Otse põhisisu juurde

Sissejuhatus

Kui Buddha täpse eluaja või Tema antud dhamma tõlgendamise kohta leidub maailmas mitmeid arutelusid, ei ole Buddha ajalooline eksistents olnud kunagi kahtluse all. Buddha elulugu on budalaste seas laialt tuntud, kuid sageli on see segunenud legendide ja müütidega.

            Buddha eluloo puhul saab eristada kolme peamist allikat, milleks on:

  1. 1. ajalooline elulugu, mis pärineb paali keelsetest algtekstidest ehk suttadest;[1]

    2. 2.    

  2. mütoloogilised India lood ja rahvapärimused ehkjm rahvalooming;

    3. 3.    

  3. hilisemad selgitused ja allselgitused.

            Kui suttadest leiab üldisemat laadi Buddha enda kirjeldusi tema varasemast elust, siis hilisemad tekstid ja selgitused pakuvad Buddha elu kohta rohkem infot. Kuna osa selgitusi (aṭṭhakathā) ja allselgitused (tīka/ṭīkā) on kirjutatud sadu aastaid peale Buddha surma, võivad need sisaldada ebatäpsusi, vastuolusid, juurdekirjutusi ning ilmselgeid liialdusi. Enamasti ei sisalda hilisemad tekstid ka viiteid info allikale, mistõttu ei saa neid tekste pidada lõpuni usaldusväärseteks.

            Oluliste Buddha eluga seotud sündmuste kirjeldusi ja viiteid leidub küll mitmetes suttades, kuid terviklikku, süstemaatilist ja ajalises järgnevuses Buddha elus toimunud tegevuste ja sündmuste kirjeldust Tipiṭaka ei paku (ilmselt peeti tol ajal dhamma autentsena edasiandmist eluloost olulisemaks). Ka „Vinajakorvi“ esimese raamatu „Suttade analüüsi“ („Suttavibhaṅga“) puhul pole tegemist Buddha kronoloogilise elulooga, vaid reeglite väljakuulutamise taga olevate juhtumitega, mis ei ole jaotatud sündmuste ajalise järjestuse alusel, vaid eksimuse raskusastme ja eripära põhjal.

            Tänapäeva budoloogid käsitlevad Buddha elulugu sageli kolme dokumendikogumiku põhjal, milleks on:

1.

  1. paalikeelne „Mahāvagga’s“ esinev (theeravaada) Mahāparinibbānasutta;

    ānasutta    ;

    2. 2.    

  2. sanskritikeelne „LalitavistaraLalitavista“, mis pärineb samuti sarvastivaadide (theeravaada)theeravaada kaanonist;

    3. 3.    

  3. praakritis kirja pandud fragment mahāsāṁghika kaanonist.

            Nii müütide kui ka eluloo uurimisel on oluliseks infoallikaks mitmed Sri Lankal kirja pandud selgitused ja kroonikad nagu „Jinālanakāra“Jinālanakāra, „Mahābodhivaṁsa“Mahābodhivaṁsa, „Jinacarita“, Mahāvaṁsa,Mahāvaṁsa, Dīpavaṁsa,Dīpavaṁsa, „Milindapañha“ha, „Dāṭhāvaṁsa“Dāṭhāvaṁsa, aga ka „Dhammapadaṭṭhakathā“Dhammapadaṭṭhakathā, Indias talletatud Mahāvastu, Lalitavistara, Divyāvadāna ja Buddhacarita, ning Birma selgitused, Hiina ülestähendused, Tiibeti kirjalikud allikad, varajaste palverändurite märkmed ja skulptuurilised kujutlused.

            Et mõista tol ajal tekkinud mahaasaanghika (mahāsāṁghika) sekti eraldumist ehk lahkumist Buddha loodud sanghast ja seeläbi tekkinud hilisemate mahaajaana ja algupärase sangha vahel tekkinud tekstilisi erinevusi, mis tulenesid uute õpetajate loodud spekulatsioonidest ja neist tekkinud sektipõhiste vaadete erinevustes, tuleb naasta algallika, paalikeelse Tipiṭaka juurde. Alljärgnev loetelu toob lühidalt ära peamised paalikeelse Tipiṭaka kogu osad mis sisaldavad infot Buddha eluloo kohta.

