Religioosse askeesi aastad ja enesepiinamine
„[Arija] otsingu suttas“ ja „Suures Saccaka suttas“[1] kirjeldab Buddha, kuidas ta peale Āḷāra Kālāma ja Uddaka Rāmaputta juurest lahkumist jätkas koos viie askeediga äärmuslikku joogat. Nende pingelist püüdlemist kajastavad lisaks ka „Hirmu ja kartuse sutta“ ning „Pingutuse sutta“,[2] millest viimases on kujundlikult kirjeldatud bodhisatta virgumiseelset võitlust Māraga, kes esindab Buddha õpetuses isikustatud surma ja kurjust (nagu eesti mütoloogias vikatimees, kurat, vanapagan või vanakuri).[3]
„Suures lõvimöirge suttas“[4] kirjeldab Buddha, kuidas ta teostas neljaosalist teed brahmalikus käitumises (catur-aṁga-samannā-gata brahma-cariya), milleks oli:
1. kasinus ja kõrgeim kasinus (tapassī[5] sudaṁ homi paramatapassī);
2. labasus ja kõrgeim labasus (lūkho[6] sudaṁ homi paramalūkho);
3. vältimine ja kõrgeim vältimine (jegucchī[7] sudaṁ homi paramajegucchī);
4. eraklus ja kõrgeim eraklus (pavivitto[8] sudaṁ homi paramapavivitto).
Kasinuse joogat (tapassi) teostades liikus askeet Gootama alasti ringi, eiras ühiskondlikke kokkuleppeid, lakkus oma käsi; ei tulnud ega peatunud kui seda paluti; ei võtnud vastu toitu ega spetsiaalselt Talle valmistatud toitu ning eiras palveid tulla sööma; ei võtnud midagi vastu potist, kausist, üle läve, üle pulga, üle pestli, koossöövalt paarilt, rasedalt, imetavalt naiselt, meeste keskel asuvalt naiselt ega kohast, kus reklaamiti toidu müümist, kus ootas koer või kus sumisesid kärbsed. Ta ei võtnud vastu kala ega liha, ei joonud napse, veini ega kääritatud jooke. Ta peatus ühes majas üheks suutäieks, kahes majas kaheks suutäieks jne, kuni seitsmes eri majas seitsmeks suutäieks; elas ühest taldrikutäiest toidust päevas, kahest taldrikutäiest toidust päevas jne, kuni seitsmest taldrikutäiest toidust päevas. Ta võttis toitu kindla intervalliga: üks kord päevas, üks kord üle kahe päeva, üks kord üle seitsme päeva jne, kuni üks kord üle kahe nädala. Ta sõi kas rohelisi taimi, hirssi, metsriisi, sammalt, riisikliisid, riisitõmmist, seesamijahu, rohtu või lehma sõnnikut. Elades metsas toitus ta puude juurtest ja viljadest ning langenud puuviljadest. Ta riietas end kanepisse, kanepiga segatud riidesse, kattis keha võradega, prügikottidega, puukoortega, antiloobi nahaga, puidulaastudega, juustega, loomavillaga ja öökulli tiibadega. Ta järgis juuste ja habeme väljatõmbamise tava, pidevalt püsti seismise tava, lükkas tagasi pakutud tooli ja pühendus kükkis poosi hoidmise ning naeltel magamise joogale. Ta järgis suplemistava ja suples kolm korda päevas. Nii, järgides mitmesuguseid tavasid ja filosoofiaid, elas askeet Gootama oma keha piinates ja erinevaid enesevaevamise joogasid (atta-kilamathānu-yoga) praktiseerides.
Labasuse jooga (lūkha) teostamist kirjeldades kasutas Buddha eebenipuu (tindukā, ladina keeles Diospyros embryopteris) võrdlust. Nii nagu aja jooksul kooruvad eebenipuult koore rullid, tükid ja ebemed, nii koorus ka askeet Gootama kehalt aastatega kogunenud mustus ning tolm kehalt rullide, tükkide ja ebemetena. Ta ei hõõrunud kunagi ise ega lubanud kellelgi teisel hõõruda oma kehalt mustust maha.
Vältimise jooga (jegucchī) teostamisel oli ta alati edasi ja tagasi liikudes teadlik (sati). Vältides olendite kahjustamist oli Tal kahju isegi langeva veetilga pärast, et see ei tekitaks maapinnale langedes väikestele olenditele kannatusi.
Eraldumise jooga (pavivitto) teostamiseks läks askeet Gootama metsa ja elas seal ihuüksi. Nähes lehma- või lambakoera, või rohu või okste kogujat, või metsameest, põgenes ta nagu metshirv inimesi nähes tihnikust tihnikusse, orust orgu ja künkalt künkale, et nad ei saaks näha askeeti ja et askeet ei näeks neid. Ta elas üksi hirmutavas laanes; külmade ja lume tulekul elas ta öösel väljas ja päeval koopas; kuumal aastaajal elas ta päeval õues päikese käes ja öösel võsas. Ta kaevas endale magamiseks haua ja kasutas surnu luid padja asemel. Askeet Gootama’t vaatama tulnud lehmalauda poisid sülitasid ja urineerisid ülevalt augu äärelt alla Tema peale, loopisid Teda mustusega ja torkasid pulki kõrvadesse, kuid Gootama ei vihastanud kunagi, kuna püsis neutraalsuses (upekkhāvihāra = neljandas džhaanas).
