Õige mõte (sammāsaṁkappa) ja vale mõte (micchāsaṁkappa)
„Tee analüüsi suttas“[1] õpetab Buddha:
Ja bhikkhud, mis on õige mõte? See on, bhikkhud, [ilmalikust elust ja naudingutest]naudingutest] loobunud mõte, mittekuritahtlik mõte, mittevägivaldne mõte: seda, bhikkhud, nimetataksegi õigeks mõtteks.
Vale mõtte vale mõttena teadmine ja õige mõtte õige mõttena teadmine esindab õiget vaadet.[2] Õige mõte (sammā sankappa) põhineb õigel vaatel[3] ja väljendub eeltoodud kolme omaduse kaudu.
Õige mõtte vastandiks on vale mõte (miccha-saṁkappa) ehk oskamatu mõtlemine (akusala-saṁkappā),[4] mis saab „Valesuse sutta“[5] kohaselt alguse valest vaatest. Õige vaate ja selle vastandomadused on loetletud alljärgnevas tabelis.
|
Table 19. Kolm oskuslikku ja oskamatu mõtlemise liiki |
|
|
Kolm oskuslikku ja õiget mõtlemist |
Kolm oskamatut ja valet mõtlemist |
|
1. [Maises 2. Mittekuritahtlik mõte 3. Mittevägivaldne mõte |
1. Naudinguline mõte 2. Kuritahtlik mõte 3. Vägivaldne mõte |
|
Alikas: Maggavibhaṁgasutta SN 45.8 |
Allikad: Saṁgītisutta DN 33; Mahācattārīsakasutta MN 117 |
„Mõeldamatu suttas“[6] õpetab Buddha, et bhikkhu ei peaks sügavuti mõtlema (1) Buddha sfäärist/asukohast (buddha-visaya), (2) džhaana sfäärist/asukohast (jhāna-visaya), (3) teoviljast (kamma-vipāka) ega (4) maailmast (loka-cintā), kuna need neli on mõeldamatut (cattārimāni acinteyyāni) ja võivad kaasa tuua hullumeelsust (ummāda) ning asjatut pinget. Sestap esindab neil neljal teemal mõtlemine valet mõtet (miccha-saṁkappa). Õige mõte on puhastunud valest mõttest ja kõrvaldanud kurjad, oskamatud dhammad (pāpakā akusalā dhammā).[7]
Kaks mõtlemise liiki
Sarnane põhimõte on toodud „Kahte liiki mõtlemise suttas“[8], kus Buddha eristab õigest ja valest mõttest pärinevat mõtlemist (vitakka). Ta soovitab uurida mõtteid kolmest aspektist: kuidas need mõjutavad: (1) mind, (2) teisi ja (3) nii mind kui ka teisi (st kõiki suhteid). Seejärel tuleks luua selge arusaam, kas meeles esilekerkinud mõtted on oskamatud, ehk viivad dukkhasse ja juhivad vaibumisest (nibbāna) eemale, või oskuslikud, ehk viivad dukkhast välja ja juhivad vaibumise poole. Vastavalt sellele tuleks oskamatutest mõtetest loobuda ning hakata kasvatama ja arendama oskuslikke mõtteid. Samas suttas õpetab Buddha:
Bhikkhud, mida iganes bhikkhu sageli mõtleb ja mille üle mõtiskleb, saab sellest tema teadvuses kalduvus.[9]
Maine ja maist ületav mõtlemine
„Suure 40 suttas“[10] õpetab Buddha, et õige mõte on kahekordne (dvāya):
1. maine (lokiya)
• tulvadega (sāsavā),
• kaasneda pälvimustega (puññabhāgiyā),
• küpseda omandamisel (upadhivepakkā),
• mida iseloomustavad
• loobunud mõtlemine (nekkhamma-sankappa),
• mittekuritahtlik mõtlemine (abyāpāda-saṁkappa),
• vägivaldne mõtlemine (avihiṁsā-saṁkappa);
2. maistületav (lokuttarā)
• arijale omane (ariyā),
• tulvadest vaba (anāsavā),
• maistületava tee osa (lokuttarā maggaṁgā = sotāpanna, sakadāgāmi, anāgāmi, arahant),
• mida iseloomustavad:
• arija teadvus (ariya-citta),
• saavutatud arija tee osale vastavatest tulvadest vaba teadvus (an-āsava-citta),
• arija tee osa (ariya-magga-sam-aṁgino),
• arija tee arendamine (ariyamaggaṁ bhāvayato),
• analüüs (takka),
• mõtlemine (vitakka),
• mõtte fikseeritus (saṁkappa appanā),
• aktiivne meele täielik rakendamine/hõivatus (byappanā cetaso abhiniropanā),
• kõnemoodustised (vacī-saṁkhāra).
Õige mõtlemise seos teiste arija kaheksaosalise tee osadega
„Suure 40 suttas“[11] õpetab Buddha:
Vale mõtlemise hülgamise püüdlus, õige mõtlemise omandamine – see on õige püüdlus.
