Õige vaade neljast arija tõest (catusacca sammādiṭṭhi)

Bhikkhud, on neli arija tõde. Millised neli?

Dukkha arija tõde,
dukkha tekkimise arija tõde,
dukkha lakkamise arija tõde,
dukkha lakkamisele viiva tee arija tõde.^[1]

Ühed inimesed on seisukohal, et igasugune tõde on inimese enda väljamõeldis. Teised jällegi usuvad, et on olemas absoluutne tõde, jumalik, määramatu ja täiuslik, mida vaid müstiline jumal ise suudab mõista ning kõik ülejäänu on relatiivne ehk suhteline. Buddha jagas tõe arija  tõeks (ariya-sacca) ja mittearija tõeks (anariya-sacca)^[2] ning Abhidhamma^[3] eristab suhtelist/relatiivset tõde (sammuti-saccā) ja lõplikku/absoluutset tõde (paramattha-saccā).

TÕE JAOTUSED BUDDHA ÕPETUSES (sacca)
Arija tõde (ariya-sacca) Mittearija tõde (anariya-sacca)	Suhteline tõde (sammuti-saccā) Lõplik tõde (paramattha-saccā)
Allikad: Abhidhammapiṭaka, Kathāvatthu; Aṁguttaranikāya Aṭṭhakathā, Manorathapūraṇī (AA.i.95); Kathāvatthu Aṭṭhakathā, Paramattadīpanī (KvuA.34)

Arija ja mittearija tõde

Arija tõde esindab nelja arija tõde ja arija kaheksaosalist teed ning mittearija tõde seda, mis ei vasta neljale arija tõele ja arija tee teostamisele. „Arija tee suttas“^[4] õpetab Buddha, et õige tee on vaid tema õpetatud arija tee. Mittearija tee (an-ariya-magga) õpetust, mis ei sisalda kaheksaosalise arija tee kaudu nelja arija isiku ehk vooguastunu, ükskordnaasja, mittenaasja ja arahanti tee (magga) ja vilja (vipāka) teostamist, iseloomustab valest vaatest sündinud vale mõtlemine, vale kõne, vale tegu, vale eluviis, vale püüdlus, vale teadlikkus ja vale keskendus ning selle kaudu saavutatud valed teadmised ja vale vabanemine.^[5] Selline vale tee, mis viib valede teadmiste ja vale vabanemisele, ei ole Arija õpetus (ariya-dhamma),^[6] on oskamatu (akusala),^[7] kasutu (anattha),^[8] vale dhamma ehk mitte-dhamma (adhamma),^[9] tulvadega (sāsava),^[10] laiduväärt (sāvajja),^[11] põletav, piinav/kahetsusttekitav (tapanīya),^[12] kuhjamise/kogumise dhamma (ācayagāmī dhammo) (sh nii theeravaadas kui mahaajaanas hiljem loodud pälvimuste kogumise õpetus), dukkhaliku väljundiga (dukkh-udraya)^[13] ja dukkhaliku viljaga dhamma (dukkhavipāko dhammo)^[14] – see on mitte-arija tee (anariyo maggo),^[15] pime/tume tee (kaṇha-magga),^[16] mitteõige dhamma (asaddhamma), mida ei tuleks teostada/ellu viia (na uppādetabba),^[17] ei omandada (na āsevitabba),^[18] ega arendada (na bhāvetabba).^[19]

Mittearija teed õpetavat dhammat ei tuleks meenutada (anussaritabba)^[20] ega seda realiseerida (sacchikātabba).^[21] Buddha õpetuse kohaselt ei peaks bhikkhud isegi läbi käima inimesega, kel on 10 valet dhammat, st kaheksa valet tee osa, valed teadmised ja vale vabanemine, ehk kes ei järgi arija teed (st theeravaada õpetust).^[22] Sellist inimest ei peaks sageli külastama (bhajitabbo), talle ei tuleks austust avaldada (na payirupāsitabbo), temast ei peaks lugu pidama (na pujja), teda ei tuleks kiita/tunnustada (na pāsaṁsa) ega austada (agārava) ja talle ei tuleks kuuletuda (appatissa).^[23]

Suhteline ja lõplik tõde

Suhteline tõde on üldtunnustatud ja -aktsepteeritud tõde, mille moodustavad subjektiivsed, ajas muutuvad uskumused, hoiakud, väärtushinnangud, eelarvamused jms. Suhtelist tõde iseloomustab uskumus, et eksisteerib „mina“, „elav hing“, „ilus maja“, „ideaalne maitse“, „ilus naine/mees“, „karismaatiline isiksus“ jms. Kuigi suhteline tõde on vajalik igapäevaelu korraldamiseks, tuleks Buddha õpetuse seisukohast hoiduda sellesse kinnijäämist. Suhteline tõde põhineb mõtlemisele ja kujundab subjektiivse reaalsuse. Buddha õpetas aga, et konventsionaalne, ratsionaalne ja loogiline mõtlemine on paratamatult piiratud.

Lõplik tõde esindab aga objektiivset eksistentsi, muutumatut tõelisust, milleks on:

1. teadvus (citta),
2. teadvustegurid (cetasika),
3. vorm ehk aine (rūpa),
4. vaibumine (nibbāna).

Lõplik tõde on tingimatu, muutumatu ja sõltumatu. See ei saa olla olla kokku pandud, välja mõeldud, tõlgendustest sõltuv ega kujutlusvõime vili, mistõttu kõik viie klammerdumise kogumikuga seotud aspektid jäävad selle määratluse alt välja. Lõplik tõde ei saa olla tingitud tekkega, loodud inimese või mõne muu olendi poolt. Selle olemasolu ei sõltu millestki muust ning on seetõttu sõltumatu ning hävinematu.