•

  • „Vinajakorvi“ (Vinayapiṭaka)

    • •       „Suurem grupp (paali)“ (Mahāvaggapāḷi) sisaldab põhjalikke materjale Buddha virgumisjärgse eluolu kohta, sh Brahmā palvet, Buddha esimese õpetuse andmist, Anatthalakkhaṇasutta õpetamist, Yasa ja tema sõprade bhikkhuks pühitsemist, dhamma levitamist (dhammadūta), 30 noormehe pöördumist, pulstunud juustega askeetide pöördumist, kuningas Bimbisāra pöördumist, Ādittapariyāyasutta õpetamist, peamiste jüngrite pühitsemist ja Kapilavatthu linna külastust.

      • •      

    • „Väiksem grupp (paali)“ (Cullavaggapāḷi) sisaldab infot Buddha erinevate tegevuse kohta.

  • •       „Suttakorv“ (Suttapiṭaka)

    •

    • „Pikkade kogus“ (Dīghanikāya) asuvad Ambaṭṭhasutta DN 3, Soṇadaṇḍasutta DN 4, Kūṭadantasutta DN 5, Mahāpadānasutta DN 14 ja Lakkhaṇasutta DN 30 kirjeldavad Buddha olemust. Mahāparinibbānasutta DN 16 on suurepärane allikas Buddha viimaste päevade ja vaibumise kohta, mis sisaldab Buddha viimaseid õpetusi ja nõuandeid dhamma teostamise, reeglite, sangha juhtimise, naistega käitumise, õpetuse levitamise, thuupade ehitamise ja austamise jm suhtes.

      • •      

    • „Keskmiste kogus“ (Majjhimanikāya) asuvad Bhayabheravasutta MN 4, ja Māgaṇḍiyasutta MN 75, aga ka „Rühmade kogu“ (Saṁyuttanikāya) ning „Jaotuste kogu“ (Aṁguttaranikāya) mitmed lõigud, mis räägivad Buddha eluga seotud juhtumitest. Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26 räägib Buddha virgumisotsuse langetamisest ja õpetajate Āḷāra Kālāma ning Uddaka Rāmaputta’ga kohtumist. Mahāsīhanādasutta MN 12 räägib Buddha erinevatest äärmuslikest praktikatest (enda ja loomade väljaheidete söömisest jms). Mahāsaccakasutta MN 36, Bodhirājakumārasutta MN 85 ja Saṅgāravasutta MN 100 kirjeldavad lisaks Buddha kohtumisele esimeste õpetajatega ka äärmuslikke praktikaid, sh hingamise peatamise ja paastumise praktikaid ning õige tee avastamist, džhaanades meele arendamist, kolme teadmise saavutamist ning virgumist.

      • •      

    • „Lühikeste kogus“ (Khuddakanikāya) asuvad „Rõõmuvärsid“ (Udāna), „Suttagrupp (paali)“ (Suttanipātapāḷi), Buddhavaṁsa ja „Cariyāpi“ tekstid, sisalduvad olulisel määral Buddha elulugu. Udāna ja Suttanipāta on ilmselt ühed kõige varasemad kaanoni osad, samas kui Jātaka (sisaldab 547 sünnilugu Buddha eelmistest eludest), „Buddhade järgnevus“ (Buddhavaṁsa) (toob ära 24 eelnevalt ilmnenud buddhade elulood) ja „Käitumiskorv“ (Cariyāpiṭaka) on suure tõenäosusega hiljem lisatud tekstid. „Suttagrupis (paali)“ (Suttanipātapāḷi) asuvad Hemavatasutta Sn 1.9, Pabbajjāsutta Sn 3.1, Padhānasutta Sn 3.2, Selasutta Sn 3.7 ja Nālakasutta Sn 3.11 sisaldavad mitmeid üksikasju Buddha elu kohta. „Käitumiskorv“ (Cariyāpiṭaka) tegeleb täiuslikkuse (pāramī) mõistega.

            Ajaloolised allikad, nagu näiteks „[Arija] otsingu sutta“[2] jt on vaieldamatult vanimad eksisteerivad Buddha eluloo kirjeldused, kus pole sõnagi nelja märgi nägemisest, Sujātā piimariisi annetamisest, Māra armeest virgumispuu juures, seitsmest virgumisjärgsest nädalast jt „Sünnilugudest (paali)“ tuntud juhtumitest. Hilisema päritoluga sanskritikeelsed Buddha elulugu ja loendamatuid Buddha perekondi kirjeldavad tekstid sisaldavad ohtralt väljamõeldisi ja juurdekirjutisi ega kajasta Buddha tegelikku autobiograafiat. Arvestades Buddha unikaalsust ja tol ajal valitsevat tava omistada õpetajale kõige kõrgemad teadaolevad omadused, on selline asjade käik mõistetav.

