Kõlblus ja treeningjuhised (sīla, sikkhāpada)

Kõlblus [on] siin [maailmas] parim,
tarkus kuid ülim.
Inimeste ja deevade seas
[on] kõlbeline tark võidukas.^[1]

• Kõlblus (sīla) tähendab Buddha õpetuses tema õpetatud eetikat, kõlblust ja treeningjuhiseid kui ka olemust, iseloomu ning harjumuslikku käitumist.^[2] Moraal, eetika ja kõlblus on üldjoontes samatähenduslikud, kuid erinevad autorid ja koolkonnad kasutavad neid termineid erinevalt.
• Moraal on tavamõistes ühiskonna poolt aktsepteeritud ja heakskiidetud käitumis- ehk moraalinormide (tavade) kogum, mis vastab kogukonna üldisele arusaamisele sellest, mis on õige ja hea ning mis on vale ja halb.
• Eetika on on õpetus moraalist, ehk täpsemalt väärtusõpetuse haru, mis uurib ja püüab selgitada, miks inimesed just nii elavad.

Kõlblus on inimese personaalne arusaam ehk sisemine kompass, südametunnistus sellest, mis on tema jaoks õige ja hea, ning mis vale ja halb. Buddha õpetuses on nende mõistetega seotud terminid sīla ehk kõlblus, sucarita (su hea, õnn + carita minek, liikumine, olek, käitumine; tegevus, elamine) ehk hea või õnnetoov käitumine, duccarita (du halb, dukkhalik + carita käitumine) ehk dukkhalik või halb käitumine,^[3] ja sikkhāpada ehk treeningjuhis.

Kõlblus on kaheksaosalise tee 3.-5. osa.

Kõlblus väljendub nii kehalise kui kõnelise tegutsemise (kamma) läbi ja päädib sellele vastava viljana (vipāka). Buddha õpetuses moodustab kõlbluse arija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) kolmas, neljas ja viies osa, milleks on õigel vaatel ja õigel mõttel põhinev õige kõne (sammā-vācā), õige tegu (sammā-kammanta)  ja õige eluviis (sammā-ājīvo).

Treeningjuhised (sikkhā-pada [sikkhā õpe, treening, kord, distsipliin + pada (jala)jälg, viis, tee, põhimõte, komponent, element] on oskusliku käitumise juhiste ja normatiivide kogu, mille ordineeritud sangha täisliige võtab enesele vabatahtlikuks järgimiseks. Treening- ja kõlblusjuhised ei ole oma olemuselt keelud ega käsud, vaid suunised, mis juhivad kirest, vihast ja pettekujutlusest välja virgumisele. Kõlblus- ja treeningjuhiste järgimine on vaibumise eeltingimus, kuna vaid kõlbeline ja treenitud meel on võimeline virguma.

Varasem kõlbetu ja oskamatu käitumine ei ole kõlbelisele ja oskuslikule teele asumise takistuseks. Näiteks, „Esimene Saraṇāni sakka sutta“^[4] kirjeldab juhtumit, kus Saraṇāni surma järgselt kuulutas Buddha, et Saraṇāni oli vooguastunu (sotāpanna), seotud mittehävingulise dhammaga (avinipātadhamma niyata) ehk võimetu sündima madalamas kannatusterohkes Niraaja vallas ning kindlalt virgumisega seotud (sam-bodhi-parāyaṇa). Seda kuulnud saakja hõimu mehed said kokku ja väljendasid üllatust ning hämmingut Saraṇān’i saavutuse üle, kuna Saraṇān’i oli varasemalt nõrk ja tarbis alkoholi. Kui Buddha kuulis saakja meeste hämmingust, selgitas ta, et see, kes:

1.     on läinud kolme kaitse alla,

1.     on Buddha, dhamma ja sangha suhtes usaldav usk, ja

2.     on arendanud viis võimet, milleks on: (1) usuvõime, (2) energiavõime, (3) teadlikkusevõime, (4) keskendusevõime ja (5) tarkusevõime,

– see ei lasku enam kunagi niraajasse, loomade valda, peetade sfääri, ega sünni Apaaja kannatusterohkes vallas. Ta siseneb kindlasti arija teele, saab kas arahantiks, mittenaasjaks, ükskordnaasjaks või vooguastunuks, ning saavutab virgumise ja nibbaana ehk vaibumise (nibbāna).

„Aṁgulimāla sutta“ toob ära muistendi mõrvarist nimega Aṁgulimāla („sõrmede vanik“). Armukade õpetaja lubas Aṁgulimāla’le õpetada erilist ja salajast õpetust, kui too tapab ära 1000 inimest, lõikab neilt ära nimetissõrme ja toob need sõrmed temale. Aṁgulimāla tegi nagu õpetaja nõudis ja kandis äralõigatud sõrmi vanikuna kaelas. Kohtudes Buddhaga ja saades temalt õpetust mõistus aga Aṁgulimāla oma eksimust, liitus sanghaga, puhastas meele plekkidest ja virgus. Antud lugu on ilmekas näide sellest, et inimene, ükskõik kui palju ta poleks halba ka teinud, saab õige dhamma kuulmisel ja mõistmisel kõlbetust ja oskamatust loobuda, võtta vastu kõlblusjuhised, ohjata käitumise ja [taju]võimed, saavutada teadvustatud rahulolu, ületada keskenduses viis takistust, vabastada meele plekkidest, tulvadest ja köidikutest ning saavutada teadmised, virgumine ja nibbaana.

Virgumisele viiv mõistmine saab alguse õige dhamma kuulmisest ja arijalikust kõlblusest. „Suures täieliku vaibumise suttas“^[5] õpetab Buddha, et nagu temagi varasemalt, nii ringlevad ka praegu bhikkhud loendamatutes uutes sündides, kuni saavutavad läbistava mõistmise neljast dhammast (paṭivedha anu-bodha cattaro dhamma), milleks on:

1.     arijalik kõlblus (ariyaya-sīla),

2.     arijalik keskendus (ariyaya-samādhi),

3.     arijalik tarkus (ariyaya-paññā) ja

4.     arijalik vabanemine (ariyaya-vimutti).

Annetamine ja kõlblus toovad küll pälvimusi, kuid on nägemispõhise õige vaate väljakujunemiseks ebapiisavad. Virgumisest rääkides rõhutas Buddha õige dhamma kuulmise olulisust ja kõlbelise meele väljaarendamise vajalikkust, kuna õige dhammata ei ole võimalik saavutada õiget kõlblust, õige kõlbluseta ei ole võimalik saavutada õiget keskendust, õige keskenduseta ei ole võimalik vabaneda tulvadest ja saavutada arijalikku tarkust, arijaliku tarkuseta ei toimu vabanemist, ning dukkhas ringlemine jätkub.

Kõlblus- ja treeningjuhiste eesmärk. Vinayapiṭaka, kohaselt on kõlblusjuhised sangha heaoluks, rahuks, ebakindlate inimeste ohjeldamiseks, hästikäituvate munkade heaoluks, tulvade (āsava) esilekerkimise piiramiseks selles elus ja nende lakkamiseks järgmises elus, meeleheaks neile kel puudub dhamma või usk, usaldusväärsuse suurendamiseks, õige dhamma teostamiseks ja vinaja hoidmiseks.

Kõlblus on Arija järgija rikkus. „Kaugeleulatuva rikkuse suttas“^[6] õpetab Buddha, et on seitse rikkust: (1) usurikkus (saddhā-dhana), (2) kõlbluserikkus (sīla-dhana), (3) häbirikkus (hirī-dhana), (4) kartuserikkus (ottappa-dhana), (5) kuuldurikkus (palju õpetust kuulmise rikkus) (suta-dhana), (6) helduserikkus (cāga-dhana) ja (7) tarkuserikkus (paññā-dhana). Usurikkus tähendab, et Arija järgijal on usk Tathaagatasse, mida ta järjepidevalt Buddha meelespidamise arendamise kaudu jõustab.^[7] Kõlbluserikkus on sellel, kes järgib viit kõlblusjuhist.^[8] Häbirikkus on Arija järgijal, kes häbeneb (minevikus) keha, kõne ja meele kaudu valet käitumist, eesmärgiga saavutada  midagi kurja ja oskamatu läbi. Kartuserikkus on sel, kes kardab keha kõne ja meele läbi (tulevikus) korda saata valet, kurja ja oskamatut käitumist. Selline kõlbeline hirm rajaneb nii häbil, kui ka teo ja vilja dhamma ehk seaduspära tundmisel. Kuuldurikkus tähendab seda, et Arija järgija on kuulnud (Buddha ajal anti õpetusi edasi peamiselt suuliselt) palju õiget dhammat (st seda, mida Buddha Gootama ise õpetas), kuuldut ehk õpitut mäletav ning säilitav. Ta teab, et need dhammad on hüvelised alguses, hüvelised keskel ja hüvelised lõpus, sisukad sõnas ja tähenduses, ning täielikult täiuslikku ja puhastunud brahmalikku käitumist kuulutavad. Sel moel dhammasid hästi õppinud ja neid sõnalt korrates/retsiteerides meeles pidanud, mõistab ta dhammapõhiseid vaateid põhjalikult. Helduserikkus tähendab, et Arija järgija elab keset ahnuseplekkidest rõhutud inimesi teadvusega, mis on plekkidest vaba. Ta on helde ja „puhaste kätega“ ehk tema lahkus on tagamõtteta. Ta tunneb heameelt jagamisest neile kes seda otsivad ja heameelt jagatud annetustest. Tarkuserikkus tähendab seda, Arija järgijal on tekkimise ja lakkamise ehk ilmnemise ja kadumise (udaya-atthagāmī) tarkus, mis on arijatele omane, läbistav ning õigesse dukkha lakkamisse viiv (samannāgato ariyāya nibbedhikāya sammā dukkha-kkhaya-gāminiyā).

Kõlblus- ja treeningjuhiste jaotused. Kontekstist sõltuvalt esineb tekstides erinevaid kõlbluskogumike (sīlakkhandhā) ja treeningjuhiste (sikkhāpada) loetelusid.

•       Ühekordne: kõlblus (sīla) kui ohjamine (saṁvara).

•       Kahekordne kõlbluskogumik:
I. (1)  käitumine (caritta) ja (2) vältimine (vāritta).
II. (1) oskamatu ehk halb ehk dukkhalik (dusīla), (2) oskuslik ehk hea ehk õnne toov (susīla).

•       Kolmekordne kõlbluskogumik:

-       I. (1) kehaline (kāyika), (2) kõneline (vācasika) ja (3) meeleline (mānasika).

-       II. (1) väike kõlblus (cūḷa-sīla),(2) keskmine kõlblus (majjhima-sīla), (3) suur kõlblus (mahā-sīla).
III. (1) kõrgema kõlbluse treening (adhi-sīla-sikkhā), (2) kõrgema teadvuse treening (adhi-citta-sikkhā) ja (3) kõrgema tarkuse treening (adhi-paññā-sikkhā).

•       Neljakordne kõlbluskogumik (mis on oma olemuselt treeningjuhised):

-       I. (1) bhikkhu kõlblus (bhikkhu-sīla), (2) bhikkhuni kõlblus (bhikkhuni-sīla), (3) noorbhikkhu kõlblus(saavutus) (anupa-sampanna), (4) majaperemehe kõlblus (gahaṭṭha-sīla).

-       II. (1) vabanemisjuhiste põhine kõlbeline ohjamine (pāṭimokkha-saṁvara-sīla), (2) võimete kõlbeline ohjamine (indriya-saṁvara-sīla), (3) eluviisi kõlbeline puhtus (ājīva-pārisuddhi-sīla), (4) hädavajaliku kasutamine (paccaya-sannissita-sīla).

•       Viis treeningjuhist (pañca-sikkhāpada), mis vastavad  viiele kõlblusele (pañca-sīla).^[9]

•       Kaheksaosaline uposatha kõlblus (aṭṭhangika uposatha sīla).

•       Kümme treeningjuhist (dasa-sikkhāpada).

•       Vabanemisjuhis (pāṭimokkha): 227 bhikkhu vabanemisjuhist (bhikkhu pāṭimokkha) ja 311 bhikkhuni vabanemisjuhist (bhikkhunī pāṭimokkha).

„Treeningu suttas“^[10] õpetab Buddha bhikkhudele dhamma teostamise etappe ning kolme kõrgemat treeningut (adhi-sikkhā), milleks on kohustus treenida kõrgemat kõlblust, teadvust ja tarkust.^[11] Sama põhimõte on toodud „Kiireloomulise suttas“^[12], kus Buddha nimetab kolme kõrgemat treeningut bhikkhu võetud kohustuseks (samādāna). Suttas õpetab Buddha, et kohe kui bhikkhu on ordineerunud, hakkab ta teostama (1) kõrgemat kõlbluse treenimise kohustust (adhi-sīla-sikkhā-samādāna), kõrgema teadvuse treenimise kohustust (adhi-citta-sikkhā-samādānaṁ) ja kõrgema tarkuse treenimise kohustust (adhi-paññā-sikkhā-samādānaṁ). „Esimese treeningu sutta“ kohaselt peavad kõik bhikkhud üle kahe nädala kõik treeningjuhised, mis sisalduvad kolmes kohustuses, üheskoos üle kordama.^[13]

Kõlblus kui ohjamine

„Loobuva elu viljade suttas“^[14] vastab Buddha kuningas Ajātasattu küsimusele maisest elust loobumise kasude kohta, mis on nähtavad juba selles elus, siin ja praegu. Sutta, nagu ka sadade teiste suttade kohaselt, on virgumisteele asumise esimeseks sammuks Buddha antud õige dhamma kuulmine ja sellepõhise usu (saddha) tekkimine. Kui dhammast sündinud usaldus loob piisava taipamuse, suundub majaperemees koduelust kodutu ellu ehk ordineerub bhikkhuks. Peale ordineerimist saab bhikkhu esmaseks ülesandeks kõlbluse treenimine ja käitumise ohjamine (sīla, pātimokkha-saṁvara-saṁvuto), mille eduka teostamise tulemusena kogeb bhikkhu laitmatuseõnne (anavajja-sukha). Järgmiseks hakkab bhikkhu valvama kuut võimet ehk tajuust (indriyesu gutta-dvāra), misläbi saavutab ta tähelepaneliku teadlikkuse, selge arusaamise ja rahulolu ning kogeb rüvetamatuseõnne (ayāseka-sukha). Võimete ohjamisel (indriya-saṁvara) treenib ja ohjab bhikkhu end vabanemisjuhiste kohaselt (pātimokkha-saṁvara-saṁvuto), misläbi saavutab ta võimete ohjamise kõlbluse (indriya-saṁvara-sīla) ning vabanemisjuhiste põhise ohjamise kõlbluse (pāṭimokkha-saṁvara-sīla).

„Õppimise sutta“^[15] kohaselt tähendab kõrgema kõlbluse treenimine (adhisīla-sikkhā) viiekordset ohjamist, milleks on (1) kõlbeline ohjamine (sīla-saṁvara), (2) teadlikkuse ohjamine (sati-saṁvara), (3) teadmise ohjamine (ñāṇa-saṁvara), (4) kannatlikkuse ohjamine (khanti-saṁvara) ja (5) energia ohjamine (viriya-saṁvara).

Kahekordne kõlbluskogumik

Vältimiskõlblus ja käitumiskõlblus.^[16] Kui (1) vältimiskõlblus (vāritta-sīla) tähendab hoidumist kolmest kehalisest ja neljast verbaalsest oskamatust teost, siis (2) käitumiskõlblus (cāritta-sīla) kätkeb endas austuse avaldamist (apacāyana) kolmele kalliskivile (Buddha, dhamma ja sangha), vanematele, õpetajatele; kõrgema vanuse, staatuse ja moraaliga inimesele; ning kõikide inimeste pälvimuslikele tegude kaasaaitamist nii, nagu me teeksime neid enesele (veyyāvacca). Virgumise teel käija hülgab igasuguse vägivaldsuse, nii keha kõne kui meele tasandil (=cāritta) ning püsib vankumatult aususes, tões ja õigluses, olles puhas ja vooruslik (=vāritta). Käitumise-vältimise põhimõte väljendub näiteks Buddha antud juhises, kus ta õpetab elu hävitamise hülgamist (= käitumiskõlblus) sellest loobudes (= vältimiskõlblus).^[17]

Mitteoskuslik ja oskuslik kõlblus. Buddha õpetuses esineb kõlbluse mõiste nii negatiivses kui positiivses kontekstis. „Kõlbluse suttas“^[18] eristab Buddha (2) kõlbelisest (sīla-vata) ja (2) halvast/dukkhalikust kõlblusest (dussīla) võrsunud käitumist (kamma).

•       Mitteoskusliku kõlbluse (a-kusalā-sīla)^[19] ehk dukkhattoova kõlbluse (dussīla)^[20] tulemuseks on keha, kõne ja meele tasandil oskamatu, dukkhattoov käitumine (duccarita)^[21], mis juhib uue sünni mittesoodsatesse tingimustesse inimeste maailmas, loomade maailma või Niraajasse.^[22] Mitteoskuslik kõlblus on seotud vale vaatega, iha, viha ja mitteteadmisega ning juhib tagasi sansaarasse.