Buddha õpetatud tõde pole muutuv. Kuigi inimesed võivad väita, et buddhadhamma on samuti ajas muutuv ja „arenev“ (kuna dhamma on anicca objekt, vm põhjusel), pole see avaldus siiski päris tõene. Raamatu kaas või suurus võib raamatu kordustrüki puhul olla eelmisest erinev, kuid sisu jääb samaks. Nii on ka Buddha dhammaga – see on üks, ajatu ja muutumatu. Samas on aga arusaam dhammast, selle tõlgendamine jms subjektiivne ning muutuv. Näiteks, see, mida me täna nimetame budismiks, on aja jooksul väga oluliselt muutunud ja muutub ka tulevikus, kuid algne, paali keeles Buddha poolt õpetatud buddhadhamma ise, on ajatu tõde ega ole muutumise objekt. Buddha ei mõelnud dhammat välja. Ta kinnitas et nägi virgunud meeleseisundis seda iidse rada, mida mööda on varasemalt käinud kõik iidsed buddhad^[24] ja õpetas, et Tathaagata dhamma rajaneb virgumisel saavutatud ülimatel teadmistel (abhiñña), põhjuslikkusel (sanidānā) ja tõendatud/veenvatel alusel (sappāṭihāriyā). Just seetõttu tuleks vaid tema nõuannetest ja juhistest bhikkhudel juhinduda, mis toob kaasa heameele ja mõistmise: „Ülim on Õigestimõistnu! Dhamma on hästi selgitatud! Sangha on hästi harjutanud!“ (sammāsambuddho bhagavā, svākkhāto dhammo, suppaṭipanno saṅgho)!^[25]

Buddha poolt õpetatud dhamma on iseeneses täiuslik, ajas muutumatu ja igavene. Nelja tõde ega arija teed ei ole võimalik ega vajalik „ajakohastada“, „edasi arendada“, ega püüda virgumata inimese (tnp laama, rinpoche, tuku, geshe, khenpo/khenchen, roshi, sensei, lopon, karmapa, dalai-laama, sayadaw, ajahn jt) poolt mingilgi moel „täiendada“. Igasugune püüd dhammat virgumata inimese poolt ümber või juurde kirjutada, seda Buddha suhu panna ning juurde kirjutatut edasi õpetada, lõpeb uue vale vaate loomisega, mis Buddha sõnade kohaselt on kõige laiduväärsem, viib dukkhasse ning juhib uue sünni kannatusterohkesse Niraaja valda.^[26] Dhamma võltsimine on üks põhjustest, miks dhamma inimeste maailmast kaob,^[27] kuniks sünnib uus bodhisatta Metteyya, kes avastab iidse tõe ja süütab kustunud dhamma valguse.^[28]

Dukkha arija tõde (dukkhaṁ ariya-sacca)

Dukkha olemust selgitab täpsemalt ptk „Dukkha“. Tavapärane dukkha arija tõde avav vormel esineb „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“,^[29] mis on järgnev:

See aga, bhikkhud, on dukkha arija tõde. Sünd on ju dukkha, vanadus on ju dukkha, haigus on ju dukkha, surm on ju dukkha; kokkupuude ebameeldivaga on dukkha ja lahusolek meeldivast on dukkha; dukkha on ka see, kui ei saada, mida ihaldatakse; lühidalt: viis olemasollu klammerdumise kogumikku on dukkha.

Lisaks tavapärasele vormelile esineb suttades ka teisi dukkha arija tõe määretlusi. Näiteks „Kogumike sutta“^[30] toob ära alljärgneva klammerdumise kogumike põhise dukkha defineeringu:

Milline on, bhikkhud, dukkha arija tõde? „Viis klammerdumise kogumikku“, peaksite vastama, milleks on vormi klammerdumise kogumik, tunde klammerdumise kogumik, taju klammerdumise kogumik, moodustiste klammerdumise kogumik, teadvuse klammerdumise kogumik. Seda nimetatakse, bhikkhud, dukkha arija tõeks.

„Sisemise ala sutta“^[31] selgitab dukkhat aga kuue sisemise ala kaudu järgnevalt:

Milline on, bhikkhud, dukkha arija tõde? „Kuus sisemist ala“, peaksite vastama.

Peale virgumist nägi Buddha olemasolu tegelikkusele vastavalt ja mõistis nāma-rūpa tõelist olemust ehk seda, kuidas asjad tõeliselt on (yathā-bhūta), mis väljendab ühtlasi ka Buddha antud virgumisõpetuse taipamise loomust. Ta nägi nii elutu kui elava tingitud moodustiste (saṁkhāra) kogumike allumist olemasolu kolmele tunnusele (ti-lakkhaṇa), milleks on: (1) püsitus (anicca), (2) dukkha ja (3) minatus (anattā). Igasugune neid kolme suurust sisaldav, tingitud, püsitu, lõplikku rahulolu mittesisaldav ja minatu olemasolu on dukkha.^[32]

Kui enamiku religioonide aluseks on uskumus, mis rajaneb tõestamatule legendile või müüdile mingist vältimatust autoriteedist, siis Buddha õpetus johtub inimkonna universaalsest kogemusest – me kõik puutume kokku kannatustega ja me kõik soovime neist vabaneda.

„Tõe jaotuste sutta“, „Suur teadlikkuse rajamise sutta“ ja „Deeva sõnumitooja sutta“^[33] täpsustavad esimese tõe sisu.