            „Sünnilugude“ (Jātaka) ja „Buddhade järgnevuse“ (Buddhavaṁsa) selgitused räägivad Buddha elust peale sündi ja „Sünnilugude põhjused“ (Jātakanidāna) käsitleb Buddha elu alates askeet Sumedhana’na sündimise ajast, mil ta esimest korda otsustas saada Buddhaks. „Buddhade järgnevuse“ (Buddhavaṁsa) selgitus Buddha elu kohta vastab „Sünnilugude põhjustes“ toodule. Kui hilisema päritoluga „Käitumiskorv“ (Cariyāpiṭaka) ja „Buddhade järgnevus“ käsitlevad ka täiuste kogumise (pāramitā) ideed, siis varasemates kanoonilistes tekstides see puudub.

            Pikim ja vanim kirjutus Buddha eluloost on toodud (Buddhaghosa poolt kirjutatud?) „Sünnilugude selgituste“ (Jātakaṭṭhakathā) sissejuhatuses „Lugu algusest“ (Nidānakathā), mis on jaotatud kolme ossa:

1.

  1. Algus kaugest (eelnevatest olemasoludest) (dūre-nidāna) jutustab Bodhisattast ja tema olemasolust Sumedha’na buddha Dīpaṅkara ajal kuni taassünnini Tusita taevas. Sisuliselt on siinkohal tegemist Buddhavaṁsapāḷi (sh Sumedha lugu) ja Cariyāpiṭakapāḷi värsside selgitustega.

  2. 2.     Algus mittekaugest (selle elu minevikust) (avidūre-nidāna) algab Bodhisatta Tusitast laskumisega ja lõpeb Buddhana virgumisega.

    3. 3.    

  3. Algus lähedast (selle elu lähiajaloost) (santike-nidāna) hõlmab aega Buddha virgumisest kuni Anāthapiṇḍika poolt Jetavana kloostri annetamiseni.[3]

            Kuna „Sünnilugude selgitustes“ toodud üleloomulikke ja ebatavalisi juhtumeid leidub ühel või teisel moel nii hilisemates paali suttades kui ka hilisemates sanskritikeelsetes tekstides, võib eeldada, et need põhinevad ühis(t)el allika(te)l.

            Siddhattha Gootama noorpõlv möödus saakja hõimu pealinnas Kapilavatthu’s, mis paiknes põhjapoolsel Gangese jõe tasandikul, veidi allpool Himaalaja jalamit, praeguse India ja Nepaali vahelise piiri juures. Tol ajal oli India jagunenud 16 regiooniks (janapada), milleks olid: (1) Aṁga, (2) Magadhā, (3) Kāsī, (4) Kosalā, (5) Vajjī, (6) Mallā, (7) Cetī [cetiyā AN-s], (8) Vaṁsā [vangā AN-s], (9) Kurū, (10) Pañcālā, (11) Majjā [macchā AN-s], (12) Sūrasenā, (13) Assakā, (14) Avantī, (15) Yonā [gandhārā AN-s] ja (16) Kambojā.[4] Teistest võimsamad Avantī, Kosalā, Vaṁsā ja Magadhā rõhusid ja vallutasid ümberkaudseid regioone.

            India ühiskond oli tol ajal jagatud nelja seisusesse [värvi] (vaṇṇā): (1) valitsejad (khattiyā), (2) braahmanid (brāhmaṇā), (3) kaupmehed (vessā) ja (4) teenijad (suddā).[5] Braahmanid olid religiooni hoidjad ja pidasid ennast kõige kõrgemaks seisuseks, khattiyā ehk valitsejate ja sõdalaste seisus oli hierarhias järgmine, vessā oli rikaste kaupmeeste seisus ning suddā seisus teenis kõiki eeltoodud kolme seisust.

            Buddha eluajal valitsesid Indias neli peamist ususekti, milleks olid: (1) nigaṇṭha, (2) ājīvaka ehk ājīvika, (3) paribbājakāja ja (4) jaṭilā. Ususektid teostasid mitmeid rituaale ja tegid jumalatele ohverdusi, uskudes, et see meeldib jumalatele, mistõttu aitavad jumalad ohverdajal ennetada ja ületada muresid ja kannatusi nii selles kui ka järgmises elus. Osad joogid elasid nagu kitsed (aja-vata), koerad (sunakha-vata) või veised (go-vata)[6], teised praktiseerisid kannatuste lakkamise saavutamiseks patukahetsust.

            „Brahmavõrgu sutta“[7] loetleb kokku 62 tol ajal levinud ususekti ehk valet vaadet (miccā-diṭṭhi) ja tolle aja 6 tuntumat õpetajat.

