Saamaneera õige eluviis (sāmaṇera sammāājīva)
Virgumise teele sisenemise eeltingimuseks on õige dhamma kuulmine (dhammaṁ suṇāti) ja selle põhjal usaldusliku usu esilekerkimine (saddhaṁ paṭilabhati). Buddha õpetuse eesmärgiks on vabaneda meelt reostavatest plekkidest ning õppima maailma nägema nii nagu see tõeliselt on, seetõttu ei iseloomusta põhjendamatu või pime usk Buddha õpetuse järgijat.
Kui inimene on mõistnud, et tavaline ilmikuelu on täis meelt häirivaid ja reostavaid tegureid, mis ei võimalda pühenduda täielikult püha elu elamisele ja meele treenimisele, siis loobub ta ilmalikust elust ja asub õpetaja otsingule. Kui ilmikul on piisavalt pälvimusi ning ta teab, kust leida õige dhammat tundev ja keskenduses edusamme saavutanud bhikkhu, peaks ta minema tema juurde, paluma end pühitseda saamaneeraks.
Juhul, kui bhikkhu on nõus hakkama õpetajaks, korraldab bhikkhu ilmiku saamaneeraks ehk noormungaks vastuvõtmise protseduuri. Saamaneera loobub oma varast, perest ja kõigist sugulastest, ajab maha juuksed ja habeme, valib kollakas-oranži ehk safrani värvi mungarüü ehk ordineerub ning lahkub koduelust kodutu ellu (anagāriyaṁ pabbajati).[1]
Saamaneera juhiste kohaselt[2] peab õpilane olema hästi tähelepanelik ja valvama oma käitumist nii kõne, keha kui meele tasandil. Ta ei räägi kunagi õpetajast, dhammast või sanghast mitteaustavalt, ega näita üles lugupidamatust. Õpilane peab kasutama õpetajaga rääkides vaid virgumisele pürgijale sobilikku kõnet, mis on: faktitäpne, tõene, kasulik, seotud kõrgema sihiga, armastusväärne, meeldiv ning räägitud õigel ajal ja teadvustatult, rahumeelselt, alati viisakalt ning sõbralikult.[3]
Õpilane peab suhtlema vaid puhta eluviisiga (suddhājīve), mittelaiskade (atandite) ja hüveliste (kalyāṇe) sõpradega[4] ning püsima 10 sobiliku jututeema raames, milleks on rääkimine:[5]
- vähenõudlikkusest (appiccha-kathā),
- rahulolust (santuṭṭhi-kathā),
- eraldumisest (paviveka-kathā),
4.5.- kõlblusest (sīla-kathā),
7.keskendusesteskendusest (samādhi-kathā),- tarkusest (paññā-kathā),
- vabanemisest (vimutti-kathā),
- vabanemisteadmiste nägemisest (vimutti-ñāṇa-dassana-kathāti).
1.
2.
3.
6.
8.
9.
10.
Õpilane järgib hoolega 10 kõlblusjuhist ja kõiki templiga seotud reegleid. Tema käitumine peab olema vägivallatu, ta ei tohi võtta seda, mida ei ole talle käest kätte antud ning ta peab hoiduma naudinguid pakkuvast valest eluviisist. Õpilane peab johtuma õigest eluviisist ning püüdlema kõiges mitteoskuslikust eemale ja oskusliku poole.[6]
Kui õpetaja või vassa’de poolest vanem bhikkhu siseneb ruumi, katkestab õpilane kõik tegevused (v.a juhul, kui õpilane on džhaanas või on haige vm erijuhul), tõuseb istmelt püsti ja pakub õpetajale (oma) istet. Kui õpetaja istub, võib õpilane istuda õpetajast vasakule või paremale poole (mitte otse vastu) juhul, kui saanud õpetajalt istumiseks loa.
Kui õpetaja vajab rüüd, toitu, ravimeid vm bhikkhule vajalikku, peab õpilane leidma oskusliku tee õpetaja kasinate vajaduste rahuldamiseks. Ta peab teenima oma õpetajat ning järgima tema juhiseid ning nõuandeid vastuvaidlemata.