•       Oskusliku kõlbluse (kusalā-sīla) ehk õnne toova kõlbluse (susīla) tulemuseks on keha, kõne ja meele tasandil õnne toov käitumine (sucarita), mis juhib uue sünni soodsatesse tingimustesse inimeste maailmas või kõrgematesse deevade või brahmade valda. Oskuslik kõlblus on seotud õige vaatega, ihatuse, vihatuse ja mitteteadmatuse ning ning juhib nibbaanasse.

Mitteoskuslik valel vaatel rajanev kõlblus. Osad joogid elasid Buddha eluajal nagu kitsed (aja-vata), koerad (kukkura-vata) või härjad (go-vata) ja järgisid loomadele omast kõlblust. „Koera-sarnase sutta“^[23] räägib Puṇṇa Koliyaputta’st, kes oli tõotanud käituda nagu härg (go-vatika) ja järgis härja kõlblust (go-sīla), ning alasti askeet Seniya’st, kes käitus nagu koer (kukkura-vatika) ja järgis koera kõlblust (kukkura-sīla). Mõlemad askeedid elasid neid loomi jäljendades (vata) eesmärgiga saavutada seeläbi uus sünd deevade või brahmade vallas. Kui nad küsisid Buddhalt, millises vallas nad järgmises elus sünnivad, selgitas Buddha, et selline härja ka koera kõlbluse järgimise praktika rajaneb valel vaatel (micchā-diṭṭhi), mille õnnestunud teostamine juhib teadvuse jäljendatava looma emakasse (tiracchāna-yoni) ja ebaõnnestunud teostus Niraajasse (niraya).

Kõlblusesse klammerdumise köidik. Uskumus, et kõlblusjuhiste täpne järgimine on piisav virgumise saavutamiseks ja neisse klammerdumine (sīla-batta-parāmāsa) loob köidiku (saṁyojana), ilma millest vabanemata ei ole võimalik siseneda arija teele ega saada isegi vooguastunuks (sotāpanna).^[24]

Kolmekordne treening

Keha, kõne ja meele ohjamise kõlblus.  Kõlbelisus tähendab kõigi kolme – (1) kehalise (kāyika), (2) kõnelise (vācasika) ja (3) meelelise (mānasika) käitumise ohjamist, hoidmaks ära alljärgneva kuue eksimuse esilekerkimist (cha āpattisamuṭṭhānā):^[25]

1.     Eksimus, [mis on] kehast esile kerkinud, mitte sõnast ega teadvusest (atthāpatti kāyato samuṭṭhāti, na vācato na cittato).

2.     Eksimus, [mis on] sõnast esile kerkinud, mitte kehast ega teadvusest (atthāpatti vācato samuṭṭhāti, na kāyato na cittato);

3.     Eksimus, [mis on] kehast ja sõnast esile kerkinud, mitte teadvusest (atthāpatti kāyato ca vācato ca samuṭṭhāti, na cittato);

4.     Eksimus, [mis on] kehast ja teadvusest esile kerkinud, mitte sõnast (atthāpatti kāyato ca cittato ca samuṭṭhāti, na vācato);

5.     Eksimus, [mis on] sõnast ja teadvusest esile kerkinud, mitte kehast (atthāpatti vācato ca cittato ca samuṭṭhāti, na kāyato);

6.     Eksimus, [mis on] kehast ja sõnast ja teadvusest esile kerkinud (atthāpatti kāyato ca vācato ca cittato ca samuṭṭhāti).

Eksimuse tunnistamine. Vinayapiṭaka, sisaldab olulist eksimuste klassi (āpatti), mis tuleb teisele bhikkhule üles tunnistada (paṭidesanīya). „Vinajas“^[26] sätestatud ülestunnistuse vormeli kohaselt lausub bhikkhu:

Madalasse, sõber, dhammasse olen langenud;
mittesobivusse, mis kuulub ülestunnistamisele – ma tunnistan selle üles.

Et hoida ära ülestunnistuse muutumist pelgaks rituaaliks, võiks eksimuse ülestunnistuse akt toimuma emakeeles. Ülestunnistus ei peaks piirduma vaid vormeli lausumisega, vaid sisaldama konkreetse eksimuse ülestunnistamist. Ühelt poolt on ülestunnistus enesearengu analüüsivõime näitajaks, mis on mentaalse kasvamise oluline osa. Teiselt poolt aga aususe ning usalduse väljendus vanema bhikkhu või õpetaja suhtes. Ülestunnistuse sügavam olemus on täieliku virgumisvõimalikkuse aktsepteerimine ja selle poole pürgimine ning teises sama potentsiaali nägemine ja selle teostamise toetamine ning julgustamine.

Kõlblusjuhiste vastu eksinud bhikkhu saab ülestunnistamise järel õpetajalt juhise, kuidas hüljata esile kerkinud keha, kõne või meelega seotud oskamatu ja kõlbetu käitumine. Kogu oskamatu hülgamise (sabba-ppahāyina) kaudu saavutab bhikkhu nii (1) keha puhtuse (kāya-soceyya) ja keha pühaduse [püha(ku) keha?] (kāya-moneyya), (2) sõna puhtuse (vacī-soceyya) ja sõna pühaduse (vacī-moneyya), kui ka (3) meele puhtuse (mano-soceyya) ja meele pühaduse (mano-moneyya).^[27] Sellise pühamehe kirjelduse leiab „Pühamehe suttast“.^[28]

Kui eksliku käitumise varjamine (a-ppaṭicchanna-kammantassa) juhib uue sünni nirajasse või loomade valda, siis eksliku käitumise mittevarjamine (paṭicchanna-kammantassa) ja ülestunnistamine juhib uue sünni deevade või inimeste valda.^[29]

Kolmekordse kõlbluskogumiku (sīla-kkhandha) sisuks on:

1.     väike kõlblus (cūḷa-sīla),

2.     keskmine kõlblus (majjhima-sīla),

3.     suur kõlblus (mahā-sīla).^[30]

Selline kolmekordne jaotus vastab kolmele treeningule (ti-sikkha).

Kolmekordne treening. Nii „Jaotuste kogus“ (Aṁguttaranikāya) toodud „Treeningu sutta“^[31] kui ka „Pikkade kogus“ (Dīghanikāya) toodud esimesed kolmkümmend suttat^[32] kirjeldavad väikeste variatsioonidega kolmekordset treeningut (tisso sikkhā), milleks on:

1.         kohustus treenida kõrgemat kõlblust (adhi-sīla-sikkhā),

1.         kohustus treenida kõrgemat teadvust (adhi-citta-sikkhā),

2.         kohustus treenida kõrgemat tarkust (adhi-paññā-sikkhā).

•       Kohustus treenida kõrgemat kõlblust (adhi-sīla-sikkhā). Selline kohustus sisaldab endas viiekordset ohjamist (saṁvara), milleks on: (1) kõlblus (sīla), (2) teadlikkus (sati), (3) teadmine (ñāṇa), (4) kannatlikkus (khanti) ja (5) energia (viriya).
„Loobuva elu viljade suttas“^[33] õpetab Buddha bhikkhudele kolmeosalise kõlbluskogumiku (sīla-k-khandha) teel kõrgema kõlbluse treenimiseks (adhi-sīla-sikkhā). (1) Väikese kõlbluse (cūḷa-sīla) treenimine hõlmab õiget tegu, õiget kõnet, noorbhikkhu treeningujuhised (sāmaṇera-sikkhā) ja üldiseid treeningjuhiseid. (2) Keskmise kõlbluse (majjhima-sīla) treenimise sisuks on taimede mittekahjustamine, asjade mittehoiustamine, meelelahutustest hoidumine jms. (3) Suure kõlbluse (mahā-sīla) treenimine tähendab hoidumist loomalikust (madalast) valest eluviisist, milleks on ennustamine, kaitseloitsude [mantrate] lausumine ja nende õpetamine jm bhikkhu jaoks valest eluviisist. Suttas toodud kolmeosaline kõlbluskogumiku sisu on alljärgnev.

Väike kõlblus (cūḷa-sīla)

[Õige tegu:]

1.     Elu võtmisest keeldumine (pāṇātipātaṁ pahāya).

2.     Mitteantu võtmisest keeldumine (adinnādānaṁ pahāya), vaid käest-kätte annetatu kasutamine ja mittevarastamine (athenena).

3.     Mittebrahmalikust käitumisest keeldumine (abrahmacariya pahāya) ja seksiga seotud [küla(tasemel)] dhammadest (methunā gāmadhammā) eemal elamine.

[Õige kõne:]

4.     Vale rääkimisest keeldumine (pisuṇaṁ vācaṁ pahāya) sellest loobudes, ja ainult tõe rääkimine (sacca-vāda).

5.     Laimavast kõnest keeldumine (pisuṇa vāca pahāya) sellest loobudes; mida ta on kuulnud siin, ei räägi ta seal, et lahutada neid inimesi nondest; mida ta on kuulnud seal, ei räägi ta siin, et lahutada noid inimesi nendest – nii lepitab ta neid, kes on lahku läinud või liidab veelgi neid, kes on koos; ta armastab koosmeelt, rõõmustab koosmeeles, naudib koosmeelt ja räägib seda, mis loob koosmeelt.

6.     Karmist kõnest keeldumine (pharusāvāca paṭivirata) sellest loobudes; ta räägib sõnadega, mis on inimeste jaoks mahedad, õrnad ja südamlikud, viisakad, veetlevad ning meeldivad.

7.     Tühjast lobast keeldumine (samphappalāpaṁ pahāya) sellest loobudes; tema jutt on õigeaegne/ajastatud (kāla-vādī), tõene (bhūta-vādī), kasulik (attha-vādī), dhammakohane (dhamma-vādī) ja vinajakohane (vinaya-vādī); põhjendatud (sāpadesa), piiritletult/konkreetsedlt (pariyantavati) ja eesmärgiga (s.t virgumisega) seotud (attha-saṁhita). 

[Üldine]

8.     Taimede ja seemnete vigastamisest loobumine (bīja-gāma-bhūtagāma-samārambhā paṭivirata).

[sāmaṇera-sikkhā (6-10):]

1.     Üks kord söömine, õhtul söömistes keeldumine, pärastlõunal ja öösel toidu mittevõtmine (ekabhattiko hoti rattūparato virato vikālabhojanā).

2.     Tantsust, laulust, pillimuusikast ja etenduste vaatamisest (s.t ilmalikest meelelahutustest) keeldumine (nacca-gīta-vādita-visūka-dassanā paṭivirata).

3.     Pärgadest, parfüümidest, kosmeetikast, riietest, ehetest, kaunistustest keeldumine (mālā-gandha-vilepana-dhāraṇa-maṇḍana-vibhūsanaṭṭhānā paṭivirata).

4.     Magamisest suures ja kõrges voodis keeldumine (uccā-sayana-mahā-sayanā paṭivirata).

5.     Kulla ja hõbeda vastuvõtmisest keeldumine (jātarūpa rajata-paṭiggahaṇā paṭivirata).

[Üldine]

6.     Toore liha vastuvõtmisest keeldumine (āmaka-maṁsa-paṭiggahaṇā paṭivirata).

7.     Naise või noormehe vastuvõtmisest keeldumine (itthi-kumārika-paṭiggahaṇā paṭivirata).

8.     Orjatari või orja vastuvõtmisest keeldumine (dāsi-dāsa-paṭiggahaṇā paṭivirata).

9.     Kitse ja lamba vastuvõtmisest keeldumine (aje-ḷaka-paṭiggahaṇā paṭivirata).

10. Kuke/kana ja sea vastuvõtmisest keeldumine (kukkuṭa-sūkara-paṭiggahaṇā paṭivirata).

11. Elevandi, veise, hobuse ja mära vastuvõtmisest keeldumine (hatthi-gavassa-vaḷava-paṭiggahaṇā paṭivirata).

12. Põllumaa või maa vastuvõtmisest keeldumine (khettavatthu-paṭiggahaṇā paṭivirata).

13. Sõnumi saatjana tegutsemisest keeldumine (dūteyya-pahiṇa-gamanānuyogā paṭivirata).

14. Ostmisest ja müümisest keeldumine (kaya-vikkayā paṭivirata).

15. Kaaludega petmisest, metallidega petmisest ja mõõtudega petmisest keeldumine (tulākūṭa-kaṁsakūṭa-mānakūṭā paṭivirata).

16. (Juba lahenduse saanud) küsimuse taasavamisest, kelmusest, tüsassemisest ja pettusest keeldumine (ukkoṭana-vañcana-nikatisāciyogā paṭivirata).

17. Sandistamisest, tapmisest/hukkamisest, kinnisidumisest/vangistusest, maanteeröövlusest/rüüstamisest ja toidu väevõimuga äravõtmisest keeldumine (chedana-vadha-bandhana-viparāmosa-ālopa-sahasākārā paṭivirata).

Keskmist kõlblus (majjhima-sīla)

1.     Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid (samaṇa-brāhmaṇā) elavad neile usus annetatud toidust, kahjustavad nad endiselt seemnete ja taimede elu, olles seotud taimede paljundamisega juurest, varrest, liigesest (st oksakohast), õiepungast ja seemnest

– bhikkhu keeldub igasugusest seemne ja taime elu kahjustamisest.

2.     Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid elavad neile usus annetatud toidust, tarbivad nad endiselt ladustatud/säilitatud kaupu, nagu näiteks

•       ladustatud toit (anna-sannidhi),

•       vesi (pāna-sannidhi),

•       riietus (vattha-sannidhi),

•       sõiduk (yāna-sannidhi),

•       magamisase (sayanasannidhi),

•       lõhn [tualeti värskendamiseks, viirukid?] (gandha-sannidhi) ja

•       materiaalsed asjad (āmisa-sannidhi)

– bhikkhu keeldub igasugusest kaupade ladustamisest.

3.     Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid elavad neile usus annetatud toidust,
vaatavad nad endiselt etendusi (visūka-dassana), sh

•       tantsu (nacca),

•       laulu (gīta),

•       pillimuusikat (vādita),

•       näidendid (pekkha),

•       legendide jutustusi (akkhāna),

•       kätega plaksutamist (pāṇissara),

•       simbeli (vetāḷa)^[34] ja kumbha trummide (kumbhathūṇa) tagumist,

•       pildimaju/kunstinäituseid (sobhanaka),

•       trikke (caṇḍāla)^[35],

•       pambus(keppidega) võitlust (vaṁsa),

•       elevantide võitlust (hatthi-yuddha),

•       hobuste võitlust (assa-yuddha),

•       pühvlite võitlust (mahiṁsa-yuddha),

•       pullide võitlust (usabha-yuddha),

•       kitsede võitlust (aja-yuddha),

•       jäärade võitlust (meṇḍa-yuddha),

•       kukevõitlust (kukkuṭa-yuddha),

•       vuttide võitlust (vaṭṭaka-yuddha),

•       kepivõitlust (daṇḍa-yuddha),

•       käsivõitlust [boksi] (muṭṭhi-yuddha),

•       maadlust (nibbuddha),

•       teeseldud võitlust (uyyodhika),

•       vägede liikumist (balagga),

•       armeerivistust [vägede paigutamist positsioonidele] (senā-byūha) ja

•       väeosa ülevaatust (anīka-dassana)

– bhikkhu keeldub igasuguste võitluste vaatamisest.

4.     Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid elavad neile usus annetatud toidust, seovad end hooletust põhjustavate (hasart)mängude ja lõbustustega, nagu

•       kaheksajalg (aṭṭha-pada) (kaheksal ruudul mängitav mäng),

•       kümmejalg (dasa-pada) (kümnel ruudul mängitav mäng),

•       õhk (ākāsa) (õhus kujuteldaval mängulaual mängitav mäng),

•       raamistatud astumine (parihāra-patha) (maapinnale joonistatud diagrammis ühest ruudust teise hüppamine, vältides joonele astumist = keks?),

•       eemaldamine (santika) (hunnikusse asetatud puutükkide eemaldamine hunnikut kokkukukutamata),

•       täring (khalika),

•       pulgamäng (ghaṭika) (pika pulga abil lühikese pulga löömine),

•       pintsel-käsi (salāka-hattha) (mäng, kus käsi kastetakse värvi sisse, lüüakse vastu maad või siledat pinda eesmärgiga tekitada elevandi, hobuse vm kindel kujutis),

•       pallimäng (akkha), paṁgacīra (lehtedest valmistatud mängutorust puhumine),

•       mänguadraga kündmine (vaṁkaka),

•       saltotamine (mokkhacika),

•       pabertuulikutega mängimine (ciṁgulika),

•       mängumõõdikutega mängimine (pattāḷaka),

•       mänguvankritega mängimine (rathaka),

•       mängukaartidega mängimine (dhanuka),

•       tähemäng (akkharika) (õhku või seljale kirjutatu äraarvamine),

•       teise mõtete äraarvamine (manesika),

•       deformatsioonide jäljendamine (yathāvajja)^[36]

– bhikkhu keeldub igasugustest mängudest ja lõbustustest.

