Majaperemehe õige eluviis (gihi sammāājīva; gihivinaya)

Pojad on toeks inimesele,
naine on parim kaaslane.^[1]

Inimelu on hindamatu ja väärtuslik. Buddha võrdles inimesena sündimise võimalust sellega, kui suur on tõenäosus, et pime kilpkonn, kes tõuseb iga saja aasta tagant korra mõõtmatu ookeani pinnale, pistab kogemata pea seal tuulte ja tormide vallas triiviva rõnga august läbi.^[2] Kui inimene on teadlik, mis on tema töö kõrgeim hüve ja kuidas see mõjutab tema teovilja ning uue sünni potentsiaali, kõiki elusolendeid ning kogu planeedi ökosüsteemi, võimaldab see tal valida oskusliku ja vägivallast vaba töö ja eluviisi.

Majaperemehe vinaja. „Sīgāl’ile räägitud suttas,“^[3], mida tuntakse kui ka majaperemehe vinaja (gihi-vinaya [gihi majaisand, peremees, majapidamisjuht]), kohtab Buddha oma teel noort majaperemeest Sīgāl’it, kes teeb oma surnud isa mälestuseks iidse hindu kombe kohaselt kummardusi kuue ilmakaare (disā) – ida, lõuna, lääs, põhi, üles, alla – poole. Sīgāl lubas isale peale tema surma teostada seda rituaali, kuna tol ajal usuti, et kummarduste tegemine meeldib jumalatele, aitab hoiduda soovimatust ja kurjast nii selles kui teises maailmas ning juhib uue sünni õnnelikku valda. Buddha andis aga kummardusrituaalile uue tähenduse, õpetades Sīgāl’ile, et austuse avaldamine toob rohkem kasu, kui mõelda, et idas asuvad vanemad, lõunas õpetaja, läänes abikaasa ja põhjas sõbrad, üleval vaimne õpetaja ja all töötajad.

JOONIS:

1.    Ida suund (puratthimā disā) ehk ette – vanemad

2.    Lõuna suund (dakkhiṇā disā) ehk paremale  – õpetajad

3.    Lääne suund (pacchimā disā) ehk taha – naine ja lapsed

4.    Põhja suund (uttarā disā) ehk vasakule – sõbrad ja kaaslased

5.    Alla suunaga (heṭṭhimā disā) ehk maa poole – orjad, töötajad/teenijad

6.    Üles suunaga (uparimā disā) ehk taeva poole – erakud ja braahmanid

„Sīgāl’ile räägitud suttas“ on loetletud iga suuna kohta treeningjuhised/kohustused, mis toovad nende järgijale õnne ja heaolu. Antud sutta ilmakaari käsitleva osa tuntakse ka „Ṭhanaputtasutta“ nime all, mille kokkuvõtte toob ära järgnev tabel.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Austuse avaldamise viisid TAAVI, tee palun joonis + selgitused.

 

 

 

Ilmiku kõlblus. Põhjalikult ilmiku õiget käitumist kirjeldav „Sīgāl’ile räägitud sutta“^[4] käsitleb  ka moraali ja sotsiaalse vastutuse aspekte ning kodu ja ühiskonnaga seotud kohustusi. Suttas annab Buddha Sīgāl’ile järgmised õnneliku elu põhimõtted:

1.      Hoidumine neljast kamma plekist (kammakilesa):

1)   elu kahjustamine/tapmine

2)   varastamine

3)   abielurikkumine

4)   valetamine^[5]

2.      Mitte tegutsemine neljal kurjal ajendil (ṭhāna) [= motivatsioon]

1)   kurja mittetegemine ajendatuna ahnus

2)   kurja mittetegemine ajendatuna vihast

3)   kurja mittetegemine ajendatuna meelepettest

4)   kurja mittetegemine ajendatuna hirmust

 

3.      Mitte lubama enesele kuuel moel jõukuse pillamist^[6]

1)   Sõltuvus alkohoolsetest jookidest^[7] millega kaasneb hoolimatus ja

·     vahetu/nähtav jõukuse kaotus,

·     tülide kasv,

·     tõenäoline haigestumine,

·     võimalik häbi ja põlgus,

·     enese kõlbetuse paljastamine ja

·     taiplikkuse langus.

2)   Öistel tänavatel lonkimine, millega kaasneb

·     enese järelvalve ja kaitseta jätmine

·     oma naise ja lapse järelvalve ja kaitseta jätmine

·     oma vara järelvalve ja kaitseta jätmine

·     kergesti kahtlustatavus kuritegudes

·     kuulujuttude ohvriks langemine

·     arvukate probleemidega üleujutamine

3)   Sagedane laatade/etenduste külastamine

·     Kus on seal tantsimine?

·     Kus on seal laulmine?

·     Kus on seal muusika mängimine?

·     Kus on seal jutuvestja?

·     Kus on seal plaksutamine?

·     Kus on seal trummi tagumine?

4)    Mängusõltuvus

·     Kui keegi võidab, sigitab see kelleski viha.

·     Kui keegi kaotab, kahetseb too oma kaotust.

·     See on otsekohene [ja nähtav] jõukuse kaotamine.

·     Tema sõnad ei ole rahva koosviibimistel mõjukad [usaldusväärsed].

·     Sõbrad ja (töö-)kaaslased vaatavad teda halvustavalt.

·     Ta ei suuda toetada oma naist.

5)    Sõbrustamine kurjade/halbade kaaslastega, kelleks on

·     mängurid

·     vabamõtlejad/boheemid

·     joodikud

·     sulid/sohitegijad

·     tüsassejad/petturid

·     vägivallatsejad

6)   Jõudeeluga kaasnevad halvad harjumused

·     ta hoidub tööst, öeldes: „On liiga külm“,

·     ta hoidub tööst, öeldes: „On liiga kuum“,

·     ta hoidub tööst, öeldes: „On liiga hilja“,

·     ta hoidub tööst, öeldes: „On liiga vara“,

·     ta hoidub tööst, öeldes: „Ma olen liiga näljane“.

 

Sõprus on Buddha õpetuses olulisel kohal. Buddha jaotas „Sīgāl’ile räägitud suttas“^[8] ilmikute sõbrad kahte suuremasse rühma, milleks on

1.     neli näilist sõpra, kes on petlikud vaenlased ja teesklevad sõbraks olemist

1.     neli tõelist südamesõpra.

Petlikud ja tõelised südamesõbrad jagas Buddha suttas alljärgnevalt.

