Otse põhisisu juurde

Oskuslik ja sobilik kõne

Ära suhtle pahatahtlike sõpradega, ära suhtle alatute inimestega.
Suhtle hüveliste sõpradega, suhtle vooruslike inimestega.[1]

„[Hästi räägitud] sõnade sutta“[2] kohaselt on hästi räägitud kõne laitmatu (an-avajjā) ja mittekritiseeritud arukate poolt (ananuvajjā viññūnaṁ). Viis osa/aspekti mis iseloomustavad hästiräägitud kõne/sõnu (pañcahi aṁgehi samannāgatā vācā subhāsitā) on: (1) õigeaegne (kālena), (2) tõene (saccā), (3) leebe/mahe (saṇhā), (4) kasuga (st virgumisega) seotud (atthasaṁhitā) ja (5) sõbralik (metta-cittena).

Hästiräägitud kõne/sõnad

.

Theerade värssides „Hea/meeldiva kõne sutta“[3] defineerib neli osa, mis iseloomustavad hästiräägitud kõne/sõnu (catūhi aṁgehi samannāgatā vācā subhāsitā), mille kohaselt

    1.    

  1. räägib bhikkhu hästiräägitut, mitte halvastiräägitut (bhikkhu subhāsu-bhāsitaṁyeva bhāsati no dubbhādu-b-bhāsitaṁ);

  2. 1.     räägib dhammat, mitte mittedhammat (dhammaṁyeva bhāsati no adhammaṁ);

  3. 2.     räägib armastusväärselt, mitte mittearmastusväärselt (piyaṁyeva bhāsati no appiyaṁ);

  4. 3.     räägib tõde, mitte vastupidist (saccaṁyeva bhāsati no alikaṁ).

Sama sutta toob ka ära et kõige väärtuslikumad on Buddha enda sõnad, mis juhivad ohutult dukkhast välja nibbaanasse.

„Vanembhikkhude värsside“ (Theragāthāpāḷi)Theragāthā-pāḷi) kohaselt on hästi räägitud kõne selline, mis (1) ei piina/kõrveta (tāpaye = tāpeti) ennast ega (2) teisi ja (3) on mittekahjustav (na vihiṁseyya)[4]. Hästi räägitud sõnad (vācā susu-bhāsitā) on aga need, mis on (1) meeldivad (piyavācapiya-vāca), (2) rõõmutoovad/vastuvõetavad (paṭinandita) ja (3) teistele kurja (pāpa) mittetoovad[5]; (4) kõrvale õnnetoovad (kaṇṇa-sukhā) ehk meeldiv kuulata, (5) armastusväärsed (pemanīyā) ja (6) südamlikud (hadayaṅgamā), (7) viisakad (porī), (8) paljude poolt oodatud (bahujanabahujana-kantā) ja (9) paljudele meelepärased (bahujanamanāpābahujana-manāpā).[6]

Bhikkhule sobilikud kõneteemad

.

„Esimene kõne aluse sutta“, „Meghiya sutta“[7] jpt tekstid toovad ära 10 oskuslikku kõneteemat, mis aitavad algajal meeleharjutajal vabaneda keskendusega esilekerkivatest takistustest ning saavutada džhaana ja teadvuse vabanemise (cetovimutticeto-vimutti). Eelnimetatud suttades loetleb Buddha 10 kõne alust (kathāvatthūnikathā-vatthūni), mis on bhikkhule sobilikud jututeemad, milleks on kõnelemine:[8]


  1. 1.     vähenõudlikkusest (appiccha-kathā),

  2. 1.     rahulolust (santuṭṭhikathāsantuṭṭhi-kathā),

  3. 2.     eraldumisest (pavivekakathāpaviveka-kathā),

  4. 3.     mitteseotusest (asaṁsagga-kathā),

  5. 4.     energilisest püüdlemisest (viriyārambhakathāviriyārambha-kathā),

  6. 5.     kõlblusest (sīlakathāsīla-kathā),

  7. 6.     keskendusest (samādhikathāsamādhi-kathā),

  8. 7.     tarkusest (paññā-kathā),

  9. 8.     vabanemisest (vimuttikathāvimutti-kathā),

  10. 9.     vabanemisteadmiste nägemisest (vimuttivimutti-ñāṇadassanakathātia-dassana-kathāti).