Õpilane peab hoidma rüüd, almuskaussi, sandaale ja istumismatti maast kõrgemas kohas. Hommikul peseb ta end ilma müra tekitamata, katab oma keha alumise rüüga (antaravāsaka) ja ülemise rüüga (uttarāsanga) nii, et vaid pea, käed ja jalad jäävad rüü alt näha. Siis võtab ta almusnõu, asetab istumismati paremale õlale, voldib pealmise rüü (sanghāṭi) kokku ning asetab üle vasaku õla.
Juhtudes kokku vanembhikkhuga (thera), asetab õpilane asjad käest ära (kui muud võimalust ei ole, siis maha) ning avaldab theerale jalgadeni kummardades austust. Õpetajaga kohtudes tervitab õpilane teda, seejärel avaldab õpetajale jalgadeni kummardades austust ja võtab õpetaja rüü ning almusnõu, seda ka juhul, kui õpetaja on temast ealiselt noorem.
Sobival ajal läheb õpilane õpetaja juurde, avaldab talle austust ja võtab vaikselt õpetajast ühel pool (gahetvā ekamantaṁ nisīdi) istet, st mitte otse õpetaja vastu, valides istme, mis on õpetaja omast madalam (nīcaṁ āsanaṁ).[7] Kui õpetaja esitab küsimuse, saab õpilane oma soove väljendada. Kui õpetaja ei küsi midagi, peab õpilane hoidma vaikust. Kui õpilasel on midagi olulist öelda, võib ta küsida õpetaja käest selleks luba. Kui õpetaja annab rääkimiseks loa, saab õpilane end väljendada. Kui õpetaja aga vaikib vastuseks, avaldab õpilane talle austust ja lahkub. Kui õpilane peaks leidma uue sobiva võimaluse, tervitab ta õpetajat, avaldab talle austust, ning palub, et õpetaja ta lahkelt ära kuulaks. Alles siis, kui õpetaja jääb kuulama, saab õpilane rääkida.
Esmalt hakkab õpilane õppima Buddha antud õiget dhammat ja õiget vinajat. Sel ajal kannab ta hoolt mii iseenda kui õpetaja eluruumi, almusnõu ja rüüde eest, puhastab templi territooriumit ning täidab muid noormunga kohustusi.
Igahommikusele almusringile minnes peab õpilane saama õpetajale järgnemiseks loa ning seejärel tavapärasel moel õpetajale järgnema. Enne sööma asumist peseb õpilane oma õpetaja jalad puhtaks, korraldab tema istumiskoha, annab talle almuskausi ja küsib, mida õpetaja tema almuskausist sooviks. Ülejäänu võib õpilane ise ära süüa, pidades rangelt meeles mõõduka söömise põhimõtet. Peale söömist võtab õpilane oma õpetaja almusnõu, peseb selle korralikult puhtaks ning asetab päikese kätte või selleks ettenähtud kohta kuivama.
Õpilase eluviis peaks olema selline, mis toetaks igakülgset tema vabanemist minavaatest, uhkusest, ahnusest, vihast ja pettekujutlusest. Oma õpetajat teenides õpib õpilane elama alandlikkuses, austuses ja lihtsast eluviisist tekkinud rõõmsas rahulolus. Ta saavutab kõlbelise meele, kirka teadlikkuse ja ohjatud võimed ning kogeb sügavat rahulolu vaid rüüst, almusnõust, annetatud toidust, meele treenimisest ja õpetaja teenimisest. Nii õpib ja teostab õpilane dhammat ja vinajat rahuküllases rõõmus, vabana isekusest ja uhkusest.
