Õige vaade (sammādiṭṭhi) ja vale vaade (micchādiṭṭhi)

„Mis on, bhikkhud, õige vaade? See on, bhikkhud, dukkha teadmine, dukkha tekkimise teadmine, dukkha lakkamise teadmine, dukkha lakkamiseni viiva tee teadmine – sedanimetatakse, bhikkhud, õigeks vaateks.“^[1]

            Õppija tee sisaldab kaheksat osa (aṭṭhaṅga-samannāgato sekkho) ning arahanti tee kümmet osa (dasaṅga-samannāgato arahā hoti).

            Arija kaheksaosalise tee esimene osa on õige vaade (sammā-diṭṭhi). Selle vastandiks olev miccha-diṭṭhi tähendab nii valet vaadet, uskumust või dogma, aga ka spekulatiivset, alusetut või põhjendamatut teooriat või õpetust, mille sarnased Buddha lükkas ümber kui kurjad ja oskamatud dhammad (pāpakā akusalā dhammā).^[2]

            Buddha õpetuses esinevad sellised mõistepaarid nagu õige-vale (sammā-micchā) ja oskuslik-oskamatu (kusala-akusala) ei ole moraliseerivad ega halvustavad (a’la mul on õigus, sina eksid), vaid viitavad sellele, kas miski on õige või vale Buddha antud virgumisõpetuse suhtes. Seega õige vaate vastandiks olev vale vaade on vaade,^[3]mis ei ole kooskõlas Buddha enda või tema tolle aja lähimate õpilaste nagu Ānanda jt poolt õpetatud õige virgumisõpetusega. Õige dhamma on kirjas tänini ainsana tervikuna säilinud paalikeelses kõiki Buddha õpetusi koondavas „Kolmes korvis“ ehk paali kaanonis.

            Buddha kohta kasutatav epiteet „Õigestimõistnu“ (sammā-sambuddha) rõhutab aga seda, et tegemist on tõepoolest õigesti mõistnud arahantiga. Paljud tolle aja joogid ja erakrändurid pidasid Buddha eluajal end arahantiks ja täiuslikult virgunud olendiks, kuid polnud seda. Näiteks, „Vinajakorv“^[4] toob ära loo, kus tulekummardajast askeet Uruvelā Kassapa pidas ennast valede eelduste põhjal ekslikult täiuslikuks arahantiks. Näinud aga Buddha võimeid mõistis ta, et oli eksinud, hakkas Buddha järgijaks ja sai peagi õige dhamma õigel moel teostamise läbi arahantiks.

            „Suttaga piirduvas korvis“ (Suttantapiṭaka) toodud tekstide põhjal sisaldab õige vaade järgnevaid aspekte.

1.     Õige vaade neljast arija tõest (catu-sacca sammā-diṭṭhi).^[5]

1.     Õige vaade teo olemusest (kammassakatā sammā-diṭṭhi).^[6]

2.     Õige vaate kümme alust (dasa-vatthuka sammā-diṭṭhi).^[7]

3.     Õige vaade minatusest (anatta sammā-diṭṭhi).^[8]

4.     Õige vaade sõltuvuslikust tekkest (paṭicca-samuppāda sammā-diṭṭhi).^[9]

            „Abhidhammakorvi“ (Abhidhammapiṭaka) kohaselt on õige vaade seotud alljärgneva nelja teadmise (ñāṇa) ja ühe tarkusega (paññā).

•       Teadmine nime ja vormi tõelisest olemusest (nāma-rūpa pariccheda ñāṇa).

•       Teadmine füüsiliste ja mentaalsete protsesside kõikidest tingimustest ja põhjustest, mis viivad põhjus-tagajärje suhte realiseerumiseni (paccaya-pariggaha-ñāṇa).

•       Teadmine indsaidil põhinevast läbinägemisest asjade ja nähtuste tõelisest olemusest (= anicca, dukkha ja anattā) (vipassanā-ñāṇa).^[10]

•       Teadmine arija teest ja selle teostamisest (ariya-magga-ñāṇa).

•       Tarkus (paññā), mis sisaldab

-       8 suurt oskuslikku teadvust (mahā-kusala citta),

-       8 suurt funktsionaalset  (tegutsevat) teadvust (mahā-kiriya citta),

-       26 kinnistumise džaavanat (appanā javana).

Õige vaade on virgumise seisukohast olulisim

Buddha on õpetanud, et õige vaade tuleb alati esimesena. „Suure neljakümne suttas“^[11] õpetab Buddha:

Sestap, bhikkhud, õige vaade tuleb esimesena.
Vale vaate vale vaatena teadmine ja õige vaate õige vaatena teadmine – see on õige vaade.
Vale mõtte vale mõttena teadmine ja õige mõtte õige mõttena teadmine – see on õige vaade.
Vale kõne vale kõnena teadmine ja õige kõne õige kõnena teadmine – see on õige vaade.
Vale teo vale teona teadmine ja õige teo õige teona teadmine – see on õige vaade.
Vale eluviisi vale eluviisina teadmine ja õige eluviisi õige eluviisina teadmine – see on õige vaade.

Dhamma mõistmine eeldab teatud teadvusseisundit

Vastanduval, mittearukas, hajevil ja agressiivne teadvus ei ole võimeline dhammat mõistma. Buddha õpetuse kohaselt ei suuda õiget vaadet mõista see, kes:

•       põlastab [dhamma] juttu (kathaṁ paribhoti)

•       põlastab [dhamma] jutustajat (kathikaṁ paribhoti)

•       põlastab  ennast (attānaṁ paribhoti)

•       on ärritunud/häiritud teadvusega (vikkhitta-citta dhammaṁ suṇāti)

•       on mitteühtesuunatud (st hajevil) teadvusega (anekagga-citto)

•       tegutseb mittearuka tähelepanuga (ayoniso ca manasi karoti) ja kel on halvad ehk dukkhasse juhtivad teadmised (duppañña)^[12]

•       on kurttumm (eḷa-mūga)

•       arvab teadvat mida ei tea (anaññāte aññātamānī)^[13]

•       kuulab dhammat teeseldes või raevust haaratuna (makkhī dhammaṁ suṇāti makkha-pariyuṭṭhito)

•       kuulab dhammat etteheitva/vastanduva teadvusega nõrkuste/vigade leidmiseks (upārambhacitto dhammaṁ suṇāti randha-randhagaves)

•       kuulab dhammat dhammale osutamisega ründava teadvusega malaka tõstmiseks (dhammadesake āhatacitto hoti khīlajāto)^[14]

 

            Selliste teadvuse omadustega ei suuda isegi õiget dhammat kuulnu asuda virgumise teele.

            „Dhammavärsside selgituses“^[15] toodud lugu räägib Theera Udāyī’st, kes teiste theerade lahkumise järel istus suures saalis dhammaistmele. Sanghat külastavad bhikkhud arvasid, et tegu on suure ja targa bhikkhuga ja esitasid talle mitmeid küsimusi kogumike (khandha) jt õpetusega seotud teemade kohta. Avastades, et Theera Udāyī ei tea dhammast midagi, tõrelesid nad temaga ja imestasid, kuidas saab Buddhaga ühes kloostris elav bhikkhu kogumikest, elementides, valdadest jt dhammadest mitte midagi teada. Kui nad juhtunust Buddhale teatasid, olla Buddha lausunud:

Kui [ka] kogu elu oleks lapsik targaga koos,
ei mõistaks [ta] ikkagi dhammat [rohkem] kui lusikas supi maitset.^[16]

Õigest vaatest saavad alguse kõik ülejäänud arija tee osad

Õige vaate omamine on teadmiste saavutamise ja vabanemise seisukohast esmatähtsusega, kuna õigest vaatest saavad alguse kõik järgnevad tee osad. „Valesuse sutta“ kohaselt saab valest vaatest alguse vale mõtlemine, sealt omakorda vale kõne jne, kuni vale keskenduseni välja.^[17] Sama põhimõtte alusel saab õigest vaatest alguse õige mõte, kuni õige keskenduseni välja.

            Buddha õpetas:

Õigest vaatest, bhikkhud, tuleneb õige mõtlemine,
õigest mõtlemisest tuleneb õige kõne,
õigest kõnest tuleneb õige tegu,
õigest teost tuleneb õige eluviis,
õigest eluviisist tuleneb õige püüdlus,
õigest püüdlusest tuleneb õige teadlikkus,
õigest teadlikkusest tuleneb õige keskendus,
õigest keskendusest tulenevad õiged teadmised ja
õigetest teadmistest tuleneb õige vabanemine.^[18]

Kahekordne õige vaade

„Suure 40 suttas“^[19] õpetab Buddha, et õige vaade on kahekordne (dvāya): maine ja maistületav.

1.     Maine (loka = hilisemates tekstides: lokiya) on tulvadega (sāsavā), kaasneb pälvimustega (puñña-bhāgiyā) ja küpseb omandamisel (upadhivepakkā): sellist õiget vaadet iseloomustab kümme alust (dasa-vatthuka);^[20]

1.     Maistületav (lokuttarā) on arijale omane (ariyā), tulvadest vaba (anāsavā), maistületav tee osa (lokuttarā maggaṁgā = sotāpanna, sakadāgāmi, anāgāmi, arahant): sellist õiget vaadet iseloomustab tarkus (paññā), tarkusvõime (paññindriya), tarkusejõud (paññā-bala) ja dhamma analüüs virgumisosade kaudu (dhamma-vicaya-sam-bojjhaṁga).

Õige vaade on seotud õige püüdluse ja õige teadlikkusega

Õige vaade on otseselt seotud arija kaheksaosalise tee kuuenda ja seitsmenda osaga, milleks on õige püüdlus ja õige teadlikkus. „Suure 40 suttas“^[21] õpetab Buddha:

Vale vaate hülgamise püüdlus ja 
õige vaate saavutamine – see on õige püüdlus.

Teadlikult valest vaatest loobumine ja
teadlikult õige vaate saavutuses viibimine – see on õige teadlikkus .

Nii keerlevad kolm dhammat – õige vaade, õige püüdlus ja õige teadlikkus, ümber õige vaate.

            Seega hõlmab õige vaade:

1.     vale ja õige vaate teadmist ning äratundmist,

1.     veel esile kerkimata vale vaate vältimise püüdlust,

2.     juba esile kerkinud vale vaate hülgamise püüdlust,

3.     veel esilekerkimata õige vaate arendamise püüdlust,

4.     juba esilekerkinud õige vaate säilitamise püüdlust,

5.     teadlikult õiges vaates püsimist.

Õige vaate 2 esilekerkimise tingimust ja 5 toetajat

„Toetuse suttas“^[22] õpetab Buddha, et õige vaade esilekerkimise (uppādāyā) kaks tingimust on:

1.     teise [inimese] sõnad ([maist]ületavad/kõrgemad õpetussõnad?)  (parato ghoso), ja

2.     sobiliku tähelepanu (yoniso ca manasikāro) olemasolu.

Kui nende kahe tingimuse kaudu esilekerkinud õiget vaadet toetavad (anuggahīta) 5 osa, milleks on:

1.     kõlblus                (sīlānuggahitā),

2.     õppimine            (sutānuggahitā),

3.     arutelu                (sākacchānuggahitā),

4.     rahu                    (samathānuggahitā), ja

5.     läbinägemine     (vipassanānuggahitā).

siis toetab õige vaade omakorda 4 dhamma saavutamist, milleks on:

1.     teadvuse vabanemise vili                    (ceto-vimutti-phalā),

2.     teadvuse vabanemise vilja hüve         (ceto-vimutti-phalānisaṁsā),

3.     tarkuse vabanemise vili                       (paññā-vimutti-phalā), ja

4.     tarkuse vabanemise vilja hüve            (paññā-vimutti-phalānisaṁsā).

Buddha autentse dhamma järgijal on õige vaade

Buddha on kinnitanud, et kõikidel ainult Tathaagata sõnu järgivatel bhikkhudel on õige vaade.^[23] Osad neist saavutavad viiel moel oma eesmärgi selles elus ja osad viiel moel peale seda elu. Viis, kes saavutavad siin, selles elus oma eesmärgi (pañcannaṁ idha niṭṭhā), on:

1.     kõige rohkem 7 korda sündija    (satta-kkhattuparamassa);

2.     hõimust hõimu mineja                 (kolaṁ-kolassa/kolaṅ-kolassa),^[24]

3.     ühest seemnest idaneja               (eka-bījissa),

4.     ükskordnaasja                              (sakadāgāmissa),

5.     arahant, siin ja praegu, selles elus (yo ca diṭṭheva dhamme arahā).^[25]

            Viis, kes saavutavad peale seda elu [järgmises olemasolus] oma eesmärgi (pañcannaṁ idha vihāya niṭṭhā), on:

1.     [uue elu] alguses lõplik vaibuja                      (antarā-parinibbāyissa),

1.     [uue elu keskpaigast] hilisem lõplik vaibuja  (upahacca-parinibbāyissa),

2.     ilma moodustisteta lõplik vaibuja                  (asaṁkhāra-parinibbāyissa),

3.     koos moodustistega lõplik vaibuja                (sasaṁkhāra-parinibbāyissa),

4.     akaniṭṭha voole vastuvoolu mineja                 (uddhaṁsotassa akaniṭṭha-gāmina).^[26]

Õige vaade toob arija kaheksaosalise tee õige tunnetuse

Vaade tingib tunded. Näiteks, on:

•       valest vaatest, valest mõttest, valest kõnest, valest teost, valest eluviisist, valest püüdlusest, valest teadlikkusest ja valest keskendusest põhjustatud tunded (micchādiṭṭhi… paccayāpi vedayitaṁ);

•       õigest vaatest (sammādiṭṭhi… paccayāpi vedayitaṁ) õigest mõttest, õigest kõnest, õigest teost, õigest eluviisist, õigest püüdlusest, õigest teadlikkusest ja õigest keskendusest põhjustatud tunded;

•       soovi põhjustatud tunded (chanda-paccayāpi vedayita);

•       mõtlemisest põhjustatud tunded (vitakka-paccayāpi vedayita);

•       tajust põhjustatud tunded (saññā-paccayāpi vedayita).

            Kuni puudub õige vaade ja kuni soov, mõtted ja tajud ei ole maharahunenud (avūpasanto), eksisteerivad ka sellest tingitud tunded.^[27] Sestap saab arija kaheksaosalisele teele vastavat tunnetust kujundada vaid õige vaate olemasolul.

Vaid õige vaade juhib vabanemisse ja vaibumisse

Buddha on selgitanud, et valesti suunatud vaade (micchā-paṇihitāya diṭṭhiyā) põhjustab valesti suunatud tee arendamist (micchā-paṇihitāya magga-bhāvanāya), mis muudab võimatuks mitteteadmise murdmise (avijjaṁ bhindissat) ja nibbaana ehk vaibumise saavutamise.^[28] Kui aga õiget vaadet toetavad 5 faktorit:

1.     kõlblus (sīlānuggahitā),

2.     [õige dhamma] kuulmine (sutānuggahitā),

3.     arutelu (sākacchānuggahitā),

4.     rahu (samathānuggahitā) ja

5.     läbinägemine (vipassanānuggahitā)

— siis on õige vaate viljaks ning selle kasuks on teadvuse vabanemine (ceto-vimutti-phalānisaṁsā) ning tarkuse vabanemine (paññā-vimutti-phalānisaṁsā).^[29]

Vaid õige vaade juhib virgumisele

Vale vaatega bhikkhu kahjustab iseennast ja valet vaadet edasi õpetades ka teisi. Sestap on bhikkhu jaoks autentse Buddha dhamma õppimine ja ainult õige dhamma teostamine ning edasiõpetamine virgumise saavutamise seisukohast kriitilise tähtsusega. Vaid kõlblusest kasvanud õige vaate ja maistületava nägemisega on võimalik uuesti sündimise rattast igaveseks välja murda. „[Mida on vaja teha] sõbralikkuse suttas“^[30] õpetab Buddha:

Vaateta madala-labaseta
kõlbluses saavutet’ nägemisega,
naudinguist, ahnusest vabanenu –
tema ei naase üska ei ealeski.

