Otse põhisisu juurde

Karmist kõnest hoidumine (pharusavācāvirati)

Mõned niinimetatud „erakud“ ja „braahmanid“ on sügavalt kinni omaenda vaates;
inimesed, kes näevad asju vaid ühest küljest,
on haaratud tülidesse ja vaidlustesse.[1]

Karmi kõne (pharusavācāpharusa-vācā [pharusa tahumata; karm, kalk, jõhker, lahkuseta][2]) tähendab jämedate (aṇḍakā), karmide (kakkasā), teisi hirmutavate (parakaṭukā), needvate/tõrelevate/süüdistavate (parābhisajjanī), vihaga ümbritseva (kodhasāmantā) ja keskendust mittesoodustavate (asamādhisadhi-saṁvattanikā) sõnade kasutamist.[3] Siia alla kuulub igasugune ärakasutav, kahjustav, armutu, hirmutav v.m moel agressiivne keelekasutus mistahes alustel, olgu selleks kas rahvus, rass, kehaline tunnus, terviseseisund, puue, vanus, sugu, keel, päritolu, etniline kuuluvus, seksuaalne sättumus, sooidentiteet, usutunnistus, veendumus, varaline seisund või sotsiaalne staatus.

Nii hea kui halb kõne räägib vaid rääkijast endast ja kuuluvad rääkijale

.

Ärritunud, vihast ja karmi kõnet ei põhjusta välised asjad, nähtused, teised inimesed ega olendid, vaid see tuleneb iga inimese enda meeles asuvast vihast, sallimatusest, vm plekist (kilesa). Selle heaks näiteks on „Akkosa sutta“[4], mis toob ära loo Buddha kohtumisest halva iseloomuga braahman Akkosaka’ga. Kuna braahman Akkosaka kuulis, et tema Bhāradvāja hõimu braahmanid liitusid Buddha sanghaga, läks ta vihase ja rahulolematuna Buddha juurde ning rääkis Buddhaga solvavate, ebaviisakate ja karmide sõnadega. Kuulanud braahmani vihakõne lõpuni, küsis Buddha, et kui braahmanile sõbrad, lähedased ja sugulased külla tulevad, kas ta neile süüa ka pakub. Saanud braahmanilt jaatava vastuse, küsis Buddha järgmiseks, et kui nad toitu aga vastu ei võta, siis kellele see toit kuulub, mispeale nentis Braahman, et sel juhul kuulub toit temale. Seepeale vastas Buddha, et samamoodi ei võta Tathāgata braahmani poolt pakutud solvanguid, viha ja karme sõnu vastu, mistõttu kuuluvad need ainult braahmanile.

Sallimatuse puudused ja sallivuse kasu

.

Karm kõne on otseselt või kaudselt seotud sallimatusega. „Esimeses ohtlikkuse suttas“[5] õpetab Buddha, et on olemas viis sallimatuse puudust (pañcime ādīnavā akkhantiyā) ja selle vastandina viis mittesallimatuse kasu (pañcime ānisaṁsā khantiyā), mis on toodud ära alljärgnevas tabelis.

VIISViis SALLIMATUSEsallimatuse PUUDUSTpuudust 
(pañcime ādīnavā akkhantiyā)

VIISViis MITTESALLIMATUSEmittesallimatuse KASUkasu 
(pañcime ānisaṁsā khantiyā)

    1.    

  1. paljud inimesed leiavad sallimatu inimese olevat mittearmastusväärse (appiya) ja ebameeldiva/mittemeelepärase (amanāpa);

  2. 2.     temas on palju vaenulikkust (vera-bahula);

  3. 3.     temas on palju seda, mida tuleks vältida (vajja-bahula);

  4. 4.     ta sureb segaduses (sammūḷha);

  5. 5.     peale keha surma toimub uus sünd Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas.

    1.    

  1. paljud inimesed leiavad salliva inimese olevat armastusväärse (piya) ja meeldiva/meelepärase (amanāpa);

  2. 2.     temas ei ole palju vaenulikkust (vera-bahula);

  3. 3.     temas ei ole palju seda, mida tuleks vältida (vajja-bahula);

  4. 4.     ta sureb segaduseta (asammūḷha);

  5. 5.     peale keha surma toimub uus sünd õnnelikus taevases maailmas (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ).

Paṭhamaakkhantisutta„Paṭhamaakkhantisutta“ AN 5.215

 

Karmist kõnest hoidumineloobumine. sellest loobudes

„Cunda sutta“[6] kohaselt saab karmist kõnest hoiduda sellest loobudes. Karmist kõnest loobunu räägib sõnadega, mis on teiste inimeste jaoks:


  1. 1.     mahedad,

  2. 1.     karmuseta,

  3. 2.     südamlikud,

  4. 3.     viisakad,

  5. 4.     veetlevad,

  6. 5.     meeldivad.


 

Dhammast õige rääkimine on kirest, vihast ja pettekujutlusest vaba.[7] 

„Karmi kõne sutta“[8] kohaselt ei tohi ise karmilt kõneleda, teisi karmilt kõnelema julgustada (samādapeti), karmi kõne kiita (samanuñño) ega karmilt kõnelemisest ülistavalt rääkida (vaṇṇaṁ bhāsati) – need teod juhivad uue sünni Niraajasse.



[1]                 „imesu kira sajjanti,
            eke samaṇabrāhmaṇā;
            viggayha naṁ vivadanti,
            janā ekaṁgadassino.“ – Paṭhamanānātitthiyasutta Ud 6.4.


[2] PED lk 1085.


[3] Paṭhamasañcetanikasutta AN 10.217.


[4] Akkosasutta „Akkosasutta“ SN 7.2. akkosaka – solvaja, näägutaja, tõreleja, pahandaja.


[5] Paṭhamaakkhantisutta AN 5.215.


[6] „pharusavāco hoti yā sā vācā aṇḍakā kakkasā parakaṭukā parābhisajjanī kodhasāmantā asamādhisaṁvattanikā, tathārūpiṁ vācaṁ bhāsitā hoti.“ – Cundasutta AN 10.176.


[7] „Dhammavādīpañhāsutta“ SN 38.3.


[8] Pharusavācāsutta „Pharusavācāsutta“ AN 4.269.

Tagasi üles