Peamiste koolkondade lühiülevaade

Tänini on säilinud nii Buddha loodud ja 500 arandi poolt Sanghakogul õigeks õpetuseks tunnistatud algupärase sangha otsene järglane – vanemate (thera) õpetus (vāda) –, kui ka kaks hiljem loodud suuremat suunda:^[1]

1. Theeravaada (theravāda) ehk vanemate õpetus (mida varasemalt kui ka tänapäeval peavad osad ekslikult hinajaanaks). Keskendub Gootama Buddha algupärastele õpetuste teostamisele ja on levinud Kagu-Aasias, peamiselt Tais, Sri Lankal ja Birmas.
2. Mahaajaana (mahāyāna) ehk suur sõiduk. Keskendub hiljem loodud bodhisattva ideaali järgimisele ja on levinud Hiinas, Koreas ja Jaapanis.
3. Vadžrajaana (sansk: vajrayāna) ehk teemantsõiduk ehk tantrajaana (= tantrism). Keskendub rituaalidele ja tantristlikele praktikatele, peamiselt levinud Tiibetis ja Mongoolias.

Buddha eluajal nimetati Buddha dhammat Buddha sõnaks (buddha-vacana) või Buddha õpetuseks (buddha-sāsana), Meistri õpetuseks (satthu-sāsana)^[2] või lihtsalt dhamma’ks (kui tõde ja õpetus sellest tõest). Mõisted budism^[3], mahaajaana ja hinajaana ei olnud Buddha eluajal olemas. Tänapäeval nimetatakse dhamma ilmikjärgijaid ka buddhalasteks.

Theeravaada

Theeravaada (theravāda) [thera vanem, õppinud, targa ja kogenud bhikkhu austav tiitel + vāda õpetus, kõne], ka theravaada, ehk „vanemate õpetus“ esindab Buddha enda poolt loodud algset sanghat, kes õitseb tänini algupärasel kujul Sri Lankal, Tais, Kambodžas, Birmas (Myanmaris), Laos, Bangladeshis ja Põhja-Vietnamis (Mekong delta piirkonnas). Kuna theeravaada on levinud peamiselt Kagu-Aasias, nimetatakse seda tänapäeval ka lõunabudismiks. Theeravaada järgib reeglina vaid Buddha antud algõpetust, mida püüavad selgitada hilisema päritoluga theerade ehk vanembhikkhude poolt kirjutatud selgitused (aṭṭhakathā). Seetõttu nimetatakse tänapäeval theeravaadat ka õigeks ehk ortodokseks õpetuseks (kreeka keeles orthodoxía: orthós õige; dóxa õpetus, austamine).

Termin „theeravaada“ esineb juba „Suttakogus“ toodud „[Arija] otsingu suttas“^[4]. Sri Lanka iidsete kroonikate kohaselt^[5] võeti terminid theravāda, theriya ja therika laialdasemalt kasutusele kolm kuud peale Buddha lõplikku vaibumist ehk parinibbaanat (parinibbāna) Rājagahas (tnp Rajgir), Vebhāra mäe nõlval asuvas Sattapanni koopas (sattapanniguhā) toimunud esimesel Sanghakogul.^[6]

Theeravaada on säilitanud tänini kogu algse Buddha õpetuse, mis kanti ette Auväärsete Ānanda Theera ja Upāli Theera poolt esimesel Sanghakogul ning kinnitati sealsamas 500 virgunud arahanti poolt. Kirjapandud Buddha õpetusi säilitati kolmes suuremas korvis, mistõttu hakati õpetuskogu nimetama „Tipitakaks“ [ti kolm + piṭaka korv] ehk „Kolmeks korviks“.

Esimese Sanghakogu kokku kutsujaks ja ka juhatajaks oli Mahā Kassapa Thera. Kogunemisel osalesid 500 Buddhaga võrdset virgunud arahanti. Seitsme kuu jooksul retsiteeriti läbi kõik Buddha õpetused ja juhised – nii dhamma kui vinaja (dhamma-vinaya) – ning virgunud arahantid kinnitasid üheselt, et tegemist on tõesti Gootama Buddha enda antud õige dhammaga.^[7]

Buddha ise on oma õpetust nimetanud ka äärmustest (anta) vabaks^[8], analüütiliseks õpetuseks (vibhajja-vāda).^[9] Algsuttades rõhutab Buddha oma järgijatele vaid tema, Tathaagata antud dhamma ja vinaja järgimise olulisust, mistõttu juhindub theeravaada vaid sellest, mida Buddha ise õpetas.^[10] Samas selgitas Buddha, et ühtegi dhammat, sh ka tema antud õpetusi, ei tohiks pimesi uskuda ega dogmana võtta ja juhendas dhammat selle viljade kaudu põhjalikult analüüsima.^[11] Seetõttu ei saa theeravaada olla dogmaatiline – kuigi mõnikord nii ekslikult väidetakse – vaid see on analüütiline.

Theeravaada on Buddha loodud algse sangha otseseim esindaja. Ülejäänud pärast Buddha surma tekkinud 17 haru vaibusid või hävitati moslemite sissetungil Põhja-Indiasse. Peale kolmandat Sanghakogu viis Ašoka poeg Auväärne Mahinda Theera kirjapandud paalikeelse Buddha originaalõpetuste kogu ehk Tipiṭaka ning Sanghakogu poolt koostatud selgitused Sri Lankale, misläbi jäid need moslemite hävitustööst puutumata ja säilisid tervikuna.

Buddha ei olnud jumal, pool-jumal, vaimolend, prohvet ega taevalik sõnumitooja.^[12] Ta oli tavaline inimene, kes vankumatu kõlbluse, tarkuse ja keskenduse arendamise kaudu vabastas end kõikidest plekkidest ja tulvadest ning saavutas uue sünni tingimuste lakkamise. Seetõttu ei ilmne Buddha üheski 31 olemasoluvallas, vaid viibib ainelisest ja ajalisest mõõtest väljaspool asuvas dimensioonis.^[13]

Buddha dhamma vundamendiks on (1) kõlbluse arendamine, (2) keskenduse arendamine ja (3) tarkuse arendamine.^[14] Olulisel kohal on isikliku vastutuse võtmine ja püüdlemine, kuna keegi – ei inimene, Buddha, bodhisatta ega jumal – ei saa teist olendit sansaarast ega dukkhast päästa. Vabaneda saab vaid see, kes asub teele (magga), ehk dhammat ja vinajat järgiv teadlikkuse ning keskenduse arendaja.^[15]

Laialtlevinud arvamus nagu theeravaada kohaselt saavutaksid virgumise vaid bhikkhud, ei vasta tõele. Algtekstide kohaselt saab küll parimal moel virguda vaid see, kes loobub koduelust ja pühitsetakse sangha liikmeks, kuid mitmed theeravaada tekstid kirjeldavad ka ilmikuid, kes kodus elades ja algset Buddha dhammat järgides sisenesid arija teele ja saavutasid virgumise.^[16] Näiteks „Suur lõpliku vaibumise sutta“^[17] mainib ära 500 Nādika’s elanud ilmikut, kellest said vooguastunud (sotāpanna) ning „oluliselt rohkem kui 500“ ilmikut, kellest said ükskordnaasjad (sakadāgāmi). „Janavasabha sutta“^[18] kirjeldab suisa 2 400 000 Magadha järgijat, kellest said ükskordnaasjad (sakadāgāmi). „Suur lõpliku vaibumise sutta“^[19]  mainib 90 ilmikjärgijat, kes õiget dhammat järgides said ükskordnaasjateks (sakadāgāmi) ja rohkem kui 50 ilmikjärgijat, kellest said mittenaasjad (anāgāmi), kes saavutavad lõpliku vaibumise järgmises ja viimases olemasolus deevade vallas ehk Puhtas elupaigas. „Mahāvaccha suttas“^[20] selgitab Buddha, et on oluliselt rohkem kui 500 neid ilmikjärgijaid (sāvaka), kes kannavad valgeid riideid, elavad kõlbelist elu, naudivad ilmalikke naudinguid, on hävitanud kahtluse ja viis madalamat köidikut ning saanud mittenaasjaiks (anāgāmi).