1.

  1. Pūraṇa Kassapa õpetas mitte-tegevuse (akiriya) õpetust, mis eitab põhjuslikkuse seost, sh et headel ja halbadel tegudel on head ja halvad viljad ehk tagajärjed.

    2. 2.    

  2. Makkhali Gosāla õpetas paratamatuse õpetust (niyati-vāda = fatalism), mille kohaselt on kõik sündmused ette määratud ning ükski pingutus ega religioosne tegevus ei saa saatust muuta.

    3. 3.    

  3. Sañjaya Belaṭṭhiputta oli skeptik, kes õpetas radikaalset skeptismi (ajñana = agnostitsism) ega andnud kindlaid vastuseid eksistentsiga seotud küsimustele.

    4. 4.    

  4. Ajita Kesakambala [Ajitakesakambalī] oli nihilist, kes õpetas maailmafilosoofiat (lokāyata = materialism + hedonism) ja väitis, et kõik asjad universumis koosnevad vaid neljast elemendist (maa, vesi, tuli, tuul) ning keha surma järel ei toimu uut sündi.

    5. 5.    

  5. Pakudha Kaccāyana (Pakudha Kātiyāna, Kakudha Kaccāyana, Kakuda Kātiyāna) õpetas igavikulisuse õpetust (sassata-vada = eternalism) ning väitis, et inimesed koosnevad seitsmest muutmatust elemendist (maa, vesi, tuli, tuul, kannatused, rõõm ja hing).[8]

    6. 6.    

  6. Nigaṇṭha Nāṭaputta (Nāthaputta) õpetas jainismi ka praktiseeris äärmuslikku askeesi, keeldus mistahes elusolendite tapmisest ning teostas kõrgemat vägivallatust.[9]

            Kuigi Tipiṭaka mõningate aspektide osas on autentsuse küsimused õigustatud, on see kõige algupärasem Buddha autobiograafia allikas. Põhjus, miks järgijad ei koostanud Buddha täpset elulugu, võis peituda vanas Indias valitsenud väärtussüsteemis, kus dhamma muutumatut säilitamist, teostamist ja edasiandmist väärtustati kõrgemalt kui Euroopale omast õpetaja detailse eluloo talletamise tava. Teiseks põhjuseks võiks pidada õpetust ennast, mis selgitab isikut kui viie klammerdumise kogumiku ajutist ilmnemist ja dukkha põhjust, millest tuleb õpetuse teostamise teel vabaneda, mistõttu ei ole füüsilise kehaga seonduv niivõrd oluline. Buddha elulugu oli sel ajal üldsusele teada ning seda anti rahvaluule värsside (gāthā)[10] kaudu suust suhu edasi. Tolle aja Indias oli luule ja lugude vormis õpetajate elulugude suuline edasiandmine tavapärane ning nende lugude kronoloogilise järjestuse järgimist ja kirjapanemist ei peetud oluliseks, mida võib pidada üheks Buddha dateeritud eluloo puudumise põhjuseks.

            Nagu eeltoodust selgub, saab kõige autentsemaks Buddha eluloo allikaks pidada vaid paalikeelse Tipiṭaka algtekste, kuna hilisemate paali- kui ka sanskritikeelsete tekstide puhul ei ole enam võimalik kindel olla, mis on ajalooline fakt, mis legend, müüt või juurdekirjutus.



[1] Buddha kui ajaloolise isiku võimalikult täpsest eluloost räägivad ka Ñāṇamoli teos „The Life of the Buddha“ (1972) ning Hajime Nakamura kirjutatud raamat „Gootama Buddha“, mis ilmus kahes köites (2000, 2005) ja on inglise keelde tõlgitud Gaynor Sekimori poolt.


[2] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.


[3] Vt ka Jetavanasutta SN 1.48.


[4] „Bojjhasutta“ AN 8.45 jt.


[5] „Aggaññasutta“ DN 27 jt.


[6] Vt Ja.iv.318, M.i.387.


[7] Brahmajālasutta DN 1. Vt ka Sāmaññaphalasutta DN 2.


[8] Vt ka Sandakasutta MN 76.


[9] Samuti Isigilisutta MN 116 ja DA.i.166. Vt täpsemalt DVE, I osa, ptk „Tolle aja kuus tuntumat vale vaate õpetajat“.


[10] Esimese ja Teise Sanghakogu kirjeldustest ei leia gāthā retsiteerimisi, seega võivad need olla hiljem lisatud.

Tagasi üles