Kuninga õige eluviis (raja sammāājīva)
Buddha sõnade kohaselt sõltub kogu ühiskonna heaolu selle juhtide kõlblusest. Kui riiki juhivad kõlbetud ja mittedhammakohased ehk ahnuse, viha, sallimatuse, pettekujutluse, mitteteadmise jt teadvust hägustavate plekkidega inimesed, viib see terve ühiskonna allkäiguni. „Mittedhammakohase suttas“[1] õetab Buddha, et kui kuningas on mittedhammakohane, muutuvad kuninga kaitseväelased mitte-dhammakohaseks; kui kuninga kaitseväelased on mitte-dhammakohased, muutuvad braahmanad ja majaomanikud mittedhammakohaseks; kui braahmanad ja majaomanikud on mittedhammakohased, muutuvad inimesed nii linnas kui maalmittedhammakohasteks; kui inimesed nii linnas kui maal on mittedhammakohased, mõjutab nende kõlbetu tegevus tervet loodust ja põhjustab ebaühtlase viljade valmimise; kui inimesed söövad ebaühtlaselt valminud vilju, saavad nad olema lühiealised, halva väljanägemisega ning kannatavad suurte haiguste käes.
Hilisemad tekstid sisaldavad õiglase, kõlbelise valitseja omaduste loetelu, mis muudavad kuninga suurepäraseks juhiks. Õiglane ja kõlbeline kuningat iseloomustavad 10 kuninga dhammat (dasa-rāja-dhammā)[2], mis on alljärgnevad.
1. Daana/annetus (dāna) – isetu hoolimine rahvast. Suurepärane kuningas on vaba ahnusest ja ihast vara kogumise järele. Siia alla kuulub nii (1) materiaalse annetamine (āmisa-dāna), mis esineb osades tekstides kuimateriaalne ohverdus/almus (āmisa-yāga), on näiteks bhikkhude toetamine, vaeste abistamine jms, kui ka (2) mittemateriaalne ehk dhamma annetamine (dhamma-dāna),[3] mis on kõige kõrgem daana.[4]
2. Kõlblus (sīla) – oskuslikust eetikast juhindumine ja kõlbeline eluviis. Kuningas on rahvale kõlbelise käitumisega eeskujuks. Kõlbelise kuninga käitumine vastab viiele kõlblusjuhisele, st ta hoidub (1) elu võtmisest (pāṇātipātā), (2) mitteantu võtmisest (adinnādānā), (3) naudinguid pakkuvast valest (kāmesu-micchācāra) ehk mittebrahmalikust käitumisest (abrahmacariyā), (4) vale rääkimisest (musā-vādā) ning (5) joovastavate ainete ja jookide tarbimisest (surā-meraya-majja-pamāda-ṭṭhānā).[5] Valitseja kõne peab olema oskuslik: vaba ebaaususest, laimust, karmusest ning olema kooskõlas kõrgema eesmärgi ja viljaga. Riigijuhtide kõlblusest sõltub rahva heaolu ning vaesust ja ebavõrdsust saab ületada kõlbelise elukorralduse loomise kaudu.[6]
3. Loobumine (pariccāga) – naudingutest loobumine rahva heaolu nimel. Valitseja peab olema valmis loobuma oma isiklikust mugavusest, tiitlist, kuulsusest ja isegi oma elust tema teenistuses olevate inimeste ja kogu rahva heaolu nimel.
4. Ausameelsus/otsekoheses (ajjava) – sirgjooneline ausus, seadusest juhindumine ja ka ise seadustest kinnipidamine. Kuningas peab rääkima tõtt ega petta rahvast ning näitama teistele ette kuidas elada tões nii, et tõde oleks oleks valitseks kuningast kõrgemal. Ausameelsus tähendab vale rääkimisest hoidumist (musā-vādā-virati), mis väljendub selles, et kui keegi on midagi kuulnud või näinud ja teab, siis võib ta seda rääkida ilma midagi juurde lisamata, täpsustades, kas ta on seda kuulnud, või näinud, või teab.[7]
5. Leebus (maddava) – lahke ja mõistev suhtumine kõikide elusolendite suhtes. Kuninga kaastundlik ja armastusväärne käitumine on rahvale eeskujuks.
6. Enesekontroll (tapo) – kuningas kontrollib rangelt oma kõne, keha ja meelt.
7. Vihatus (akkodha) – vihkamise asendamine neutraalse suhtumisega. Õiglane kuningas ei eelista ühte ühiskonnagruppi teise. Eksimuste korral ei vala ta inimese peale viha välja, vaid toetub seadustele, mis kehtivad kõikide jaoks võrdselt.
8. Mittevägivaldsus (avihiṁsā) – vägivallatu rääkimine, käitumine ja mõtlemine. Kuningas elab kõikide elusolendite suhtes halastavalt, hoolivalt ja kaastundlikult. Tema esmaseks eesmärgiks on rahu säilitamine ja lepituse leidmine ning sõjaga kaasneva vägivalla ärahoidmine.
9. Kannatlikkus (khanti) – kannatliku meele arendamine ja säilitamine. Õiglane kuningas on võimeline taluma raskuseid ja solvanguid meelerahu kaotamata. Rahvaga rääkides on ta rahulik ning nende murede, omavaheliste süüdistuste, konfliktide ja nõudmiste kuulamisel kannatlik.
10. Mittetõrjumine (avirodhana) – rahva arvamuse arvestamine. Kuningas ei suhtu tõrjuvalt rahvasse ega lihtrahva heaolu parandamisse.
