Sangha
Hästi mõistnud Gootama õpilased,
kes lakkamatult päeval ja öösel
on sanghast teadlikud – need virguvad.[1]
Sangha on Buddha enda poolt rohkem kui 2500 aastat tagasi rajatud järgijate kogukond, mis toimib endiselt algupärasel kujul Birmas, Tais, Sri Lankal, Kambodžas, Laos ja Bangladeshis. See on vinaja (vinaya) ehk bhikkhude elukorraldust puudutavate reeglite ja käitumisjuhiste kohaselt toimiv kogukond, kus on võimalik teostada theerade ehk vanemmunkade poolt edasi õpetatud (vāda) ja arahantide poolt kinnitatud dhammat ja vinajat, aga ka koht, kus turvaliselt püüelda, eksida, sellest õppida ja sõbralikult üheskoos edasi harjutada.
Buddha on õpetanud, et püha elu ei elata inimeste petmiseks, nende meelitamiseks, kasu, au ega kuulsuse saavutamiseks või arutelude võitmiseks, vaid (tajuvõimete) ohjamiseks (saṁvarattha), (naudingust) loobumiseks (pahānattha), kire lõppemiseks (virāgattha) ja (iha) lakkamiseks (nirodhatthanti). Sestap on sangha ainus eesmärk tingimuste loomine vaibumise saavutamiseks (ñāya-paṭipanna).[2]
Ilmikjärgijate sangha koondab ilmikutest (upāsaka) Buddha järgijaid. „Mahānāma suttas“ määratleb Buddha ilmikjärgijat kui inimest, kes on läinud Buddha, dhamma ja sangha kaitse alla.[3]
Sangha harmoonia
Sangha sisese harmoonia loomine ja säilitamine on Buddha õpetuses kriitilise tähtsusega. Head suhted ja teineteise eest hoolitsemine sanghas on dhamma ja vinaja teostuse oluline vundament. Buddha õpetas bhikkhusid hoolitsema haigete ja abivajavate sangha liikmete eest samamoodi, nagu nad hoolitseksid oma pere liikmete eest. „Vinajakorvis“[4] on toodud juhtum, kus Buddha kohtas düsenteeriasse haigestunud bhikkhut, kes lamas oma uriinis ja väljaheidetes. Kui Buddha sai teada, et tal ei ole kaaslast, kes tema eest hoolitseks, ja ka teised bhikkhud ei abistanud teda, palus ta Ānanda’l tuua vett. Buddha valas bhikkhu kehale vett ja Ānanda pesi kehalt mustuse maha. Seejärel tõstis Buddha haige bhikkhu ülakehast ja Auväärne Ānanda alaosast üles ning asetasid ta voodisse. Peale seda kutsus Buddha sangha kokku ja küsis, kas bhikkhud teavad, et ühes majas elab haige bhikkhu. Kuigi bhikkhud teadsid, ei läinud nad talle appi, tuues põhjuseks, et see bhikkhu ei olnud varasemalt teiste bhikkhude heaks midagi teinud. Seepeale lausus Buddha:
Ei ole teil, bhikkhud, ema, ei ole isa, kes teie eest hoolitseks. Bhikkhud, kui teie üksteise eest ei hoolitse, kes peaks siis hoolitsema?
Bhikkhud, kes soovib minu eest hoolitseda, hoolitsegu haigete eest!
Buddha sõnade kohaselt aitab sanghas kooskõla luua ja säilitada alljärgnevad kuus kaitsvat dhammat (cha sāraṇīyā dhammā). Kui bhikkhu:
1. on sõbraliku kehalise käitumisega (mettaṁ kāyakamma);
2. sõbraliku sõnalise käitumisega (mettaṁ vacī-kammaṁ);
3. sõbraliku meelelise käitumisega (mettaṁ mano-kammaṁ) brahmalikult käitujate ehk teiste sangha liikmete suhtes nii avalikult kui omakeskis koos olles;
4. jagab sobilikult vastuvõetud asju ja isegi almuskaussi pandud toitu kõlbeliselt ja brahmalikult käituvate sangha liikmetega;
5. elab nii avalikkuses kui ka teiste sangha liikmetega omakeskis olles kõlbluses, mis on katkematu (akhaṇḍā), kõigutamatu (acchiddā), plekitu (asabalā), veatu (akammāsā), vabastav (bhujissa), tarkade poolt ülistatud (viññupasaṭṭha), rikkumata (aparāmaṭṭha) ja keskendusse juhtiv (samādhi-saṁvaṭṭa);
6. elab õige dukkha lakkamist toetava arija vaate kohaselt, mida jagavad ja teised sangha liikmed nii avalikkuses kui omakeskis olles,
– siis esindab see sansaarast vabastavat arija vaadet (diṭṭhi ariyā), mis juhib välja õigesse dukkha lakkamisse (sammā dukkhakkhayāya). Need kuus esindavad armastusväärseks peetavat käitumist (piya-kara), mis arendavad austust (garukaraṇo), koosolemist (saṁgahāya), vastanduva kõne puudumist (avivādāya) ja ühtsust (ekībhāvā).