Räpase toitumise jooga (mahā-vikaṭa-bhojanas) teostamiseks toitus ta imetavate noorvasikate sitast, sõi enda sitta ja jõi enda uriini.[9]
Samas, „Suures lõvimöirge suttas“, selgitab Buddha Sāriputta’le, et osad erakrändurid ja braahmanid (samaṇa-brāhmaṇā) usuvad, et puhastumine toimub läbi toidu. Nad toituvad jujuubipuu ehk hariliku kreektürni (kola = Ziziphus spina-christi) viljadest ja neist tehtud jahust, joovad jujuubipuu viljadest tehtud jooke ja söövad jujuubipuu viljadest valmistatud segusid. Askeetluse ajal sõi ka Gootama päevas vaid ühe jujuubipuu vilja, mistõttu kannatas ta äärmise kurnatuse all. Buddha kirjelduse kohaselt meenutasid Tema jäsemed tol ajal viinamarja- või bambusevarre liitekohti, tagakülg kaameli kapja, selgroog nööri otsa aetud helmeid, ribid vana katuseta lauda sarikaid, aukuvajunud silmad kaevu sügavusest paistvat vee sära ning kuivanud peanahk tuule ja päikese käes närtsinud rohelist mõru kõrvitsat. Vähese toidu tõttu oli Gootama kõhunahk kleepunud selgroole, nii et puudutades kõhtu tundis ta selgroogu ja puudutades selgroogu tundis ta kõhtu. Kui ta püüdis tõusta, et urineerida või roojata, kukkus ta maha. Püüdes kätega hõõrudes lõdvestada keha ja jäsemeid, tulid karvajuure mädaniku tõttu karvad keha küljest lahti ja kukkusid maha.[10] Nähes askeet Gootamat, laususid inimesed: „Askeet Gootama on must“, teised jälle, et ta on pruun [sinine või kollane] (sāma) ning kolmandad, et ta ei ole must ega pruun.[11]
Gootama järgis samuti askeetlust, mille kohaselt toitutakse vaid ubadest, seesamist või riisist ja nendest tehtud pulbrist, joogist või segudest ning toitus päevas ühest oast, seesamist või riisiterast. „Suures lõvimöirge suttas“ mainib Buddha erinevaid praktikaid, kus uskumuse kohaselt toimub puhastamine kas uue sünni (upapattiyā suddhī), mingisse konkreetsesse valda uue sünni (āvāsena suddhī), ohverdamise (yaññena suddhī) või tule kummardamise (aggiparicariyāya suddhī) läbi ja selgitab, et on neid kõiki juba eelmistes eludes teostanud.
„Suures Saccaka suttas“[12] kirjeldab Buddha, kuidas ta virgumisele püüeldes kokkusurutud hammastega, keel surutud vastu suulage, sundis, surus ja piinas meelt nii tugevalt, et keha kaenlaalustest hakkas higi voolama. Kuigi seeläbi ärkas temas energia (vīriya) ja teadlikkus (sati), oli Tema keha liigsest valusast püüdlemisest väsinud ja rahutu. Samas ei saanud dukkha tunne tänu arendatud kehale ja teadvusele Tema teadvusesse tungida ega seal püsida.
Seejärel hakkas ta arendama hingamiseta džhaanat (appāṇakaṁyeva jhāna), lõpetas suust ja ninast hingamise ning kuulis sellele seisundile omast võimsa sepalõõtsa heli meenutavat tuule vilinat kõrvus. Ka selle harjutuse tulemusel ärkas askeet Gootama’s energia ja teadlikkus, kuid Tema keha oli liigsest valusast püüdlemisest väsinud ja rahutu, kuigi tänu harjutamisele ei mõjutanud see dukkha tunne Tema teadvust. Kui ta püüdis sama harjutust jätkata nii, et ka kõrvadest ei saaks mingigi õhk siseneda, tundis Ta, nagu tugev mees puuriks terava mõõgaga Tema pähe auku ja koges peas tugevaid tuuli. Sama praktikaga jätkates tundis Ta, nagu tugev mees oleks väga jõuliselt pingutanud Tema pea ümber olevat peapaela ja tundis tuuli ning tugevat valu peas. Hiljem koges ta sarnaseid aistinguid ka kõhus. Harjutusega jätkates tundis ta kõrvetavat valu, nagu tema keha oleks põleva söekaevu kohal. Olles jõudnud äärmuslike joogade järgimisega surma piirini, mõistis Gootama, et kes iganes erakud ja braahmanid (samaṇā vā brāhmaṇā) – kas minevikus, tulevikus või olevikus – , on virgumispüüdlustes kogenud dukkhatunnet nii läbistavalt (tibbā), karmilt (kharā) ja hirmutavalt (kaṭukā), ei ole keegi neist teinud enamat. Kuna sellise keha kurnava ja dukkhaliku praktika (dukkara-kārikā) tulemusel ei tekkinud Gootama’l ühtegi kõrgema inimese dhammat (uttara manussa-dhammā), st tavapärasest inimesest erinevat omadust ega täielikku arija teadmist ja nägemist (alam-ariya-ñāṇa-dassana-visesaṁ), küsis ta eneselt, kas võiks olla mõni teine tee virgumisele (maggo bodhāyā).[13]
Seejärel meenus Gootamale kuidas lapsepõlves, ajal, mil isa töötas ja Tema istus õues roosõunapuu jahedas varjus, eraldunud naudingutest, eraldunud oskamatutest dhammadest, mõtlemisega, läbiuurimisega, eralduses sündinud rõõmus ja õnnes, saavutas ta esimese džhaana ja viibis selles seisundis.[14] Meenutades seda iseeneslikku esimese džhaana kogemust küsis ta eneselt, kas just see ei võiks olla virgumise tee? Ta mõistis, et virgumisega kaasnevat õnnetunnet ei ole vaja karta, kuna sel ei ole mingit seost naudingutega (kāmā) ega oskamatute dhammadega (akusala dhamma).
