Elu hävitamisest hoidumine (pāṇātipāta virati)
Paalikeelne sõna pāṇātipātā [pāṇa elusolend + atipāta ründama; elu hävitamine; tapmine, mõrvamine; mõrvar] tähendab tahtlikku elu hävitamist ehk tapmist. Buddha on õpetanud:[1]
Kõik värisevad malaka ees, kõik kardavad surma.
Asetades ennast teise asemele, ära löö ega põhjusta tapmist.
Dhamma kohaselt ei ole ühegi elusolendi tapmine õigustatud, ükskõik, mida ta on või ei ole korda saatnud. Vinayapiṭaka, keelab ka bhikkhu enesetapu,[2] kuna selline tegu on oskamatu ja toob kaasa uue sünni madalamas eksistentsis, kus olendil tuleb kogeda veelgi suuremat dukkhat.
Elu hävitamise ja kahjustamise juhis kehtib eelkõige inimeste kohta, kuid avaramas mõttes hõlmab see kõiki surmava vägivalla eri vorme kõikide olendite suhtes, sõltumata sellest, kas elusolend on pärit munast (avḍaja), üsast (jalābuja), niiskusest (saṁsedaja) või spontaanselt (opapātika).[3]
Tapmise definitsioon. Nii Vinayapiṭaka, kui ka Atthasālinī kohaselt kvalifitseerub tapmise alla tegu, mis sisaldab viit alljärgnevat komponenti.
1. Olend on tapmise hetkel elus (pāṁa).
2. Isik teab, et olend on elus (pāṇa-saññā).
3. Isikul on teadvustatud tapmiskavatsus (vadhaka-citta), ehk ta on teadlik oma kavatsusest.
4. Isik teeb tapmiseks jõupingutusi (upakkama), näiteks muretseb tapmisvahendi, kavandab tapmist jms.
5. Elusolend sureb seeläbi (tena maraṇaṁa).
Toodud loend on sarnane „Jīvaka suttas“[4] toodud viiele alusele suure mitte-pälvimuse kujundamiseks(pañcahi ṭhānehi bahuṁ apuññaṁ pasavati), mille kohaselt luuakse viis suurt antipälvimust järgmiselt:
1. kui ta ütleb: “Mine, too see elusolend”;
1. kui elusolend kogeb kaelarihmast tapmisele vedades dukkhat;
2. kui ta ütleb: “Mine, tapa see elusolend”,
3. kui elusolend kogeb tapmisel dukkhat ning pahameelt;
4. kui nad pakuvad sellest loomast valmistatud toitu Tathaagata õpilasele (tathāgata-sāvaka).
Eeltoodu kohaselt liigitub tapmise alla nii sündinud kui veel sündimata elusolendite tapmine, sh abort.
Vägivald ja taimetoitlus. Mitmed suttad kirjeldavad Buddha lihasööjana, mis pole üllatav, kuna tol ajal oli tavaliseks toiduks (peen)riis lihaga (sālimaṁsodano bhojanānaṁ).[5]„Sīha suttas“ saadab Sīha mehe turule liha ostma, et seda Buddhale serveerida.[6] Vinaja „Ravimite“ osa toob ära loo, kus inimeste grupp valmistas Buddhale ja sanghale ette pidusööki, keetes riisiputru, riisi ja karrit, hakkides liha ning lõhkudes puid tule tegemiseks.[7]Vinajas toodu kohaselt tapsid kord ühed mehed lehma ja küpsetasid selle ära, misjärel üks neist annetas palmilehesse keeratud küpsetatud liha parimad tükid (maṁse pakke varamaṁsāni) nunn Uppalavaṇṇā’le, kes järgmisel hommikul andis selle Udāyī kätte Buddhale annetamiseks.[8] „Meeldiva andja sutta“ kirjeldab Buddhale jujuube (kreektürni?) viljadega sealiha serveerimist (sampannakolakaṁ sūkara-maṁsaṁ).[9] Need ja paljud teised viited liha söövale Buddhale on juhuslikud ning neid mainitakse vaid kõrvalepõikena.
