Peamiste koolkondade lühiülevaade

Tänapäevani on säilinud nii varase budistliku sangha otsene järjepidevus – vanemate õpetus, mille Sanghakogu 500 arahanti tunnistasid Buddha algupäraseks õpetuseks – kui ka kaks hiljem välja kujunenud suuremat budismi traditsioonilist suunda:^[1]

1. Teeravaada, ka theravaada, (theravāda) [thera (vanem) + vāda (õpetus)] ehk "vanemate õpetus",  mida osad varasemalt ja ka tänapäeval ekslikult nimetavad hinayānaks, keskendub Gootama Buddha algupäraste õpetuste praktiseerimisele ning on levinud peamiselt Kagu-Aasias – Tais, Sri Lankal ja Myanmaris.
   
   
2. Mahaajaana (mahāyāna) [mahā (suur) + yāna (liikumisvahend, sõiduk)] ehk „suur sõiduk“, mis rõhutab hiljem loodud bodhisattva-ideaalile rajatud õpetusi ning on levinud eeskätt Hiinas, Koreas ja Jaapanis.
   
   
3. Vadžrajaana (vajrayāna) [vadžra (hindu jumala Indra välgusarnane kõikepurustav relv; teemant) + yāna (liikumisvahend, sõiduk) ehk „teemantsõiduk“, mille sünonüümideks on "teemantvälksõiduk", "mantrajaana", "lamaism" ja "tantrajaana", põhineb rituaalidel ja tantristlikel praktikatel ning on peamiselt levinud Tiibetis ja Mongoolias.

Budismi mõiste

Buddha eluajal nimetati tema õpetust Buddha sõnaks (buddha-vacana), Buddha õpetuseks (buddha-sāsana), Meistri õpetuseks (satthu-sāsana)^[2] või lihtsalt dhamma’ks – tõeks ning selle tõe selgituseks. Mõisted budism, mahāyāna ja hinayāna ei olnud Buddha eluajal kasutusel. Tänapäeval nimetatakse Buddha dhamma ilmikjärgijaid budistideks (buddhistideks) või buddhalasteks.

Mõiste budism [Buddha + järelliide -ism (eristatav tunnus, tava, süsteem, protsess, käitumisviis, eelarvamus, ebanormaalne seisund, liikumine, filosoofia, religioon)] on hiline, alles viimastel sajanditel kasutusele tulnud, väga avara tähendusväljaga üldnimetus, mis ei tähista automaatselt Buddha algõpetust. Kaasaegsetes sõnaraamatutes defineeritakse budismi enamasti kui ida- ja kesk-aasia religiooni või filosoofiat, mis põhineb Siddhattha Gootama õpetusel kannatuse olemusest ning vabanemisest tarkuse, kõlbluse ja keskenduse arendamise kaudu. 

Tänapäeval kasutatakse sõna budism väga mitmesugustes kontekstides: see võib viidata inimese „kõrgemale jõule“, religioonide võrdlusele, poliitilistele eesmärkidele (näiteks Tiibeti budismi „kohandamine“ riigi ideoloogiale), religioossetele tseremooniatele (pūjā, uposatha), vaimsetele seisunditele (džhaanas saavutatavad keskendusseisundid), filosoofilistele ideedele (näiteks algõpetuses esinev mina-käsitlus või hilisem tiibeti õpetus bardodest), kultuurilistele traditsioonidele (zen’i teetseremooniad), rahvuslikele identiteetidele, kunstiajaloolistele nähtustele, või isegi populaarsele meelelahutusele (mantratega "külluse enda juurde kutsumine" ja turismile. Mõnikord viitab see usunditevahelisele põimumisele (näiteks Jaapani shintō ja budismi kooseksisteerimine), teinekord aga modernsele vaimsele tõlgendusele, mis võib olla algõpetusest sisuliselt väga kaugel või sellele vastukäiv. Seetõttu ei ole budism Buddha antud algõpetuse ehk buddhadhamma sünonüüm. Mõiste budism tähistab nii algõpetust kui ka hilisemate kultuuriliste lisanduste, tõlgenduste, institutsioonide ja kohalike traditsioonide kogumit.  ^[3] Seega, kui buddhadhamma tähistab theeravaadas vaid Buddha enda antud algõpetust, siis mõiste budism hõlmab ka hilisemaid kihistusi  – algõpetuse tõlgendusi, ümberkujunemisi, kultuurilisi ja poliitilisi kohandusi, kohalikke religioonitraditsioone ning neidki õpetusvoole, mis võivad algse dhammaga sisuliselt vastuollu minna. 

Theeravaada

Theeravaada, ka theravaada (theravāda) [thera (vanem = kogenud, kõrgema kõlbluse, tarkuse ja keskenduse saavutanud bhikkhu austav tiitel) + vāda (õpetus, kõne)] ehk „vanemate õpetus“ on traditsioon, mida peetakse Buddha enda loodud algse sangha otseseks järglaseks. See õpetusliin on säilinud katkestusteta ja on tänapäeval valdavalt levinud Sri Lankal, Tais, Kambodžas, Birmas (Myanmaris), Laoses, Bangladeshis ja Põhja-Vietnamis (Mekongi delta piirkonnas). Geograafilise paiknemise tõttu nimetatakse seda sageli ka lõunabudismiks.

Theeravaada lähtub suttades toodud Buddha nõudest järgida üksnes tema, Tathaagata antud õpetust, mida püüavad selgitada hilisema päritoluga theerade ehk vanembhikkhude poolt kirjutatud selgitused ehk kommentaariumid (aṭṭhakathā). Seetõttu on theeravaadat sageli kirjeldatud ka kui ortodokset ehk õiget õpetust (kr orthodoxía: orthós (õige) + dóxa (õpetus, austamine).

Termin theravāda esineb juba varases tekstikogus, sh „[Arija] otsingu suttas“ ^[4]. Sri Lanka iidsete kroonikate kohaselt^[5] võeti terminid theravāda, theriya ja therika laialdasemalt kasutusele kolm kuud peale Buddha lõplikku vaibumist ehk parinibbaanat (parinibbāna) Rājagahas (tnp Rajgir), Vebhāra mäe nõlval asuvas Sattapanni koopas (sattapanniguhā) toimunud esimesel Sanghakogul.^[6]

Theeravaada on säilitanud tänini kogu Buddha algõpetuse (dhammavinaya), mis kaanoni kohaselt kanti ette Auväärsete Ānanda Theera ja Upāli Theera poolt esimesel Sanghakogul ning mille õigsust kinnitasid 500 ettekandmise juures viibinu virgunud arahanti. Kirjalikult vormistatuna koondati kõik õpetused kolme suurde kogumikku ehk korvi, mistõttu pandi õpetuskogule nimeks Tipiṭaka [ti (kolm) + piṭaka (korv)].

Esimese Sanghakogu kokku kutsujaks ja ka juhatajaks oli Mahā Kassapa Thera. Kogunemisel osalesid 500 Buddhaga võrdset virgunud arahanti. Seitsme kuu jooksul retsiteeriti läbi kogu dhammavinaya, ning 500 arahanti kinnitasid üksmeelselt, et tegemist on tõepoolest Gootama Buddha autentse õpetusega.^[7]

Buddha nimetas oma õpetust mitmes kohas äärmustest (anta) vabaks teeks^[8] ning analüütiliseks õpetuseks (vibhajja-vāda).^[9] Paali kaanoni varastes suttades rõhutab ta korduvalt, et järgida tuleb üksnes Tathaagata antud dhamma’t ja vinaja’t^[10]  Samas juhendas Buddha, et ka tema enda õpetust ei tohi pimesi omaks võtta, vaid seda tuleb uurida, analüüsida ja hinnata selle viljade kaudu.^[11] Seetõttu ei saa theeravaada — vastupidiselt mõnikord esitatud väidetele — olla dogmaatiline; see toetub analüütilisele uurimusele ja otsesele kogemuslikule tõendusele.

Theeravaada esindab traditsiooni, mis seostab end Buddha loodud algse sangha õpetusliini otsese jätkuvusega. Ülejäänud pärast Buddha surma tekkinud 17 varasemat haru vaibusid või hävitati moslemite sissetungil Põhja-Indiasse. Theeravaada püsimisele sai määravaks asjaolu, et Ašoka poeg, Auväärne Mahinda Thera, viis kolmanda Sanghakogu järel Sri Lankale nii paalikeelse Tipiṭaka kui ka Sanghakogu koostatud selgitused. Sri Lanka jäi moslemivallutustest puutumata, mistõttu säilis kogu tekstikorpus terviklikult kuni tänapäevani.