4 näilist sõpra (mitta-paṭirūpaka)	4 kallist südamesõpra (suhada mitta)
Ainult võtja (aññadatthu-hara) •       Võtab, ilma vastu andmata. •       Annab vähe aga ootab vastu palju. •       Aitab vaid siis kui ise on ka hädas, täidab oma kohustusi hirmust. •       Sõbrustab vaid omakasu eesmärgil, teenib vaid oma isiklikke huve).	Abimees (upakāraka) •   Valvab/kaitseb sind kui sa ei ole valvel või käitud mõtlematu. •   Valvab/kaitseb sinu vara kui sa ei ole valvel või käitud mõtlematult. •   Varjab sind (saab sinu varjupaigaks) kui oled ohus. •   Pakub sulle topelt, mida oled küsinud.
Kõnemeister (vacī-parama) •   Räägib, et on olnud minevikus lahke. •   Räägib, et on tulevikus lahke. •   Aitab sõpru vaid kasututes asjades, annab tühje lubadusi. •   Kui on vaja tema abi, leiab ta alati vabanduse ja väljendab võimetust.	Erakrändur/kaaslane õnnes kui kannatuses (samaṇa-sukha-dukkha) •       Usaldab sõpradele oma saladusi. •       Hoiab oma sõprade saladusi. •       Ei hülga sind hädas. •       Võib anda oma elu sinu eest.
Meelitusterääkija (anuppiya-bhāṇin) •       Nõustub sinuga, kui sa käitud valesti. •       Nõustub sinuga, kui sa käitud õigesti. •       Kiidab/tunnustab sind sinu ees. •       Laidab/teeb sind maha sinu seljataga.	Kasuliku kõnega [nõuandja, mentor] (attha-akkhāyi) •       Kaitseb sind kurja tegemise eest. •       Julgustab sind tegema head. •       Räägib sulle mida sa ei ole varem kuulnud. •       Juhib sind teele, mis viib taevasesse valda.
Langusesseviiv kaaslane (apāya-sahāya) •       Keelitab sind alkoholi jooma. •       Keelitab sind uitama sündsusetul ajal öistel tänavatel. •       On su hea kaaslane etendustel ja laatadel (teatris, ostukeskustes). •       Keelitab sind osalema hasartmängudes.	Hooliv (anukampaka) •       Ei rõõmusta sinu ebaõnne üle. •       Rõõmustab sinu õnne üle. •       Talitseb neid, kes räägivad sinust halba. •       Imetleb neid, kes räägivad sinust head.
„Sīgālovādasutta“ DN 31

 

 

Kõlbetu on kui surnu. „Teises kooselamise suttas“^[9] jaotab Buddha paarisuhtes olevad inimesed kujundlikult neljaks, kus:

1.     surnud mees elab koos surnud naisega,

2.     surnud mees elab koos jumalannaga,

3.     jumal elab koos surnud naisega ja

4.     jumal elab koos jumalannaga.

Surnud (zombi) on see kes, hävitab elu, võtab mitteantut, on seotud naudingulise vale käitumisega, räägib valet, kõneleb laimu ja kõneleb karmilt, jutustab tühjast ja viljatust, on himuline, kuritahtlik, valede vaadetega, kõlbetu ja kurja dhammaga, tarbib joovastavaid jooke, elab ihnusest haaratud teadvusega ja/või hurjutab-näägutab erakrändureid ning braahmane. Kui inimene aga on eemaldunud eelloetletud oskamatutest dhammadest, on ta kui kuningas või kuninganna.

Kõlbelised paarid jäävad kokku. „Esimeses sama eluviisi suttas“^[10] õpetab Buddha, et kooselavad ja teineteisele truud olevad paarid, kes soovivad jääda kokku ka järgmises elus, peavad olema sama mõõdupuuga usus, kõlbluses, heldus ja tarkuses (samasaddhā samasīlā samacāgā, samapaññā).^[11] Need kes elavad siin maailmas usus ja lahkuses, sobilikult ohjatuna, suheldes vastastikku austuse ja lugupidamisega, rahus ja dhamma kohaselt, tunnevad rõõmu uuest sünnist deevade maailmas (deva-loka) ning naudivad seal kõiki ihaldatavaid naudinguid (modanti kāma-kāmino).

Sissetuleku oskuslik kasutamine. „Sīgāl’ile räägitud sutta“^[12] toob ära ka Buddha juhised rahaga ümberkäimise kohta, kus ta soovitab jagada kõik sissetulekud nelja ossa:

•       üht osa (25%) tuleks kasutada mõnusaks eluks, heaoluks ja nautimiseks;

•       kahte osa (50%) tuleks kasutada oma ärisse investeerimiseks;

•       üht osa (25%) tuleks hoida alles ebasoodsateks aegadeks.

„Kasutamise suttas“^[13] ja „Teoga saavutatu suttas“^[14] täpsustab Buddha isiklikuks kasutamiseks mõeldud esimese osa sisu ja õpetab kuidas Arija järgija peaks viiel moel rikkust kasutama (pañca bhogānaṁ ādiyā). Buddha jagab kulutused viieks:

1.      Iseenda ja perekonna – ema-isa (mātā-pitaro), poegade (putta), naiste (dāra), orjade (dāsa), tööliste (kammakara) ja teenijate (porisā) – õnneks ja rõõmuks (sukheti pīṇet).

2.      Sõprade (mitta) ja kaaslaste (amaccā) õnneks ja rõõmuks.

3.      Kaitseks kõigi õnnetuste eest, mis võivad põhjustada tuli, vesi, kuningas, röövlid ja mittearmastusväärsed pärijad (aggito vā udakato vā rājato vā corato vā appiyato vā dāyādato). Ta kaitseb nii ennast kui oma kaupu.

4.      Viieks annetuseks (pañca-balī) – sugulastele annetamiseks (ñāti-bali), endistele peetadele (surnud sugulastele) annetamiseks (pubbapeta-bali), lahkunutele annetamiseks (atithi-bali), kuningale annetamiseks (rāja-bali) ja deevadele annetamiseks (devatā-bali).^[15]

5.      Erakränduritele ja braahmanitele (samaṇa-brāhmaṇā) annetamiseks.^[16]

Tabel x. Raha kasutamine
%	Raha kasutamine rikkuse saavutamiseks		Allikas
50 %	Ärisse investeerimiseks		„Siṁgālasutta [Sīgālovādasutta]“ DN 31
25 %	Kogumine ebasoodsateks aegadeks
25 %	Isiklikuks kasutamiseks, sh
	5%	Iseenda ja perekonna õnneks ja rõõmuks	Ādiyasutta AN 5.41 Pattakammasutta AN 4.61
	5%	Sõprade ja kaaslaste õnneks ja rõõmuks
	5%	Kaitseks kõigi õnnetuste eest
	5%	Viiekordseks annetuseks: sugulastele, külalistele, lahkunutele (pubbapetabaliṁ), kuningale ja deevadele
	5%	Erakränduritele ja braahmanitele annetamiseks

 

 

Ilmiku heaolu ja õnne neli allikat. „Mittevõlguolemise suttas“^[17] loetleb Buddha neli praeguse elu õnne ja heaolu allikast, mida saab kogeda ilmik, kes naudinguid naudib (kāma-bhoginā).

1.    Omamise õnn (aṭṭhi-sukha), on see, kui hõimu poeg (kula-putta) omab õiguspärast rikkust, mille ta on teeninud omaenda energia ja jõupingutustega, üles ehitatud oma kätega ja seda kogunud higi otsaees. Kui ta omandist mõtleb, on ta õnnelik (sukha) ja heas meeleolus (somanassa).

2.    Nautimise õnn (bhoga-sukha) on see, kui hõimu poeg naudib oma õiguspärast rikkust ja loob sellega pälvimusi (puññā). Kui ta sellest mõtleb, on ta õnnelik ja rõõmsameelne.

3.    Mittevõlguolemise õnn (anaṇa-sukha), on see, kui hõimu pojal ei ole kellegi ees ei suuri ega väikseid võlgu. Kui ta sellest mõtleb, on ta õnnelik ja rõõmsameelne.

4.    Laitmatuse õnn (anavajja-sukha) on see, kui Arija järgijal (ariya-sāvaka) on laitmatu kehaline käitumine (anavajjena kāyakammena), laitmatu kõneline käitumine (anavajjena vacīkammena) ja laitmatu meeleline käitumine (anavajjena manokammena). Kui ta sellest mõtleb, tunneb ta laitmatuseõnne (anavajja-sukha).