Theeravaada õpetus põhineb Buddha antud neljal tõel ja kaheksaosalisel teel. Olemasolu nähakse kui dukkha avaldust, mis ilmneb viie klammerdumise kogumiku kaudu.^[21] Kõik olevasolev on püsitu (anicca),  lõplikku rahulolu mittesisaldav ehk kannatuslik, vaevav (dukkha), minatu (anattā)^[22] ning tingitud.^[23] Olulisel kohal on õige dhamma teadmine, mis võimaldab välja kujundada õige vaate, millest sõltuvad kõik ülejäänud tee osad ja õpetuse teostamise õigsus ja tulemuslikkus.^[24] Algõpetuse teostamisel on rõhk oskusliku ja kõlbelise käitumise arendamisel ning oskamatu ja kõlbetu käitumise hülgamisel, teadlikkuse ja keskenduse (st džhaanade treenimisel) ning teadmiste (ñāṇa) saavutamise kaudu mõistmise (bujjhati) ja tulvade lakkamise (āsavakkhaya) saavutamisel, mille haripunktiks ongi virgumisse ja nibbaanasse ehk vaibumisse (nibbāna) jõudmine juba selles elus.^[25]

Theeravaadas ei kasutata veedadest, tantrismist, hinduismist jm pärit salatekste ehk tantraid (sansk tantra), kosmilisi diagramme ehk jantraid (sansk yantra) ega salasõnalisi vormeleid ehk mantraid (sansk mantra), mida praktiseerivad mittetheeravaada koolkonnad (vadžrajaana, eriti Tiibeti budism). Küll aga retsiteeritakse sõna-sõnalt Buddha antud suttaid ning arendatakse Buddha, dhamma ja sangha lakkamatut meelespüsimist. Buddha õpetas:

On võimatu, et vaatetäiusega isik tunnistaks [peale Tathaagata] teisi õpetajaid.^[26]

Palvetamine ja Buddhalt millegi ainelise või nauditava palumine on theeravaada kohaselt oskamatu käitumine. Buddha loobus maisest varast, lähisuhetest ja naudingutest ning õpetas ka munkadele asjadest, lähisuhetest ning naudingutest loobumist. Kannatustest saab välja viia vaid õigel vaatel põhinev loobunud mõtlemine.^[27]

Retsiteerimise eel süüdatud küünal või õlilamp väljendab tarkuse valgust, mis hävitab teadmatuse pimeduse. Lõhnaviiruk ja lilled sümboliseerivad püsitust (anicca) ning Buddha kuju ees kummardamisega väljendatakse austust Õpetajale (mis ei ole palvetamine!).^[28] Buddha kuju, tema säilmete või ka bhikkhu säilmete ees virgumise ning lõpliku vaibumise üle mõtiskledes ning küünla või lõhnaviiruki süütamisel võib lausuda mõttes või kõva häälega „Valguse puudža“ või „Hea lõhna puudža“.

Buddha enda sõnade kohaselt on tema maisele kehale austuse avaldamine aja raiskamine ja selle asemel tuleks otsustavalt püüelda virgumisele ning dhamma nägemise saavutamisele.^[29]

Kuigi theeravaada esindab varajast buddhalust ehk seda, mida Buddha ise rääkis, leidub siingi (peamiselt nn abhidhamma koolkonna loodud) küsitavaid algõpetuse tõlgendusi, nagu näiteks hetkelise keskenduse (khaṇika samādhi) idee, bhavaṁga tõlgendused, džhaanade täpne vastavus olemasolu valdadele jms. Kui Buddha eluajal said kõik ekslikud vaated ja arusaamad Õpetaja enda poolt koheselt parandatud, siis peale Buddha parinibbaanat viisid erinevad tõlgendused koolkondade tekkimiseni. Ka Buddhaghosa^[30] selgitused sisaldavad mõningaid uuenduslikke ideid, mille taga võis olla soov populariseerida Buddha õpetust või kohandada see kohaliku kultuuri ja inimeste ootustega. Pole võimalik lõpuni väita, et rohkem kui 2500 aastat vana paalikeelne Tipiṭaka ei sisalda tekstide toimetamist või hilisemaid täpsustusi, kuid ühtegi radikaalselt erinevat lisandust need tekstid ei sisalda. Küll võib aga siiani näha paljudes budistlikes templites jumalate kujusid, mis annavad tunnistust varasema usundi segunemisest Buddha õpetusega. Näiteks Sri Lanka templites võib kohata erinevate jumaluste kujusid, mis pärinevad ajast, mil Sri Lanka kuningad abiellusid peamiselt Lõuna-Indiast, aga ka mujalt pärit printsessidega. Et kuningas saaks minna templisse Buddhale austust avaldama ja võtta kaasa ka erinevaid usundeid järgivad naised, ehitati kuninga naiste jaoks templi äärde erinevatele jumalustele austuse avaldamiseks väikesed pühakojad. Sestap võib osade budistlike templite juures kohata kas hinduistliku jumala Ganeša (sansk gaṇeśa) ehk Ganapati (sansk gaṇapati) kuju (elevandi peaga õnnetoov ja takistusi ületada aitav jumal), kes on legendi kohaselt jumal Šiva ja jumalanna Pārvatī poeg, ning teiste jumalate kujusid. Buddha pole keelanud ilmikutel jumalatele austust avaldada,^[31] kuid bhikkhu puhul on „Vinajakorvi“ kohaselt jumalate kummardamine ja neilt abi palumine oskamatu.

            Theeravaada on levinud järgmistes maades:

            Lõuna-Aasias:

• Nepaal (10% elanikkonnast)
• Sri Lanka (70% elanikkonnast)
• Bangladesh (0,7% elanikkonnast)
• Mizoram, India

            Kagu-Aasias:

• Kambodža (95% elanikkonnast)
• Laos (67% elanikkonnast)
• Myanmar (89% elanikkonnast)
• Tai (95% elanikkonnast)
• Vietnam

Mujal Aasias:

• Hiina
• Malaisia 
• Indoneesia
• Singapur

Eestis esindab Buddha algõpetust Eesti Theeravaada Sangha.^[32]

Mahaajaana

Mahaajaana (mahāyāna [maha suur, väärikas, ülev + yāna minemine; liikumisvahend, vanker, sõiduk]) ehk „suur sõiduk“ on üldnimetus umbes 1. sajandist m.a.j alates tekkinud uutele budistlikele koolkondadele ja sektidele, kes peamiselt järgivad oma liini õpetajate tekste ning oluliselt vähemal määral Buddha algõpetust. Kui vadžrajaana budismil on umbes 10 miljonit järgijat, siis mahaajaana budismi suurima voolu moodustavad Puhta maa filosoofia järgijad, keda on ligikaudu 150 miljonit.

Täpne mahaajaana tekkeaeg on teadmata, kuid alguse sai see eraldunud mahāsāṁghika nikāya’st, olles oluliselt mõjutatud ilmikjärgijate tegutsemisest ja nende ootustest. Peamiselt järgitakse mahaajaanat põhjapoolsetel aladel, sh Hiinas, Tiibetis, Koreas, Mongoolias, Taiwanis, Vietnamis ja Jaapanis. Mahaajaana budismi alla liigitatakse nii zen budism, puhta maa budism, tiibeti budism jt hiljem tekkinud koolkonnad ja koolkondadesisesed sektid. Ida-Aasia koolkondi nimetatakse tänapäeval ka idabudismiks.

End ise algselt mahaajaanaks nimetanud koolkonna tekstid vastanduvad osaliselt Buddha antud algõpetusega ja nimetavad Buddha loodud sanghat ja sellest väljakasvanud koolkondi halvustavalt hinajaanaks [(hīnayāna) hīnā (sõnast hāyati) „alam“, „madalam“; „vilets“, „armetu“; „alatu“, „nurjatu“, „põlastusväärne“; „puudulik“ (halvustavas mõttes) + yāna „sõiduk“, „vanker“]. Buddha algne sangha sellist sildistamist omaks ei võtnud ja on jäänud tänini neutraalsele seisukohale.

Kuna iidses Indias peeti õpetaja õpetuse muutmist madalaks nähtuseks, ei olnud mahaajaana Indias elujõuline. Väljaspool Indiat hakkas mahaajaana aga jõudsalt levima ning muutus lubadusega juhtida kõik olendid kiiresti virgumisele ka ilmikute seas kiiresti populaarseks.

