Õige vaade teo olemusest (kammassakatā sammādiṭṭhi)
Buddha õpetuse kohaselt on uue sünni põhjuseks olendite endi loodud teos, mistõttu on nad ka tegude omanikud (sakatā [sa + ka + tā]).
„Väiksemas teo analüüsi suttas“[1] õpetab Buddha braahmanist õpilasele Subha Todeyyaputta’le, kuidas eelmises olemasolus tehtud teod on seotud selle, käesoleva elu kogemusega:
Bhikkhud, olendid [on] tegude omanikud, tegude pärijad, tegudest põlvnenud, tegude sugulased ja tegude varjupaigas.
Millist iganes tegu tehakse – hüvelist või kurja –, seda samal määral [ka] saadakse.
Tegu [on see, mis] eristab olendid madalaks ja kõrgeks.
Kõik olendid on oma tegude omanikud (kamma-ssakā). Iga olend omab (saka) omaenda tegu – st kõikide olendite ainus ja tõeline omand, mis on nendega alati ja kõikjal kaasas, on nende endi oskuslikud ja oskamatud teod. Inimesed nimetavad enda omaks kulda, hõbedat, maja, asju ja ka inimesi, teisi elusolendeid jm, kuna arvavad neid omavat. Enda omaks peetava võivad aga hävitada vesi, tuli, maa või tuul ja see võib langeda varaste, vaenlaste või vallutajate saagiks. Lõpliku tõe (paramattha-saccā) seisukohast on aga tegemist mateeria ehk aine ehk vormiga, mida inimene võib küll selles olemasolus pidada enda omaks, kuid mis selle olendi keha surres jääb siia maailma maha ega liigu uue sünniga kaasa.
Kõik olendid on oma tegude pärijad (kamma-dāyādā). Kõikide olendite ainus pärand, mis nendega alati kaasas käib, on nende endi oskuslikud ja oskamatud teod. Kui inimesed pärivad vara, ei saa nad seda nimetada tõeliselt endale kuuluvaks, kuna kõik asjad, nagu ka asjade omamine, on ajutine nähtus. Ainus, mida saab pidada tõeliselt enda omaks, on tahtel põhinev oskuslik ja oskamatu käitumine ehk kamma, kuna vaid see käib olendiga kaasas sadu või tuhandeid uusi sünde ja maailmatsükleid. Kammat ei hävita vesi, tuli, maa või tuul ning see ei saa langeda varaste, vaenlaste ega vallutajate saagiks.
Kõik olendid on oma tegudest pärinenud (kamma-yonī). Olendite olemasoluvaldades ringlemise põhjuseks on nende endi oskuslikud ja oskamatud teod. Kui braahmanist õpilane Subha Todeyyaputta küsib Buddhalt, miks osad sünnivad madalas hõimus (nīcakulīnā) ja teised kõrges hõimus (uccākulīnā), selgitab Buddha, et iga sünd vastab eelmises olemasolus tehtud tegudele.[2] Seeläbi pärinevad kõik olendid iseenda tegudest.
Kõik olendid on oma tegude sugulased (kamma-bandhū). Kõiki sugulasteks või sõpradeks peetavad kehad kukuvad ühel päeval kokku ning lakkavad olemast. Oskuslikud ja oskamatud teod järgnevad aga kõikjale ning uues olemasolus on inimene oma varasemate tegudega seotud, mistõttu on tegu ainus tõeline sugulane.
Kõik olendid on oma tegude varjupaigas (kamma-paṭisaraṇā). Olendite ainus tõeline varjupaik, abi ja kaitse on nende endi oskuslikud ja oskamatud teod. Kui inimene läheb jumal Vishnu kaitse alla (vishnu-paṭisaraṇa) või jumal Rama kaitse alla (rama-paṭisaraṇa), siis nad usaldavad neid, usuvad Vishnu ja Rama kohta kirjutatut ning loodavad neisse uskumise, neid kujutavate kujude kummardamise ning ohverduste ja annetuste tegemise kaudu saavutada ihaldatava. Kuna aga kõik olemasolev on püsitu (anicca), dukkha ja minatu (anattā), on ka jumalused on ajalised, ega saa seepärast olla kindlaks ja kestvaks varjupaigaks.