Askeet Gootama mõistis, et ei suuda seda õnne saavutada nälginud kehaga ja otsustas süüa tahket toitu. Kui Temaga koos püüelnud viis joogit: Kondañña, Bhaddiya, Vappa, Mahānāma ja Assaj nägid Gootama’t riisi söömas, lahkusid nad Temas pettunult ja süüdistasid Teda luksuslikku ellu tagasipöördumises.
[1] Vastavalt: Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26 ja „Mahasaccakasutta“ MN 36.
[2] Vastavalt: Bhayabheravasutta MN 4 ja „Padhānasutta“ Sn 3.2.
[3] Māra [maraṇa] on surma, aga ka kõige halva, kurja (pāpimā), hävingu, ahvatluse jm dukkhat põhjustava personifikatsioon. Eesti pärimustes on sarnase kurjuse kehastuse vasteteks vikatimees, kurivaim, vanapagan, vanatühi, sarvik, vanakuri, vanatont jt. Buddha enda selgituse kohaselt tuleks viies klammerdumise kogumikus (vormis, tundes, tajus, moodustistes ja teadvuses) näha Māra’t, kes on kui mõrvar, surm (maraṇa) ja suremine (mīyatī), haigus (roga), paise (gaṇḍa), haigetsaamine [(salla) nool, viskeoda], kurjus/valu (agha) ja kurjuse/valu olemasolu/ilmnemine (agha-bhūta). Māra epiteetideks on Kaṇha, Adhipati, Antaka, Namuci, Pamattabandhu, vt Vinayapiṭaka, „Mahāniddesa“ 489, „Cullaniddesa“ 507; „Paṭhamamārapāsasutta“ SN 35.114; „Dutiyamārapāsasutta“ SN 35.115; KN, Dhp 8, 40; „Vajirāsutta“ SN 5.10. Kuna surma instrumentideks on plekid (kilesā), hakati kaanoni järgselt ka plekke Māra’ks nimetama. Kolm müütilist Māra tütart (māra-dhītā) on: Taṇhā (iha), Arati (vastumeelsus) ja Rāga (kirg), kes tulevad Māra palvel takistama Gootama virgumist, kuid ebaõnnestuvad, vt „Māradhītusutta“ SN 4.25. Hilisem legend sellest, kuidas Māra ründab koos oma kolme tütrega Buddhat tema ärkamise ärahoidmiseks, sai alguse ilmselt „Padhānasutta’st“ Snp 3.2.
[4] „Mahāsīhanādasutta“ MN 12.
[5] tapa, tapo piin, karistus, nuhtlus, patukahetsus; rangus, kasinus PED lk 681.
[6] lūkha tahumatu, jõhker, jäme(dakoeline), ebameeldiv, labane (matslik); halvasti või viletsalt käituv, PED lk 1312-1313.
[7] jegucchin see, kes jälestab või väldib, PED lk 656.
[8] pavivitta eraldumine, lahusolev, PED lk 1013.
[9] vikaṭa muutunud, muundunud; räpane, määrdunud, PED lk 1369.
[10] „Mahāsīhanādasutta“ MN 12, „Mahāsaccakasutta“ MN 36.
[11] „kāḷo samaṇo gotamo ti“ – „Mahāsaccakasutta“ MN 36.
[12] „Mahāsaccakasutta“ MN 36.
[13] „Mahāsīhanādasutta“ MN 12.
[14] „abhijānāmi kho panāhaṁ pitu sakkassa kammante sītāya jambucchāyāya nisinno vivicceva kāmehi vivicca akusalehi dhammehi savitakkaṁ savicāraṁ vivekajaṁ pītisukhaṁ paṭhamaṁ jhānaṁ upasampajja viharitā.“ – „Mahāsaccakasutta“ MN 36.