Buddha ei olnud jumal, pool-jumal, vaimolend, prohvet ega taevalik sõnumitooja.^[12] Ta oli tavaline inimene, kes vankumatu kõlbluse, tarkuse ja keskenduse arendamise kaudu vabastas end kõikidest plekkidest ja tulvadest ning saavutas uue sünni tingimuste lakkamise. Seetõttu ei sünni Buddha enam üheski 31 olemasoluvallas, vaid on jõudnud tingitusest vabasse olekusse ja vaibumisse (nibbāna), mis ei kuulu ainelise ega ajalise mõõtme alla.^[13]

Buddha dhamma vundamendiks on õige (1) kõlbluse, (2) keskenduse ja (3) tarkuse arendamine.^[14] Õpetuse keskmes on isiklik vastutus ja sihipärane, õige püüdlus, kuna ükski olend — ei inimene, Buddha, bodhisatta ega jumal — ei saa teist olendit sansaarast ega dukkhast päästa. Buddha sõnul saavutab vabanemise ja nibbaana ehk vaibumise üksnes see, kes asub arija teele ning teostab dhamma ja vinaja.^[15] 

Laialtlevinud arvamus nagu theeravaada kohaselt saavutaksid virgumise vaid bhikkhud, ei vasta algtekstidele. Kuigi paali kaanon rõhutab, et kõige soodsamad tingimused virgumiseks on koduelust loobunul ja sanghasse pühitsetul, kirjeldavad mitmed suttad ka ilmikuid, kes Buddha algõpetust järgides sisenesid arija teele ja saavutasid virgumise.^[16] 

Näiteks „Suur lõpliku vaibumise sutta“^[17] mainib 500 Nādikas elanud ilmikut, kellest said vooguastunud (sotāpanna), ning „oluliselt rohkem kui 500“ ilmikut, kellest said ükskordnaasjad (sakadāgāmi). „Janavasabha sutta“^[18] räägib 2 400 000 Magadha järgijast, kellest said ükskordnaasjad (sakadāgāmi). „Suur lõpliku vaibumise sutta“^[19]  nimetab omakorda 90 ilmikjärgijat, kes õiget dhammat järgides said ükskordnaasjateks (sakadāgāmi), ja üle 50 ilmikjärgija, kes said mittenaasjateks (anāgāmi) ning saavutavad lõpliku vaibumise oma järgmises ja viimases eksistentsis, Puhtas elupaigas (deevade vallas). „Mahāvaccha suttas“^[20] kinnitab Buddha, et on „oluliselt rohkem kui 500“ valget rüüd kandvat ilmikjärgijat (sāvaka), kes elavad kõlbelist elu ja naudivad ilmalikke mugavusi, on hävitanud kahtluse ja viis madalamat köidikut ning saanud seeläbi mittenaasjaks (anāgāmi).

Theeravaada õpetus põhineb Buddha antud neljal tõel ja kaheksaosalisel teel. Olemasolu nähakse kui dukkha avaldust, mis ilmneb viie klammerdumise kogumiku (pañcupādānakkhandha) kaudu.^[21] Kõik olevasolev on püsitu (anicca),  lõplikku rahulolu mittesisaldav ehk kannatuslik, vaevav (dukkha), minatu (anattā)^[22] ning tingitud.^[23]

Olulisel kohal on õige dhamma (sammādhamma) teadmine, mis on eeltingimus õige vaate (sammādiṭṭhi) väljakujunemiseks, millest omakorda sõltuvad kõik ülejäänud tee osad ja õpetuse teostamise tulemuslikkus.^[24]  Algõpetuse teostamisel rõhutatakse oskusliku ja kõlbelise mõtlemise, rääkimise ja käitumise arendamist ning oskamatu ja kõlbetu hülgamist ning teadlikkuse ja keskenduse (jhāna) kasvatamist. Nende toel kujunevad teadmised (ñāṇa), mille abil süveneb mõistmine (bujjhati) ning lakkavad tulvad (āsavakkhaya). Selle protsessi tipuks on virgumine ja nibbaana ehk vaibumine (nibbāna) –  mis on Buddha sõnul saavutatav juba selles elus.^[25]

Theeravaadas ei kasutata veedadest, tantrismist, hinduismist jm pärit salatekste ehk tantraid (sansk tantra), kosmilisi diagramme ehk jantraid (sansk yantra) ega salasõnalisi vormeleid ehk mantraid (sansk mantra), mida praktiseerivad mittetheeravaada koolkonnad, eriti vadžrajaana ja Tiibeti budism. Küll aga retsiteeritakse sõna-sõnalt Buddha antud suttaid ning arendatakse Buddha, dhamma ja sangha lakkamatut meelespüsimist. Buddha õpetas:

On võimatu, et vaatetäiusega isik tunnistaks [peale Tathaagata] teisi õpetajaid.^[26]

Palvetamine ning Buddhalt aineliste või naudinguliste hüvede palumine on theeravaada kohaselt oskamatu käitumine. Buddha loobus maisest varast, suhetest ja naudingutest ning juhendas ka bhikkhusid loobuma asjadest, sidemetest ja ihadest. Kannatusest väljumise aluseks ei ole palumine ega väline abi, vaid loobunud mõtlemine, mis tugineb õigel vaatel ja arija tee teostamisel.^[27] 

Retsiteerimise eel süüdatud küünal või õlilamp sümboliseerib tarkuse valgust, mis hajutab teadmatuse pimeduse. Lõhnaviiruk ja lilled sümboliseerivad püsitust (anicca). Buddha kuju ees kummardamine on austusavaldus Õpetajale — mitte palvetamine.^[28] Buddha kuju, tema säilmete või bhikkhude säilmete ees virgumise ja lõpliku vaibumise tähenduse üle mõtiskledes või keskendust arendades võib küünla või lõhnaviiruki süütamisel lausuda mõttes või kõva häälega „Valguse pūjā“ (pūjā tähendab austuse avaldamist) või „Hea lõhna pūjā“.

Buddha enda sõnade kohaselt ei ole tema maisele, lagunevale kehale austuse avaldamine vajalik, vaid tõeline austus Õpetajale avaldub otsustavas püüdlemises kõrgema kõlbluse, keskenduse ja tarkuse poole.^[29]

Kuigi theeravaada esindab varajast buddhalust ehk algõpetust, mida Buddha ise õpetas, leidub ka theeravaadas (eriti hilisemates abhidhamma-traditsioonides) mõningaid küsitavaid tõlgendusi, nagu näiteks hetkelise keskenduse (khaṇika-samādhi) idee, bhavaṁga seletused, džhaanade võimaliku vastavuse tõlgendamine olemasoluvaldadega jms. Buddha eluajal said ekslikud vaated ja arusaamad Õpetaja enda poolt koheselt korrigeeritud; pärast Buddha parinibbānat viisid erinevad tõlgendused aga paratamatult koolkondade kujunemiseni.

Ka Buddhaghosa^[30] selgitused sisaldavad mõningaid uuenduslikke või selgitavaid ideid, mille taga võis olla soov Buddha õpetust süsteemsemaks muuta, populariseerida või kohandada see kohaliku kultuuri ja inimeste ootustega. Üle 2500 aasta vanuse paalikeelse Tipiṭaka puhul ei saa lõpuni väita, et tekstid ei sisalda toimetamist või hilisemaid täpsustusi, kuid radikaalselt erinevaid lisandusi käsikirjatraditsioon ei tunnista ning kogu tuumikõpetus on ühtne, järjepidev ja sisuliselt koherentne.

Küll võib aga siiani näha paljudes budistlikes templites jumalate kujusid, mis annavad tunnistust varasema usundi segunemisest Buddha õpetusega.

Näiteks Sri Lankal kohtab templite juures eri jumalustele pühendatud väikeseid pühakodasid — nähtus, mis pärineb perioodist, mil Sri Lanka kuningad abiellusid peamiselt Lõuna-Indiast pärit printsessidega. Selleks, et kuningas saaks minna templisse Buddhale austust avaldama ja võtta kaasa ka mitme eri usulise taustaga kuningannasid, rajati templi äärde neile sobivad jumalate pühakojad. Sestap võib osade budistlike templite juures näha veel tänagi hinduistliku jumala Ganeša (sansk gaṇeśa) ehk Ganapati (sansk gaṇapati) kuju – elevandi peaga õnnetoov ja takistusi ületada aitav jumal, kes on legendi kohaselt jumal Šiva ja jumalanna Pārvatī poeg – aga ka teiste jumalate kujusid. Buddha pole keelanud ilmikutel jumalatele austust avaldada.^[31] Küll aga peab theeravaada vinaja bhikkhu jumalate poole pöördumine, abi palumine või nende kummardamine oskamatuks käitumiseks.

Buddha ei ole ilmikutele keelanud jumalatele austust avaldada[31]. Aga bhikkhu puhul käsitletakse jumalate või teiste "müstiliste" olendite poole pöördumist, neilt abi palumist või nende kummardamist theeravaada vinajas kui ebasobivat ja oskamatut, valest vaatest põhjustatud käitumist.