Usus vastselt koduhüljanud erakrändur (saddhāya abhinikkhamma navapabbajito navo) peab õppima, mis on oskuslik ja mis mitte ning arendama ainult oskuslikku ja kõlbelist käitumist.[8] Ta peaks harjutama vaid seda, mida tuleks harjutada ja mitte harjutama seda, mida ei tuleks harjutada ning sellest põhimõttest järjepidevalt ja vankumatult kinni pidama. Kõik Buddha poolt mitteõpetatud dhammad peab õpilane kõrvale panema ja järgima ainult seda, mida Buddha ise õpetas.[9]
14 treeningkohustuste gruppi
Vinaja „Kohustuste kogumik“[10] loetleb 14 kohustuste gruppi. Olulisemad kohustused on toodud järgnevas lühikokkuvõttes.
1. Kloostrit külastavate bhikkhude kohustused.
• Kloostreisse siseneja peaks võtma sandaalid jalast, hoidma neid madalal, koos ja kandma endaga kaasa.
• Ta peaks langetama oma päikesevarju, paljastama pea (st eemaldama peakatte) ja panema rüü õlgadele.
• Seejärel peaks ta sisenema kloostrisse austavalt, viisakalt ja kiirustamata (sādhukaṁ ataramānen).
• Kloostris viibivale peamungale ja vanematele bhikkhudele tuleb avaldada austust.
2. Kloostris viibivate bhikkhude kohustused.
• Kui vanem bhikkhu tuleb kloostrisse, peab noorem bhikkhu või sāmaṇera pakkuma abi tema rüü, almuskausi jm kandamite kandmisel.
• Tuleks pakkuda istekohta ja jalgade pesemise võimalust.
• Joogivee (pānīya) pakkumiseks võib küsida: "Kas bhante soovib joogivett?“ või korraldada muul moel joogivee kättesaadavus.
• Kui kloostrit külastaval bhikkhul on vähem vassa’sid, peaks talle ette valmistama või näitama kätte sobiliku koha asjade panemiseks, istumiseks ja puhkamiseks, jalgade pesemiseks ning joogivee leidmiseks.
• Samuti tuleb näidata, kus asub tualett ja pesuruum, vajadusel kõndimiskepid.
• Bhikkhule tuleks tutvustada kloostri kokkuleppeid ja reegleid ning selgitada, millisel ajal on sobilik kloostrist lahkuda ja kloostrisse naasta.
• Kui neid kohustusi ei täideta, sooritab bhikkhu dukkaṭa eksimuse, samas kui sāmaṇera sooritab daṇḍa eksimuse.
3. Kloostrist lahkuvate bhikkhude kohustused.
• Kogu vara, sealhulgas nõud, kausid, voodi, tool jms, tuleb sobivalt hoiustada.
• Kui kuṭī’s (onn; hurtsik; ühetoaline majake; ulualune) elab ainult üks inimene, tuleb aken ja uks sulgeda.
• Kloostrist lahkudes tuleb oma sihtkohast teavitada peamunka, vanemaid bhikkhusid ja dhamma-sõpru. Pärast nende kohustuste täitmist võib teele asuda.
• Kui neid kohustusi ei täideta, sooritab bhikkhu dukkaṭa eksimuse, samas kui sāmaṇera sooritab daṇḍa eksimuse.
4. Ilmalikele dhamma andmisega seotud kohustused.
• Kõige vanem bhikkhu peab andma ise dhammat.
• Kui ta pole aga võimeline dhammat õpetama, peab ta julgustama selleks kedagi muud, sh ka sāmaṇerat.
• Dhammat ei tohi anda ilma kõige vanema bhikkhu ehk peamunga loata.
• Kui pühendunud järgija palub kedagi, keda ta austab, et too õpetaks talle dhammat, ei ole kõige vanema bhikkhu luba vajalik.
5. Almusringile suunduva bhikkhu ja sāmaṇera kohustused.
• Buddha ajal võis selleks kohaks olla külas asuv külalistemaja.
• Almusringile ja sealt tagasi liikuv bhikkhu peab hoolega järgima kõiki sekhiya ehk treeningu reegleid.
• Söömisealal on ebaviisakas ja sobimatu, kui sāmaṇera ja nooremad bhikkhud istuvad väga lähedal vanematele bhikkhudele. Samas ei saa vanem bhikkhu keelata noorematel bhikkhudel ja sāmaṇeral istuda mingis kindlas kohas.