Rikkuse ja kõlbluse tasakaal. Buddha õpetuse kohaselt on parim ja õnnelikum ilmik, kes näeb materiaalset kasu ja kõlblust tasakaalustatult. „Pimeda suttas“^[18] õpetab Buddha, et maailmas on kolme tüüpi inimesi, kelleks on (1) pime, (2) ühe silmaga ja (3) kahe silmaga. Pimedal ei ole (1) silma, millega saaks inimene omandada veel omandamata jõukust/heaolu (bhoga) ja suurendada juba omandatud jõukust/heaolu, ega (2) silma, mis teeb vahet oskamatul ja mitteoskamatul dhammal (kusalākusalā dhammā), laiduväärsel ja mittelaiduväärsel dhammal (sāvajjānavajjā dhammā), madalal ja kõrgel dhammal (hīna-paṇītā dhammā) ning pimeduse ja valguse vastanddhammal (kaṇha-sukka-sa-p-paṭibhāgā dhammā).^[19] Ühe silmaga inimesel on olemas jõukuse/heaoluga seotud silm, kuid puudub oskamatu-mitteoskamatu, laiduväärse-mittelaiduväärse, madala-kõrge ning pimeduse-valguse vastanddhamma silm. Kahe silmaga inimesel on aga mõlemad silmad.

Samas suttas õpetab Buddha, et jõukus ja heaolu ilma pälvimusteta (apuññā) on kasutu, kuna see inimene kaotab peagi kogu vara ja õnne ning lisaks ka soodsa uue sünni võimaluse. Ühe silmaga inimene on silmakirjalik jõukuse ja heaolu otsija, kes kogub vara nii õiglaselt kui ülekohut tehes. Ta kasutab kelmust ja kui vaja ka valet, et omandatud vara kaitsta ja uut koguda. Kui nende mõlema keha sureb, sünnivad nad kanatuste rohkes olemasolus. Kahe silmaga inimene omandab jõukuse ja heaolu enda pingutuse abil, õiglaselt kaubeldes. Ta toetab bhikkhusid ja teeb annetusi puhta meelega, mis toovad talle pälvimusi ja uue sünni õnnerohkes olemasolus. Seda teades, peaks inimene sõbrustama vaid nendega, kel on kaks silma.

„Hõimu suttas“^[20] õpetab Buddha, et hõimud/pered, kes (1) ei otsi, mis on kadunud, (2) ei paranda vanu asju, (3) söövad ja joovad liiga palju ning (4) määravad juhiks kõlbetu naise või mehe, ei püsi kaua jõukad. Vastupidiselt tegutsevad hõimud/pered säilitavad oma rikkuse aga pikaks ajaks.

Neli heaolu ja õnneliku elu dhammat. „Dīghajāṇu sutta“^[21] toob ära loo, kus koliyan’ide maal Kakkarapatta linnas tuli Buddha juurde kolijalane Dīghajāṇu, et dhammat paluda. Ta selgitas Buddhale, et kolijalased on tavalised ilmikud, kes naudivad naudinguid (kāma-bhogin), elavad koos abikaasade ja lastega, kasutavad Kāsi kangaid ja sandlipuud (kāsikacandanaṁ paccanubhoma), kannavad pärgi, parfüüme, kosmeetikat ja riideid (mālā-gandha-vilepanaṁ dhārayāma) ning võtavad vastu kulda ja hõbedat (jātarūpa-rajataṁ sādayāma) ja palus Buddhal õpetada dhammat, mida järgides saaksid nad sellises heaolus ja õnnes edasi elada nii täna, käesolevas elus, kui ka tulevikus. Seepeale vastas Buddha Byagghapajja’le, et neli heaolu ja õnneliku elu dhammat on:

1.     algatamissaavutus (uṭṭhāna-sampadā),

2.     valvamissaavutus (ārakkha-sampadā),

3.     hüveline sõber (kalyāṇa-mitta) ja

4.     tasakaalus eluviis (sam-ajīvitā).

Algatamissaavutus tähendab, et inimesel on pealehakkamist, ta on nutikas, töökas, oskustega ja teab, kuidas oma tööd korraldada ja teostada. Valvamissaavutus tähendab seda, et inimene kaitseb valvsalt oma vara nii, et kuningas ega vargad ei saaks seda ära võtta, tuli maha põletada, vesi minema uhtuda ega vihased pärijad endale võtta. Hüveline sõber on kõlbeline mees, kellega sobib rääkida usu saavutamisest (saddhā-sampannā), kõlbluse saavutamisest (sīla-sampannā), helduse saavutamisest (cāga-sampannā) ja tarkuse saavutamisest (paññā-sampannā). Tasakaalus eluviisi tähendab seda, et ilmik hoiab oma sissetulekud ja väljaminekud tasakaalus ega ei kuluta rohkem kui teenib.

Järgmiseks õpetas Buddha hoiduma neljast rikkuse dreenist, mis juhivad rikkust perest eemale nagu dreenid veehoidlast vett, ja milleks on:

1.     naise dreen (itthi-dhutto)^[22],

2.     uimastavate jookide dreen (surā-dhutto),

3.     hasartmängu dreen (akkha-dhutto), ning

4.     kuri sõber (pāpa-mitto) või kuri kaaslane (pāpa-sahāyo).

Nii nagu veehoidlasse vee sissepääsu sulgemisel ja nelja dreeni avamisel on oodata peatset veehoidla tühjenemist, tühjendavad need neli dreeni pere rikkust. Neist neljast hoidumine kasvatab aga rikkust. Aga  neli dhammat mis toovad heaolu ja õnne nii täna, selles elus kui tulevikus, on

1.     usu saavutamine (saddhā-sampannā),

2.     kõlbluse saavutamine (sīla-sampannā),

3.     helduse saavutamine (cāga-sampannā) ja

4.     tarkuse saavutamine (paññā-sampannā).

Viis ilmiku heaolu tõusu dhammat. „Licchavikumāra[ka] sutta“^[23] kirjeldab seda, kuidas vibude ja koertega metsas ekselnud Licchavi noored kohtasid puu all istunud Buddha. Noormehed saatsid koerad eemale, panid käed kokku ja tervitasid Buddha, jäädest temast ühele poolele aupaklikult seisma. Kui Licchavi noor Mahānāma nägi kaugemat teisi noori Buddhale austust avaldamas, lähenes ta neile rõõmsalt korrates: „Need saavad olema vajjī’d! Need saavad olema vajjī’d!“ (bhavissanti vajjī). Kui Buddha küsis, miks ta seda kordab, selgitas Mahānāma, et need Licchavi poisid on metsikud (caṇḍā), karmid (pharusā) ja varastajad (apānubhā). Nad rüüstavad peredele kingituseks jäetud maiustusi, olgu see siis suhkruroog, jujuubipuu viljad, koogid, pirukad või suhkrupallid, ja söövad need ära. Nad annavad selja tagant hoope auväärsetest peredest pärit naistele ja tüdrukutele. Nüüd aga seisavad nad siin Auväärse ees, käed austavalt koos. Seda kuulnud, lausus Buddha, et ükskõik millise hõimu poja puhul – olgu see kuningas, khattija, armee juht, külavanem, gildi/grupi meister või hõimu juht – on oodata vaid tõusu, mitte langust, kui ta järgib neid viit dhammat (pañca dhammā).

1.      Kui ta on ausalt ja õiglaselt, iseenda pingutusega, oma käte ja higiga teeninud vara, käitub ema ja isaga külalislahkelt ning austab neid ning külalislahkust ja austustust kogevad vanemad soovivad vastu, et laps elaks turvaliselt ja kaua – sel juhul on oodata vaid tõusu, mitte langust.