            Theeravaada on levinud järgmistes maades:

            Lõuna-Aasias:

• Nepaal (10% elanikkonnast)
• Sri Lanka (70% elanikkonnast)
• Bangladesh (0,7% elanikkonnast)
• India (eriti Mizorami osariigis)

            Kagu-Aasias:

• Kambodža (95% elanikkonnast)
• Laos (67% elanikkonnast)
• Myanmar (89% elanikkonnast)
• Tai (95% elanikkonnast)
• Vietnam (peamiselt Mekongi delta piirkonnas)
  
  Mujal Aasias:

• Hiina
• Malaisia 
• Indoneesia
• Singapur

Eestis esindab Buddha algõpetust Eesti Theeravaada Sangha.^[32]

 

Mahaajaana

Mahaajaana (mahāyāna) [mahā (suur, väärikas, ülev) + yāna (liikumisvahend, sõiduk)] ehk „suur sõiduk“, on üldnimetus umbes 1. sajandist m.a.j alates tekkinud uutele budistlikele koolkondadele ja sektidele, kes peamiselt järgivad oma liini õpetajate tekste ning vähemal määral ka Buddha algõpetust. 

Mahaajaana täpset kujunemisaega ei ole võimalik üheselt määratleda, kuid selle arengujooned said alguse mahāsāṁghika nikāya’st eraldunud bhikkhude rühmitustest, olles tugevalt mõjutatud ilmikjärgijate tegutsemisest, ootustest ja religioossest initsiatiivist. Levis see peamiselt põhjapoolsetel aladel, sh Hiinas, Tiibetis, Koreas, Mongoolias, Taiwanis, Vietnamis ja Jaapanis. Tänapäeval liigitatakse mahaajaana budismi mõiste alla väga eriilmelisi õpetusliine, nagu nt zen-budism, puhta maa budism, tiibeti budism jt. Ida-Aasias levinud mahaajaana voole nimetatakse tänapäeval ka idabudismiks.

End ise mahaajaanaks nimetanud koolkond hakkas looma uusi tekste ning kasutas varasemate sangha õpetusliinide suhtes halvustavat nimetust hinajaana ehk hiinajaana (hīnayāna) [hīnā < hāyati (alam, madalam; vilets, armetu; alatu, nurjatu, põlastusväärne; puudulik) + yāna (sõiduk)]. Buddha loodud algne sangha – sh theeravaada – ei samastanud end selle nimetusega ega võtnud seda omaks. Ka tänapäeva buddholoogias peetakse hīnayāna kasutamist theeravaada kohta ebatäpseks ja sobimatuks.

Terminit hīnayāna on kohane kasutada üksnes ajaloolises kontekstis ning hilisemate mahajaana tekstide retoorika kirjeldamisel. See ei tähista theeravaada koolkonda, mis säilitab Buddha antud algõpetuse järjepidevuse ega määratle end sellesse kategooriasse ei sisuliselt ega ajalooliselt – termin theravāda esineb allikates juba sajandeid enne hīnayāna mõiste kujunemist.

Kuna iidses Indias suhtuti õpetaja algse õpetuse muutmisse põlastavalt ning peeti sellist teguviisi madalaks, ei kujunenud mahaajaana India sisemaal laiemalt elujõuliseks. Väljaspool Indiat hakkas mahaajaana seevastu kiiresti levima ning saavutas populaarsuse eelkõige ilmikute seas, pakkudes ligipääsetavat ja universaalseks kuulutatud teed kõigi olendite kiire virgumiseni.

2.–5. sajandil m.a.j kujunesid välja mitmed mahaajaana filosoofilised koolkonnad ja sektid. Nende seas olid näiteks Nāgārjuna filosoofiale toetuv keskteeõpetus (sansk: madhyamaka, ehk śūnyavāda tühjuseõpetus, ehk niḥsvabhāvavāda sisemise olemuse puudumise õpetus) ja joogapraktika (yogācāra, ehk vijñānavāda teadvuseõpetus, ehk vijñaptivāda ideedeõpetus, ehk vijñaptimātratāvāda üksnes kujustamise õpetus) jt. 

2. sajandil m.a.j elanud bhikkhu Nāgārjuna (u 150.-250. a m.a.j) arendas välja tühjuse (sansk śūnyatā) filosoofia ja kirjutas seda tutvustavad Mūlamadhyamakakārikā, Śūnyatāsaptati jt tekstid. 4. sajandil m.a.j elanud mahaajaana õpetlased Asanga ja Vasubandhu lõid juba märksa ulatuslikuma mahaajaana tekstikorpuse, kirjutades suure hulga uusi teoseid, mida paljud mahaajaana koolkonnad järgivad tänapäevani. Kuna uute suutrate kirjutamine jätkub ka tänapäeval, pole täpset mahaajaana suutrade koguarvu võimalik teada. Kuna uute suutrate ja kommentaaride loomine jätkub ka nüüdisajal, ei ole mahaajaana tekstide koguarvu võimalik täpselt kindlaks määrata.

Mahaajaana tugineb peamiselt hilisematele bodhisattva-filosoofia väljamõelnud õpetajatele ja tekstidele, mille autorid ei olnud Buddha-aegses mõistes virgunud arahantid. Bodhisattva-tee selgitustes rõhutatakse samuti meele puhastamist plekkidest, kuid bodhisattva ei sisene lõplikku vaibumisse (nibbāna / nirvāṇa) vaid jääb suurest kaastundest sansaarasse. Ta võtab kõik teiste olendite kannatused enda kanda, juhib kõik olendid virgumisele ning siseneb täielikku vaibumise alles viimasena.

Mahaajaanas omistatakse suurt tähtsust müstilistele elementidele ning austatakse bodhisattvaid pühakutena, keda peetakse legendide kohaselt virgumislähedase seisundi saavutanud olenditeks, kes jätkavad oma teed suures kaastundes teiste aitamiseks. Mitmetes mahaajaana allikates spekuleeritakse, et ka Buddha tegutses samas vaimus ning jätkab isegi pärast parinibbāna't olendite juhendamist ja abistamist erinevates ilmingutes.

Mahaajaana järgi võivad kõik selle liini uskumusi jagavad ilmikjärgijad virgunud seisundini jõuda; mõnikord isegi äkitselt, näiteks mõne hüüde peale, või Puhtale maale sündimise läbi.

Mitmed praktikad, mida ajalooline Gootama Buddha on bhikkhudele keelanud, või mis on algõpetuse kohaselt oskamatu — näiteks laialdased filosoofilised dhamma-alased vaidlused ehk „intellektuaalsed jõukatsumised“, maagiliste vahendite (mantrad, jantrad jms) kaudu kaitse või väe otsimine, tantristlikud tehnikad nagu „seksuaalenergia sublimatsioon“, ning bodhisattvade, buddhade või jumaluste poole pöördumine palvete ja abiotsinguga — on mahaajaana traditsioonides olulisel kohal ning kujundavad praktika põhiosa.

Mahaajaanas ei keskenduta niivõrd Buddhale kui ajaloolisele isikule, vaid rõhutatakse tema transtsendentset ja kosmilist olemust. Buddha nähakse sageli ülima tarkuse ja kaastunde kehastusena — jumala taolise olendina, kellel on kõiketeadmise omadused ning kelle olemasolu ulatub kõikjale üle kogu universumi. Mitmes õpetusliinis nähakse Buddhat transtsendentse reaalsuse või kosmilise printsiibi ilminguna, mitte 6. sajandil e.m.a elanud ajaloolise õpetajana.

Mahaajaana uued suutrad on kirjutatud umbes 1. sajandil e.m.a - 5. sajandil m.a.j, valdavalt sanskriti keeles. Paljud neist on pandud kas ajaloolise Buddha Gootama, varasemate buddhade või maagiliste olendite suhu ning sisaldavad ohtralt kosmoloogilisi, ontoloogilisi ja mütoloogilisi elemente. Seetõttu märgivad mõned uurijad, et tänapäeva budism on religiooniks muutunud ateism.

Uute suutrate põhirõhk asub tavaliselt tühjuse (śūnyatā) mõistmise kaudu buddhasuse saavutamisel. Selleks peab bodhisattva läbima 10 tasandit, mille kaudu peaks ta hakkama nägema kõiki olendeid ühendavaid kosmilisi niite ning saavutama olemasolule vastava nägemise.

Mahaajaana allikates väidetakse, et nende suutrad ja õpetused pärinevad Buddha enda suust ning ei olevat vastuolus theeravaada algõpetusega, vaid pigem täiendavat seda.^[33] Buddoloogilised uurimused on siiski näidanud, et tegemist on hilisemate tekstidega, mis kujunesid mitme sajandi jooksul pärast Buddha surma. Kahe suure koolkonna — theeravaada ja mahaajaana — vahelise kõige olulisema erinevusena võibki välja tuua mahaajaana hilisema päritoluga bodhisattva filosoofia, mis on seal tõstetud keskseks ideaaliks ja vaimseks sihiks.  