• Enne ja pärast söömist tuleks käsi ja suud pesta vaikselt.
• Kui keegi sülitab või peseb käsi, tuleb seda teha veeanumasse, arvestades seejuures läheduses olevate inimestega.
6. Almusringil viibiva bhikkhu ja sāmaṇera kohustused.
• Maast ja puidust valmistatud asju tuleb kindlalt hoida.
• Almuskaussi tuleb põhjalikult pesta.
• Söödav toit peab olema annetatud ilmikute või sāmaṇera poolt. Annetamata toidu söömine on vinaja eksimus.
• Kui bhikkhu arvab, et tema almuskauss pole puhas, võivad ilmikud pakkuda talle kausi.
• Tuleb järgida kõiki sekhiya juhiseid, sh rüü kandmise, kõndimise, istumise jt tegevustega seotud reegleid.
• Viibides almuste annetamise paigas, tuleb seista mitte liiga lähedal ega liiga kaugel teistest ning mitte liiga kaua ega ka liiga lühikest aega. Tuleb osata hinnata, kas teised inimesed annavad almuseid või mitte.
• Annetustoidu vastuvõtmise ajal tuleb vaadata ainult almusnõud ega tohi vaadata annetajale näkku ega silma.
• Lahkuda ei tohi liigselt kiirustades ega ka liiga aeglaselt.
7. Metsa-kuṭī’s viibiva bhikkhu ja sāmaṇera kohustused.
• Tuleb varuda nii joogivett kui kasutusvett, et olla valmis, et vargad ja röövijad võivad seda nõuda.
• Lambis tuleks hoida tuld põlemas või valmistada ette tikud või tulesüütamise komplekt.
• Liikumiseks tuleks kasutada ühte jalutuskeppi ja hoida seda kindlas kohas.
• Tuleb püüda teada ilmakaari ja maamärke piirkonnas, kus vargad võivad seda küsivad.
8. kuṭī’s viibiva bhikkhu ja sāmaṇera kohustused.
• Puhkekoht tuleb hoida päikese eest varjus.
• Toolilt, laualt, voodilt jt esemetelt tuleb pühkida tolm.
• Puhasta wc, vannituba ja õueala. Vajadusel piserda enne pühkimist veidi vett, et tolm ei tõuseks õhku. Enne ruumi koristamist korrasta tool, laud, voodi, tekk, padjad, rüü, kauss ja kõik muu ruumis olev. Puhasta ka nurgad.
• Kuti koristamisel alusta laest/kõrgemalt. Ära häiri putukaid ega lõhu ämblikuvõrke. Puhasta akna raamid.
• Puhasta esemeid õrnalt niiske lapiga: kasta lapp vette ja vääna korralikult välja.
• Aseta prügi sobivasse kohta.
• Klopi voodit ja rüüd õues. Ära tolmuta teiste bhikkhude, kuṭī’de ega veeanumate läheduses.
• Tee tolmu põhjustavad tööd allatuult, mitte vastutuult.
• Pärast rüüde jt esemete pesemist aseta need päikese kätte. Ära jäta rüüd ega teisi pestud esemeid välja kauemaks, kui see on kuivamiseks vajalik ning vabasta kuivamisala või -nöör kohe, kui esemed on kuivad. Too oma pestud asjad kuṭī’sse.
• Kui tugev tuul toob ruumi tolmu, sulge tuule suunas avatud aken ja uks.
• Hoia joogivesi ja muu kasutatav vesi puhtana.
• Kui viibid koos vanemate bhikkhudega, tuleks teatud tegevusteks saada nende luba. Näideteks: dhamma õpetamine, dhamma lugemine, dhamma kõnede andmine, lambi või valgustite süütamine, ukse või akna sulgemine ja avamine.
• Kui vanem bhikkhu on andnud loa, ei ole õpetamise puhul lisaluba enam vajalik.
