Laimavast kõnest hoidumine (pisuṇavācāvirati)

Nii nagu tuul ei kõiguta mäge, ei kõiguta süüdistused ega kiitused tarka.^[1]

Laim [pisuṇa (tagaselja) mustamine, keelepeks, tagarääkimine]^[2] tähendab „Cunda sutta“ kohaselt ühes kohas kuuldu edasirääkimises teises kohas, eesmärgiga ässitada inimesi üksteise vastu ja lahutada neid, kes on harmooniliselt koos, üksmeeles ning rõõmustavad rahus.^[3] Laim on igasuguse väära või moonutatud, kurjal eesmärgil väite levitamine, mis kahjustab teise inimese või mingi grupi mainet ja tekitab lahkhelisid.

Laimamine ja tagarääkimine juhivad uue sünni Niraajasse

Tagarääkimise ohtlikkuse heaks näiteks on „Kokālika suttas“ toodud lugu, mis räägib sellest, kuidas bhikkhu Kokālika süüdistas Sāriputta’t ja Moggallāna’t kurjuses (pāpika). Kui Buddha seda kuulis, lausus ta Kokālika’le, et too peaks usaldama (pasādehi) Sāriputta’t ja Moggallāna’t ning kinnitas, et neil on „armastusväärne/kallis kõlblus“ (pesala [piya + sīla]). Kui üksimõistnud brahma (pacceka-brahmā) Turū kuulis Sāriputta ja Moggallāna süüdistamisest, lausus ta Kokālika’le:^[4]

Mees kui sünnib [siia ilma],
kirvega ta tuleb suus;
kiirelt sisse lõikab ennast,
lapsik halba rääkides.

Sama sutta kohaselt toimus selle oskamatu tagarääkimise viljana Kokālika uus sünd Apaaja kannatusterohkes ja hävingulises Niraaja (paduma niraya [paduma punase/roosa lootose]) vallas.

„Laimava kõne sutta“^[5] kohaselt ei tohi:

• ise laimata,
• teisi laimu kõnelemisele julgustada (samādapeti),
• laimamist kiita (samanuñño) ega
• laimamisest ülistavalt rääkida (vaṇṇaṁ bhāsati)
  – need teod juhivad uue sünni Niraajasse.

Laimavast kõnest loobumine

„Cunda suttas“^[6] õpetab Buddha, et laimamine, tagarääkimine, kuulujuttude levitamine, keelepeks jms, loob inimeste vahel vaid usaldamatust, ebakõla ja tülisid. Virgumise teel käija hoidub edasi rääkimast jutte, mis võivad tekitada lahkarvamusi. Seeläbi lepitab ta lahku läinuid ja liidab veelgi neid, kes on koos. Ta räägib vaid seda, mis ühendab ja julgustab inimesi. Ta armastab koosmeelt ja harmooniat (samagga), rõõmustab koosmeeles, naudib koosmeelt ja räägib vaid seda, mis loob ja jõustab koosmeelt. Ta hoidub laimamisest laimavast kõnest loobudes. Mida ta on kuulnud siin, ei räägi ta seal, et lahutada neid inimesi nondest. Mida ta on kuulnud seal, ei räägi ta siin, et lahutada noid inimesi nendest. Nii lepitab ta neid, kes on lahku läinud ja liidab veelgi neid, kes on koos; ta armastab koosmeelt, rõõmustab koosmeeles, naudib koosmeelt ja räägib seda, mis loob koosmeelt.

Buddha õpetuse kohaselt oleks paljud probleemid ja sellega kaasnev kannatus olemata, kui inimesed räägiksid üksteisega sõbralikult, sooviga mõista ja andestada, mitte ei räägiks üksteisest selja taga, sooviga süüdistada, halvustada ning hukka mõista. Seetõttu leiavad laim ja kuulujutt õige vaatega kõlbelise inimese kõrvu jõudes oma lõpu.

^[1] „selo yathā ekaghano vātena na samīrati evaṁ nindāpasaṁsāsu na samiñjanti paṇḍitā.“ – KN, Dhp 81.

^[2] PED lk 1052.

^[3] Cundasuttaṁ AN 10.176.

^[4]        „purisassa hi jātassa,
            kuṭhārī jāyate mukhe;
            yāya chindati attānaṁ,
            bālo dubbhāsitaṁ bhaṇaṁ.“ – Kokālikasuttaṁ AN 10.89.

^[5] Pisuṇavācāsuttaṁ AN 4.268.

^[6] Cundasuttaṁ AN 10.176.