2.-5. sajandil m.a.j kujunesid välja mitmed mahaajaana filosoofiat järgivad sektid, sh Nāgārjuna filosoofiat järgiv keskteeõpetus (sansk: madhyamaka, ehk śūnyavāda tühjuseõpetus, ehk niḥsvabhāvavāda mitte-svabhāva õpetus) ja joogapraktika (yogācāra, ehk vijñānavāda teadvuseõpetus, ehk vijñaptivāda ideedeõpetus, ehk vijñaptimātratāvāda ainult kujustamise õpetus) jt. 2. sajandil m.a.j elanud bhikkhu Nāgārjuna (u 150.-250. a m.a.j) arendas välja tühjuse (sansk śūnyatā) filosoofia ja kirjutas seda tutvustavad Mūlamadhyamakakārikā, Śūnyatāsaptati jt tekstid. 4. sajandil m.a.j elanud mahaajaana õpetajad Asanga ja Vasubandhu kirjutasid tohutul hulgal uusi tekste, mida paljud mahaajaana sektide liikmed järgivad tänase päevani. Kuna uute suutrate kirjutamine jätkub ka tänapäeval, pole täpset mahaajaana suutrade arvu võimalik teada.

Mahaajaana järgib peamiselt enda koolkonna virgumata õpetajate loodud bodhisattva filosoofiat, mille kohaselt puhastab mahaajaana järgija oma meele plekkidest, kuid ei lahku nibbanasse / nirvaanasse. Tekstide kohaselt jääb bodhisattva tee teostaja suurest kaastundest sansaarasse, võtab kõik teiste kannatused enda kanda ja juhib kõik olendid virgumisele, ja virgub ise viimasena. 

Buddhat nähakse mahaajaanas rohkem surematu jumaliku olendina, kes ei ole lõplikult vaibunud, vaid sünnib ikka ja jälle inimese või muu olendina, et inimesi virgumisele aidata.

Mahaajaana õpetus usub müstikat ja austab pühakutena bodihisattvaid, kes legendide kohaselt on bodisattva tee teostanud ja saavutanud virgumislähedase seisundi. Spekuleeritakse, et ka Buddha olevat käitunud samamoodi ning usutakse, et praegugi jätkab ta inimeste juhendamist ja aitamist. Kõik mahaajaana uskumusi jagavad ning bodisattvate ja jumaluste poole palvetavad ilmikud võivad mahaajaana filosoofia kohaselt virguda, mõnikord isegi äkitselt, näiteks mõne hüüde peale. Mitmed praktikad, mida ajalooline Gootama Buddha on bhikkhudele keelanud, või mis on tema algõpetuse kohaselt oskamatu (näiteks erinevate filosoofiliste vaidluste pidamine ehk nn „intellektuaalne jõukatsumine“, maagilistest jõududest ehk mantratest, jantratest jms abi otsimine, „seksuaalenergia sublimeerimine“ virgumise saavutamiseks, bodhisattvade ning erinevate buddhade või jumaluste poole palvetamine ning nendelt abi palumine jms) on mahaajaana praktikas olulisel kohal.

Mahaajaana ei pööra rõhku Buddhale kui ajaloolise isikule, vaid käsitleb teda kui kõige olemasoleva summa summarum’it läbi maagilise ja transtsendentaalse prisma. Usutakse, et Buddhast sai ülima jumala taoline, kogu universumit läbistav kõiketeadev ja kõikehoomav vägi.

Mahaajaana uued suutrad on kirjutatud umbes 1. sajandil e.m.a - 5. sajandil m.a.j, peamiselt sanskriti keeles. Paljud neist on pandud kas ajaloolise Buddha Gootama või teiste buddhade suhu ning sisaldavad ohtralt müütilisi ja ontoloogilisi spekulatsioone. Seetõttu tõdetakse mõnikord mööndustega, et tänapäeva budism on religiooniks muutunud ateism.

Uute suutrate põhirõhk asub tavaliselt tühjuse mõistmise kaudu buddhasuse saavutamisel. Selleks peab bodhisattva läbima 10 etappi, mille kaudu peaks ta hakkama nägema kõiki olendeid ühendavaid kosmilisi niite ning saavutama olemasolule vastava nägemise.

Mahaajaana väidab, et nende õpetused pärinevad Buddha enda suust ega vastandu theeravaada algõpetusega, vaid hoopis täiendavad neid.^[33] Ilmselt suurim erinevus kahe suurema koolkonna vahel ongi mahaajaana hilisema päritoluga ja Buddha suhu pandud bodhisattva ideaal, mis on mahaajaana järgijate ideaaliks.

Kui theeravaada suttades toodud virgumistee juhised on selged ja täpsed ning korduvad suttast suttasse, rõhutades erakluse, kindla elurütmi ja džhaana arendamise olulisust ning arahanti tee ja vilja saavutamist, siis mahaajaana baasõpetused ning põhimõtted on sageli laialivalguvad, ebamäärased, müütilised, õpetajakesksed ja osaliselt vastukäivad.

Mahaajaana filosoofia kasutab termineid bodhisattva sõiduk (sansk bodhisattvayāna), üksimõistnu sõiduk (sansk pratyekabuddhayāna) ja järgija sõiduk (sansk śrāvakayāna), kuid ei kasuta terminit arahanti sõiduk (arahatta-yāna). Rõhutades bodhisattva ideaali ja nimetades arahanti tee madalamaks, ei võta mahaajaana arvesse tõika, et Buddha ise oli samuti arahant nagu ka kõik üksimõistnud (pacceka-buddha) ning dhamma teostanud ja virgunud õpilased (sāvakā). Kui theeravaada tekstide kohaselt on üksimõistnu, isemõistnu ja arahanti virgumine (bodhi) sama^[34], siis mahaajaana uute suutrate kohaselt on need erinevad.

Mahaajaana tituleerib theeravaadat ekslikult isekaks, kuna usub, et algõpetus keskendub vaid enese päästmisele, samas kui mahaajaana kavatseb absoluutselt kõiki elusolendid virgumisele juhtida. Buddha on aga õpetanud, et esmalt peab bhikkhu ise püüdlema ja saavutama vabanemise ja alles seejärel oskab ta kõige paremal viisil saavutatud kogemuspõhist taipamust appi võttes juhtida ka teised virgumisele. Ka on Buddha kinnitanud, et vaid vähesed kuulevad õiget dhammat, teostavad seda õigesti ning saavutavad õige virgumise, samal ajal kui suurem osa olenditest ei virgu.^[35] Väide, nagu theeravaada ja arahanti tee oleksid isekad, ei saa mingil juhul vastata tõele, kuna hoolimatusel ja minakesksel vaatel (atta-diṭṭhi) põhinev isekus välistavad kaastunde ja tarkuse, mis on eeltingimused vooguastunu (sotāpanna) teele sisenemiseks ja vaibumise ehk nibbaana saavutamiseks. Buddha ei ole kunagi õpetanud isekat teed, vaid õpetas isekast minast loobumise teed, millele theeravaada õpetus ka rajaneb.

Uskudes, et nemad suudavad enda loodud bodhisattva filosoofia abil rohkem inimesi virgumisele viia, rõhutavad mahaajaanid oma õpetuse universaalsust, paremust ning ülemlikkust. Nii mahaajaana kui vadžrajaana peavad bodhisattva ideaali arahanti õpetusest kõrgemaks ning järgivad sellesisulisi uusi tekste. Kuna Buddha algtekstides bodhisattva filosoofiat ei eksisteeri, on mahaajaana loonud loendamatul arvul uusi bodhisattva lugusid ja suutraid, millest ühed on pandud Buddha suhu ja teised on avaldatud õpetaja enda nime alt. Algupärases õpetuses on Buddhat nimetanud bodhisattaks vaid iseennast, neid kes said buddhaks enne teda ja tulevast buddha Metteyya’t.

Chan, zen, sŏn, thien ja sōtō

Hiina chan, Jaapani zen, Korea sŏn või seon ja Vietnami thien on Ida-Aasia koolkonnad, mis moodustavad peamised mahaajaana kloostriliigid Hiinas, Koreas ja Vietnamis ning alla veerandi budistlikest templitest Jaapanis.