• Buddha õpetas, et klooster mis on puhas ja koristatud, on väga meeldiv koht, parim paik rahu ja õnne leidmiseks neile, kes kloostrisse tulevad. Kuid tänapäeval ei ole kõik kloostrid alati puhtad ja see ei tee kloostri elanikele au.
9. Vannituba ja saun (jantāghara).
• Sauna võib kasutada pinges lihaste lõdvestamiseks ja külmal aastaajal keha kanguse vähendamiseks.
• Nägu tuleks määrida kokku saviga, et seda kuumuse eest kaitsta.
• Ühes sauna- või pesuruumis võivad olla korraga rohkem kui 1 või 2 bhikkhut või sāmaṇera’t.
• Peale sauna kasutamist tuleb saunaruumid puhastada, tuhk ja prügi enda järel koristada.
• Lahkuda ei tohi liigselt kiirustades ega ka liiga aeglaselt.
10. Tualett.
• Kui keegi soovib kasutada tualetti, peaks ta enne uksest sisenemist ukse taga köhatama. Kui keegi on tualetis, peaks ta vastu köhatama, andes nii märku et tualett on hõivatud.
• Ülemine rüü tuleb riputada tualeti välisseinale või nöörile.
• Uksest ei tohiks siseneda liiga kiiresti ega liiga aeglaselt.
• Pärast tualetipõrandale astumist tuleb tõsta alumine rüü üles. Enne tualetti sisenemist ei tohi rüüd varakult tõsta.
• Roojamise ajal ei tohiks teha suuga mingeid helisid.
• Roojamise kohas ei tuleks hoidma hambaharja.
• Roojata tuleb täpselt roojaauku, nii, et augu ümbert jääb puhtaks.
• Roojaauku ei tohi sülitada ega valada lima.
• Päraku puhastamiseks ei tohiks kasutada karedat ega katkist pulka (vananenud tava).
• Pärast päraku puhtuspulga kasutamist ei tohi seda visata väljaheite auku ega uriinikanalisse vaid see tuleb korralikult ära visata selleks ette nähtud kohta.
• Keha tuleb pesta teises ruumis.
• Pesta tuleks nii, et veepladin poleks liida lärmakas.
• Pärast veekopa kasutamist tuleb see pöörata tagurpidi ja asetada nii, et see oleks veevaba.
• Asemelt tõustes tuleb enne veenduda, et alumine rüü katab alumist kehapoolt.
• Kui tualeti põrad ei ole pärast kasutamist puhas, tuleb see pesta ja korralikult ära puhastada.
• Kui tualetis on prügi, tuleb see viia selleks ettenähtud kohta.
• Kui kasutatud päraku puhtuspulkade kast on täis, tuleb see tühjendada selleks ettenähtud kohta, kast tuleb puhastada ja oma kohale tualetis asetada.
• Vanemusel ehk vassa’de arvul pole tualeti ega sauna järjekorra puhul tähtsust. Prioriteet on neil, kes on esimesena saabunud.
• Kui bhikkhud neid reegleid ei järgi, on see āpatti rikkumine. Selle rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks on vajalik vabandamine. Kui sāmaṇera’d reegleid ei täida, saavad nad peamunga või bhikkhude assamblee poolt määratud karistuse.
11. Õpilaste kohustused õpetaja (upajjhāya) suhtes.
• Õpetaja ehk upajjhāya on bhikkhude ja sāmaṇera’de jaks nagu isa või (lapse)vanem. Kui õpilane ei ole haige, siis tõuseb õpetajast varem ja kannab austavalt tema ülemist rüüd ja palub õpetajale hambaharja ja vett näo pesemiseks.
• Seejärel pakub ta õpetajale riisi(putru) (st hommikusööki).
• Peale õpetaja lahkumist koristab ja korrastab õpilane õpetaja istumiskoha.
• Voodipesu ja tekid tuleb õigeaegselt päikese alla tuulduma panna.
• Ajal, mil voodipesu ja tekid on puhastamisel või päikese käes tuuldumas, peaks õpilane pakkuma õpetajale kohta puhkamiseks.