1.      Kui ta kasutab õiglaselt teenitud vara poegade, naiste, orjade, tööliste ja teenijate hüvanguks, sügavaks lugupidamiseks, meelespidamiseks ja austamiseks ning seda kogedes soovivad nood vastu, et hõimu poeg elaks turvaliselt ja kaua – sel juhul on oodata vaid tõusu, mitte langust.

2.      Kui ta peab lugu ja austab naaberpõldude omanikke ja neid, kellega ta äri ajab ning seda kogedes soovivad nood vastu, et hõimu poeg elaks turvaliselt ja kaua – sel juhul on oodata vaid tõusu, mitte langust.

3.      Kui ta kasutab õiglaselt teenitud vara, deevade hüvanguks, sügavaks lugupidamiseks, meelespidamiseks, ja austamiseks, soovivad nood kaastundlikult, et hõimu poeg elaks kaua ja turvaliselt – sel juhul on oodata vaid tõusu, mitte langust.

4.      Kui ta kasutab õiglaselt teenitud vara erakrändurite ja braahmanide hüvanguks, sügavaks lugupidamiseks, meelespidamiseks ja austamiseks, siis soovivad nood kaastundlikult, et hõimu poeg elaks kaua ja turvaliselt – sel juhul on oodata vaid tõusu, mitte langust.

Eelnev viiene isikute jaotus esineb ka teistes suttades ning on mitmeski aspektis tähendusrikas. Nimelt, asetas Buddha ilmikutele õpetusi andes vanemad sageli kõrgeimale positsioonile. Ka „Ema-isa suttas“^[24] selgitab Buddha, et emale ja isale pole kerge nende vaeva tagasi tasuda: isegi kui bhikkhud peaksid oma ema ja isa 100 aastat enda õlgadel kandma, nende keha masseerima, koristama nende uriini ja paska ning rajama nende jaoks kuningriigi seitsme kalliskiviga, ei suudaks nad ikkagi tasuda vanemata vaeva, kuna vanemad teevad veel enam: nad hoolitsevad laste eest kogu elu, kasvatavad neid, juhendavad neid ja näitavad neile maailma. Kes aga julgustab looma mitteusklikes vanemates aruka usu saavutamist (assaddhe saddhāsampadāya), mittekõlbelistes vanemates kõlbluse saavutamist (dussīle sīlasampadāya), õpetab ihnuse asemel helduse saavutamist (maccharī cāgasampadāya) ja mitteteadmise asemel tarkuse saavutamist (duppaññe paññāsampadāya) – see on teinud enam kui piisavalt, et tasuda vanemate vaev.

Ka nimetas ta orje, töölisi ja teenijaid ühes jaotuses koos pereliikmete, poegade ja naistega, mis näitab selgelt Buddha võrdset suhtumist kõikidesse ühiskonnagruppidesse. Kui bhikkhudele õpetas Buddha kõlbluse, keskenduse ja tarkuse arendamise kaudu mõistmise saavutamist ning nimetas deevade poole palvetamist ja palumist oskamatuks, siis ilmikute puhul julgustas ta deevadesse lugupidava suhtumise väljendamist. Samas on loeteludes deevad ning erakrändurid-braahmanid välja toodud erinevate gruppidena. Ka on oluline märkida, et Buddha õpetuses esineb heaolu alati kahepoolsena, olles määratletud nii inimese enda, kui ka teise osapoole ausa, kaastundliku ja heasoovliku suhtumise kaudu.

Tõeline rõõm ja õnn tuleb rikkuse jagamisest, mitte sellesse klammerdumisest. „Rāsiya suttas“^[25] selgitab Buddha, et see, kes naudib naudinguid ja saavutab rikkuse vägivallatul, kõlbelisel teel, see teeb end rikkusega õnnelikuks ja rahulolevaks juhul, kui jagab seda rikkust ka teistega (nt annetab templile, bhikkhudele, puuduse alla kannatajatele jt), teeb teenitud varaga oskuslikke tegusid (nt toetab vanemaid, pereliikmeid, dhamma tööd), kasutab teenitud vara end sellega sidumata ja varasse pimestunult klammerdumata, ning näeb ajutises varas ohtu ajatule virgumisele. Buddha õpetas:

Haiguste puudumine [on] ülim vara,
rahulolu [on] ülim rikkus,
usaldusväärsed inimesed [on] ülimad sugulased,
vaibumine [on] ülim õnn.^[26]

Majaperemehest Arija järgija, kes teenib bhikkhude sanghat annetades bhikkhudele (1) rüüsid, (2) almustoitu, (3) eluasemeid ja (4) ravimeid vm vajalikku, pälvib positiivse tuntuse ja uue sünni taevalikus vallas.^[27]

Virgunu õpetas dhammat sotsiaalsesse klassi kuuluvusest sõltumata. Buddha õpetuse seisukohast ei saa üks inimene olla teisest kõrgem ega parem, selline arvamus on uhkusest ja mitteteadmisest sündinud vaade ja pettekujutlus. Dhamma seisukohast on iga inimene oma teo vili. „Tekke sutta“^[28] kirjeldab juhtumist, kus  braahmanid Vāseṭṭha ja Bhāradvāja tulevad sanghaga liitumise eesmärgil Buddha juurde. Buddha pärimise peale tunnistavad Vāseṭṭha ja Bhāradvāja, et teised braahmanid sõimavad/halvustavad (akkosa) ja teotavad/solvavad (paribhāsati) neid selle pärast, väites, et just braahmanid on kõrgem klass [värv] (seṭṭho vaṇṇo)^[29], teised madalam klass [värv] (hīnā aññe vaṇṇā); braahmanid on valguse klass [värv] (sukko vaṇṇo)^[30], teised tume klass [värv] (kaṇhā vaṇṇo); braahmanid on puhastunud (sujjhana), teised mitte; ainult brhaahmanid on Brahmā tõelised ehk õigusjärgsed pojad (brāhmaṇāva brahmuno puttā), sündinud tema suust (orasā mukhato), sündinud Brahmā’st (jātā brahmajā), Brahmā märgid [Brahmā’t esindavad, Brahmā loodud] (brahma-nimmitā) ja Brahmā pärijad (brahma-dāyādā). Braahmanite sõnade kohaselt olid Vāseṭṭha ja Bhāradvāja nüüd madalamas klassis (hīna-mattha vaṇṇaṁ) ja võlts-erakrändurid. Buddha selgitas seepeale kahele braahmanile, et Vāseṭṭha ja Bhāradvāja solvajad eksivad ning on oma traditsiooni ja pärimused unustanud. Braahmani naised menstrueerivad, rasestuvad, sünnitavad ja toidavad rinnaga – kuidas saaks braahmanid olla sündinud Brahmā suust, sündinud Brahmā’st, Brahmā märgiga ja olla Brahmā pärijad? Buddha sõnades kohaselt on see vale, mis toob kaasa suure kahju. Seejärel selgitas Buddha, et kõigi nelja klassi esindajad – valitsejad (khattiyā), braahmanid (brāhmaṇā), kaupmehed (vessā) ja teenijad (suddā) (1) hävitavad elu, (2) võtavad mida pole antud, (3) on seotud naudinguid pakkuva vale käitumisega, (4) räägivad valet, (5) kõnelevad laimu, (6) kõnelevad karmilt ning (7) räägivad tühja loba, (8) on himulised, (9) kuritahtlikud ja (10) omavad valesid vaateid.^[31] See on oskamatu (akusalā), oskamatust moodustunud (akusala saṁkhātā), laiduväärne (sāvajjā) ja laiduväärsest moodustunud (sāvajja-saṁkhātā), mida ei peaks järgima (asevitabbā), mittearijalik ja tarkade poolt laidetud. Samuti leidub kõigis neljas klassis neid, kes hoiduvad elu hävitamisest, mitteantu võtmisest, naudinguid pakkuvast valest käitumisest, vale rääkimisest, laimust ja karmist kõnest, tühjast ja viljatust jutust, himust, kuritahtlikkusest ja valedest vaadetest; see on oskuslik (kusalā), oskuslikust moodustunud, mittelaiduväärne (anvajjā) ja mittelaiduväärsest moodustunud, mida peaks järgima, mis toob valgust, valguse vilju (sukkā sukkavipākā) ning on arijalik ja tarkade poolt mittelaidetud. Seetõttu ei vasta tõele väide, nagu braahmanid oleks kõrgem klass [värv] ja teised madalam, et braahmanid on valguse klass [värv] ja teised tume klass [värv], et braahmanid on puhastunud ja teised mitte, et brhaahmanid on Brahmā õiguspärased pojad, sündinud tema suust, sündinud Brahmā’st, Brahmā märgiga ja Brahmā pärijad. Arukad ja mõistlikud inimesed ei tunnista seda (taṁ tesaṁ viññū nānujānanti), vaid tunnistavad arahanti, kelle tulvad on hävitatud (khīṇāsava), kes on kodust lahkunud (vusitavā), teinud mida vaja (kata-karaṇīya), koorma maha pannud (ohitabhāra), saavutanud kõrgeima hüve/hea (anuppatta-sadattha), lõplikult ammendanud olemasolu köidikud (parik-khīṇa-bhava-saṁyojano) ja õigel moel vabanenud (samma-daññā-vimutti). Kuid kui kellelgi on Tathaagatasse tugev ja juurdunud usk (saddha), mis pole kõigutatav ühegi erakrändaja, braahmani, deeva, Māravõi Brahma ega kellegi teise poolt, võib ta öelda, et on Ülima tõeline/õigusjärgne poeg (bhagavatomhi putto), sündinud tema suust (st kõnest) (oraso mukhato), sündinud dhammast (jāto dhammajo), dhamma märgiga (st dhamma loodud) (dhamma-nimmito) ja dhamma pärija, kuna see tuleneb tõepoolest Tathaagatast, kes on dhamma-kogu (st dhamma kehastus) (dhamma-kāya), brahma-kogu (st ülima pühaduse kehastus) (brahma-kāya), dhammaks-saanu (dhamma-bhūta) ja brahmaks-saanu (brahma-bhūta). Nii lükkas Buddha tagasi arvamuse, nagu saaks keegi olla teisest sünnipäraselt kõrgem ja õpetab juhinduma oskusliku ja oskamatu dhamma eristamisest ja oskusliku dhamma teostamisest.