Ch’an (ching’t’u) sekti päritolu on ebaselge, kuna tekstides esinevad õpetajad ei ole tõeliste ajalooliste isikutena tuvastatavad. Pärast seda kui Hui-neng veetis 15 aastat mägedes džhaanat arendades ja hakkas seejärel õpetama, kasvas ch’an sekt kuuenda patriarhi Hui-nengi (637.-723. a m.a.j) juhtimisel umbes 500-liikmeliseks, selgelt eraldunud kultussektiks.

Ch’an esteetika avaldas suurt mõju Hiina ja Jaapani kunstile. Ch’an’i kunstnikud lükkasid tagasi Hiina ja India traditsioonilise sümmeetria ja ikonograafia. Nende sihiks oli äärmuslik minimalism, mis väljendus soovis pakkuda minimaalse pintslitõmbe ja värvivarjundiga maksimaalset tähendust, jõudu ja harmooniat. Kunstnike jaoks sai sellest meetod ja vaatlejate jaoks uus keskenduse vorm. Sageli samastatakse zen’i ka keskaegse Jaapani ilmalike kunstidega nagu näiteks teetseremoonia, tindimaal jms.

Ch’an’i kirjeldatakse kui vaistliku mõistmise koolkonda, mis on olnud innustuseks Jaapani zen koolkonnale. Ch’an’i võtmeelementideks on (1) eriline ülekanne väljaspool õpetust, (2) kirjalike tekstide autoriteedi mittetunnistamine, (3) otse südamesse vaatamine, (4) oma olemuse nägemine, ning (5) buddhaks saamine.

Zen-budism arenes välja ch’an koolkonnast, mille viis Hiina Sung-dünastia ajal 10. sajandil Hiinast Jaapanisse hiina bhikkhu Huineng. Jaapanis oli zen’il algselt suhteliselt väike järgijaskond, kuid alates 12. sajandist hakkas see kasvama. Zen’i keskmeks on uskumus, et igaüks võib saavutada otsese vaistliku taipamise kaudu virgumise. Selleks on vaja inimesel leida endale sobiv õpetaja, meetod ja keskkond.

Jaapani sōtō ehk sōtō-shū koolkonna looja Dōgen (1200–1253) õpetas keskenduse vormidena lihtsat virgumist (shikantaza) ja teadlikku igapäevaelu elamist.

Vadžrajaana

Vadžrajaana [(sansk vajra) vadžra hinduistlik sümbol, mis tähistab veedade jumala Indra välgusarnast kõikepurustavat relva; teemant + yāna „minemine“; „liikumisvahend“, „vanker“, „sõiduk“) ehk teemantsõiduk, ka teemantvälksõiduk, mantrajaana, lamaism, tantrajaana, on tantristlik sekst, mis tekkis umbes 7. - 8. sajandil m.a.j (1200 - 1300 aastat peale Buddha parinibbaanat). Vadžrajaana mõiste viitab peamiselt Tiibeti budismile, aga ka Hiina esoteerilisele budismile ja Jaapani Šingoni koolkonnale.

Tiibetis tekkinud ja arendatud tantristlik budismi vorm on segu Buddha algõpetusest (mis moodustab vadžrajaana õpetuse väiksema osa), mahaajaanast, hinduismist, tantrismist, šamanismist ning kohalikest ja muudest religioonidest (džainism, Tiibeti bön, taoism, Jaapani šintoism)^[36] pärit uskumustest, ebausust ja koolkonna virgumata õpetajate endi filosoofilistest spekulatsioonidest. Kuna vadžrajaana dharma erineb (kohati isegi radikaalselt) ajaloolise Buddha Gootama algsest virgumisõpetusest, käsitlevad osad mahaajaana koolkonnad seda mahaajaanast eraldiseisva sektina, kuid ei ole ainsatki vadžrajaana sekti, mis ei määratleks ise end mahaajaanana.

Vadžrajaana on peamiselt levinud Tiibetis, aga ka Mongoolias, Nepaalis ja Bhutanis. Tänapäeval kasutatakse Tiibeti tantristlikule vadžrajaanale viitamisel ka mõistet põhjabudism. Kaasajal on tiibeti budism levinud üle maailma, eriti pärast 1959. aastat, mil dalai-laama rändas Indiasse, kuhu nüüdseks on rajatud erinevate tiibeti budismi sektide kloostrid. Tiibeti budismis on neli suuremat sekti: (1) ningma (loodud 8. saj), (2) kagyu (11. saj), (3) sakya (1073) ja (4) gelug (1409). Kolmest budismi põhikoolkonnast on vadžrajaanal kõige vähem järgijaid.

Tantrism tekkis umbes 1. sajandil m.a.j Indias ja põhines tantratena tuntud tekstidel.  Tantrism sisaldab rohkelt rituaale ja maagiat ning esoteerilisi filosoofiaid, sh müstilisi sümboleid, salatekste, salamantraid jm Buddha algõpetusest väga erinevaid, sh ka erootilisi praktikaid. Sõna tantra viitab kõige avaramas mõttes rituaalsete või sakramentaalsete tegevuste kasutamisele jumalike energiate suunamiseks, mis sisaldab ka jumalate kummardamist. Vadžrajaana järgijad ise usuvad, et erinevate dharmade ja praktikate liitmise tulemusena esindab vadžrajaana kõige kiiremat ja arenenumat virgumise teed.

Vadžrajaana traditsioonis antakse õpilasele esoteerilised salaõpetused vahetult oma meistrilt, sageli üks-ühele. Praktika hõlmab mitmesuguste energiate, sealhulgas seksuaalenergia kanaliseerimist virgumisenergiaks, eesmärgiga saavutada vaimne valgustumine. Rituaalide rohkus, keerukus, range hierarhilisus ja algõpetusega kohati vastuolulised elemendid tuginevad laamade (preestrite) reinkarnatsiooni filosoofiale. Seetõttu nimetatakse Tiibeti budismi sageli ka lamaismiks. Peamised lamaismi tekstid pärinevad sanskritikeelsetest algallikatest ja tõlgiti tiibeti keelde ajavahemikus 8. kuni 13. saj.^[37]

Tiibeti vadžrajaana on tugevalt mõjutatud mittebudistlikust bön religioonist, kus šamaanid teostavad erinevaid rituaale deemonite peletamiseks ja jumalate rahustamiseks. Tiibeti budismis on välja mõeldud müriaad uusi jumalikke olendeid. Kuigi tänapäeva maahaajaana õpetlased püüavad neid olendeid tõlgendada kui erinevate meele seisundite sümboleid, aktsepteerib enamik tavainimesi, sealhulgas paljud tiibeti budismi praktiseerijad, neid siiski reaalsusena.

Paljud lamaismi rituaalid on väga keerukad ning kätkevad deemonite ja jumalate kummardamist, manamist jms. Mitmed kõrged laamad tunnistavad, et taolised ebausul põhinevad praktikad ja rituaalid, sh jumalate ning deemonite kummardamine, seksuaalenergia kanaliseerimine jms, on vastuolus Buddha algsete õpetustega. Siiski põhjendavad nad taoliste tavade säilitamist ja edasiõpetamist väitega, et need esindavad budismi kõige varasemat ja algupärasemat vormi (mis aga ei esinda ajaloolist tõde^[38]).