5.     Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid elavad neile usus annetatud toidust, kasutavad nad
endiselt kõrgeid ja suuri voodeid (uccā-sayana-mahā-sayana), sh

•       avaraid asemeid/lamamistoole (āsandi),

•       diivaneid (pallaṁka),

•       villaseid katteid (gonaka) (pikakarvalisi villaseid voodikatteid),

•       värvikirevaid katteid (cittaka),

•       valgeid villaseid katteid (paṭika),

•       lilletikanditega katteid (paṭalika),

•       puuvillatäidisega katteid/tekke (tūlika),

•       loomatikanditega katteid (vikatika),

•       mõlemalt poolt narmastega katteid (uddalomi),

•       ühelt poolt narmastega katteid (ekantalomi),

•       vääriskivitikanditega katteid (kaṭṭissa),

•       siiditekke (siidist voodipesu) (koseyya),

•       villaseid vaipu (kuttaka),

•       elevandi vaipu (hatth-atthara),

•       hobuse vaipu (ass-atthara),

•       kaariku vaipu (rath-atthara),

•       antiloobinahast vaipu (kuttaka),

•       hirvenahast vaipu (hatth-atthara),

•       peakohal asuvaid punaseid varjusid (ass-atthara) ja

•       punaste patjadega pea ja jalgade tumbasid (rath-atthara)

                        – bhikkhu hoidub selliste asemete kasutamisest.

6.     Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid elavad neile usus annetatud toidust, kasutavad nad endiselt kaunistuste ja ehete praktikat (maṇḍana-vibhūsanaṭṭhān-ānuyoga), sh

•       keha hõõrumist parfüümidega (ucchādana),

•       (õli)massaaž (parimaddana),

•       lõhnastatud vees suplemist (nhāpana),

•       vannitamist (sambāhana)

•       peegleid (ādāsa),

•       võideid (añjana),

•       pärgasid, parfüüme ja kosmeetikat (mālā-gandha-vilepana),

•       näopuudrist (mukha-cuṇṇa),

•       näo määrimist [meikimist] (mukha-lepana),

•       käevõru (hattha-bandha),

•       peavõru (sikhā-bandha),

•       (kaunistustega) käimiskeppe (daṇḍa),

•       (ornamentidega) ravimitoru (nāḷika),

•       pistoda/mõõk (asi),

•       päeva/päikesevari (chatta),

•       tikitud sandaalid (citrupāhana),

•       turbanid (uṇhīsa),

•       peapärjad (maṇi),

•       (rituaalsed jaki karvadest tehtud) (vālabījani) ja

•       pikakarvalised valged rüüd (odātāni vatthāni dīghadasāni)

– bhikkhu hoidub igasugusest kaunistuste ja ehete praktikast.

7.     Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid elavad neile usus annetatud toidust, kasutavad nad endiselt loomalikku kõnet (tiracchāna-katha), milleks on

•       kuningast rääkimine (raja-kathā),

•       röövlitest rääkimine (cora-kathā),

•       riigijuhtidest rääkimine (mahāmatta-kathā),

•       sõjaväest/armeest rääkimine (senā-kathā),

•       hirmutavast rääkimine (bhaya-kathā),

•       võitlustest rääkimine (yuddha-kathā),

•       toitudest rääkimine (anna-kathā),

•       jookidest rääkimine (pāna-kathā),

•       riietusest rääkimine (vattha-kathā),

•       asemetest rääkimine (sayana-kathā),

•       lillevanikutest rääkimine (mālā-kathā),

•       parfüümidest rääkimine (gandha-kathā),

•       sugulastest rääkimine (ñāti-kathā),

•       Sõidukitest rääkimine (yāna-kathā),

•       küladest rääkimine (gāma-kathā),

•       turg-linnadest rääkimine (nigama-kathā),

•       suurlinnadest rääkimine (nagara-kathā),

•       maadest (riikidest) rääkimine (janapada-kathā),

•       naistest rääkimine (itthi-kathā),

•       kangelastest rääkimine (sūra-kathā),

•       tänavatel [levivatest kuulujuttudest] rääkimine (visikhā-kathā),

•       kaevude veevõtukohtade [juures levivatest kuulujuttudest] rääkimine (kumbaṭṭhāna-kathā),

•       varasematest peetadest (surnud sugulastest) rääkimine (pubbapeta-kathā),

•       erinevustest (erinevatest asjadest) rääkimine (nt, filosoofiline väitlus minevikust, tulevikust, maailma tekkimisest jms) (nānatta-kathā),

•       maailma ilmnemisest/päritolust rääkimine (loka-k-khāyika-kathā),

•       merede/ookeanide ilmnemisest/päritolust  rääkimine (samudda-k-khāyika-kathā), ja

•       järgneva olemasolu olemasolust rääkimine (iti-bhavābhava-kathā).

8.     Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid elavad neile usus annetatud toidust, seovad nad endiselt end vaidluste/dispuutidega (viggāhika-kathā), näiteks:^[37]

Ei sina seda dhammat ja vinajat mõista. Mina [olen see, kes] seda dhammat ja vinajat mõistab. Kuidas sina seda dhammat ja vinajat [saaksidki] mõista?
Sina teostad [dhammat ja vinajat] valesti, mina teostan õigesti. Mina olen järjepidev, sina mittejärjepidev. Enne mida räägid, [seda] tuleks pärast rääkida; pärast mida räägid, enne tuleks rääkida; [sinu] mõtlemine on vastupidine. Sinu väljamõeldud õpetus on kummutatud; sa oled lüüasaanud. Mine, püüa päästa oma õpetus ja vabasta end, kui suudad!

Bhikkhu hoidub igasugustest vaidlustest.

9.     Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid elavad neile usus annetatud toidust, seovad nad end  sõnumite saatmise ja toomisega (dūteyya-pahiṇagamanānuyoga)

•       kuninglikele liikmetele (rañña),

•       kuninga suurtele nõuandjatele (rāja-mahā-mattānaṁ),

•       valitsejatele (khattiyāna),

•       braahmanitele (brāhmaṇāna),

•       majaomanikele (gahapatikāna),

•       printsidele (kumārāna),
kes käsutavad: „Minge siia, minge sinna“; „Võtke see, tooge sealt too.“

Bhikkhu keeldub selliste sõnumite edastamisest ja asjaajamisest.

[Ebaaus vale eluviis] pettus (kuhanā)

10. Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid elavad neile usus annetatud toidust, seovad nad end pettuse ja kõnega, mis on

•       segadusseajav/ähvardav (lapanā),

•       vihjav (nemittikatā),

•       trikitav/ahistav (nippesikatā),

•       kasu/vastuvõtmise taotlemine kasuga/vastuvõtmisega (lābhena lābhaṁ nijigīsanatā)

– bhikkhu keeldub sellisest pettusest ja segadusseajavast kõnest.

Suur kõlblus (mahā-sīla)

1.     Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid elavad neile usus annetatud toidust, tegelevad nad loomaliku eluviisiga (tiracchāna-vijjā) ja vale eluviisiga (micchājīva), milleks on:

•       ennustamine keha osa (aṁga), keha märgi (nimitta), ilmnemise (uppāta), unenäo (supina), tunnuse (lakkhaṇa) või hiirte näritud riidetüki (mūsika-cchinna) alusel;

•       (jumalatele või vaimudele) tule ohverdamine (aggi-homa),

•       lusikast ohverdamine (dabbi-homa),

•       seemnekestade ohverdamine (thusa-homa),

•       riisipulbri ohverdamine (kaṇa-homa),

•       riisiterade ohverdamine (taṇḍula-homa),

•       või ohverdamine (sappi-homa),

•       õli ohverdamine (tela-homa),

•       suust (loitsude) ohverdamine (mukha-homa),

•       vere ohverdamine (lohita-homa),

•       (maa)osaga seotud teadmised (kavandatavale rajatisele soodsa asukoha kindlaksmääramine) (aṁga-vijjā),

•       põllumaaga seotud teadmised (kavandatavale põllumaale soodsa asukoha kindlaksmääramine) (vatthu-vijjā),

•       võimuga seotud teadmised (poliitikateadus, poliitikas osalemine) (khatta-vijjā),

•       soovitava saamisega seotud (loitsude või mantrate) teadmised (siva-vijjā),

•       kummitustega seotud (loitsude või mantrate) teadmised (bhūta-vijjā),

•       maaga seotud (loitsude või mantrate) teadmised (bhūri-vijjā),

•       madudega seotud (loitsude või mantrate) teadmised (ahi-vijjā),

•       mürkidega seotud teadmised (visa-vijjā),

•       skorpionitega seotud teadmised (vicchika-vijjā),

•       hiirte/rottidega seotud teadmised (mūsika-vijjā),

•       lindudega seotud teadmised (sakuṇa-vijjā),

•       varestega seotud teadmised (vāyasa-vijjā),

•       küpsemise/hävinemise (=eluea) ennustamine (pakkajjhāna),

•       noolte eest kaitse (retsiteerimine) (sara-parittāṇa), ja

•       loomade valla mõistmine (miga-cakka)

– bhikkhu keeldub sellisest loomalikust eluviisist ja valest eluviisist.

2.     Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid elavad neile usus annetatud toidust, tegelevad nad loomaliku eluviisiga (tiracchāna-vijjā) ja vale eluviisiga (micchājīva), tõlgendades esemete tunnuseid (värvuse, kuju jms alusel) määramaks, kas need toovad omanikele õnne või ebaõnne, milleks võib olla kas:

•       kalliskivi tunnused (maṇi-lakkhaṇa),

•       riide tunnused (vattha-lakkhaṇa), 

•       (kaunistustega) käimis- või ametikepi tunnused (daṇḍa-lakkhaṇa),

•       mõõga tunnused (sattha-lakkhaṇa),

•       noa/oda tunnused (asi-lakkhaṇa),

•       noole tunnused (usu-lakkhaṇa),

•       vibu tunnused (dhanu-lakkhaṇa),

•       [muu] relva tunnused (āvudha-lakkhaṇa),

•       naise tunnused (itthi-lakkhaṇa),

•       mehe tunnused (purisa-lakkhaṇa),

•       poisi tunnused (kumāra-lakkhaṇa),

•       tüdruku tunnused (kumāri-lakkhaṇa),

•       orja tunnused (dāsa-lakkhaṇa),

•       orjatari tunnused (dāsi-lakkhaṇa),

•       elevandi tunnused (hatthi-lakkhaṇa),

•       hobuse tunnused (assa-lakkhaṇa),

•       pühvli tunnused (mahiṁsa-lakkhaṇa),

•       pulli tunnused (usabha-lakkhaṇa),

•       lehma tunnused (go-lakkhaṇa),

•       kitse tunnused (aja-lakkhaṇa),

•       jäära tunnused (meṇḍa-lakkhaṇa),

•       kuke/kana tunnused (kukkuṭa-lakkhaṇa),

•       vuti tunnused (vaṭṭaka-lakkhaṇa),

•       sisaliku tunnused (godhā-lakkhaṇa),

•       majakatuse äärekaunistuse tunnused (kaṇṇika-lakkhaṇa),

•       kilpkonna tunnused (kacchapa-lakkhaṇa),

•       (muude) loomade tunnused (miga-lakkhaṇa)

– bhikkhu keeldub sellisest loomalikust eluviisist ja valest eluviisist.

3.     Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid elavad neile usus annetatud toidust, tegelevad nad loomaliku eluviisiga (tiracchāna-vijjā) ja vale eluviisiga (micchājīva), ennustades, kas

•       kuningas liigub edasi (raññaṁ niyyānaṁ bhavissati),

•       kuningas liigub tagasi (raññaṁ aniyyānaṁ bhavissati),

•       meie kuningas ründab (abbhantarānaṁ raññaṁ upayānaṁ bhavissati),

•       vaenlase kuningas taandub (bāhirānaṁ raññaṁ apayānaṁ bhavissati),

•       meie kuningas taandub (bāhirānaṁ raññaṁ upayānaṁ bhavissati),

•       vaenlase kuningas ründab (abbhantarānaṁ raññaṁ apayānaṁ bhavissati),

•       meie kuningas võidab (abbhantarānaṁ raññaṁ jayo bhavissati),

•       vaenlase kuningas võidetakse (bāhirānaṁ raññaṁ parājayo bhavissati),

•       meie kuningas võidetakse (bāhirānaṁ raññaṁ jayo bhavissati),

•       vaenlase kuningas võidab (abbhantarānaṁ raññaṁ parājayo bhavissati),

•       see on ühe võit (iti imassa jayo bhavissati),

•       see on teise lüüasaamine (imassa parājayo bhavissati)

– bhikkhu keeldub sellisest loomalikust eluviisist ja valest eluviisist.

4.    Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid elavad neile usus annetatud toidust, tegelevad nad loomaliku eluviisiga (tiracchāna-vijjā) ja vale eluviisiga (micchājīva), ennustades, millal

•       kuuvarjutus tuleb (=deemon haarab kuu) (candaggāho bhavissati),

•       päikesevarjutus tuleb (sūriyaggāho bhavissati),

•       tähtede või tähtkujude varjutus tuleb (nakkhattaggāho bhavissati),

•       kuu ja päikese õige/otsene liikumine tuleb (candimasūriyānaṁ pathagamanaṁ bhavissati),

•       kuu ja päikese vale/kõrvalekaldeline liikumine tuleb (candimasūriyānaṁ uppathagamanaṁ bhavissati),

•       tähtede või tähtkujude õige/otsene liikumine tuleb (nakkhattānaṁ pathagamanaṁ bhavissati),

•       tähtede või tähtkujude vale/kõrvalekaldeline liikumine tuleb (nakkhattānaṁ uppathagamanaṁ bhavissati),

•       meteoriidisadu tuleb (ukkāpāto bhavissati),

•       lõõmav taevas tuleb (disāḍāho bhavissati),

•       maavärin tuleb (bhūmi-cālo bhavissati),

•       deevade müristamine (=äike) tuleb (deva-dudrabhi bhavissati),

•       kuu, päikese ja tähtede tõusmine, loojumine, tumenemine ja helenemine tuleb (candima-sūriya-nakkhattānaṁ uggamanaṁ ogamanaṁ saṁkilesaṁ vodānaṁ bhavissati),

•       selline vili (tagajärg) saab kuuvarjutusel olema (evaṁ-vipāko candaggāho bhavissati),

•       selline vili saab päikesevarjutusel olema (evaṁ-vipāko sūriyaggāho bhavissati),

•       selline vili saab tähtede või tähtkujude varjutusel olema (evaṁ-vipāko nakkhattaggāho bhavissati),

•       selline vili saab kuu ja päikese õigel/otsesel liikumisel olema (evaṁ-vipākaṁ candimasūriyānaṁ pathagamanaṁ bhavissati),

•       selline vili saab kuu ja päikese valel/kõrvalekaldelisel liikumisel olema (evaṁ-vipākaṁ candimasūriyānaṁ uppathagamanaṁ bhavissati),

•       selline vili saab tähtede või tähtkujude õigel/otsesel liikumisel olema (evaṁ-vipākaṁ nakkhattānaṁ pathagamanaṁ bhavissati),

•       selline vili saab tähtede või tähtkujude valel/kõrvalekaldelisel liikumisel olema (evaṁ-vipākaṁ nakkhattānaṁ uppathagamanaṁ bhavissati),

•       selline vili saab meteoriidisajul olema (evaṁ-vipāko ukkāpāto bhavissati),

•       selline vili saab lõõmaval taeval olema (evaṁ-vipāko disāḍāho bhavissati),

•       selline vili saab maavärinal olema (evaṁ-vipāko bhūmicālo bhavissati),

•       selline vili saab deevade müristamisel (=äikesel) olema (evaṁ-vipāko devadudrabhi bhavissati),

•       selline vili saab kuu, päikese ja tähtede tõusmisel, loojumisel, tumenemisel ja helenemisel olema (evaṁ-vipākaṁ candimasūriyanakkhattānaṁ, uggamanaṁ ogamanaṁ saṁkilesaṁ vodānaṁ bhavissati)

– bhikkhu keeldub sellisest loomalikust eluviisist ja valest eluviisist.

5.    Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid elavad neile usus annetatud toidust, tegelevad nad loomaliku eluviisiga (tiracchāna-vijjā) ja vale eluviisiga (micchājīva),

            ennustades, et:

•       hea vihmasadu tuleb (suvuṭṭhikā bhavissati),

•       halb vihmasadu (=põud) tuleb (dubbuṭṭhikā bhavissati),

•       hea saak tuleb (subhikkhaṁ bhavissati),

•       halb saak tuleb (dubbhikkhaṁ bhavissati),

•       turvaline (aeg) tuleb (khemaṁ bhavissati),

•       hirm(utav) tuleb (bhayaṁ bhavissati),

•       haigus tuleb (rogo bhavissati),

•       haiguseta (elu) tuleb (ārogyaṁ bhavissati);

või tegeledes:

•       arvutamisega (muddā),

•       raamatupidamisega (gaṇanā),

•       loendamisega (saṁkhāna),

•       luuletamisega (kāveyya),

•       maailma kohta spekuleerimisega (lokāyata)

– bhikkhu keeldub sellisest loomalikust eluviisist ja valest eluviisist.