Buddha ei nimetanud inimest braahmaniks tema päritolu ega kasti tõttu, vaid seetõttu, et ta käitus kõne, keha ja meelega oskuslikult, või kui tal oli õige vaade, või kui ta oli vabanenud köidikuist – sõltumata sellest, kas tegemist oli valitseja, braahmani, kaupmehe või teenijaga.^[32] Ta õpetas, et erinevad jaotused on tekkinud ühiskondliku kokkuleppe tõttu. Seda mittemõistnud hoiavad kinni dogmaatilisest usust, mille kohaselt saab inimene olla sünnipäraselt braahman, kuid braahmaniks ja mitte-braahmaniks saab inimene ainult iseenda teo (kamma) läbi.^[33]

„Tunnuste suttas“^[34] kirjeldas Buddha, kuidas ta varasemates uutes sündides inimesena säilitas õige eluviisi ja  loobus valest eluviisist, sh pronksi/metalli kaalumisega või mõõtudega petmisest (tulā-kūṭaka-sa-kūṭa-māna-kūṭa), kelmusest, tüsassemisest, pettusest (ukkoṭana-vañcana-nikati), kõverast (mittesirgjoonelisest, vildakast) praktikast/joogast (sāciyoga), sandistamisest (chedana), tapmisest/hukkamisest (vadha), kinnisidumisest/vangistusest (bandhana), maanteeröövlusest (viparāmosa) ja toidu väevõimuga äravõtmisest (ālopa-sahasākārā).

Majaperemehe kaheksa kõlblusjuhist. Ilmselt hilisema päritoluga „Dhammika suttas“^[35] õpetab Buddha järgima majaperemehe kaheksa kõlblusjuhist, millekohane tegutsemine teeb inimesest hea ilmikjärgija. Kaheksast juhisest esimesed viis on sarnased viie kõlblusjuhisega:

1.     Ära elusolendeid tapa, ega ära lase teisel tappa. Ära kiida heaks teise tapmist, hülga kõikide elusolendite suhtes igasugune tapmiskavatsus.

2.     Väldi võtmast mida pole antud. Ära võta kusagilt ega kelleltki midagi, kui see pole antud, ega ära kiida heaks, kui teised võtavad seda, mida pole neile antud.

3.     Väldi mittebrahmalikku käitumist. Ära käitu naistega sobimatul moel.

4.     Ära valeta teisele inimesele ega kogunemistel ja ära pane teist olukorda, kus ta peab valetama ning ära kiida heaks valetamist. Väldi kõike, mis ei ole tõsi.

5.     Ära tarbi joovastavaid aineid või jooke ega kiida heaks, kui teised neid tarbivad. See on halb tegu, mis on vaid lapsiku jaoks petlikult kütkestav ja lummav.

6.     Ära söö valel aja, keskpäevast kuni päikesetõusuni.

7.     Ära kanna vanikuid, ehteid ega parfüüme.

8.     Maga põrandal, katte peal.

Neid kaheksat juhist peaks ilmikjärgija täitma kõikidel pool- ja täiskuu päeval ning pāṭihāriyapakkha ehk eriliste pühade ja tähtpäevade ajal ajal. Järgmisel hommikul pakub kaheksat juhist järgiv tark sanghale toitu ja jooki. Kui ilmikjärgija toetab ema ja isa, ajab õiglast äri ning järgib eeltoodud kaheksat kõlblusjuhist, juhib see uue sünni õnnelikku taevalikku valda.

Ilmikute oskuslik eluviis, misläbi saadakse vooguastunuks. „Bambusukse [Banbusvärava] suttas“^[36] kirjeldab Buddha ilmikute oskuslikku ja kõlbelist eluviisi. Suttas selgitavad kosalaana braahmanid ja majaomanikud Buddhale, et neil on naudingud (kāmā), soovid (chandā) ja kavatsused (adhippā); nad soovivad elada kodus, koos poegadega, kasutada Kāsi kangaid ja sandlipuud, kanda pärgi, parfüüme, kosmeetikat ja riideid; nad soovivad võtta vastu kulda ja hõbedat ning soovivad peale keha surma sündida õnnelikus taevalikus maailmas. Eelistades ilmikuna elamist, paluvad nad Buddhalt dhammat, mis aitaks nende soove ellu viia. Kuulanud ära nende soovid, õpetab Buddha kosalaana braahmanitele ja majaomanikele seitset õiget dhammat (satta saddhamma), mille sisuks on seitsmel teemal mõtlustamine selle üle, mis on meile endile mittemeeldiv ja toob dukkhat, kuidas ka teised tunnevad sama asja suhtes samamoodi ebameeldivust ja dukkhat ning sellest mõtlusest leitud tarkuse ajel mitte tegema teisele elusolendile seda, mida ei soovita enesele. Suttas õpetas Buddha neid mõtisklema Arija järgijale (ariya-sāvaka) omaselt, arutledes järgmiselt. (1) „Ma tahan elu nautida ja mittesuremist nautida, ma tahan õnne nautida, mitte dukkha ebameeldivusi, ja ma ei soovi, et keegi võtaks minult elu. Samas, tahavad ka teised elusolendid elu nautida ja mittesuremist nautida, nad soovivad õnne nautida ega soovi dukkha ebameeldivusi, ka nemad ei soovi samamoodi, et keegi võtaks neilt elu. See, mis on mittemeeldiv/mittekallis (appiya) mulle, on mittemeeldiv/mittekallis ka teisele. Kuidas saan ma teisele teha seda, mis mulle endale on mittemeeldiv?” Nii mõtlustades