 

„Loomaliku kõne suttas“[9] õpetab Buddha, et bhikkhule on sobilik arutleda neljal teemal: 

    1.    

  1. see on dukkha (idaṁ dukkhan);

  2. 1.     see on dukkha tekkimine (ayaṁ dukkha-samudayo);

  3. 2.     see on dukkha lakkamine (ayaṁ dukkha-nirodho);

  4. 3.     see on dukkha lakkamisele viiv tee (ayaṁ dukkhanirodhagāminī paṭipadā).

 

            Kui bhikkhud kohtuvad, võivad nad rääkida vaid dhammast, või viibida arija vaikuses (dhammī vā kathā, ariyo vā tuṇhībhāvo) ehk teises džhaanas (dutiyajjhānadutiya-jjhāna), kus mõtlemine ja läbiuurimine (vitakkavicārāvitakka-vicārā) lakkavad.[10]

Bhikkhuga kõnelemise 5 võimalust ja jäsemete saagimise võrdluspilt

.

„Sae mõistuloo sutta“[11] toob ära Buddha manitsuse säilitada igasuguses olukorras rahu. Suttas selgitab Ta bhikkhudele, et neid võidakse kõnetada viiel moel. Kõne võib olla kas:  

    1.    

  1. õigeaegne või mitteõigeaegne (kālena vā akālena),

  2. 1.     tõene või mittetõene (bhūtena vā abhūtena),

  3. 2.     leebe või karm (saṇhena vā pharusena),

  4. 3.     kasuga seotud või mittekasuga seotud (attha-saṁhitena vā anatthasaṁanattha-saṁhitena),

  5. 4.     tuleneda sõbralikust teadvusest või madalast/vastandumise vihast (mettacittā vā dosantarā).

Kui keegi kritiseerib kas bhikkhut, teisi bhikkhuid või bhikkhuneid, või lööb rusika (pāṇi), mätta [kivi?] (leḍḍu), kepi (daṇḍa) või mõõgaga (sattha), peab bhikkhu loobuma kõikidest ilmalikest soovidest ja mõtetest ning treenima (sikkhitabba) end nii:

    •      

  • „Ei [minu] teadvus ega tahe muutu, [vaid] jääb kindlaks“ (na ceva no cittaṁ vipariṇataṁ bhavissati);

  • •       „Ei kurje sõnu [ma mõtlematult] välja pahvata“ (na ca pāpikaṁ vācaṁ nicchāressāma), [vaid olen] sõbralik ja kaastundlik;

  • •       „Ma püsin sõbralikus teadvuses, mitte vastanduvas vihas (hitānukampī ca viharissāma mettacittā, na dosantarā).

  • •       Ma arendan selle isiku suhtes sõbralikkust ja lasen sõbralikkusest küllastunud meelel täita kõik neli ilmakaart, ka ülalt ja alt, ning hakkan seda avardama suurelt avardunuks (kõikjale ulatuvaks), mõõtmatuks ja piirituks (mahaggatena appamāṇena averena), viibides vabana vaenust ja pahatahtlikkusest (abyābajjhena pharitvā viharissāmā).

Samas suttas õpetab Buddha bhikkhusid:[12]

[Kui ka] kahekäesaega röövlid [teilt] jäsemeid ükshaaval otsast lõikaksid – kes seetõttu [oma] meele [oskamatugaoskamatu meeleseisundiga] rüvetab, ei see ole minu õpetuse järgija.

Seejärel selgitab Buddha, et bhikkhud peaksid sae metafoori teel antud nõuannet sageli meeles pidama ja selle tähelepanu pöörama, kuna et selle nõuande järgimine toob pika heaolu ja õnne.