Vaatesaavutusega isiku jaoks võimatu käitumine

„Mittesuutelise suttas“^[31] õpetas Buddha, et pole võimalik, et vaatesaavutusega isikul (diṭṭhi-sampanno puggalo) ilmneksid järgmised kuus dhammat (cha dhamme):

1.     kehapõhine vaade (sakkāya-diṭṭhiṁ),

2.     kahtlus (vicikicchaṁ)

3.     kõlblusrituaalidest kinnihoidmine (sīlabbataparāmāsaṁ) (mis on vaatetulval põhinevad kolm esimest köidikut)^[32],

4.     Apaajasse viiv kirg (apāya-gamanīyaṁ rāgaṁ),

5.     Apaajasse viiv viha (apāya-gamanīyaṁ dosaṁ),

6.     Apaajasse viiv pettekujutlus (apāya-gamanīyaṁ mohaṁ).

            Vaatesaavutusega isikut (diṭṭhi-sampanno puggalo) iseloomustavad ka kuus võimatut (cha abhabba). On võimatu, et vaatetäiusega isik:

1.     elaks lugupidamatult Õpetaja (satthari) suhtes;

2.     elaks lugupidamatult dhamma suhtes;

3.     elaks lugupidamatult sangha suhtes;

4.     elaks lugupidamatult väljaõppe (sikkhāya) suhtes;

5.     rajaks usu ebausaldusväärsetele alustele (anāgamanīyaṁ vatthuṁ paccāgantuṁ);

6.     looks kaheksandat olemasolu (aṭṭhamaṁ bhavaṁ nibbattetuṁ), kuna vooguastunu virgub hiljemalt seitsme uue sünni järel.

Samuti õpetas Buddha, et:

(1) on võimatu, [et] vaatetäiusega isik võtab mingit moodustist püsivana;
(2) on võimatu, et vaatetäiusega isik võtab mingit moodustist õnnena;
(3) on võimatu, et vaatetäiusega isik võtab mingit dhammat minana;
(4) on võimatu, et vaatetäiusega isik saadaks korda viivituseta tulemusega teo;
(5) on võimatu, et vaatetäiusega isik langeks tagasi õnnistava puhtuse [otsimisse] segaste [ja] lärmakate [riituste kaudu];
(6) on võimatu, et vaatetäiusega isik otsiks väljastpoolt [Buddha loodud sanghat] kinkide väärilisi.^[33]

            Küll aga on võimalik, et kõik eeltoodud dhammad esinevad õiget vaadet mitteomaval tavainimesel (puthujjana).^[34]

            Vaatesaavutusega isik ei saa saata korda viivituseta tulemusega (ānantariyaṁ kammaṁ) tegusid:^[35]

1.     on võimatu, et ta võtaks elu oma emalt,

2.     on võimatu, et ta võtaks elu oma isalt,

3.     on võimatu, et ta võtaks elu oma arahantilt,

4.     on võimatu, et ta pahatahtlikult vigastaks Tathaagatat

5.     on võimatu, et ta tekitaks sangha lõhenemise (saṁghaṁ bhindituṁ).

6.     on võimatu, et ta tunnistaks peale Tathaagata teisi õpetajaid (aññaṁ satthāraṁ uddisituṁ).

            Küll aga võivad kuus eelloetletud aspekti esineda õiget vaadet mitteomaval tavainimesel (puthujjano).

         Õige vaatega isik näeb olemasolu läbi sõltuvusliku tekkimise

Õige vaatega inimene näeb ja mõistab olemasolu sõltuvusliku tekkimise kaudu. Seepärast ei saa vaatesaavutusega isik langeda tagasi vale mõtlemise tasandile, mille kohaselt õnn ja dukkha (sukha-dukkha) on:

1.     enda tehtud/loodud (sayaṁkata),

2.     teiste tehtud (paraṁkata)

3.     nii enda kui teiste tehtud (sayaṅkatañca paraṅkatañca)

4.     mitte enda tehtud, spontaanselt ilmnenud (asayaṅkāraṁ adhicca-samuppannaṁ)

5.     mitte teiste tehtud, spontaanselt ilmnenud  (aparaṅkāraṁ adhicca-samuppannaṁ),

6.     ei enda ega teiste tehtud, spontaanselt ilmnenud (asayaṅkārañca aparaṅkārañca adhicca-samuppannaṁ).^[36]

            Seda seepärast, et õige vaatega inimene näeb õigesti nii põhjust (hetu ca sudiṭṭho), kui ka sellele põhjusele vastavalt ilmnenud dhammasid (hetusamuppannā ca dhammā), st olemasolu, ja selles ilmnevaid asju, nähtuseid, omadusi jms.

         Vale vaatega ja valesti või vale tee järgija ei teostada nibbaanat

„Teraviku suttas“^[37] õpetas Buddha, et nii, nagu valesti suunatud riisi või odra teravikule käe või jalaga surudes pole võimalik nahka läbistada ega verele tõmmata, nii pole ka valesti suunatud vaatega ja valesti suunatud tee arendamisega võimalik läbistada mitteteadmist (avijja), äratada teadmist (vijja) ega teostada nibbaanat. Aga nii, nagu õigesti suunatud riisi või odra teravikule käe või jalaga surudes on võimalik nahka läbistada ja verele tõmmata, nii on ka õigesti suunatud vaatega (sammāpaṇihitāya diṭṭhiyā) ja õigesti suunatud tee arendamisega (sammā-paṇihitāya magga-bhāvanāya) võimalik läbistada mitteteadmine, äratada teadmine ja teostada nibbaana. Selleks arendab bhikkhu õiget vaadet, õiget mõtet, õiget kõnet, õiget tegu, õiget eluviisi, õiget püüdlust, õiget teadlikkust ja õiget keskendust, mis põhineb eraldumisel (viveka-nissitaṁ), kiretusel (virāga-nissitaṁ) ja lakkamisel (nirodha-nissitaṁ) ning valmib lahtilaskmisel (vossagga-pariṇāmiṁ). Ainult see bhikkhu, kel on (1) õigesti suunatud vaade ja (2) õigesti suunatud arija tee arendamine, läbistab mitteteadmise, äratab teadmise ja teostab nibbaana.

Vale vaade (micchā-diṭṭhi)

            Vale vaade juhib vale arija kaheksaosalise tee teostamisele ja õige vaade õige arija kaheksaosalisele tee teostamisele.

Valest vaatest, bhikkhud, tuleneb vale mõtlemine,
valest mõtlemisest tuleneb vale kõne,
valest kõnest tuleneb vale tegu,
valest teost tuleneb vale eluviis,
valest eluviisist tuleneb vale püüdlus,
valest püüdlusest tuleneb vale teadlikkus,
valest teadlikkusest tuleneb vale keskendus,
valest keskendusest tulenevad valed teadmised ja
valedest teadmistest tuleneb vale vabanemine.^[38]

            „Arija tee suttas“^[39] õpetab Buddha, et arija tee vastandiks on mittearija tee (an-ariya-magga), milleks on vale vaade, vale mõte jne, kuni vale keskenduseni välja.

Vale vaade on kõige laiduväärsem

Buddha on õpetanud, et vale vaade on kõige laiduväärsem, samamoodi nagu ka selle õpetamine. Nii vale vaate omamine, selle edasiõpetamine, ja dhamma õpetamine piiratud dhamma-alaste teadmistega inimese poolt juhib inimesed dukkhasse^[40] ning uue sünni kannatusterohkesse olemasollu.^[41]

„Kaotuse suttas“^[42] õpetab Buddha, et kõlbetus ja vale vaade toovad peale surma kaasa uue sünni Niraaja vallas ning kõlblus ja õige vaade juhivad uue sünni õnnelikku taevasesse maailma. Sama sutta kohaselt eksisteerivad 5 kaotust (pañca byasanāni) ja 5 saavutust (pañca sampadā), milleks on.

1.     sugulase kaotus (ñāti-byasana),

2.     vara kaotus (bhoga-byasana),

3.     tervise kaotus (roga-byasana),

4.     kõlbluse kaotus (sīla-byasana),

5.     vaate kaotus (diṭṭhi-byasana).

1.     sugulase saavutus (ñātisampadā),

2.     vara saavutus (bhoga-sampadā),

3.     tervise saavutus (ārogya-sampadā),

4.     kõlbluse saavutus (sīla-sampadā),

5.     vaate saavutus (diṭṭhi-sampadā).

 

            Suttas õpetab Buddha, et Apaaja kannatusterohkesse hävingulisse Niraaja valda ei vii mitte sugulase, vara ega tervise kaotus, vaid just kõlbluse või õige vaate kaotus ning õnnelikku taevasesse maailma ei vii mitte sugulase, vara ega tervise saavutus vaid kõlbluse või õige vaate saavutus.

Kõige levinumad valed vaated on seotud mina ja kehaga

Kehapõhise vaate (sakkāya-diṭṭhi)^[43] ja mina-vaate (atta-diṭṭhi) kohaselt eksisteerib viie klammerdumise kogumiku (pañc-upādāna-kkhandhā) sees või taga kas mina (atta), või aatman (attan), või hing (jīva). „Kõikide tulvade suttas“^[44] selgitab Buddha, et kehapõhist vaadet omav inimene suurendab ise oma segadust veelgi,

•       mõeldes mittearukalt (ayoniso manasi karoti):

1.     Kas ma olen olnud minevikus?

2.     Kas mind ei ole olnud minevikus?

3.     Mis ma olen olnud minevikus?

4.     Kuidas ma olen olnud minevikus?

5.     Millisest olemasolu vallast (maailmast) millisesse olemasolu valda (maailma) olen ma muutunud minevikus?

6.     Kas ma olen tulevikus?

7.     Kas mind ei ole tulevikus?

8.     Mis ma olen tulevikus?

9.     Kuidas ma saan olema tulevikus?

10. Millisest olemasolu vallast (maailmast) millisesse olemasolu valda (maailma) ma muutun tulevikus?

•       või olles olevikust hämmastunud:

11. Kas ma olen?

12. Kas mind ei ole?

13. Mis ma olen?

14. Kuidas ma olen?

15. Kust on see olemine/olend tulnud?

16. Kuhu see olemine/olend läheb?”

            Sellise mittearuka mõtlemise tulemusena tekib tal üks kuuest valest vaatest, milleks on vaade:

1.     „Mina eksisteerib minu jaoks“, mis tõuseb temas kui tõde ja kinnistub;

2.     „Mina ei eksisteeri minu jaoks“, mis tõuseb temas kui tõde ja kinnistub;

3.     „Ma tajun mina minus“, mis tõuseb temas tõeliseks ja kinnistub;

4.     „Ma tajun mittemina minus“, mis tõuseb temas tõeliseks ja tõestatuks;

5.     „Ma tajun mina mitte-minus“, mis tõuseb temas tõeliseks ja tõestatuks;

6.     „See on minu mina, mis räägib ja tunneb ja kogeb siin ja seal hea ja halva teovilju“;

“See minu mina on püsiv, igikestev, igavene, muutumatu ja kestab seni kuni kestab igavik.”

            Neid vaateid nimetas Buddha vaatega [kaasa] minemiseks (diṭṭhi-gata), vaatedžungliks ehk vaatesse takerdumiseks (diṭṭhi-gahana), vaate tihnikuks (diṭṭhi-kantāra), vaate vingerduseks (diṭṭhivisūka), vaate väändumiseks (diṭṭhi-vipphandita) ja vaate köidikuks (diṭṭhi-saṁyojana).

            Vaateköidikutega seotud ja õiget dhammat mittekuulnud tavainimene ei vabane sünnist, vananemisest ja surmast, leinast/kurbusest, halast, valust, masendusest ega ahastusest – ta ei vabane dukkhast. Valest vaatest, mille kohaselt eksisteerib mingi muutumatu ja hävimatu suurus, mis vaid kasutab keha, on läbi ajaloo võrsunud tuhanded vääruskumusi ja usundeid. Kuna vale vaade ei lakka kunagi, siis ei lakka ka uute vääruskumuste, õpetusliinide ja soovmõtlemisel põhinevate religioonide tekkimine ja lakkamine.

Kolm tagajärjetu käitumise vaadet

„Brahmavõrgu sutta“^[45] kirjeldab Buddha eluajal laialt levinud 62 kehapõhist peamist vaadet (sakkāya-diṭṭhi-ppamukhāni), millest 18 olid seotud mineviku ja 44 tulevikuga. Neist 7 olid seotud hävinemisvaatega (uccheda-diṭṭhi) ehk uskumusega, et hing hävib pärast keha surma, ning 55 igavikulise vaatega (sassata-diṭṭhi) ehk uskumusega, et mina või hing on hävimatu ja igavene. Samas suttas lükkas Buddha kõik 62 valet vaadet ümber.

            Vale vaate lõksu langemise vältimiseks õpetas Buddha „Sektide aluse suttas“^[46] hoiduma Vanaaja Indias erakrändurite ja braahmanite sektides laialt levinud alljärgnevast kolmest teo ja vilja (kamma-vipāka) seaduspära eitavast tagajärjetu käitumise vaatest (akiriya-diṭṭhi).

1.     Mineviku tegudel põhinev vaade (pubbe-kata-hetu-diṭṭhi) on vääruskumus, mille kohaselt kõik, mida inimene kogeb – õnne, dukkhat või ei-dukkhat-ega-õnne – on mineviku põhjustatud (= determinism).

2.     Issand-loojal põhinev vaade (issaranimmāna-hetu-diṭṭhi) on vääruskumus, mille kohaselt kõik, mida inimene kogeb – õnne, dukkhat või ei-dukkhat-ega-õnne – on issand-looja põhjustatud (= teism).^[47]

3.     Põhjuseta ja tingimuseta vaade (ahetu-apaccaya-diṭṭhi) on vääruskumus, mille kohaselt kõik, mida inimene kogeb – õnne, dukkhat või ei-dukkhat-ega-õnne – on tekkinud põhjuseta ning tingimuseta (= fatalism).^[48]

            Mineviku tegudel põhineva vaate (pubbe-kata-hetu-diṭṭhi) kohaselt on kõik selles elus juhtuv eelmiste elude ja mineviku kamma vili. Kes aga praktiseerib mineviku tegudest vabanemiseks askeesi (tapasā), ega tee enam uusi tegusid, sellele ei saa ka avalduda tuleviks ükski mõju (āyatiṁ anavassavo); kui tulevikus ei avaldu enam ükski mõju, lõpevad teod; tegude lõppedes lõpeb dukkha; dukkha lõppedes lõpevad tunded; ja tunnete lõppemine hävitab kogu dukkha.^[49] „Devadaha suttas“^[50] aga tõestab Buddha Nigaṇṭha Nāṭaputta dhammat järgivateleaskeetide grupile tunde (vedana) näite varal sellise vaate ekslikkuse. Ta selgitab, et mitte kõik tunded ei ole tekkinud eelmises olemasolus tehtud tegudest. Osa tundeid on tingitud kamma moodustistest; osad on tingitud selle elu varasemast kamma moodustistest ning osad käesoleva hetke kamma moodustistest. Mida Buddha eitab, on see, et kõik õnne või dukkha või ei-dukkha-ega-õnne tunded on põhjustatud ainult eelmise elu kammast. Selle vale vaate ümberlükkamiseks küsib Buddha, kas askeet saab kindlalt väita, et (1) ta on varasemalt olemas olnud ning ei ole nii, et ta ei ole varasemalt elanud; (2) et ta on varasemas elus teinud kurje tegusid (pāpa-kamma); (3) ta on eelmises olemasolus teinud ühtesid või teisi kurje tegusid; (4) kui palju dukkhat on juba hävinenud (nijjiṇṇa), kui palju on jäänud hävida, või et kui nii palju dukkhat peaks hävima, et kogu dukkha oleks hävinenud; ning (5) kas ta teab, kuidas oskamatutest dhammadest loobuda ja oskuslikke dhammasid omandada. Kuna Jānātha ei osanud ühelegi küsimusele vastata, möönis Buddha, et sel juhul ei ole ka sellist dhammat õige õpetada.