Juba Buddha eluajal tegid džainistid[10] Buddhale etteheiteid liha söömise eest, seda ka avalikult, nt liikudes kätega vehkides läbi linna ja andes valju häälega teada, et tol päeval tappis Sīha suure olendi erakrändur Gootamale (samaṇassa Gootamassa) söögiks, püüdes nii Buddha häbistada.[11]
Samas oli tol ajal Indias liha söömine tavapärane. Hinduistlik õigusraamat „Manusmṛiti“ (2. saj e.m.a – 3. saj m.a.j), tuntud ka kui „Manava-Dharmaśāstra“ ehk „Manu seadused“, mis arvatakse olevat esimene iidne juriidiline tekst ja põhiseadus paljude hinduismi dharmaśāstrate seas, mainib, et liha on esivanematele sobiv ohverdus, et pühakirju ei tohi lugeda kohe pärast liha söömist ja et rasketel aegadel on isegi vastuvõetav koeraliha söömine, mida tol ajal peeti erakordselt ebapuhtaks. „Manusmrti“ sätestab ka kala ja liha hankimise, ettevalmistamise ja tarbimise reeglid.[12] Lihasöömise õigustus on kokku võetud nende põhimõttega, et sööjat ei rüveta söömiseks sobivate elusolendite söömine, isegi kui ta neid päevast päeva sööb, kuna Looja ise pani sööma nii sööja kui ka elusolendid.[13]
Hiljem Indias pikalt elanud ja kohalikke munkade tavasid ülestäheldanud Hiina palverändurid Hiuen Tsang (Xuanzang) (602–664 m.a.j)[14] ning Yijing (u sajand hiljem. 635–713 m.a.j) ei maini oma kroonikates taimetoitlust. Küll aga märkis Hiuen Tsang, et ebapuhtaks peetud loomade, nagu koerte, ahvide, sigade ja eeslite sööjaid käsitleti Indias heidikutena.
On märkimisväärne, et loendamatutest mahaajaana suutratest puudutavad taimetoitlust vaid üksikud, nt peale 2. sajandit e.m.a. kirjutatud „Aṁgulimālīya-sūtra“, „Brahmajāla-sūtra“, „Hastikakṣya-sūtra“, „Laṁkāvatāra-sūtra“, „Mahāmegha-sūtra“ ja „Nirvāṇa-sūtra“. „Laṁkāvatāra-sūtra’s“ toodud argumentide ägedus viitab sellele, et paljud tollased Buddha dhamma järgijad ei olnud taimetoitlased (jõuliselt vaieldakse vastu peamiselt siis, kui leidub neid, kes sellega mitte kuidagi ei nõustu või neid kes teadvad tegelikku tõde). Samas on kummastav, et liha söömist keelava „Nirvāṇa-sūtra“ välja mõelnud õpetaja/õpetajad kinnitab/kinnitavad samas suutras, et varaste tapmine kloostri vara kaitsmise eesmärgil on õigustatud. Kui taimetoitlus peaks puhastama keha ja meele vägivaldsusest, siis kuidas saab taimetoitluse pooldaja õigustada inimese tapmist lihtsalt seetõttu et tal on ahnuse, teadmatuse vm plekk? Kuna aga uued mahaajaana suutrad pole Buddha enda õpetatud, vaid on hilisemate, mittevirgunud õpetajate poolt välja mõeldud ja sageli ka Buddha enda suhu pandud, siis on suutrate sisesed ja suutrate vahelised teravad vastuolud ja arusaamatud avaldused mõistetavad.
Ebapuhta toidu mõiste budistlik selgitus. „Liha lõhna (ebapuhta toidu) suttas“[15] räägib Brahma-sugulane (brahma-bandhu) Kassapale, et tema sööb vaid taimetoitu ja surnud olendite liha, kui ebapuhast toitu, ta ei söö. Seepeale selgitab Kassapa Brahma-sugulasele ebapuhta toidu sügavama olemuse tähendust järgmiselt.
