Õige kõne (sammāvācā) ja vale kõne (micchavācā)

„Tee analüüsi suttas“^[1] õpetab Buddha:

Ja mis on, bhikkhud, õige kõne? See on, bhikkhud, vale rääkimisest hoidumine, laimavast kõnest hoidumine, karmist kõnest hoidumine ja tühjast ning segasest jutust hoidumine: seda, bhikkhud, nimetatakse õigeks kõneks.

Õige kõne (sammā vācā [sammā õige + vācā sõna, ütlus, kõne])^[2] kätkeb seega nelja aspekti, milleks on:

1.    vale rääkimisest hoidumine (musā-vādā-virati),

2.    laimavast kõnest hoidumine (pisua-vācā-virati),

3.    karmist kõnest hoidumine (pharusa-vācā-virati),

4.    tühisest lobast hoidumine (samphappa-lāpa-virati).

Õige kõne algab õigest arusaamisest, mis on õige kõne ja mis mitte. „Suure 40 suttas“^[3] õpetab Buddha:

Vale kõne vale kõnena teadmine ja õige kõne õige kõnena teadmine – see on õige vaade.

Kaks õige kõne liiki. Samas suttas selgitab Buddha, et õige kõne on kahekordne (dvāya). Õige kõne võib olla kas:

1.     maine (lokiya) – tulvadega (sāsavā), kaasneda pälvimustega (puññabhāgiyā) ja küpseda omandamisel (upadhivepakkā), mida iseloomustab vale rääkimisest hoidumine (musāvādā veramaṇī), laimavast kõnest hoidumine (pisuṇāya vācāya veramaṇī), karmist kõnest hoidumine (pharusāya vācāya veramaṇī) ning tühjast lobast hoidumine (samphappalāpā veramaṇī), või

2.     maistületav (lokuttarā) – arijale omane (ariyā), tulvadest vaba (anāsavā), maistületava tee osa (lokuttarā maggaṁgā = sotāpanna, sakadāgāmi, anāgāmi, arahant), mida iseloomustab arija teadvus (ariya-citta), saavutatud arija tee osale vastavatest tulvadest vaba teadvus (anāsava-citta), arija tee osa (ariya-magga-sam-aṁgino), arija tee arendamine (ariyamaggaṁ bhāvayato) ja nelja sõnalise halba toova käitumise hülgamine, mahajätmine, sellest keeldumine ja hoidumine (catūhi vacīduccaritehi ārati virati paṭivirati veramaṇī).

Õige kõne tuleneb õigest mõtlemisest. „Vale sutta“^[4] kohaselt võrsub õige kõne õigest mõtlemisest. „Vaidlemise suttas“^[5] õpetab Buddha, et tüli, vaidlust ja võitlust sünnitavad (bhaṇḍanajātā kalahajātā vivādāpannā) bhikkhud, kes püüavad teineteist verbaalsete odadega läbistada, on lahti öelnud maisest loobunud mõtlemisest (nekkhamma-vitakka), mittekuritahtlikust mõtlemisest (abyāpāda-vitakka) ja mittevägivaldsest mõtlemisest (avihiṁsā-vitakka) ning jõustavad naudingulist mõtlemist (kāma-vitakka), kuritahtlikku mõtlemist (byāpāda-vitakka) ning vägivaldset mõtlemist (vihiṁsā-vitakka).

Õige kõne on otseselt seotud õige vaate, õige püüdluse ja õige teadlikkusega. „Suure 40 suttas“^[6] õpetab Buddha, et vale kõne hülgamise püüdlus (micchā-vācāya pahānāya vāyamati) ja õige kõne saavutamine (sammā-vācāya upasampadāya) on õige püüdlus (sammā-vāyāma). Teadlikult valest kõnest loobumine (sato micchāvācaṁ pajahati) ja teadlikult õige kõne saavutuses viibimine (sato sammāvācaṁ upasampajja viharati) on õige teadlikkus (sammā-sati). Nii keerlevad kolm dhammat – õige vaade, õige püüdlus ja õige teadlikkus, ümber õige kõne.