            Samas suttas õpetab Buddha, et on viis asja, millel võivad olla kahesugused viljad (dvedhā vipākā): (1) usk (saddhā), (2) eelistus/heakskiit (ruci), (3) kuulutamine [suuline traditsioon] (anussava), (4) kaalutletud/põhjendatud mõtlemine (ākārapari-vitakka) ja (5) vaatega nõustumine (diṭṭhi-nijjhāna-k-khanti).^[51] Seejärel selgitas ta, et kui joogi harjutab äärmuslikku askeesi, tunneb ta dukkhat, ning küsis, kas see dukkha põhjustab järgmises elus dukkhat? Kas selles elus kogetav tegu, õnn või dukkha loob sama tundekogemuse ka järgmises olemasolus? Kuid kui tegu tuleb kogeda järgnevates eludes, siis kas pingutuse läbi võib seda kogeda selles elus? Kui tegu tuleb kogeda õnnena, siis kas pingutuse läbi võib kogeda seda dukkhana ja vastupidi? Kui tegu on kogetav, kas siis pingutuse kaudu võiks seda mitte kogeda ja vastupidi? Saades kõikidele küsimustele eitava vastuse, demonstreerib Buddha üheselt, miks selline Jānātha pingutamine ei saa ühelgi eelnimetatud moel muuta kammapõhist tundekogemust ning miks on sestap mineviku tegudel põhinev vaade vale ja sellekohane praktika viljatu (aphala). Lõpuks õpetab Buddha, et Nigaṇṭha dhammast saab järeldada järgmised 10 sarnast dhammat (dasa sahadhammikā).

1.     Kui olendid mineviku tegude põhiselt (pubbe-kata-hetu) õnne ja dukkha kogevad, siis on ilmselgelt Nigaṇṭha järgijad teinud minevikus dukkhalikke tegusid, kuna kogevad nüüd teravat (tibbā) ja rõhuvat (kaṭuka) dukkhat.

2.     Kui olendid jumal-looja põhiselt (issara-nimmāna-hetu) õnne ja dukkha kogevad, on ilmselgelt Nigaṇṭha järgijad kurja jumala loodud, kuna kogevad nüüd teravat ja rõhuvat dukkhat.

3.     Kui olendid juhusliku olemasolu/saatuse^[52] põhiselt (saṁgati-bhāva-hetu) õnne ja dukkha kogevad, on ilmselgelt Nigaṇṭha järgijad tekkinud kurjadest juhustest (pāpa-saṁgatikā), kuna kogevad nüüd teravat ja rõhuvat dukkhat.

4.     Kui olendid seisuse põhiselt (abhijāti-hetu) õnne ja dukkha kogevad, on ilmselgelt Nigaṇṭha järgijad kurjast/halvast seisusest (pāpābhijātikā), kuna kogevad nüüd teravat ja rõhuvat dukkhat.

5.     Kui olendid olevikus dhamma järgimise põhiselt (diṭṭhadhammūpakkama-hetu) õnne ja dukkha kogevad, on ilmselgelt Nigaṇṭha järgimine dukkhalik, kuna kogevad nüüd teravat ja rõhuvat dukkhat.

6.     Kui olendid mineviku tegude põhiselt õnne ja dukkha kogevad, tuleks Nigaṇṭha järgijaid taunida, kui see ei ole nii, tuleks neid selle (st vale dhamma õpetamise) eest taunida.

7.     Kui olendid jumal-looja põhiselt õnne ja dukkha kogevad, tuleks Nigaṇṭha järgijaid taunida, kui see ei ole nii, tuleks neid selle eest taunida.

8.     Kui olendid juhusliku olemasolu/saatuse põhiselt õnne ja dukkha kogevad, tuleks Nigaṇṭha järgijaid taunida, kui see ei ole nii, tuleks neid selle eest taunida.

9.     Kui olendid seisuse põhiselt õnne ja dukkha kogevad, tuleks Nigaṇṭha järgijaid taunida, kui see ei ole nii, tuleks neid selle eest taunida.

10. Kui olendid olevikus dhamma järgimise põhiselt õnne ja dukkha kogevad, tuleks Nigaṇṭha järgijaid taunida, kui see aga ei ole nii, tuleks neid selle eest taunida.

            „Sektide aluste suttas“^[53] selgitab Buddha, et ka tulevikus saavad inimeste maailmas olema inimesed (1) kes usuvad, et kõik mis juhtub, on tingitud nende eelmise eksistentsi tahtelistest tegudest, (2) kes usuvad pimesi kõikloojat jumalat või (3) usuvad, et asjad ja nähtused ilmnevad ilma põhjuste ja tingimusteta. Nad kogevad (1) meeldivaid, ebameeldivaid ja ei meeldivaid ega ebameeldivaid kehalisi ja mentaalseid tundeid, ning (2) alaväärsuse, üleoleku, rumalusega ja suure või väikese mõjukusega seotud kogemusi; ming (3) on mõistmatud, tähelepanematud ja hooletud. Kuna nad ei usu, et olevikus tehtud teod loovad uut kammat, mille viljad peavad nad juba selles või järgmises olemasolus vastu võtma, siis nad:

1.     hävitavad elu,

2.     võtavad mida ei ole annetatud,

3.     käituvad mittebrahmalikult (vale eluviis, mis ei võimalda dukkha mõistmist^[54]),

4.     räägivad valet

5.     räägivad laimu,

6.     kõnelevad karmilt,

7.     ajavad tühja ja viljatut juttu,

8.     on ahned/himulikud,

9.     on kuritahtlikud

10. hoiavad kinni valedest vaadetest.^[55]

            Vale vaate tõttu ei suuda nad vahet teha sellel, mida tuleks teha (karaṇīya) ja mida ei tuleks teha (akaraṇīya), ning sestap ei saa neil tekkida ei oskuslikku soovi (chanda), püüdlust (vāyāma), ega õiget vaadet (sammā-diṭṭhi), mis aitaks neil vabaneda sansaara köidikuist. Nende meel segaduses ja nad ei valva oma tajusid, mistõttu ei ole õige neid nimetada isegi askeetideks.

            Ka tulevikus saavad olema inimesed, kes usuvad, et nad saavad targaks ja vooruslikuks vaid siis, kui kuulevad mõne targa antud õpetust või arutelu. Ilma teo ja vilja seaduspära mõistmata on aga selline tarkus kasutu, kuna kätkeb endas valet vaadet, mille kohaselt tarkus või rumalus on põhjustatud eelmise eksistentsi kammast, pärineb jumala armust, või ei ole üldse millegagi seotud – jättes selle elu kamma vaatluse alt hoopiski välja.

            Buddha lükkas kõik kolm eeltoodud valet vaadet ümber. Ta selgitas, et siin maailmas on arukuse ja kõlbluse tingimusteks tarkade poolt läbi antud õpetuse kuulmine ja arukas kaalutlemine ehk kriitiline mõtlemine ja analüüs. Kui oletada, et kõik praeguses elus tehtud oskuslikud ja oskamatud tahtlikud tegevused on põhjustatud üksnes mineviku kammast, muutuvad õpetuse kuulmine ning arukas kaalutlemine viljatuks ja kasutuks, kuna mineviku tegudest juurdunud vaate (pubbe-kata-hetu-diṭṭhi) seisukohast on tarkus ja rumalus põhjustatud ainult eelneva elu kammast. Käesoleva eksistentsi vaatlemisel ja analüüsimisel osutub selline väide aga ekslikuks. Teadmised saadakse selles elus ikka õppides ja õpitut analüüsides ning arukatega seltsides – ja mitte teisiti. Et teha vahet, mida tuleks teha ja mida ei tuleks teha (karaṇīyākaraṇī) on vaja oskuslikku soovi (chanda), püüdlust (vāyāma), mida igapäevaelu ka kinnitab. Maailmas on olemas erakrändurid ja braahmanid vaid seetõttu, et nad on teadlikult valinud käesolevas elus teha seda, mis on oskuslik ja kõlbeline ning hoiduda mitteoskuslikust ja kõlbetust. Mineviku tegudest juurdunud vaate (pubbe-kata-hetu-diṭṭhi) puhul ei oleks aga mõtet ei õppida, arukatega suhelda, kriitiliselt/analüütiliselt mõtelda, oskuslikku soovi omada ega püüelda, kuna kõik on nii kui nii eelmise elus tegude poolt juba määratletud.

            „Sīvaka suttas“^[56] küsib erakrändur Moḷiyasīvaka Buddhalt, et kas vastab tõele nende erakrändurite ja braahmanite õpetus, mille kohaselt kõik mida inimisik kogeb – õnne, dukkhat või ei-dukkhat-ega-õnne – on mineviku ehk eelnevates eludes tehtud tegude tagajärg. Vastuseks selgitab Buddha Sīvaka’le, et tunne võib olla tingitud ka (1) rögast ehk limast (st häirunud lima talitlusest), (2) sapist, (3) tuulest, (4) (elementide) tasakaalutusest, (5) aastaaegadest, (6) hooletusest, (7) rünnakust või (8) mingist inimesele teada oleva teo viljast, ning seda peetakse maailmas üldtunnustatud tõeks (sacca-sammata).^[57] Kui väita, et kõik, mida inimene tunneb, on minevikus põhjustatud teo tulemus, eiraks see tundeid, mida inimene ise, nüüd ja praegu tunneb, ning seda, mida peetakse maailmas üldtunnustatud tõeks. Kõik tunded ei ole mineviku tegude põhjustatud. On tundeid, mille kohta inimene teab, et need on tema enda põhjustatud ning ka seda peetakse üldtunnustatud tõeks. Seega õpetus, mille kohaselt kõik tunded on eelmistes eludes tehtud tegude tagajärg, ei vasta tõele.

            Sama põhimõtte toob ära „Devadaha sutta“^[58], kus Buddha õpetab, et kamma moodustised on küll tingitud, kuid mitte kõik ei ole põhjustatud eelmiste elude tegudest.

            Issand-loojast juurdunud vaate (issaranimmana-hetu-diṭṭhi) puhul usuvad inimesed ekslikult, et on olemas suur Brahma või issand-jumal, kõikvõitnu, keda keegi ei suuda vallutada, kõikvõimas, kõikenägev ja kõiketeadev, ülim, täiuslik valitseja; kõige olnu, oleva ja tuleva looja; kes on kõikide inimeste ja olendite isa.^[59] Selline vale vaade eksisteerib maailmas nende erakrändurite ja braahmanite (samaṇa-brāhmaṇā) tõttu, kes seda valet vaadet elus hoiavad ja edasi kannavad.^[60]

            Kui inimene ilmneb kõrgemast brahma vallast deevade valda või sünnib inimeste valda, on ta võimelineosaliselt mäletama viimast eksistentsi. Buddha ei ole kunagi seadnud kahtluse alla teiste, inimvõimetest erinevate olendite olemasolu, kuid on õpetanud, et nemadki on pettekujutluse ja teadmatuse tõttu sansaara ringkäigus lõksus.

            Kui inimene usub kõiklooja jumala olemasolusse ja tõlgendab selle abil kõike elus juhtuvat, lükkab ta täielikult tagasi vaate, mille kohaselt olendid on enda tegude omanikud ja pärivad oma teod (kammassakā sattakammadāyādā). Samas, mingil tasandil peavad ka kõiklooja jumala usklikud tunnistama kamma seaduspära olemasolu, kuna see on igapäevaelus esinev ja nähtav, ümberlükkamatu fakt. Kamma põhimõte kajastub ka enamike rahvaste folklooris, nagu näiteks eesti vanarahva ütluses: „Kõik mis teed, teed endale“.

            Teo ja tagajärje seisukohast vaadatuna ei saa jumalad olla kõige loojad ega saa luua inimestele rikkust ja  õnne. Näiteks, põllumees ise harib maa, külvab vilja ning lõikab ja müüb saagi. Külv on tegu (kamma) ja vili külvi tulemus (vipāka). Samamoodi on vilja müük tegu ja saadud vara vilja müügi tulemus. Jumalasse uskuv inimene ei kasvata vilja ega saa selle eest tasu mitte jumala läbi, vaid iseenda tegutsemise tulemusena. Lihtsalt jumalasse uskumisega ei saa vili mulda, kasvama, lõigatud ega müüdud – seega ei too jumalad inimestele ei saaki ega rikkust, veel vähem õnnetunnet.

            Jumalausklikud kristluses, islamis, judaismis, sikhismis jt võtavad oma jumalas varjupaiga, neil on usk oma jumalasse, nad usuvad ja austavad seda jumalat kogu elu. Nad usuvad, et just nende jumal päästab nad peale surma, kuid mitteusklikke ja teistesse jumalatesse uskujaid ei päästa. Kuna aga jumalasse uskumise kaudu pole võimalik sansaarast ja kannatustest pääsemist tõestada ning see ei nähtu ka igapäevaelus, siis saab öelda, et jumalausklikel on usk, mille kohaselt teatud jumala(te)sse uskumine, jumala(te)s varjupaiga võtmine ning jumala(te)le annetuste ja kummarduste tegemine päästab.

            Siin maailmas tegelevad nii usklikud kui mitteusklikud mingil moel elatise teenimisega, misläbi saavad nad oma teo omanikuks praeguses elus vabatahtliku tegutsemine läbi. Sõltumata mineviku tegudest, töötavad nad elus püsimise nimel ka olevikus, ning plaanivad tegevusi, mis võimaldaks elamise säilimist ja jätkumist ka tulevikus. Jumalasse uskumisel ei ole olnud mingit nähtavat eelist mitteusklike ees ei minevikus ega ka olevikus.

            Kui mõni usuraamat väidab, et vaid see, kes usub „õigesse“ jumalasse, pääseb paradiisi ja ülejäänud lähevad põrgusse, siis on selge, et kõik enne selle usundi tekkimist elanud inimesed peaksid minema põrgusse, ning selle ainsaks põhjuseks peaks olema asjaolu, et varasemalt ei olnud seda usundit veel tekkinud. Arvestades tõika, et kõik jumalausundite raamatud on inimeste endi kirjutatud, on ka sarnased avaldused mõistetavad.

            Buddha õpetuses sisalduva usu (saddhā) tähendus erineb oluliselt usu tähendusest religioonides, mida täpsemalt selgitab ptk „Usk (saddha)“.

            Põhjuseta-tingimuseta vaate (ahetu-apaccaya-diṭṭhi) seisukohast ei ole vaja mõista, mida tuleks teha ja mida mitte, ei ole vaja oskuslikku soovi, arukust ega vaimset püüdlemist, kuna praeguse elu, eelmiste ja tulevaste uute sündide vahelist seost ei ole olemas, ning selles elus esinev ei ole seotud ei põhjuste ega tingimustega. Taolise vaatega inimesel ei saa tekkida oskuslikku soovi (chanda) ega püüdlust (vāyāma) ja sealt omakorda tarkust, kõlblust ega keskendust, mis on virgumistee vältimatud komponendid – seetõttu esindab selline mõtteviis valet vaadet.

            Põhjuseta-tingimuseta vaate kohaselt on kõik – sh nii kõlblus kui ka kõlbetu pahelisus – saatuse poolt ettemääratud, ega ole seotud mineviku või oleviku tegudega, teadmiste ega püüdlemisega – kõik ilmneb lihtsalt iseenesest.

            Põhjuseta-tingimuseta vaate kohaselt on kõik füüsilised ja psüühilised nähtused nagu mina, isiksus, mees, naine, loom jm, tekkinud pimedast juhusest, ilma kindla tingimuse ja põhjuseta. Rikkusel, vaesusel, rahulolul, rahulolematusel, õelusel, arukusel jm, ei ole selle vaate kohaselt seotud ühegi põhjuse ega tingimusega, vaid nende põhjustajaks omadus ise.