1. Sünd (jāti) on erinevatesse klassidesse kuuluvate erinevate olendite sisenemine (üsasse/ilmnemisse) (okkanti), tekkimine (abhinibbatti), olemasollu ilmnemine (pātubhāvo), (olemasolu) vastuvõtmine/saamine/omandamine (paṭilābho), sisenemine uude eksistentsi kogumikena (viie klammerdumise kogumiku manifesteerumine) (okkanti abhinibbatti khandhānaṁ) ning alade vastuvõtmine/saamine/omandamine (āyatanānaṁ paṭilābho). Inimeste maailmas tähendab see lapse sündi uriini ja väljaheidete sisse.
2. Vanadus (jārā) on erinevatesse klassidesse kuuluvate erinevate olendite vananemine (jīraṇatā), hammaste lagunemine (khaṇḍicca), hallipäisus (pālicca), kortsuline nahk (valittacatā), eluea lühenemine (āyuno saṁhāni) ja võimete riknemine/nõrgenemine (indriyānaṁ paripāko). 80, 90 või 100 aastat vana inimene on kõveraks paindunud, abistajatest sõltuv, kõikuva kõndimise ja plekiliste jäsemetega.
3. Haigus (vyādhi). Vanadusega käivad paratamatult kaasas elujõu raugemine ja rasked füüsilised ja/või mentaalsed haigused, mis kätkevad endas nii füüsilist valu, kurbust kui ka kannatusi. Ka raskelt haiged lebavad oma uriinis ja väljaheidetes ning on abistajatest sõltuvad.
4. Surm (maraṇa) on erinevatesse klassidesse kuuluvate erinevate olendite lahkumine, kadumine (vavanatā), eemaldumine (cavanatā), lakkamine (bhedo), haihtumine (antaradhānaṁ), hukkumine (maccu), suremine (maraṇaṁ), eluaja täitumine (kālaṁkiriyā), [klammerdumis]kogumike laialilagunemine (khandhānaṁ bhedo) ja laiba/surnu maaslebamine (kaḷevarassa nikkhepo). Surnud keha muutub kaameks/lillaks, paisub üles ning hakkab mädanema ja roiskuma.

Noorust (dahara), vanadust (jiṇṇa), haigust (ābādhika) ja surma (maraṇa), millele viiendana lisandub eluajal nähtud kurjale oskamatule teole karistuse järgnemise (kamma-kāraṇā karīyanti) teadmine, nimetas Buddha deevade sõnumitoojateks (deva-dūta).^[34]

1. Lein (soka) on kellelegi konkreetsele ebaõnne järgnemine (aññataraññatarena byasanena samannāgatassa), kellegi konkreetse dukkha dhammast mõjutatus (aññataraññatarena  dukkhadhammena  phuṭṭhassa), lein (soko), leinamine (socanā), leinamisseisund (socitattaṁ), äärmuslik lein (anto-soko), sisemine lein (antopari-soko).
2. Hala (parideva) on kellelegi konkreetsele ebaõnne järgnemine, kellegi konkreetse dukkha dhammast mõjutatus, kurtmine (ādevo), hala (paridevo), itk (ādevanā), halamine (paridevanā), leinas itkemise seisund (ādevitattaṁ), halamisseisund (paridevitattaṁ).
3. Dukkha on kehaline dukkha (kāyikaṁ dukkhaṁ), kehaline ebameeldivus (kāyikaṁ asātaṁ), keha kokkupuutest dukkhaga [tekkinud] ebameeldiv/soovimatu tunne (kāya-sam-phassajaṁ dukkhaṁ asātaṁ vedayitaṁ).
4. Pahameel (domanassa) ehk kurvameelsus on teadvusteguri [põhjustatud] dukkha (cetasikaṁ dukkhaṁ), teadvusteguri [põhjustatud] ebameeldivus (cetasikaṁ asātaṁ) ja meele kokkupuutest dukkhaga [tekkinud] ebameeldiv/soovimatu tunne (manosamphassajaṁ dukkhaṁ asātaṁ vedayitaṁ).
5. Ahastus (upāyāsa) on kellelegi konkreetsele ebaõnne järgnemine, kellegi konkreetse dukkha dhammast mõjutatus, masendus (āyāso), ahastus (upāyāso), masendusseisund (āyāsitattaṁ) ja ahastusseisund (upāyāsitattaṁ).
6. Ebameeldivaga koosolemine (appiyehi sampayogo) on mittesoovitud (aniṭṭhā), mittemeeldiv (akantā), mittemeelepärane (amanāpā) vorm heli, lõhn, maitse, puude, dhamma; või kes ei soovi heaolu (anatthakāmā), ei kasu (ahitakāmā), ei meeldivat mugavust (aphāsukakāmā) ega ei turvalist rahu (ayogakkhemakāmā) – nendega koosolemine, kohtumine, ühendumine ja segunemine.
7. Meeldivaga mittekoosolemine (piyehi vippayogo) on soovitud (iṭṭhā), meeldiv (kantā), meelepärane (manāpā) vorm heli, lõhn, maitse, puude, dhamma; või kes soovib heaolu (atthakāmā), kasu (hitakāmā), meeldivat mugavust (phāsukakāmā) ja turvalist rahu (yogakkhemakāmā) – nendega koosolemine, kohtumine, ühendumine ja segunemine.
8. Ihaldatava mittesaamisest tekkinud dukkha (yampicchaṁ na labhati tampi dukkhaṁ) on sündimise dhammaga [sündiva olemusega] olendites tekkinud soov: „Oh, et me ei alluks sündimise dhammale (jāti-dhammāna), et uut sündi ei tuleks meile!“ Kuid seda ei saavutata soovimisega. Sündimise dhammaga [sündiva olemusega] olendites, kes on vanaduse dhammaga [vananeva olemusega] (byādhi-dhammāna), surma dhammaga [sureva olemusega] (maraṇa-dhammāna), leina, hala, [kehalise] dukkha, kurvameelsuse ja ahastuse dhammaga [olemusega] (soka-parideva-dukkha-domanass-upāyāsa-dhammāna) tekkinud soov: „Oh, et me ei alluks [vanaduse dhammale, surma dhammale], leina, hala, [kehalise] dukkha, kurvameelsuse ja ahastuse dhammale [olemusele], et [vanadust, surma,] leina, hala, [kehalist] dukkhat, kurvameelsust ja ahastust ei tuleks meile!“ Kuid seda ei saavutata soovimisega.
9. Lühidalt: viie klammerdumise kogumiku dukkha (saṁkhittena pañcupādāna-kkhandhā dukkhā) on vormi klammerdumise kogumik (rūpupādāna-kkhandha), tunde klammerdumise kogumik (vedanupādāna-kkhandha), taju klammerdumise kogumik (saññupādāna-kkhandha), moodustiste klammerdumise kogumik (saṁkhārupādāna-kkhandha) ja teadvuse klammerdumise kogumik (viññāṇupādāna-kkhandha). Neid viit nimetatakse lühidalt klammerdumise kogumiku dukkhaks.