Nii hinduistlikud kui ka tantristlikud tantrad õpetavad pañchamakara rituaale, mis võivad hõlmata afrodisiaakumite (suguiha, seksuaalset naudingut või potentsi suurendavate) ja psühhedeelsete ehk tunnetust ja taju muutvate ainete ning alkoholi (sansk: madya) tarbimist, liha (sansk: māṁsa), kala (sansk: matsya) ja kuivatatud teravilja (sansk: mudrā) söömist ning seksuaalvahekorda (maithuna) vaimse potentsiaali kasutamiseks ja teostamiseks. Keerulise ja väga privaatse rituaalprotseduuri eesmärgiks on naiselike ja mehelike arhetüüpsete põhimõtetega samastumine, mis kulmineerub pikka aega (maithuna) hoitava ritualiseeritud suguühtega (tavaliselt kasutati rituaalprotseduurides madalast seisusest naisi, sh prostituute). Bioloogilise orgasmi maha surumise ja pikaaegse seksuaalse erutuse hoidmise teel püüti saavutada müstiline kogemus, mis ületaks tavapärase identiteeditunnetuse ja aitaks samastuda arhetüüpsete olendite Shiva (meesjumalus, kes esindab universumi põhielemente) ja Shakti’ga (naisjumalus, liikumapanev jõud, kes toob need elemendid ellu ja paneb tegutsema), kogemaks püha abielu, jumalikku liitu üksteise ja kosmilise allikaga. Tantristlikus sümboolikas ei esine seksuaalsuse ja paljunemisega seotud erinevad aspektid, nagu nt suguelundite ühinemine, menstruaalvoog, rasedus ja sünnitus mitte ainult otseses bioloogilises tähenduses, vaid viitavad ka kosmilise loomeprotsessi erinevatele kõrgematele tasanditele.^[39] Viimastel sajanditel on hakanud tantrismi innukad kaitsjad ja pooldajad nõudma, et selliseid tantristlikke õpetusi tõlgendataks metafooriliselt, kuigi algselt järgisid vadžrajaana mungad ja ilmikjärgijad neid õpetusi sõna-sõnalt. Avalikult pañchamakara rituaale enam vadžrajaanas ei praktiseerita, kuid tänapäevalgi esineb tiibeti laamade (nii naiste kui meeste) seas romantilisi suhteid ning zen õpetajatel on lubatud isegi abielluda.^[40]

Nyingma koolkond tunnustab Samantabhadra’t (nn „algset buddhat“) dhammakeha (sansk: dharmakāya) ehk dhamma kehastajana, mis on lahutamatu õndsuse kehast (sansk: sambhogakāyast, piiritu vormiga peenkehast) ja loodud kehast (nirmanakāyast, lakkamatu avaldumise kehast).^[41] Selle koolkonna tantra on juurdunud Guru Padmasambavast, kelle tulekut ja tegevust olla Buddha ennustanud.^[42] Nyingma traditsioon on juurdunud Garab Dorje ja Yeshe Tsogyali õpetustest ning usub, et buddha tarkus ja kaastunne kiirgavad mitmesuguseid õpetusi, mis on kohandatud erinevate olendite võimetele, ja usaldatud „teadmiste hoidjatele“, nagu Dorjé Chörap, Vajrasattva ja Légi Wangmoché. Kuna varajaste õpetajate, sh Garab Dorje ja Padmasambhava, elulugudesse on lisatud aja jooksul rohkelt erinevaid müüte, on täpset ajaloolist tõde ja legende raske eristada.

Tiibeti budistlikke organisatsioone, rituaalseid tavasid ja tegevusi juhivad peamiselt templid ja kloostrid, kus usuline võim on laamade käes. Enamik Tiibeti budismis kasutatavatest rituaalobjektidest, jumaluste piltidest ja mantratest pärinevad tantrismist. Reeglina antakse seal õpetused edasi õpetajalt õpilasele suulisel teel. Kirjapandud „salatekstide“ ees kohtab sageli suurte kannatuste eest hoiatavat märkust neile, kes peaksid need salajased dharmad avalikustama.

Tiibeti budism johtub uskumusest, et kõik inimseisundid ja olukorrad, sh ka oskamatud, on omavahel seotud. Selle filosoofia kohaselt on iha ja viha sama, mis armastus ja õiglus, sansaara sama mis nirvaana jne.^[43]

Tiibeti budismi üheks eristuvaks õpetuseks on veel laamade, sh dalai-laamade, reinkarnatsioon ja tuvastamine. Paljud laamad on tuvastatud just jõukate ja mõjukate perede laste seast, keda seejärel perest eemaldatakse, õpetatakse ja juhendatakse, kuni nad on valmis võtma üle laama kohustused. Reeglina hakkavad need pered hiljem tiibeti kloostreid ja munkasid ka toetama. Dalai-laamad ustakse aga olevat kaastunde bodhisattva Avalokitešvara kehastused, kes lükkavat teadlikult reinkarneerumise ja lõpliku nirvaana saavutamine edasi, selleks, et juhendada kõik olendid enne virgumisele.

Tänapäeva Tiibeti mungad tegelevad sageli ka ilmalike või religioonipõhiste õpetustega, tegutsevad maagidena, tähetarkadena, mantramanajatena, ennustajatena, ravitsejatena jne.^[44] Tiibeti munkade tehtud ennustuste täitumise määr on samaväärne ilmikute poolt meelelahutuslikel eesmärkidel tehtud ennustuste täitumise määraga ning mantraravi tulemused on võrreldavad platseebo efektiga.

Puhas maa

Hiinas umbes 5.-6. sajandil m.a.j tekkinud Puhta maa (sansk śuddhāvāsa = buddhakṣetra) sekt liigitub mahaajaana alla. Mõned ajaloolased spekuleerivad, et see võis alguse saada Indiast, kuid tõendid selle kohta puuduvad ning vanimad teadaolevad tekstid on hiinakeelsed, mitte sanskritikeelsed. Enamlevinud arvamuse kohaselt asutas sekti hiina bhikkhu Hui Yuan (334.-417. a m.a.j).

Selle sekti õpetuse kohaselt eksisteerib puhas maa, kus elavad vaid mittenaasjad (anagami), kes ei sünni enam uuesti madalamates valdades (seega bodhisattvad seal ei sünni) ning saavad puhtal maal arahantideks. Seetõttu on kõik Śuddhāvāsa deevad Buddha õpetuse kaitsjad. Kui Hiinas on puhta maa sekt oma ülemmõju kaotamas, siis Jaapanis moodustab see suurima järgijate kogukonna, mis on täna tuntud rohkem puhta mõtte nime all.

Õpetuse järgi on kokku viis puhast maailma, mis on hävimatud: (1) Akaniṣṭha (akaniṭṭhaon), (2) Sudarśana (sudassī), (3) Sudṛśa (sudassa), (3) Atapa (atappa) ning (5) Avṛha (aviha). Kõik need maailmad pärinevad paalikeelsest algõpetusest. Puhtal maal elavat nii mahaajaana bodhisattvad Avalokiteśvara ja Manjushri, kui ka Buddha lähimad õpilased Sāriputta, Mahākassapa ning Buddha poeg Rāhula.^[45] Erinevalt algõpetustest ja zen koolkonnast julgustab puhta maa õpetus jumalaid kummardama ja jumalatele annetusi tegema.

Kuigi rõhuasetus bodhisattvatele avaldub ka siin templite ja koobaste kujutuste motiivides, on puhta maa kontseptsioon ületanud mahaajaanas valitseva traditsioonilise arusaama virgumisest, liikudes sammukese tagasi algse bodhisatta mõiste poole. Tegemist on populistliku sektiga, mis kuulutab, et virgumise võib saavutada igaüks, kes retsiteerib suutraid või lühikesi pühendumustekste, kummardab Buddha pilte ja jumalusi ning annetab templile raha. Puhas maa esindab Buddha õpetuse mitteintellektuaalset vormi, mis pöördus kõige otsesemalt miljonite Hiina vaeste ja kirjaoskamatute talupoegade poole, õpetades, et pühendumisega saavad nad vabaneda vaesusest ja viletsusest ning pääseda pärast surma puhta maa „paradiisi“, kus inimene saab sansaara vaevast vabanenuna nautida igavest õnne ja rõõmu.

Puhta maa puhtus viitab seisundile, mille bodhisatta saavutab virgumisel. Sektipõhise uskumuse kohaselt saavutab virgumise isegi ebapuhas, ahne, vihane ja pettekujutlustes inimene, kui tal on usk puhta maa loojasse ja valitsejasse Amitābha (Amida ehk Amitāyus) buddhasse, kuna Amitābha buddhal olla imeline võime päästa kõik, kes temasse usuvad. Amitābha buddhasse uskumise ja annetuste tegemise teel pääsevat järgmises elus puhta maa jünger puhtale maale, kus virgumine olla oluliselt lihtsam kui mujal. Rõhk on pühendumisel ja loobumisel, ka virgumissoovist lahtiütlemisel ning end täielikult Amitābha buddha hoolde usaldamisel.