            Põhjuse ja tingimuse seaduspära on samas aga lihtne tõestada. Nagu seemne järgi võimalik kindlaks teha,mis taimega on tegemist, saab ka olenditega seotud erinevate aspektide (eluiga, tervis, rikkus, mõjukus jms) alusel hinnata nendega seotud minevikus tehtud tegusid (kamma), mille tulemusel (vipāka) need aspektid on tekkinud. Näiteks, maa harimisel on vaja kolme tingimust, milleks on: (1) juurtingimus (hetu), (2) põhjustav/toetav tingimus (paccaya), ja (3) vajalik tingimus (sambhara). Vilja kasvatamise kontekstis on (1) juurtingimusteks seeme ja külvaja, (2) põhjustavaks/toetavaks tingimuseks maa, ehk muld ja selles sisalduvad toiteelemendid ja (3) vajalikeks tingimusteks vesi, sh: sademed, kuivendusdreenid, jõed ja ojad maa niisutamiseks; tuul taimede tolmlemiseks; päike, mis on vajalik fotosünteesi abil kasvamiseks ja eluks vajalike orgaaniliste ainete tootmiseks; aastaaeg, mis sobib taime kasvuks; ning kogukonna kõlblusnormid, sh selles piirkonnas elavate inimeste moraalsed tavad, uskumused, hoiakud, väärtushinnangud, mis lubavad või keelavad mõnd taime kasvatada, jms. Kui seemned on hea kvaliteediga ja külv õnnestub, siis sügisel kogutakse saagipotentsiaal kokku täies mahus; vastasel korral on saak kehv. Isegi kui seeme on hea kvaliteediga, peab põllumees teadma, millal ja kuidas mulda harida, seemneid külvata, taimekahjureid tõrjuda ning teha kõik muud vajalikud ettevalmistused. Isegi kui põllumees teeb kõik vajalikud ettevalmistatud õigeaegselt ja õigel moel, vajab vili õigel ajal ja parajal määral vett; liiga palju vett tekitab taimemädaniku ja taim sureb ning ebapiisava sademete korral kuivab taim ära. Seega on vilja kasvamiseks vajalikud nii vältimatud põhjused kui ka tingimused ja sestap on põhjuseta-tingimuseta valet vaadet (ahetu-apaccaya-diṭṭhi) lihtne ümber lükata.

            Buddha õpetas, et kõik ilmnev on sõltuvusliku tekkega ja toimub põhjus-tagajärg põhimõttel, kus kõik ilmnev on tingitud, suhteline ja ajutine: iga tekkinud nähtus on tingitud eelnevast ja põhjustab järgneva.^[61] Nii ei saa dhamma järgi olla olemas ka igavest ja tingimuseta armastust, kuna armastuse tekkimiseks on samuti vaja tingimust ja miski, mis on tingimuslikult tekkinud, ei saa kesta igavesti.^[62]

            Samas suttas õpetab Buddha, et eeltoodud kolme tagajärjetu käitumise vaatest loobumiseks ja õige dhamma mõistmiseks on vaja teada:

•       kuut elementi (cha dhātu);

•       kuut kokkupuute ala (cha phassāyatanānī);

•       18 meele põhjalikku uurimust (aṭṭhārasa manopavicārāti) ümberlükkamatute faktide kaudu, milleks on

1.     silmaga vormi nägemisel (cakkhunā rūpaṁ disvā),

2.     kõrvaga heli kuulmisel (sotena saddaṁ sutvā),

3.     ninaga lõhna haistmisel (hānena gandhaṁ ghāyitvā),

4.     keelega maitse kogemisel (jivhāya rasaṁ sāyitvā),

5.     kehaga objekti kompamisel (kāyena phoṭṭhabbaṁ phusitvā) ja

6.     meelega dhammat teadvustamisel (manasā dhammaṁ viññāya)
ilmnev

a)     heameelel põhinev vormist/helist/lõhnast/maitsest/kompest/dhammast mõtlemine (somanassa-ṭ-ṭhāniyaṁ rūpaṁ upavicarati),

b)    pahameelel põhinev vormist/helist/lõhnast/maitsest/kompest/dhammast mõtlemine (domanassa-ṭ-ṭhāniyaṁ rūpaṁ upavicarati),

c)     neutraalsusel põhinev vormist/helist/lõhnast/maitsest/kompest/dhammast mõtlemine (upekkhā-ṭ-ṭhāniyaṁ rūpaṁ upavicarati).

•       nelja tõde, et luua selge mõistmine, kuidas kuus elementi on seotud embrüo tekkimisega. Eostumisel tekib nimi ja vorm (nāma-rūpa); nimi ja vorm põhjustavad kuus ala (saḷāyatana), kuus ala põhjustavad kokkupuute (phassa) ja kokkupuude põhjustab tunde (vedanā).

            Nii ei saa näiteks tunde tekkimise põhjuseks olla ükski kolmest tagajärjetu käitumise vaatest (akiriya-diṭṭhi). Õnnetunne, dukkhatunne ja ei-dukkha-ega-õnne tunne ei ole põhjustatud mineviku tegudest ega jumal-looja poolt. Ka ei ole tunne tekkinud põhjuseta ja tingimuseta vaid vastupidi – tunne on tekkinud konkreetsest tingimusest – kokkupuutest (phassa) – ja on omakorda iha (taṇhā) tekkimise põhjuseks.

            „Dīghanakha sutta“^[63] toob ära veel tol ajal levinud kolm valet vaadet, milleks on:

1.     kõik rahuldab mind (sabbaṁ me khamatī);

2.     kõik ei rahulda mind (sabbaṁ me nakkhamatī);

3.     üks osa rahuldab mind, üks osa ei rahulda mind (ekaccaṁ me khamati, ekaccaṁ me nakkhamatī).

            Suttas toodu kohaselt viis Buddha selgitus sellest, miks on need kolm vaadet valed, Auväärse Sāriputta virgumisele.

Tolle aja kuus tuntumat vale vaate õpetajat

            „Tipiṭaka’s“^[64] leiduvate tõendite kohaselt domineeris tolle aja Indias kuus suuremat śramanā rühma, kes järgisid kuut tuntumat õpetajat, kelleks olid:

1.     Pūraṇa Kassapa,

2.     Makkhali Gosāla,

3.     Pakudha Kaccāyana,

4.     Ajita Kesakambala,

5.     Nigaṇṭha Nāṭaputta,

6.     Sañcaya Belaṭṭhaputta.^[65]

            Pūraṇa Kassapa tagajärjetuse õpetus (akiriya-vāda [na + √kar + iya („mitte-tegemine“] = amoralism) ehk pūraṇakassapavāda on täpsemalt mitte-tegevuse (akiriya) ehk tagajärjetuse õpetus, mis eitab igasugust kõlbeliste, heade ja oskuslike tegudele vastavat head ja soovitud tagajärge ehk vilja ning kõlbetute, halbade ja oskamatute tegudele vastavat halba ja soovimatut tagajärge. Seetõttu lükkas Kassapa tagasi kõik moraali ja kõlblusega seotud kontseptsioonid. Ta õpetas, et kui keegi läheks mööda Gangese lõunakallast tapma, põletama vm moel hävitama, ei koguneks selle tulemusel antipälvimusi ega halba. Või kui keegi läheks mööda Gangese põhjakallast annetama, ohverdama vm moel head tegema, ei koguneks selle tulemusena pälvimusi ega head.

            Makkhali Gosāla paratamatuse õpetus  (niyati-vāda = fatalism) ehk makkhaligosālavāda õpetas ranget determinismi ehk fatalismi. Ājivaka koolkonna juhiks peetava Makkhali Gosāla uskus ja õpetas, et vaba tahe ja pingutus on vaid illusioon ja kõik, nii õnn kui dukkha, on ette määratud saatuse (sansk niyati) poolt. Seetõttu eitas Gosāla ka kõlbluspõhise teo ja teovilja seost. Ta uskus, et kannatustest vabanemiseks peab individuaalne aatman ehk Mina elama sansaaras seni, kuni ta vabaneb kannatustest: „Nii nagu nöörikera viskamisel jookseb see seni, kuni on lahti hargnenud, nii jooksevad rumalad kui ka targad edasi ja tiirlevad sansaaras, kuni kannatus lõpeb“. Gosāla õpetas, et ükski pingutus ega religioosne tegevus ei suuda ettemääratud saatust muuta ja soovitas inimestelsansaarast vabatahtlikult lahkuda.

            Ajita Kesakambala maailmafilosoofia (lokāyata = materialism + hedonism) ehk ajitakesakambalavādakohaselt koosnevad kõik asjad universumis vaid neljast elemendist ehk maast, veest, tulest ja tuulest mis keha surres liituvad ülejäänud vastava aine koguga: maa liitub maa kogumiga (pathavī pathavikāyaṁ anupeti) jne. Kuna tegudele vastavat uut sündi ei toimu, pole vaja muretseda heade ja halbade tegude pärast ega heade ja halbade teo viljade pärast. Kesakambala õpetas, et pole: (1) andmist, (2) ohverdamist, (3) annetamist, (4) õnneliku ja dukkhaliku teo tagajärge ja vilja, (5) seda maailma, (6) teist maailma, (7) ema, (8) isa, (9) olendite spontaanset ilmnemist ega (10) [siin] maailmas erakrändureid ja braahmane, kes on õiget teed õigesti järginud ja kuulutavad [õiget arija teed] selles maailmas ning teises maailmas, ülima teadmise teostanuid. Selle õpetuse kohaselt tuleks elada õnnelikult ja elu nautides, kuna surm on absoluutne lõpp. Kesakambala lükkas tagasi ka idee religioonide väidetavast vaimsest täiuslikkusest.

            Pakudha Kaccāyana (ka Pakudha Kātiyāna, Kakudha Kaccāyana, Kakuda Kātiyāna) igavikulisuse õpetuse (sassata-vada = eternalism) ehk pakudhakaccāyanavāda kohaselt eksisteerivad vaid seitse ainete kogumit: (1) maakogu (pathavikāya), (2) veekogu (āpokāya), (3) tulekogu (tejokāya), (4) õhukogu (vāyokāya), (5) õnn (sukha), (6) vaev (dukkha) ja (7) hing (jīva). Need kogumid pole tehtud (akaṭā), tekitatud (akaṭavidhā) ega loodud (animmitā); need ei liigu, ei halvene ega takista üksteist ega suuda teineteisele õnne, dukkhat ega ei-õnne-ja-dukkhat tekitada. Siin maailmas pole kedagi, kes tapab või paneb teisi tapma, kes õpib või kuuleb (sota) või õpetab või kuulutab (sāveta), kes mõistab või tajub (viññāta) või juhib test mõistmisele või tajumisele. Seetõttu, kui lõigata kellegi pea terava mõõgaga otsast, et võta keegi teise elu, vaid mõõk läbib seitsme ainekogumiku vahelise pilu. Kaccāyana uskus, et inimesed koosnevad seitsmest muutmatust elemendi kogust (maa, vesi, tuli, tuul, nauding, valu ja hing) mis on igavesed ja ei mõjuta vastastikku teineteist. Ta väitis, et teist inimest ei ole võimalik mõõgaga tappa, kuna mõõk lõikab läbi vaid inimese moodustavate kogumike vahel oleva ruumi.^[66]

            Nigaṇṭha Nāṭaputta (ka Niganṭṭha Nāthaputta, Vardhamāna Mahāvira) džainism (= deteminism) ehk  nigaṇṭhanāṭaputtavāda keskendus askeesi kaudu hinge puhastamisele karmast. Niganṭṭha Nāthaputta oli džainistkliku koolkonna samanate juht, mis oli buddhaluse tekkimise ajal Indias populaarsem kui teised samanate grupid. Ta otsis vabanemist äärmuslikust askeesist nagu enesevaevamisele andumise jooga (atta-kilamathānu-yoga, mida Buddha soovitas vältida), enese ohjamisest ja meele puhastamisest ning praktiseeris kõrgeimat vägivallatust, keeldudes mistahes elusolendite tapmisest.^[67] Nāthaputta õpetas, et on olemas kehast kehasse rändav igavene hing (jīva), mis on kaetud karma osakestega. Hing on karma orjuses ja hingevabadus saavutatakse karma elimineerimisel kolme meetodi abil, milleks on: (1) mineviku tegude elimineerimine askeetlike praktikate teostamise läbi (purāṇānaṁ kammānaṁ tapasā byantībhāvaṁ paññāpeti), (2) olevikus uue karma mittetegemine (navānaṁ kammānaṁ akaraṇā) ja (3) tuleviku karma vältimine (āyatiṁ anavassavo).^[68] Nāthaputta õpetuse kohaselt on kõik inimese kogemused – nii meeldivad, ebameeldivad kui ka ei-meeldivad-ega-ebameeldivad – determineeritud mineviku karmast, mistõttu võib seda õpetust pidada karmaliseks determinismiks.

            Sañjaya Belaṭṭhiputta õpetatud radikaalse skeptismi (ajñana = agnostitsism) ehk sañcayabelaṭṭhaputtavādajärgijad olid agnostikud või skeptikud, kes ei andnud kindlaid vastuseid tolle aja filosoofilistes debattides esinenud küsimustele hinge, olemasolu, uue sünni, teo-vilja jms kohta. Nad eitasid kindlate teadmiste võimalikkust ning arvasid, et ühelegi spekulatiivsele või metafüüsilisele doktriinile pole lõplikku vastust võimalik anda. Belaṭṭhiputta õpetas: „Kui minult küsida: (1) kas teine maailma (paro loko) on olemas (atthi), (2) ei ole olemas (natthi), (3) on olemas ja ka ei ole olemas (atthi ca natthi ca), (4) ei ole olemas ja ei ole mitte-olemas (nevatthi na natthi); (5) kas olendite spontaanne ilmnemine (sattā opapātikā) on olemas, (6) ei ole olemas, (7) on olemas ja ka ei ole olemas, (8) ei ole olemas ja ei ole mitte-olemas; (9) kas õnnetoova ja dukkhattoova teo tulemuse vili (sukatadukkaṭānaṁ kammānaṁ phalaṁ vipāko) on olemas, (10) ei ole olemas, (11) on olemas ja ka ei ole olemas, (12) ei ole olemas ja ei ole mitte-olemas; (13) kas Tathaagata peale surma (tathāgato paraṁ maraṇā) on olemas, (14) ei ole olemas, (15) on olemas ja ka ei ole olemas, (16) ei ole olemas ja ei ole mitte-olemas – siis kui ma usuksin, et on olemas, nii ma ka vastaksin. Aga ma ei ütle, et see on nii (evantipi me no), ma ei ütle, et too nii on (tathātipi me no), ma ei ütle, et see on teisiti (aññathātipi me no), ma ei ütle, et see nii pole (notipi me no) ja ma ei eita, et see nii ei ole (no notipi me no’ti).“

            Pūraṇa Kassapa, Makkhali Gosāla ja Pakudha Kaccāyana õpetused moodustavad ājivaka śramaṇāsi koolkonna.

            On üsna ilmne, et Buddha õpetatud sõltuvusliku tekkimise doktriin lükkab selgelt tagasi nii braahmanite igavikulisuse vaate kui ka saamanate nihilismi,^[69] samuti läheb kesktee doktriin vastuollu materialistliku koolkonna naudinguõnnele andumise jooga ehk praktikaga (kāma-sukha-llikānu-yoga) ja džainistide enesevaevamisele andumise praktikaga (atta-kilamathānu-yoga).^[70]

Vale vaate kümme alust

„Ümberlükkamatu suttas“^[71] loetleb Buddha tema eluajal levinud nihilistliku õpetusega (ajitakesakambalavāda) seotud vale vaate 10 kümme alust (dasa-vatthuka micca-diṭṭhi = nihilism^[72]), milleks on:

1.     pole andmist (natthi dinnaṁ);

1.     pole ohverdamist (natthi yiṭṭhaṁ);

2.     pole annetamist (natthi hutaṁ);

3.     pole õnneliku ja dukkhaliku teo tagajärge/tulemust ja vilja (natthi sukatadukkaṭānaṁ kammānaṁ phalaṁ vipāko);

4.     pole seda maailma (natthi ayaṁ loko);

5.     pole teist maailma (natthi paro loko);

6.     pole ema (natthi mātā);

7.     pole isa (natthi pitā);

8.     pole olendite spontaanset ilmnemist (natthi sattā opapātikā);

9.     pole [siin] maailmas erakrändureid ja braahmane, kes on õiget teed õigesti järginud ja kuulutavad [õiget teed] selles maailmas ning teises maailmas (tulevikus), [kes on] ülima teadmise teostanud (natthi loke samaṇabrāhmaṇā sammaggatā sammā paṭipannā ye imañca lokaṁ parañca lokaṁ sayaṁ abhiññā sacchikatvā pavedentī).^[73]

            Sama sutta kohaselt on vale vaade see, kui inimene usub, et kuna olend koosneb neljast suurest elemendist (cātu-mahā-bhūta), siis:

•       keha (kāya) moodustavad maa, vee, tule ja õhu elemendid ühinevad ehk sulanduvad (anupeti anupagacchati) peale keha surma elementide kogumassiga ja uuestisündi ei järgne;

•       võimed (indriyāni) kanduvad üle ruumi (ākāsaṁ saṅkamanti);

•       neli meest viivad kanderaamiga surnukeha kalmistule, kus luud muutuvad pleekinuks (kāpotakāni aṭṭhīni bhavanti), st inimese surm on lõplik laialilagunemine, olemasolu igavene lakkamine;

•       jumalatele tehtud annetused saavad tuhaks (bhassantā [sõnast bhasma tuhk] āhutiyo);^[74]

•       annetamine on rumalate õpetus („lollide tarkus“) (dattu-paññattaṁ yadidaṁ dānaṁ);

•       kui keegi õpetab „seal on“ õpetust (atthika-vāda) ehk surmajärgset olemasolu, siis on see tühine ehk alusetu (tucchaṁ), vale (musā) ja tühi loba (vilāpo) – nii lapsiku (bāle) kui haritu ehk targa (paṇḍite) kehad hävinevad ja lagunevad (bhedā) ning pärast surma neid pole enam olemas.