Kui theeravaada suttades esitatud virgumistee käsitlus on struktureeritud ja järjepidev — rõhutades õige õpetuse järgimist, maisest loobumist, eraldumist, džhaanade arendamist ning arahanti tee ja vilja saavutamist — siis mahaajaana traditsioonide õpetused kujunevad oluliselt mitmekesisemaks. Mahaajaanale on omane suur hulk erineva päritoluga tekste ja koolkondi, mille õpetuslikud rõhuasetused on sageli mitmekihilised, mütoloogiliselt laetud, õpetajakesksed ning mõnikord ka teineteisega osaliselt vastuolus. See mitmekesisus tuleneb nii uute suutrate hilisest kujunemisest kui ka erinevate kultuuriruumi mõjude integratsioonist, mille tõttu puudub mahaajaanas theeravaadale omane ühtne ja koherentne virgumistee kirjeldus.

Mahaajaana filosoofia kasutab termineid bodhisattva sõiduk (sansk bodhisattvayāna), üksimõistnu sõiduk (sansk pratyekabuddhayāna) ja järgija sõiduk (sansk śrāvakayāna), kuid ei kasuta terminit arahanti sõiduk (arahatta-yāna). Rõhutades bodhisattva ideaali ja nimetades arahanti tee madalamaks, ei võta mahaajaana arvesse tõika, et Buddha ise oli samuti arahant nagu ka kõik üksimõistnud (pacceka-buddha) ning dhamma teostanud ja virgunud õpilased (sāvakā). Kui theeravaada tekstide kohaselt on üksimõistnu, isemõistnu ja arahanti virgumine (bodhi) sama^[34], siis mahaajaana uute suutrate kohaselt on need erinevad.

Mahaajaana tituleerib theeravaadat sageli isekaks põhjendusega, et algõpetus keskendub üksnes enese vabastamisele, samal ajal kui mahaajaana eesmärk on juhtida kõik olendid virgumisele. Buddha on aga õpetanud, et esmalt peab bhikkhu ise püüdlema ja saavutama vabanemise ja alles seejärel oskab ta kõige paremal viisil saavutatud kogemuspõhist taipamust appi võttes juhtida ka teised virgumisele. Ka on Buddha kinnitanud, et vaid vähesed kuulevad õiget dhammat, teostavad seda õigesti ning saavutavad õige virgumise, samal ajal kui suurem osa olenditest ei virgu.^[35] Väide, nagu theeravaada ja arahanti tee oleksid isekad, ei saa mingil juhul vastata tõele, kuna hoolimatusel ja minakesksel vaatel (atta-diṭṭhi) põhinev isekus välistavad kaastunde ja tarkuse, mis on eeltingimused vooguastunu (sotāpanna) teele sisenemiseks ja vaibumise ehk nibbaana saavutamiseks. Buddha ei ole kunagi õpetanud isekat teed, vaid õpetas isekast minast loobumise teed, millele theeravaada õpetus ka rajaneb. Buddha ei ole kunagi õpetanud isekat, enesekeskset teed, vaid selgitanud minast loobumise teed, millele theeravaada õpetus ja praktika rajaneb: loobutakse minakesksusest, arendatakse hoolivust kõigi olendite suhtes ning kasvatatakse sisemist selgust ja kaastunnet, mis teeb võimalikuks nii enda kui teiste virgumisele suunamise.

Uskudes, et nende enda loodud bodhisattva-filosoofia võimaldab juhtida virgumisele märksa suuremat hulka inimesi, rõhutavad mahaajaana traditsioonid oma õpetuse universaalsust ja paremust. Uus bodhisattva ideaal on asetatud nii mahaajaanas kui vadžrajaanas arahanti teest kõrgemale.

Kui vadžrajaana budismil on umbes 10 miljonit järgijat, siis mahaajaana budismi suurima voolu moodustavad Puhta maa filosoofia järgijad, keda on ligikaudu 150 miljonit.

 

Chan, zen, sŏn, thien ja sōtō

Hiina chan, Jaapani zen, Korea sŏn või seon ja Vietnami thien on Ida-Aasia koolkonnad, mis moodustavad peamised mahaajaana kloostriliigid Hiinas, Koreas ja Vietnamis ning alla veerandi budistlikest templitest Jaapanis.

Ch’an (ching’t’u) sekti päritolu on ebaselge, kuna tekstides esinevad õpetajad ei ole tõeliste ajalooliste isikutena tuvastatavad. Pärast seda kui Hui-neng veetis 15 aastat mägedes džhaanat arendades ja hakkas seejärel õpetama, kasvas ch’an sekt kuuenda patriarhi Hui-nengi (637.-723. a m.a.j) juhtimisel umbes 500-liikmeliseks, selgelt eraldunud kultussektiks.

Ch’an esteetika avaldas suurt mõju Hiina ja Jaapani kunstile. Ch’an’i kunstnikud lükkasid tagasi Hiina ja India traditsioonilise sümmeetria ja ikonograafia. Nende sihiks oli äärmuslik minimalism, mis väljendus soovis pakkuda minimaalse pintslitõmbe ja värvivarjundiga maksimaalset tähendust, jõudu ja harmooniat. Kunstnike jaoks sai sellest meetod ja vaatlejate jaoks uus keskenduse vorm. Sageli samastatakse zen’i ka keskaegse Jaapani ilmalike kunstidega nagu näiteks teetseremoonia, tindimaal jms.

Ch’an’i kirjeldatakse kui vaistliku mõistmise koolkonda, mis on olnud innustuseks Jaapani zen koolkonnale. Ch’an’i võtmeelementideks on (1) eriline ülekanne väljaspool õpetust, (2) kirjalike tekstide autoriteedi mittetunnistamine, (3) otse südamesse vaatamine, (4) oma olemuse nägemine, ning (5) buddhaks saamine.

Zen-budism arenes välja ch’an koolkonnast, mille viis Hiina Sung-dünastia ajal 10. sajandil Hiinast Jaapanisse hiina bhikkhu Huineng. Jaapanis oli zen’il algselt suhteliselt väike järgijaskond, kuid alates 12. sajandist hakkas see kasvama. Zen’i keskmeks on uskumus, et igaüks võib saavutada otsese vaistliku taipamise kaudu virgumise. Selleks on vaja inimesel leida endale sobiv õpetaja, meetod ja keskkond.

Jaapani sōtō ehk sōtō-shū koolkonna looja Dōgen (1200–1253) õpetas keskenduse vormidena lihtsat virgumist (shikantaza) ja teadlikku igapäevaelu elamist.

Vadžrajaana

Vadžrajaana [(sansk vajra) vadžra hinduistlik sümbol, mis tähistab veedade jumala Indra välgusarnast kõikepurustavat relva; teemant + yāna „minemine“; „liikumisvahend“, „vanker“, „sõiduk“) ehk teemantsõiduk, ka teemantvälksõiduk, mantrajaana, lamaism, tantrajaana, on tantristlik sekst, mis tekkis umbes 7. - 8. sajandil m.a.j (1200 - 1300 aastat peale Buddha parinibbaanat). Vadžrajaana mõiste viitab peamiselt Tiibeti budismile, aga ka Hiina esoteerilisele budismile ja Jaapani Šingoni koolkonnale.

Tiibetis tekkinud ja arendatud tantristlik budismi vorm on segu Buddha algõpetusest (mis moodustab vadžrajaana õpetuse väiksema osa), mahaajaanast, hinduismist, tantrismist, šamanismist ning kohalikest ja muudest religioonidest (džainism, Tiibeti bön, taoism, Jaapani šintoism)^[36] pärit uskumustest, ebausust ja koolkonna virgumata õpetajate endi filosoofilistest spekulatsioonidest. Kuna vadžrajaana dharma erineb (kohati isegi radikaalselt) ajaloolise Buddha Gootama algsest virgumisõpetusest, käsitlevad osad mahaajaana koolkonnad seda mahaajaanast eraldiseisva sektina, kuid ei ole ainsatki vadžrajaana sekti, mis ei määratleks ise end mahaajaanana.

Vadžrajaana on peamiselt levinud Tiibetis, aga ka Mongoolias, Nepaalis ja Bhutanis. Tänapäeval kasutatakse Tiibeti tantristlikule vadžrajaanale viitamisel ka mõistet põhjabudism. Kaasajal on tiibeti budism levinud üle maailma, eriti pärast 1959. aastat, mil dalai-laama rändas Indiasse, kuhu nüüdseks on rajatud erinevate tiibeti budismi sektide kloostrid. Tiibeti budismis on neli suuremat sekti:

1. ningma (loodud 8. saj),
2. kagyu (11. saj),
3. sakya (1073) ja
4. gelug (1409).

Kolmest budismi põhikoolkonnast on vadžrajaanal kõige vähem järgijaid.

Tantrism tekkis umbes 1. sajandil m.a.j Indias ja põhines tantratena tuntud tekstidel.  Tantrism sisaldab rohkelt rituaale ja maagiat ning esoteerilisi filosoofiaid, sh müstilisi sümboleid, salatekste, salamantraid jm Buddha algõpetusest väga erinevaid, sh ka erootilisi praktikaid. Sõna tantra viitab kõige avaramas mõttes rituaalsete või sakramentaalsete tegevuste kasutamisele jumalike energiate suunamiseks, mis sisaldab ka jumalate kummardamist. Vadžrajaana järgijad ise usuvad, et erinevate dharmade ja praktikate liitmise tulemusena esindab vadžrajaana kõige kiiremat ja arenenumat virgumise teed.

