Otse põhisisu juurde

Oskamatu käitumise ületamine

Oskamatu käitumise saab ületada võttes vastutuse enda (1) mõtlemise, (2) käitumise ja (3) rääkimise eest, mitte toetudes teistele õpetajatele (tnp laama, rinpoche, tuku, geshe, khenpo/khenchen, roshi, sensei, lopon, karmapa, dalai-laama, sayadaw, ajahn jt) ja  nende õpetustele, ning viibides dhamma kohaselt dhamma varjupaigas, hüljates kõik muud varjupaigad:

Seepärast, Ānanda, viibi enda saarel, enda varjupaigas, mitte teise varjupaigas; dhamma saarel, dhamma varjupaigas, mitte muus varjupaigas.[1]

„Haiguse suttas“ õpetab Buddha, et dhammakohane enda saarel ja varjupaigas elamine tähendab seda, et bhikkhu viibib (1) kehas keha [olemuse], (2) tunnetes tunnete [olemuse], (3) teadvuses teadvuse [olemuse] ja (4) dhammades dhamma [olemuse] vaatlemises, innukas, tähelepanelik [ja] teadlik, eemaldanud maailma [suhtes] himu [ja] pahameele. Ta kinnitas, et bhikkhud, kes harjutavad nelja teadvustamist ka siis, kui Tathaagata on lahkunud (mamaccaye), on ülimad (tamatagge).

„Puṇṇa sutta“[2] toob ära juhtumi, kus Sunāparanta maal, metsikute ja harimatute inimeste keskel elav Auväärne Puṇṇa külastas Buddhat ja palus õpetust. Olles õpetanud Puṇṇa’le dukkha lakkamist ja saanud teada, et Puṇṇa on pärit Sunāparanta’st, kus elavad metsikud ja jõhkrad inimesed, päris Buddha, mida arvab Puṇṇa sellest, kui inimesed teda ründaksid.

Selle peale vastas Puṇṇa, et kui Sunāparanta inimesedinimesed:

•

  • hurjutavad (akkosati) ja teotavad (paribhāsati) mind, siis ma arvan, et nad on armulised (bhaddakā), hästi armulised (subhaddakā), kuna nad ei löö mind rusikaga (pāṇi);

    • •      

  • kui nad löövad mind rusikatega, siis ma arvan, et nad on armulised, hästi armulised, kuna ei viska mind mättaga (leḍḍu);

    • •      

  • kui nad viskavad mind mättaga/kiviga, siis ma arvan, et nad on armulised, hästi armulised, kuna ei peksa mind kepiga/kaikaga (daṇḍa);

    • •      

  • kui nad peksavad mind kepiga/kaikaga, siis ma arvan, et nad on armulised, hästi armulised, kuna ei löö mind mõõgaga (sattha);

    • •      

  • kui nad löövad mind mõõgaga, siis ma arvan, et nad on armulised, hästi armulised, kuna ei võta mu elu;

    • •      

  • kui nad võtavad mu elu, siis ma mõtlen, et olen olnud Bhagava järgija/õpilane (sāvakā) kelle keha ja elu on olnud häbistatud (aṭṭiyati), alandatud (harāyati), tõrjutud (jigucchati); olen noaga mõrvarit otsinud (satthahārakaṁ pariyesanti), kuid olen selle ründaja peale otsimata sattunud.

Järgmise vassa ajal saavutas Puṇṇa lõpliku vaibumise (parinibbāna). Tema mõtlemine on parim näide maisest loobunud, mittekuritahtlikust ja mittevägivaldsest ehk õigest mõtlemisest.



[1] „tasmātihānanda, attadīpā viharatha attasaraṇā anaññasaraṇā, dhammadīpā dhammasaraṇā anaññasaraṇā.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16; Gilānasutta SN 47.9; Cundasutta SN 47.13; Ukkacelasutta SN 47.14.


[2] Puṇṇasutta SN 35.88.

Tagasi üles