            Seejärel õpetas Buddha, et vorm, tunne, taju, moodustised ja teadvus on püsitud (anicca). Kõik, mis on meele (manasā) poolt: (1) vaadatud (diṭṭhaṁ), (2) kuuldud (sutaṁ), (3) teadvustatud (viññātaṁ), (4) saavutatud (pattaṁ), (5) otsitud (pariyesitaṁ) ja (6) läbiuuritud (anuvicaritaṁ), on püsitu. Kui Arija järgija (ariya-sāvakassa) on hüljanud kahtluse (1) eelloetletud kuue aspekti suhtes (kaṅkhā pahīnā), (2) dukkha, (3) dukkha tekkimise, (4) dukkha lakkamise ja (5) dukkha lakkamisele viiva arija kaheksaosalise tee suhtes, siis öeldakse, et see Arija järgija on vooguastunu (sotāpanna), seotud mittehävingulise dhammaga (avinipātadhamma niyata) ehk võimetu sündima madalamas kannatusterohkes Niraaja vallas ning kindlalt virgumisega seotud (sam-bodhi-parāyaṇa). Sellisel isikul pole enam võimalik nihilistlikul moel mõelda.

            Erakrändurite ja braahmanite, aga ka kõikide teiste vale vaatega inimeste puhul, kes usuvad, et ei ole andmist, ei ole ohverdamist jne, võib eeldada, et nad väldivad (abhinivajjeti) kolme oskuslikku dhammat, milleks on õnne toov kehaline, kõneline ja meeleline käitumine (kāya-su-carita, vacī-su-carita, mano-su-carita) ning viivad ellu kolme oskamatut dhammat, milleks on dukkhattoov kehaline, kõneline ja meeleline käitumine (kāya-du-c-carita, vacī-du-c-carita, mano-du-c-carita), kuna nad ei näe oskamatutes dhammades ohtlikku käitumist (ādīnava okāra) ja plekke (saṁkilesa) ega oskuslikes dhammades loobumise kasu (nekkhamma ānisaṁsa) ja puhastumist (vodānapakkha).

            Buddha õpetas, et on tõepoolest olemas teised maailmad, ja vaade „pole olemas teisi maailmu“ (natthi paro loko) esindab valet vaadet, millest omakorda tuleneb vale mõtlemine, sellest omakorda vale kõne jne. Samuti on see vastandumine kõiki maailmu teadvale arahantile, misläbi luuakse mitteõige dhamma kohane veendumus(asaddhamma-saññatti), hakatakse ennast ülistama ja upitama (attānukkaṁseti) ning teisi halvustama, maha tegema ja põlgama (paraṁ vambheti), loobutakse varasemast õigest/heast kõlblusest (su-sīlya) ja asendatakse see vale/halva kõlblusega (du-ssīlya). Kujunenud vale vaade, vale mõte, vale kõne, vastuseis arahantidele, teiste veenmine vale dhamma järgimiseks ning enese ülistamine ja teiste halvustamine – kõik need kurjad ja oskamatud dhammad põhjustavad vale vaate.^[75]

Vale vaatega olendid hoiavad ühte

„Kümne osa suttas“^[76] õpetab Buddha, et olendid, kel on vale vaade, tulevad kokku, koonduvad (moodustavad sekte, „uusi koolkondi“) ja on koos teiste vale vaatega olenditega. Sama kehtib nende kohta, kel on vale mõte, vale kõne, vale tegu, vale eluviis, vale püüdlus, vale teadlikkus, vale keskendus ning sellega seotud vale teadmine ja vale vabanemine. Niisamuti hoiavad õige vaatega inimesed kokku nendega, kel on õige vaade, õige mõtlemisega olendid hoiavad kokku nendega, kel on õige mõtlemine jne.

Vale vaatega vanembhikkhu õpetus jõustab valet dhammat ja juhib dukkhasse

Kodutuellu asunud ja dhammat järgiv vanembhikkhu ehk theera (dhammehi samannāgato thero bhikkhu), kes (1) on elanud pikka aega kodutuna (rattaññū cira-pabbajit), (2) on kuulus ja suure ilmikute ning bhikkhude järgijaskonnaga, (3) saab rohkelt annetusi, (4) on palju õppinud ja mäletab hästi õpitut, kuid (5) omab valet vaadet (micchā-diṭṭhi) ning sellekohast vastupidine nägemist (viparīta-dassa), tõmbab paljusid õigest dhammast(saddhammā) eemale ja kinnitab neis mitteõige dhamma (asaddhamme patiṭṭhāpet). Nende viie dhamma (pañcahi dhammehi) tõttu toob ta paljudele kasutust (bahujana-ahitā), õnnetust (bahujana-asukhā) ning dukkhat nii kodutu ellu asunuile, kui ka deevadele ja inimestele. Kui theeral on aga neli esimest dhammat ja viiendaks õige vaade (sammā-diṭṭhi) ning sellkohane, vastupidine nägemine (aviparīta-dassana), siis juhib ta paljusid mitteõigest dhammast (asaddhammā) eemale ja kinnistab neis õige dhamma (saddhamme) .^[77]

Vale vaate analüütiline käsitlus

„Suttakorvi“ (Suttapiṭaka) kogumikku hiljem lisatud „Analüütiline tee“ (Paṭisambhidāmagga) sisaldab väga põhjalikku vale vaate analüüsi ja valest vaatest vabanemise koondit. Kõik „Vaate kõne“ (Diṭṭhikathā) peatükis^[78] loetletud vaated on virgumise suhtes valed ja ekslikud ning nende järgimine suurendab dukkhat ja juhib virgumisest eemale.

            Diṭṭhikathā sisaldab 6 suuremat alajaotust:

1.     Vale vaate definitsioon: väärtõlgendusest kinnihoidev vaade (abhinivesaparāmāso diṭṭhi).

2.     8 vaadete alust (aṭṭha diṭṭhiṭṭhānāni).

3.     18 omandatud vaadet (aṭṭhārasa diṭṭhipariyuṭṭhānāni).

4.     16 valet vaadet (soḷasa diṭṭhiyo).

5.     300 vaatelist väärtõlgendust (tīṇi sataṁ diṭṭhābhinivesā).

6.     Arija tee (ariya-magga) – täpsemalt vooguastunu tee – on vaate alusest puhastamine (sotāpattimaggo diṭṭhiṭṭhānasamugghāto).

            1. Vale vaate definitsioon. „Mis vaade on“ (kā diṭṭhī ti)? Vale vaade on väärtõlgendusest kinnihoidev vaade (abhinivesa-parāmāso diṭṭhi), näiteks, kui arvatakse nime või vormi (nāma-rūpa) kohta, et „see on minu“ (etaṁ mama), „see on mina“ (eso hamasmi) või „see olen mina“ (eso me attā). 201.-st läbinägemise arendamise objektist kuuluvad vale vaate alla 198,^[79] kuna kolm maistületavat (lokuttara) objekti ei ole vaatega seotud.^[80]

            2. 8 vaate alust (aṭṭha diṭṭhiṭṭhānāni). Vaate alused on ühtlasi nii juurpõhjused (hetu) kui ka tingimused (paccaya), millel põhineb valedesse vaadetesse klammerdumine (upādāya), ja milleks on:

1)    Kogumikud (khandhā).

2)    Mitteteadmine (avijjā).

3)    kokkupuude (phassa).

4)    Taju (saññā).

5)    Mõtlemine (vitakka).

6)    Mittearukas tähelepanu (ayoniso manasikāra).

7)    Kuri sõber (pāpa-mitta).

8)    [Teise õpeta vastanduval õpetusel põhinev] indoktrinatsioon^[81] (paratoghosa).

           
            3. 18 omandatud vaadete (aṭṭhārasa diṭṭhipariyuṭṭhānāni) loetelu koondab erinevates suttades nimetatud vaated, milleks on:

1)    vale vaade, mis käib vaate alla  (micchādiṭṭhi diṭṭhigata);

2)    vaatedžungel [vaatesse takerdumine] (diṭṭhi-gahana);

3)    vaatetihnik [raske läbida] (diṭṭhi-kantāra);

4)    vaatevääne (diṭṭhi-visūka);

5)    vaatevingerdus (diṭṭhi-vipphandita);

6)    vaateköidik (diṭṭhi-saññojana/saṁyojana);

7)    vaatenool [terav/pimestav vaade] (diṭṭhi-salla);

8)    vaatesund [survestav vaade] (diṭṭhi-sambādho);

9)    vaatetõke [tõkestav/häiriv vaade] (diṭṭhi-palibodho);

10) vaatekammits [aheldav vaade] (diṭṭhi-bandhanaṁ);

11) vaatelangus [langusseviiv/kukutav vaade] (diṭṭhi-papāto);

12) vaatepüünis (diṭṭh-ānusayo);

13) vaatepiin [piinav vaade] (diṭṭhi-santāpo);

14) vaatepalavik (diṭṭhi-pariḷāho);

15) vaateside [siduv vaade] (diṭṭhi-gantho);

16) vaateklammerdus (diṭṭh-upādāno);

17) vaatekalduvus (diṭṭh-ābhiniveso);

18) vaatest kinnihoidmine (diṭṭhi-parāmāso).

 

 

 

4. 16 valet vaadet (soḷasa diṭṭhiyo) on alljärgnevad:

1)    naudingukeskne vaade (assāda-diṭṭhi) (= hedonism);

2)    mina-vaade (attānu-diṭṭhi);

3)    vale vaade (micchā-diṭṭhi);

4)    kehapõhine vaade (sakkāya-diṭṭhi);

5)    kehapõhisusel rajanev igavikuline vaade (sakkāya-vatthukā sassata-diṭṭhi);

6)    kehapõhisusel rajanev hävinemise vaade (sakkāya-vatthukā uccheda-diṭṭhi);

7)    lõpliku hävingu vaade (antaggāhikā-diṭṭhi);

8)    mineviku lõpliku hävingu vaade (pubbantānu-diṭṭhi);

9)    tuleviku lõpliku hävingu vaade (aparantānu-diṭṭhi);

10) [köitvast] ideest sündinud vaade (saññojanikā diṭṭhi);

11) „mina“ uhkusega aheldatud vaade (ahanti māna-vinibandhā diṭṭhi);

12) „minu“ uhkusega aheldatud vaade (mamanti māna-vinibandhā diṭṭhi);

13) mina-õpetusega seotud vaade (attavāda-paṭisaṁyuttā diṭṭhi);

14) maailma-õpetusega seotud vaade (lokavāda-paṭisaṁyuttā diṭṭhi);

15) [igavese] olemasolu vaade (bhava-diṭṭhi);

16) mitteolemasolu vaade (vibhava-diṭṭhi) (= lõpliku hävinemise vaade).

 

            5. 300 vaatelist väärtõlgendust (tīṇi sataṁ diṭṭhābhinivesā) on jaotatud järgnevasse 16. ajajaotusesse.

1)    Naudingukeskne vaade (assāda-diṭṭhi).

1)    Mina-vaade (attānu-diṭṭhi).

2)    Vale vaade (micchā-diṭṭhi).

3)    Kehapõhine vaade (sakkāya-diṭṭhi).

4)    Kehapõhisusel rajanev igavikuline vaade (sakkāya-vatthukā sassata-diṭṭhi).

5)    Kehapõhisusel rajanev hävinemise vaade (sakkāya-vatthukā uccheda-diṭṭhi).

6)    Lõpliku hävingu vaade (antaggāhikā-diṭṭhi).

7)    Mineviku lõpliku hävingu vaade (pubbantānu-diṭṭhi).

8)    Tuleviku lõpliku hävingu vaade (aparantānu-diṭṭhi).

9)    [Köitvast] ideest sündinud vaade (saññojanikā diṭṭhi).

10) „Mina“ uhkusega aheldatud vaade (ahanti māna-vinibandhā diṭṭhi).

11) „Minu“ uhkusega aheldatud vaade (mamanti māna-vinibandhā diṭṭhi).

12) Mina-õpetusega seotud vaade (attavāda-paṭisaṁyuttā diṭṭhi).

13) Maailma-õpetusega seotud vaade (lokavāda-paṭisaṁyuttā diṭṭhi).

14) [Igavese] olemasolu vaade (bhava-diṭṭhi) (= igavikuline vaade).

15) Mitteolemasolu vaade (vibhava-diṭṭhi) (= lõpliku hävinemise vaade).

 

            1. Naudingukeskne vaade (assāda-diṭṭhi) [= hedonism] sisaldab kokku 35 aspekti, vastavalt: õnn (sukha) ja heameel (somanassa), mis on esile kerkinud

•       (1/1) vormist,

•       (2/2)-(5/5) viiest klammerdumise kogumikust,

•       (6/6)-(11/11) kuuest sisemisest alast,

•       (12/12)-(17/17) kuuest välimisest alast,

•       (18/18)-(23/23) kuuest teadvuse liigist,

•       (24/24)-(29/29) kuuest kokkupuute liigist, ja

•       (30/30)-(35/35) kuuest tunde liigist.^[82]

            Naudingukeskne vaade esindab väärtõlgendusest mõjutatud vaadet: vaade ei ole nauding ja nauding ei ole vaade, vaade on üks ja nauding teine, kuid nende koosesinemist nimetatakse naudingukeskseks vaates. Sellise vaatega inimest ei tohiks teenida, temaga suhelda ega teda austada (na sevitabbo na bhajitabbo na payi­rupā­si­tabbo). Naudingukeskne vaade juhib uue sünni Niraajasse või looma emakasse (nirayo vā tiracchāna-yoni) ning sellel põhinev füüsiline, verbaalne ja mentaalne käitumine (kāya-kamma, vacī-kamma, mano-kamma) toob vaid soovimatut.

            On köidikuid, mis on vaated, kuid kõik vaated ei ole köidikud. Esimene köidik ehk kehapõhine vaade (sakkāya-diṭṭhi) ja kolmas köidik ehk rituaalidest kinnihoidmine (sīla-b­bata­-parāmāsā) on nii köidikud kui ka vaated. Ülejäänud köidikud, milleks on ­naudingukirg (kāmarā­ga-sañño­jana), kuritahtlikkuseköidik (paṭi­gha­-sañño­jana), uhkuseköidik (māna-saññojana), skeptilise kahtluse köidik (vici­kicchā­-sañño­jana), olemasolukire köidik (bhava­rāga­-sañño­jana), kadeduse köidik (issā-saññojana), ahnuse köidik (maccha­ri­ya­-sañño­jana), kalduvuse köidik (anuna­ya-­sañño­jana), mitteteadmise köidik (avijjā­-sañño­jana).^[83]

            2. Mina-vaade (attānu-diṭṭhi) sisaldab kokku 20 aspekti. Kui mitteõppinud tavainimene (assutavā puthujjano) eirab Arija õpetust (ariya-dhammassa), siis näeb ta:

•       (1/36) vormi (rūpa) kui ennast, (2/37) ennast kui vormi (mina, kes omab vormi), (3/38) vormi endas või (4/39) ennast vormis;

•       (5/40) tunnet (vedana) kui ennast, (6/41) ennast kui tunnet (mina, kes omab tunnet), (7/42) tunnet endas või (8/43) ennast tundes;

•       (9/44) taju (sañña) kui ennast, (10/45) ennast kui taju (mina, kes omab taju), (11/46) taju endas või (12/47) ennast tajus;

•       (13/48) moodustisi (saṁkhāra) kui ennast, (14/49) ennast kui moodustisi (mina, kes omab moodustisi), (15/50) moodustisi endas või (16/51) ennast moodustistes;

•       (17/52) teadvust (viññāṇa) kui ennast, (18/53) ennast kui teadvust (mina, kes omab teadvust), (19/54) teadvust endas või (20/55) ennast teadvuses.^[84]

            Vormi kui ennast näeb tavainimene siis, kui samastab end mõne nähtava vormiga, näiteks kasinaga, mõeldes, „mis on kasiṇa, olen mina ja mis olen mina, on kasiṇa“, ning uskudes enda ja kasiṇa olevat üks ja seesama.^[85] See on sama, kui keegi arvab olevat süüdatud lambi leegi ja leegi värvi identse, uskudes, et mis on leek, on värv, ja mis on värv, on leek. See on väärtõlgendusest mõjutatud vale vaade.