Olendite kogetud dukkha on mõõtmatult suur

Vastavalt oma tegudele on olendid sündinud lugematu arv kordi loomana, kelle pea on otsast lõigatud, või inimesena, kelle pea on karistuseks maha raiatud. Kui võrrelda ühe olendi alguseta sansaaras tiirlemise ajal juhtumeid, kus tema pea on maha löödud, siis verd, mis sel põhjusel on voolanud, on koguseliselt mõõtmatult rohkem, kui neljas suures ookeanis vett.^[35]

Dukkha tõde on oma olemuselt neutraalne fakti konstateering

Esimest, dukkha tõde, ei tuleks võtta kui pessimistlikku metafüüsilist avaldust, mis ütleb, et kogu elu on paha ning ränkraske ahistuse all vaevlemine ja kannatamine, vaid kui eluga seotud paratamatuse avaldust, millekohane taipamine annab motivatsiooni vabastada end dukkhast. Esimene tõde on avaldus dukkha kohalolust, mille eesmärgiks ei ole oskamatu dukkhaga samastumine („mina olen dukkha“, „mul on dukkha“) vaid oskuslik dukkha olemasolu teadvustamine. Teadlikkus dukkhast ei ole dukkha ise. Kuuldes õiget dhammat dukkhast ja selle põhjusest, tekib usalduspõhine arukas tähelepanu,^[36] mis suunab meele loomulikul moel dukkhast eemaldumise teele.

Dukkha õpetus on realistlik

Tõde dukkha olemasolust ei tähenda, et dhamma on pessimistlik õpetus. Kui Buddha oleks andnud vaid esimese tõe, võiks ju tõesti nii arvata, kuid lisaks andis Buddha veel kolm tõde, kus tõi välja ka dukkha põhjuse, kinnitas dukkhast vabanemise võimalust ning andis arija kaheksaosalise tee, mis viib dukkha lakkamiseni ja lõpliku vabanemiseni. Seeläbi ei ole dukkha tõde pessimistlik ega ka optimistlik – see on realistlik. Neljaosaline tõde ühtib sisuliselt tänapäeva teadusliku probleemilahenduse meetoditega, kus: (1) tuleb igakülgselt mõista probleemi, (2) mõista probleemi põhjuseid, (3) mõista, kas on võimalik probleemist vabaneda, ning (4) leida meetodid, mille abil jõuda soovitud lahenduseni.

Dukkha tekkimise arija tõde (dukkhasamudaya ariyasacca)

Teine tõde nimetab ära dukkha põhjuse, milleks on iha (taṇha), ja mis esineb suttades alljärgneva vormelina.

See aga on, bhikkhud, dukkha tekkimise arija tõde. Selleks on iha, mis juhib uutesse sündidesse, millega kaasnevad kirg ja nauding, mis ilmnevad kord siin, kord seal^[37] – naudinguiha, olemasoluiha ja mitteolemasoluiha.^[38]

„Suures teadlikkuse rajamise suttas“^[39]  selgitab Buddha, et kui silm (cakkhu) näeb maailmas kena ja meeldivat (piyarūpaṁ sātarūpaṁ) vormi (rūpā), tekib iha (taṇhā), mis silmale ja vormile kinnistub (nivisati). Kui silmateadvus (cakkhu-viññāṇa), silmakokkupuude (cakkhu-samphasso), silmakokkupuutest sündinud tunded (cakkhu-samphassa-jā vedanā), vormitaju (rūpa-saññā), vormitajupõhine tahe (rūpa-sañ-cetanā), vormiiha (rūpa-taṇhā), vormist mõtlemine (rūpa-vitakka) ja vormi läbiuurimine (rūpa-vicāra) on kena ja meeldiv, tekib jällegi iha ja sellele kinnistumine. Sama põhimõte kehtib kõikide ülejäänud viie ala ja nendega seotu kohta.

Naudinguiha (kāma-taṇhā) on lakkamatu iha kogeda kuue meele abil erinevaid naudinguid. Igasugune nautimine jõustab plekke ning kinnistab iha ja klammerdumist armsatesse ja meeldivatesse vormidesse, helidesse, lõhnadesse, maitsetesse, puudetesse ning dhammadesse ja juhib uue sünni madalamatesse valdadesse.^[40] Olemasoluiha (bhava-taṇhā) ehk uuestisünniiha rajaneb igavikulisel vaatel (sassata-diṭṭhi) ja minavaatel (atta-diṭṭhi), mille kohaselt eksisteerivad igavesti nii maailm kui ka aatman (attan, sansk ātman) ehk mina (atta) või hing (jīva). Mitteolemasoluiha (vibhava-taṇhā) ehk mitteuuestisünniiha rajaneb lõpliku hävinemise vaatel (uccheda-diṭṭhi) ehk uskumusel, mille kohaselt on olemas vaid praegune elu, ja uut sündi ei järgne – surm on keha ja minaks nimetatava täielik ning lõplik hävinemine. Sellel valel vaatel põhinevast mõtlemisest tekkiv iha ei toeta tarkuse, kõlbluse ja keskenduse arendamist ega virgumisele püüdlemist. Ihasid kirjeldab täpsemalt ptk „Kolm iha (taṇhā)“.