a)     loobub ta inimene elusolendite tapmisest,

b)    julgustab teisigi loobuma elusolendite tapmisest ning

c)     kiidab neid, kes on loobunud elusolendite tapmisest

– sel moel toimub kehapõhise käitumise rahunemine ja kolmel moel puhastumine (kāya-samā-cāro ti-koṭi-parisuddho).

Ka (2) mitteantu varastamine (adinna theyya-saṁkhāta) ja (3) naistega [sobimatu] käitumine (dāresu cāritta) kuulub siia alla, mille üle mõtlustamine juhib samuti kehapõhise käitumise rahunemise ja kolmel moel puhastumiseni. Lisaks õpetas Buddha sama põhimõtte kohaselt mõtlustama (4) vale rääkimisest (musāvā), (5) sõpru lahutavast laimavast kõnest (pisuṇā vācā), (6) ründavalt karmist kõnest (pharusā vācā) ning (7) tüütavalt tühjast lobast (samphabhāsena samphappalā-pabhāsena). Kes neistki loobub, julgustab teisigi loobuma ning kiidab juba loobunuid, puhastab seeläbi kolmel moel enda kõnelise käitumise. Et saavutada naudinguid, soove ja kavatsusi sisaldavat soovitud elu, õpetas Buddha, et lisaks eelloetletud seitsmele õigele dhammale (satta saddhamma) tuleb Arija järgijatel arendada ka nelja kõigutamatut alust (catūhi ākaṁkhiyehi ṭhānehi), milleks on kogemuspõhist usaldust Buddha, dhamma, sangha suhtes, kasutades selleks Buddha, dhamma ja sangha meelespidamise arendamist^[37] ning arendada arijate hinnatud kõlblusega (ariya-kantehi sīlehi) omandatud keskendusega seotud eluviis (samādhi-saṁvatta-nikehi). Kui Arija järgija on teostanud eelloetletud seitse õiget dhammat ja neli kõigutamatut alust, võib ta soovi korral kuulutada:^[38]

Ammendunud Niraaja, ammendunud looma emakas, ammendunud Apaaja kannatusterohke häving; vooguastunu olen – mittehävineva olemusega, Niraajatu, virgumisse lõplikult sisenenu.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Table 30
ILMIKUST AARIJA JÄRGIJA VOOGUASTUNU KRITEERIUMID
Seitse õiget dhammat (satta saddhamma)	Kehapõhise käitumise rahunemine ja kolmel moel puhastumine (kāya-samā-cāro ti-koṭi-parisuddho)	Neli kõigutamatut alust (catūhi ākaṁkhiyehi ṭhānehi)
Arija järgija loobub:	Arija järgija puhastub:	Arija järgija teostab:
1.     elusolendite tapmisest 2.     mitteantu varastamisest 3.     naistega [sobimatust] käitumisest 4.     vale rääkimisest 5.     sõpru lahutavast, laimavast kõnest 6.     ründavast, karmist kõnest 7.     tüütavast, tühjast lobast	a)     ise loobudes b)    teisi loobuma julgustades c)     loobunuid kiites	1.     Buddha meelespidamist  2.     dhamma meelespidamist 3.     sangha meelespidamist 4.     arijate hinnatud kõlblusega keskenduse (samādhi) arendamisega seotud eluviisi
Veḷudvāreyyasutta AN 55.7

 

Kaheksa dhammat, mis juhivad naise uue sünni meelepärase kehastumisega deevade valda. „Anuruddha suttas“^[39] loetleb Buddha eeskujuliku naise kaheksa dhammat (aṭṭha dhamma), mille järgija sünnib uuesti peale keha surma meelepärase kehastumisega deevade vallas (devānaṁ sahabyataṁ upapajjatīti).

1.     Sõltumata sellest, millise mehe talle vanemad annavad, tõuseb naine enne meest, heidab puhkama peale meest, teeb kõik mis vaja teha, käitudes ja rääkides meeldivalt – tehes seda kõike siiralt head soovides, heaolu loomisele püüeldes ja kaastundlikult.

2.     Ta käitub lugupidavalt, südamlikult, lahkelt, tunnustavalt ja austavalt nendega, keda tema mees austab: mehe ema ja isaga ning erakrändurite ja braahmanitega, ning pakub neile saabudes istet ja vett.

3.     Ta on osav ning hoolas oma mehe majapidamistööde tegemises, tikkimises ja kudumises; suhtub mõistvalt ja korraldab kõik mis vaja.

4.     Ta teab, mida mehe koduabilised – orjad, käskjalad või töölised – on teinud ja mille tegemata jätnud, teab haigete koduabiliste seisundit ja jaotab igale ühele välja sobiva toiduportsjoni.

5.     Ta valvab ja kaitseb ükskõik millist sissetulekut, mida mees koju toob – olgu see raha, teravili, hõbe või kuld – ja ei ole mehe sissetulekute raiskaja, varas, laristaja ega pillaja.

6.     Ta on ilmikjärgija, kes on läinud Buddha, dhamma ja sangha kaitse alla.

7.     Ta on kõlbeline, hoidub elu hävitamisest, mitteantu võtmisest, naudingulisest valest käitumisest, vale rääkimisest ning likööri, veini jm alkoholi joomisest ning teistest joobe tekitajatest.

8.     Ta on helde, elab kodus ahnuse reostusest vabanenud teadvusega; on helde ja avatud käega, rõõmustab loobumisest, pühendub heategevusele ning tunneb rõõmu andmisest ja jagamisest. Naine, kes on endas eelloetletud kaheksat dhammat välja arendanud, sünnib uuesti meelepärase kehastumisega deevade vallas.

Arijad ja tavainimesed. Sõltuvalt õpetuse aluseks olevast eristas Buddha peale koduperemehe ja kodutuellu astunu veel teisigi jaotusi, mis enamjaolt illustreerisid dhamma olemust, väljendumist või teostamist. Näiteks, „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“^[40] jaotab Buddha inimesed

1.     arijateks (ariya), kes on asunud arija teele või kes on saavutanud mõne arija vilja (vooguastunu, ükskordnaasja, mittenaasja, arahant), mille vältimatuteks osadeks on õige püüdlus, õige teadlikkus, õige keskendus ja õige kavatsus, mille kaudu omakorda arendatakse maistületavast minatust (an-attā-bhāvanā), ja millest võrsunud tarkus hävitab täielikult kõik kalduvused, mina- ja kehapõhised valed vaated ning võimaluse sündida madalamates olemasoluvaldades;^[41] ja

2.     tavainimesteks (puthujjana), kes moodustavad ihast, mitteteadmisest, valedest vaadetest, ahnusest, vihast ja pettekujutlustest juhitud rahvamassi.