• Elusolendite tapmine (pāṇātipāto), karistamine (vadha), lõikumine (kastreerimine?) (cheda), aheldamine (bandhanaṁ); varastamine (theyya), vale rääkimine (musāvādo) pettus ja petmine (nikativañcanāni), väljamõeldiste (= mantrad, Buddha suhu pandud dharmad jms) õppimine (ajjhena-kuttaṁ), teise naisega [seksuaalne] läbikäimine (para-dāra-sevanā) – see on ebapuhast toit, mitte liha söömine (esāmagandho na hi maṁsa-bhojanaṁ).
• naudungute poolt juhitud (kāmesu asaññatā), maitseahnus (rasesu giddhā), ebapuhtusega segunemine (asucibhāvamassitā), nihilistlik vaade (natthika-diṭṭhī), vastandlik, raske teostus (visamā durannayā) – see on ebapuhast toit, mitte liha söömine.
• Karmid ja julmad laimajad (lūkhasā dāruṇā piṭṭhimaṁsikā), sõprade reetjad (mittadduno), kaastundetud, uhked (nikkaruṇātimānino), mitteandva kõlblusega (adāna-sīlā), mitteannetajad – see on raibe (ebapuhast toit), mitte liha söömine.
• Viha (kodha), upsakus (mada), jäikus/kõrkus (thambha), vastandumine (paccupaṭṭhāpanā), petlikkus (māyā), rahulolematus/kadedus (usūyā) kooskäimistel lobisemine (bhassa-samussaya), uhkustamine ja kõrkus (mānāti-māno) ning voorusetud kaaslased (asabbhi santhavo) – see on ebapuhast toit, mitte liha söömine.
• Kurja kõlblusega (pāpa-sīlā), võla mittetasujad (iṇaghāta), lobisejad (sūcakā) petukauplejad (vohāra-kūṭā) ja petturid (pāṭirūpikā), alatud mehed, kes panevad toime rikkumisi – see on ebapuhast toit, mitte liha söömine.
Kuigi Vinaja keelab kümne liha (elevandi, hobuse, koera, mao, lõvi, tiigri, leopardi, karu, hüääni ja inimese) söömise, ei laiene see keeld kõikide elusolendite kohta. Vinaja lubab meditsiinilistel põhjustel tarbida bhikkhul lihapuljongit ja vastu võtta kalade, krokodillide, sigade, karude jt loomade rasva ning õli.[16] Samas mainib Vinaja māghātapäevi, mil turgudel liha ei müüdud. Kas sellise päevade põhjuseks oli budistlik õpetus, džainism vm, on teadmata.
Buddha eluajal püüdis Devadatta kasutada taimetoitluse nõuet isegi sangha lõhestamiseks (saṁgha-bheda) tekitamiseks.[17]
Kuigi tolle aja õpetajad Nando Vaccho, Kisa Saṁkicca ja Makkhali Gosāla propageerisid taimetoitlust, oli Buddha varasemate äärmuslike joogapraktikate teostamise kaudu, mis hõlmas ka lihast ja kalast loobumist, mõistnud, et taimetoitlusel on meele treenimisel ja arendamisel väga väike roll, või puudub see sootuks. Kui džainistid usuvad, et liha söömine muudab keha ja meele „ebapuhtaks“, siis Buddha õpetas rituaalset puhtust ja puhastumist vältima, selgitades, et inimese puhtus ja ebapuhtus sõltub keha, kõne ja mõtte teel loodud kõlbelistest (kusala-kamma) või kõlbetutest tegudest (akusala-kamma).