Õige kõne on puhastunud valest kõnest ja kõrvaldanud kurjad ning oskamatud dhammad (pāpakā akusalā dhammā).^[7]

Rääkimise taga olev kavatsus sõltub meele puhtusest. Mõned inimesed räägivad kurja kavatsusega, arvates, et räägivad tõtt, kuid teised, kes teavad tõtt, ei sekku vaidlustesse. Soovist juhitud (chandānunīta) inimesel on aga raske mitte vaidlusesse laskuda, kuna usub, et tema enda mõtted esindavad tõde, mistõttu räägib ta kui pime usklik. Ta usub mittepuhastunud allikast pärinevaid mõtteid, mis on ettekujutluse vili, kokku pandud ja ülesehitatud, kuna näeb selles enesele maist kasu. Olles varasemalt klammerdunud erinevatesse dhammadesse, neid ainutõeks pidanud, teistele õpetanud ja nende järgi elanud, on tal raske neist lahti lasta. Kõlbeline tark (muni)^[8] aga ei lasku spekulatsioonidesse ja vaidlustesse ega klammerdu millessegi, misläbi ei loo ta enesele takistusi. Kui bhikkhu on kõlbeline ega kiida iseenda kõlblust teistele, kiidab tema kõlblus ise bhikkhut. Ta ei seo end vaatel põhinevate spekulatsioonidega, ei klammerdu enda vaate külge ega mõista hukka teiste vaateid, kuna teab, et see juhiks vaid uute sündide rattasse tagasi. Ta keskendub teistega vastandumata džhaanas meele puhastamisele ja virgumise saavutamisele. Kui dhammasse klammerdunu osaleb dhamma debattides, siis puhastunud tark ei saa võtta pooli, kuna ei tugine ühelegi spekulatiivsele vaatele ja on need lõplikult ning jäädavalt „maha pannud“.^[9]

Kõne on tegu. „Mangosalus Rāhulale räägitud suttas“^[10] õpetas Buddha oma poega Rāhula’t, et ka kõne on tegu (kamma). Kuna igal teol on ka vili (vipāka), siis tuleb rääkimise ajal säilitada selge teadlikkus. Selleks õpetas ta Rāhula’le kõne, keha ja meele tasandil tehtud tegude pidevat reflekteerimist. Nii, nagu nagu inimesed kasutavad peeglit oma välimuse kontrollimiseks, tuleks sama teha kehaliste, kõneliste ja meeleliste tegevuste puhul. Enne keha, kõne või meelega toimepandavat tegu tuleks mõelda selle üle, kas kavandatav tegu on (1) minu suhtes kuritahtlik (mind kahjustav) (atta-byābādhā), (2) teise suhtes kuritahtlik (teist kahjustav) (para-byābādha) või (3) mõlema suhtes hirmutav või ohustav (ubhaya-byābādhā). Kui inimene mõistab, et see on oskamatu kehaline tegu (akusala kāya-kamma), oskamatu kõneline tegu (vacī-kamma) või oskamatu meeleline tegu (oskamatu mano-kamma), dukkhat loov (dukkhudraya) ja dukkhaliku viljaga (dukkha-vipāka), tuleks sellisest käitumisest loobuda. Kui aga järelemõtlemise tulemusel leitakse, et kavandatav tegu ei ole kuritahtlik ega kahjustav inimest enda teise osapoole ega teie mõlema suhtes, on oskuslik (kusala), õnne loov (sukhudraya) ja õnneliku viljaga (sukha-vipāka), siis võib selle teo tegemist jätkata. Nii viibib bhikkhu rõõmus ja heameeles (pītipāmojjena vihareyyāsi), treenides nii ööl kui päeval oskuslikke dhammasid (aho-rattānu-sikkhī kusalesu dhammesu).

 

Oskamatusse ja kõlbetusse käitumisse tuleks suhtuda kui kohutavasse, häbi ja hirmu tekitavasse (harāyitabba), ning seda tuleks vältida (jigucchitabba). Iga keha, kõne ja meele tasandil toime pandud teo pidev reflekteerimine on osa bhikkhu treeningust.

Dhamma kõneleja kaheksa omadust. Peale seda kui Devadatta püüdis sanghas lõhestumist tekitada ja kutsus 500 noorbhikkhut kuulama enda dhammat, kuid väsimuse tõttu jäi magama ja ebaõnnestus, selgitas Buddha, et sõnumit edastav bhikkhu, nagu seda on näiteks Sāriputta, peab vastama kaheksale omadusele (aṭṭhahi aṁgehi dūteyyaṁ gantumarahati): (1) tal on kõrv (sota), (2) ta paneb teised kuulama (sāvetā), (3) on õppinud (uggahetā), (4) paneb teised mäletama (dhāretā) ehk räägib meeldejäävalt, (5) on tajutav (viññātā) ehk reaalses elus kogetav, kuuldav ja nähtav, (6) on tajunu (viññāpetā) ehk reaalses elus ise kogenud/kuulnud/näinud, (7) on oskuslik kokkuviija ja kooshoidja (kusalo ca sahitā-sahitassa), ega ole vaidleja ja tülitekitaja (no ca kalaha-kāraka).^[11]

Palju ja vähe rääkija omadused. „Palju rääkija suttas“^[12] õpetab Buddha, et palju rääkivatel inimestel on 5 puudust (pañcime ādīnavā): nad (1) räägivad valet (musā bhaṇati), (2) laimavad (pisuṇa), (3) räägivad karmilt (pharusa) ja (4) ajavad tühja loba (samphappalāpa); (5) peale keha surma toimub nende uus sünd Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas (apāyaṁ duggatiṁ vinipātaṁ nirayaṁ upapajjati). Seevastu vähe rääkivatel inimestel on viis kasu (pañcime ānisaṁsā): nad (1) ei räägi valet, (2) ei laima, (3) ei räägi karmilt ja (4) ei aja tühja loba; (5) peale keha surma toimub nende uus sünd õnnelikus taevases maailmas (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ upapajjati).