            Ennast kui vormi (mina, kes omab vormi) näeb tavainimene siis, kui usub, et ta on tunne, taju, moodustised või teadvus, mida mina omab. Ta usub ekslikult omavat vormi, kuna mõtleb, et „See on mina ise, ja mina ise omab seda vormi selle vormi kaudu/läbi“. Samamoodi mõtleb tavainimene puust ja varjust: „See on puu, see on vari; puu on üks, vari on teine; kuid see puu omab seda varju selle varju kaudu/läbi.“ See on väärtõlgendusest mõjutatud vale vaade.

            Vormi endas näeb tavainimene siis, kui ta usub, et tunne, taju, moodustised või teadvus on mina ja et vorm on minus. Samamoodi mõtleb tavainimene lillest ja aroomist: „See on lill, see on aroom; lill on üks, aroom on teine; kuid aroom on selles lilles.“ See on väärtõlgendusest mõjutatud vale vaade.

            Ennast vormis näeb tavainimene siis, kui usub, et ta on tunne, taju, moodustised või teadvus, ja et mina ise on selles vormis. Samamoodi mõtleb tavainimene pärlist ja laekast: „See on pärl, see on laegas; pärl on üks, laegas on teine; kuid see pärl on selles laekas.“ See on väärtõlgendusest mõjutatud vale vaade.

       Vormi puudutav mina-vaate väärtõlgenduse selgituspõhimõte kehtib sarnaselt kõigi ülejäänud 16 aspekti suhtes.

            3. Vale vaade (micchā-diṭṭhi) sisaldab kokku 10 valet alust (dasa micchā-vatthukā):^[86]

•       (1/56) ei ole andmist (natthi dinnan);

•       (2/57) ei ole ohverdamist (natthi yiṭṭhan);

•       (3/58) ei ole annetamist (natthi hutan);

•       (4/59) ei ole häid/õnnelikke-halbu/kannatuslikke teo tagajärgi ega vilju (natthi sukata­dukka­ṭā­naṁ kammānaṁ phalaṁ vipāko);

•       (5/60) ei ole seda maailma (natthi ayaṁ loko);

•       (6/61) ei ole teist maailma (natthi paro loko);

•       (7/62) ei ole ema (natthi mātā);

•       (8/63) ei ole isa (natthi pitā);

•       (9/64) ei ole spontaanset ilmnemist (natthi sattā opapātikā);

•       (10/65) ei ole maailmas erakrändureid ega braahmane, kes on õiget teed õigesti järginud, ja kuulutavad siin maailmas ja teises/tuleviku maailmas, ülima teadmise teostanuid (natthi loke samaṇabrāhmaṇā sammaggatā sammāpaṭipannā, ye imañca lokaṁ, parañca lokaṁ sayaṁ abhiññā sacchikatvā paveden tī).

       Need 10 valet aspekti/alust on väärtõlgendusest mõjutatud valed vaated.

            4. Kehapõhine vaade (sakkāya-diṭṭhi) sisaldab kokku 20 aspekti:

•       (1/66 - 20/85), mis kattuvad mina-vaate (attānu-diṭṭhi) 20 aspektiga.

            5. Kehapõhisusel rajanev igavikuline vaade (sakkāya-vatthukā sassata-diṭṭhi) sisaldab 15 aspekti. Kui mitteõppinud tavainimene (puthujjana) eirab arijadhammat (ariya-dhammassa), siis näeb ta:

•       (1/86) ennast kui vormi (mina, kes omab vormi), (2/87) vormi endas või (3/88) ennast vormis;

•       (4/89) ennast kui tunnet (mina, kes omab tunnet), (5/90) tunnet endas või (6/91) ennast tundes;

•       (7/92) ennast kui taju (mina, kes omab taju), (8/93) taju endas või (9/94) ennast tajus;

•       (10/95) ennast kui moodustisi (mina, kes omab moodustisi), (11/96) moodustisi endas või (12/97) ennast moodustistes;

•       (13/98) ennast kui teadvust (mina, kes omab teadvust), (14/99) teadvust endas või (15/100) ennast teadvuses.^[87]

            6. Kehapõhisusel rajanev hävinemise vaade (sakkāya-vatthukā uccheda-diṭṭhi) sisaldab kokku 5 vaadet. Kui mitteõppinud tavainimene (puthujjana) eirab arijadhammat, siis näeb ta

(1/101-5/105) vormi, tunnet, taju, moodustisi ja teadvust, kui ennast.

            7. Lõpliku hävingu vaade (antaggāhikā-diṭṭhi) sisaldab 50 aspekti. Siia alla jaotuvad 10 küsimust lõplikkuse kohta, millele Buddha ei vastanud, ning mis on alljärgnevad:^[88]

1)    On maailm igavene (sassato loko)?

2)    On maailm mitte-igavene (a-sassato loko)?

3)    On maailm lõputu (antavā loko)?

4)    On maailm mitte-lõputu (an-antavā loko)?

5)    On hing see mis füüsis (füüsiline keha) (taṁ jīvaṁ taṁ sarīran)?

6)    On hing erinev, füüsis erinev (aññaṁ jīvaṁ aññaṁ sarīran)?

7)    Thatāgata eksisteerib peale surma (hoti tathāgato paraṁ maraṇā)?

8)    Thatāgata ei eksisteeri peale surma (na hoti tathāgato paraṁ maraṇā)?

9)    Thatāgata on olemas ja [samal ajal] ei ole olemas peale surma (hoti ca na ca hoti tathāgato paraṁ maraṇā)?

10) Thatāgata ei ole olemas ja [samal ajal] ei ole mitteolemas peale surma (neva hoti na na hoti tathāgato paraṁ maraṇā)?

            Iga küsimus esindab valet vaadet viiest seisukohast alljärgnevalt:

•       (1/106-5/110) maailm on igavene: usutakse ekslikult, et viis kogumikku – vorm, tunne, taju, moodustised, teadvus – on maailm ja see on igavene. Vorm on maailm ja see on igavene, tunne on maailm ja see on igavene jne.

•       (6/111-10/115) maailm on mitte-igavene: usutakse ekslikult, et viis kogumikku – vorm, tunne, taju, moodustised, teadvus – on maailm ja see ei ole igavene.

•       (11/116-15/120) maailm on lõputu: piiratud ruumi võetakse/tajutakse ekslikult kui sinist (nīla), kollast (pīta), punast (lohita), valget (odāta), ja/või kiirgav sära/valgust (obhāsa). Selle vaate puhul usutakse, et maailmal on lõpp, kuid see on lakkamatus ringluses (parivaṭuma) ja selliselt tajutakse maailma/olemasolu lõplikkust (antasaññī).

•       (16/121-20/125) maailm on mitte-lõputu: avarat ruumi võetakse/tajutakse ekslikult kui sinist (nīla), kollast (pīta), punast (lohita), valget (odāta), ja/või kiirgav sära/valgust (obhāsa). Selle vaate puhul usutakse, et maailmal ei ole lõppu ja selliselt tajutakse maailma/olemasolu lõputust (anantasaññī).

•       (21/126-25/130) hing on sama mis füüsis: usutakse ekslikult, et viis kogumikku – vorm, tunne, taju, moodustised, teadvus – on hing ja keha, ning et hing ja keha on üks.

•       (26/131-30/135) hing ei ole sama mis füüsis: usutakse ekslikult, et viis kogumikku – vorm, tunne, taju, moodustised, teadvus – on keha, kuid hing on üks ja keha on teine.

•       (31/131-35/140) Thatāgata eksisteerib peale surma: vale vaade, mille kohaselt „vorm on siin surma-dhamma (st vorm kuulub siin maailmas surma olemuse juurde); peale keha lagunemist jääb Tathaagata kestma, kerkib esile, tekib uuesti.“^[89] Sama vale vaate põhimõte kehtib ja ülejäänud nelja kogumiku (tunne, taju, moodustised, teadvus) kohta.

•       (36/141-40/145) Thatāgata ei eksisteeri peale surma: vale vaade, mille kohaselt „vorm on siin surma-dhamma (st vorm kuulub siin maailmas surma olemuse juurde); peale keha lagunemist Tathaagata lakkab (ucchijjati), kaob/hävib (vinassati); ei ole olemas Tathaagat peale surma.”^[90] Sama vale vaate põhimõte kehtib ja ülejäänud nelja kogumiku (tunne, taju, moodustised, teadvus) kohta.

•       (41/146-45/150) Thatāgata on olemas ja (samal ajal) ei ole olemas peale surma:  vale vaade, mille kohaselt „vorm on siin surma-dhamma (st vorm kuulub siin maailmas surma olemuse juurde);  keha lagunedes Tathaagata on olemas ja ei ole olemas“.^[91] Sama vale vaate põhimõte kehtib ja ülejäänud nelja kogumiku (tunne, taju, moodustised, teadvus) kohta.

•       (46/151-50/155) Thatāgata ei ole olemas ja (samal ajal) ei ole mitte-olemas peale surma: vale vaade, mille kohaselt „vorm on siin surma-dhamma (st vorm kuulub siin maailmas surma olemuse juurde); keha lagunedes Tathaagatat ei ole olemas ja ei ole mitte-olemas.“^[92] Sama vale vaate põhimõte kehtib ja ülejäänud nelja kogumiku (tunne, taju, moodustised, teadvus) kohta.

            Need on lõpliku hävingu vaate 50 aspekti, mis kõik on valed vaated.

            8. Mineviku lõpliku hävingu vaade (pubbantānu-diṭṭhi) sisaldab kokku 18 aspekti, milleks on:^[93]

•       (1/156-4/159) 4 igaviku õpetust/kõne (cattāro sassata-vādā) (= eternalism);

•       (5/160-8/163) 4 osalise igaviku [mõne asja suhtes kehtiv] õpetust (cattāro ekacca­-sassa­tikā) (= osaline eternalism);

•       (9/164-12/167) 4 (maailma) lõputu mittelõplikkuse õpetust (cattāro antānantikā);

•       (13/167-16/171) 4 vingerdavat/libedat õpetust (cattāro amarā­vikkhe­pikā),^[94]

•       (17/172-18/173) 2 (soodsa/õnneliku) juhuse ja põhjuseta õpetust (dve adhic­ca­-samup­pan­nikā) see, kes usub õnnelikku juhuse või põhjusta päritolu.

            „Brahmavõrgu suttas“^[95] selgitab Buddha kõigi 18 mineviku lõpliku hävingu vaate ekslikkust ja lükkab need valed vaated ümber.

            9. Tuleviku lõpliku hävingu vaade (aparantānu-diṭṭhi) sisaldab kokku 44 aspekti. „Brahmavõrgu suttas“^[96]selgitab Buddha, et on erakrändureid ja braahmane (samaṇa-brāhmaṇā), kes säilitavad õpetust tajuja surematusest, ning kes 16 alusel kuulutavad mina ellujäämist peale surma. Siia alla kuulub:^[97]

•       16 valet taju-õpetust (soḷasa saññī-vādā) (1-16/174-188),

•       8 mittetaju-õpetust (aṭṭha asaññī-vādā) (1-8/189-196),

•       8 ei-taju-ega-mittetaju-õpetust (aṭṭha neva-saññī­nāsaññī­-vādā) (1-8/197-204),

•       7 seitse lõpliku hävingu õpetust (satta uccheda-vādā) (1-7/205-211),

•       5 vaatepõhist dhammas vaibumise õpetust/juttu (pañca diṭṭha­-dhamma­-nib­bā­na-vādā) (nibbaana on siin-ja-praegu) (1-5/212-216).

            Need on 44 tuleviku lõpliku hävingu põhist vaadet, mis kõik on valed vaated.

            10. (Köitvast) ideest sündinud vaade (saññojanikā diṭṭhi) sisaldab kokku 18 aspekti. Iga vaade, mis pöördub omandatud vaateks (diṭṭhi-pariyuṭṭhānānī) – st (1-18/217-234) vale vaade mis käib vaate alla, takerdunud,metsik/ohtlik, heitlev/pilav, köidikuline, visklev/terav, survestav, tõkestav/häiriv, seotud, alandav/kukutav, püüniseline, piinav, põletav/kõrvetav, siduv, klammerdunud, kaldunud ja mõjutatud vaade – on (köitvast) ideest sündinud (vale) vaade (saññojanikā diṭṭhi). Need vaated on köidavad.^[98]

            11. „Mina“ uhkusega aheldatud vaade (ahanti māna-vinibandhā diṭṭhi) sisaldab kokku 18 aspekti: väärtõlgendusest mõjutatud uhkusega aheldatud vaade, mille kohaselt usutakse olevat mina kui

(1/235) silm,

(2/236) kõrv,

(3/237) nina,

(4/238) keel,

(5/239) keha,

(6/240), meel,

(7/241) nähtav objekt,

(8/242) heli,

(9/243) lõhn,

(10/244) maitse,

(11/245) puude,

(12/246) idee,

(13/247) silma-teadvus,

(14/248) kõrva-teadvus,

(15/249) nina-teadvus,

(16/250) keele-teadvus,

(17/251) keha-teadvus,

(18/252) meele-teadvus.^[99]

 

12. „Minu“ uhkusega aheldatud vaade (mamanti māna-vinibandhā diṭṭhi) sisaldab kokku 18 aspekti: väärtõlgendusest mõjutatud uhkusega aheldatud vaade, mille kohaselt usutakse olevat minu oma

            (1/253) silm,

(2/254) kõrv,
(3/255) nina,

(4/256) keel,

(5/257) keha,

(6/258) meel,

(7/259) nähtav objekt

(8/260) heli,

(9/261) lõhn,

(10/262) maitse,

(11/263) puude,

(12/264) idee,

(13/265) silma-teadvus,

(14/266) kõrva-teadvus,

(15/267) nina-teadvus,

(16/268) keele-teadvus,

(17/269) keha-teadvus,

(18/270) meele-teadvus.

           

            13. Mina-õpetusega seotud vaade (attavāda-paṭisaṁyuttā diṭṭhi) sisaldab kokku 20 aspekti (1-20/271-290), mis on sisuliselt samad mis mina-vaade (attānu-diṭṭhi) ja mille kohaselt mitteõppinud tavainimene usub olevat 5 klammerdumise kogumikku „mina“.

            14. Maailma-õpetusega seotud vaade (lokavāda-paṭisaṁyuttā diṭṭhi) sisaldab kokku 8 väärtõlgendusest mõjutatud vaadet^[100], mille kohaselt

•       (1/291) mina ja maailm on igavesed,

•       (2/292) mina ja maailm on mitteigavesed,

•       (3/293) mina ja maailm on igavesed kui ka mitteigavesed,

•       (4/294) mina ja maailm ei ole ei igavesed ega mitteigavesed,

•       (5/295) mina ja maailm on lõputud,

•       (6/296) mina ja maailm on mittelõputud,

•       (7/297) mina ja maailm on nii lõputud kui mittelõputud,

•       (8/298) mina ja maailm ei ole lõputud ega mittelõputud.