Tänapäeva tööstuslikud looma-, linnu- ja kalakasvatusmeetodid põhjustavad loendamatutele elusolenditele kannatusi – iga päev tapetakse umbkaudu kolm miljardit looma.[18] Paljudele Buddha dhamma järgijatele ei ole loomade tapmine maitsenaudingute kogemuseks vastuvõetav, mistõttu on nad otsustanud hakata taimetoitlasteks. Kuigi Buddha ei olnud taimetoitlane ega keelanud bhikkhudel annetatud liha söömist (v.a kui tegemist on 10 keelatud looma lihaga või on nähtud, kuuldud või kahtlustatakse et, see loom on tapetud bhikkhule annetamiseks),[19] on ta korduvalt kinnitanud, et nii inimeste kui ka teiste elusolendite tahtlik tapmine sisaldab kõiki kolme peamist oskamatut juurt – ahnust, viha ja pettekujutlust, ning naaseb alati teo toimepanija juurde teole võrdväärse vilja (kamma-vipāka) näol tagasi.[20] „Elu hävitamise sutta“[21] kohaselt ei tohi ise tappa, tapmisele julgustada (samādapeti), tapmist kiita (samanuñño) ega tapmisest ülistavalt rääkida (vaṇṇaṁ bhāsati) – kõik sellised teod juhivad uue sünni kannatusterohesse niraaja valda. Inimese mõrvamine on enamasti motiveeritud ahnusest, kadedusest, vihast ja pettekujutlusest, loomade mõrvamine aga pimedast religioossest usust (sh ohverdamine),[22]lihasöömisihast, küttimisihast (nn jahisport) või valest vaatest, sh arvamusest, et loomade valu ja surmahirm erineb inimeste omast või on väheoluline.
Sõdalased ei sünni deevade vallas. Mõnikord usutakse, et kui „hea“ või „õiglane“ tapab „paha“, „kurja“ või „ebaõiglase“, siis on tapmine õigustatud või mittelaiduväärne. „Sõdalase eluviisi sutta“[23] räägib juhtumist, kus elukutseline sõdalane Yodhājīva[24] küsib Buddhalt, kas iidses sõdalaste õpetusliinis edasiantud uskumus selle kohta, et lahingus vapralt pingutav ja võitlev sõdalane sünnib peale surma teisi võitnud deevade seltskonnas (parajitānaṁ devānaṁ sahabyataṁ) vastab tõele. Kuigi Buddha ütleb Yodhājīva’le korduvalt, et ta ei küsiks seda küsimust, nendib Buddha sõdalase järjekindla pealekäimise järel, et selline uskumus on vale vaade, mis juhib uue sünni kas niraajasse või looma emakasse (nirayaṁ vā tiracchāna-yoniṁ). Kõik vägivaldsed teod juhivad halba uude sündi. Olles pisarais tunnistanud Buddhale vale sõdalaste vaatega seoses kahetsust, läheb Yodhajiva ilmikjärgijana buddha, dhamma ja sangha kaitse alla.
Rahunenu on võit-kaotus mõtlemisest vabanenud. „Esimene lahinguvälja sutta“[25] kirjeldab Magadha kuninga Ajātasattu Vedehiputta rünnakut Kosala kuninga Pasenadi vastu, kes taandus Kosala pealinna Sāvatthī’sse. Käinud hommikul Sāvatthī linnas almuseid koguma, naasid bhikkhud Buddha juurde ja andsid talle juhtunust teada. Buddha selgitas neile seejärel heade ja halbade sõprade ning nõuandjate/kaaslaste mõju ja õpetas:
Võit vaenu tekitab
kannatades lamab kaotanu.
Rahunenu õnnes lamab,
sõbralikult, võiduta, kaotuseta.[26]
Sellele järgnevas „Teises lahinguvälja suttas“[27] õpetab Buddha, et vaid lapsik (bāla) arvab, et pääseb tehtust. Kui õela teovili on küpsenud, tuleb teo tegijal dukkha vastu võtta: nii saab mõrvarist mõrvatav (hantā labhati hantāraṁ) ja rüüstajast rüüstatav (vilutto viluppati).
Elu hävitamisest hoidumine. „Cunda suttas“ õpetab Buddha elu hävitamisest hoidumist (pāṇātipāta virati) alljärgnevalt:
See on, Cunda, [kui] üks hülgab elu hävitamise elu hävitamisest keeldudes, paneb maha malaka ja mõõga ning elab kõikide elusolendite suhtes halastavalt, hoolivalt ja kaastundlikult.[28]
[1] „sabbe tasanti daṇaḍassa sabbe bhāyanti maccuno
attānaṁ upamaṁ katvā na haneyya na ghātaye.“ – KN, Dhp 129.
[2] Vinayapiṭaka, „Mahāvibhaṁga“, „Pārājikakaṇḍa“, „Tatiyapārājikasikkhāpada“, „Manussaviggaha“ Pj 3.