„Suures dukkha kogumiku suttas“^[41] õpetab Buddha, et iha naudingute järele on see, miks kuningad võitlevad kuningatega, khattiya’d khattiya’tega, braahmanid braahmanitega, majaomanikud majaomanikega, miks ema võitleb pojaga, poeg emaga, isa pojaga, poeg isaga, vend vennaga, vend õega, õde vennaga ja sõber sõbraga. Lahkarvamuste, tülide, kakluste ja võitluste käigus vigastavad nad teineteist kivide, odade jt relvadega, misläbi kannatavad nad surma või surmava valu käes. Ihast põhjustatuna tungivad inimesed teiste majadesse, röövivad ja rüüstavad maju, sooritavad maanteerööve ning võrgutavad teiste naisi. Kui valitseja laseb need inimesed kinni püüda, määrab ta neile karistused, misläbi kogevad nood selles elus surma või surmavat valu. Kui inimesed teevad teo, sõna või mõtte tasandil kurja, siis peavad nad kogema peale keha surma uut sündi Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas. Nõnda ongi naudinguiha olevikus esineva dukkha allikas. Sel moel loob iha nii olevikus kui tulevikus dukkhat, mille eest ei ole kellelgi kusagil pääsu.

            „Dhammavärssides“^[42] on toodud:

Ei taevalaotuses, ei keset ookeani,
ei sügavas mäekuristikus
ega maa peal leidu paika,
kus viibida vabana [iseenda] kurjadest tegudest.

Teine, kannatuse tekkimise arija tõde ei tähenda enda samastamist ihadega (mina olen iha, mul on ihad) vaid ihade äratundmist ja teadvustamist. Buddha on õpetanud, et dukkha on tingitud olemusega: mitteteadmine põhjustab moodustised (avijjā-paccayā saṁkhārā), moodustised põhjustavad teadvuse (viññāṇa), teadvus põhjustab nime ja vormi (nāma-rūpa), nimi ja vorm põhjustavad kuus ala (saḷāyatana), kuus ala põhjustavad kokkupuute (phassa), kokkupuude põhjustab tunde (vedanā), tunne põhjustab iha (taṇhā), iha põhjustab klammerdumise (upādāna), klammerdumine põhjustab olemasolu (bhava), olemasolu põhjustab sünni (jāti) ja sünd põhjustab vanaduse ja surma (jarā-maraṇa) ning sellega kaasneva  leina, hala, valu, pahameel ja ahastuse (soka-parideva-dukkha-domanassa-upāyāsa) – nii tekib dukkha kogumik (dukkha-k-khandha).^[43] Tsüklilisest dukkha tekkimisest vabanemiseks tuleb ära tunda, et kõike seda moodustav on oma olemuselt pidevalt muutuv ja kaduv ega saagi seeläbi pakkuda püsivat õnne või lõplikku rahuldust. Sestap puudub tajutavast olemasolust püsiva ja lõpliku rahulolu otsimisel arukas alus. Seni, kuni meeles esineb iha, ei ole dukkha lõppemine võimalik.

Dukkha lakkamise arija tõde (dukkhanirodha ariyasacca)

Kolmas tõde selgitab, et kui lakkab dukkha põhjus – iha (taṇhā) – , siis lakkab ka dukkha:

See aga, mungad, on dukkha lakkamise arija tõde, milleks on selle iha jäägitu, kiretu lakkamine, sellest loobumine, selle hülgamine ja ihkamisest vabanemine.^[44]

Dukkha lakkamine toimub selle tekkimisele vastupidiselt, st, mitteteadmise ja kire lakkamisel (virāga-nirodhā) lakkavad moodustised (saṁkhāra-nirodho), moodustiste lakkamisel teadvus lakkab (saṁkhāra-nirodhā viññāṇa-nirodho) jne, kuni lakkab sünd, vanadus, surm ja kogu dukkha kogumik.^[45]

Sisuline liikumine dukkhast eemale virgumise suunas eeldab õige dhamma kuulmist, dhamma suhtes usaldava usu kujundamist ning nelja tõe ja arija tee esimese osa ehk õige vaate mõistmist. Dukkhast väljumiseks on vaja mõista dukkha sügavamat olemust ning väärtustada vabanemise potentsiaali kõrgemalt kui ihalisi naudinguid.

Buddha on õpetanud, et nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus vabanevad ihast need bhikkhud, kes õpivad nägema armsaid/armastatud vorme (piya-rūpa) ja meeldivaid vorme (sāta-rūpa) kui püsituid, dukkhat ja minatuid, kui haigust (rogato) ja hirmutavat (bhayato). Kes seda ei tee, ei pääse ka dukkhast.^[46]

Iha lakkamine tähendab nibbaana ehk vaibumise saavutamist. Sellist inimest nimetas Buddha arahantiks.  Ta õpetas:^[47]

Bhikkhud, naudinguikkega ühinenu (kāma-yoga-yutto) ja olemasoluikkega ühinenu (bhava-yoga-yutto) on naasja (āgāmī) – see on siia maailma naasmine.
Bhikkhud, naudinguikkega ühinenu, kuid olemasoluikkega mitteühinenu on mittenaasja (anāgāmī) – see on siia maailma mittenaasmine.
Bhikkhud, naudinguikkega mitteühinenu ja olemasoluikkega mitteühinenu on tulvad hävitanud (khīṇāsavo) arahant.