Sangha languse ja tõusu põhjused
Sangha tõus ja langus sõltub dhamma ja vinaja teostusest. Vaid ühtne ja kõiki liikmeid austav sangha saab elada kooskõlas ning teostada õiget dhammat ja vinajat. Ühtsuse, austuse ja kooskõla puudumine toob aga kaasa sangha lõhenemise ja languse. Näiteks püüdis Devadatta lõhestada sanghat ja peab veetma seetõttu terve ajastu (kappa) Niraajas, kus ta kannatab tänase päevani.[5] Et tulevikus selliseid olukordi vältida, õpetas Buddha „Suures lõpliku vaibumise suttas“[6] bhikkhu mittelangust põhjustavat dhammat (bhikkhu-aparihāniya-dhamma):
1. Nii kaua, kuni bhikkhud kohtuvad sageli, võivad nad oodata vaid kasvu, mitte langust (pāṭikaṁkhā, no parihāni).
2. Nii kaua, kuni bhikkhud kohtuvad harmoonias (samagga), lahkuvad harmoonias ning teevad mida vaja teha (karaṇīyāni) harmoonias, võivad nad oodata vaid tõusu, mitte langust.
3. Nii kaua, kuni bhikkhud ei kehtesta uusi reegleid, mida ei ole kehtestatud, ega tühista olemasolevaid reegleid, mis on kehtestatud ning jätkavad olemasolevat harjutamise teed (sikkhā-pada), võivad nad oodata vaid tõusu, mitte langust.
4. Nii kaua, kuni bhikkhud austavad theerasid ehk vanembhikkhusid (bhikkhū therā), kes on olnud sanghas pikka aega (attaññū), pikalt kodutud erakrändureid (cira-pabbajitā), samuti sangha isa (saṁgha-pitaro) ja sangha juhte (saṁgha-pariṇāyakā), peavad neist lugu, peavad neid oluliseks, käituvad nendega südamlikult ja austavalt (pūja) ning leiavad, et neid tasub kuulata, siis on oodata sangha tõusu, mitte langust.
5. Nii kaua, kuni bhikkhud ei lange uue olemasolu ihasse (taṇhāya ponobbhavikāya), on oodata sangha tõusu, mitte langust.
6. Nii kaua, kuni bhikkhud elavad üksinda metsikus looduses (ārañña-kesu) ning lamavad ja istuvad (senāsanesu [sayana + āsana]) valvsalt (sāpekkhā [sa + apekhā]), on oodata sangha tõusu, mitte langust.
7. Nii kaua, kuni erakluses üksi olles arendab bhikkhu teadlikkust, ja ka teised brahmaliku käitumisega kaaslased saavad tulla, ning juba tulnud saavad elada mõnusalt koos, on oodata sangha tõusu, mitte langust.
Seejärel õpetas Buddha bhikkhudele veel seitse mittelangust põhjustavat dhammat (satta aparihāniye dhamme), mis on alljärgnevad. Sangha tõusu ja mitte langust on oodata seni, kuni bhikkhud ei naudi, ei armasta, ega ole kiindunud:
1) tegutsemise/töötamise naudingusse (kammā-rāmā);
2) rääkimise naudingusse (bhassā-rāmā);
3) magamisse (niddārā);
4) koosviibimisse (saṁgaṇikārā);
5) kurjadesse kavatsustesse (pāpicchā) ega kurja mõjusse (pāpikāna);
6) kurjadesse sõpradesse (pāpa-mittā), kurjadesse kaaslastesse (pāpa-sahāyā) ega kurjadesse lähedastesse (pāpa-sampavaṁkā);
7) kui bhikkhud ei peatu poolel teel, olles jõudnud mingile pinnapealsele saavutusele (antarāvosānaṁ āpajjissanti) [nt saavutanud mingi maise täiuse või keskenduses nimitta].
Eelmisele lisanduva seitsme mittelangust põhjustava dhamma (satta aparihāniye dhamme) kohaselt on oodata sangha tõusu ja mitte langust seni, kuni bhikkhul on:
1) usaldav usk (saddhā);
2) häbimeel (häbi tehtud oskamatu teo pärast) (hiri-manā);
3) kartus (kõlbetu teo tuleviku viljade osas) (ottappī);
4) [kuulamise teel] palju õpitud teadmisi (bahussutā);
5) saavutatud energia (āraddha-vīriyā);
6) vahetu teadlikkus (upaṭṭhita-ssatī);
7) tarkus ja arukus (pañña-vanto).