6.    Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid elavad neile usus annetatud toidust, tegelevad nad loomaliku eluviisiga (tiracchāna-vijjā) ja vale eluviisiga (micchājīva), nagu näiteks

•       toomise [kuupäeva ennustamisega] (āvāhana)^[38],

•       abiellumise (kuupäeva ennustamisega) (vivāhana),

•       katmise [kuupäeva ennustamisega] (saṁvaraṇa),^[39]

•       katte eemaldamise [kuupäeva ennustamisega] (vivaraṇa),

•       kogumise [kuupäeva ennustamisega] (saṁkiraṇa),

•       kulutamise [kuupäeva ennustamisega] (vikiraṇa),^[40]

•       hea õnne loitsimisega (subhaga-karaṇa),

•       halva õnne loitsimisega (dubbhaga-karaṇa),

•       häirunud emaka (abordi või eostumise vältimise) loitsimisega (viruddha-gabbha-karaṇa),

•       keele köitmise [loitsimisega] (jivhānibandhana),

•       lõugade sulgemise [loitsimisega] (hanusaṁhanana),

•       käte [üle kontrolli kaotamise] loitsimisega (hatthābhi-jappana),

•       kõrvade [kuulmisvõime lakkamise] loitsimisega (hanu-jappana),

•       [kõrva sisse] sosina loitsimisega (kaṇṇa-jappana),

•       peegli [kui oraakli] küsitlemisega (ādāsa-pañha),

•       tüdruku [kui oraakli] küsitlemisega (kumārika-pañha),

•       deeva [kui oraakli] küsitlemisega (deva-pañha),

•       päikese kummardamisega (ādicc-upaṭṭhāna),

•       suure/tähtsa kummardamisega (mahat-upaṭṭhāna),

•       tule hingamisega (abbhujjalana),

•       [õnnejumalanna] Siri palumisega (sirivhāyana)

– bhikkhu keeldub sellisest loomalikust eluviisist ja valest eluviisist.

7.    Kuigi mõned erakrändurid ja braahmanid elavad neile usus annetatud toidust, tegelevad nad loomaliku eluviisiga (tiracchāna-vijjā) ja vale eluviisiga (micchājīva), nagu näiteks

•       [deevadega] rahutegemine (santi-kamma)^[41]

•       palvetamine (paṇidhi-kamma),

•       deemonitega seotud tegevused (bhūta-kamma),

•       maaga seotud tegevused (bhūri-kamma),

•       vihmaga seotud tegevused (vassa-kamma),

•       viljatusega seotud tegevused (vossa-kamma),

•       põllu- või elamumaaga seotud [ettevalmistavad] tegevused (vatthu-kamma),

•       põllu- või elamumaaga seotud ületavad tegevused [pühitsemised] (vatthu-pari-kamma),

•       loputama/pesema [veega piserdamine?] (ācamana),

•       [tseremoniaalne] kümblus (nhāpana),

•       [tule] ohverdamine (juhana),

•       oksendusvahendi [pakkumine või manustamine] (vamana),

•       kõhulahtisti või -puhasti [pakkumine või manustamine]  (virecana),

•       rögalahtisti [pakkumine või manustamine] (uddha-virecana),

•       lima lahtisti [pakkumine või manustamine] (adho-virecana),

•       kõrva puhastamine (sīsa-virecana),

•       kuulmekäikude õli [raviks pakkumine] (kaṇṇa-tela),

•       nägemise taastumise [ravimine] (netta-tappana),

•       ninatöö (nina puhastamine või loputamine) (natthu-kamma)

•       silmavõide [raviks pakkumine] (añjana),

•       silma loputamine (paccañjana),

•       silmateadusega tegelemine (=oftalmoloogia) (sālākiya),

•       „noolega“ ehk skalpelliga töötamine (=kirurgia) (sallakattiya),

•       noorte/laste ravimine (dāraka-tikicchā),

•       (hamba?) juure ravimi määramine, ettevalmistamine või manustamine (mūlabhe-sajjāna anuppadāna),

•       ravimtaimede sidumine (järelmõjude ravimine ?) (osadhīnaṁ paṭimokkho)

– bhikkhu keeldub sellisest loomalikust eluviisist ja valest eluviisist.

Kolmekordse kõlbluse teostanud bhikkhu kogeb laitmatuseõnne (anavajja-sukha).

•       Kohustus treenida kõrgemat teadvust (adhi-citta-sikkhā). Kõrgema teadvuse treenimine tähendab kuue tajuvõime ohjamist (indriya-saṁvara), teadvustatud arusaamise saavutamist (sati-sampajañña), rahulolu saavutamist (santosa), viie takistuse hülgamist (nīvara­ṇa-p­pahāna) ning esimese, teise, kolmanda ja neljanda džhaana saavutamist ja arendamist, misläbi saavutatakse meeleseisund, mis on kinnistunud virgumises, püsib tegelikkuses ja on vabanenud kolmest tulvast (āsava), milleks on (1) naudingutulv (kām-āsava), (2) olemasolu tulv (bhav-āsava) ja mitteteadmisetulv (avijjā-āsava).
Kõrgemat teadvust saavutada sooviv bhikkhu peab treenima kolme märki: (1) keskendusmärki (samādhi-nimitta), (2) pürgimusmärki (paggaha-nimitta) ja (3) neutraalsusemärki (upekkhā-nimitta). Kui tegeleda meeles (mana) ainult keskendusmärgiga, võib teadvus (citta) muutuda uimaseks (kosajjā). Kui tegeleda meeles ainult tegutsemisvõimekuse ehk aktiivse püüdlemise märgiga, võib teadvus muutuda rahutuks (uddhaccā). Kui tegeleda meeles ainult neutraalsusemärgi arendamisega, võib teadvus mitte õigesti keskenduda tulvade lõppemisele (ṭhānaṁ taṁ cittaṁ na sammā samādhiyeyya āsavānaṁ khayāya). Kui keskenduda neile kolmele märgile vaheldumisi ja järjepidevalt, muutub teadvus paindlikuks/õrnaks (mudu), tegutsemisvõimeliseks (kammaniya) ja puhas-säravaks (pabhassara) ning saavutab õiges keskenduses tulvade lõppemise.

•       Kohustus treenida kõrgemat tarkust (adhi-paññā-sikkhā). Keskendumise arendamise teel kaheksa teadmise (aṭṭha-ñāṇa)^[42] saavutamisega tekib bhikkhul kõrgem tarkus (paññā), mis juhib lõplikku vabanemisse (vimutti) ja vaibumine (nibbāna), mis ongi inimintellekti kõrgeim saavutus. Seeläbi saab bhikkhust arahant, kel ei ole enam midagi ei õppida ega treenida.

Kolmekordsele treeningule (tisso sikkhā) ja dhamma teostamisele samane põhimõte on toodud „Kiireloomulise suttas“,^[43] mille kohaselt on noorbhikkhul esimesest ordineerimise päevast alates kohustus arendada kolme aspekti, milleks on kõlblus, teadvus ja tarkus. Kolmekordse treeningu teel vabanemisest (vimutti) räägib ka „Subha sutta“, kus Ānanda kirjeldab Todeyya pojale Subhale kolmekordset treeningut.^[44]

            „Esimene kolme treeningu sutta“, „Teine kolme treeningu sutta“^[45] ja paljud teised suttad võtavad kokku kolme treeningu olemuse, nagu see on esitatud alljärgnevas tabelis:

„Põllu suttas“^[46] võrdleb Buddha kolmekordset treeningu kohustust põllumehe kohustustega. Esmalt hoolitseb põllumees selle eest, et põld oleks korralikult küntud ja haritud. Järgmisena istutab ta õigel ajal seemned mulda. Seejärel niisutab ja kuivendab ta sobival ajal põldu. Samamoodi on bhikkhuga:^[47]

Kõrgema kõlbluse treenimise kohustuse võtmine,
kõrgema teadvuse treenimise kohustuse võtmine,
kõrgema tarkuse treenimise kohustuse võtmine –
– need on, bhikkhud, kolm bhikkhu peamist kohustust.

Nagu põllumees künnab, istutab, kastab ja lõikab vilja, nii ka

•       harib bhikkhu maa ehk õpib ja treenib kõlblust,

•       külvab ja kastab vilja ehk õpib ja treenib keskendust, ning

•       ootab õiget vilja küpsemise aega ehk teadmiste esilekerkimist ja tarkuse saavutamist

– sel moel treenib bhikkhu kolme kohustust ja ootab meelerahus oma teo vilja küpsemise õiget aega ehk virgumist ja vabanemist.

            „Vajji poja suttas“^[48] õpetab Buddha, et kolme treeningu tulemusel kire (rāga), viha (dosa) ja pettekujutluse (moha) hüljanud bhikkhu pole enam oskamatuks ega kurjaks teoks võimeline.

            Bhikkhu peaks omama kolmekordse treeningu teostamiseks tugevat tahet. „Eesli suttas“^[49] võrdleb Buddha kolme treeningut mitteteostavat bhikkhut eesliga, kes järgib lehmakarja. Selline eesel käib lehmakarja järel, mõeldes: „Mina ka ammun! Mina ka ammun!“, kuid ta ei näe välja (vaṇṇo) nagu lehm, ei kõla (saro) nagu lehm ega jäta maha lehmale omaseid jälgi (padaṁ). Sellegipoolest järgib ta karja. Samamoodi võib mõni munk järgida munkade sanghat, mõeldes: „Mina olen ka munk!“, „Mina olen ka munk!“, kuid ta ei pühendu kõrgema kõlbluse treenimisele (adhi-sīla-sikkhā), kõrgema teadvuse treenimisele (adhi-citta-sikkhā) ja kõrgema tarkuse treenimisele (adhi-paññā-sikkhā). Suttas õpetab Buddha, et bhikkhu  pole see, kes järgib sanghat, vaid see, kes omab tugevat tahet (chando) kolmekordse treeningu teostamiseks.

Seitse tõeliku mehe dhammat

            „Dhamma teadmise suttas“^[50] loetleb Buddha seitse aspekti, mille alusel saab bhikkhut (aga ka ilmikust dhammajärgijat) nimetada kinkide vääriliseks (āhuneyyo) ning mis esindavad seitset tõeliku mehe dhammat [=omadust] (satta sappurisa-dhammā):

1.     Dhamma teadmine (dhammaññū) – bhikkhu teab, mida sisaldavad paalikeelsed (1) suttad (suttaṁ), (2) „Geyya“ (geyyaṁ) (sisaldab kõiki värsivormis antud suttaid, sh kogu Saṁyuttanikāya Sagāthakavagga), (3) „Selgitus“ (veyyākaraṇaṁ),(4)  „Värsid“ (gāthaṁ), (5) „Rõõmuvärsid“ (udānaṁ), (6) „Niiöeldu“ (itivuttakaṁ), (7) „Sünnilood“ (jātakaṁ), (8) „Olemasoluületav dhamma“ (abbhutadhammaṁ) ja (9) „Vedalla“ (vedallaṁ).^[51]

2.     Tähenduse teadmine (atthaññū) – bhikkhu teab, mida üks või teine avaldus tähendab (tassa tasseva bhāsitassa atthaṁ jāneyya).

3.     Enesekohane teadmine (attaññū) – bhikkhu teab, milline on tema usk (saddhā), kõlblus (sīla), kuulmus (suta) (mida ta on kuulnud), heldus (cāga), tarkus (paññā) ja mõistmine/taipamus (paṭibhāna).

4.     Mõõdukuse teadmine (mattaññū) – bhikkhu teab mõõdukust rüü, almuste, eluaseme, ravimite ja meditsiiniliste tarvikute (cīvara-piṇḍapāta-senāsana-gilānappaccayabhesajja-parikkhārānaṁ) vastuvõtmisel.

5.     Ajakohasuse teadmine (kālaññū) – bhikkhu teab: see on aeg retsiteerimiseks (ayaṁ kālo uddesassa), see on aeg küsimiseks (ayaṁ kālo paripucchāya), see on aeg praktiseerimiseks (ayaṁ kālo yogassa) ja see on aeg retriidiks (ayaṁ kālo paṭisallānassā) ehk erakluses keskenduse harjutamiseks.

6.     Kogunemiste teadmine (parisaññū) – bhikkhu teab: see on khattijate kogunemine (ayaṁ khattiyaparisā), see on braahmanite kogunemine (ayaṁ brāhmaṇaparisā), see on majaomanike kogunemine (ayaṁ gahapatiparisā), see on erakrändurite kogunemine (ayaṁ samaṇaparisā) ja teab, kuidas tuleks kogunemisele kohaselt inimeste poole pöörduda, kuidas seista, käituda, istuda, rääkida või vaikida.

7.     Isikukohane teadmine (puggalaññū) – bhikkhu teab kahesuguseid isikuid, kõrgeid ja madalaid:

1)    Üks soovib näha arijat (ariyānaṁ dassanakāmo), mis on kiiduväärt (pāsaṁsa) ja teine ei soovi seda, mis on taunimist/laitust väärt.

2)    Arijat näha soovijaist üks soovib kuulda õiget dhammat (saddhammaṁ sotukāmo), mis on kiiduväärt ja teine ei soovi seda, mis on taunimist väärt.

3)    Õiget dhammat kuulda soovijaist üks „annab kõrva dhamma kuulmiseks“ (ohitasoto dhammaṁ suṇāti), mis on kiiduväärt ja teine ei anna seda, mis on taunimist väärt.

4)    „Kõrva dhamma kuulmiseks andjaist“ üks mäletab kuuldud dhammat (sutvā dhammaṁ dhāreti), mis on kiiduväärt ja teine ei mäleta seda, mis on taunimist väärt.

5)    Dhamma mäletajaist üks mõtiskleb kuuldud dhamma tähenduse üle (dhātānaṁ dhammānaṁ atthaṁ upaparikkhati), mis on kiiduväärt ja teine mitte, mis on taunimist väärt.

6)    Meelde jäänud dhamma tähenduse üle mõtisklejaist üks mõistab dhamma tähendust ja dhamma kohast harjutamist (atthamaññāya dhammamaññāya dhammānudhammappaṭipanno), mis on kiiduväärt ja teine ei mitte, mis on taunimist väärt.

7)    Dhamma tähendust ja dhamma kohast harjutamist mõistnuist üks harjutab seda enda, mitte teiste hüvanguks, mis on taunimist väärt ja teine harjutab nii enda kui teiste hüvanguks, mis on kiiduväärt.

Kolmekordse treeningu harmooniline teostamine. „Kevaṭṭasutta/Kevaddhasutta“^[52] kohaselt on kolmekordne treening Buddha säravaim kalliskivi, kingitus kogu inimkonnale, mis sai võimalikuks vaid tänu Buddha virgumisele. Kolme treeninguga alustamisel on esialgu rõhk kõlbluse arendamisel, seejärel nihkub see keskenduse arendamisele ning päädib tarkuse arendamisega. Eeltoodu ei tähenda, et keskendust ei hakata arendama enne, kui täiuslik kõlblus on saavutatud, vaid et rõhuasetus asub kõlbluse arendamisel. Kui noorbhikkhu ordineerub, saab ta pühitsemise päeval viis kehaga seotud keskendusobjekti – juuksed (kesā), karvad (lomā), küüned (nakhā), hambad (dantā), nahk (taco) – ning tema kohustusteks on koheselt alustada nendele objektidele keskendust.

Noorbhikkhu väljaõppe rõhuasetus on Vinayapiṭaka õppimisel, kõlbluse arendamisel, [taju]võimete ohjamisel ja teadvustatud arusaamise saavutamisel. Hiljem, kui bhikkhu on rahu ja läbinägemise arendamise kaudu sisenenud arija teele ehk temast on saanud vooguastunu, ilmub talle esimesena arija tarkus, mis jõustab arija kõlbluse ja arija keskenduse – selline bhikkhu ei ole enam arija teele sisenemise harjutaja vaid arija teele sisenenu. Buddha on õpetanud, et kes bhikkhu, kes teab õiget väljaõpet ja järgib seda, võib saavutada teadmised (ñāṇa) juba selles elus.^[53] Seega toimub kõigi kolme – kõlbluse, teadvuse ja tarkuse – harmooniline arendamine, kus rõhuasetus muutub saavutustele vastavalt.

 

Ilma täiuseni arendatud kolmekordse saavutusena pole virgumine võimalik. „Potthapaada sutta“^[54] kirjeldab seda, kuidas kolmekordse treeningu (ti-sikkhā) tulemusel tekib uus taju liik, kus selle vastand lakkab (sikkhā ekā saññā uppajjati, sikkhā ekā saññā nirujjhati). „Suures lõvimöirge suttas“^[55] kinnitab aga Buddha, et kuni kolmekordne saavutus (tividha sampadā = sīla, samādhi, paññā, mis sisaldab kindlasti ka mettā harjutamist!) ei ole arendatud täiuseni, pole võimalik saavutada Buddha õpetuse ainust lõplikku eesmärki, milleks on kõikidest köidikutest (saṁyojana)^[56] vabanemine, arahantiks saamine ning vaibumine.

Neljakordne kõlbluskogumik

•       Neli erineva suunitlusega kõlbluskogumikku on alljärgnevad:

1.    Bhikkhu kõlblus (bhikkhu-sīla), mis vastab „Vinajas“ toodud 227 juhisele.

2.    Bhikkhuni kõlblus (bhikkhuni-sīla), mis vastab „Vinajas“ toodud 311 reeglile.

3.    Noorbhikkhu kõlblus (anupa-sampanna), mis vastab „Lühikeste kogus“ olevas „Lühikesed lugemised“ toodud 10 treeningjuhisele.

4.    Majaperemehe kõlblus (gahaṭṭha-sīla), mis hõmab vähemalt viie kõlblusjuhise järgimist ja mida kirjeldab pikemalt ptk „Majaperemehe õige eluviis“.