Õppinud ja mitteõppinud tavainimesed. Õppimise ja teadmiste seisukohast jaotas Buddha inimesed kahte grupp.

1.     Mitteõppinud tavainimene (assutavā-puthajjana) on see, kel puuduvad õige dhamma teadmised; kes arvab, et nähtused on püsivad; kel on sügavalt juurdunud minapõhine mõtlemine ja kes peab vormi, tunnet, taju, moodustisi ja teadvust endaks; kes on kiindunud meeldivatesse tunnetesse; näeb dukkhas õnne; ja kogeb dukkhaga kokku kurbust, leina, hala, tagudes rusikatega vastu rinda, on segaduses ning elab dukkhas. Peale keha surma sünnib ta uuesti kas inimeste maailmas või kannatusterohkes vallas.

2.     Õppinud tavainimene (sutavā puthajjana) ehk õppinud Arija järgija (sutavā ariya-sāvako) on aga õppinud õiget dhammat; on hakanud nägema asju ja nähtuseid mittepüsivana ning tal on mõningased teadmised olemasolust nii nagu see tõeliselt on; kes dukkhaga kokku puutudes ei koge kurbust, leina ega hala, ega tao rusikate vastu rinda, ei ole segaduses ega ela dukkhatundes. Peale keha surma sünnib ta uuesti kas inimeste maailmas või taevases vallas.^[42]

Pime ja hüveline tavainimene. Ilmikjärgijate puhul eristatakse veel (1) pimedat tavainimest (andha-puthujjana) kelle puudub dhammasilm ja (2) hüvelist tavainimest (kalyāṇa-puthujjana), kelle on õige vaate kohane dhammasilm. Hüveline tavainimene on see, kes on saavutanud (1) läbinägemispõhise õige vaate, (2) mõistnud elemente (dhātu), (3) moodustumist ja põhjuslikkuse seadust (paccaya) ning (4) hajutanud kehapõhise vaate (sakkāya-diṭṭhi) ja (5) skeptilised kahtlused (vicikicchā). Ta saab arendada nelja silma, milleks on (1) õige vaate silm, (2) pühakirja teadmiste silm, (3) läbinägemise arendamisel (vipassanā) saavutatav silm ja (4) maistületava teadmiste silm, ning saavutada maistületavad teadmised juba selles elus inimesena või järgmises elus deevana.^[43]

Tavainimene võib tunda vanadust, haigust ja surma kohates kohkumust, vastikust või soovi eemalduda, jättes tähelepanuta asjaolu, et ta ise on samas olukorras. Nooruse-, tervise- ja elujoovastusest (yobbana-mado, ārogya-mado, jīvita-mado) haaratuna ja ihast juhituna loob ta kannatust toovat käitumist (duccarita).^[44]

Tavainimese puhul on ülekaalus see, millest tuleb virgumise saavutamiseks vabaneda. Need kaks inimtüüpi ei ole teineteisest eraldiseisvad. Igaüks, kes õpib ja järgib Arija virgumisõpetust ja kõlblust ning arendab õiget keskendust, võib oma meelt järkjärgult puhastades jõuda inimarengu kõrgeima astme ehk arija tee kulminatsioonini – temast saab arahant. Arahanti iseloomustab kõikide meelt hägustavate tulvade lakkamine, ülima tarkuse (pañña), nelja tee (magga) ja vilja (phala) ning kaheksa teadmiste (ñāṇa) saavutamine, Buddhaga võrdne vabanemine (vimutti), lõplik virgumine (bodhi) ning vaibumine (nibbāna).

Sõbra valik. Sõbra valikul on oluline mõista, kuhu üks või teine sõprus viib. „Nagu elemendid suttas“^[45] õpetab Buddha, et inimesed suhtlevad teineteisega nagu elemendid: sarnased toimivad koos, erinevad mitte. Madalate kalduvustega olendid (hīnādhimuttikā sattā) kohtuvad ja tegutsevad koos madalate kalduvustega olenditega ning hüveliste kalduvustega olendid (kalyāṇādhimuttikā sattā) kohtuvad ja tegutsevad koos hüveliste kalduvustega olenditega – nii oli see minevikus, on olevikus ja saab olema tulevikus. Suttas soovitab Buddha hoiduda suhtlemisest (1) kõlbetute, (2) loidude/uimaste (kusīta) ja (3) madala energiaga (hīna-vīriya)^[46] inimestega. Selliste inimestega koosolemistahe on ületatav nendega mittekoosolemise kaudu. Samas õpetas Buddha olema koos nendega, kes on (1) kõlbelised, (2) saavutatud energiaga (āraddha-viriya) ja (3) targad (paṇḍita).

Tavainimese õnnistus. „Õnnistuse sutta“^[47] toob ära Buddha selgitused sellest, mida tähendab ülim õnnistus (maṁgalam-uttama).

Mittesuhtlemine lapsikutega, tarkadega suhtlemine; austusväärsete austamine – see on ülim õnnistus.	asevanā ca bālānaṁ, paṇḍitānañca sevanā; pūjā ca pūjaneyyānaṁ, etaṁ maṁgalamuttamaṁ.
Sobivas kohas elamine ja varasemalt loodud pälvimused; enese õige suunamine – see on ülim õnnistus.	patirūpadesavāso ca, pubbe ca katapuññatā; attasammāpaṇidhi ca, etaṁ maṁgalamuttamaṁ.
Suurepärane tões ja teadmistes, vinajas hästi treenitud; hästiräägitud sõnad ja kõne – see on ülim õnnistus.	bāhusaccañca sippañca, vinayo ca susikkhito; subhāsitā ca yā vācā, etaṁ maṁgalamuttamaṁ.
Ema-isa teenimine, poja-naise hoidmine; segaduseta tegutsemine – see on ülim õnnistus.	mātāpituupaṭṭhānaṁ, puttadārassa saṁgaho; anākulā ca kammantā, etaṁ maṁgalamuttamaṁ.
Annetamine, dhammakohane käitumine ja sugulaste hoidmine; laitmatu tegutsemine – see on ülim õnnistus.	dānañca dhammacariyā ca, ñātakānañca saṁgaho; anavajjāni kammāni, etaṁ maṁgalamuttamaṁ.
Hülgamine ja keeldumine kurjast, ja joovastavate jookide piiramine; ja hoolikus dhammades – see on ülim õnnistus.	āratī viratī pāpā, majjapānā ca saṁyamo; appamādo ca dhammesu, etaṁ maṁgalamuttamaṁ.
Austus ja alandlikkus ja rahu ja tänulikkus; õigel ajal dhamma kuulamine – see on ülim õnnistus.	gāravo ca nivāto ca, santuṭṭhi ca kataññutā; kālena dhammassavanaṁ, etaṁ maṁgalamuttamaṁ.
Kannatlikkus ja leebus, erakute nägemine; õigel ajal dhamma [üle] arutlemine – see on ülim õnnistus.	khantī ca sovacassatā, samaṇānañca dassanaṁ; kālena dhammasākacchā, etaṁ maṁgalamuttamaṁ.
Kasinus ja brahmalik käitumine, arija tõdede nägemine, ja nibbaana tõe teostumine – see on ülim õnnistus.	tapo ca brahmacariyañca, ariyasaccāna dassanaṁ; nibbānasacchikiriyā ca, etaṁ maṁgalamuttamaṁ.
Kohtudes maailma dhammadega* teadus, mis ei värise, leinatu, plekitu, rahulik – see on ülim õnnistus.	phuṭṭhassa lokadhammehi, cittaṁ yassa na kampati; asokaṁ virajaṁ khemaṁ, etaṁ maṁgalamuttamaṁ.
Sel moel toiminud kõikjal on võitmatud, kõikjal heaolus lähevad – see on nende ülim õnnistus.	etādisāni katvāna, sabbattha maparājitā; sabbattha sotthiṁ gacchanti, taṁ tesaṁ maṁgalamuttaman ti.