Sangha tõusu, mitte langust, põhjustavad ka seitsme virgumisosa (satta sambojjhaṁga) teostamine, milleks on: (1) teadlikkuse virgumisosa (satisambojjhaṁga), (2) dhamma uurimise virgumisosa (dhamma-vicaya-sambojjhaṁga), (3) energia virgumisosa (vīriya-sambojjhaṁga), (4) rõõmu virgumisosa (pīti-sambojjhaṁga), (5) rahu virgumisosa (passaddhi-sambojjhaṁga), (6) keskenduse virgumisosa (samādhi-sambojjhaṁga) ja (7) neutraalsuse virgumisosa (upekkhā-sambojjhaṁga). Täpsemalt selgitab seitset virgumisosa DVE, III osa, ptk „Seitse virgumisosa (satta bojjhaṁga)“.
Lisaks põhjustavad sangha tõusu ja mitte langust:
• 7. taju arendamine, milleks on
1. püsitustaju (anicca-sañña),
2. minatustaju (anatta-sañña),
3. ilutustaju (asubha-sañña),
4. ohutaju (ādīnava-sañña),
5. hülgamistaju (pahāna-sañña),
6. kiretustaju (virāga-sañña),
7. lakkamistaju (nirodha-sañña).
• 6 dhammat, milleks on:
1. sõbralik kehaline käitumine (metta kāya-kamma),
2. sõbralik kõneline käitumine (metta vacī-kamma),
3. sõbralik meeleline käitumine (metta mano-kamma),
4. kõige kohaselt annetatud ainelise, ka söögi, ühine kasutamine, jagamine ja mittevarumine,
5. nii erakluses kui avalikus kohas brahmalikult käituvate kaaslastega ettekirjutustele vastava kõlbelise (sīlāni) eluviisi elamine ning juhiste laitmatu ja täpne järgimine,
6. nii erakluses kui avalikus kohas brahmalikult käituvate kaaslastega loobumise, õige dukkhast vabanemise ja õige arija vaate jagamine.
Nii kaua, kuni bhikkhud peavad kinni eelloetletud 41 dhammast [(5x7)+6)], seni on oodata sangha tõusu, mitte langust.
Sangha lõhestamine ja sangha ühendamine
Buddha ennustas, et tema loodud sangha (mida tänapäeval esindab theeravaada) lõheneb tulevikus. „Sangha lõhe suttas“[7] selgitab Buddha Auväärsele Upāli’le, et lõhe tähendab seda, kui bhikkhud selgitavad:
• (1) mittedhammat (adhamma) kui dhammat ja (2) dhammat kui mittedhammat;
• (3) mittevinajat (avinaya) kui vinajat ja (4) vinajat kui mittevinajat;
• Tathaagata poolt (5) öeldut (bhāsita) kui mitteöeldut (abhāsitaṁ) ja (6) räägitut (bhāsita) kui mitteräägitut (alapitaṁ);
• Tathaagata poolt (7) mitteharjutatut (anāciṇṇa) kui harjutatut (āciṇṇa) ja (8) harjutatut kui mitteharjutatut;
• Tathaagata poolt (9) mittemääratut (apaññatta) kui määratut (paññatta) ja (10) määratut kui mittemääratut.
Neil kümnel põhjusel lähevad nad lahku ja lähevad oma teed (st loovad oma „koolkonna“, ehk moodustavad algsest sanghast lahkulöönud uue sekti). Nad sooritavad omakeskis ametlikke sangha toiminguid (kammāni karonti āveni) ja retsiteerivad omaette vabanemisjuhiseid (pātimokkha).[8] Need on 10 põhjust, miks sanghas tekivad tülid, väitlused, vaidlused ja võitlused (bhaṇḍana-kalaha-viggaha-vivādā).[9]
Aga kui bhikkhu selgitab dhammat ja vinajat kui dhammat ja vinajat ning mittedhammat kui mittedhammat ja mittevinajat kui mittevinajat, kui ta selgitab Tathaagata poolt öeldut, räägitut, harjutatut ja määratut just nii nagu seda Tathaagata on öelnud, rääkinud, harjutanud ja määranud (st ei pane uusi õpetusi ehk suutraid Buddha suhu ega loo juurde uusi käitumisreegleid), siis neil kümnel põhjusel ei lähe sangha bhikkhud lahku ega oma teed, viivad üheskoos läbi ametlikke sangha toiminguid ja retsiteerivad üheskoos pātimokkha’t.[10]
|
Tabel 5. Varajane Sangha jagunemine |
|
|
1. theravāda (theerade õpetus) 2. mahiṁsāsaka (mahiṃsa - pühvel?) 3. vajjiputtaka (Vajjī pojad) 4. dhammuttarikā (ületava dhamma (järgijad)) 5. bhaddayānikā (= õpetaja nimi) 6. chandagārikā („soovist minejad/järgijad“) 7. sammiti (vahepealse (olemasolu) (järgijad)) 8. sabbatthavādā („kõik on olemas“ õpetus) 9. dhammaguttā (dhammakaitsjad) |