Vale kõne (miccha-vācā)

Isegi tuhandest sisutute sõnadeta värsist
[on] parem üks värsi sõna, mida kuuldes rahunetakse.^[13]

 

Õige kõne olemust aitab mõista teadmine, mida nimetas Buddha valeks kõneks (miccha-vācā) ja õnnetusttoovaks kõneks (vacī-duccarita), ning millistel teemadel rääkimist sobimatuks.

Järgnev tabel toob ära „Dukkhattoova suttas“^[14] loetletud neli dukkhat toova kõne ja neli õnne toova kõne liiki.

 

 

Loomalik kõne. „Sandaka suttas“, „Loobuva elu viljade suttas“, „Brahmavõrgu suttas“ jt^[15] suttades manitseb Buddha bhikkhusid hoiduma loomalikust kõnest (tiracchāna-kathā). Bhikkhule sobimatut kõnet nimetas Buddha loomalikuks, kuna see on loomale omaselt madal ja juhib uue sünni loomade valda. „Sandaka sutta“, mis sisaldab Ānanda nõuanded Sandaka’le, ja „Loomaliku kõne sutta“, loetlevad kokku 27 loomalikku kõnet:^[16]

1.     Kuningatest rääkimine (raja-kathā).

1.     Röövlitest rääkimine (cora-kathā).

2.     Riigijuhtidest rääkimine (mahāmatta-kathā).

3.     Sõjaväest/armeest rääkimine (senā-kathā).

4.     Hirmutavast rääkimine (bhaya-kathā).

5.     Võitlustest rääkimine (yuddha-kathā).

6.     Toitudest rääkimine (anna-kathā).

7.     Jookidest rääkimine (pāna-kathā).

8.     Riietusest rääkimine (vattha-kathā).

9.     Asemetest rääkimine (sayana-kathā).

10. Lillevanikutest rääkimine (mālā-kathā).

11. Parfüümidest rääkimine (gandha-kathā).

12. Sugulastest rääkimine (ñāti-kathā).

13. Sõidukitest rääkimine (yāna-kathā).

14. Küladest rääkimine (gāma-kathā).

15. Turg-linnadest rääkimine (nigama-kathā).

16. Suurlinnadest rääkimine (nagara-kathā).

17. Maadest/riikidest rääkimine (janapada-kathā).

18. Naistest rääkimine (itthi-kathā).

19. Kangelastest rääkimine (sūra-kathā).

20. Tänavatel [levivatest kuulujuttudest] rääkimine (visikhā-kathā).

21. Kaevude/veevõtukohtade [juures levivatest kuulujuttudest] rääkimine (kumbaṭṭhāna-kathā).

22. Varasematest peetadest (surnud sugulastest) rääkimine (pubbapeta-kathā).

23. Erinevustest (st erinevatest asjadest) rääkimine (nt, filosoofiline väitlus minevikust, tulevikust, maailma tekkimisest jms) (nānatta-kathā).

24. Maailma ilmnemisest/päritolust rääkimine (loka-k-khāyika-kathā).

25. Merede/ookeanide ilmnemisest/päritolust  rääkimine (samudda-k-khāyika-kathā).

26. Järgneva olemasolu olemasolust rääkimine (iti-bhavā-bhava-kathā).^[17]

 

„Loomaliku kõne suttas“ selgitab Buddha, et sellised jututeemad ei ole olulised ega toeta brahmalikku käitumist (ei tule kasuks kõlbelise ja vaimse elu teostamisele), ei juhi (olemasolu) tüdimusse, kiretusse, lakkamisse, rahusse, kõrgemasse teadmisse, virgumisse ega vaibumisse.^[18]

Lisaks ei sobi bhikkhule:

1.     igavesse ellu uskumisest rääkimine,

1.     maisest kasust rääkimine,

2.     maisest kahjust rääkimine.