Vadžrajaana traditsioonis antakse õpilasele esoteerilised salaõpetused vahetult oma meistrilt, sageli üks-ühele. Praktika hõlmab mitmesuguste energiate, sealhulgas seksuaalenergia kanaliseerimist virgumisenergiaks, eesmärgiga saavutada vaimne valgustumine. Rituaalide rohkus, keerukus, range hierarhilisus ja algõpetusega kohati vastuolulised elemendid tuginevad laamade (preestrite) reinkarnatsiooni filosoofiale. Seetõttu nimetatakse Tiibeti budismi sageli ka lamaismiks. Peamised lamaismi tekstid pärinevad sanskritikeelsetest algallikatest ja tõlgiti tiibeti keelde ajavahemikus 8. kuni 13. saj.^[37]

Tiibeti vadžrajaana on tugevalt mõjutatud mittebudistlikust bön religioonist, kus šamaanid teostavad erinevaid rituaale deemonite peletamiseks ja jumalate rahustamiseks. Tiibeti budismis on välja mõeldud müriaad uusi jumalikke olendeid. Kuigi tänapäeva maahaajaana õpetlased tõlgendavad neid olendeid kui erinevate meele seisundite sümboleid, aktsepteerib enamik tavainimesi – sealhulgas paljud tiibeti budismi praktiseerijad – neid siiski reaalsusena.

Paljud lamaismi rituaalid on väga keerukad ning kätkevad deemonite ja jumalate kummardamist, manamist jms. Mitmed kõrged laamad tunnistavad, et taolised ebausul põhinevad praktikad ja rituaalid, sh jumalate ning deemonite kummardamine, seksuaalenergia kanaliseerimine jms, on vastuolus Buddha algõpetustega. Samas põhjendavad nad taoliste tavade säilitamist ja edasiõpetamist väitega, et need esindavad budismi kõige varasemat ja algupärasemat vormi (mis aga ei esinda ajaloolist tõde^[38]).

Nii hinduistlikud kui ka tantristlikud tantrad õpetavad pañchamakara rituaale, mis võivad hõlmata afrodisiaakumite (suguiha, seksuaalset naudingut või potentsi suurendavate) ja psühhedeelsete ehk tunnetust ja taju muutvate ainete ning alkoholi (sansk: madya) tarbimist, liha (sansk: māṁsa), kala (sansk: matsya) ja kuivatatud teravilja (sansk: mudrā) söömist ning seksuaalvahekorda (maithuna) vaimse potentsiaali kasutamiseks ja teostamiseks. Keerulise ja väga privaatse rituaalprotseduuri eesmärgiks on naiselike ja mehelike arhetüüpsete põhimõtetega samastumine, mis kulmineerub pikka aega (maithuna) hoitava ritualiseeritud suguühtega (tavaliselt kasutati rituaalprotseduurides madalast seisusest naisi, sh prostituute). Bioloogilise orgasmi maha surumise ja pikaaegse seksuaalse erutuse hoidmise teel püüti saavutada müstiline kogemus, mis ületaks tavapärase identiteeditunnetuse ja aitaks samastuda arhetüüpsete olendite Shiva (meesjumalus, kes esindab universumi põhielemente) ja Shakti’ga (naisjumalus, liikumapanev jõud, kes toob need elemendid ellu ja paneb tegutsema), kogemaks püha abielu, jumalikku liitu üksteise ja kosmilise allikaga. Tantristlikus sümboolikas ei esine seksuaalsuse ja paljunemisega seotud erinevad aspektid, nagu nt suguelundite ühinemine, menstruaalvoog, rasedus ja sünnitus mitte ainult otseses bioloogilises tähenduses, vaid viitavad ka kosmilise loomeprotsessi erinevatele kõrgematele tasanditele.^[39] Viimastel sajanditel on hakanud tantrismi innukad kaitsjad ja pooldajad nõudma, et selliseid tantristlikke õpetusi tõlgendataks metafooriliselt, kuigi algselt järgisid vadžrajaana mungad ja ilmikjärgijad neid õpetusi sõna-sõnalt. Avalikult pañchamakara rituaale enam vadžrajaanas ei praktiseerita, kuid tänapäevalgi esineb tiibeti mees- ja naislaamade seas romantilisi suhteid ning zen õpetajatel on lubatud isegi abielluda.^[40]

Nyingma koolkond tunnustab Samantabhadra’t (nn „algset buddhat“) dhammakeha (sansk: dharmakāya) ehk dhamma kehastajana, mis on lahutamatu õndsuse kehast (sansk: sambhogakāyast, piiritu vormiga peenkehast) ja loodud kehast (nirmanakāyast, lakkamatu avaldumise kehast).^[41] Selle koolkonna tantra on juurdunud Guru Padmasambavast, kelle tulekut ja tegevust olla Buddha ennustanud.^[42] Nyingma traditsioon on juurdunud Garab Dorje ja Yeshe Tsogyali õpetustest ning usub, et buddha tarkus ja kaastunne kiirgavad mitmesuguseid õpetusi, mis on kohandatud erinevate olendite võimetele, ja usaldatud „teadmiste hoidjatele“, nagu Dorjé Chörap, Vajrasattva ja Légi Wangmoché. Kuna varajaste õpetajate, sh Garab Dorje ja Padmasambhava, elulugudesse on lisatud aja jooksul rohkelt erinevaid müüte, on täpset ajaloolist tõde ja legende raske eristada.

Tiibeti budistlikke organisatsioone, rituaalseid tavasid ja tegevusi juhivad peamiselt templid ja kloostrid, kus usuline võim on laamade käes. Enamik Tiibeti budismis kasutatavatest rituaalobjektidest, jumaluste piltidest ja mantratest pärinevad tantrismist. Reeglina antakse seal õpetused edasi õpetajalt õpilasele suulisel teel. Kirjapandud „salatekstide“ ees kohtab sageli suurte kannatuste eest hoiatavat märkust neile, kes peaksid need salajased dharmad avalikustama.

Tiibeti budism johtub uskumusest, et kõik inimseisundid ja olukorrad, sh ka oskamatud, on omavahel seotud. Selle filosoofia kohaselt on iha ja viha sama, mis armastus ja õiglus, sansaara sama mis nirvaana jne.^[43]

Tiibeti budismi üheks eristuvaks õpetuseks on veel laamade, sh dalai-laamade, reinkarnatsioon ja tuvastamine. Paljud laamad on tuvastatud just jõukate ja mõjukate perede laste seast, keda seejärel perest eemaldatakse, õpetatakse ja juhendatakse, kuni nad on valmis võtma üle laama kohustused. Reeglina hakkavad need pered hiljem tiibeti kloostreid ja munkasid ka toetama. Dalai-laamad ustakse aga olevat kaastunde bodhisattva Avalokitešvara kehastused, kes lükkavat teadlikult reinkarneerumise ja lõpliku nirvaana saavutamine edasi, selleks, et juhendada kõik olendid enne virgumisele.

Tänapäeva Tiibeti mungad tegelevad sageli ka ilmalike või religioonipõhiste õpetustega, tegutsevad maagidena, tähetarkadena, mantramanajatena, ennustajatena, ravitsejatena jt Buddha poolt "loomalikult madalaks" ja bhikhhule keelatud tegevuseks kuulutatuga.^[44] 

Puhas maa

Hiinas umbes 5.-6. sajandil m.a.j tekkinud Puhta maa (sansk śuddhāvāsa = buddhakṣetra) sekt liigitub mahaajaana alla. Mõned ajaloolased spekuleerivad, et see võis alguse saada Indiast, kuid tõendid selle kohta puuduvad ning vanimad teadaolevad tekstid on hiinakeelsed, mitte sanskritikeelsed. Enamlevinud arvamuse kohaselt asutas sekti hiina bhikkhu Hui Yuan (334.-417. a m.a.j).

Selle sekti õpetuse kohaselt eksisteerib puhas maa, kus elavad vaid mittenaasjad (anagami), kes ei sünni enam uuesti madalamates valdades (seega bodhisattvad seal ei sünni) ning saavad puhtal maal arahantideks. Seetõttu on kõik Śuddhāvāsa deevad Buddha õpetuse kaitsjad. Kui Hiinas on puhta maa sekt oma ülemmõju kaotamas, siis Jaapanis moodustab see suurima järgijate kogukonna, mis on täna tuntud rohkem puhta mõtte nime all.