10. kassapikā (Kassapika (järgijad)) 11. saṁkantikā (üle/edasikandjad) 12. suttavādā (suttaõpetus) 13. mahāsaṁgiti („suur kogunemine“) 14. gokulikā (karjakasvatajatega seotud) 15. ekabyohārā (ühe tegevuse (järgijad)) 16. bahussutaka (palju kuulnud) 17. paññatti (kirjeldus/kontseptsioon) 18. cetiya (tšeetia) |
|
19. hemavatikā (Himaalaja (järgijad)) 20. rājagirikā (Rājagiri (järgijad)) 21. siddhatthā (Siddhattha (järgijad)) |
22. pubba (ida (järgijad)) 23. aparaselikā (lääne järgijad) 24. aparorājagirika (lääne Rājagiri järgijad) |
|
Allikas: Dīpavaṁsa V 39-54 Eesti keeles pole nende sekti nimede väljakujunenud tõlkeid, mistõttu kasutatakse sageli algupäraseid nimetusi. Sektide kohta vt täpsemalt DVE, I osa, ptk „Sanghakogud (sangāyanā)“. |
|
Buddha õpetas Auväärsele Ānanda’le, et sanghas lõhe tekitamine ehk Buddha loodud sanghast eraldumise eksimus (kibbisa) toob bhikkhule ajastu pikkused (kappaṭṭhikaṁ) kannatused Niraajas (niraya).[11] Kui bhikkhu aga liidab ja ühendab lõhestumise ajal sanghat, toob see talle brahmalikke pälvimusi (brahmaṁ puññan) ning juhul, kui ta ei virgu selles elus, rõõmustab ta peale surma terve ajastu taevases vallas (kappaṁ saggamhi).[12]
Buddha õpetuse kohaselt on kümneks vaidluse põhjuseks (dasa vivādamūlānī)[13] see, kui bhikkhud selgitavad:
• (1) mitteeksimust (anāpatti) nagu eksimust (āpattīti) ja (2) eksimust nagu mitteeksimust;
• (3) kerget eksimust (lahukaṁ āpattiṁ) nagu rasket eksimust (garukāpattīti) ja (4) rasket eksimust nagu kerget eksimust;
• (5) kurja kavatsusega toimepandud eksimust nagu kurja kavatsuseta toimepandud eksimust (duṭṭhullaṁ āpattiṁ aduṭṭhullāpattīti) ja (6) kurja kavatsuseta toimepandud eksimust nagu kurja kavatsusega toimepandud eksimust (aduṭṭhullaṁ āpattiṁ duṭṭhullāpattīti);
• (7) heastamist vajavat eksimust (sāvasesaṁ āpattiṁ anavasesāpattīti) nagu heastamist mittevajavat eksimust ja (8) heastamist mittevajavat eksimust nagu heastamist vajavat eksimust (anavasesaṁ āpattiṁ sāvasesāpattīti);
• (9) ennistamist vajavat eksimust (sappaṭikammaṁ) nagu ennistamist mittevajavat eksimust (appaṭikammāpattīti) ja (10) ennistamist mittevajavat eksimust nagu ennistamist vajavat eksimust.
Sellised valeõpetusi ja väärasi dhamma-selgitusi jagavad bhikkhud toovad palju kasutut (anatthāya), palju kahju (ahitāya) ning palju dukkhat nii deevadele kui inimestele (devamanussānaṁ). Nad loovad rohkelt pälvimusetut (apuñña) ehk halba kammat ja põhjustavad õige dhamma kadumise (saddhammaṁ antaradhāpentī).[14]
„Kusinaara suttas“[15] õpetab Buddha, et kui bhikkhu tahab süüdistada teist, peaks ta enne kontrollima endas viite alljärgnevat dhammat ja kehtestama viis dhammat (pañca dhammā).
1. Kas minu enda kehaline käitumine on puhas ja laitmatu (parisuddha-kāya-samācāro)? Kas seda, milles ma kavatsen teist bhikkhut süüdistada, leidub minus endas?
2. Kas minu enda kõneline käitumine on puhas ja laitmatu (parisuddha-vacī-samācāro)? Kas seda, milles ma kavatsen teist bhikkhut süüdistada, leidub minus endas?
3. Kas minu teadvus on hetkel vaimse kaaslase suhtes sõbralik, vaba haavumisest ehk haiget saamisest (mettaṁ nu kho me cittaṁ paccupaṭṭhitaṁ sabrahmacārīsu anāghātaṁ)? Kas seda, milles ma kavatsen teist bhikkhut süüdistada, leidub minus endas?
4. Kas ma olen õppinud õiget dhammat hästi (bahussuto), mäletan õpitut (sutadhara) ja säilitan õpitut [muutumatuna] (sutasannicayo)? Need dhammad on hüvelised alguses, hüvelised keskel ja hüvelised lõpus, sisukad sõnas ja tähenduses ning täielikult täiuslikku ja puhastunud brahmalikku käitumist kuulutavad. Kas ma olen sel moel neid dhammasid hästi õppinud, neid sõna-sõnalt korrates meeles pidanud ja [dhammapõhiseid] vaateid põhjalikult mõistnud? Kas seda, milles ma kavatsen teist bhikkhut süüdistada, leidub minus endas?