Kriitika andmine ja vastuvõtmine

.

„Kriitika suttas“[13] õpetab Buddha, et kui kriitika on (1) mitteõigeaegne (akālena), (2) mittetõene (abhūtena), (3) karm (pharusena), (4) mitte kasuga/eesmärgiga seotud (st virgumisega mitteseotud) (anatthasaṁan-attha-saṁhitena) ning (5) tuleneb madalast/vastandumise vihast (dosantaro), siis ei peaks bhikkhu seda negatiivselt mäletama/kahetsema (avippaṭisārā). Aga kui bhikkhu plaanib teist kritiseerida, peab ta olema kindel, et tema enda kõne on (1) õigeaegne (kālena), (2) tõene (bhūtena), (3) leebe (saṇhena), (4) kasuga/eesmärgiga seotud (atthasaṁattha-saṁhitena) ja (5) tulenema sõbralikust teadvusest (metta-citto).

Neli koosviibimise alust

.

„Koosviibimise sutta“[14] kohaselt baseerub vastastike heade suhete loomine ja säilitamine neljal koosviibimise alusel (cattāri saṁgahavatthūni), milleks on: 

    1.    

  1. annetamine/daana (dāna),

  2. 2.     lahked sõnad ja meeldiv kõne (peyyavajjaṁ),

  3. 3.     hooliv, teise heaolu ja ühtsel kõrgemal hüvel põhinev käitumine (atthacariyā),

  4. 4.     isetu suhtumine (samānattatā).

Sutta kohaselt ei suuda ilma nende neljata ema ega isa saavutada laste lugupidamist, samas on selliseid omadusi omavad inimesed tarkade poolt kiidetud.

Viis küsimuse esitamise põhjust

.

„Küsimuste küsimise suttas“[15] õpetab Auväärne Sāriputta, et bhikkhudele võidakse esitada küsimus kas: 

    1.    

  1. aeglusest (mandattā) (st tingituna aeglasest mõtlemisest) või pettekujutlusest (momūhattā);

  2. 2.     kurjusest (pāpiccho) või ihalusest (icchāpakato);

  3. 3.     põlgusest (paribhavaṁ);

  4. 4.     mõistmise loomiseks (aññātukāmo);

  5. 5.     mõeldes: „Kui nad vastavad minu esitatud küsimusele õigesti, on see oskuslik (kusala). Kui ei, siis ma vastan neile õigesti (sammadeva).“

Suttas kinnitab Auväärne Sāriputta, et tema esitab küsimusi just viimasena toodud põhjusel.

Neli küsimusele vastamise võimalust

.

„Küsimisviiside selgituse suttas“[16] õpetab Buddha nelja küsimustele vastamise (cattārimāni pañhabyākaraṇāniā-karaṇāni) viisi, milleks on:

    1.    

  1. küsimus, mille tuleks üheselt ja lühidalt vastata (pañho ekaṁsabyākaraṇīyoekaṁsabyā-karaṇīyo);

  2. 2.     küsimus, mille tuleks üksikasjalikult vastata (pañho vibhajjabyākaraṇīyovi-bhajjabyā-karaṇīyo);

  3. 3.     küsimus, mille tuleks vastuküsimusega vastata (pañho paṭipaṭi-pucchābyākaraṇīyoābyā-karaṇīyo), nt küsimuse täpsustamiseks;

  4. 4.     küsimus, mis tuleks kõrvale jätta (pañho ṭhapanīyo), nt vastates, et seda Buddha pole õpetanud, jätta küsimus tähelepanuta või vastata vaikusega.

Vastandumisest hoidumine

„Mittevastandumise analüüsi suttas“[17] selgitab Buddha, kuidas vastandumist vältida (1) äärmustest hoidumise, (2) ülistamisest ja halvustamisest hoidumise, (3) hinnalise õnne teadmise ja arendamise, (4) seljataga mitterääkimise ja tema ees karmilt rääkimisest hoidumise, (5) mittekiirustamata rääkimise ning (6) kohaliku keele ja tava mittepealesurumise kaudu. 