Tulvadest vabanenud (khīṇāsava) ja arahantiks saanud bhikkhul pole midagi enamat teha. Ta on loobumise ja ülima saavutuse võrdkuju, kuna temas puuduvad kirg, viha ja pettekujutlus. Õige teadvuse vabanemise (sammā vimutta-cittassa) korral ei teki silmast, vormist ja silmateadvusest, kõrvast, helist, kõrvateadvusest jne, meeldivat kogemust, kuna teadvus ei klammerdu (pariyādiyanti [pari + ādāna, klammerdumise (upādāna) vastand]). Selline teadvus säilitab iga vormi, heli, lõhna, maitse, puute ja dhamma suhtes püsiva, häirimatu kõigutamatuse (ṭhita), nähes vaid objekti lagunemist (vayañcassānupassati). Kuna arahantil pole iha, puudub tal tingimus olemasollu naasmiseks.

Kolmas arija tõde defineerib üheselt dukkha lõppemise tingimuse, milleks on iha (taṇha) lõplik ja jäägitu lakkamine. Seetõttu ei ole võimalik, et Buddha kuju ees kummardamine, bodipuusse piima valamine, pühitsuste andmine, säilmete kummardamine, palveveskite keerutamine, mantrate laulmine, kellegi poole palvetamine ja muu rituaalne, religioosne või kultuurispetsiifiline tegevus suudaks dukkha peatada. Buddha on korduvalt ja väga selgesõnaliselt kinnitanud, et dukkha lakkamisele viib ainult arija kaheksaosalise tee teostamine.

Dukkha lakkamisele viiva tee arija tõde (dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariyasacca)

Neljas arija tõde postuleerib:

See aga, bhikkhud, on dukkha lakkamisele viiva tee arija tõde. See on kaheksaosaline tee, milleks on õige vaade, õige mõte, õige kõne, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus, õige teadlikkus, õige keskendus.^[48]

Samamoodi õpetab Buddha „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“:^[49]

Ükskord viibis Ülim Bārāṇasī’s Isipatana Hirvepargis. Seal lausus Ülim viiele bhikkhule: „Bhikkhud, kodutuellu astunu ei tohiks järgida kahte äärmust. Missugust kaht? Seda, mis on nautides naudinguõnnele andumine, nii madal, mittearijalik ja mittekasuga seotud, ning toda, mis on enesevaevamisele andumine, nii dukkhalik, mittearijalik ja kasuga mitteseotud.

Tõesti, bhikkhud, nii, mõlema äärmuse poole kaldumata kesktee teostamine juhtis Tathaagata ülimasse tarkusesse, nägemisse mis tuleb saavutada, teadmisesse mis tuleb saavutada, rahunemisesse, ülimatesse teadmistesse, virgumisse [ja] vaibumisse.

Ja mis on, bhikkhud, [see] kesktee teostus, [mis] juhtis Tathaagata ülimasse tarkusesse, nägemisse mis tuleb saavutada, teadmisesse mis tuleb saavutada, rahunemisesse, ülimatesse teadmistesse, virgumisse [ja] vaibumisse?

See on arija kaheksaosaline tee, mis on just niisugune: õige vaade, õige mõte, õige kõne, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus, õige teadlikkus ja õige keskendus.“

Kuna õige keskendus juhib õigete teadmisteni (sammā-ñāṇa) ja see omakorda õige vabanemiseni (sammā-vimutti),^[50] käsitletakse neid mõnedes tekstides tee osana, mistõttu räägitakse kümneosalisest arija teest, kümne osa omandanust (dasahaṁgehi samannāgato = arahant),^[51] või nimetatakse kümneks mitteõppija dhammaks (dasa asekkhā dhammā).^[52]

Neljas tõde ütleb, et dukkha lakkamine saavutatakse kaheksaosalise tee teostamise kaudu, ehk (1) tarkuse (õige vaade, õige mõte), (2) kõlbluse (õige kõne, õige tegu, õige eluviis) ja (3) keskenduse (õige püüdlus, õige teadlikkus, õige keskenduse) teostamise läbi.

Neid nelja avaldust nimetas Buddha „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“ tõeks (sacca), sest need esindavad eksistentsiga kaasuvaid ümberlükkamatuid fakte, on olemasolevaga kooskõlas ning eksimatud. Kuna nende tõdede teostamise kaudu saavutatakse kõrgeim teadvuse seisund, milleni ühel olendil on võimalik jõuda, ning kuna need anti sellise kõrgeima meeleseisundi saavutanud Ülima Arija enda poolt, nimetatakse nelja tõde arija tõdedeks.

Dhammavärssides on kaheksaosalist teed kirjeldatud järgnevalt:

Teedest kaheksaosaline parim [on], tõdedest neli värssi;
kiretus [on] dhammadest parim ja kahejalgsetest [see, kel on taevalik] silm.^[53]

See on tee, [teist] ei ole teadmiste nägemise puhastamiseks.
Sellesse te sisenege, Māra see ära petab!^[54]

Sellesse, tõesti, te sisenedes dukkhale lõpu teete,
kuulutan teile ma teed, olles mõistnud noole eemaldamist.^[55]

Kõne valvamine, meele talitsemine
ning kehaga oskamatult mittekäitumine –
need kolm tegutsemisviisi puhastage
saavutamaks tee, [mida] Nägija on kuulutanud.^[56]

Selle tähenduse jõudu mõistnud tark, kõlbeliselt ohjatud,
vaibumisse mineva tee kiirelt puhastab.^[57]