3.     naudinguõnnele andumisest rääkimine,

4.     enesevaevamisele andumisest rääkimine.^[19]

 

Kuus vaidlemise juurt. „Vaidlemise juure suttas“^[20] õpetab Buddha, et on olemas kuus vaidlemise juurt (cha vivādamūlāni), so kui bhikkhu on:

1.     vihane (kodhana) ja kuritahtlik (upanāhin);

2.     teesklev (makkhin) ja halastamatu/hoolimatu (paḷāsi);

3.     kade (issukin) ja kitsi/koonerdav (macchara);

4.     kaval/reeturlik/alatu (saṭha) ja petlik/silmakirjalik (māyāvin);

5.     kurjade kavatsustega (pāpiccha) ja vale vaatega (micchādiṭṭhi);

6.     nähtavast [maailmast] kinnihoidev (sandiṭṭhi-parāmāsa) ja kinnisideest/arvamusest kinnihoidev (ādhānaggāha duppaṭinissagga).

Sellisel bhikkhul puudub austus (agārava) ja lugupidamatus (appatissa) õpetaja (satthari), dhamma ja sangha suhtes ning nad ei teosta treeningjuhiseid (sikkhāpada). Nad tekitavad sanghas konflikte ja loovad dukkhat nii inimestele kui deevadele. Kui bhikkhu näeb endas sellist vaidluste juurt, peaks ta proovima sellest vabaneda ja kui ta ei näe seda endas, peaks ta harjutama, et see tulevikus esile ei kerkiks.

Mittearijalikust suhtlemisest hoidumine. „Kõne aluse suttas“^[21] selgitab Buddha, et kui inimene

•   (1) ei vasta põhjalikku vastust eeldavale küsimusele põhjalikult, (2) vastab analüüsi eeldavale küsimusele seda analüüsimata, (3) jätab vastuküsimust eeldava küsimuse vastuküsimuseta, (4) ei jäta kõrvale küsimust, mis väärib kõrvalejätmist;

•   ei püsi kindlalt (5) selles, mis on võimalik ja mis mitte (ṭhānāṭhāne); (6) enda eelduses/oletuses/kavatsuses/seisukohas (parikappe); (7) tunnustatud seisukohas/õpetuses, mis on teadaolevalt tõene (aññātavāde); või (8) kindlates tegutsemisraamides või sobivates standardprotseduurides (paṭipadāya);

•   küsimuse korral (9) hoidub teemast kõrvale või (10) hajutab arutelu ebaoluliste teemadega, näitab välja (11) vimma (kopa), (12) viha (dosa) või (13) mittetoetust/vastuseisu/tusasust (appaccaya) või (14) neab/vannub (abhiharati), purustab/põrmustab/alandab (abhimaddati) või mõnitab (anupajagghati) küsijat; või (15) haarab kinni [sõna]komistustest/pisieksimustest (khalitaṁ gaṇhāti)

– siis ei ole see inimene pädev arutelu pidama. Sellist mittearijalikust (an-ariya) suhtlemisest tuleks võimaluse korral hoiduda.

Dhamma ja selle teostuse üle vaidlemisest tuleks bhikkhudel hoiduda. Need, kes käivad virgumise teel, hoiduvad igasugusest oskamatust ja sobimatust kõnest sellest loobumise läbi. „Loobuva elu viljade sutta“^[22] õpetab Buddha, et dhamma ja vinaja teemadel tuleks hoiduda sarnastest vaidlustest, nagu:

Ei sina seda dhammat ja vinajat mõista, mina [olen see, kes] seda dhammat ja vinajat mõistab.
Kuidas sina seda dhammat ja vinajat [saaksidki] mõista?
Sina teostad [dhammat ja vinajat] valesti, mina teostan õigesti.
Mina olen järjepidev, sina mittejärjepidev.
Enne mida räägid, [seda] tuleks pärast rääkida; pärast mida räägid, [tuleks] enne tuleks rääkida; [sinu] mõtlemine on vastupidine.
Sinu väljamõeldud õpetus on kummutatud;
sa oled lüüasaanud.
Mine, püüa päästa oma õpetus ja vabasta end, kui suudad!

Kui bhikkhu mõistab, et Buddha nime all antav õpetus ei ole kooskõlas suttades või Vinajas tooduga, loobub ta selle dharma järgimisest ega õpeta seda edasi.^[23]

Vale kõne ja selle toetamine juhib kanatusse ja uue sünni Niraajasse. „Vale kõne suttas“^[24] õpetab Buddha, et on viis dhammat, mis juhivad  bhikkhuni Niraajasse (pañcahi dhammehi nikkhittā evaṁ niraye): kui bhikkhuni (1) [fakte] mitte teades (ananuvicca) ja läbiuurimata ehk kindlaks tegemata (apariyogāhetvā) räägib kiitvalt kiitust mitteväärivast (avaṇṇārahassa vaṇṇaṁ bhāsati); (2) [fakte] mitte teades ja läbiuurimata/analüüsimata ei räägi kiitvalt kiitust väärivast; kui tal on (3) vale kõne (micchā-vācā); ja (4) vale tegutsemine (micchā-kammantā); ning (5) kui ta usus antut/annetatut hävitab/raiskab (saddhādeyyaṁ vinipāteti). Nende viie vastandid juhivad aga Arija järgijad uue sünni taevasesse valda.