5. Kas mõlemad vabanemisjuhised (pātimokkhā) on mulle üksikasjalikult edasi antud, minu poolt hästi eristatud ehk analüüsitud (suvibhattāni), hästi omandatud (suppavattīni) ja hästi läbiuuritud suttades (suvinicchitāni suttaso), kas suttas toodu vastab tegelikkusesele (anubyañjanaso)? Kas seda, milles ma kavatsen teist bhikkhut süüdistada, leidub minus endas?
Kui nad seda pole teinud ega oska viidata, kas see oli räägitud Buddha enda poolt (st millises suttas või korvis), võidakse talle vastata, et enne teise bhikkhu süüdistamist või arvustamist peaks bhikkhu ise need omadused – kehaline ja kõneline puhtus, sõbralik teadvus ning dhamma õppimine, meelespidamine, sõna-sõnaline kordamine, mõistmine ja läbiuurimine – endas välja arendama.
Sanghas harmoonia hoidmiseks andis Buddha õige kõnega seotud viis dhammat (pañca dhammā), mida bhikkhu peaks endas enne tagasiside andmist kehtestama, ja milleks on:
1. õigeaegne rääkimine, ebaõigel ajal mitterääkimine (kālena vakkhāmi no akālena);
2. olemasolevale vastav rääkimine, olemasolevale mittevastava mitterääkimine (bhūtena vakkhāmi no abhūtena);
3. leebe rääkimine, mitte karm rääkimine (saṇhena vakkhāmi no pharusena);
4. kasuga (st kõlbluse, tarkuse, keskenduse ja nibbaana saavutamisega) seotud rääkimine, kasutuga seotud mitterääkimine (atthasaṁhitena vakkhāmi no anatthasaṁhitena); ning
5. sõbraliku teadvusega rääkimine, mitte vihas vastanduv rääkimine (mettacittena vakkhāmi no dosantarenāti).[16]
Sangaga liitumine
Buddha ei eeldanud, et teiste õpetajate järgijad peaksid tema sanghaga liituma. Ta õpetas teiste õpetajate järgijatele dhammat vaid selleks, et aidata neid püsida kõlbelisel meele arendamise teel. Buddha selgitas, et teiste õpetajate õpilased võiksid oma õpetajaid edasi järgida, ja selle oskusliku dhamma, mida need õpetajad õpetavad, ka teostada. Ta õpetas vaid loobuma sellest, mis on oskamatu, tekitab plekke (saṁkilesikā), toob dukkhalikke vilju (dukkha-vipākā) ning juhib sündi, vanadusse ja surma (jāti-jarā-maraṇa). Kes järgib sellist dhammat, loobub oskamatust, puhastab meele ja teostab juba selles elus ülimad teadmised (abhiññā) ja vaibumise (sīla → samādhi → paññā → nibbāna), sõltumata sellest, millisesse sekti ta kuulub või kes on tema õpetaja.[17] Buddha ei õpetanud järgima mitte ennast, vaid dhammat ehk tõde.
Virgumine pole ainult ordineeritud sangha liikmete eelis
Buddha autentse õpetuse (theravāda) kohaselt ei ole virgumistee ainult bhikkhudele ja bhikkhunidele. Tipiṭaka sisaldab ka lugusid perega koos elanud ja erinevaid ameteid pidanud ilmikutest, kellest said tänu nende eelnevates ja toonastes eludes kogutud rohketele pälvimustele ja sihikindlale meeleharjutamisele vooguastunud, ükskordnaasjad või isegi arahantid.[18]
Buddha õpilasteks olid nii sanghasse kuulunud bhikkhud ja bhikkhunid, aga ka mees- ja naisilmikud. Ta selgitas, et Tathaagata õpilasteks on nii:
1. vanemad bhikkhud-õpilased (therā bhikkhū sāvakā),
2. keskmised bhikkhud-õpilased (majjhimā bhikkhū sāvakā),
3. noored bhikkhud-õpilased (navā bhikkhū sāvakā);
4. vanemad bhikkhunid-õpilased (therā bhikkhuniyo sāvikā),
5. keskmised bhikkhunid-õpilased (majjhimā bhikkhuniyo sāvikā) ja
6. noored bhikkhunid-õpilased (navā bhikkhuniyo sāvikā);
7. valgeid riideid kandvad brahmaliku käitumisega mees- ja naisilmikud (upāsakā sāvakā honti gihī odātavasanā brahmacārino … upāsikā …) ja
8. valgeid riideid kandvad ning naudinguid nautivad mees- ja naisilmikud.[19]
Seega nimetatakse sanghaks ka ilmikutest meeste (upāsaka) ja naiste (upāsikā) kogukonda, kes järgivad Buddha õpetusi ning kannavad hoolt munkade ja nunnade eest. Braahmanid ja ilmikud tagavad bhikkhudele vajaliku toidu, rüü, majutuse, ravimid jm vajaliku ning bhikkhud omakorda õpetavad neile dhammat, mis hea alguses, keskel ja lõpus, selgitavad dhamma õiget tähendust ning teostavad püha elu selle täiuses.[20]
Kõik bhikkhud ja bhikkhunid ning ilmikust mehed ja naised ehk budalased, kes teostavad Buddha antud kaheksaosalist teed õigesti ja dhamma kohaselt – just nii nagu õpetas Buddha – võivad virguda.