Arija kaheksaosalise tee toetuseta kukub teadvus ümber. Nii, nagu toetamata pott kukub kergesti ümber, mitte aga toega/toetatud pott, nii kukub ka toetuseta teadvus (citta) kergesti ümber, toetatud teadvust on aga raske ümber lükata. Toeks, mis ei luba teadvusel ümber kukkuda, on arija kaheksaosaline tee.^[58]

JOONIS

 ˇ

Sisemine ring: dukkha

II dukkha põhjus: iha + kirg (rāga), ahnus (loba), viha (dosa), mitteteadmine (avijjā)

III iha lakkamine: tarkus (paññā), kõlblus (sīla), keskendus (samādhi)

IV ring: dukkha lakkamisele viiv tee : (1) õige vaade (sammā-diṭṭhi), (2) õige mõte (sammā-saṁkappa), (3) õige kõne (sammā-vācā), (4) õige tegu (sammā-kammanta), (5) õige eluviis (sammā-ājīva), (6) õige püüdlus (sammā-vāyāma), (7) õige teadlikkus (sammā-sati), (8) õige keskendus (sammā-samādhi).

^[1] „cattārimāni, bhikkhave, ariyasaccāni. katamāni cattāri? dukkhaṁ ariyasaccaṁ, dukkhasamudayaṁ ariyasaccaṁ, dukkhanirodhaṁ ariyasaccaṁ dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariyasaccaṁ.“ – Khandhasutta SN 56.13.

^[2] Ariyadhammasutta AN 10.135.

^[3] Abhidhammapiṭaka, Kathāvatthu; Aṁguttaranikāya Aṭṭhakathā, Manorathapūraṇī (AA.i.95); Kathāvatthu Aṭṭhakathā, Paramattadīpanī (KvuA.34).

^[4] Ariyamaggasutta AN 10.145.

^[5] „micchādiṭṭhi, micchāsaṁkappo, micchāvācā, micchākammanto, micchāājīvo, micchāvāyāmo, micchāsati, micchāsamādhi, micchāñāṇaṁ, micchāvimutti“ – Sādhusutta AN 10.134. 

^[6] Ariyadhammasutta AN 10.135.

^[7] Akusalasutta AN 10.136.

^[8] Atthasutta AN 10.137.

^[9] Dhammasutta AN 10.138.

^[10] Sāsavasutta AN 10.139.

^[11] Sāvajjasutta AN 10.140.

^[12] Tapanīyasutta AN 10.141.

^[13] Dukkhudrayasutta AN 10.143.

^[14] Dukkhavipākasutta AN 10.144.

^[15] Ariyamaggasutta AN 10.145.

^[16] Kaṇhamaggasutta  AN 10.146.

^[17] Uppādetabbasutta AN 10.149.

^[18] Āsevitabbasutta AN 10.150.

^[19] Bhāvetabbasutta AN 10.151.

^[20] Anussaritabbasutta AN 10.153.

^[21] Sacchikātabbasutta AN 10.154.

^[22] Sevitabbasutta AN 10.155.

^[23] Bhajitabbādisutta AN 10.156–166.

^[24] Nagarasutta SN 12.65. Vt DVE, I osa, ptk „Iidse tee taasavastamine“.

^[25] Gotamakacetiyasutta AN 3.125. Väljend svākkhāto bhagavatā dhammo viitab õpetamise puhtusele ja täiuslikkusele.

^[26] „micchādiṭṭhiparamāni, bhikkhave, mahāsāvajjānī ti“ – Tatiya vagga AN 1.316–332. Jāṇussoṇisutta AN 10.177.

^[27] Saddhammappatirūpakasutta SN 16.13, Paṭhamasaddhammasammosasutta AN 5.154. Vt ka ptk „Õige dhamma (sammā-dhamma)“.

^[28] Cakkavatti[sīhanāda]sutta DN 26.

^[29] „idaṁ kho pana, bhikkhave, dukkhaṁ ariyasaccaṁ – jāti pi dukkhā, jarā pi dukkhā, byādhi pi dukkho, maraṇam pi dukkhaṁ, appiyehi sampayogo dukkho, piyehi vippayogo dukkho, yampicchaṁ na labhati tampi dukkhaṁ – saṁkhittena pañcupādānakkhandhā dukkhā.“ – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[30] „katamañca, bhikkhave, dukkhaṁ ariyasaccaṁ? ‘pañcupādānakkhandhā’ tissa vacanīyaṁ, seyyathidaṁ – rūpupādānakkhandho, vedanupādānakkhandho, saññupādānakkhandho, saṁkhārupādānakkhandho, viññāṇupādānakkhandho. idaṁ vuccati, bhikkhave, dukkhaṁ ariyasaccaṁ.“ – Khandhasutta SN 56.13.

^[31] „katamañca, bhikkhave, dukkhaṁ ariyasaccaṁ? cha ajjhattikāni āyatanānī’tissa vacanīyaṁ.“ – Ajjhattikāyatanasutta SN 56.14.

^[32] Vt DVE, I osa, ptk „Kolm olemasolu tunnust (ti-lakkhaṇa)“.

^[33] Vastavalt Saccavibhaṁgasutta MN 141 ja Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22.

^[34] „Devadūtasutta“ MN 130.

^[35] Tiṁsamattasutta SN 15.13.

^[36] [Āhāra] Taṇhāsutta AN 10.62.

^[37] Kord siin, selles olemasolus ja kord seal, teises olemasolus või olemasoluvallas.

^[38] „idaṁ kho pana bhikkhave, dukkhasamudayo ariyasaccaṁ: yāyaṁ taṇhā ponobhavikā nandi rāgasahagatā tatra tatrābhinandinī, seyyathīdaṁ: kāmataṇhā bhavataṇhā vibhavataṇhā.“ – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11; Khandhasutta SN 56.13 jpt.