Buddhas, dhammas ja sanghas võetakse varjupaik aga selleks, et õppida ja teostada kolmel oskuslikul juurel põhinevat tarkusega seotud käitumist (paññā-paṭisaṁyutta-kamma) ja pälvimuslikku (puñña) toimimist. Buddha meenutamisega arendatakse oskuslikku meeleseisundit ning saadakse vabaks maise kiindumusega seotud ahnusest (gedha).[3] Buddha meenutamise kasudeks on usalduse suurenemine, teadlikkus, tarkus, austus, pälvimus, rõõm, võime taluda raskusi, oskamatu (ahnuse, iha, viha) ilmnemisel kiire häbi tunnetus ja Buddha omadustele vastava tegutsemise nautimine.[4] Dhamma kui tõde aitab hoiduda kannatusse viiva teadmatuse eest. Buddha on õpetanud:
Kes elab dhamma järgi, seda kaitseb dhamma.[5]
Antud kontekstis tähendab dhamma nii tõde sellest, kuidas asjad tõeliselt on, kui ka õpetust, mis seda tõde selgitab. Kuigi dhamma meelespidamise arendaja meel ei vabane lõplikult ahnusest, vihast ja pettekujutlusest, püsib see siiski fokuseerituna dhammal, mille tagajärjel tekib meeles rõõm, mis omakorda tekitab keha ja meele rahunemise ning muudab meele keskendunuks (samādhi). Buddha loodud sangha kaitse alla minemine tähendab aga arija teele asunud ja virgumisele püüdlevate bhikkhude elava eeskuju austamist ja sellest innustuse saamist. Buddha on õpetanud, et nii tema ise (tathāgata), tema õpetuse teostanud arahant, kui ka Tathaagata antud dhammat ja vinajat järgiv ja teostav õpilane ilmuvad siia maailma nii deevade kui inimeste heaoluks, hüvanguks ja õnneks.[6] Sangha meelespidamise arendamine (bhāvanā) toetab ahnuse, viha ja pettekujutluse peatamist, loob rõõmu, peatab kõik takistused (nīvaraṇa). Sangha on elusaks Buddha autentse dhamma edasikandjaks ja teostajaks, kus on võimalik teostada inimese ülim potentsiaal – virgumine.
Tegu [on see mis] olendid eristab madalaks ja kõrgeks (kammaṁ satte vibhajati yadidaṁ hīnappaṇītatāyā). Olendeid eristab uus sünd kas madalamal või kõrgemal tasandil, mille põhjuseks on nende endi oskuslikud ja oskamatud teod. Seetõttu on kannatusest vabanemisele teele asunud inimesele oskuslik käitumine eeskujuks ja oskamatu käitumine hoiatuseks.
Olendite igapäevane eluviis ja käitumine esindab olevikus tehtavat tegu, mis saab teo toimepanemise järel kohe nende omandiks (kammassakā). Kuna olendid „pärandavad“ selle teo endale, nimetatakse olendeid teo pärijateks (kamma-dāyādā). Minevikus ja olevikus tehtud tegu on moodustuva teo eelkäija ja põhjustab uue sünni, mistõttu nimetatakse olendeid teost pärinevaks (kamma-yoni). Kuna tegu on alates teo sünnist olendiga vahetult ja katkematult seotud, nimetatakse olendeid teo sugulaseks (kamma-bandhu). Kuna vaid olevikus tehtav tegu saab olla olendi ainsaks ja tõeliseks kaitsjaks, on tegu olendi ainus varjupaik (kamma-patissarana).