Peamised terminid, mida kasutati tol ajal Buddha järgijate ja teiste rändava eluviisiga askeetide kohta, on järgmised:
• acelaka –„riieteta“ ehk alasti askeet; ei olnud Buddha järgija.
• ariya – arija.
• āvuso – sõber; vend. Viisakas ilmiku poole pöördumise vorm. Vanema bhikkhu ehk Theera poole pöördumisel kasutab noorem väljendit Auväärne (bhante) või Auline (āyasma) ja vanem väljendit sõber (āvuso).[21] Ei sobi Buddha poole pöördumiseks.[22]
• āyasmā; āyasmant „vanust/iga omav“ – Vanem; = Auline.
• bhante – (austav tiitel) Auväärne, Auväärt; bhikkhu ehk Buddha munga poole lugupidava pöördumise vorm.
• bhavant – [√bhū „maa“; „olema kohal/olevikus/olemas“; + a + ant] (austav tiitel) isand, meister.
• bhagavant; bhagavat [√bhaj „kellel on hea õnn/saatus“] – Ülim; üks paljudest Buddha epiteetidest; õnnelik (= sukha), õnnestunud; õnnis; õnnistatu(d). Kuna Buddha ei virgunud kelleltki saadud, nt kõrgemakas peetava(te) jumala(te) poolse õnnistuse, õnneliku juhuse, õnne ega kellegi poolt ettemääratud saatuse läbi, siis on siinkohal Õnnistatu(d) ja Õnnelik asemel eelistatud Ülim: see, kes saavutas ülima pingutuse teel ülima [valla (āyatana) = nibbaana (nibbāna)], mis ühel olendil on võimalik saavutada ja sai seeläbi ülima kehastuseks – Ülimaks. Kasutatakse peamiselt Buddha, aga ka enne teada virgunute kohta.
• bhikkhu – „kerjus(munk)“, bhikkhu; annetustest ja almustest elatuv kodutu kerjusmunk, täispühitsuse (upasampadā) saanud Buddha sangha meesliige.
• bhikkhunī – „kerjus(nunn)“, bhikkhuni; annetustest ja almustest elatuv kodutu kerjusnunn, täispühitsuse (upasampadā) saanud Buddha sangha naisliige. Tänapäeval Tai kuningriigis tuntud kui mae chee [hääldus: meši] ja Birmas thilashin on sangha naisliige, kes järgib kümmet treeningjuhist (dasa-sikkhāpada).
• brāhmaṇa – braahman/brahmaan; braahmanite kasti kuuluv mees, sünnijärgne hindu preester või vaimulik, kes omab India ühiskonna kastisüsteemis kõrgeimat positsiooni. Esineb tekstides sageli kõrvuti erakränduritega (samaṇa-brāhmaṇā). Buddha nimetas braahmaniks seda, keda ei koorma naine ega rikkus (apari-ggaha), kel on vaenutu teadvus (avera-citta), muretu teadvus (abyāpajja-citta), mitterikutud teadvus (asaṁkiliṭṭha-citta) ja mõjukus (vasavattī);[23] kes on loobunud valest ja oskamatust naudingulisest ehk mittebrahmalikust käitumisest/eluviisist (abrahmacariya) ning järgib vähemalt viit kõlblusjuhist;[24] kes käitub kõne, keha ja meelega oskuslikult, või kel on õige vaade, või kes on vabanenud köidikuist – sõltumata sellest, kas tegemist on valitseja, braahmani, kaupmehe või teenijaga.[25] Buddha õpetas, et klassipõhised jm jaotused on tekkinud ühiskondliku kokkuleppe tõttu. Seda mittemõistnud hoiavad latentset dogmaatilist usku, mille kohaselt saab inimene olla sünnipäraselt braahman, kuid Buddha selgituste kohaselt saab braahmaniks ja mitte-braahmaniks inimene ainult iseenda teo (kamma) läbi.[26]
• isi – nägija; prohvet; kasutatakse nii Buddhale ja tema järgijatele kui ka erinevatele askeetidele, tarkadele, erakutele, pühameestele jt viitamisel.
• jaṭila – pulstunud juustega (rastapatsidega?) askeet, kelle sünonüümideks on isi ja muni.
• muni – tark; pühak; teadja; algselt „see, kes peab vaikimisvannet“.
• pabbajjā – maisehüljanu; see, kes on lahkunud kodust, liitunud Buddha sanghaga ja saanud noormungaks või noornunnaks.
• paribbājaka (m), paribbājikā (n) – „kes käib ringi“, (usklik või hedonistlik) rändaskeet, eksleja; mitte tingimata Buddha järgija.