Sama põhimõtte toob ära „Mitteülistamist vääriv sutta“^[25], mille kohaselt see, kes [fakte] teadmata (ananuvicca) ja läbiuurimata ehk kindlaks tegemata (apariyogāhetvā) (1) räägib kiitvalt kiitust mitteväärivast ja (2) ei räägi kiitvalt kiitust väärivast ning (3) äratab usku ebaselgesse (appasādanīye ṭhāne pasādaṁ upadaṁseti) ehk segasesse ja (4) ei ärata usku selgesse ehk segadusest väljaviivasse – selle uue sünni juhivad need neli dhammat (omadust) niraajasse. Kes aga peale uurimist ja [faktide] kindlaks tegemist (1) räägib kiitvalt kiitust väärivast ega kiida kiitust mitteväärivat ning (3) äratab usku selgesse ehk segadusest väljaviivasse ja (4) ei ärata usku segasesse ehk selgusest väljaviivasse – selle uue sünni juhivad need neli dhammat (omadust) taevasse (sagge) ehk deevade valda.

„Vale rääkimise sutta“^[26] kohaselt ei tohi ise valet rääkida, teisi vale rääkimisele julgustada (samādapeti), vale rääkimist kiita (samanuñño) ega valetamisest ülistavalt rääkida (vaṇṇaṁ bhāsati) – need teod juhivad uue sünni Niraajasse.

„Vaidlemise suttas“ õpetab Buddha, et tülitsev, vaidlev, võitlev ja loba rääkiv (bhaṇḍanakārako kalahakārako vivādakārako bhassakārako) bhikkhu võib oodata viit viletsust ehk ohtu (ādīnavā), milleks on: (1) mittesaavutatu mittesaavutamine (anadhigataṁ nādhigacchati), (2) saavutatu hävinemine (adhigatā parihāyati), (3) kuri/halb reputatsioon (pāpako kittisaddo), (4) sõgeduses/hämmingus suremine (sammūḷho kālaṁ karoti) ja (5) peale keha surma uue sünni toimumine Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas (kāyassa bhedā paraṁ maraṇā apāyaṁ duggatiṁ vinipātaṁ nirayaṁ upapajjati).^[27]

Arija teele asunu solvamine toob 11 õnnetust. Kes kuritarvitab (paribhāsaka) või solvab arijaid või brahmalikult käitujaid, langeb „Õnnetuse sutta“ kohaselt ühte või teise 11 õnnetusse (byasana [= vyasana ebaõnn, õnnetus, häda, viletsus, armetus,  purustus, häving, kaotus]^[28]), milleks on kas:^[29]

1.     mittesaavutatu mittesaavutamine (anadhigataṁ nādhigacchati);

2.     saavutatu hävinemine (adhigatā parihāyati);

3.     õiges dhammas mittepuhastumine (saddhammassa na vodāyanti);

4.     õige dhamma suhtes ennasttäisolek (saddhammesu vā adhimāniko)^[30];

5.     mitterõõmustamine brahmaliku käitumise kohaselt elades (anabhirato vā brahmacariyaṁ carati);

6.     teatud ebapuhtaste eksimuste tegemine (aññataraṁ vā saṁkiliṭṭhaṁ āpattiṁ āpajjati);

7.     treeningu/väljaõppeta või nägemiseta madalamasse tagasipöördumine (st sanghast lahkumine) (sikkhaṁ vā paccakkhāya hīnāyāvattati);

8.     raske haigusega kokkupuutumine (gāḷhaṁ vā rogātaṁkaṁ phusati);

9.     hulluseni jõudmine või teadvusekaotus (ummādaṁ vā pāpuṇāti cittakkhepaṁ);

10. sõgeduses/hämmingus olemine suremisel (sammūḷho kālaṁ karoti);

11. peale keha surma uue sünni toimumine Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas (kāyassa bhedā paraṁ maraṇā apāyaṁ duggatiṁ vinipātaṁ nirayaṁ upapajjati).

Viie inimesega viiel teemal rääkimisest hoidumine. „Dukkhat toova kõne suttas“^[31] õpetab Buddha hoiduma viie inimesega rääkimast viiel teemal.