 

       15. (Igavese) olemasolu vaade (bhava-diṭṭhi) (= igavikuline vaade): (1/299) valel tõlgendusel rajanev veendumus/kalduvuspõhine kinnihoidmine on olemasoluvaade (olīyanābhiniveso bhava-diṭṭhi).^[101]Veendumus-/kalduvuspõhine kinnihoidmine tähendab seda, et osad deevad ja inimesed on olemasoluvaimustuses ja olemasolurõõmus (deva-manussā bhavaratā bhava-sammuditā), mistõttu ei jõua olemasolulakkamise dhamma (bhava-nirodhāya dhamme) nende teadvusesse, nad ei sisene sellesse (pakkhandati), ei rahune (pasīdati), ei püsi (santiṭṭhati) selles, ega asu resoluutselt vabanemisele (nādhi-muccati).

       16. Mitteolemasolu vaade (vibhava-diṭṭhi) (= lõpliku hävinemise vaade): (1/300) valel tõlgendusel rajanev veendumus-/kalduvuspõhine ülepüüdlemine on mitteolemasoluvaade (atidhāvanābhiniveso vibhava-diṭṭhi).Veendumus-/kalduvuspõhine ülepüüdlemine tähendab seda, osad häbistatud, alandatud ja jälestatud rõõmustavad mitteolemasolu, kuna usuvad et keha surmaga lakkab ka mina ja jääb vaid ülim rahu.

            Vaate alusest puhastamise (diṭṭhiṭṭhāna-samugghāto) peatükk selgitab, et vooguastunu tee on vaate alustest puhastumine (sotāpatti-maggo diṭṭhiṭṭhāna-samugghāto). Buddha õpetuse kohaselt on ainsaks vahendiks valedest vaadetest vabanemiseks arija kaheksaosaline tee. Arija teeni viib rahu arendamise teel džhaana saavutamine, seejärel on võimalik jätkata koos läbinägemise arendamisega ja puhastada meel järkjärgult köidikutest, nägemaks olemasolu tegelikkusele vastavalt ehk nii nagu see tõeliselt on, misläbi olemasoluiha hääbub (yathā-bhūtedhimuccati bhava-taṇhā parikkhayā).

            Tekstis toodud vaate jaotused on koondatud alljärgnevasse tabelisse.^[102]

Kolm eksinud vaatega (vipanna-diṭṭhī) inimest	Kolm täiusliku vaate saavutanut (sampanna-diṭṭhi)	Kolm eksinud vaadet (vipanna-diṭṭhī)	Kolm täiuslikku vaadet (sampanna-diṭṭhi)
1.     Teise koolkonna/sekti (st mittetheeravaada) õpetaja 2.     Selle õpetaja järgijad 3.     Kõik eksinud vaatega inimesed	1.     Tathaagata 2.     Tathaagata järgijad 3.     Kõik vaate saavutanud inimesed	1.     See on minu (etaṁ mamā) 2.     See on mina (esohamasmī) 3.     See on mina (ise) (eso me attā)	1.     See ei ole minu (netaṁ mamā) 2.     See ei ole mina (nesohamasmī) 3.     See ei ole mina ise (na meso attā)
Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā, lk 159

 

            Õige vaade on puhastunud valest vaatest ja kõrvaldanud kurjad ja oskamatud dhammad (pāpakā akusalā dhammā).^[103] Valed dhammad on vale vaade, vale mõtlemine jne, kuni vale keskenduseni välja.^[104]

            Vale vaade juhib Niraajasse ja õige vaade kõrgematesse valdadesse. „Vale vaate suttas“^[105] õpetab Buddha, et on viis dhammat, mis juhivad Niraajasse:

kui bhikkhuni:

1.     [fakte] teadmata (ananuvicca) ja läbiuurimata ehk analüüsimata (apariyogāhetvā) ei kiida kiitust väärijaid (avaṇṇārahassa vaṇṇaṁ bhāsati);

2.     [fakte] teadmata ja läbiuurimata ehk analüüsimata kiidab kiitust mitteväärijaid;

3.     kui tal on vale vaade (micchā-diṭṭhi);

4.     kui tal on vale mõtlemine (micchā-saṁkappā);

5.     kui ta usus antut või annetatut hävitab või raiskab (saddhādeyyaṁ vinipāteti).

Nende viie vastandid juhivad aga uue sünni kõrgematesse valdadesse.

^[1] „katamā ca bhikkhave, sammādiṭṭhi? yaṁ kho bhikkhave, dukkhe ñāṇaṁ dukkhasamudaye ñāṇaṁ dukkhanirodhe ñāṇaṁ dukkhanirodhagāminiyā paṭipadāya ñāṇaṁ, ayaṁ vuccati bhikkhave, sammādiṭṭhi.“ – Maggavibhaṁgasutta SN 45.8.

^[2] „…pāpakā akusalā dhammā… .“ Verañjasutta AN 8.11.

^[3] PED lk 1570.

^[4] Ādittasutta [Ādittapariyāyasutta] SN 35.28.

^[5] Sammādiṭṭhisutta MN 9.

^[6] Sammādiṭṭhisutta MN 9.

^[7] Māgaṇḍi­ya­sutta­niddesa Mnd 9; Sāri­putta­sutta­niddesa Mnd 16.

^[8] Kaccānagottasutta SN 12.15.

^[9] Kaccānagottasutta SN 12.15.

^[10] Abhidhammas on toodud 16 ñāṇa’t (insaidil põhinev teadmine = õige vaade). Neist 10 on vipassanā-ñāṇa’t, millele lisanduvad veel 6 ñāṇa’t, mis on vajalikud vaate puhastamiseks ning lõplikuks virgumiseks.

^[11] „tatra, bhikkhave, sammādiṭṭhi pubbaṁgamā hoti. micchādiṭṭhiṁ ‘micchādiṭṭhī’ti pajānāti, sammādiṭṭhiṁ ‘sammādiṭṭhī’ti pajānāti- sāssa hoti sammādiṭṭhi. micchāsaṁkappaṁ ‘micchāsaṁkappo’ti pajānāti, sammāsaṁkappaṁ ‘sammāsaṁkappo’ti pajānāti, sāssa hoti sammādiṭṭhi. micchāvācaṁ ‘micchāvācā’ti pajānāti, sammāvācaṁ ‘sammāvācā’ti pajānāti; sāssa hoti sammādiṭṭhi. micchākammantaṁ ‘micchākammanto’ti pajānāti, sammākammantaṁ ‘sammākammanto’ti pajānāti; sāssa hoti sammādiṭṭhi. micchāājīvaṁ ‘micchāājīvo’ti pajānāti, sammāājīvaṁ ‘sammāājīvo’ti pajānāti; sāssa hoti sammādiṭṭhi.“ – Mahācattārīsakasutta MN 117.

^[12] Paṭhamasammattaniyāmasutta AN 5.151.

^[13] Dutiyasammattaniyāmasutta AN 5.152.

^[14] Tatiyasammattaniyāmasutta AN 5.153.

^[15] Udāyitthera Vatthu, DhA 5.5.

^[16]               „yāvajīvampi ce bālo,
paṇḍitaṁ payirupāsati;
na so dhammaṁ vijānāti,
dabbī sūparasaṁ yathā.“ – KN, Dhp 64.

^[17] „micchādiṭṭhikassa bhikkhave micchāsaṁkappo pahoti, micchāsaṁkappassa micchāvācā pahoti, micchāvācassa micchākammanto pahoti, micchākammantassa micchā ājīvo pahoti, micchāājīvassa micchāvāyāmo pahoti, micchāvāyāmassa micchāsati pahoti, micchāsatissa micchāsamādhi pahoti, micchāsamādhissa micchāñāṇaṁ pahoti, micchāñāṇissa micchāvimutti pahoti.“ – Micchattasutta AN 10.103, Mahācattārīsakasutta MN 117; Pubbaṅgamasutta AN 10.121; Vijjāsutta AN 10.105, Janavasabhasutta DN 18.

^[18] „sammādiṭṭhissa, bhikkhave, sammāsaṁkappo pahoti, sammāsaṁkappassa sammāvācā pahoti, sammāvācassa sammākammanto pahoti, sammākammantassa sammāājīvo pahoti, sammāājīvassa sammāvāyāmo pahoti, sammāvāyāmassa sammāsati pahoti, sammāsatissa sammāsamādhi pahoti, sammāsamādhissa sammāñāṇaṁ pahoti, sammāñāṇassa sammāvimutti pahoti.“ – Micchattasutta AN 10.103; Mahācattārīsakasutta MN 117; Pubbaṅgamasutta AN 10.121; Vijjāsutta AN 10.105; Janavasabhasutta DN 18.

^[19] Mahācattārīsakasutta MN 117.

^[20] Vt DVE, I osa, ptk „Õige vaate kümme alust (dasa-vatthuka sammā-diṭṭhi)“.

^[21] Mahācattārīsakasutta MN 117.

^[22] „pañcahi, bhikkhave, aṁgehi anuggahitā sammādiṭṭhi cetovimuttiphalā ca hoti cetovimuttiphalānisaṁsā ca, paññāvimuttiphalā ca hoti paññāvimuttiphalānisaṁsā ca. katamehi pañcahi? idha, bhikkhave, sammādiṭṭhi sīlānuggahitā ca hoti, sutānuggahitā ca hoti, sākacchānuggahitā ca hoti, samathānuggahitā ca hoti, vipassanānuggahitā ca hoti.“ – Anuggahitasutta AN 5.25; sama Mahāvedallasutta MN 43.

^[23] Niṭṭhaṁ­gata­sutta [Niṭṭhāsutta] AN 63; Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā, lk 160-161.

^[24] Kolankola [kula] - läheb sansaaras (saṁsāra) kula’st kula’sse ehk hõimust hõimu.

^[25] Sama loetelu toovad ära veel Aveccappasannasutta AN 10.64; Dasakapuggalapaññatti Pp 2.10 ja Diṭṭhikathā Ps 1.2.

^[26] Akaniṭṭha taevas asub kõrgeim deevade ülimalt õnnis elupaik, kuhu uue sünni saavutanu võiks ümber sündida, kuid ta valib Akaniṭṭha taevasse viivale voole vastuvoogu liikumise, mis viib nibbaanasse.

^[27] Paṭhamavihārasutta SN 45.11.

^[28] Sūkasutta SN 45.9.

^[29] Anuggahitasutta AN 5.25.

^[30]               „diṭṭhiñca anupaggamma
            sīlavā dassanena sampanno
            kāmesu vinaya gedhaṁ
            na hi jātug­gabbha­seyya punaretī ti.“ – [Karaṇīya] Mettāsutta KN Snp  1.8.

^[31] Abhabbasutta AN 6.91.

^[32] Saṁyojanasutta AN 10.13. Vt DVE, I osa, ptk „Kümme köidikut (dasa saṁyojana)“.

^[33] „(1) abhabbo diṭṭhisampanno puggalo kañci saṅkhāraṁ niccato upagantuṁ, (2) abhabbo diṭṭhisampanno puggalo kañci saṅkhāraṁ sukhato upagantuṁ, (3) abhabbo diṭṭhisampanno puggalo kañci dhammaṁ attato upagantuṁ, (4) abhabbo diṭṭhisampanno puggalo ānantariyaṁ kammaṁ kātuṁ, (5) abhabbo diṭṭhisampanno puggalo kotūhalamaṅgalena suddhiṁ paccāgantuṁ, (6) abhabbo diṭṭhisampanno puggalo ito bahiddhā dakkhiṇeyyaṁ gavesituṁ.“ – „Dutiyaabhabbaṭṭhānasutta“ AN 6.93; sama Bahudhātukasutta MN 115.

^[34] „Paṭhama-vagga“ AN 1.268–276.

^[35] Tatiyaabhabbaṭṭhānasutta AN 6.94; Paṭhamavagga AN 1.276; Saṁgītisutta DN 33.

^[36] „(1) abhabbo diṭṭhisampanno puggalo sayaṅkataṁ sukhadukkhaṁ paccāgantuṁ, (2) abhabbo diṭṭhisampanno puggalo paraṅkataṁ sukhadukkhaṁ paccāgantuṁ, (3) abhabbo diṭṭhisampanno puggalo sayaṅkatañca paraṅkatañca sukhadukkhaṁ paccāgantuṁ, (4) abhabbo diṭṭhisampanno puggalo asayaṅkāraṁ adhiccasamuppannaṁ sukhadukkhaṁ paccāgantuṁ, (5) abhabbo diṭṭhisampanno puggalo aparaṅkāraṁ adhiccasamuppannaṁ sukhadukkhaṁ paccāgantuṁ, (6) abhabbo diṭṭhisampanno puggalo asayaṅkārañca aparaṅkārañca adhiccasamuppannaṁ sukhadukkhaṁ paccāgantuṁ.“ – Catutthaabhabbaṭṭhānasutta AN 6.95.

^[37] Sūkasutta SN 45.9.

^[38] „micchādiṭṭhikassa, bhikkhave, micchāsaṁkappo pahoti, micchāsaṁkappassa micchāvācā pahoti, micchāvācassa micchākammanto pahoti, micchākammantassa micchāājīvo pahoti, micchāājīvassa micchāvāyāmo pahoti, micchāvāyāmassa micchāsati pahoti, micchāsatissa micchāsamādhi pahoti, micchāsamādhissa micchāñāṇaṁ pahoti, micchāñāṇissa micchāvimutti pahoti.“ – Micchattasutta AN 10.103; Mahācattārīsakasutta MN 117; Pubbaṅgamasutta AN 10.121; Vijjāsutta AN 10.105, Janavasabhasutta DN 18; „Natthidinnasutta“ SN 24.5.

^[39] Ariyamaggasutta AN 10.145.

^[40] „micchādiṭṭhiparamāni, bhikkhave, mahāsāvajjānī ti.“ – Tatiya vagga AN 1.316–332.

^[41] Jāṇussoṇisutta AN 10.177.

^[42] Byasanasutta AN 5.130.

^[43] sakkāyadiṭṭhi [sak = sat (olemasolev) + kāya (keha) + diṭṭhi (vaade)] „olemasoleva keha vaade“ ehk kehapõhine vaade, kehastumisvaade või kehavaade, mida tõlgitakse ka mõnikord isiksuspõhiseks vaateks, mille kohaselt peetakse keha iseendaks, mitte aga viieks klammerdumise kogumikuks.

^[44] Sabbāsavasutta MN 2.

^[45] Brahmajālasutta DN 1.

^[46] Titthāyatanasutta AN 3.61.

^[47] Mõnes suttas esineb kui issarakarana-vāda [issara + kāraṇa/kāraṇa tegema, looma + vāda jutt, õpetus] ehk issand-looja õpetus või kui issara-kuttika [kutti paigutama, paigaldama; kinnijäämine; kinni(s)tamine] ehk issanda korraldatud.

^[48] “yaṁ kiñcāyaṁ purisapuggalo paṭisaṁvedeti sukhaṁ vā dukkhaṁ vā adukkhamasukhaṁ vā sabbaṁ taṁ pubbekatahetū. yaṁ kiñcāyaṁ purisapuggalo paṭisaṁvedeti sukhaṁ vā dukkhaṁ vā adukkhamasukhaṁ vā sabbaṁ taṁ issaranimmānahetū. yaṁ kiñcāyaṁ purisapuggalo paṭisaṁvedeti sukhaṁ vā dukkhaṁ vā adukkhamasukhaṁ vā sabbaṁ taṁ ahetuappaccayā.” – Titthāyatanasutta AN 3.61.

^[49] “iti purāṇānaṁ kammānaṁ tapasā byantībhāvā, navānaṁ kammānaṁ akaraṇā, āyatiṁ anavassavo; āyatiṁ anavassavā kammakkhayo; kammakkhayā dukkhakkhayo; dukkhakkhayā vedanākkhayo; vedanākkhayā sabbaṁ dukkhaṁ nijjiṇṇaṁ bhavissatī’ti.” – Devadahasutta MN 101.

^[50] Devadahasutta MN 101.

^[51] Sama viiese loetelu toob ära Caṁkīsutta MN 95.

^[52] Viide Makkhali Gosāla õpetusele (AN 3.61); vt ka ptk „Vale vaade (micchā-diṭṭhi)“.