Üheks praktikaks on pikaajaline ja sage nembutsu ehk „Ma võtan varjupaiga Amitābha buddhas“ retsiteerimine (jaapanis: „namu amida butsu“; hiinas: „namu amituo fo“). Kuigi Buddha algõpetuses puuduvad usundile omased tunnused (sh igavese, kõiklooja ja kõikvõimsa jumala olemasolusse uskumine; jumalalt soovitava palumine; soovimatu kogemuse tõlgendamine jumala kavatsusena; jumala meelehea soovimine; usk jumala võimesse patust ehk halvast teost puhastada; usk, et jumalal on võime teha inimene õnnelikuks nii selles elus kui peale surma jms), esinevad need hiljem loodud naivistlikus puhta maa filosoofias.

Kui puhta maa liikumine on müstiline, rõhutab tingimusteta usku ja jumalate poole palvetamist ning toetub teise puhastunud meele kaudu virgumise saavutamisele, siis theeravaada on maine, hoiatab pimeda usu eest ega sisalda jumalate kummardamist ning keskendub iseenda kõlbelise pingutuse ja meele puhastamise kaudu virgumise saavutamisele.

Kõik koolkonnad aktsepteerivad algupärasest theeravaada õpetusest pärit nelja tõde ja kaheksaosalist teed, sõltuvusliku tekke õpetust, kõigelooja jumala kontseptsiooni tagasilükkamist, olemasolu nägemist läbi kolme tunnuse, keskenduse arendamist ning teadmiste saavutamist. Kuigi algset õpetust järgiva theeravaada ja hilisema päritoluga mahaajaana ning vadžrajaana meetodid ja tavad on erinevad, on neil ühine lõppeesmärk – virgumise teostamine ning dukkhast ja olemasolurattast vabanemine.

THEERAVAADA JA MAHAJAANA
	Theeravaada Vanemate õpetus (therā-vāda) Buddha loodud algse sangha esindaja	Mahaajaana Suur sõiduk (mahā-yāna) Hiljem tekkinud vadžrajaana, zen jt
Levik	Lõunapoolne piirkond: Sri Lanka, Tai, Birma, Laos ja Kambodža ning Kagu-Aasia osad.	Põhjapoolne piirkond: Hiina, Taiwan, Jaapan, Korea, Mongoolia ja Kagu-Aasia osad (Vadžrajaana: Tiibet, Nepaal, Bhutaan).
Termini päritolu	Theeravaada [thera vanem(munk) + vāda õpetus] ehk vanemate õpetus on vanemmunkade, algselt Ānanda Theera ja Upāli Theera poolt edasiräägitud (vāda) Buddha algõpetusega, mis esimesel Sanghakogul kinnitati 500 arahanti poolt. Theeravaada ei ole hinajaana. Termin esineb ka Ariyapariyesanāsutta’s MN 26.	Mahaajaana [maha suur, ülev + yāna sõiduk] on Buddha loodud sanghast eraldunud sekti enda poolt kasutusele võetud nimi, millega vastanduti Buddha algsele sanghale, hakates seda halvustavalt nimetama hinajaanaks ehk madalaks sõidukiks [hīna halvem, madal(am); vaene, õnnetu; labane, põlastusväärne; ilma jäetud, puudulik + yāna sõiduk]. Theeravaada ei ole sellist sildistamist omaks võtnud.
Koolkond, sektid	Theeravaada on Buddha loodud algse sangha otsene järglane. Theeravaadas järgitakse vaid ajaloolise Buddha Gootama autentset õpetust. Ei mahu hästi religiooni mõiste alla (ei tunnista kõikloojat jumalat, ei kummarda jumalaid, ei palveta ega palu jumalatelt midagi jms). Põhineb kõlbluse, keskenduse ja tarkuse arendamisel ning selles elus virgumise teostamisel, et seejärel aidata ka teistel sama saavutada.	Theeravaadast skismaga eraldunud mahasanghikast tekkinud mahaajaana jaguneb paljudeks harudeks. Palju uusi vaateid ja erinevate õpetajate õpetusi; sageli segunenud usunditest ja kohalikust kultuurist pärit õpetustega. Bodhisattva õpetuses on virgumine lükatud hoomamatusse kaugusesse. Vadžrajaana (Tiibeti budism) on tantristlik, esoteeriline praktika ja rituaalne religioon. Puhas maa rõhutab usu arendamise olulisust Amitābha buddhasse ja julgustab jumalate kummardamisele. Zen keskendub džhaanade arendamisele, olles seeläbi algõpetusele lähim mahaajaana koolkond.
Õpetuse allikas	Kõiki virgunud Buddha õpetusi (dhamma) sisaldav ainuke terviklikult säilinud paalikeelne Tipiṭaka, ehk „Kolm korvi“: 1.   „Vinajakorv“ (Vinayapiṭaka, 5 raamatut) 2.   „Suttakorv“ (Suttapiṭaka, 5 kogumikku) 3.   „Abhidhammakorv“ (Abhidhamma-piṭaka, 7 raamatut)	„Tripitaka“, jagatud samuti kolmeks suuremaks osaks: vinaja, suutrad ja abhidharma. Sisaldab väiksemal määral paalikeelse Tipiṭaka sanskritikeelsed tõlkeid ja määratul hulgal koolkondade endi virgumata õpetajate kirjutatud suutraid, millest osad on pandud Buddha ja tema järgijate suhu (ehk on Buddha hinnangu kohaselt võltsitud). Sisaldab erinevaid filosoofilisi (sala)tekste ja raamatuid. Igal koolkonnal on teistest erinev „Tripitaka“. Vadžrajaana „Tripitaka“ sisaldab hinduismist, tantrismist, šamanismist ning kohalikust religioonist pärit filosoofiat ja praktikat ning enda koolkonna virgumata õpetajate filosoofilisi õpetusi.
Keel	Maagadhi riigis räägitud maagadhi keel (māgadha-bhāsā) ehk paali keel (pāḷi), milles Buddha oma õpetused edasi andis.	Sanskriti keel (millesse Buddha keelas oma õpetuse tõlkimise).
Õpetaja	Ajalooline Gootama Buddha.	Gootama Buddhale lisaks loendamatul arvul uutes õpetustes sisalduvad väljamõeldud buddhad (nagu näiteks Amitabha buddha, meditsiinibuddha jt) ning koolkonna enda õpetajad, kellele lisandub müriaad väljamõeldud bodhisattvaid.
Siht	Buddha õpetatud arahanti ehk arija tee kaudu virgumine. Ka Buddha oli arahant. Kõik buddhad olid varem bodhisattad. Hetkel on vaid üks bodhisatta, Metteyya, kellest saab järgmine Buddha.	Virgumisolendi (sansk bodhisattva) tee, uute õpetajate filosoofia (mida ajalooline Gootama pole õpetanud). Tuntud bodhisattvad on Avalokiteśvara ehk Padmapani, Mañjuśrī, Kṣitigarbha ja Samantabhadra. Põhineb trikāya filosoofial.
Õpetuse sidusus	Õpetus on üks ja eriarvamusi tõlgenduse suhtes esineb harva.	Õpetused erinevad ja on kohati vasturääkivad, kõikide koolkondade õpetajate kirjutisi käsitletakse Buddha dhammaga võrdse dharmana; toimub pidev koolkondadevaheline dharma-debatt.
Järgijad	Reaalsed ajalooliselt tuvastatavad isikud, kellest algõpetuse kohaselt paljud ka virgusid.	Rohkelt reaalsete, ajalooliste isikutena mittetuvastatavad ja mittevirgunud bodhisattvad.
Templid	Templis tavaliselt üks Buddha kuju, millele avaldatakse austust ja mille ees põletatakse õpetaja mälestuseks küünlaid ja viirukeid.	Võib olla detailides väga tähendusrikas, „peidetud salasõnumitega“. Templis võib olla saal Sakyamuni Buddha ja kahe järgija jaoks, Amitabha ja meditsiinibuddha ning 3 peamise bodhisattva jaoks. Bodhisattva austamine ületab üldjuhul ajaloolise Buddha austamise.
Rituaalid	Vähe rituaale, rõhk lihtsusel.	Rohkelt erinevaid ja väga keerulisi rituaale. Vadžrajaanas näiteks rituaalid lahkunu jaoks, lahkunu aitamine teistpooluses, pälvimuste ülekandmine, peetade toitmine, tantristlikud formaalsused jms. Erandiks on zen, kus on vähe rituaale.
Mantrate, jantrate ja tantrate kasutamine	Halva ja ohu vältimiseks loetakse või retsiteeritakse kindlaid Buddha õpetusi, mida tuntakse kui kaitseid ehk kaitsetekste (paritta). Mantratest, jantratest, tantratest jt veedadest, brahmanismist, hinduismist ja mujalt pärit praktikatest hoidutakse. Retsiteeritakse peamiselt Buddha enda sõnu.	Tantristlikus vadžrajaanas on suur rõhk tantrate ehk salatekstide, jantrate ehk kosmiliste diagrammide ja mantrate ehk enigmaatiliste vormelite (salasõnade) kasutamisel. Teised mahaajaana sektid on lisanud oma igapäevaliturgiasse üksikuid mantraid. Enamasti retsiteeritakse enda koolkonna õpetaja koostatud tekste, harvem Buddha algõpetust.
Mõju	Mõningad kultuurilised ja keelelised mõjutused; vähesel määral brahmanism.	Sisaldab erinevate religioonide ja kohaliku kultuuri mõjutusi ning nende õpetustega vastastikust segunemist, nendega integreerumist ning püüdu ületada mittesobituvad aspektid müstiliste või mittetõestavate manipulatsioonide teel. Hiina budismis esinevad teatavad mõjutused konfutsianismist ja taoismist, mis omakorda mõjutasid põlisrahva uskumusi. Sama nähtus esineb Jaapanis ja Tiibetis.
Virgumis-teadvus (bodhicitta)	Rõhutatakse võrdselt nii enda kui teiste virgumise tähtsust, ning seda,  et enne kui saab kedagi teist juhtida virgumisele, peab ise olema virgunud. Veatult ja tulemuslikult on võimalik õpetada vaid seda, mida ollakse ise saavutanud.	Rõhutatakse teiste esmavabastamise olulisust ja määratletakse ennast kui kõikide olendite päästjat. Õpetatakse virgumist teistele, enda virgumine on lükatud loendamatute ajastuste kaugusesse.
Vaibumine (nibbāna)	Kõikide arahantide (nii isemõistnu, üksimõistnu, kui ka kuulmise teel virgunu) vaibumine on sama. Eesmärk on väljuda sansaarast ja saavutada nibbaana ehk vaibumine juba käesolevas elus.	Eristab kerge erinevusega kolme vabanemist, pidades ülimaks bodhisattva teed käies buddhaks saamist. Sansaara usutakse olevat sama mis nirvaana. Eesmärk on taevasse või buddhamaale pääsemine; nirvaana saavutamine on lükatud hoomamatusse (rohkem kui biljonite, triljonite ja enam) aastate kaugusesse.
Koolkondade sarnasused	• Siddhattha Gootama oma õpetajaks tunnistamine. • Kolme kalliskivi – Buddha, dhamma ja sangha kaitse alla minemine. • Nelja tõe ja kaheksaosalise arija tee teostamine. • Sõltuvusliku tekkimise tunnistamine. • Kõiklooja, kõikvõimsa ja igavese jumala spekulatsiooni tagasilükkamine. •        Kolme olemasolu tunnuse – püsituse, dukkha ja minatuse – ning virgumise kolme  osa – kõlbluse, keskenduse ja tarkuse – arendamine. •        Virgumisele viiva 37 dhamma teostamine, milleks on: 4 teadvustamise alust, 4 õiget pingutust, 4 saavutamise alust, 5 võimet, 5 väge, 7 virgumise tegurit ja 8 arija tee tegurit. •        Kolme virgunu tunnistamine, kelleks on: õigesti mõistnu, üksimõistnu ja kuulmise teel virgunu. Need kolm ei ole erinevad, vaid üks.