• samaṇa – „rahunenu“, ka loobunu, samana, erakrändur, ränderak. Mees, harvem ka naine, kes on usuelu nimel loobunud perest ja ühiskondlikust elust eesmärgiga leida sügav rahu ja kooskõla [samaṇa = sama sama(sugune), võrdne; sarnane; rahu(likkus)]. Esineb tekstides sageli koos braahmaniga (samaṇa-brāhmaṇā). Erakränduri püüdlemine võis rajaneda kas ühel või mitmel erineval filosoofial, ta võis rännata ringi üksi või järgida grupis mõne õpetaja õpetust, peamiselt kuue koolkonna õpetaja filosoofiat, või ka Buddha õpetust.[27] Neli õiget vaadet omava samana vilja on: (1) vooguastunu vili (sotāpatti-phala), (2) ükskordnaasja vili (sakadāgāmi-phala), (3) mittenaasja vili (anāgāmi-phala) ja (4) arahanti vili (arahatta-phala).[28] Tõelised samaṇa-brāhmaṇā’d hoiduvad joovet ja hooletust tekitavatest ainetest (mada-ppamādā paṭiviratā), on kannatlikud ja vagurad ehk leebed (khanti-soracce), on end taltsutanud (damenti), rahunenud ja keskendunud (samenti) ning treenivad lõpliku vaibumise (parinibbāpenti) nimel.[29] Buddha selgituse kohaselt on teiste õpetuste sektid erakränduritest tühjad (suññā parappavādā samaṇehi aññehī’ti) ehk ainsad erakrändurid on need, kes on Buddha enda loodud sanghas.[30]
• thera – (austav tiitel) Theera ehk Vanembhikkhu (tarkuse, kogemuse ja sanghas oldud aja poolest; tänapäeval nimetatakse sageli theeraks ka 10 a täisordinatsiooniga bhikkhut).
• therī – (austav tiitel) Theeri ehk Vanembhikkhuni.
Kolme kaitse alla minemine
Buddha kaitse alla lähen,
dhamma kaitse alla lähen,
sangha kaitse alla lähen.[31]
Kui Jīvaka küsis Buddhalt, kuidas saab ilmikust kõlbeline järgija, vastas Buddha, et ilmikust saab kõlbeline järgija siis, kui ta (1) läheb kolme kaitse (tisaraṇa) alla ning (2) võtab vastu viis kõlblusjuhist (pañcasīla). Küsimusele, kuidas peaks ilmikust järgija toimima, et see oleks kasulik nii talle kui teistele, vastas Buddha, et selleks tuleb
• teostada dhammat ja vinajat,
• julgustada ka teisi teostama dhammat ja vinajat,
• arendada usalduslikku usku (saddhā),
• arendada kõlblust (sīla),
• arendada loobumisel põhinevat heldust (cāga), ning
• viibida koos bhikkhudega ja
- kuulata nendelt dhammat,
- jätta dhamma meelde,
- analüüsida dhammat,
- mõtlustada dhamma üle, ning
- see teostada.[32]
Formaalselt saadaksegi Buddha õpetuse järgijaks „Lühikestes lugemistes“ esitatud kolme kaitse (saraṇattaya) – Buddha, dhamma ja sangha – kolmekordse mõtestatud lausumisega. Kolme kaitse vastuvõtjal on esmalt vaja tunda nelja arija tõde ja arija kaheksaosalist teed. Seejärel lausub ta kas üksi või koos grupiga paali keeles, eesti keeles või mõlemas keeles (1) „Austusavalduse Buddhale“ ning (2) “Kolm kaitset”, millega kinnitab kolme kaitse vastuvõtmist. Buddha, dhamma ja sangha kaitse alla minemise vormel on toodud peatükis „Kolme kaitse alla minemine ja viie kõlblusjuhise vastuvõtmine.“
Algõpetuse kohaselt ei lähe õpilane mitte kunagi juhendava õpetaja vm varjupaika, vaid alati ja ainult Buddha, tema õpetatud dhamma ning tema loodud bhikkhude ja bhikkhunite sangha kaitse alla.[33] Bhikkhu peab järgima vaid dhammat, mis on antud Buddha poolt. Buddha ja Buddha antud sammā dhammavinaya on bhikkhu ainus teejuht ja ainus varjupaik:[34] „Buddha on Õpetaja ja mina olen järgija“ (satthā bhagavā, sāvakohamasmi)[35]. Ka ei ülistata algõpetuses retsiteeritavates tekstides juhendavat õpetajat, vaid ainult kolme kalliskivi. Erandiks on rohkem kui pool aastatuhat Buddha parinibbaanast hiljem tekkinud mahaajaana sektid, kus õpetajad on tõstnud ennast Buddhast kõrgemale ning pakuvad Buddha, dhamma ja sangha asemel enda varjupaika ja pühitsusi.