Õpetuse järgi on kokku viis puhast maailma, mis on hävimatud: (1) Akaniṣṭha (akaniṭṭhaon), (2) Sudarśana (sudassī), (3) Sudṛśa (sudassa), (3) Atapa (atappa) ning (5) Avṛha (aviha). Kõik need maailmad pärinevad paalikeelsest algõpetusest. Puhtal maal elavat nii mahaajaana bodhisattvad Avalokiteśvara ja Manjushri, kui ka Buddha lähimad õpilased Sāriputta, Mahākassapa ning Buddha poeg Rāhula.^[45] Erinevalt algõpetustest ja zen koolkonnast julgustab puhta maa õpetus jumalaid kummardama ja jumalatele annetusi tegema.

Kuigi rõhuasetus bodhisattvatele avaldub ka siin templite ja koobaste kujutuste motiivides, on puhta maa kontseptsioon ületanud mahaajaanas valitseva traditsioonilise arusaama virgumisest, liikudes sammukese tagasi algse bodhisatta mõiste poole. Tegemist on populistliku sektiga, mis kuulutab, et virgumise võib saavutada igaüks, kes retsiteerib suutraid või lühikesi pühendumustekste, kummardab Buddha pilte ja jumalusi ning annetab templile raha. Puhas maa esindab Buddha õpetuse mitteintellektuaalset vormi, mis pöördus kõige otsesemalt miljonite Hiina vaeste ja kirjaoskamatute talupoegade poole, õpetades, et pühendumisega saavad nad vabaneda vaesusest ja viletsusest ning pääseda pärast surma puhta maa „paradiisi“, kus inimene saab sansaara vaevast vabanenuna nautida igavest õnne ja rõõmu.

Puhta maa puhtus viitab seisundile, mille bodhisatta saavutab virgumisel. Sektipõhise uskumuse kohaselt saavutab virgumise isegi ebapuhas, ahne, vihane ja pettekujutlustes inimene, kui tal on usk puhta maa loojasse ja valitsejasse Amitābha (Amida ehk Amitāyus) buddhasse, kuna Amitābha buddhal olla imeline võime päästa kõik, kes temasse usuvad. Amitābha buddhasse uskumise ja annetuste tegemise teel pääsevat järgmises elus puhta maa jünger puhtale maale, kus virgumine olla oluliselt lihtsam kui mujal. Rõhk on pühendumisel ja loobumisel, ka virgumissoovist lahtiütlemisel ning end täielikult Amitābha buddha hoolde usaldamisel.

Üheks praktikaks on pikaajaline ja sage nembutsu ehk „Ma võtan varjupaiga Amitābha buddhas“ retsiteerimine (jaapanis: „namu amida butsu“; hiinas: „namu amituo fo“). Kuigi Buddha algõpetuses puuduvad usundile omased tunnused (sh igavese, kõiklooja ja kõikvõimsa jumala olemasolusse uskumine; jumalalt soovitava palumine; soovimatu kogemuse tõlgendamine jumala kavatsusena; jumala meelehea soovimine; usk jumala võimesse patust ehk halvast teost puhastada; usk, et jumalal on võime teha inimene õnnelikuks nii selles elus kui peale surma jms), esinevad need hiljem loodud naivistlikus puhta maa filosoofias.

Kui puhta maa liikumine on müstiline, rõhutab tingimusteta usku ja jumalate poole palvetamist ning toetub teise puhastunud meele kaudu virgumise saavutamisele, siis theeravaada on maine, hoiatab pimeda usu eest ega sisalda jumalate kummardamist ning keskendub iseenda kõlbelise pingutuse ja meele puhastamise kaudu virgumise saavutamisele.

Kõik koolkonnad aktsepteerivad algupärasest theeravaada õpetusest pärit nelja tõde ja kaheksaosalist teed, sõltuvusliku tekke õpetust, kõigelooja jumala kontseptsiooni tagasilükkamist, olemasolu nägemist läbi kolme tunnuse, keskenduse arendamist ning teadmiste saavutamist. Kuigi algset õpetust järgiva theeravaada ja hilisema päritoluga mahaajaana ning vadžrajaana meetodid ja tavad on erinevad, on neil ühine lõppeesmärk – virgumise teostamine ning dukkhast ja olemasolurattast vabanemine.