^[53] Titthāyatanasutta AN 3.61.

^[54] Kimatthiyasutta SN 38.4.

^[55] „tyāhaṁ evaṁ vadāmi: ‘tenahāyasmanto pāṇātipātino bhavissanti pubbekatahetu, adinnādāyino bhavissanti pubbekatahetu, abrahmacārino bhavissanti pubbekatahetu, musāvādino bhavissanti pubbekatahetu, pisuṇavācā bhavissanti pubbekatahetu, pharusavācā bhavissanti pubbekatahetu, samphap­palāpino bhavissanti pubbekatahetu, abhijjhāluno bhavissanti pubbekatahetu, byāpannacittā bhavissanti pubbekatahetu, micchādiṭṭhikā bhavissanti pubbekatahetu’.“ – Titthā­yatana­sutta AN 3.61. Need on 10 oskamatut tegu, mis on toodud ka „Õige vaate suttas“ MN 9.

^[56] Sīvakasutta SN 36.21.

^[57] „pittasamuṭṭhānānipi…, semhasamuṭṭhānānipi…, vātasamuṭṭhānānipi…, sannipātikānipi…, utupariṇāmajānipi…, visamaparihārajānipi…, opakkamikānipi…, kammavipākajānipi… .“ – Sīvakasutta SN 36.21.
Buddha õpetus eristab (1) arija tõde (ariya-sacca) ja mittearija tõde (anariya-sacca), ning (2) suhtelist ehk üldtunnustatud tõde (sammuti-saccā) ja lõplikku tõde (paramattha-saccā); vt DVE, I osa, ptk „Õige vaade neljast arija tõest (catu-sacca sammā-diṭṭhi)“.

^[58] Devadahasutta MN 101.

^[59] Näiteks, ekacca­sassa­ta­vāda on toodud Brahma­jāla­sutta’s (DN 1) ja issaranimmāṇa on toodud Brahma­niman­tanika­sutta’s (MN 49), Brahmā Saṁyutta’s (SN 6), Devadahasutta’s (MN 101) jt.

^[60] Brahma­jāla­sutta DN 1.

^[61] Upanisasutta SN 12.23; Mahānidānasutta DN 15.

^[62] Mahānidānasutta DN 15; vt ka ptk „Sõltuvuslik tekkimine (paṭiccasamuppāda)“; Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1-2.

^[63] Dīghanakhasutta MN 74.

^[64] Sāmaññaphalasuttaṁ DN 2.

^[65] Brahmajālasuttaṁ DN 1; Sāmaññaphalasuttaṁ DN 2; Sandakasuttaṁ MN 76; Isigilisuttaṁ MN 116; Cūḷadukkhakkhandhasuttaṁ MN 14; Nigaṇṭhasuttaṁ AN 3.74; Kaccānagottasuttaṁ SN 12.15 jt; DNA (Ñāṇamoli, Bodhi. 1995) lk 1258 jj; DA.i. lk 166.

^[66] Vt ka Sandakasutta MN 76; Kaccānagottasutta SN 12.15.

^[67] Vt ka Isigilisutta MN 116; DA.i.166.

^[68] Cūḷadukkhakkhandhasutta MN 14; Nigaṇṭhasutta AN 3.74.

^[69] Kaccānagottasutta SN 12.15.

^[70] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11. Hilisema päritoluga ja legendidega segunenud Jātaka kohaselt olla seda jutlust kuulanud ka tuhanded deevad ja brahmad.

^[71] „natthi dinnaṁ, natthi yiṭṭhaṁ, natthi hutaṁ; natthi sukatadukkaṭānaṁ kammānaṁ phalaṁ vipāko, natthi ayaṁ loko, natthi paro loko; natthi mātā, natthi pitā; natthi sattā opapātikā; natthi loke samaṇabrāhmaṇā sammaggatā sammā paṭipannā ye imañca lokaṁ parañca lokaṁ sayaṁ abhiññā sacchikatvā pavedentī’ti.“ – Apaṇṇakasutta MN 60; sama toob ära ka Sāleyyakasutta MN 41; Mahācattārīsakasutta MN 117; Kammantasutta AN 3.119; Paṭhamanirayasaggasutta AN 10.211; Natthidinnasutta SN 24.5 jpt. Vt ka DVE, I osa, ptk „Vale vaade (micchā-diṭṭhi)“, 300 vaatelist  väärtõlgendust (tīṇi sataṁ diṭṭhābhinivesā).

^[72] Ladinakeelsest sõnast nihil, mis tähendab „eimidagi“. Nihilismi õpetuse (natthika-vāda) kohaselt pole teist maailma, pole spontaanselt ilmnevaid olendeid, pole õnnelikku ja dukkhalikku tegu ega teole vastavat tagajärge kui vilja (itipi natthi paro loko, natthi sattā opapātikā, natthi sukatadukkaṭānaṁ kammānaṁ phalaṁ vipāko); vt Pāyāsisutta DN 23.

^[73] Vt lisaks DVE I, ptk „Vale vaade (micchā-diṭṭhi)“, ajitakesakambalavāda.

^[74] Juba enne Buddha teostati Indias Brahma praktikaid (sanskr: brahmayāga), Krišna praktikaid (sanskr: kṛṣṇayāga) jt ohverdusi erinevatele jumalatele, kus parim toit ja väärtuslikud esemed, nagu kuldmündid, ehted jms visati jumalale annetuseks tulle, uskudes, et nende põlemisel tekkinud suits kannab annetused üleval taevas elavate jumalateni. Buddha aga õpetas, et see pole annetamise viis, mis deevadele rõõmu valmistaks; vt täpsemalt „Sīgālasutta“ [„Sīgālovādasutta“] DN 31.

^[75] Apaṇṇakasutta MN 60 jt.

^[76] „micchādiṭṭhikā micchādiṭṭhikehi saddhiṁ saṁsandanti samenti… .“ – Dasaṁgasutta SN 14.29.

^[77] „Therasutta“ AN 5.88.

^[78] Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā Ps 1.2, lk 139.

^[79] Paṭisambhidāmaggapāḷi, Ñāṇakathā lk 10-12. Vt ka DVE, III osa, ptk „73/201 läbinägemise arendamise objekti (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana) “;

^[80] Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā, lk 140.

^[81] Indoktrinatsioon on info või õpetuse kui vaieldamatu ja vastuoludeta tõe esitamine, mis taotleb esitatava uskumist ja omaksvõtmist tõendusteta. Autoritaarne õpetamismeetod, kus toimub teadmiste, uskumuste, vaadete, hoiakute jms kujundamine veendumusteks, millega kaasneb valdkonnapõhine suletud mõtteviis. Näiteks, kui õpetaja õpetab arusaamatut või võõrkeelset (nt sanskritikeelset) teksti või mantrat pimesi korrutama, materiaalseid esemeid keerutama, rituaalseid kummardusi tegema, trumme taguma, vms põhjendusega, et see viib virgumisele (Buddha õpetas, et virgumisele viib ainult kaheksaosalise tee teostus).

^[82] Tunne (vedana), taju (sañña), moodustised (saṁkhāra), teadvus (viññāṇa); silm (cakkhu), kõrv (sota),  nina (ghāna), keel (jivhaṁ), keha (kāya), meel (mana); (nähtav) vorm (rūpa), heli (sadda), lõhn (gandha), maitse (rasa), puude (kombatav objekt) (phoṭṭhabba), dhamma (mentaalne objekt) (dhamma); silmateadvus (cakkhuviññāṇa), kõrvateadvus (sotaviññāṇa), ninateadvus (ghānaviññāṇaṁ), keeleteadvus (jivhāviññāṇaṁ), kehateadvus (kāyaviññāṇaṁ), meeleteadvus (manoviññāṇaṁ); silmakokkupuude (cak­khu­samphas­saṁ), kõrvakokkupuude (sotasamphassaṁ), ninakokkupuude (ghāna­samphas­saṁ), keelekokkupuude (jivhā­samphas­saṁ), kehakokkupuude (kāyasamphassaṁ), meelekokkupuude (manosamphassaṁ); silmakokkupuutest sündinud tunne (cak­khu­samphas­sa­jaṁ vedanaṁ), kõrvakokkupuutest sündinud tunne (sota­samphas­sa­jaṁ vedanaṁ), ninakokkupuutest sündinud tunne (ghāna­samphas­sa­jaṁ vedanaṁ), keelekokkupuutest sündinud tunne (jivhā­samphas­sa­jaṁ vedanaṁ), kehakokkupuutest sündinud tunne (kāya­samphas­sa­jaṁ vedanaṁ), meelekokkupuutest sündinud tunne (mano­samphas­sa­jaṁ vedanaṁ). – Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā, lk 143-144.

^[83] „Analüütilses tees“ ja suttades toodud köidikute loetelud erinevad mõnevõrra; vt DVE, I osa, ptk „Kümme köidikut (dasa saṁyojana)”.

^[84] „…rūpaṁ attato samanupassati rūpavantaṁ vā attānaṁ attani vā rūpaṁ rūpasmiṁ vā attānaṁ; vedanaṁ … pe … saññaṁ … pe … saṁkhāre … pe … viññāṇaṁ attato samanupassati viññāṇavantaṁ vā attānaṁ attani vā viññāṇaṁ viññāṇasmiṁ vā attānaṁ.“ – Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā lk 144-145. Vt täpsemalt Samanu­passa­nsutta SN 22.47.

^[85] „idhekacco pathavīkasiṇaṁ attato samanupassatiyaṁ pathavīkasiṇaṁ… āpokasiṇaṁ … tejokasiṇaṁ … vāyokasiṇaṁ … nīlakasiṇaṁ … pītakasiṇaṁ … lohitakasiṇaṁ … odātakasiṇaṁ attato samanupassati… so ahaṁ; yo ahaṁ, taṁ pathavīkasiṇaṁ… āpokasiṇaṁ … tejokasiṇaṁ … vāyokasiṇaṁ … nīlakasiṇaṁ … pītakasiṇaṁ … lohitakasiṇaṁ … odātakasiṇaṁ ti.“ – Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā, lk 145. Vt ka ptk „Kasina arendamine (kasiṇa bhāvanā)“.

^[86] Vt täpsemalt: Apaṇṇakasutta MN 60; Sāmañ­ña­phala­sutta DN 2; „Natthidinnasutta“ SN 24.5 jt.

^[87] “…rūpaṁ attato samanupassati rūpavantaṁ vā attānaṁ attani vā rūpaṁ rūpasmiṁ vā attānaṁ; vedanaṁ … pe … saññaṁ … pe … saṁkhāre … pe … viññāṇaṁ attato samanupassati viññāṇavantaṁ vā attānaṁ attani vā viññāṇaṁ viññāṇasmiṁ vā attānaṁ.” – Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā, lk  144-145. Vt täpsemalt Samanu­passa­n-­sutta, SN 22.47.

^[88] Vt ka Brahma­jāla­sutta DN 1.

^[89] „rūpaṁ idheva maraṇadhammaṁ. tathāgato kāyassa bhedā hotipi tiṭṭhatipi uppajjatipi nibbattatipīt.“ – Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā, lk 153 [154].

^[90] „rūpaṁ idheva maraṇadhammaṁ. tathāgatopi kāyassa bhedā ucchijjati vinassati; na hoti tathāgato paraṁ maraṇāti.“ – Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā, lk 153 [154].

^[91] „rūpaṁ idheva maraṇadhammaṁ. tathāgato kāyassa bhedā hoti ca na ca hotīti.“ – Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā, lk 154.

^[92]  „rūpaṁ idheva maraṇadhammaṁ. tathāgato kāyassa bhedā paraṁ maraṇā neva hoti na na hotīti.“ – Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā, lk 154.

^[93] „cattāro sassatavādā, cattāro ekaccasassatikā, cattāro antānantikā, cattāro amarāvikkhepikā, dve adhiccasamuppannikā – pubbantānudiṭṭhiyā imehi aṭṭhārasahi ākārehi abhiniveso hoti.“ – Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā, lk 154.

^[94] amarā­vikkhe­pikā [amarā angerjas; angerjalikult libe + vikkhepika (khipa püünis + ika see)] see, kes on angerjalikult libe, angerjalik vingerdaja, angerja püünises; (ingl eel-wrigglers); st segaduses, kahtlev, annab põiklevaid vastuseid, keda ei saa kinni võtta. Buddha kasutas terminit amarā-vikkhepika õpetajate kohta, kes olid küsimustele vastates kahtlevad, vt Brahmajālasutta DN 1.

^[95] Brahmajālasutta DN 1.

^[96] Brahmajālasutta DN 1.

^[97] „soḷasa saññīvādā, aṭṭha asaññīvādā, aṭṭha nevasaññīnāsaññīvādā, satta ucchedavādā, pañca diṭṭhadhammanibbānavādā.“ – Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā, lk 154-155.

^[98] „yā diṭṭhi diṭṭhigataṁ diṭṭhigahanaṁ…pe… diṭṭhābhiniveso diṭṭhiparāmāso – saññojanikāya diṭṭhiyā imehi aṭṭhārasahi ākārehi abhiniveso hoti.“ – Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā, lk 155.

^[99] „ ahanti – mānavinibandhāya diṭṭhiyā katamehi aṭṭhārasahi ākārehi abhiniveso hoti? cakkhu ahanti – abhinivesaparāmāso. ahanti – mānavinibandhā diṭṭhi. diṭṭhi na vatthu, vatthu na diṭṭhi. aññā diṭṭhi, aññaṁ vatthu. yā ca diṭṭhi yañca vatthu – ayaṁ paṭhamā ahanti – mānavinibandhā diṭṭhi. mānavinibandhā diṭṭhi micchādiṭṭhi…pe… imāni saññojanāni, na ca diṭṭhiyo.“ – Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā, lk 155-156.

^[100] „sassato attā ca loko cāti – abhinivesaparāmāso lokavādapaṭisaṁyuttā diṭṭhi. … asassato attā ca loko cāti…pe… sassato ca asassato ca attā ca loko cāti…pe… neva sassato nāsassato attā ca loko cāti… antavā attā ca loko cāti… anantavā attā ca loko cāti… antavā ca anantavā ca attā ca loko cāti… neva antavā na anantavā attā ca loko cāti abhinivesaparāmāso lokavādapaṭisaṁyuttā diṭṭhi. …  diṭṭhi na vatthu, vatthu na diṭṭhi. aññā, diṭṭhi, aññaṁ vatthu. yā ca diṭṭhi yañca vatthu – ayaṁ paṭhamā lokavādapaṭisaṁyuttā diṭṭhi. lokavādapaṭisaṁyuttā diṭṭhi micchādiṭṭhi…pe… imāni saññojanāni, na ca diṭṭhiyo.“ – Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā, lk 156.

^[101] olīyanābhiniveso [oliyati kleepuma, külge või kinni jääma; sõgestuma; rippuma; imbuma; kinni hoidma; tagasi langema + abhinivesapühendumus, järgimine, kavatsus; kalduvus; nõudmine, toonitamine, veendumus; pikendus, laiendus].

^[102] „tayo puggalā vipannadiṭṭhī, tayo puggalā sampannadiṭṭhī. katame tayo puggalā vipannadiṭṭhī? titthiyo ca, titthiyasāvako ca, yo ca micchādiṭṭhiko – ime tayo puggalā vipannadiṭṭhī. katame tayo puggalā sampannadiṭṭhī? tathāgato ca, tathāgatasāvako ca, yo ca sammādiṭṭhiko – ime tayo puggalā sampannadiṭṭhī.“
„tayo puggalā vipannadiṭṭhī, tayo puggalā sampannadiṭṭhī. katame tayo puggalā vipannadiṭṭhī? titthiyo ca, titthiyasāvako ca, yo ca micchādiṭṭhiko – ime tayo puggalā vipannadiṭṭhī. katame tayo puggalā sampannadiṭṭhī? tathāgato ca, tathāgatasāvako ca, yo ca sammādiṭṭhiko – ime tayo puggalā sampannadiṭṭhī.“ – Paṭisambhidāmaggapāḷi, Diṭṭhikathā, lk 159.

^[103] Tikicchakasutta AN 10.108.

^[104] „Akusaladhammasutta“ SN 45.22.

^[105] Micchādiṭṭhikasutta AN 5.118.