•       Sangha täisliikme poolt neljase kõlbluskogumiku (cattāro sīlakkhandhā)^[57] teostamine tähendab kõrgema kõlbluse (adhi-sīla) saavutamist läbi nelja treeningu, milleks on:

1.    vabanemisjuhiste põhise ohjamise kõlblus (pāṭimokkha-saṁvara-sīla);

2.    võimete ohjamise kõlblus (indriya-saṁvara-sīla);

3.    eluviisi puhtuse kõlblus (ājīva-pārisuddhi-sīla);

4.    hädavajaliku kasutamise kõlblus (paccaya-sannissita-sīla).

•       Vabanemisjuhiste põhine ohjamise kõlblus (pāṭimokkha-saṁvara-sīla) tähendab, et bhikkhu treenib ja ohjab end vabanemisjuhiste kohaselt (pātimokkha-saṁvara-saṁvuto), kohandub ning treenib kõlblusjuhistele vastavalt (sikkhati sikkhāpadesu) (bhikkhudele 227, nunnadele 311 reeglit) ning harjutab erakluses keha ja kõnega oskuslikku käitumist (kāya-kamma-vacī-kammena samannāgato kusalena).

•       Võimete ohjamise kõlblus (indriya-saṁvara-sīla) tähendab kuue tajuvõime teadvustatust ja kontrolli. Kui mõne taju kaudu ilmneb kas meeldiv või ebameeldiv aistung, säilitab bhikkhu kõigutamatu rahu ja neutraalsuse.^[58]

•       Eluviisi puhtuse kõlblus (ājīva-pārisuddhi-sīla) tähendab bhikkhu jaoks vale eluviisiiga mitteseotud puhtuse (parisuddhi) saavutamist, mis on kõlbeline ja vaba ebaausast/petlikust valest eluviisist, sh kõnest, mis on segadusseajav/ähvardav (lapanā), vihjav (nemittikatā), trikitav/ahistav (nippesikatā) ja kasu/vastuvõtmise taotlemine kasuga/vastuvõtmisega (lābhena lābhaṁ nijigīsanatā).

•       Hädavajaliku kasutamise kõlblus (paccaya-sannissita-sīla) tähendab maistest asjadest ja nendega seoses klammerdumisest vaba elu. Bhikkhule on vajalikud vaid rüüd (cīvara), (savist, puust või metallist) almusnõu (piṇḍapāta), eluase (senāsana) vaikses, eraldatud kohas või puu all, kus on sobilik meelt arendada, ja ravimid haiguse puhuks (gilānapaccaya-bhesajja). Lisaks võib bhikkhul olla ka vöö, habemeajamisnuga, nõel ja veefilter. Kuhu iganes bhikkhu läheb, on tal kaasas vaid hädavajalik.
Buddha eluajal kandsid India joogid loomade nahku, teised katsid oma keha puukoorega, mõned kasutasid valgeid riideid ja osad olid alasti. Buddha keelas sellised tavad oma sanghas ja juhendas sangha liikmeid kasutama vaid lappidest kokkuõmmeldud rüüd. Bhikkhule on sobilik kasutada nn paṁsukūla rüüd, mis tähendab riiet, millelt on tolm ja mustus maha raputatud ehk mis on võetud äravisatud prügi hunnikust (kuulub dhutanga praktika juurde). Hiljem lubas Buddha kasutada ka kollaseid (kollakas-oranže ehk safrani värvi) riideid, mis lõigati esmalt tükkideks ja seejärel õmmeldi uuesti kokku. Tol ajal oli Indias ligi 3-meetrise terve kanga maksumus suhteliselt kõrge, mistõttu esines juhtumeid, kus bhikkhudele tungiti rüü röövimise eesmärgil kallale või see varastati. Kaubandusliku väärtuse kaotamiseks andis Buddha korralduse kõik rüüd esmalt tükkideks lõigata ja seejärel lapid rüüks kokku õmmelda.
Bhikkhul on kokku kolm rüüd (cīvara) –

1.     ülemine rüü (uttarāsanga) ülakeha katmiseks,

2.     alumine rüü (antaravāsaka) alakeha katmiseks,

3.     pealmine rüü (sanghāṭi), kogu keha katmiseks, välja arvatud pea, käed ja jalad.

Bhikkhu võib omada vaid ühte riietuse kolmest komplekti (v.a erijuhud) ning ühte almusnõud.
Buddha õpetuse kohaselt peavad bhikkhud olema almustoidu söömises mõõdukad; teadvustama toidu olemust ja söömise eesmärki; vastu võtma ja sööma toitu mitte isikliku meeldivuse või mittemeeldivuse alusel ega ilu pärast, vaid ainult keha säilitamiseks ja elus püsimiseks, nälja vaigistamiseks ning keha ja meele arendamise teostamiseks.^[59] Kuni bhikkhul esineb mingi iha (taṇha) hädavajalike tarvikute (rüü, almusnõu/almussöök, elu- või magamiskoht) suhtes, või ta soovib uut sündi siin või teises olemasolus (iti-bhavābhava-hetu), pole ta võimeline dukkhat ületama. Aga kõlbeline bhikkhu, kelles ka need neli enam iha ei tekita, ei sünni enam dukkhasse.^[60]

Buddha õpetas, et bhikkhu, kel puudub austus teise bhikkhu või mõne muu brahmalikku käitumist omava järgija (sa-brahma-cārīsu) suhtes, on õigest dhammast (saddhammā) sama kaugel kui maa taevast. Tigedat ja tujukat bhikkhut ei pane ka prügihunnikust võetud kaltsu kandmine särama – ta on nagu ahv lõvinahas. Kes aga püüdleb brahmaliku käitumise poole, sel ei ole järgmist elu.^[61]

Viis kõlblust ja viis treeningjuhist (pañca sīla, pañca sikkhāpada)

Sel, kes austab kõlbelisi, on lugupidava loomuga,
neli dhammat suurenevad – eluiga, väljanägemine/jume, õnn ja jõud.^[62]

Viis kõlblust (pañca-sīla) on meele arendamiseks vajalik miinimum, mida saab järgida ka iga ilmalik tavaelust lahkumata.„Arija tee sutta“^[63] kohaselt on viis kõlblusjuhist järgmised:

1.     elu võtmisest hoidumine (pāṇātipātā veramaṇī);

1.     mitteantu võtmisest  hoidumine (adinnādānā veramaṇī);

2.     naudingut pakkuvast valest käitumisest hoidumine (kāmesu-micchācāra veramaṇī) [mis munkadele suunatud tekstides esineb kui mittebrahmalikust käitumisest hoidumine (abrahmacariyā veramaṇī)^[64]];

3.     vale rääkimisest hoidumine (musā-vādā veramaṇī);

4.     joovastavatest ainetest ja jookidest hoidumine (surā-meraya-majja-pamāda-ṭṭhānā veramaṇī)^[65].

Viis treeningjuhist (pañca-sikkhāpada)^[66] vastavad  viiele kõlblusele (pañca-sīla).

Kolme esimese kõlblusjuhise selgitused on toodud peatükis „Elu hävitamisest hoidumine (pāṇātipāta virati)“, „Mitteantu võtmisest hoidumine (adinnādāna virati)“ ja „Naudinguid pakkuvast valest käitumisest hoidumine (kāmesu micchā-cāra virati)“. Neljanda kõlblusjuhise sisu selgitab ptk „Õige kõne (sammā-vācā)“. Viimane, uimastavatest ainetest ja jookidest hoidumise kõlblusjuhis tähendab hoidumist kõikidest jookidest ja ainetest, mis uimastavad või hajutavad selget teadlikkust oma kehast, kõnest, mõtetest, tunnetest ja käitumisest ning ümbritseva keskkonna tajumisest.

Joovastavate jookide ja ainete tarvitamise definitsioon. Nii Vinayapiṭaka, kui ka Atthasālinī kohaselt kvalifitseerub joovastavate jookide ja ainete tarvitamise alla tegu, mis sisaldab nelja komponenti.

1.     On olemas mingisugune joovastav või uimastav jook/aine (surādinañca aññataraṁ hoti madanīyaṁ);

2.     Isikul on joomise kavatsus (pātukāmyatā-cittañca);

3.     Isik teeb tahtlikke jõupingutusi ja püüdleb selle poole (tajjañca vāyāmaṁ āpajjati),

4.     Peale joomist läbib alkohol kõri (pite ca pavīsati) ja jõuab kehasse.

Valetamise, varguse jt oskamatute tegude puhul peab Vinayapiṭaka kohaselt vastama tegu kõikidele (mitte ainult ühele või kahele) järgnevas tabelis toodud kriteeriumitele.

„Sīgāl’i suttas“ on nelja esimese kõlblusjuhise nimetuseks kammaplekk (kamma-kilesa) (mitte sīla!) ehk tegu, mis määrib ja reostab.^[67] Samas suttas toodud teistsugused pahelised teod on grupeeritud eraldiseisvana (mida võiks pidada halbadeks harjumusteks?), nagu ka Vinayapiṭaka, „Suures grupis“ (Mahāvagga) toodud 210 juhist, mis näitab, et ilmiku jaoks on nendest neljast kõlblusjuhist mittekinnipidamine sama hukatav kui bhikkhu jaoks.

Viit kõlblusjuhist nimetas Buddha ka pidevaks (nicca-sīla [nicca pidev, katkematu, püsiv]), mis tähendab, et neid juhiseid tuleb nii isikliku kui kogukondliku (sangha) heaolu tagamiseks kogu aeg järgida.

Kõlbetuse ohud ja kõlbluse kasud. „Kõlbluse sutta“ kohaselt varitsevad tavailmikut

1.     viis viletsust/ohtu kõlbetu kõlbluse mittesaavutamisel (pañcime ādīnavā dussīlassa sīlavipattiyā), ja

2.     viis kasu kõlbelisuses kõlbluse saavutamisel (pañcime ānisaṁsā sīlavato sīla-sampadāya),

 mis on loetletud alljärgnevas tabelis.^[68]

Viiest valest oskamatust käitumisest – elu võtmisest, mitteantu võtmisest  hoidumine (adinnādānā veramaṇī), naudingut pakkuvast valest käitumisest, vale rääkimisest ja joovastavatest ainetest ja jookidest – aitab hoiduda nelja teadlikkuse (keha, tunded, teadvus, dhammad) arendamine.^[69]

Viie kõlblusjuhise ehk dhamma järgija on oma käitumises läbinisti kindel (vi-sārada) ja kartlikkusest (sārajja) vaba.^[70] „Ülevoolava suttas“^[71] õpetab Buddha, et viis kõlblusjuhist on osa Arija järgija (ariya-sāvaka) kaheksast taevalikust (sovaggikā) ja oskuslikust pälvimuste voost (aṭṭha puññā-bhisandā), mis toidavad õnne, on õnneliku viljaga, soodustavad taevalikku uut sündi ning juhivad soovitava, meeldiva heaolu ja õnne saamisele.^[72] „Meelepärase sutta“^[73] kohaselt on kõlbelise käitumise kasudeks (1) pikk elu (āyu), (2) hea väljanägemine (vaṇṇa), (3) õnn (sukha), (4) kuulsus (yasa) ja (5) uus sünd taevases vallas (saggā).

Kaheksaosaline uposatha kõlblus (aṭṭhangika uposatha sīla)

Igas kuus on 4 uposatha päeva, milleks on (1) noorkuu, (2) esimese veerandi kaheksas kasvamise päev, (3) täiskuu ja (4) viimase veerandi kaheksas kahanemise päev.^[74] Pühendunud ilmikust meesjärgijad (upāsaka) ja naisjärgijad (upāsikā) teostavad uposatha päevadel algtekstides toodud Buddha juhistele vastavalt kaheksaosalist uposatha järgimist (aṭṭhanga-samannāgata uposatha).^[75] Neil päevadel lähevad ilmikud templisse, et kuulata bhikkhu antud dhammat, teha sanghale annetusi (dāna) ning harjutada koos Buddha, dhamma, sangha, kõlbluse, helduse ja deevade meelespidamist (anussati).^[76] Samuti võetakse järgimiseks kaheksaosaline uposatha kõlblus (aṭṭhangika uposatha sīla), mis on sarnane noorbhikkhude kümne treeningjuhisega (dasa-sikkhāpada), kuid mille seitsmes ja kaheksas juhis esinevad koos, ning viimast, kulla ja hõbeda vastuvõtmist keelavat juhist, ei sisaldu.^[77]

Buddha õpetuse kohaselt on uposatha päeva tähistamine üks kaheksast naise dhammast, mis juhib uue sünni peale keha surma meelepärase kehastumisega deevade valda (devānaṁ sahabyataṁ upapajjatīti).^[78]

Täiskuupäeva järgimise juhised ja kasu. „Täpsustatud uposatha suttas“^[79] õpetab Buddha, et Arija järgija (ariya-sāvaka) poolt kaheksaosaliselt omandatud uposatha järgimine toob suure vilja (mahapphala), suure kasu (mahānisaṁsa), suure hiilguse (mahājutika) ja suure läbistavuse (mahāvipphāra), ning selgitab, kuidas uposatha päeval kaheksal alljärgneval teemal hoolika mõtlustamise (paṭisañcikkhati) teel neid vilju saavutada.

1.     Elu hävitamise hülgamine sellest loobudes. Siin mõtiskleb Arija järgija nii:
„Arahantid hülgavad kuni elu lõpuni elu hävitamise (pāṇātipātaṁ pahāya) loobudes elu hävitamisest (pāṇātipātā paṭiviratā), panevad maha malaka ja mõõga ning elavad kõikide elusolendite suhtes halastavalt (dayāpanna), hoolivalt ja kaastundlikult (hitānukampina). Nii ka mina, sel ööl kui päeval, hülgan elu hävitamise sellest loobudes. Ma panen maha malaka ja mõõga ning elan kõikide elusolendite suhtes halastavalt, hoolivalt ja kaastundlikult. Selles osas jäljendan ma arahante (imināpaṁgena arahataṁ anukaromi), misläbi saab uposatha olema minu poolt järgitud (uposatho ca me upavuttho bhavissatī).“

2.     Mitteantu võtmise hülgamine sellest loobudes. Siin mõtiskleb Arija järgija nii:
„Arahantid hülgavad kuni elu lõpuni mitteantu võtmise (adinnādāna) loobudes mitteantu võtmise, võttes vastu ainult selle, mis on käest kätte annetatud ja mitte oodates enamat. Nii ka mina, sel ööl kui päeval, hülgan mitteantu võtmise sellest loobudes, võtan vaid seda, mida mulle käest kätte antakse, ega oota enamat. Selles osas jäljendan ma arahante, misläbi saab uposatha olema minu poolt järgitud.“

3.     Mittebrahmaliku käitumise hülgamine sellest loobudes. Siin mõtiskleb Arija järgija nii:
„Arahantid hülgavad kuni elu lõpuni mittebrahmaliku ehk kõlbetu käitumise (abrahma-cariya) ja elavad kaugenenuna ja eraldununa külatasemel (madalast/labasest/matslikust) seksiga seotust (methunā gāma-dhammā). Nii ka mina, sel ööl kui päeval, hülgan mittebrahmaliku käitumise ja elan kaugenenult ja eraldunult madalast seksiga seotust. Selles osas jäljendan ma arahante, misläbi saab uposatha olema minu poolt järgitud.”

4.     Vale rääkimise hülgamine sellest loobudes. Siin mõtiskleb Arija järgija nii:
„Arahantid hülgavad kuni elu lõpuni vale rääkimise (musā-vāda) sellest loobudes, tõtt rääkides ja tõest kinni pidades (saccavādino saccasandhā); nad on kindlad ja usaldusväärsed (thetā paccayikā) ega kõnele maailmale pettust (avisaṁ-vādako lokassa). Nii ka mina, sel ööl kui päeval, hülgan vale rääkimise sellest loobudes, tõtt rääkides, tõest kinni pidades; olen kindel ja usaldusväärne ega kõnele maailmale pettust. Selles osas jäljendan ma arahante, misläbi saab uposatha olema minu poolt järgitud.“

5.     Joovastavate ainete ja jookide hülgamine neist loobudes. Siin mõtiskleb Arija järgija nii:
„Arahantid hülgavad kuni elu lõpuni likööri (surā), veini (meraya) jm alkoholi joomise (majjapa) ning purjusoleku/joobe tekitajad (māda-ṭ-ṭhānā). Nii ka mina, sel ööl kui päeval, hülgan likööri, veini jm alkoholi joomise, purjusoleku/joobe tekitajad. Selles osas jäljendan ma arahante, misläbi saab uposatha olema minu poolt järgitud.”