[3] „Mahāsīhanādasutta“ MN 12.
[4] Jīvakasutta MN 55.
[5] „Cakkavattisutta“ DN 26.
[6] „Sīhasutta“ AN 8.12.
[7] „yāguyo pacanti, bhattāni pacanti, sūpāni sampādenti, maṁsāni koṭṭenti, kaṭṭhāni phālenti“ – Vinayapiṭaka , „Bhesajjakkhandhaka“ Kd 6, 20. „Kappiyabhūmianujānana“.
[8] „Cīvarapaṭiggahana“ NP 5.
[9] „Manāpadāyīsutta“ AN 5.44.
[10] Džainismi rajaja Mahavira (599/540 – 527/468 e.m.a) oli üks esimestest tuntuimatest taimetoitluse propageerijatest.
[11] „Sīhasutta“ AN 8.12.
[12] „Manusmrti“ 5,27-57.
[13] „Manusmrti“ 5,30.
[14] Vt DVE, II osa, ptk „Buddhaluse areng ja tänapäev“, Hiina palveränduri Hiuen Tsang’i (Xuanzang) reisikirjeldus.
[15] „Āmagandhasutta“ Snp 2.2.
[16] Vinayapiṭaka, „Bhesajjakkhandhaka“ Kd 6. / Vinayapiṭaka Mv VI.23.10-15.
[17] Vinayapiṭaka, „Saṁghabhedakakkhandhaka“ Kd 17. Vt DVE, II osa, ptk „Buddhavastane vägivald“; „Buddha eluviis“, Buddha ei olnud taimetoitlane.
[18] Sentient Media, September 16, 2018. Matthew Zampa. How Many Animals Are Killed for Food Every Day? [võrgumaterjal] Leitav: https://sentientmedia.org/how-many-animals-are-killed-for-food-every-day/ [Kasutatud 15.11.2020].
[19] Vinayapiṭaka, „Bhesajjakkhandhaka“ Kd 6. / Vinayapiṭaka Mv VI.23.10-15; vt ptk „Buddha eluviis“.
Budistliku taimetoitluse toetajad, nagu Philip Kapleau Roshi jt usuvad, et Buddha küll õpetas taimetoitlust, kuid lihalembesed mungad kustutasid hilisematel sajanditel kõik viited sellele pühakirjadest. Faktid, mis seda hüpoteesi aga kinnitaksid, puuduvad.
[20] Vt DVE, II osa, ptk „Tegu (kamma)“ ja ptk „Õige vaade teo olemusest (kamma-ssakatā sammā-diṭṭhi)“.
[21] „Pāṇātipātīpāḷi AN 4.264.
[22] Vt „Kuṭadantasutta“ DN 5, mis räägib braahman Kūṭadanta’st kes kavatseb enda ja oma kogukonna õitsenguks teha ohverduse ja tappa 700 pulli, 700 härjapõlve, 700 mullikat, 700 kitse ja 700 jäära. Minnes Buddha juurde ohverduse läbiviimiseks nõu saama, õpetab Buddha talle minevikust pärit kuninga näite varal vägivallatut ohverdamist ehk loomad kinkimist vaestele, kes vajavad neid põllutöödel, piima saamiseks jms.
[23] „Yodhājīvasutta“ SN 42.3.
[24] yodha sõdalane, sõjamees + jīva 1. hing. 2. elu, eluviis.
[25] Paṭhamasaṁgāmasutta SN 3.14.
[26] „jayaṁ veraṁ pasavati,
dukkhaṁ seti parājito;
upasanto sukhaṁ seti,
hitvā jayaparājayan ti.“ – „Paṭhamasaṁgāmasutta“ SN 3.14.
[27] „Dutiyasaṁgāmasutta“ SN 3.15.
[28] „idha, cunda, ekacco pāṇātipātaṁ pahāya pāṇātipātā paṭivirato hoti nihitadaṇḍo nihitasattho, lajjī dayāpanno, sabbapāṇabhūtahitānukampī viharati.“ – Cundasutta AN 10.176.