Riigijuhtide kõlblusest sõltub rahva heaolu. Buddha õpetuse kohaselt põhjustavad vaesus ja rikkuse kadumine ühiskonnas sotsiaalseid rahutusi ja kõlbelist langust. Kõlbluse ja majandusliku heaolu vahelist suhet kirjeldab „Rattapööraja sutta“[8], kus Buddha juhib tähelepanu vaesuse ja ebavõrdsuse ületamisele kõlbelise elukorralduse loomise kaudu, mille kujundamine sõltub otseselt kuningast (riigi juhtidest). Suttas toodud põhimõte kandub iidsest ajast kaugesse tulevikku, kui maale sünnib bodhisattva Metteyya, kellest saab järgmine buddha. Tekst toob ära loo kuningast, kes korraldas inimestele ja loomadele õiglase eestkoste ja kaitse, kuid ei pakkunud varalist toetust puudust kannatavatele peredele. Seetõttu hakkas levima vaesus, inimesed hakkasid võtma seda, mida polnud antud ning toime panema varguseid. Kui need inimesed kinni püüti ja kuninga ette viidi, tunnistasid nad, et neil ei ole vanemate, naiste ning laste toitmiseks raha. Seda kuulnud, pakkus kuningas meestele piisavalt vara, et nood saaksid pere toita, äri arendada, bhikkhusid ja braahmane toetada ning sel moel oskuslikult käitudes kõrgemas deevade vallas uuesti sündida. Kuuldus sellest, et kuningas jagab varastele raha, hakkas inimeste seas kiiresti levima ja paljud inimesed hakkasid kuningalt vara saamise eesmärgil vargusi toime panema. Kuningas mõistisnüüd, et varastanule vara jagamisega hoopis suureneb varaste arv. Ta otsustas, et vara jagamise asemel peab ta varast õiglaselt karistama ja varguse juurelt maha lõikama. Järgmised kinnipüütud vargad käskis kuningas valju trummipõrina saatel tänavate ristumispaika viia ja seal kõigi silme all pea maha raiuda. Kui vargad seda kuulsid, hakkasid ka nemad inimestelt, kelle asju nad arastasid, päid maha raiuma, et nood ei saaks varaste vastu tunnistada. Nii levis ebavõrdsuse kasvades vaesus, vaesuse kasvades kasvas varastamine; varguste kasvades kasvasid relvastatud kallaletungid; relvastatud kallaletungide kasvades kasvas elu hävitamine; elu hävitamise kasvades kahanes elusolendite eluiga ning inimesed muutusid metsikuteks ja käitusid teineteisega kui loomad. Kui kannatused olid kestnud väga pikka aega ning muutunud talumatuks, hakkasid inimesed arutama selle kannatuse põhjuste üle ja mõistsid, et kannatusi põhjustab elu hävitamine, mitteantu võtmine, naudinguid pakkuv vale käitumine, vale rääkimine, laimav kõne, karm kõne, tühi ja viljatu jutt, himu ja kuritahtlikkus, valed vaated, kirg, ahnus ja väärad õpetused. Nad otsustavad neist loobuda ning hakata taas austama isa ja ema, erakrändureid ja braahmane ning pere vanimaid. Tuues kõlbluse taas oma elukorraldusse, hakkab kasvama inimeste heaolu ja eluiga. Kui eetilise eluea tõusu läbi tõuseb inimeste heaolu ja eluiga, saab Varanasi asemel olema jõukas Ketumatī kuningriik, kus sünnib prints nimega Saṁkha. Sel ajal sünnib siia maailma bodhisatta Metteyya, kellest saab järgmine ülim arahant, täielikult virgunu, tarkuses ja käitumises täiuslik, õnnestulnu, maailmade teadja, ületamatu inimeste suunaja-juht inimeste ja jumalate õpetaja – mõistnu (buddha).
Buddha õpetuse kohaselt on seega riigijuhtide kõlblus ja rahva heaolu vahetus seoses. Kui riiki juhtivad inimesed kasutavad sallimatust, ahnust, vihkamist või vaenu, et üles ehitada salliv, sõbralik ja abivalmis ühiskond, on tegemistpettekujutlusel ja vihal põhineva teadmatusega, millele ei ole võimalik rajada sõbralikku, jõukat ja hoolivat kogukonda. Buddha õpetuse kohaselt algab ühiskonna heaolu kõlblusest.
[1] „Adhammikasutta“ AN 4.70.
[2] „ṭhito dasasu dhammesu,
paralokaṁ na santase [santase → santasiṁ (sya1, sya2)].
dānaṁ sīlaṁ pariccāgaṁ,
ajjavaṁ maddavaṁ tapaṁ;
akkodhaṁ avihiṁsañca,
khantiñca avirodhanaṁ [khantiñca → khantī ca].“ – Mahāhaṁsa-jātaka Ja 534 jt.
[4] Vt DVE, II osa, ptk „Annetamine (dāna)“.
[5] Vt DVE, II osa, ptk „Viis kõlblust ja viis treeningjuhist (pañca sīla, pañca sikkhāpada)“. Sõna-sõnaline tõlge: alkoholist, veinist ja rummist [tekkivast] hooletusest hoidumine.
[6] Cakkavatti[sīhanāda]sutta DN 26.
[7] Maggavibhaṁgasutta SN 45.8. Vt DVE, II osa, ptk „Õige kõne (sammā-vācā)“.
[8] Cakkavatti[sīhanāda]sutta DN 26.