Buddha•       õpetas:

  • Ärge naudinguõnnele anduge (kāmasukhallikānuyogakāma-sukha-llikānu-yoga), mis on nii tavaline (pothujjanika), mittearijalik (anariya), mittekasuga (kodust mittelahkumise ja virgumisega) seotud (anatthasaṁanattha-saṁhita),
    ja


  • ärge enesevaevamisele anduge (attakilamathānuyoga-kilamathānu-yoga)[18], mis on dukkhalik, mittearijalik ja mittekasuga (kodust mittelahkumise ja virgumisega) seotud. Need dhammad esinevad koos dukkhaga (sasa-dukkha), vigastamisega/kahjustamisega (sasa-upaghāta), ahastusega (saupāyāsosa-upāyāso) ja palavikulisusega (pariḷāha) – see on vale teostamise tee (micchāpaṭipadāā-paṭi-padā). 
    Tathaagata vältis neid kaht äärmust ja mõistis keskteed (majjhimā patipadā), mis toob silma (cakkhukaraṇīcakkhu-karaṇī) (= dibbacakkhudibba-cakkhu), toob teadmise (ñāṇakaraṇīa-karaṇī), viib rahusse (vupasamāya), ülimasse teadmisse (abhiññaya), virgumisse (sambodhāya) ja vaibumisse (nibbāṇa). Õige tee on arija kaheksaosaline tee (ariya aṭṭhaṁgika magga).

    • •      

  • Tea ülistamist ja tea halvustamist. Ülistamist (ussādana) ja halvustamist (apasādana) teades hoidu neist ja õpeta vaid dhammat. Suttas toodud juhiste järgi peaks dhamma õpetamisel vältima nii ülistamist, halvustamist, kui ka üldistamistest (nt: kõik mehed või naised, iga kord, alati, jälle jne ).

  • •       Tea õnne, mida hinnata (sukhasukha-vinicchaya). Teades seda, saavuta/teosta see õnn (sukhamanuyusukha-manuyuñjeyy). Viie taju poolt kogetavad naudingud on: (1)on silmateadvusest [tekkinud] vorm, (2) kõrvateadvusest [tekkinud] heli, (3) ninateadvusest [tekkinud] lõhn, (4) keeleteadvusest [tekkinud] maitse, (5) kehateadvusest [tekkinud] puude (kombatav objekt) – mis on sümpaatne (iṭṭhā), meeldiv (kantā), meelepärane (manāpā), armsa vormiga (piyarūpā), naudingut tekitav (kāmūpasaṁhitā) ja ahvatlev (rajanīyā). Need on viis naudingunööri (pañca kāmaguṇākāma-guṇā). Viiest naudingunöörist sündinud õnne ja heameelt (somanassa) nimetatakse naudinguõnneks (kāmasukhakāma-sukha), räpaseks õnneks (mīḷhasukhamīḷha-sukha),[19] tavainimese õnneks (puthujjanasukhaputhujjana-sukha) ja mittearija õnneks (anariyasukhaanariya-sukha). Buddha sõnade kohaselt ei tuleks sellist naudingut ei omandada (na āsevitabba), ei arendada (na bhāvetabba) ega suurendada (na bahulīkātabba), vaid sellist õnne tuleks karta (bhāyitabbaṁ etassa sukhassā). Kui aga bhikkhu, (1) eraldunud naudingutest, eraldunud oskamatutest dhammadest, mõtlemisega, läbiuurimisega, eraklusest sündinud rõõmus ja õnnes – esimese džhaana saavutab ja [selles] viibib; (2) mõtlemise ja läbiuurimise vaibudes, sisemise rahunemisega ja teadvuse ühtsuse olemasoluga, mõtlemiseta ja läbiuurimiseta, keskendusest sündinud rõõmus ja õnnes – teise džhaana saavutab ja [selles] viibib; (3) rõõmu ja kireta, neutraalsena, viibides teadvelolus ja tähelepanelikkuses, õnne [kogu] kehaga kogedes – mille kohta arijad kuulutavad: neutraalne teadlikolus [ja] õnnes viibimine – kolmanda džhaana saavutab ja [selles] viibib; (4) õnnegi hüljates, dukkhagi hüljates, endise heameele-pahameele hävitades, ei dukkhas, ei õnnes, [vaid] neutraalse teadvelolu puhtuses – neljanda džhaana saavutab ja [selles] viibib – seda nimetatakse loobumise õnneks (nekkhammasukhanekkhamma-sukha) eraldumise õnneks (pavivekasukhapaviveka-sukha) vaigistumise õnneks (upasamasukhaupasama-sukha) virgumise/virgunu õnneks (sambodhisukhasambodhi-sukha). Niisugust õnne tuleks omandada (āsevitabba), arendada (bhāvetabba) ja praktiseerida (bahulīkātabba), mitte karta seda õnne (na bhāyitabbaṁ etassa sukhassā). Teades õnne, mida hinnata (sukhasukha-vinicchaya), tuleks see õnn teostada/saavutada (sukhamanuyusukha-manuyuñjeyy).