1.     Usutuga usust kõnelemine on dukkhattoov (assaddhassa saddhākathā dukkathā).

2.     Kõlbetuga kõlblusest kõnelemine on dukkhattoov (dussīlassa sīlakathā dukkathā).

3.     Väheõppinuga sügavast tõest kõnelemine on dukkhattoov (appassutassa bāhusaccakathā dukkathā).

4.     Saamahimulisega heldusest kõnelemine on dukkhattoov (maccharissa cāgakathā dukkathā).

5.     Mittetargaga tarkusest kõnelemine on dukkhattoov (duppaññassa paññākathā dukkathā).

Kui usuta inimesele rääkida usust, kõlbetule kõlblusest, väheõppinule sügavast tõest, saamahimulisele heldusest ja mittetargale tarkusest, kaotavad nad enesevalitsemise, muutuvad pahaseks, vaenulikuks, südametuks/raskemeelseks ning väljendavad pahameelt, viha ja kibestumist, kuna (1) usutu ei mõista usust tulenevat rõõmu ja helget kergust (pīti-pāmojja), (2) kõlbetu kõlblusest tulenevat rõõmu ja helget kergust,  (3) väheõppinu õppimisest tulenevat rõõmu ja helget kergust, (4) saamahimuline heldusest tulenevat rõõmu ja helget kergust ning (5) mittetark ei tunne tarkusest tulenevat rõõmu ja helget kergust. Seepärast soovitas Buddha rääkida neist viiest omadusest vaid inimestega, kel need omadused on olemas. Ta õpetas, et nii tulevikus, minevikus kui olevikus kohtuvad madalate kalduvustega (hīnādhimuttikā) inimesed omasugustega, nagu väljaheide (gūtha) saab kokku väljaheite, uriin uriiniga, sülg süljega, mäda mädaga ja veri verega. Samuti kohtuvad nii tulevikus, minevikus kui olevikus hüveliste kalduvustega (kalyāṇādhimuttikā) inimesed omasugustega, nii, nagu piim kohtub piimaga (khīra), õli õliga (tela), või võiga (sappi) ja mesi meega (madhu). Samas suttas soovitab Buddha hoiduda oskamatute meeleseisunditega inimestega suhtlemisest ja selgitab metafoori abil, et kui kui inimene klammerdub keset merd väikese oksarao külge, siis ta upub.

Vale rääkimisest hoidumine (musā-vādā-virati)

Vale rääkimine (musā-vādā [musā väär, vale + vāda rääkimine, kõne, jutt; öeldu, maine, omadus, tunnus; arutelu, vaidlus, poleemika; õpetus, teooria, doktriin]) on (1) vale rääkimine moel, nagu oleks tegemist tõega või (2) tõe rääkimine moel, nagu oleks tegemist valega. „Vale rääkimise suttas“^[32] õpetas Buddha, et teadlikult valetavast inimesest võib oodata kõiksugu kurja:

Bhikkhud, ma ütlen: pole ühtegi kurja tegu, mida ei saaks teha ühe dhamma ületanud inimisik.
Millise ühe?
See on, bhikkhud, teadvustatult vale rääkimine.^[33]

Valetamine on seotud naudinguga. Kui kuningas Pasenadi kurdab „Rikka käitumise suttas“^[34] Buddhale, kuidas ta näeb oma kohtusaalis rikkaid inimesi pidevalt naudingute nimel valetamas, õpetab Buddha, et valetamine on seotud kuue meelega kogetava naudingu järgi. Ta selgitab, et paljud kõrgest suguvõsast khattijad, kõrgest suguvõsast  braahmanid ja kõrgest suguvõsast majaperemehed, kes on rikkad, suure omandiga, kel on külluses kulda, hõbedat, tagavara (ressursse, vahendeid) (pahūta-jāta-rūpa-rajate), külluses kinnisvara ja omandit (pahūta-vittūpa-karaṇe) ning külluses raha ja teravilja (pahūta-dhana-dhaññe), räägivad teadlikult valet (sampajānamusā bhāsante), mis on naudingust juurdunud (kāma-hetu), naudingu põhjustatud (kāma-nidānaṁ) või naudingut toetav (kāmā-dhikaraṇaṁ). Omandi ja naudingute järele ihast täitunud meel ei näe omandi ja naudingutega seotud kannatusi ning juhib ihast pimestatud inimese vaevadesse nagu kala võrku.

Vale neli komponenti. Jutt on samuti tegu (kamma) ning allub teo ja tagajärje (kamma-vipāka) seaduspärale. Nii Vinayapiṭaka, kui ka Atthasālinī kohaselt kvalifitseerub valetamise alla tegu, mis sisaldab nelja komponenti.