Nagu eeltoodust nähtub, ilmestab hiljem tekkinud koolkondi algõpetuse osaline tundmine ja valikuline tõlkimine, Buddha nimel all dhamma „uuendamine“, „täiendamine“ või „edasiarendamine“ ning (alg)tekstide koolkonnapõhise vaate kohane tõlgendamine.  Vaatamata sellele, et filosofeerimine on Buddha antud vinaja kohaselt eksimus,^[46] jätkub ka tänapäeval mittetheeravaada koolkondades uute filosoofiliste tekstide kirjutamine, Buddha suhu panemine ja (algõpetuse seisukohast vaadatuna vale) dhamma järgimine. Rõhk on bodhisattvate ja oma sekti õpetajate kummardamisel ning nende koostatud tekstide kordamisel ja järgimisel, mistõttu puudub ka ühtne mahaajaana kaanon. Kui ühe sekti mahaajaanid tunnustavad teise mahaajaana koolkonna tekste vaid osaliselt, siis theeravaada tekstide algupäras ei kahtle üksi koolkond.

Traditsioon	irgumisideaal	Põhirõhk	Allikad
1. Theravāda	Buddhaga võrdne arahant	Plekkide (iha, viha, teadmatus jms) ning tulvade täielik ja lõplik lakkamine ning nibbaana ehk virgumise saavutamine	Algõpetuste kogu Tipitaka, sh MN 26, SN 22.59 jpt.
2. Mahajaana (varajane)	Bodhisattva → Buddha	Kaastunne + tarkus, universaalne päästmine	Aṣṭasāhasrikā Prajñāpāramitā, Śāntideva – Bodhicaryāvatāra
3. Madhyamaka	Prajñāpāramitā bodhisattva, tühjuse täielik mõistmine, mille alla on arvatud ka sõltuvuslik tekkimine ehk pratītyasamutpāda	Filosoofiline tühjuse analüüs	Nāgārjuna Mūlamadhyamakakārikā.
4. Yogācāra / Cittamātra	Bodhisattva, kes saavutab kolme buddha keha e trikāya virgumise	Meele puhastamine ja transformatsioon	Asaṅga Abhidharmasamuccaya, Vasubandhu Triṃśikā.
5. Vadžrajaana	Vajrasattva-Buddha reaalsuse ja puhta Buddha loomuse äratundmine juba selles elus	Tantrapraktikad, jumalusejooga	Guhyasamāja tantra, Hevajra tantra, Tsongkhapa jt tiibeti kommentaariumid
6. Zen	Kenshõ/satori – tõeluse nägemine nii nagu see on/äratundmine, mõistmine	Otsene kogemus Buddha loomusest	Platform sutra, Dōgen Shōbōgenzō
7. Puhas maa	Sünd Sukhāvatī's, kus usutakse saavat buddhaks	Amitābha mälestamine ja usaldus	Sukhāvatīvyūha sūtrad
8. Nichiren	Buddha-loomuse avaldumine siin ja praegu. Nam-myoho-renge-kyo kui „virgumise vibratsioon”, mis toob esile inimese kaasasündinud Buddha-loomuse	Lotuse suutra ja selle suutra mantra	Nichiren’i kirjad ja kommentaarid Lotuse suutale

^[1] Geoffrey Parrinder  (ed), World Religions: From Ancient History to the Present, New York: Facts on File, 2009.
Samuti: R. C. Zaehner (ed), Encyclopedia of the World’s Religions, USA: Barnes & Noble Books, 1959.
David Levinson (ed), Encyclopedia of the World Cultures, New York: G. K. Hall & Company, 1994.

^[2] KN, Dhp 381, 382; Anguttaranikāya I, London: PTS, lk 294 jt.

^[3] Buddhism – Buddha + järelliide -ism kui eristatav tunnus või tava, süsteem, protsess, käitumisviis, eelarvamus, ebanormaalne seisund, liikumine, filosoofia, religioon.

^[4] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.

^[5] „Saare kroonika“ (Dīpavaṁsa 4. saj e.m.a), „Suur kroonika“ (Mahāvaṁsa 5. saj e.m.a) ja Samantapāsādikā („Vinajakorvi“ selgitus). „tehi caññehi therehi katakiccehi sādhuhi pañcasatehi therehi dhammavinayo ca saṁgīto. therehi katasaṁgaho theravādo ’ti vuccati.“ - Dīpavaṁsa, V osa.

^[6] Vt DVE, I osa, ptk „Esimene Sanghakogu“.