6.     Söömine päeva ühes osas, hoidumine söömisest öösel ning toidust valel ajal. Siin mõtiskleb Arija järgija nii:
“Kuni elu lõpuni söövad arahantid päeva ühes osas (s.t koidikust keskpäevani) (eka-bhattikā), hoiduvad öösel söömisest (rattūparatā) ning toidust valel ajal (s.t keskpäevast koidikuni). Nii ka mina, sel ööl kui päeval, söön päeva ühes osas, hoidun söömisest öösel ning toidust valel ajal. Selles osas jäljendan ma arahante, misläbi saab uposatha olema minu poolt järgitud.“

7.     Meelelahutuse ja kaunistuste kandmise hülgamine neist loobudes. Siin mõtiskleb Arija järgija nii:
„Arahantid hülgavad kuni elu lõpuni tantsu (nacca), laulu (gīta), pillimuusika (vādita) ja etenduste vaatamise (visūka-dassanā) ning pärgade (mālā), lõhnade (gandha), (ilu)kreemide/määrete (vilepana), kaunistuste ja ehete (maṇḍana-vibhūsana) kandmise (dhāraṇa), sellest loobudes. Nii ka mina, sel ööl kui päeval, hülgan tantsu, laulu, pillimuusika ja etenduste vaatamise, ning pärgade, lõhnade, (ilu)kreemide, kaunistuste ja ehete kandmise, sellest loobudes. Selles osas jäljendan ma arahante, misläbi saab uposatha olema minu poolt järgitud.“

8.     Kõrges, suures voodis magamise hülgamine sellest loobudes. Siin mõtiskleb Arija järgija nii:
„Arahantid hülgavad kuni elu lõpuni magamise kõrges/laias voodis ja suures voodis (uccā-sayana-mahā-sayanā). Nii ka mina, sel ööl kui päeval, hülgan magamise kõrges/laias voodis ja suures voodis sellest loobudes, ning magan madalas kohas, madalas voodis või õlgmatil. Selles osas jäljendan ma arahante, misläbi saab uposatha olema minu poolt järgitud.^[80]

Täiskuupäeva järgimise olulisus. Buddha on rõhutanud eranditult kõikide uposatha päevade järgimise olulisust. Kui „Sakka suttas“^[81] saab Buddha teada, saakjalased ei järgi alati kaheksal eelloetletud moel uposatha päevi, õpetab ta neile, et selles, käesolevas elus, kus dukkha ja õnn on segunenud, on iganädalase uposatha päeva mittejärgimine kaotuseks (alābhā) ja õnnetuseks (dulladdha). Selgitamaks uposatha päeva kaheksal moel järgimise olulisust, võrdleb Buddha ausa tööga teenitud meistri kasu Tathaagata juhiste järgi erakluses dhammat ja vinajat teostava järgija (sāvaka) kasuga. Isegi kui meister teeniks ausa tööga ühes päevas ½, 1, 2… või kuini 100 vaskmünti (kahāpaṇa) ja säästaks terve elu jooksul iga päev teenitud raha, ei võimaldaks see tal kogeda nii ööl kui päeval kõrgeimat, täiuslikku õnne (ekanta-sukha-p-paṭi-saṁvedī), kuna naudingud (kāmā) on püsitud (aniccā), õõnsad (tucchā), valelikud (musā) ja petlikud (mosa). Kui aga Buddha järgija elab 10, või 9, või 8...  või 1 aasta (vassa)^[82], või 10, või 9, või...  1 kuu, või 2 nädalat, või 10, või 9… , või 2 päeva (1) vähesega rahuldudes (appa-matta), (2) innukalt (ātāpī) ning (3) „mina“ hüljanult (pahitatta = pahita-atta), (4) järgides Tathaagata juhiseid, võivad nad 100, 10 000 või isegi 100 000 aastat kogeda kõrgeimat, täiuslikku õnne ja saada vooguastunuks, ükskordnaasjaks või mittenaasjaks. Sestap on Buddha sõnade kohaselt iganädalase uposatha päeva mittejärgimine ilmikutele kaotuseks (alābhā) ja õnnetuseks (dulladdha). Kes iganes, kas khattiyā’d (valitsejad), braahmanid (brāhmaṇā), kaupmehed (vessā), teenijad (suddā), kõikide maailmade maarad, Brahmā’d, erakrändurid ja braahmanid, deevad või inimesed, järgivad uposatha päeva, saavad nad sellest suure vilja, suure kasu, suure hiilguse ja suure läbistavuse ning pika heaolu ja õnne (dīgharattaṁ hitāya sukhāya).^[83]

Täiskuupäeva järgimine juhib uue sünni kõrgematesse olemasoluvaldadesse. Buddha on õpetanud^[84], et inimeste kuningriik, kus inimesed elavad umbes 100 aastat, on deevade valla õnnega võrreldes armetu (kapaṇa). Kes aga uposatha päeval  jäljendab kaheksa kõlblusjuhise järgimise läbi arahante, teeb bhikkhudele annetusi ja harjutab kuue meelespidamise abil meelt, võib teo suurusest johtuva viljana sündida kas

1.     Nelja suure kuninga deevade valda (cātu-mahā-rājikā deva), kus elueaks on 500 deevade aastat (=  25000 inimeste maailma aastat);

2.     33 deeva valda (tāvatiṁsa deva), kus elueaks on 1000 deevade aastat;

3.     Jaama deevade valda (yāma deva), kus elueaks on 2000 deevade aastat;

4.     Tusita deevade valda (tusita deva), kus elueaks on 4000 deevade aastat;

5.     Loomist armastavate deevade vald (nimmānaratīnaṁ devā), kus elueaks on 8000 deevade aastat;

6.     Teiste loodut kontrollivate deevade valda (paranimmita-vasavattī devā), kus elueaks on 16000 deevade aastat (=25 600 000 inimeste maailma aastat).^[85]

Kümme treeningjuhist (dasa-sikkhāpada)

Kümme treeningjuhist, mis sisaldab ka eeltoodud viit kõlblust (pañca-sīla), moodustavad noorbhikkhu (sāmaṇera) ja noorbhikkhuni (sāmaṇerī) väljaõppe lahutamatu osa.^[86]

„Lühikeste kogus“ loetletud kümme treeningjuhist (dasa-sikkhāpada) on järgmised:^[87]

1.     Elu võtmisest hoidumine (pāṇātipātā veramaṇi).

2.     Mitteantu võtmisest hoidumine (adinnā-dānā veramaṇi).

3.     Mittebrahmalikust käitumisest hoidumine (abrahma-cariyā veramaṇi).

4.     Vale rääkimisest hoidumine (musā-vādā veramaṇi).

5.     Joovastavatest ainetest ja jookidest hoidumine (surā-meraya-majja-pamāda-ṭṭhānā veramaṇī).^[88]

6.     Ebasobival ajal (s.t keskpäevast koiduni) söömisest hoidumine (vikālabhojanā veramaṇi).

7.     Tantsust, laulust, pillimuusikast ja etenduste vaatamisest (st ilmalikest meelelahutustest) hoidumine (nacca-gītavādita-visūka-dassanā-veramaṇī).

8.     Pärgadest, parfüümidest/lõhnaainetest, kosmeetikast, ehetest [ja] kaunistustest hoidumine (mālā-gandha-vilepana-dhāraṇa-maṇḍana-vibhūsanaṭṭhānā-veramaṇī).

9.     Suures voodis ja kõrges voodis magamisest hoidumine (uccā-sayana-mahā-sayanā veramaṇi).

10. Kulla ja hõbeda vastuvõtmisest hoidumine (jātarūpa rajata-paṭiggahaṇā veramaṇi).

Kui sāmaṇera on käinud kolme kaitse ehk Buddha, dhamma ja sangha alla, järgib ta neid kümmet treeningjuhist, hakates samal ajal õppima pāṭimokkha’s ehk vabanemisjuhistes toodud 227 juhist, mida järgivad täispühitsuse saanud bhikkhud.

Kümme kõlblust (dasa-sīla)

Algtekstides toodud 10 oskuslikku tegu (kusala kamma) ehk suurepärast (sādhu)^[89] ja õnne toovat käitumist (sucarita), ning 10 oskamatut tegu (akusala kamma) ehk mittesuurepärast (asādhu) ja vaeva/dukkhat toovat käitumist (duccarita) kuuluvad samuti kõlbluse ja kõlbelise meele treenimise juurde. Kümnest oskamatust teost esimesed seitse esinevad varasemates tekstides kui sīla ja ülejäänud kui sikkhāpada ning kõik koos kui sīla-sampadā või lihtsalt dasa-dhamma. Hilisemates tekstides ja selgitustest on sama loetelu leitav kui dasa-sīla.

10 kõlbluse saavutamiseks (sīla-sampadā) tuleks otsustavalt hoiduda (veramaṇi) ja keelduda (paṭivirata):^[90]

1.     elu võtmisest (pāṇātipātā),

2.     mitteantu võtmisest (adinnādāna),

3.     naudinguid pakkuvast valest käitumisest (kāmesu micchā-cāra) / mittebrahmalikust käitumisest (abrahma-cariyā)

4.     vale rääkimisest (musā-vāda),

5.     laimu kõnelemisest (pisunā-vāca),

6.     karmist kõnest (pharusā-vāca),

7.     tühjast lobast (samphappalāpa),

8.     himust (abhijjhā),

9.     kuritahtlikkusest (byāpāda/vyāpāda)

10. valedest vaadetest (micchā-diṭṭhi).

Et arendada kolme – keha, kõne ja meel – õnnetoovat käitumise (tīṇi sucaritāni bhāvitāni) arendamiseks tuleb ohjata võimeid (indriya-saṁvara). Selleks arendab bhikkhu kuue tajuga (silm, kõrv, nina, keel, keha, meel) tajutava (vorm, heli, lõhn, maitse, puude, dhamma) suhtes neutraalset suhtumist. Kui ta näeb, kuuleb, haistab, maitseb või kogeb kehas või meeles kas (1) sisemiselt (enda kehaga seotud) või välimiselt (teise kehaga seotud) midagi meelepärast (manāpaṁ), ei sünnita ta kirge (na rāgaṁ janeti) selle suhtes. Tema teadvus jääb kindlaks/vankumatuks, püsivaks ja vabanenuks (ṭhitaṁ cittaṁ ajjhattaṁ susaṇṭhitaṁ suvimuttaṁ). Võimete ohjamise kaudu arendatud kolme õnnetoovat käitumist „täidetakse pilgeni“ nelja teadlikkuse loomisega (cattāro satipaṭṭhāne paripūrenti). Ta viibib keha, tunnete, teadvuse ja dhammade (1) tekkimise, (2) kadumise ning (3)  tekkimise ja kadumise nähtuste vaatlemises. Kuniks bhikkhul on piisavalt teadmisi ja teadlikkust, kuniks ta viibib sõltumatuna ja mitte millessegi maailmas klammerdumata, kinnistub temas teadlikkus: „Selline ongi keha, tunnete, teadvuse ja dhammade olemus“. Sel moel arendab bhikkhu nelja teadlikkuse loomise kaudu seitset virgumise osa.^[91]

 

Joonise tõlge

Viis kõlblust (pañca-sīla) = Viis treening-juhist (pañca-sikkhāpada)	1	Elu võtmisest hoidumine (pāṇātipātā veramaṇī)	1	Kehaline käitumine (kāya-kamma)	Kümme kõlblust (dasa-sīla)
	2	Mitteantu võtmisest  hoidumine (adinnādānā veramaṇī)	2
	3	Naudingut pakkuvast valest käitumisest hoidumine (kāmesu-micchācāra veramaṇī) ehk mittebrahmalikust käitumisest hoidumine (abrahmacariyā veramaṇī)	3
	4	Vale rääkimisest hoidumine (musā-vādā veramaṇī)	4	Kõnega seotud käitumine (vacī-kamma)
		Laimu kõnelemisest hoidumine (pisunā-vāca veramaṇī)	5
		Karmist kõnest hoidumine (pharusā-vāca veramaṇī)	6
		Tühjast lobast hoidumine (samphappalāpa veramaṇī)	7
		Himust hoidumine (abhijjhā veramaṇī)	8	Meelega seotud käitumine (mano-kamma)
		Kuritahtlikkusest (byāpāda/vyāpāda veramaṇī) hoidumine	9
		Valedest vaadetest hoidumine (micchā-diṭṭhi veramaṇī)	10
	5	Joovastavatest ainetest ja jookidest hoidumine (surā-meraya-majja-pamāda-ṭṭhānā veramaṇī)

Table 19. Kõlblusjuhiste kokkuvõte
Juhised	5 kõlblust (pañca-sīla)	5 treening-juhist (pañca-sikkhāpada)	8 uposatha kõlblus-juhist	10 treening-juhist (dasa-sikkhā-pada)	10 kõlblust (dasa-sīla)
Elu võtmisest hoidumine (pāṇātipātā veramaṇi)	1	1	1	1	1
Mitteantu võtmisest hoidumine (adinnā-dānā veramaṇi)	2	2	2	2	2
Naudingut pakkuvast valest käitumisest hoidumine (kāmesu-micchācāra veramaṇī) ehk mittebrahmalikust käitumisest hoidumine (abrahmacariyā veramaṇī)	3	3	3	3	3
Vale rääkimisest hoidumine (musā-vādā veramaṇi)	4	4	4	4	4
Joovastavatest ainetest ja jookidest hoidumine (surā-meraya-majja-pamāda-ṭṭhānā veramaṇī)	5	5	5	5
Ebasobival ajal söömisest hoidumine (vikālabhojanā veramaṇi)			6	6
Tantsust, laulust, pillimuusikast ja etenduste vaatamisest hoidumine (nacca-gītavādita-visūka-dassanā-veramaṇī)			7	7
Pärgadest, parfüümidest/lõhnaainetest, kosmeetikast, riietest, ehetest [ja] kaunistustest hoidumine (mālā-gandha-vilepana-dhāraṇa-maṇḍana-vibhūsanaṭṭhānā-veramaṇī)				8
Magamisest suures ja kõrges voodis hoidumine (uccā-sayana-mahā-sayanā veramaṇi)			8	9
Kulla ja hõbeda vastuvõtmisest hoidumine (jātarūpa rajata-paṭiggahaṇā veramaṇi)				10
Laimu kõnelemisest hoidumine (pisunā-vāca veramaṇī)					5
Karmist kõnest hoidumine (pharusā-vāca veramaṇī)					6
Tühjast lobast hoidumine (samphappalāpa veramaṇī)					7
Himust hoidumine (abhijjhā veramaṇī)					8
Kuritahtlikkusest (byāpāda/vyāpāda veramaṇī) hoidumine					9
Valedest vaadetest hoidumine (micchā-diṭṭhi veramaṇī)					10
	Sādhusutta AN 10.178, Saddhammasutta AN 10.191 jpt	Mahāsakuludāyisutta MN 77.	Uposathasutta AN 3.70	KN Dasasikkhāpada Kp 2.	Sammādiṭṭhisutta MN 9, Cundasutta AN 10.176, Paṭhamasañcetanikasutta AN 10.217, Pāṭaliyasutta SN 42.13, Sāleyyakasutta MN 41 jpt

Kõlblusjuhiste vastuvõtmine

Kui „Mahānāma suttas“^[92] küsib Mahānāma Buddhalt, mille järgi määratleda ilmikjärgijat (upāsaka) ja kõlbelist ilmikjärgijat (upāsako sīlavā) vastab Buddha, et ilmikjärgija on see, kes on läinud Buddha, dhamma ja sangha kaitse alla ning kõlbeline ilmikjärgija on see, kes keeldub elu võtmisest, mitteantu võtmisest, naudinguid pakkuvast valest käitumisest, vale rääkimisest ning joovastavatest ainetest ja jookidest.^[93] Kui ilmikjärgijal on usu saavutus (saddhā-sampanno), kõlbluse saavutus (sīla-sampanno), helduse saavutus (cāga-sampadā) ning talle meeldib näha bhikkhusid, kuulata õiget dhammat, seda meenutada, analüüsida ja saavutada dhamma tähenduse sügavam mõistmine, siis saab ta sellest ise kasu, kuid mitte teised (attahitāya paṭipanno hoti, no parahitāyā). Kui ta aga julgustab ka teisi saavutama sama, saab sellest kasu nii tema ise kui ka teised. Kõlblusjuhiste vastuvõtmise julgustamine esindab püüdu aidata kaasa ühiskonna harmoonilise toimimise suurendamisele ja kõlbelise käitumise jõustamisele.

Kolmekordne kaitse alla minemise kinnituse kordamine paali keeles ilma õiget vaadet omamata on nagu pime usk, mis ei baseeru arukale meele ega aita saavutada varjupaiga võtmise sügavamat tähendust. Kolme kaitse alla mineku puhul on oluline eelnev selge arusaam järgmistest dhammadest:

1.          olemasolu olemusest (anicca, dukkha, anatta);

2.          viiest omadusest (khanda):

3.          neljast põhilisest elemendist (dhātu);

4.          kuuest alast (cha āyatanāni);

5.          sõltuvuslikust tekkimisest (paṭicca-samuppāda).

Selline teadmiste kogum nähtuste ilmnemisest ja kadumisest aitab aru saada mina (atta) illusioonist, liikuda valedest vaadetest vabanemise teele ning kujundada vaate puhtus, mis annab kolme kaitse alla minemisele õige suuna ja mõtestatuse, ning vabastab nelja arija tõega seotud kahtlustest.

Viis kõlblusjuhist on universaalsed ja igavesed (pañcasilaṁ sabbakalikaṁ) ning neid on järginud kõik vaimsed püüdlejad ja buddhad enne Gootama Buddhat. Joogid, bodhisattad ja braahmanid, kes järgivad viit kõlblusjuhist ja kümmet oskuslikku käitumissuunda (kusala kamma-patha), naudivad järgmises elus head tervist ja õnnelikku elu deevade maailmas (devaloka) või inimeste maailmas (manussa-loka).

Kolme kaitse alla minemine ja kõlblusjuhiste vastuvõtmine on seotud veel mõistmisega kolmest järgmisest hädaohust, milleks on:

1.     käesoleva elu hädaoht,

2.     tulevaste elude hädaoht,

3.     sansaaras ringlemise hädaoht.