• Kui õpetajal on palju õpilasi võib üks õpilane võtta endale õpetaja eest hoolitsemise kohustuse. Kui õpetaja ütleb: „Mul on keegi, kes hoolitseb minu eest, kõik saate vabalt õppida ja praktiseerida,” on õpilased kohustustest vabastatud. Muul juhul tuleb neid kõigil õpetaja eest hoolitsemise kohustust täita vastuvaidlemata.
12. Õpetaja kohustused õpilase suhtes.
• Anda õpetusi ja manitsusi.
• Kui õpetajal on üleliigseid asju, võib ta pakkuda õpilasele kaussi, rüüd jt vajalikke esemeid, et toetada oma õpilast.
• Kui Õpetajal ei ole üleliigseid asju, peaks ta aitama õpilasel neid leida.
• Kui õpilane on haige, peab õpetaja pakkuma talle hambaharja, puhast vett ja putru ning koristama õpilase koha jne.
13. Järgija kohustused teiste õpetajate ees.
• pabbajjhācariya: sāmaṇera’ks ordineerimimisel on pabbajjhācariya see õpetaja, kes sāmaṇera’t õpetab ja annab kolm kaitset.
• upasampadācariya: õpetaja, kes lausub kammavācā bhikkhu ordineerimise ajal.
• dhammācariya: õpetaja, kes õpetab Buddha dhammat.
• nissayācariya: õpetaja, kes annab nissaya; see, kes hoolitseb isiku eest, kes temast sõltub.
• Neil neljal õpilasel on samad kohustused, mis on õpilasel oma õpetaja suhtes (vt nr 11).
14. Õpetaja kohustused teiste järgijate ees.
• Enamikul juhtudel on nende õpetajate kohustused samad, mis õpetajal oma õpilase suhtes.
• Noored bhikkhud või sāmaṇera’d, kes viibivad upajjhāya juurest eemal, peaksid valima endale teise kvalifitseeritud õpetaja, lausudes 3 korda: „ācariyo me Bhante hohi. āyasmato nissāya vacchāmi.” ehk „Austatud õpetaja, bhante, palun olge nii lahke ja saage minu õpetajaks, ma jään teie hoole alla.” mille peale õpetaja vastab talle: „pāsādikena sampādehi” (või „pāsādikena sampādetha,” kui on rohkem kui üks isik).
• Need reeglid nimetatakse khandhakavatta’ks, kuna need pärinevad Cūḷavagga Khandhaka tekstist.
• Kui neid reegleid ei järgita, ei saa kõlbluse treeningjuhiseid täita. Kui kõlbluse treeningjuhiseid ei saa täita, ei saa keskenduse treeningjuhiseid täita. Kui keskenduse treeningjuhiseid ei saa täita, ei saa nibbaanat ehk vaibumist (nibbāna) saavutada.
[1] Sāmaññaphalasutta DN 2.
[2] Vim lk 48-53.
[3] Vt DVE, II osa, ptk „Õige kõne (sammā-vācā)“.
[4] Upālittheragāthā Thag 3.11.
[5] Samasuguse loetelu toovad ära Dutiyasekhasutta AN 5.90, Sambodhisutta AN 9.1, Meghiyasutta AN 9.3, Meghiyasutta KN Ud 4.1, Mahāsuññatasutta MN 122, Mahākhandhaka Kd 16 jpt.
[6] Vt DVE, II osa, ptk „Õige eluviis (sammā-ājīva)“.
[7] Ambaṭṭhasutta DN 3; Kūṭadantasutta DN 5, Gopakamoggallānasutta MN 108 jpt.
[8] Upālittheragāthā Thag 3.11.
[9] Vt DVE, I osa, ptk „Õige dhamma (sammā-dhamma)“.
[10] Theravāda Vinayapiṭaka, Vattakkhandhaka Kd 18. Vt: https://suttacentral.net/pli-tv-kd18/en/brahmali?lang=en&layout=sidebyside&reference=none¬es=asterisk&highlight=false&script=latin