Näiteks, kirjeldab „Madhura sutta“[36] juhtumit, kus kuningas Avantiputta (Avanti poeg), olles Madhurā lähedal asuvas Gunda salus olnud tunnistajaks Auväärse Mahākaccāna poolt brahmanitega seotud väärate väidete ümberlükkamisele, soovis minna Auväärse Mahākaccāna, dhamma ja bhikkhude sangha kaitse alla (esāhaṁ bhavantaṁ kaccānaṁ saraṇaṁ gacchāmi dhammañca bhikkhusaṅghañca). Auväärne Mahākaccāna aga keeldus ja vastas, et kuningas peaks minema Ülima (bhagavanta) ehk Buddha, dhamma ja sangha varjupaika – just nii, nagu ka tema on teinud.
Kolme kaitse alla minemisest algab tee dukkhast välja. Buddha õpetas, et inimene,
1. kes on läinud kolme kaitse alla,
2. kel on Buddha, dhamma ja sangha suhtes usaldav usk (saddhā), ja
3. kel on viis võimet (usu-, energia-, teadlikkuse-, keskenduse- ja tarkusevõime),
– see ei lasku enam kunagi Niraajasse ega sünni loomade, peetade või Apaaja kannatusterohkes vallas. Ta siseneb kindlasti arija teele, saab kas arahantiks, mittenaasjaks, ükskordnaasjaks või vooguastunuks ning saavutab kindlasti virgumise ja vaibumise (nibbāna).[37]
[1] „suppabuddhaṁ pabujjhanti, sadā Gootamasāvakā;
yesaṁ divā ca ratto ca, niccaṁ saṁghagatā sati.“ – KN, Dhp 298.
[2] „Brahmacariyasutta“ AN 4.25.
[3] „yato kho, mahānāma, buddhaṁ saraṇaṁ gato hoti, dhammaṁ saraṇaṁ gato hoti, saṅghaṁ saraṇaṁ gato hoti…“ – „Mahānāmasutta“ AN 8.25.
[4] Vinayapiṭaka, „Mahāvagga“, „Cīvarakkhandhaka“ Kd 8 (23. „Gilānavatthukathā“).
[5] „Devadattasutta“ KN Iti 89 ja Vinayapiṭaka, „Saṁghabhedakakkhandhaka“ Kd 17.
[6] Mahāparinibbānasutta DN 16.
[7] Saṁghabhedasutta AN 10.37; sama toob ära Paṭhamavivādamūlasutta AN 10.42 jt.
[8] Saṁghabhedasutta AN 10.37.
[9] Vivādasutta AN 10.41; Paṭhamavivādamūlasutta AN 10.42.
[10] Saṁghasāmaggīsutta AN 10.38.
[11] Paṭhamaānandasutta AN 10.39.
[12] Dutiyaānandasutta AN 10.40.
[13] Dutiyavivādamūlasutta AN 10.43.
[14] Anāpattivagga AN 1.152–159.
[15] Kusinārasutta AN 10.44.
[16] Sama viiese loetelu toovad ära Kakacūpamasutta MN 21, Saṁgītisutta DN 33 jt.
[17] Udumbarikasutta DN 25.
[18] Migasālāsutta AN 6.44 jt.
[19] Pāsādikasutta DN 29.
[20] Bahukārasutta Iti 107.
[21] Mahāparinibbānasutta DN 16.
[22] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.
[23] Tevijjasutta DN 13.
[24] Maggavibhaṅgasutta SN 45.8.
[25] Aggaññasutta DN 27.
[26] Vāseṭṭhasutta Sn 3.9.
[27] Brahmajālasutta DN 1.
[28] Samaṇasutta AN 4.241.
[29] Põhjalikuma brāhmaṇā kirjelduse toob ära Dhammapada-pāḷi 26. grupp Brāhmaṇavaggo, Dhp 383-423.
[30] Samaṇasutta AN 4.241.
[31] „buddhaṁ saraṇaṁ gacchāmi,
dhammaṁ saraṇaṁ gacchāmi,
saṁghaṁ saraṇaṁ gacchāmi.“ – Saraṇattaya Kp 1.
[32] Jīvakasutta AN 8.26. Kolme kaitse ja viie kõlblusjuhise vastuvõtmise läbi Buddha järgijaks (upāsako) saamise õpetuse toob ära ka Mahānāmasutta AN 8.25 ja SN 55.37.
[33] „tasmātihānanda, attadīpā viharatha attasaraṇā anaññasaraṇā, dhammadīpā dhammasaraṇā anaññasaraṇā.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16. Buddha rääkis siinkohal tema antud dhammast ja mitte ühestki teisest dhammast. Täpsemalt tähendab see kehas keha, tunnetes tunnete, teadvuses teadvuse ja dhammades dhammade vaatlemist, olles innukas, tähelepanelik [ja] teadlik, eemaldanud maailma [suhtes] himu [ja] pahameele; vt Gilānasutta SN 47.9.
[34] Mūlakasutta AN 8.83.
[35] Kīṭāgirisutta MN 70.
[36] Madhurasutta MN 84.
[37] „Paṭhamasaraṇānisakkasutta“ SN 55.24.