (aṭṭhangika uposatha sīla)“; Uposathasutta AN 3.70.
[44] „Ariyapariyesanāsuttaṁ“ [„Pāsarāsisuttaṁ“] MN 26.
[45] „Kolitasuttaṁ“ SN 21.1.
[46] „Kāyasuttaṁ“ SN 46.2; „Sāmaññaphala-suttaṁ“ DN 2; „Nissāraṇīya-suttaṁ“ AN 6.13 jpt.
[47] „Jhānasuttaṁ“ AN 9.36; samuti „Anupadasuttaṁ“ MN 111 jt.
[48] „vitakkavicārānaṁ vūpasamā ajjhattaṁ sampasādanaṁ cetaso ekodibhāvaṁ avitakkaṁ avicāraṁ samādhijaṁ pītisukhaṁ dutiyaṁ jhānaṁ upasampajja viharati.“ – „Maggavibhaṅgasuttaṁ“ SN 45.8, „Saccavibhaṅgasuttaṁ“ MN 141, „Mahāsatipaṭṭhānasuttaṁ“ DN 22, „Pañcaṅgikasuttaṁ“ AN 5.28, „Paṭhamajhānapañhāsuttaṁ“ SN 40.1, „Sāmaññaphalasuttaṁ“ DN 2, „Dvedhāvitakkasuttaṁ“ MN 19 jpt.
[49] „Sāmaññaphala-suttaṁ“ DN 2.
[50] Mahāparinibbānasutta DN 16
[51] „Upakkilesasuttaṁ“ MN 128.
[52] „sacassa hoti avisayhaṁ, hatthavikārena dutiyaṁ āmantetvā hatthavilaṅghakena upaṭṭhāpema, na tveva mayaṁ, bhante, tappaccayā vācaṁ bhindāma.“ – „Upakkilesasuttaṁ“ MN 128.
[53] „Mahāsatipaṭṭhānasuttaṁ“ MN 10.
[54] „Cūḷahatthipadopamasuttaṁ“ MN 27; „Sāmaññaphalasuttaṁ“ DN 2 jpt. Vt täpsemalt DVE III „Õige keskendus (sammā-samādhi)“.
[55] „Devahitasuttaṁ“ SN 7.13 jpt.
[56] „Sajjhāyasuttaṁ“ SN 9.10.
[58] „Mahāparinibbānasuttaṁ“ DN 16.