Käesoleva elu hädaoht. „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“^[94] õpetas Buddha:

See aga, bhikkhud, on kannatuse arija tõde. Sünd on dukkha, vanadus on dukkha, haigus on dukkha, surm on dukkha; kokkupuude ebameeldivaga on dukkha ja lahusolek meeldivast on dukkha; dukkha on see, kui ei saada, mida ihaldatakse; lühidalt: viis olemasollu klammerdumise kogumikku on dukkha.

Dukkha, nagu valu, vaev, hirm, kannatused jms võivad tabada kõiki elusolendeid suvalisel hetkel. Loodusõnnetused, mõrvad, õnnetusjuhtumid, sõjad, terviserikked, majanduslangus jms tabavad enamasti inimesi ootamatult ning neist ei ole pääsu. Kui ka hetkeks tundub, nagu oleks maailmas midagi, mis pakuks püsivat kindlust, siis kustutavad aeg ja surm peagi sellegi illusiooni.

„Kuni kümneni suttas“^[95] kirjeldab Buddha kaheksat dhammasse raskendatud sisenemist (aṭṭha dhammā duppaṭivijjhā), milleks on alltoodud kaheksa kaotatud võimalust brahmaliku käitumisega alustamiseks (aṭṭha akkhaṇā asamayā brahma-cariya-vāsāya) aja, mil Tathāgata, Arahant, Õigestimõistnu (tathāgato arahaṁ sammāsambuddho) on maailmas ilmnenud ning kuulutab dhammat, mis on selge, rahussejuhtiv, täielikku vaibumisse juhtiv ning mõistmisele viiv (dhammo ca desiyati opasamiko parinibbāniko sambodhagāmī sugatappavedito).

1.     Isiku Niraajas ilmnemine (puggalo nirayaṁ upapanno). Niraaja olendid ei oska ega saa teha oskuslikke tegusid, mistõttu on Niraajas ilmnemine kaotatud võimalus brahmaliku käitumisega alustamiseks.

1.     Looma emakas sündimine (tiracchāna-yoni). Loomad ei ole võimelised dhammat mõistma ega järgima, mistõttu on sünd loomana kaotatud võimalus brahmaliku käitumisega alustamiseks.

2.     Isiku peetade sfääris ilmnemine (pettivisaya). Peetadel puuduvad soodsad võimalused pälvimuste loomiseks, mistõttu on ilmnemine peetade vallas kaotatud võimalus brahmaliku käitumisega alustamiseks.

3.     Isiku sündimine ühes pika elueaga deevade vallas (dīghāyukaṁ deva-nikāyaṁ). Õnnelikus olemasolus on raske dukkhat mõista. Osadel deevadel puudub keha, mistõttu ei ole nad võimelised dhammat kuulma (dhamma kuulamiseks peavad nad esmalt füüsilise keha looma). Samuti võib sünd pikaealiste deevade vallas saada takistuseks inimesena sündimisele ajal, mil järgmine buddha ilmub inimeste maailma. Sestap on pikaealiste deevade vallas sündimine kaotatud võimalus brahmaliku käitumisega alustamiseks.

4.     Isiku sündimine piirialal arutute barbarite hõimus (paccantimesu janapadesu paccājāto hoti milakkhesu aviññātāresu). Kuna piirialal barbarite hõimus puudub võimalus kohtuda sangha liikmete ja dhammat järgivate ilmikutega, kuulda dhammat ja ordineeruda, on seal sündimine kaotatud võimalus brahmaliku käitumisega alustamiseks.

5.     Valede vaadete omamine. Isegi kui inimene elab keskmaal (majjhimesu) kus Buddha ilmus ja kus Buddha dhamma on kättesaadav,^[96] kuid omab valet vaadet kümnest alusest (dasa-vatthuka micchā-diṭṭhi),^[97] on see kaotatud võimalus brahmaliku käitumisega alustamiseks.

6.     Buddha õpetamise ajal mittevõimekana sündimine. Kui maailma on ilmnenud Buddha ja isik elab keskmaal, kuid on kehva tarkusega (duppañño), tuim (jaḷa), kurttumm (eḷa-mūga), ega ole võimeline eristama hästiöeldut ehk õnne toovat kõnet halvastiöeldust ehk dukkhat toovast kõnest (subhāsita-dubbhāsitā-na-mattha-maññātu), on see kaotatud võimalus brahmaliku käitumisega alustamiseks.^[98]

7.     Buddha mitteõpetamise ajal võimekana sündimine. Kui maailma on ilmnenud Buddha ja isik elab keskmaal, on tark (pañña), mittetuim (ajaḷa), mitte kurttumm (a-eḷa-mūga) ja võimeline eristama hästi öeldut ehk õnne toovat kõnet halvasti öeldust ehk dukkhat toovast kõnest, on see kaotatud võimalus brahmaliku käitumisega alustamiseks.

Sellele eelnev „Koosretsiteerimise sutta“^[99] toob ära sarnase sarnase, üheksa kaotatud võimalust brahmaliku käitumisega alustamiseks (nava akkhaṇā asamayā brahmacariyavāsāya), milleks on: (1) ilmnemine nirajas, (2) sündimine looma emakas, (3) ilmnemine peetade sfääris, (4) asura kehas sündimine (asura-kāyaṁ), (5) ühes pika elueaga deeva kehas sündimine; (6) sündimine piirialal, arutute barbarite hõimus, kus bhikkhud, bhikkhunid ja ilmikjärgijad ei käi; (7) vale vaate omamine ja läbinisti moonutatud nägemine (vi-parīta-dassano „tagurpidi/ümberpööratud nägemine“), uskudes 10 valet vaadet (pole andmist, pole ohverdamist jne)^[100]; (8) kehva tarkusega isik, kes on tuim, kurttumm, ega ole võimeline eristama hästiöeldut ehk õnne toovat kõnet halvastiöeldust ehk dukkhat toovast kõnest; ning (9) Buddha mitteõpetamise ajal võimekana sündimine.

Kuna saavutatud inimelu on äärmiselt erakordne ja raskesti saavutatav, on seda arukas kasutada vaid kõrgeima eesmärgi saavutamiseks, milleks on vabanemine kõikidest plekkidest ja köidikutest ning arahantiks saamine. Vaid virgumise saavutanud arahant oskab parimal moel aidata ka teisi virgumisele.

Tulevaste elude hädaoht. Käesoleva elu hädad ei lõpe selle keha surmaga, vaid jätkuvad uues sünnis. Õnnetus vallas sündimine sisaldab äärmiselt vähe võimalusi oskuslike ja pälvimuslike tegude tegemiseks. Uus sünd inimeste vallas on samuti harukordne.^[101] Kuna teo ja vilja seaduspära toimimist ei ole võimalik muuta ning tulevik on teadmata, kasutab dukkhat mõistnud tark elu parimal moel, et võimalikult kiiresti puhastada oma meel tulvadest, saavutada teadmised, virguda ning vaibuda.

Sansaaras ringlemise hädaoht. Lõplik vabanemine ei sõltu sellest, kas uus sünd toimub inimeste maailmas või taevases vallas, vaid see johtub õige dhamma kuulmisest, tavaelu hülgamisest ja arija kaheksaosalise tee teostamisest. Kui inimene peab mitteteadmise tõttu dukkhat õnneks ja ihaleb uusi sünde, ei oma piisavat motivatsiooni sansaanast väljumise teele asumiseks. Varjupaiga võtmine kolmes kalliskivis – Buddhas, dhammas ja sanghas – juhib aga olemasolu õige mõistmiseni ning oskusliku sansaarast väljumise soovi tekkimiseni.

Buddha kaitse alla minemine tähendab 5. sajandil e.m.a elanud Siddhattha Gootama oma õpetajaks tunnistamist. Buddha on puhtuse, kõlbluse, tarkuse ja kaastunde kehastus, kelle antud õige dhamma õige järgmine juhib vääramatult dukkha lakkamisele, virgumisele ja vaibumisele.

Dhamma kaitse alla minemine tähendab Buddha antud dhamma teostamist. Tänu theeravaada bhikkudele on suudetud tänase päevani säilitada kõiki Buddha õpetusi sisaldav paalikeelne tekstikogumik, mida tuntakse „Tipitaka“ ehk „Kolme korvi“ (Tipiṭaka) nime all. Dhamma kaitse alla minemine tähendab paalikeelses „Tipitakas“ sisalduvate tekstide õppimist ja õpitu teostamist. Buddha on korduvalt kinnitanud, et bhikkhud järgiksid ainult tema, Tathaagata andud dhammat, mitte aga teiste õpetajate , filosoofide või kirjanike (tnp laama, rinpoche, tuku, geshe, khenpo/khenchen, roshi, sensei, lopon, karmapa, dalai-laama, sayadaw, ajahn jt) dhammat, kinnitades, et:

            „Kes elab dhamma järgi, seda kaitseb dhamma“.^[102]

Sangha kaitse alla minemine tähendab bhikkhu puhul ordineerumist ning aktiivselt virgumisele püüdlemist. Soov liituda sanghaga tuleneb oskuslikust soovist (dhamma-chanda) ning on rohkete pälvimuste ja oskuslike tegude vili. Ilmiku kaitse alla minemine on mentaalne akt, mis sisaldab kolme aspekti, milleks on:

1.     nelja arija tõe mõistmine,

2.     kolme kalliskivi (Buddha, dhamma ja sangha) suhtes kindluse, usalduse ja austuse omamine;

3.     dukkhast vabanemise soovimine.

Hälbimine sellelt teelt on seotud mitteteadmise, kahtluse ja valede vaadetega.

Kolme kaitse alla minemine ja viie kõlblusjuhise vastuvõtmine

See kes Buddha, dhamma [ja] sangha kaitse alla läheb,
[too] nelja arija tõde õige  tarkusega näeb:

[see on] dukkha, dukkha tekkimine, dukkha ületamine,
ja arija kaheksaosaline tee dukkha rahunemiseks.

See kaitse on turvaline, see kaitse on ülim,
see kaitse kogu dukkhast vabastab.^[103]

Kolme kaitse alla minemise ja viie kõlblusjuhise vastuvõtmise viib läbi bhikkhu või noorbhikkhu (sāmaṇera). Järgijad asetavad peopesad kokku, ning lausuvad kas paali keeles,^[104] oma emakeeles või mõlemas keeles:

ahaṁ bhante visuṁ visuṁ rakkhanatthāya
tisaraṇena saha pañca sīlāni yācāma^[105]

O, Auväärne, ma palun eraldi viie kõlblusjuhise
ja kolme kaitse vastuvõtmist.

dutiyampi mayaṁ bhante visuṁ visuṁ rakkhanatthāya
tisaraṇena saha pañca sīlāni yācāma

Teist korda, o Auväärne, me kõik palume eraldi viie kõlblusjuhise
ja kolme kaitse vastuvõtmist.

tatiyampi mayaṁ bhante visuṁ visuṁ rakkhanatthāya
tisaraṇena saha pañca sīlāni yācāma

Kolmandat korda, o Auväärne me kõik palume eraldi viie kõlblusjuhise
ja kolme kaitse vastuvõtmist.”

Tseremoonia jätkub austusavaldusega (namaskāra) Buddhale, kus ilmikjärgijad kordavad bhikkhu järel kolm korda:

namo tassa bhagavato arahato sammāsambuddhassa

Austus Temale, Ülimale, Arahantile, Täielikult Mõistnule

namo tassa bhagavato arahato sammāsambuddhassa

Austus Temale, Ülimale, Arahantile, Täielikult Mõistnule

namo tassa bhagavato arahato sammāsambuddhassa

Austus Temale, Ülimale, Arahantile, Täielikult Mõistnule

Seejärel toimub kolme kaitse (tisaraṇa) alla minemine läbi kolmekordse kinnituse lausumise^[106]:

buddhaṁ saraṇaṁ gacchāmi

Buddha kaitse alla lähen

dhammaṁ saraṇaṁ gacchāmi

dhamma kaitse alla lähen

saṁghaṁ saraṇaṁ gacchāmi

sangha kaitse alla lähen

dutiyampi buddhaṁ saraṇaṁ gacchāmi

Teist korda, Buddha kaitse alla lähen

dutiyampi dhammaṁ saraṇaṁ gacchāmi

Teist korda, dhamma kaitse alla lähen

dutiyampi saṁghaṁ saraṇaṁ gacchāmi

Teist korda, sangha kaitse alla lähen

tatiyampi buddhaṁ saraṇaṁ gacchāmi

Kolmandat korda, Buddha kaitse alla lähen

tatiyampi dhammaṁ saraṇaṁ gacchāmi

Kolmandat korda, dhamma kaitse alla lähen

tatiyampi saṁghaṁ saraṇaṁ gacchāmi

Kolmandat korda, sangha kaitse alla lähen

Tseremoonia ajal võib bhikkhu lausuda:

 

yamahaṁ vadāmi, taṁ vadehi,

Mis ma ütlen, seda korda

ja sellele vastatakse:

āma, bhante

Jah, Auväärne

Kui järgijad aktsepteerivad bhikkhu antud kolme kaitset, lausub bhikkhu lõpetuseks:

tisaraṇagamanaṁ paripuṇṇaṁ

kolm kaitset on valmis

ning järgijad lausuvad:

āma, bhante

Jah, Auväärne

Peale kolme kaitse või varjupaiga vastuvõtmist nimetatakse ilmikjärgijast mees upāsaka’ks või naist upāsikā’ks.

Seejärel toimub viie kõlblusjuhise vastuvõtmine, kus järgijad kordavad bhikkhu järel üle kõik juhised:

pāṇātipātā veramaṇī sikkhāpadaṁ samādiyāmi

Elu võtmisest hoidumise treeningjuhise võtan järgimiseks

adinnādānā veramaṇī sikkhāpadaṁ samādiyāmi

Mitteantud daanast hoidumise treeningjuhise võtan järgimiseks

kāmesu micchācāra veramaṇī sikkhāpadaṁ samādiyāmi

Naudinguid pakkuvast valest käitumisest hoidumise treeningjuhise võtan järgimiseks

musāvāda veramaṇī sikkhāpadaṁ samādiyāmi

Vale rääkimisest hoidumise treeningjuhise võtan järgimiseks

surā-meraya-majja-pamādaṭṭhānā veramaṇī sikkhāpadaṁ samādiyāmi

Joovastavatest ainetest ja jookidest hoidumise treeningjuhise võtan järgimiseks

Nüüd lausub bhikkhu kinnituseks veelkord:

imāni pañca sikkhāpadāni

Need on viis treeningjuhist

ja/või

imāni pañca sikkhāpadāni nicca-sīlavasena sadhukaṁ appamādena rakkhitabbāni

Neid viit treeningjuhist tuleb järgida hoolega ja püsivalt.

Seejärel jätkab bhikkhu pälvimuste kirjeldamist (mida ilmikutel ei ole vaja korrata):

sīlena sugatiṁ yanti, sīlena bhoga sampadā, sīlena nibbutiṁ yanti, tasmā sīlaṁ visodhaye

Kõlblus  juhib õnnelikku valda, kõlblus annab suurpärase tervise, kõlblus juhib nibbāna saavutamisele
– sellepärast säilita kõlbeline puhtus.

Nüüd avaldavad ilmikjärgijad bhikkhule kolm korda austust. Juhul, kui istutakse toolidel, tõustakse püsti ja puudutatakse viie juhise vastuvõtmise märgiks kokkuasetatud kätega otsaesist.

Sellega on kolme kaitse ja viie kõlblusjuhise vastuvõtmine lõppenud.

Vastuvõetud juhiste vastu eksimine. Viis kõlblusjuhist omavalel tihedalt seotud, näiteks varastamisega kaasneb sageli valetamine, mis omakorda võib viia alkoholi jt meelemürkide tarbimiseni ning joobeseisundis iseenda, elusolendite või peresuhete kahjustamiseni. Eksimusest^[107] vabastab selle ülestunnistamine. Kuigi iidsete paali tekstide kohaselt ei ole eksimuse ülestunnistamise järgselt vaja uuesti juhis(t)e vastuvõtmise protseduuri korrata, on see Aasia maades tavapärane.

^[1]                 „sīlameva idha aggaṁ,
            paññavā pana uttamo;
            manussesu ca devesu,
            sīlapaññāṇato jayan ti.“ – „Puṇṇattheragāthā“ Thag 1.70; „Sīlavattheragāthā“ Thag 12.1.

^[2] PED lk 1610.

^[3] PED lk 609.

^[4] „Paṭhamasaraṇānisakkasutta“ SN 55.24.

^[5] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[6] Vitthatadhanasutta AN 7.6; sama loetelu toovad ära veel Lakkhaṇasutta DN 3 ja Saṅgītisutta DN 33.

^[7] Vt: DVE, III osa, ptk „Buddha meelespidamise arendamine (buddhānussati bhāvanā)“.

^[8] Vt ptk „Viis kõlblust ja viis treeningjuhist (pañca sīla, pañca sikkhāpada)“.

^[9] „Milindapañha“ (lk 333) toob kõlbluse klassifikatsioonidena ära kaitse-kõlbluse (saraṇa-sīla), viis kõlblust (pañca-sīla), kaheksaosalise kõlbluse (aṭṭhanga-sīla), kümneosalise kõlbluse (dasanga-sīla) ja vabanemisjuhiste kohase ohjamise kõlbluse (pātimokkha-saṁvara-sīla), mille kõik vormid viitavad sellele, et tegemist on eelkõige treeningjuhistega (sikkhā-pada).