  • •       Ära räägi inimeste selja taga ja ära räägi nende juuresolekul karmilt (rahovādaṁ na bhāseyya, sammukhā na khīṇaṁ bhaṇe). Kui teate, et see, mida te (1) kellegi selja taga räägite või (2) tema ees karmilt räägite, on mittetõene (aa-bhūta), mitteõige (mitteõige) või mittekasulikuga seotud (anatthasaṁan-attha-saṁhitaṁ), siis, kui vähegi võimalik, ei tuleks rääkida. Kui see on tõene ja õige, kuid mittekasulik, siis, kui vähegi võimalik, ei tuleks rääkida. Kui see on aga tõene, õige ja kasulik, siis tuleks oodata rääkimiseks õiget/sobivat aega.

  • •       Ära räägi kiirustades (taramāna). Kiiresti rääkides keha väsib (kāyopi kilamati), teadvus häirub/erutub (cittampi upahaññati), hääl häirub/erutub (saropi upahaññati), kurk kähestub (kaṇṭhopi āturīyati) ning sõnad muutuvad kraplikeks/ebaselgeks (avissaṭṭha) ja raskesti mõistetavaks/tajutavaks (aviññeyya). Kiirustamata rääkides aga keha ei väsi, teadvus ja hääl ei häiru, kurk ei muutu kähedaks ning sõnad on selged ja kergesti mõistetavad.

  • •       Ära nõua kohalikku keelekasutust (janapadajanapada-nirutti) ja ära alanda tavakeele kasutamist (samaññaṁ nātidhāveyyāti). Kui erinevates piirkondades on kauss tuntud kui pātī, pattan, vittan, sarāvan, dhāropan, poṇan või pisīlavan ja rääkida vaid vastavalt, jäädes kindlaks ja nõudes, et see on ainus tõde ja teised ideed on rumalad, on tegemist kohaliku keelekasutuse nõudmise ja tavapärase, igapäevakeele allasurumise/alandamisega. Teades piirkondade erinevusi, räägib bhikkhu kohalikule keelekasutusele vastavalt, mõistes, millele auväärne (āyasmant) oma kõnes viitab ega nõua spetsiifilist keelekasutust.

Väljaheite-, lille- ja meetaoline kõne

.

„Väljaheite[taolise]taolise] kõne suttas“[20] võrdleb Buddha metafoore kasutades selle inimese kõnet, kes:

    1.    