THEERAVAADA JA MAHAJAANA
	Theeravaada Vanemate õpetus (therā-vāda) Buddha loodud algse sangha esindaja	Mahaajaana Suur sõiduk (mahā-yāna) Hiljem tekkinud vadžrajaana, zen jt
Levik	Lõunapoolne piirkond: Sri Lanka, Tai, Birma, Laos ja Kambodža ning Kagu-Aasia osad.	Põhjapoolne piirkond: Hiina, Taiwan, Jaapan, Korea, Mongoolia ja Kagu-Aasia osad (Vadžrajaana: Tiibet, Nepaal, Bhutaan).
Termini päritolu	Theeravaada [thera vanem(munk) + vāda õpetus] ehk vanemate õpetus on vanemmunkade, algselt Ānanda Theera ja Upāli Theera poolt edasiräägitud (vāda) Buddha algõpetusega, mis esimesel Sanghakogul kinnitati 500 arahanti poolt. Theeravaada ei ole hinajaana. Termin esineb ka Ariyapariyesanāsutta’s MN 26.	Mahaajaana [maha suur, ülev + yāna sõiduk] on Buddha loodud sanghast eraldunud sekti enda poolt kasutusele võetud nimi, millega vastanduti Buddha algsele sanghale, hakates seda halvustavalt nimetama hinajaanaks ehk madalaks sõidukiks [hīna halvem, madal(am); vaene, õnnetu; labane, põlastusväärne; ilma jäetud, puudulik + yāna sõiduk]. Theeravaada ei ole sellist sildistamist omaks võtnud.
Koolkond, sektid	Theeravaada on Buddha loodud algse sangha otsene järglane. Theeravaadas järgitakse vaid ajaloolise Buddha Gootama autentset õpetust. Ei mahu hästi religiooni mõiste alla (ei tunnista kõikloojat jumalat, ei kummarda jumalaid, ei palveta ega palu jumalatelt midagi jms). Põhineb kõlbluse, keskenduse ja tarkuse arendamisel ning selles elus virgumise teostamisel, et seejärel aidata ka teistel sama saavutada.	Theeravaadast skismaga eraldunud mahasanghikast tekkinud mahaajaana jaguneb paljudeks harudeks. Palju uusi vaateid ja erinevate õpetajate õpetusi; sageli segunenud usunditest ja kohalikust kultuurist pärit õpetustega. Bodhisattva õpetuses on virgumine lükatud hoomamatusse kaugusesse. Vadžrajaana (Tiibeti budism) on tantristlik, esoteeriline praktika ja rituaalne religioon. Puhas maa rõhutab usu arendamise olulisust Amitābha buddhasse ja julgustab jumalate kummardamisele. Zen keskendub džhaanade arendamisele, olles seeläbi algõpetusele lähim mahaajaana koolkond.
Õpetuse allikas	Kõiki virgunud Buddha õpetusi (dhamma) sisaldav ainuke terviklikult säilinud paalikeelne Tipiṭaka, ehk „Kolm korvi“: 1.   „Vinajakorv“ (Vinayapiṭaka, 5 raamatut) 2.   „Suttakorv“ (Suttapiṭaka, 5 kogumikku) 3.   „Abhidhammakorv“ (Abhidhamma-piṭaka, 7 raamatut)	„Tripitaka“, jagatud samuti kolmeks suuremaks osaks: vinaja, suutrad ja abhidharma. Sisaldab väiksemal määral paalikeelse Tipiṭaka sanskritikeelsed tõlkeid ja määratul hulgal koolkondade endi virgumata õpetajate kirjutatud suutraid, millest osad on pandud Buddha ja tema järgijate suhu (ehk on Buddha hinnangu kohaselt võltsitud). Sisaldab erinevaid filosoofilisi (sala)tekste ja raamatuid. Igal koolkonnal on teistest erinev „Tripitaka“. Vadžrajaana „Tripitaka“ sisaldab hinduismist, tantrismist, šamanismist ning kohalikust religioonist pärit filosoofiat ja praktikat ning enda koolkonna virgumata õpetajate filosoofilisi õpetusi.
Keel	Maagadhi riigis räägitud maagadhi keel (māgadha-bhāsā) ehk paali keel (pāḷi), milles Buddha oma õpetused edasi andis.	Sanskriti keel (millesse Buddha keelas oma õpetuse tõlkimise).
Õpetaja	Ajalooline Gootama Buddha.	Gootama Buddhale lisaks loendamatul arvul uutes õpetustes sisalduvad väljamõeldud buddhad (nagu näiteks Amitabha buddha, meditsiinibuddha jt) ning koolkonna enda õpetajad, kellele lisandub müriaad väljamõeldud bodhisattvaid.
Siht	Buddha õpetatud arahanti ehk arija tee kaudu virgumine. Ka Buddha oli arahant. Kõik buddhad olid varem bodhisattad. Hetkel on vaid üks bodhisatta, Metteyya, kellest saab järgmine Buddha.	Virgumisolendi (sansk bodhisattva) tee, uute õpetajate filosoofia (mida ajalooline Gootama pole õpetanud). Tuntud bodhisattvad on Avalokiteśvara ehk Padmapani, Mañjuśrī, Kṣitigarbha ja Samantabhadra. Põhineb trikāya filosoofial.
Õpetuse sidusus	Õpetus on üks ja eriarvamusi tõlgenduse suhtes esineb harva.	Õpetused erinevad ja on kohati vasturääkivad, kõikide koolkondade õpetajate kirjutisi käsitletakse Buddha dhammaga võrdse dharmana; toimub pidev koolkondadevaheline dharma-debatt.
Järgijad	Reaalsed ajalooliselt tuvastatavad isikud, kellest algõpetuse kohaselt paljud ka virgusid.	Rohkelt reaalsete, ajalooliste isikutena mittetuvastatavad ja mittevirgunud bodhisattvad.
Templid	Templis tavaliselt üks Buddha kuju, millele avaldatakse austust ja mille ees põletatakse õpetaja mälestuseks küünlaid ja viirukeid.	Võib olla detailides väga tähendusrikas, „peidetud salasõnumitega“. Templis võib olla saal Sakyamuni Buddha ja kahe järgija jaoks, Amitabha ja meditsiinibuddha ning 3 peamise bodhisattva jaoks. Bodhisattva austamine ületab üldjuhul ajaloolise Buddha austamise.
Rituaalid	Vähe rituaale, rõhk lihtsusel.	Rohkelt erinevaid ja väga keerulisi rituaale. Vadžrajaanas näiteks rituaalid lahkunu jaoks, lahkunu aitamine teistpooluses, pälvimuste ülekandmine, peetade toitmine, tantristlikud formaalsused jms. Erandiks on zen, kus on vähe rituaale.
Mantrate, jantrate ja tantrate kasutamine	Halva ja ohu vältimiseks loetakse või retsiteeritakse kindlaid Buddha õpetusi, mida tuntakse kui kaitseid ehk kaitsetekste (paritta). Mantratest, jantratest, tantratest jt veedadest, brahmanismist, hinduismist ja mujalt pärit praktikatest hoidutakse. Retsiteeritakse peamiselt Buddha enda sõnu.	Tantristlikus vadžrajaanas on suur rõhk tantrate ehk salatekstide, jantrate ehk kosmiliste diagrammide ja mantrate ehk enigmaatiliste vormelite (salasõnade) kasutamisel. Teised mahaajaana sektid on lisanud oma igapäevaliturgiasse üksikuid mantraid. Enamasti retsiteeritakse enda koolkonna õpetaja koostatud tekste, harvem Buddha algõpetust.
Mõju	Mõningad kultuurilised ja keelelised mõjutused; vähesel määral brahmanism.	Sisaldab erinevate religioonide ja kohaliku kultuuri mõjutusi ning nende õpetustega vastastikust segunemist, nendega integreerumist ning püüdu ületada mittesobituvad aspektid müstiliste või mittetõestavate manipulatsioonide teel. Hiina budismis esinevad teatavad mõjutused konfutsianismist ja taoismist, mis omakorda mõjutasid põlisrahva uskumusi. Sama nähtus esineb Jaapanis ja Tiibetis.
Virgumis-teadvus (bodhicitta)	Rõhutatakse võrdselt nii enda kui teiste virgumise tähtsust, ning seda,  et enne kui saab kedagi teist juhtida virgumisele, peab ise olema virgunud. Veatult ja tulemuslikult on võimalik õpetada vaid seda, mida ollakse ise saavutanud.	Rõhutatakse teiste esmavabastamise olulisust ja määratletakse ennast kui kõikide olendite päästjat. Õpetatakse virgumist teistele, enda virgumine on lükatud loendamatute ajastuste kaugusesse.
Vaibumine (nibbāna)	Kõikide arahantide (nii isemõistnu, üksimõistnu, kui ka kuulmise teel virgunu) vaibumine on sama. Eesmärk on väljuda sansaarast ja saavutada nibbaana ehk vaibumine juba käesolevas elus.	Eristab kerge erinevusega kolme vabanemist, pidades ülimaks bodhisattva teed käies buddhaks saamist. Sansaara usutakse olevat sama mis nirvaana. Eesmärk on taevasse või buddhamaale pääsemine; nirvaana saavutamine on lükatud hoomamatusse (rohkem kui biljonite, triljonite ja enam) aastate kaugusesse.
Koolkondade sarnasused	• Siddhattha Gootama oma õpetajaks tunnistamine. • Kolme kalliskivi – Buddha, dhamma ja sangha kaitse alla minemine. • Nelja tõe ja kaheksaosalise arija tee teostamine. • Sõltuvusliku tekkimise tunnistamine. • Kõiklooja, kõikvõimsa ja igavese jumala spekulatsiooni tagasilükkamine. •        Kolme olemasolu tunnuse – püsituse, dukkha ja minatuse – ning virgumise kolme  osa – kõlbluse, keskenduse ja tarkuse – arendamine. •        Virgumisele viiva 37 dhamma teostamine, milleks on: 4 teadvustamise alust, 4 õiget pingutust, 4 saavutamise alust, 5 võimet, 5 väge, 7 virgumise tegurit ja 8 arija tee tegurit. •        Kolme virgunu tunnistamine, kelleks on: õigesti mõistnu, üksimõistnu ja kuulmise teel virgunu. Need kolm ei ole erinevad, vaid üks.

Nagu eeltoodust nähtub, ilmestab hiljem tekkinud koolkondi algõpetuse osaline tundmine ja valikuline tõlkimine, Buddha nimel all dhamma „uuendamine“, „täiendamine“ või „edasiarendamine“ ning (alg)tekstide koolkonnapõhise vaate kohane tõlgendamine.  Vaatamata sellele, et filosofeerimine on Buddha antud vinaja kohaselt eksimus,^[46] jätkub ka tänapäeval mittetheeravaada koolkondades uute filosoofiliste tekstide kirjutamine, Buddha suhu panemine ja (algõpetuse seisukohast vaadatuna vale) dhamma järgimine. Rõhk on bodhisattvate ja oma sekti õpetajate kummardamisel ning nende koostatud tekstide kordamisel ja järgimisel, mistõttu puudub ka ühtne mahaajaana kaanon. Kui ühe sekti mahaajaanid tunnustavad teise mahaajaana koolkonna tekste vaid osaliselt, siis theeravaada tekstide algupäras ei kahtle üksi koolkond.

Traditsioon	Virgumisideaal	Põhirõhk	Allikad
1. Theravāda	Buddhaga võrdne arahant	Plekkide (iha, viha, teadmatus jms) ning tulvade täielik ja lõplik lakkamine ning nibbaana ehk virgumise saavutamine	Algõpetuste kogu Tipitaka, sh MN 26, SN 22.59 jpt.
2. Mahajaana (varajane)	Bodhisattva → Buddha	Kaastunne + tarkus, universaalne päästmine	Aṣṭasāhasrikā Prajñāpāramitā, Śāntideva – Bodhicaryāvatāra
3. Madhyamaka	Prajñāpāramitā bodhisattva, tühjuse täielik mõistmine, mille alla on arvatud ka sõltuvuslik tekkimine ehk pratītyasamutpāda	Filosoofiline tühjuse analüüs	Nāgārjuna Mūlamadhyamakakārikā.
4. Yogācāra / Cittamātra	Bodhisattva, kes saavutab kolme buddha keha e trikāya virgumise	Meele puhastamine ja transformatsioon	Asaṅga Abhidharmasamuccaya, Vasubandhu Triṃśikā.
5. Vadžrajaana	Vajrasattva-Buddha reaalsuse ja puhta Buddha loomuse äratundmine juba selles elus	Tantrapraktikad, jumalusejooga	Guhyasamāja tantra, Hevajra tantra, Tsongkhapa jt tiibeti kommentaariumid
6. Zen	Kenshõ/satori – tõeluse nägemine nii nagu see on/äratundmine, mõistmine	Otsene kogemus Buddha loomusest	Platform sutra, Dōgen Shōbōgenzō
7. Puhas maa	Sünd Sukhāvatī's, kus usutakse saavat buddhaks	Amitābha mälestamine ja usaldus	Sukhāvatīvyūha sūtrad
8. Nichiren	Buddha-loomuse avaldumine siin ja praegu. Nam-myoho-renge-kyo kui „virgumise vibratsioon”, mis toob esile inimese kaasasündinud Buddha-loomuse	Lotuse suutra ja selle suutra mantra	Nichiren’i kirjad ja kommentaarid Lotuse suutale

^[1] Geoffrey Parrinder  (ed), World Religions: From Ancient History to the Present, New York: Facts on File, 2009.
Samuti: R. C. Zaehner (ed), Encyclopedia of the World’s Religions, USA: Barnes & Noble Books, 1959.
David Levinson (ed), Encyclopedia of the World Cultures, New York: G. K. Hall & Company, 1994.

^[2] KN, Dhp 381, 382; Anguttaranikāya I, London: PTS, lk 294 jt.