^[1]                 „puttā vatthu manussānaṁ,
            bhariyā ca paramo sakhā.“ – Vatthusutta SN 1.54.

^[2] „Dutiyachiggaḷayugasutta“ SN 56.48, „Bālapaṇḍitasutta“ MN 129.

^[3] Siṁgālasutta [Sīgālovādasutta] DN 31.

^[4] „Siṁgālasutta [Sīgālovādasutta]“ DN 31.

^[5] Siin on toodud viiest kõlblusjuhisest esimesed neli, viies – hoidumine meelt joovastavate jookide ja ainete tarvitamisest – sisaldub jõukuse pillamise osas.

^[6] Samad nõuanded toob ära ka „Dīghajānu/[Vyagghapajja]sutta“ AN 8.54, sh: naistelembus, joomissõltuvus, hasartmängu sõltuvus ja halb seltskond.

^[7] sura-meraya-majja-p-pamāda-ṭṭhāna tugevad joogid, destilleeritud joogid ja kääritatud joogid, mis põhjustavad hoolimatuse. Tugevaid ehk alkohoolseid ja joovastavaid jooke (surā) on 5: valmistatud purustatud seemnetest (piṭṭha-surā), koogist (pūva-surā), riisist (odana-surā või odaniya-surā), kääritatud pärmist (kiṇṇapakkhitta-surā) ja koostisosade segust (sambhārasaṁyutta-surā). „Destilleerituid“ jooke (meraya = āsava) on samuti 5: valmistatud lilledest (pupphāsava), viljadest (phalāsava), meest (madhvāsava), suhkrust (gulāsava) ja koostisainete segust (sambhārasaṁyuttāsava) (DA 3:944).

^[8] „Siṁgālasutta [Sīgālovādasutta]“ DN 31.

^[9] „Dutiyasaṁvāsasutta“ AN 4.54.

^[10] „Paṭhama[nakula]samajīvīsutta“ AN 4.55.

^[11] Kaks lahkuse liiki on materiaalne lahkus (āmisa-cāga) kui dhamma lahkus (dhamma-cāga) – „Dānavagga“ AN 2.143. Vt ka ptk „Annetamine (dāna)“.

^[12] „Siṁgālasutta [Sīgālovādasutta]“ DN 31.

^[13] Ādiyasutta AN 5.41.

^[14] Pattakammasutta AN 4.61.

^[15] Buddha ei julgustanud kummardama jumalaid, vaid elama ühiskonnas leplikult ja usundeid aktsepteerivas vaimus, olema salliv määrani, mil tegevus ei lähe olulisse vastuollu õige dhamma ja selle vägivallatu teostusega.

^[16] Selline viiene jaotus vastab India traditsioonilistele kohustustele, mis sisaldavad annetamist sugulastele, külalistele, oma kodanikukohuste täitmist (maksude tasumine jms) ning religioossete kohustuste täitmist lahkunuile ja deevadele.

^[17] „Ānaṇyasutta“ AN 4.62.

^[18] „Andhasutta“ AN 3.29.

^[19] Teise silma all toodud dhammad (oskamatu-mitteoskamatu dhamma jt) moodustavad dhamma uurimise virgumisosa (dhamma-vicaya-sam-bojjhaṁga); vt DN III, ptk „Seitse virgumisoas (satta bojjhaṁga)“.

^[20] „Kulasutta“ AN 4.258.

^[21] Dīghajāṇusutta AN 8.54.

^[22] dhutto kahjustav, elust irdunud, eemaleviiv, metsik, salakaval, petlik.

^[23] „Licchavikumāra[ka]sutta“ AN 5.58.

^[24] „Samacittavagga“, „Mātā-pitarasutta“ AN 2.33.

^[25] „Rāsiyasutta“ SN 42.12.

^[26]                                 „ārogyaparamā lābhā
            santuṭṭhiparamaṁ dhanaṁ
            vissāsaparamā ñātī
            nibbāṇaparamaṁ sukhaṁ.“ – KN, Dhp 204.

^[27] Gihisāmīcisutta AN 4.60.

^[28] „Aggaññasutta“ DN 27.

^[29] vaṇṇa tähendab nii sotsiaalset klassi ehk kasti kuuluvust, kui ka värvi.

^[30] sukkhā on ka deevade klassi nimetus, vt „Mahāsamayasutta“ DN 20.

^[31] Vt DVE, II osa, ptk „ Kümme kõlblust (dasa-sīla)“ ja ptk „Kõlblus- ja treeningjuhised (sīla, sikkhāpada)“.

^[32] „Aggaññasutta“ DN 27.

^[33] „Vāseṭṭhasutta“ Sn 3.9.

^[34] Lakkhaṇasutta DN 30.

^[35] Dhammikasutta Sn 2.14.

^[36] Veḷudvāreyyasutta AN 55.7.

^[37] Nende kolme väljaarendamist kirjeldavad täpsemalt DVE, III osa, ptk „Buddha meelespidamise arendamine (buddhānussati bhāvanā)“, ptk „Dhamma meelespidamise arendamine (dhammānussati bhāvanā)“ ja ptk „Sangha meelespidamise arendamine (sanghānussati bhāvanā)“.

^[38] „khīṇanirayomhi khīṇatiracchānayoni khīṇapettivisayo khīṇāpāyaduggativinipāto, sotāpannohamasmi avinipātadhammo niyato sambodhiparāyaṇo“ – Veḷudvāreyyasutta AN 55.7.

^[39] Anuruddhasutta AN 8.46, Dutiyavisākhāsutta AN 8.47, Nakulamātāsutta AN 8.48, Paṭhamaidhalokikasutta AN 8.49, Dutiyaidhalokikasutta AN 8.50.

^[40] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[41] „Cūlavedallasutta“ MN 44.

^[42] „Pātālasutta“ SN 36.4, „Bandhanasutta“ SN 22.117, „Paṭhamaanāthapiṇḍikasutta“ SN 55.26, „Bhayasutta“ AN 3.62, Pupphasutta SN 22.94 jt.

^[43] Vt DVE, III osa, ptk „Hüveline sõber (kalyāṇa-mitta)“ ja ptk „Buddha meelespidamise arendamine (buddhānussati bhāvanā)“. Termin silm (cakkhu) esineb siin ülekantud tähenduses; Pupphasutta SN 22.94- Vaata ka Assutavāsutta SN 12.61 jaotuses on toodud õppinud Arija järgija (sutavā ariya-sāvako) ja mitteõppinud ilmik (assutavato puthujjana).

^[44] Paṭhamaanusayasutta AN 3.39.

^[45] „Dhātusosaṁsandanasutta“ KN Iti 78.

^[46] Energiavõime (viriyindriya) ja energiajõud (viriya-bala) põhinevad oskamatutest dhammadest loobumisel ja oskuslike dhammade arendamisel (st neljal õigel pingutusel), misläbi on bhikkhu tugev, kindel, jõuline ja energiline. Loiduse (kusīta) hülgamine arendab energiavõimet ning energiavõime arendamine hülgab mitteaktiivsuse. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Viis võimet (pañcindriya)“ ja ptk „Viis jõudu (pañca balāni)“.

^[47] „Maṁgalasutta“ KN Khp 5.