Ümbersünd usundites
Kuigi kamma ja uus sünd on Buddha õpetuses olulised märksõnad, on usk surmajärgsesse eksistentsi esinenud ühel või teisel moel enamikes usundites. Tänapäeva islamis, sarnaselt kristlusele, puudub usk uude sündi, mis on aga olemas konfutsianismis ja taoismis. Hinduismis ja paljudes teistes idamaa usundites on teo ja uue sünni temaatika juhtival kohal. Isegi ristiusu varasemast ajaloost tuntud kirikuisa Origenes kirjutas kolmandal sajandil: „Kõik hinged tulevad maapeale eelmiste elude võitudest tugevamaks saanuna või kaotustest nõrgenenuna.“ Piiblis ei ole küll kasutatud terminit kamma, kuid teo ja tagajärje seaduspära esineb ka seal Apostel Pauluse sõnade läbi: „…sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab.“[7]
Oskuslik ja oskamatu tegu ning teovili
„Õige vaate sutta“[8], aga ka paljude teiste tekstide kohaselt määratleb õige vaate mõistmine:
1. mis on keha, kõne ja meele tasandil oskuslik ja kõlbeline,
2. mis oskusliku ja kõlbelise juur,
3. mis on keha, kõne ja meele tasandil oskamatu ja kõlbetu, ning
4. mis on oskamatu ja kõlbetu juur.
Valel vaatel põhinev oskamatu käitumine juhib uue sünni Apaaja kannatusterohkesse hävingulisse Niraaja valda (apāyaṁ duggatiṁ vinipātaṁ nirayaṁ) ja õigel vaatel põhinev oskuslik käitumine juhib uue sünni õnnelikku taevasesse maailma (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ).[9]
Tekstide kohaselt eristatakse kahte käitumissuunda (kamma-pathā):[10]
1. Oskuslik käitumissuund (kusala kamma-patha), milleks on 10 õnne toovat käitumist (sucarita) ja kõik, mis on juurdunud ahnusetusest (alobha), vihatusest (adosa) ja pettekujutlusetusest (amoha).
2. Oskamatu käitumissuund (akusala kamma-patha), milleks on 10 dukkhat toovat käitumist (duccarita) ja kõik, mis on juurdunud ahnusest (lobha), vihast (dosa) ja pettekujutlusest (moha).[11]
Täpsemalt käsitleb 10 oskuslikku ja 10 oskamatut tegu ning nende vilju ptk „Tegu (kamma)“ ja ptk „Õige vaade minatusest ja sõltuvuslikust tekkimisest“.
Virgunu ei loo uut sündi tootvat kammat. Buddhad ja arahantid ei loo uut sündi tootvat kammat, kuna on hävitanud idu ja nende iha ei võrsu enam (te khīṇabījā avirūḷhicchandā).[12] Ihast vabanenud arahantid tegutsevad isetu ja kiretu meelega.
[1] „kammassakā, bhikkhave, sattā kammadāyādā kammayonī kammabandhū kammapaṭisaraṇā. yaṁ kammaṁ karonti - kalyāṇaṁ vā pāpakaṁ vā - tassa dāyādā bhavanti.“ – Saṁsappanīyasutta AN 10.216. „kammaṁ satte vibhajati yadidaṁ hīnappaṇītatāyā.“ – Cūḷakammavibhaṁgasutta MN 135. Sama lõigu toovad ära ka Saṁsappanīyasutta AN 10.216, Paṭhamaāghātapaṭivinayasutta AN 5.161 jt.
[2] Cūḷakammavibhaṁgasutta MN 135.
[3] Anussatiṭṭhānasutta AN 6.25.
[4] Vimuttimagga.
[5] „dhammo have rakikhati dhammacāriṁ.“ – KN, Theragāthā, Dhammikattheragāthā, Thag 4.10.
[6] Bahujanahitasutta Iti 84.
[7] Pauluse kiri galaatlastele, Gl 7. Piibel.NET, http://www.piibel.net/#q=Gl%206&bv=EST_97.
[8] Sammādiṭṭhisutta MN 9; Paṭhamasañcetanikasutta AN 10.217, Pāṭaliyasutta SN 42.13, Sāleyyakasutta MN 41 jpt.
[9] Sāleyyakasutta MN 41, Micchādiṭṭhikasutta Iti 70, „Sammādiṭṭhikasutta“ Iti 71 jpt.
[10] Vinayapiṭaka, Upālipañcaka Pvr 7, 10. Dasakavāra; SN 14.23-29 Kammapatha vagga jt.
[11] Dasakammapathasutta SN 14.27.
[12] Ratanasutta Sn 222-238.