^[3] Definition of Buddhism. How to Use Buddhism in a Sentence Buddhism. Merriam-Webster (an Encyclopaedia Britannica company). [https://www.merriam-webster.com/sentences/Buddhism] 03.12.2025.

^[4] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.

^[5] „Saare kroonika“ (Dīpavaṁsa 4. saj e.m.a), „Suur kroonika“ (Mahāvaṁsa 5. saj e.m.a) ja Samantapāsādikā („Vinajakorvi“ selgitus). „tehi caññehi therehi katakiccehi sādhuhi pañcasatehi therehi dhammavinayo ca saṁgīto. therehi katasaṁgaho theravādo ’ti vuccati.“ - Dīpavaṁsa, V osa.

^[6] Vt DVE, I osa, ptk „Esimene Sanghakogu“.

^[7] DA.i.3f.; 5ff.; Sp.i.4.ff.; Mhv.iii.3ff.

^[8] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[9] Vajjiyamāhitasutta AN 10.94.

^[10] Vt DVE, I osa, ptk „Õige õpetus (sammā-dhamma)“.

^[11] Kesamuttisutta ehk Kālāmasutta AN 3.65. Vt DVE, I osa, ptk „Dhamma“. Dhamma õppimine eeldab arukat ja kriitilist mõtlemist. 

^[12] Ariyapariyesanāsutta ehk Pāsarāsisutta MN 26.

^[13] Paṭhama[pari]nibbānapaṭisaṁyuttasutta KN Ud 8.1. Vt DVE, III osa, ptk „Virgumine ja vaibumine (bodhi, nibbāna)“.

^[14] Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[15] KN, Dhp 276.

^[16] Migasālāsutta AN 6.44.

^[17] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[18] Janavasabhasutta DN 18.

^[19] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[20] Mahāvacchasutta MN 73.

^[21] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11 jt.

^[22] Anattālakkhaṇasutta SN 22.59. Vt ka ptk „Kolm olemasolu tunnust (tilakkhaṇa)“.

^[23] Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1-2, Bahudhātukasutta MN 115 jt. Vt ka ptk „Sõltuvuslik tekkimine (paṭiccasamuppāda)“.

^[24] Micchattasutta AN 10.103; Mahācattārīsakasutta MN 117; Pubbaṅgamasutta AN 10.121; Vijjāsutta AN 10.105, Janavasabhasutta DN 18 jt. Vt ka DVK, I osa, ptk „Õige vaade (sammā-diṭṭhi)“.

^[25] Vt DVE, I osa, ptk „Virgumistee – nii nagu õpetas Buddha“.

^[26] „abhabbo diṭṭhisampanno puggalo aññaṁ satthāraṁ uddisituṁ.“ – Tatiyaabhabbaṭṭhānasutta AN 6.94; Paṭhamavagga AN 1.276.

^[27] Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[28] Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 29-33.

^[29] Vakkalisutta SN 22.87.

^[30] „Suure kroonika“ (Mahāvaṁsa) kohaselt sündis Buddhaghosa [buddha (mõistnu) + ghosa (hääl)] Magadha kuningriigis braahmani peres, Bodh Gaya lähedal (tema enda selgituste järelsõna põhjal aga pigem Lõuna-Indias asuvas Kāñcipuram’is). Kaotades veedade meistrina debati Auväärsele Revta’le veedade tähenduse ja abhidhamma alal, hakkas Buddhaghosa uurima paalikeelset Tipiṭaka’t ja selle selgitusi ning temast sai Buddha järgija. Otsides Indias kadunuks peetud teksti kommentaari reisis Buddhaghosa Sri Lankale ja peatus Anuradhapuras asuvas Maha Viharaya templis. Seal kirjutas ta selgitused paljudele Tipiṭaka kogudele. Arvatakse, et peale paalikeelsete selgituste koostamist põletas ta algsed singali keelsed käsikirjad. Enne surma läks Buddhaghosa Bodh Gaya’sse palverännakule, et avaldada virgumispuule austust. Vt ka: Imperial Gazetteer of India (1908). Madras: The presidency; mountains, lakes, rivers, canals, and historic areas – Provincial Series Madras. Calcutta: Superintendent of Government Printing.

^[31] Ādiyasutta AN 5.4 ja Pattakammasutta AN 4.61.

^[32] Vt: www.sangha.ee

^[33] Kuna suttad ja ka ajaloolised faktid seda väidet ei kinnita, siis theeravaada sellise arvamusega ei nõustu. Samuti ei toeta Buddha algõpetus mahaajaana seisukohta, mille kohaselt on usk piisav kõikide elusolendite päästmiseks.

^[34] Kaṇṇakatthalasutta MN 90. Vt ka DVE, III osa, ptk „Arahant“.

^[35] Catutthavagga AN 1.339-342; 347; 349.

^[36] Džainism tekkis buddhalusega üheaegselt brahmanistliku kultuuri rüpes ja põhineb mütoloogilisel tekkelool. Selle rajajat Mahāvīrat peetakse vaid varasemalt olemas olnud traditsiooni edasiviijaks. Džainismis puudub usk kõikloojasse jumalasse ning vaimne tee kulgeb tirthankarade eeskuju järgides, eesmärgiga vabastada hing (jīva) sinna kogunenud teoviljast. Bön on budismieelne Tiibeti algupärane usund. Taoism on meie ajaarvamise esimestel sajanditel välja kujunenud iidne Hiina filosoofiline õpetus ja religioon, mis juhendab, kuidas eksisteerida universumiga kooskõlas. Šintoism on jaapani pärimuslik usund, mis lähtub seisukohast, et kogu maailm on hingestatud ja vaimudega asustatud.

^[37] Lamanismi kohta vt täpsemalt: L. Austine Waddell. (1895). The Buddhism of Tibet or Lamaism. London.

^[38] Tiibeti budismi ajaloo kriitiline uurimine on keskendunud lamaismi algusaegade eraldamisele kaootilisest muinasjutulisest ja aja jooksul järjest täienevast narratiivist. Varajaste perioodide „ajalugu“ on kriitilise uurimuse põhjal ümber hinnatud, sealhulgas nii laamade endi kui ka kaasaegsete ajaloolaste seisukohast. Maṇi Kambum (tiibeti keeles: མ་ཎི་བཀའ་འབུམ, „Kogutud õpetusi Mani’st“, tiibeti budistlik õpetus, mis sisaldab 12.-13. saj erinevatel aegadel väljamõeldud bodhisattva Avalokiteśvara õpetusi) jt tekstid, mida varem käsitleti ajalooliste dokumentidena, on nüüdseks tagasi lükatud kui fiktiivsed. Neid peetakse hiljem, tihti sajandeid pärast sündmusi kirjutatuks, mida need väidetavalt kirjeldavad, ajal, mil kirjutamine polnud Tiibetis isegi tuntud.

^[39] White D. Gordon, Kiss of the Yogini: „Tantric Sex“ in its South Asian Contexts, Chicago: University of Chicago Press, 2006. Rawson Philip, The Art of Tantra, London: Thames & Hudson, 1978. Anandamurti Shrii Shrii, Discourses on Tantra, USA: Ananda Marga Publications, 1993.

^[40] Erik D. Curren, Buddha’s Not Smiling, Uncovering Corruption at the Heart of Tibetan Buddhism Today, Delhi: Motilal Banarsidass Publishers, 2006, lk i. Jefferi Paine kirjutab oma raamatus „Re-enchantment: Tibetan Buddhism Comes to the West“ tiibeti õpetajate Kalu Rinpoche, Chogyam Trungpa ja ameeriklannast õpetaja Catharine Burroughs ning dharma õpilaste vahelistest seksuaalsuhetest. Sama teema tõstatab Sherrill oma raamatus „The Buddha from Brooklyn“. Teemakohast lugemist pakuvad ka Michael Downing’i raamatud „Shoes Outside the Door: Desire, Devotion, and Excess“ ja „Exess at San Francisco Zen Center“. 

^[41] Kolme keha spekulatsiooni kohta vt DVE, I osa, ptk "Kolme keha spekulatsioon".

^[42] Algsuttad seda spekulatsiooni ei toeta.

^[43] Algõpetuse kohaselt on antu puhul tegemist vale vaatega, vt Brahmajālasutta DN 1 ja Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[44] Vt DVE, I osa, ptk „Virgumistee – nii nagu õpetas Buddha“. Loomaliku vale eluviisi kohta vt DVE, I osa, ptk „Kolmekordne treening“ ja „Loomalikult madalate teadmistega seotud valest eluviisist hoidumine (tiracchāna-vijjā micch-ājīva virati)“. Vt lisaks ka Brahmajālasutta DN 1.

^[45] Algõpetuse kohaselt saavutasid Sāriputta, Mahākassapa ja Rāhula virgumise ja lõpliku vaibumise ehk nibbaana, mistõttu ei ole võimalik, et nad elaksid mõnes nimetatud vallas.

^[46] Vinayapiṭaka, aga ka  Sāmaññaphalasutta DN 2, Brahmajālasutta DN 1 jt.