^[7] DA.i.3f.; 5ff.; Sp.i.4.ff.; Mhv.iii.3ff.

^[8] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[9] Vajjiyamāhitasutta AN 10.94.

^[10] Vt DVE, I osa, ptk „Õige õpetus (sammā-dhamma)“.

^[11] Kesamuttisutta ehk Kālāmasutta AN 3.65. Vt DVE, I osa, ptk „Dhamma“. Dhamma õppimine eeldab arukat ja kriitilist mõtlemist. 

^[12] Ariyapariyesanāsutta ehk Pāsarāsisutta MN 26.

^[13] Paṭhama[pari]nibbānapaṭisaṁyuttasutta KN Ud 8.1. Vt DVE, III osa, ptk „Virgumine ja vaibumine (bodhi, nibbāna)“.

^[14] Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[15] KN, Dhp 276.

^[16] Migasālāsutta AN 6.44.

^[17] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[18] Janavasabhasutta DN 18.

^[19] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[20] Mahāvacchasutta MN 73.

^[21] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11 jt.

^[22] Anattālakkhaṇasutta SN 22.59. Vt ka ptk „Kolm olemasolu tunnust (tilakkhaṇa)“.

^[23] Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1-2, Bahudhātukasutta MN 115 jt. Vt ka ptk „Sõltuvuslik tekkimine (paṭiccasamuppāda)“.

^[24] Micchattasutta AN 10.103; Mahācattārīsakasutta MN 117; Pubbaṅgamasutta AN 10.121; Vijjāsutta AN 10.105, Janavasabhasutta DN 18 jt. Vt ka DVK, I osa, ptk „Õige vaade (sammā-diṭṭhi)“.

^[25] Vt DVE, I osa, ptk „Virgumistee – nii nagu õpetas Buddha“.

^[26] „abhabbo diṭṭhisampanno puggalo aññaṁ satthāraṁ uddisituṁ.“ – Tatiyaabhabbaṭṭhānasutta AN 6.94; Paṭhamavagga AN 1.276.

^[27] Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[28] Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 29-33.

^[29] Vakkalisutta SN 22.87.

^[30] „Suure kroonika“ (Mahāvaṁsa) kohaselt sündis Buddhaghosa [buddha (mõistnu) + ghosa (hääl)] Magadha kuningriigis braahmani peres, Bodh Gaya lähedal (tema enda selgituste järelsõna põhjal aga pigem Lõuna-Indias asuvas Kāñcipuram’is). Kaotades veedade meistrina debati Auväärsele Revta’le veedade tähenduse ja abhidhamma alal, hakkas Buddhaghosa uurima paalikeelset Tipiṭaka’t ja selle selgitusi ning temast sai Buddha järgija. Otsides Indias kadunuks peetud teksti kommentaari reisis Buddhaghosa Sri Lankale ja peatus Anuradhapuras asuvas Maha Viharaya templis. Seal kirjutas ta selgitused paljudele Tipiṭaka kogudele. Arvatakse, et peale paalikeelsete selgituste koostamist põletas ta algsed singali keelsed käsikirjad. Enne surma läks Buddhaghosa Bodh Gaya’sse palverännakule, et avaldada virgumispuule austust. Vt ka: Imperial Gazetteer of India (1908). Madras: The presidency; mountains, lakes, rivers, canals, and historic areas – Provincial Series Madras. Calcutta: Superintendent of Government Printing.

^[31] Ādiyasutta AN 5.4 ja Pattakammasutta AN 4.61.

^[32] Vt: www.sangha.ee

^[33] Kuna suttad ja ka ajaloolised faktid seda väidet ei kinnita, siis theeravaada sellise arvamusega ei nõustu. Samuti ei toeta Buddha algõpetus mahaajaana seisukohta, mille kohaselt on usk piisav kõikide elusolendite päästmiseks.

^[34] Kaṇṇakatthalasutta MN 90. Vt ka DVE, III osa, ptk „Arahant“.

^[35] Catutthavagga AN 1.339-342; 347; 349.

^[36] Džainism tekkis buddhalusega üheaegselt brahmanistliku kultuuri rüpes ja põhineb mütoloogilisel tekkelool. Selle rajajat Mahāvīrat peetakse vaid varasemalt olemas olnud traditsiooni edasiviijaks. Džainismis puudub usk kõikloojasse jumalasse ning vaimne tee kulgeb tirthankarade eeskuju järgides, eesmärgiga vabastada hing (jīva) sinna kogunenud teoviljast. Bön on budismieelne Tiibeti algupärane usund. Taoism on meie ajaarvamise esimestel sajanditel välja kujunenud iidne Hiina filosoofiline õpetus ja religioon, mis juhendab, kuidas eksisteerida universumiga kooskõlas. Šintoism on jaapani pärimuslik usund, mis lähtub seisukohast, et kogu maailm on hingestatud ja vaimudega asustatud.

^[37] Lamanismi kohta vt täpsemalt: L. Austine Waddell. (1895). The Buddhism of Tibet or Lamaism. London.

^[38] Tiibeti budismi ajaloo kriitiline uurimine on keskendunud lamaismi algusaegade eraldamisele kaootilisest muinasjutulisest ja aja jooksul järjest täienevast narratiivist. Varajaste perioodide „ajalugu“ on kriitilise uurimuse põhjal ümber hinnatud, sealhulgas nii laamade endi kui ka kaasaegsete ajaloolaste seisukohast. Maṇi Kambum (tiibeti keeles: མ་ཎི་བཀའ་འབུམ, „Kogutud õpetusi Mani’st“, tiibeti budistlik õpetus, mis sisaldab 12.-13. saj erinevatel aegadel väljamõeldud bodhisattva Avalokiteśvara õpetusi) jt tekstid, mida varem käsitleti ajalooliste dokumentidena, on nüüdseks tagasi lükatud kui fiktiivsed. Neid peetakse hiljem, tihti sajandeid pärast sündmusi kirjutatuks, mida need väidetavalt kirjeldavad, ajal, mil kirjutamine polnud Tiibetis isegi tuntud.

^[39] White D. Gordon, Kiss of the Yogini: „Tantric Sex“ in its South Asian Contexts, Chicago: University of Chicago Press, 2006. Rawson Philip, The Art of Tantra, London: Thames & Hudson, 1978. Anandamurti Shrii Shrii, Discourses on Tantra, USA: Ananda Marga Publications, 1993.

^[40] Erik D. Curren, Buddha’s Not Smiling, Uncovering Corruption at the Heart of Tibetan Buddhism Today, Delhi: Motilal Banarsidass Publishers, 2006, lk i. Jefferi Paine kirjutab oma raamatus „Re-enchantment: Tibetan Buddhism Comes to the West“ tiibeti õpetajate Kalu Rinpoche, Chogyam Trungpa ja ameeriklannast õpetaja Catharine Burroughs ning dharma õpilaste vahelistest seksuaalsuhetest. Sama teema tõstatab Sherrill oma raamatus „The Buddha from Brooklyn“. Teemakohast lugemist pakuvad ka Michael Downing’i raamatud „Shoes Outside the Door: Desire, Devotion, and Excess“ ja „Exess at San Francisco Zen Center“. 

^[41] Kolme keha spekulatsiooni kohta vt DVE, I osa, ptk "Kolme keha spekulatsioon".

^[42] Algsuttad seda spekulatsiooni ei toeta.

^[43] Algõpetuse kohaselt on antu puhul tegemist vale vaatega, vt Brahmajālasutta DN 1 ja Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[44] Vt DVE, I osa, ptk „Virgumistee – nii nagu õpetas Buddha“. Loomaliku vale eluviisi kohta vt DVE, I osa, ptk „Kolmekordne treening“ ja „Loomalikult madalate teadmistega seotud valest eluviisist hoidumine (tiracchāna-vijjā micch-ājīva virati)“. Vt lisaks ka Brahmajālasutta DN 1.

^[45] Algõpetuse kohaselt saavutasid Sāriputta, Mahākassapa ja Rāhula virgumise ja lõpliku vaibumise ehk nibbaana, mistõttu ei ole võimalik, et nad elaksid mõnes nimetatud vallas.

^[46] Vinayapiṭaka, aga ka  Sāmaññaphalasutta DN 2, Brahmajālasutta DN 1 jt.