1.    Mingi aluse/aspekti olemasolu, mis ei vasta tõele (atathaṁ vatthuṁ).

2.    Teadlik kavatsus rääkida seda, mis ei vasta tõele (visaṁ-vādana-cittaṁ).

3.    Sellega seotud püüdlemine, näiteks vale kavandamine, sellest saadud kasu planeerimine vms (tajjo vāyāmo).

4.    Teise isiku poolt vale kuulmine (parassa tadattha-vijānanaṁ).

Valet põhjustavad järgmised oskamatud ja dukkhat toovad plekid (kilesa).

•    iha (taṇhā) – kogeda naudinguid ja järjest uuenevat olemasolu või kamma-vipāka’t ja uut sündi eitaval mitteolemasoluihal põhinevaid naudinguid;

•    kirg (rāga) – kogeda kõiksuguseid, ka valel käitumisel põhinevaid naudinguid;

•    ahnus (lobha) – omada ja kokku koguda ikka ja veel, isegi siis, kui terveks eluks vajalik on juba olemas;

•    viha (dosa) – mis võib tuleneda hirmust, tahtmise mittesaamisest jms;

•    pettekujutlus (moha) – mis põhineb kolmel moonutusel ehk vääruskumusel, et mittepüsiv on püsiv, kannatus on õnn, minatus on mina ja ebameeldiv on meeldiv;

•    mitteteadmine (avijjā) – mis tuleneb nelja arija tõe, teo olemuse ning sõltuvusliku tekke teadmise puudumisest.

Bhikkhu viibib tões. Kui bhikkhu on midagi kuulnud või näinud ja teab, siis võib ta seda rääkida ilma midagi juurde lisamata, täpsustades, kas ta on seda kuulnud, või näinud, või teab.^[35] Selline valest loobumine tähendabki tões viibimist.

Nii halva ja hea kui vale ja tõe kuulmisel säilitab bhikkhu kõigutamatu rahu. „Brahmavõrgu suttas“^[36] õpetab Buddha, et kui keegi räägib Tathaagatast, dhammast või sanghast halvasti, ei peaks bhikkhud haavuma (āghāta), rahulolematuks muutuma (appaccaya) ega vihastama (anabhiraddha), kuna see oleks bhikkhule endale ohuks, ega võimaldaks täpselt eristada, kas ja mis oli hästi räägitud (su-bhāsita) ning kas ja mis oli halvasti räägitud (du-b-bhāsita). Kui miski pole tõsi, peab bhikkhu:

1.     selgitama, et see on vale ja ei vasta tõele;

2.     seejärel selgitama, miks see on vale ja miks see ei vasta tegelikkusele (itipetaṁ abhūtaṁ, itipetaṁ atacchaṁ),

3.     ning seejärel täpsustama, et sellist asja Buddha, dhamma või sangha puhul ei esine.

Kui aga Buddhat, dhammat või sanghat kiidetakse, ei peaks bhikkhu olema rõõmus või õnnelik (ānanda), tundma heameelt (somanassa) ega ülendust (uppilāvita), vaid saab tunnistama seda, mis vastab tõele ja on fakt ning viitama täpselt omadusele, mille kaudu on see nähtav.

Valest loobumine. „Cunda suttas“^[37] õpetab Budddha, et neljakordne kõne puhtus (catubbidhaṁ vācāya soceyyaṁ), tähendab seda, kui keegi on koosolekusaali läinud, või istumisringi/kogunemisele läinud, või sugulaste keskele läinud, või gildi/liidu keskele läinud, või kuninga hõimu keskele läinud ja temalt küsitakse tunnistajana, mida ta teab, siis

1.     mitte teades ütleb ta: „Ma ei tea“ (ajānaṁ vā āha: na jānāmī),

2.     teades ütleb ta: „Ma tean“ (jānaṁ vā āha: jānāmī),

3.     mittenäinuna ütleb ta „Ma ei näinud“ (apassaṁ vā āha: na passāmī),

4.     näinuna ütleb ta „Ma nägin“ (passaṁ vā āha: passāmī).

Nii jätab inimene enda või kellegi teise huvides või mingil tühisel ilmalikul põhjusel teadvustatult ehk teadlikult vale (sampajānamusā) rääkimata.

^[1] „katamā ca bhikkhave, sammāvācā: yā kho bhikkhave, musāvādā veramaṇī pisunāya vācāya veramaṇī pharusāya vācāya veramaṇī samphappalāpā veramaṇī ayaṁ vuccati bhikkhave, sammāvācā.“ – Maggavibhaṁgasutta SN 45.8. Siin ja edaspidi paalikeelsed tekstikatkendid autori tõlkes.

^[2] PED lk 1358.

^[3] Mahācattārīsakasutta MN 117.

^[4] Micchattasutta AN 10.103.

^[5] „Bhaṇḍanasutta“ AN 3.124.

^[6] Mahācattārīsakasutta MN 117.

^[7] Tikicchakasutta AN 10.108.