^[10] Sikkhāsutta AN 3.89

^[11] adhisīlasikkhā, adhicittasikkhā ja adhipaññāsikkhā on sisuliselt ohjamise (saṁvara), keskenduse (samādhi) ja tarkuse (paññā) sünonüümid.

^[12] „Accāyikasutta“ AN 3.92.

^[13] „Paṭhamasikkhāsutta“ AN 3.86.

^[14] Sāmaññaphalasutta DN 2, sama „Mahāassapurasutta“ MN 39, Mahāsakuludāyisutta MN 77 jpt.

^[15] Sikkhāsutta AN 3.89; DhsA 351.

^[16] „[Apara]Gootamattheragāthā“ Thag 10.7; Miln 133.

^[17] „Vitthatūposathasutta“ AN 8.42 jt.

^[18] Sīlasutta AN 5.213.

^[19] Ñāṇakathā Ps 1.1.

^[20] Sīlasutta AN 5.213.

^[21] Sucaritasutta KN Iti 65.

^[22] „Verasutta“ AN 5.174.

^[23] „Kukkuravatikasutta“ MN 57. Vt ka Ja.iv.318.

^[24] Vt DVE, III osa, ptk „Vabanemine kümnest köidikust (dasa saṁyojana)“ ja ptk „Vooguastunu (sotāpanna)“.

^[25] Vinayapiṭaka, „Parivāra“, 4. „Antarapeyyāla“ Pvr 4, 4.3. „Āpattisamuṭṭhānagāthā“.

^[26] „gārayhaṁ, āvuso, dhammaṁ āpajjimhā asappāyaṁ pāṭidesanīyaṁ, taṁ paṭidesemā.“ – Vinayapiṭaka, „Mahāvibhaṁga“, „Pāṭidesanīyakaṇḍa“ 2. „Dutiyapāṭidesanīyasikkhāpada“ Vb Pd 2. Theeravaada igapäevapraktikas on noorema bhikkhu pöördumisel sõna „sõber“ (avuso) asendatud sõnaga „Auväärne“ (bhante); vt Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[27] „Soceyyasutta“ KN Iti 66, 67 ja „Moneyyasutta“ KN Iti 67. moneyya = muni pühamees, pühak, tark, arukas.

^[28] Munisutta KN Snp  1.12.

^[29] „Bālavagga“ AN 2.21–31.

^[30] Sāmañ­ña­phalasutta DN 2.

^[31] Sikkhāsutta AN 3.89.

^[32] Sāmaññaphalasutta DN 2, Sikkhāsutta AN 3.89 jpt.

^[33] Sāmañ­ña­phalasutta DN 2. Meele arendamisele eelnevat treeningut selgitab „Dantabhūmisutta“ MN 125.

^[34] Buddhaghosa selgituse kohaselt (DA I.84) kasutati löökkeelpilli simbeli tagumist (ghana-tāḷaṁ) ebausul põhinevates maagilistes rituaalides, mille eesmärgiks oli surnute ülesäratamine.

^[35] Siia alla kuulub nii akrobaatika, mustkunst, kaarditrikid, vaimude väljaajamine, kuulidega žongleerimine jm oskamatu, tolle aja madalamale kastile omane meelelahutus.

^[36] Buddhaghosa antud mängude selgitused on toodud  DA I.84-86.

^[37] „seyyathidaṁ – na tvaṁ imaṁ dhammavinayaṁ ājānāsi, ahaṁ imaṁ dhammavinayaṁ ājānāmi, kiṁ tvaṁ imaṁ dhammavinayaṁ ājānissasi, micchā paṭipanno tvamasi, ahamasmi sammā paṭipanno, sahitaṁ me, asahitaṁ te, pure vacanīyaṁ pacchā avaca, pacchā vacanīyaṁ pure avaca, adhiciṇṇaṁ te viparāvattaṁ, āropito te vādo, niggahito tvamasi, cara vādappamokkhāya, nibbeṭhehi vā sace pahosīti iti vā iti evarūpāya viggāhikakathāya paṭivirato hoti.“ – Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[38] Abielu jaoks soodsate kuupäevade nimetamine, sh millal pruut koju tuua (āvāhana), millal abielluda (vivāhana) jms.

^[39] Pruudi näo/pea katmiseks (saṁvaraṇa) ehk kihlumiseks või katte eemaldamiseks (vivaraṇa) ehk lahutamiseks soodsa kuupäeva ennustamine.

^[40] Võla sissenõudmiseks või raha kogumiseks (saṁkiraṇa) soodsa aja ennustamine ja võlgu andmiseks või raha kulutamiseks (vikiraṇa) soodsa aja ennustamine.

^[41] Lubades deevadele kingitusi mingi vastuteene nagu näiteks omandamise, andekssaamise vms eest.

^[42] Kaheksa teadmist on: (1) läbinägemisel põhineva teadmine (vipassanā-ñāṇa), (2) meele-keha-võime teadmine (mano-mayiddhi-ñāṇa), (3) üleloomulike võimete teadmine (iddhi-vidha-ñāṇa),* (4) taevase kõrva teadmine (dibba-sota-ñāṇa), (5) meele läbistamise teadmine (ceto-pariya-ñāṇa), (6) (iseenda) eelmiste elude meenutamise teadmine (pubbe-nivāsānussati-ñāṇa) ja (7) taevase silma (dibba-cakkhu-ñāṇa), (8) Tulvade lakkamise teadmine (āsavakkhaya-ñāṇa).

*Üleloomulikud võimed on: (1) olles üks, saab temast mitu, olles mitu, saab temast üks; (2) ta ilmub ja kaob; (3) ta läheb takistamatult läbi seinte ja mägede; (4) ta sukeldub maa sisse ja maast välja nagu oleks see vesi; (5) ta kõnnib vee peal nagu oleks see maa; (6) istudes ristatud jalgadega liigub ta läbi õhu nagu tiivuline lind; (7) ta suudab puudutada päikest ja kuud; (8) tal on võim oma kehast kuni Brahmā maailmani välja. Vt DVE, II osa, ptk „Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha“.

^[43] „Accāyikasutta“ AN 3.92.

^[44] „Subhasutta“ DN 10. Kolmekordsest treeningust räägivad samuti kolm sellele järgnevat suttat, milleks on „Kevaṭṭa[Kevaddha]sutta“ DN 11, „Lohiccasutta“ DN 12 ja Tevijjasutta DN 13. Kolmekordse treeningu kirjeldused sisalduvad ka paljudes teistes kogumikes (nikāya), eriti “Keskmite tekstide kogus” (Majjhimanikāya), kus asuvad Buddha virgumist kirjeldavad suttad jm.

^[45] Paṭhamasikkhattayasutta AN 3.89; Paṭhamasikkhattayasutta AN 3.89.

^[46] „Khettasutta“ AN 3.83.

^[47] “adhisīlasikkhāsamādānaṁ, adhicittasikkhāsamādānaṁ, adhipaññāsikkhāsamādānaṁ – imāni kho, bhikkhave, tīṇi bhikkhussa pubbe karaṇīyāni.” – „Khettasutta“ AN 3.83.

^[48] Vajjiputtasutta AN 3.84.

^[49] Gadrabhasutta AN 3.82.

^[50] Dhammaññūsutta AN 7.68.

^[51] Sotānugatasutta AN 4.191 kohaselt on need teadmised olulised, et need saaks deevade vallas ilmnedes taas meenuda.

^[52] „Kevaṭṭa[Kevaddha]sutta“ DN 11.

^[53] Sikkhāsutta AN 3.89.

^[54] Poṭṭhapādasutta DN 9.

^[55] „[Kassapa] Mahā­sīha­nāda­sutta“ DN 8.

^[56] „Mahālisutta“ DN 6. Sutta sisaldab vormi valla džhaanale lisaks ka vormita valla džhaanasid (arūpa-jjhāna), ning keskendusega seotud arenguetappe on siin nimetatud saavutusteks (samāpatti).

^[57] Sāmaññaphalasutta DN 2; sama Miln 243; Vism 15, DhsA 168 jt.

^[58] „Chappāṇakopamasutta“ SN 35.247 kirjeldab kuue ala ohjamist loomade metafoori kasutades.

^[59]  „idhāvuso bhikkhu paṭisaṁkhā yoniso āhāraṁ āhāreti neva davāya na madāya na maṇḍanāya na vibhūsanāya yāvadeva imassa kāyassa ṭhitiyā yāpanāya vihiṁ­sū­para­tiyā brahma­cari­yā­nuggahāya. iti purāṇañca vedanaṁ paṭihaṁkhāmi navañca vedanaṁ na uppādessāmi yātrā ca me bhavissati anavajjatā ca phāsuvihāro cā ti.“ – Sāri­putta­sad­dhi­vihā­ri­ka­sutta SN 35.120; Apari­hāni­ya­sutta AN 4.37 jt. Keha moodustiste (kāya-sankhāra) arendamine tähendab sisse- ja väljahingamise teadvustamise harjutamist, vt „Dutiyakāmabhūsutta“ SN 41.6.

^[60] Mālukyaputtasutta AN 4.257.

^[61] „Mahākassapattheragāthā“ Thag 18.1.

^[62]               „abhivādanasīlissa, niccaṁ vuḍḍhāpacāyino,
            cattāro dhammā vaḍḍhanti āyu vaṇṇo sukhaṁ balaṁ.“ – KN, Dhp 109, Aggappasādasutta KN Iti 90, Aggappasādasutta AN 4.34 jt.

^[63] Ariyamaggasutta AN 10.189, sama toovad ära Ariyadhammasutta AN 10.17, Sādhusutta AN 10.178, Saddhammasutta AN 10.191 jpt.

^[64] Sallekhasutta MN 8, Dasasikkhāpada Kp 2 jt.

^[65] Sõna-sõnaline tõlge: alkoholist, veinist ja rummist [tekkivast] hooletusest hoidumine.

^[66] Mahāsakuludāyisutta MN 77.

^[67] „pāṇātipāto kho gahapatiputta kammakileso, adinnādānaṁ kammakileso, kāmesu micchācāro kammakiloso, musāvādo kammakileso.“ – „Sīgālasutta“ DN 31.

^[68] Sīlasutta AN 5.213.

^[69] Sikkhādubbalyasutta AN 9.63.

^[70] „Sārajjasutta“ AN 5.171, „Visāradasutta“ AN 5.172.

^[71] „Abhisandasutta“ AN 8.39.

^[72] Vt DVE, II osa, ptk „Pälvimus (puñña)“.

^[73] „Iṭṭhasutta“ [„Pañcaiṭṭhadhammasutta“] AN 5.43.

^[74] Mahaajaana sektides järgitakse uposatha päeva hiina kalendrile tuginedes 10 päeva kuus: 1., 8., 14., 15., 18., 23., 24. ja iga kuu kolmel viimasel päeval; ning Jaapanis kuus päeva kuus: 8., 14., 15., 23., ja iga kuu kahel viimasel päeval (六斎日). uposatha päevade arvutamisel kasutavad mõned koolkonnad traditsioonipõhist keerulist valemit, mistõttu ei pruugi nende poolt järgitavad uposatha päevad kattuda astronoomiliste kuufaasidega. Eesti Theeravaada Sangha järgib uposatha päevade tähistamisel astronoomilise kuu faase ja Buddha enda antud uposatha päeva tähistamise juhiseid.

^[75] „Sakkasutta“ AN 10.46, Uposathasutta AN 3.70 jt.

^[76] Uposathasutta AN 3.70. Vt DVE, III osa, ptk „Kuus meelespidamist (cha anussati)“.

^[77] „Saṁkhittūposathasutta“ AN 8.41, „Vitthatūposathasutta“ AN 8.42, „Visākhāsutta“ AN 8.43, „Vāseṭṭhasutta“ AN 8.44 jt AN „Uposatha vagga“’s sisalduvad suttad.

^[78] Anuruddhasutta AN 8.46. Vt DVE, II osa, ptk „Majaperemehe õige eluviis“.

^[79] Vitthatūposathasutta AN 8.42.

^[80] Sarnane loetelu esineb ka „Majaperemehe kaheksa kõlblusjuhise nime all“ Dhammikasutta’s Sn 2.14, vt DVE, II osa, ptk „Majaperemehe õige eluviis“.

^[81] „Sakkasutta“ AN 10.46.

^[82] vassā aasta; vihmaperiood mis kestab 3 kuud ja mille vältel (2-4 kuud) keskenduvad bhikkhud templis või vabas looduses meele treenimisele.

^[83] „Vāseṭṭhasutta“ AN 8.44.

^[84] „Visākhāsutta“ AN 8.43, „Bojjhasutta“ AN 8.45 jt „Uposatha vagga“’s sisalduvad suttad.

^[85] Vt DVE, II osa, ptk „Ajaarvestus ja kosmoloogia Buddha õpetuses“.

^[86]               „araṇāgamane kañci,
            nivesesi tathāgato;
            kañci pañcasu sīlesu,
            sīle dasavidhe paraṁ.“ – „Dīpaṁkarabuddhavaṁsa“ Bv 3.
Kümme treeningjuhist (sikkhāpada) sisaldab küll viit kõlblust (sīla), kuid sikkhāpada ei ole sīla.

^[87] KN Dasasikkhāpada Kp 2.

^[88] Sõna-sõnaline tõlge: alkoholist, veinist ja rummist [tekkivast] hooletusest hoidumine.

^[89] Sādhusutta AN 10.178.

^[90] Sammādiṭṭhisutta MN 9, Cundasutta AN 10.176, Paṭhamasañcetanikasutta AN 10.217, Pāṭaliyasutta SN 42.13, Sāleyyakasutta MN 41 jpt. Oskuslikku ja kõlbelist käitumisest selgitab täpsemalt DVE, II osa, ptk „Tegu (kamma)“.

^[91] Kuṇḍaliyasutta SN 46.6.

^[92] „Mahānāmasutta“ AN 8.25.

^[93] „kittāvatā nu kho, bhante, upāsako hotī”ti? yato kho, mahānāma, buddhaṁ saraṇaṁ gato hoti, dhammaṁ saraṇaṁ gato hoti, saṁghaṁ saraṇaṁ gato hoti; ettāvatā kho, mahānāma, upāsako hotī”ti. … “kittāvatā pana, bhante, upāsako sīlavā hotī”ti? yato kho, mahānāma, upāsako pāṇātipātā paṭivirato hoti, adinnādānā paṭivirato hoti, kāmesumicchācārā paṭivirato hoti, musāvādā paṭivirato hoti surāmerayamajja-pamādaṭṭhānā paṭivirato hoti; ettāvatā kho, mahānāma, upāsako sīlavā hotī”ti.“ – „Mahānāmasutta“ AN 8.25. Sama kõlbelise ilmikjärgijaks saamise kirjeldus esineb ka Jīvakasutta’s AN 8.26 jt.

^[94] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[95] Dasuttarasutta DN 34. Sutta sisaldab Auväärse Sāriputta poolt Buddha juuresolekul antud dhamma jaotusi. Õpetuse lõppedes said 550 bhikkhut arahantiks.

^[96] Kesk-India oli Buddha õpetuse aktiivne levikupiirkond.

^[97] Vt DVE, II osa, ptk „Õige vaate kümme alust (dasa-vatthuka sammā-diṭṭhi)“.

^[98] Sama toob ära Catutthavagga AN 1.335-336.

^[99] Saṁgītisutta DN 33.

^[100] Vt DVE, II osa, ptk „Vale vaade“ (micchā-diṭṭhi).

^[101] „Dutiyachiggaḷayugasutta“ SN 56.48, „Bālapaṇḍitasutta“ MN 129.

^[102] „dhammo have rakikhati dhammacāriṁ.“ – KN, Theragāthā, Dhammikattheragāthā, Thag 4.10.

^[103]              „yo ca buddhañca dhammañca saṁghañca saraṇaṁ  gato
            cattāri ariyasaccāni sammappaññāya passati.“ – KN, Dhp 190

                  „dukkhaṁ dukkhasamuppādaṁ dukkhassa ca atikkamaṁ
            ariyañcaṭṭhaṁgikaṁ maggaṁ dukkhūpasamagāminaṁ.“ – KN, Dhp 191

                  „etaṁ kho saraṇaṁ khemaṁ etaṁ saraṇamuttamaṁ
            etaṁ saraṇamāgamma sabbadukkhā pamuccati.“ – KN, Dhp 192.

^[104] Paalikeelse teksti kasutamine on austusavaldus Buddha originaalõpetusele ja tema emakeelele, ja teenib autentse dhamma muutumatuna säilitamise eesmärki.

^[105] mayaṁ on mitmuse vorm, kasutatav vaid grupi puhul. Üksikisiku puhul tuleb igal pool sõna mayaṁ asendada sõnaga ahaṁ ja yācāma sõnaga yācāmi.

^[106] „Saraṇattaya“ Kp 1.

^[107] Eksimuseks alla kvalifitseerub selgituste põhjal tegu juhul, kui see sisaldab eksimuse kõiki komponente, st. tapmise 5. komponenti, varguse 5. komponenti, ebaseadusliku vahekorra 4. komponenti, valetamise 4. komponenti ja joovastavate ainete tarvitamise 4. komponenti.