  1. mitte teades ütleb: „tean“ ja teades ütleb: „ei tea“, kes mittenäinuna ütleb: „nägin“ ja näinuna: „ei näinud“ ning kes teadlikult ja tahtlikult räägib valet, sõnnikuga ehk väljaheitega (gūthagūtha-bhāṇī = väljaheite[taoline]väljaheite[taoline] kõne);

  2. 2.     mitte teades ütleb: „ei tea“ ja teades ütleb: „tean“ ning mittenäinuna ütleb: „ei näinud“ ja näinuna: „nägin“ ega räägi teadlikult ja tahtlikult valet, lillega (pupphapuppha-bhāṇī = lille[taoline]lille[taoline] kõne);

  3. 3.     on loobunud vale rääkimisest, laimavast kõnest, karmist kõnest ja tühjast lobast, kes räägib sõnadega, mis on „kõrvale õnnetoovad“ ehk meeldiv kuulata, armastusväärsed, südamlikud, viisakad, paljude poolt oodatud ja paljudele meelepärased, meega (madhu-bhāṇī = mee[taoline]mee[taoline] kõne).



[1]                 „na bhaje pāpake mitte na bhaje purisādhame
            bhajetha mitte kalyāṇe bhajetha purisuttame.“ – KN, Dhp 78.


[2] „[Subhāsita]vācāsutta“ AN 5.198.


[3] Subhāsitasutta KN Snp  3.3.


[4] KN Thag 1239.


[5] KN Thag 1240.


[6] „Gūthabhāṇīsuttaāṇīsutta“ AN 3.28;28, Attantapasutta„Attantapasutta“ AN 4.198;198, Cundasutta AN 10.176;176, Sāleyyakasutta MN 41;41, „Chabbisodhanasutta“ MN 112;112, „Dantabhūmisuttaūmisutta“ MN 125;125, Brahmajālasutta DN 1;1, Sāmaññaphalasutta DN 2;2, Suttantikadukanikkhepa„Suttantikadukanikkhepa“ Ds 2.3.3;3, „Catukkapuggalapaññatti“ Pp 2.4 jpt.


[7] Vastavalt: Paṭhamakathāvatthusutta„Paṭhamakathāvatthusutta“ AN 10.69 ja Meghiyasutta AN 9.3.


[8] Samasuguse loetelu toovad ära „Dutiyasekhasutta“ AN 5.90;90, Sambodhisutta AN 9.1;1, Meghiyasutta AN 9.3;3, Meghiyasutta KN Ud 4.1;1, „Mahāsuññatasuttaatasutta“ MN 122;122, Mahākhandhaka  Kd 16 jpt.


[9] „Tiracchānakathāsutta“ SN 56.10.


[10] Pāsarāsisutta MN 26; „Saṅgītisuttaṁṁ“ DN 33;33, Rahogatasuttaṁ„Rahogatasuttaṁ“ SN 36.11;11, „Moggallāna SaṁyuttaṁSaṁyuttaṁ“ SN 40.1-9;9, „Anupubbanirodhasuttaṁṁ“ AN 9.31 jpt.


[11] Kakacūpamasutta MN 21.


[12] „ubhatodaṇḍakena cepi, bhikkhave,  kakacena corā ocarakā aṁgamaṁgāni okanteyyuṁ,   tatrāpi yo mano padūseyya, na me so tena sāsanakaro.“ – Kakacūpamasutta MN 21.


[13] Codanāsutta„Codanāsutta“ AN 5.167.


[14] Saṁgahasutta„Saṁgahasutta“ AN 4.32.


[15] „Pañhapucchāsuttaāsutta“ AN 5.165.


[16] Pañhabyākaraṇasutta AN 4.42; Saṁgītisutta DN 33.


[17] Araṇavibhaṁgasutta MN 139.


[18] Kuna tol ajal usuti, et keha kamma on kõige tugevam ning keha vaevamisega (näiteks päikese käes alasti istudes ja keha kõrvetades) on võimalik keha kammast vabaneda, järgisid joogid erinevaid keha vaevamisega seotud erinevaid askeese.


[19] Paalikeelne sõna mīḷha tähendab väljaheidet ja mīḷhakā maa-alust jäätmete hoidlat või kanalisatsiooni; kloaak?


[20] „Gūthabhāṇīsuttaāṇīsutta“ AN 3.28.

Tagasi üles