^[39] Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22. Sama põhimõtte toob ära ka Mahātaṇhāsaṁkhayasutta MN 38 jt.

^[40] Vt DVE, I osa, ptk „Sõltuvuslik tekkimine (paṭiccasamuppāda)“.

^[41] Mahādukkhakkhandhasutta MN 13.

^[42]      „na antalikkhe na samuddamajajhe
            na pabbatānaṁ  vivaraṁ  pavissa
            na vijjatī so jagatippadeso
            yatthaṭthito mucceyya pāpakammā.“ – KN, Dhp 127. 

^[43] Titthāyatanasutta AN 3.61, Kaccānagottasutta SN 12.15 jt.

^[44] „idaṁ kho pana bhikkhave dukkhanirodham ariyasaccaṁ: yo tassā yeva taṇhāya asesavirāganirodho cāgo paṭinissaggo mutti anālayo.“ – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[45] Titthāyatanasutta AN 3.61, Kaccānagottasutta SN 12.15 jt.

^[46] Sammasasutta SN 12.66.

^[47] „vuttañhetaṁ bhagavatā vuttamarahatāti me sutaṁ: „kāmayogayutto, bhikkhave, bhavayogayutto āgāmī hoti āgantā itthattaṁ. kāmayogavisaṁyutto, bhikkhave, bhavayogayutto anāgāmī hoti anāgantā itthattaṁ. kāmayogavisaṁyutto, bhikkhave, bhavayogavisaṁyutto arahā hoti, khīṇāsavo”ti.“ – Kāmayogasutta Iti 96.

^[48] „idaṁ kho pana bhikkhave, dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariyasaccaṁ: ayameva ariyo aṭṭhaṁgiko maggo, seyyathīdaṁ: sammādiṭṭhi sammāsaṁkappo sammāvācā sammākammanto sammāājīvo sammāvāyāmo sammāsati sammāsamādhi.“ – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[49] „evaṁ me sutaṁ – ekaṁ samayaṁ bhagavā bārāṇasiyaṁ viharati isipatane migadāye. tatra kho bhagavā pañcavaggiye bhikkhū āmantesi – ‘‘dveme, bhikkhave, antā pabbajitena na sevitabbā. katame dve? yo cāyaṁ kāmesu kāmasukhallikānuyogo hīno gammo pothujjaniko anariyo anatthasaṁhito, yo cāyaṁ attakilamathānuyogo dukkho anariyo anatthasaṁhito. ete kho, bhikkhave, ubho ante anupagamma majjhimā paṭipadā tathāgatena abhisambuddhā cakkhukaraṇī ñāṇakaraṇī upasamāya abhiññāya sambodhāya nibbānāya saṁvattati’.

katamā ca sā, bhikkhave, majjhimā paṭipadā tathāgatena abhisambuddhā cakkhukaraṇī ñāṇakaraṇī upasamāya abhiññāya sambodhāya nibbānāya saṁvattati? ayameva ariyo aṭṭhaṁgiko maggo, seyyathidaṁ – sammādiṭṭhi sammāsaṁkappo sammāvācā sammākammanto sammāājīvo sammāvāyāmo sammāsati sammāsamādhi.” – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[50] Janavasabhasutta DN 18, Micchattasutta AN 10.103, Mahācattārīsakasutta MN 117; Pubbaṅgamasutta AN 10.121; Vijjāsutta AN 10.105, Janavasabhasutta DN 18 jt.

^[51] KN Kumārapañhā Kp 4.

^[52] Saṁgītisutta DN 33, Mahācattārīsakasutta MN 117 jt.

^[53]      „maggānaṭṭhaṁgiko seṭṭho saccānaṁ caturo padā
            virāgo seṭṭho dhammānaṁ divipadānaṁ ca cakkhumā.“ – KN, Dhp 273.

^[54]      „eso va maggo natthañño dassanassa visuddhiyā
            etaṁ hi tumhe paṭipajjatha mārassetaṁ  pamohanaṁ.“ – KN, Dhp 274. Māra on Buddha õpetuses surma personifikatsioon, kelle vasteks eesti kultuuris võiks olla näiteks vanapagan või vanakuri. Māra „ärapetmine“ tähendab elu-surma ringist väljumisega surematuse saavutamist. 

^[55]      „etaṁ hi tumhe paṭipannā dukkhassantaṁ karissatha
            akkhāto ve mayā maggo aññāya sallasatthanaṁ.“ – KN, Dhp 275.

Buddha õpetus rajaneb vahetule, nägemisel baseeruvale taipamuspõhisele kogemusele. Ta sai teada, kuidas „noolt silmast eemaldada“ ning saavutada vahetu olemasolu nägemine, millega kaasnevad teadmised ja virgumine. Nool kõnekujundina tähistab üldjuhul kuut sisemist taju (vt „Āsīvisopamasutta“ SN 35.238) aga ka plekke, tulvasid, takistusi ja kõike muud, mis segab olemasolu vahetut nägemist ja mõistmist nii, nagu see tegelikult on, olemasolule vastavalt.

^[56]      „vācānurakkhī manasā susaṁ vuto
            kāyena ca akusalaṁ na kayirā
            ete tayo kammapathe visodhaye
            ārādhaye maggaṁ  isippaveditaṁ.“ – KN, Dhp 281.

^[57]      „etamatthavasaṁ ñatvā paṇḍito sīla-saṁvuto
            nibbāṇagamanaṁ  maggaṁ  khippameva visodhaye.“ – KN, Dhp 289.

^[58] Kumbhasutta SN 45.27.