Petlikust valest eluviisist hoidumine (kuhanādi micchājīva virati)
Siia alla kuulub bhikkhu puhul kõrgema kõlbluse (adhi-sīla) saavutamiseks mõeldud neljase kõlbluskogumiku (cattāro sīlakkhandhā) järgimine.[1] Erakrändurite ja braahmanite eluviisi kõlbeline puhtus (ājīva-pārisuddhi-sīla) on vaba käitumisest, mis on:
1. petlik (kuhanā),
1. segadusseajav/ähvardav (lapanā),
2. vihjav (nemittikatā = nimitta),
3. trikitav/ahistav (nippesikatā), ja
4. kasu/vastuvõtmise taotlemine kasu/vastuvõtmise eesmärgil (lābhena lābhaṁ nijigīsanatā).[2]
Pettus (kuhanā) tähendab tüsassemise, kavaluse, silmakirjalikkuse, kelmuse vm petlikul teel ihaldatava (annetuse, kuulsuse jms) saamist, näiteks pannes inimesed uskuma, et saaja omab erakordseid või üleloomulikke võimed (iddhi), teadmisi (ñāṇa) vms, kuigi see ei vasta tõele.
Paali termin lapana tähendab nii rääkimist, kui ka pomisemist, pobisemist ja ebaselget eneseväljendust ehk segadusseajavat kõnelemist.[3] Siia alla kuuluvad igasugune moonutatud ja jultunud jutud, mille eesmärgiks on ilmaliku kasu ka kuulsuse saamine, aga ka kõik end vaimseks dhammaõpetajaks või meditatsioonijuhendajaks tituleerijad, kes suitsetavad, tarbivad alkoholi, on sageli vihased või käituvad muul moel oskamatult ja kõlbetult. Nad moonutavad ning tõlgendavad tahtlikult dhammat vääral moel, õigustamaks oma sobimatut ja mittedhammakohast käitumist, luues ning jõustades seeläbi nii endas kui teistes valet vaadet, mille kohaselt oskamatu ja kõlbetu on oskuslik ja kõlbeline, ning vastupidi.
Märguanne (nimitta) tähendab antud kontekstis žestide, vihjete vm märgilise väljenduse teel annetuse jm meelehea küsimist.
Trikitav/ahistav sõnakasutus (nippesikatā) hõlmab igasugust sõnadega survestamist moel, mis kohustab tegema annetusi.
Millegi andmine või vastuvõtmine omakasu eesmärgil (lābhena), tähendab aga näiteks väikese kingi või muu meelehea tegemist selleks, et saada vastu suurem kink või ihaldatav meelehea.
„Ületamatu inimese dhamma suttas“[4] kinitab Buddha, et kuni inimene ei ole hüljanud (1) tõe unustamist (muṭṭhassacca), (2) mittearusaamist (asampajañña),[5] (3) võimete uste mitteohjamist (indriyesu agutta-dvārata), (4) söömise mittemõõdukust (bhojane amattaññutaṁ), (5) pettust (kuhana) ja (6) segadusseajavat kõnet (lapana), seni ei suuda ta saavutada ületamatu inimese dhammasid (uttari manussa-dhamma) ega täielikku arija teadmist ja nägemist (alam-ariya-ñāṇa-dassana-visesaṁ).
[1] Vt DVE, II osa, ptk Neljakordne kõlbluskogumik.
[2] “yathā vā paneke bhonto samaṇabrāhmaṇā saddhādeyyāni bhojanāni bhuñjitvā te kuhakā ca honti lapakā ca nemittikā ca nippesikā ca lābhena lābhaṁ nijigīsitāro ca. iti evarūpā kuhanalapanā paṭivirato hoti.” – Sāmaññaphalasutta DN 2.
[3] PED lk 1306.
[4] „Uttarimanussadhammasutta“ AN 6.77.
[5] sampajañña on arusaamine, mis näeb maailma läbi selle kolme tunnuse, milleks on püsitus, dukkha ja minatus (vastavalt anicca, dukkha ja anattā).