^[8] muni tark, pühak; see, kes on andnud vaikimisvande. Buddha kasutas seda sõna nende puhul, kes olid saavutanud täiusliku [taju]võimete ohjamise, džhaanad ja teadmised (ñāṇa).

^[9] „Duṭṭhaṭṭhakasutta“ Sn 4.3.

^[10] Ambalaṭṭhikarāhulovādasutta MN 61.

^[11] „aṭṭhahi, bhikkhave, aṁgehi samannāgato bhikkhu dūteyyaṁ gantumarahati. katamehi aṭṭhahi? idha, bhikkhave, bhikkhu sotā ca hoti, sāvetā ca, uggahetā ca, dhāretā ca, viññātā ca, viññāpetā ca, kusalo ca sahitāsahitassa, no ca kalahakārako - imehi kho, bhikkhave, aṭṭhahaṁgehi samannāgato bhikkhu dūteyyaṁ gantumarahati.“–  „Saṁghabhedakakkhandhaka“ Kd 17 („Tatiyabhāṇavāra“, 1. „Saṁghabhedakathā“).

^[12] „Bahubhāṇisutta“ AN 5.214.

^[13]               „sahassampi ce gāthā antthapadasaṁ hitā
            ekaṁ  gāthāpadaṁ  seyyā yaṁ  sutvā upasammati.“ – KN, Dhp 101.

^[14] Duccaritasutta AN 4.221.

^[15] Vastavalt, „Sandakasutta“ MN 76, Sāmaññaphalasutta DN 2 ja Brahmajālasutta DN 1.

^[16] „Tiracchānakathāsutta“ SN 56.10, aga ka Sāmaññaphalasutta DN 2 ja Brahmajālasutta DN 1, Mahāsakuludāyisutta MN 77 jt.

^[17] Mahāsakuludāyisutta’s MN 77, Udumbarikasutta’s DN 25, „Sandakasutta“’s MN 76, Paṭhamakathāvatthusutta’s AN 10.69 jt.

^[18] „Tiracchānakathāsutta“ SN 56.10, sama „Paraṁmaraṇasutta“ SN 16.12 jt.

^[19] Vinayapiṭaka.

^[20] „Vivādamūlasutta“ AN 6.36.

^[21] „Kathāvatthusutta“ AN 3.67.

^[22] „seyyathidaṁ – na tvaṁ imaṁ dhammavinayaṁ ājānāsi, ahaṁ imaṁ dhammavinayaṁ ājānāmi, kiṁ tvaṁ imaṁ dhammavinayaṁ ājānissasi, micchā paṭipanno tvamasi, ahamasmi sammā paṭipanno, sahitaṁ me, asahitaṁ te, pure vacanīyaṁ pacchā avaca, pacchā vacanīyaṁ pure avaca, adhiciṇṇaṁ te viparāvattaṁ, āropito te vādo, niggahito tvamasi, cara vādappamokkhāya, nibbeṭhehi vā sace pahosīti iti vā iti evarūpāya viggāhikakathāya paṭivirato hoti.“ – Sāmaññaphalasutta DN 2. Sama toob ära ka „Viggāhikakathāsutta“ SN 56.9, Pāsādikasutta DN 29 jt.

^[23] Vt DVE, II osa, ptk „Õige dhamma (sammā-dhamma)“.

^[24] „Micchāvācāsutta“ AN 5.119.

^[25] „Avaṇṇārahasutta“ AN 4.83.

^[26] „Musāvādīpāḷi AN 4.267.

^[27] „Bhaṇḍanakārakasutta“ AN 5.212.

^[28] PED lk 1467.

^[29] Byasanasutta AN 11.6. „Akkosakasutta“ AN 10.88 loetleb neist 10 (v.a nr 7).

^[30] adhimānika kes hindab ennast üle, kellel on ebarealistlik, ekslik arvamus oma saavutuse tasemest.

^[31] Dukkathāsutta AN 5.157.

^[32] „Musāvādasutta“ Iti 25.

^[33] “ekadhammaṁ atītassa, bhikkhave, purisapuggalassa nāhaṁ tassa kiñci pāpakammaṁ akaraṇīyanti vadāmi [ekadhammaṁ → ekaṁ dhammaṁ (bj)]. katamaṁ ekadhammaṁ? yadidaṁ, bhikkhave, sampajānamusāvādo”ti [yadidaṁ → yathayidaṁ (bj, sya-all, pts-vp-pli1, mr].“ – „Musāvādasutta“ Iti 25.

^[34] Aḍḍakaraṇasutta SN 3.7.

^[35] Maggavibhaṁgasutta SN 45.8.

^[36] Brahmajālasutta DN 1.

^[37] Cundasutta AN 10.176.