Teadlikult valest mõtlemisest loobumine ja teadlikult õige mõtlemise saavutuses viibimine – see on õige teadlikkus.
Nii keerlevad need kolm – õige vaade, õige püüdlus ja õige teadlikkus ümber õige mõtte.
Seega on vale mõtlemise teadvustamine ja hülgamine ning õige mõtlemise õppimine ja sellekohane elamine lahutamatult seotud õige vaate, õige püüdluse ja õige teadlikkusega.
Parimal moel virgub koduelu hüljanu
Arija teed saavad järgida kõik, nii bhikkhud kui ka ilmikud.[12] Näiteks, „Suure üleva sutta“ kohaselt võib majaperemees, kes järgib kaheksaosalist teed, kel on kõik 32 suurmehe tunnust (mahā-purisa-lakkhaṇā)[13] ja kes järgib õiget dhammat, saavutada seitse aaret, milleks on (1) rattaaare, (2) elevandiaare, (3) hobuseaare, (4) vääriskiviaare, (5) naiseaare, (6) majaperemehe ja (7) nõuandja aare, ning soodsa uue sünni deevade vallas ja veel palju muid hüvesid. Kuid ainult see, kes loobub täielikult vabanemist mittetoetavast majaperemehe elust, hülgab ilmaliku elu ja naudingud ning valib koduhüljanu elu (pabbajita), saab parimal moel virguda.[14]
Tipiṭaka sisaldab ka lugusid perega koos elanud ja erinevaid ameteid pidanud ilmikutest, kes tänu nende eelnevates eludes kogutud rohketele pälvimustele – milleks on (1) sanghale ja bhikkhule annetuste tegemine, (2) kõlblusjuhiste järgimine ja (3) keskenduse arendamine[15] – sisenesid arija teele.[16] See juhib tähelepanu faktile, et Buddha autentse õpetuse kohaselt – mida theeravaada kahtlemata ka on – ei ole virgumistee eksklusiivselt bhikkhudele ja bhikkhunitele. Kõik, nii bhikkhud ja bhikkhunid, kui ka ilmikust mehed ja naised, kes teostavad Buddha antud kaheksaosalist teed õigesti – dhamma kohaselt, just nii nagu õpetas Buddha, ja mitte teisiti – , võivad siseneda arija teele,[17] kuid Buddha on kinnitanud, et ilma majaperemehe köidikust (gihi-saṁyojana) loobumata pole dukkha lakkamine võimalik.[18]
Mõtlemine on tingitud
Võit tekitab vihkamist, võidetu elab dukkhas.
Võidust ja kaotusest loobunu elab õnnelikult rahus.[19]
„Põhjusega suttas“[20] õpetab Buddha et kolm oskamatut mõtlemist (tayo akusala-saṁkappā), milleks on: (1) naudingumõtted (kāma-vitakka), (2) kuritahtlikud mõtted (byāpāda-vitakka) ja (3) vägivaldsed mõtted (vihiṁsā-vitakka), ilmnevad alati põhjusega (sa-nidāna) ja mitte kunagi põhjuseta (a-nidāna). Ta selgitas, et naudingu elemendist (kāma-dhātu) sõltuvalt tekib naudingu taju (kāma-saññā); naudingu tajust sõltuvalt tekib naudingust mõtlemine (kāma-saṁkappa); naudingust mõtlemisest sõltuvalt tekib naudingu soov (kāma-cchanda); naudingusoovist sõltuvalt tekib naudingu palavik (kāma-pariḷāha); naudingu palavikust sõltuvalt tekib naudingu otsing (kāma-pariyesanā); ning naudingu otsingul läheb mitteõppinud tavainimene (assutavā puthujjano) keha, kõne ja meele tasandil valet teed (micchā paṭipajjati). Samasuguse sõltuvusliku tekkega on ka kuritahtlik ja vägivaldne mõtlemine. Suttas võrdleb Buddha oskamatu mõtlemisega seotud virgumist eksitavate ja ohustavate tajude (visama-gataṁ saññaṁ) esilekerkimist põleva tõrviku viskamisega kuiva rohu tihnikusse: kui põlemasüttinud rohtu kiiresti ei kustutata, saavad rohu sees ja metsas elavad olendid hukka. Samamoodi, kui erakränduril või braahmanil kerkib esile eksitav taju, ning kui ta ei puhasta (khippameva) kiirelt taju, ei eemalda (vinodeti), ei tee eksitavale tajule lõppu (byantī-karoti) ega põhjusta selle mitteolemasolu (anabhāvaṁ), siis (1) kannatavad nad selles elus dukkhalike dhammade tõttu; (2) elavad koos pingega (savighāta), (3) ahastusega (saupāyāsa), (4) palavikuga (sapariḷāha) ning (5) pale selle keha surma on oodata uut sündi halvas kohas (duggati pāṭikaṁkhā).
Samamoodi tingituna ning põhjusega, aga mitte põhjuseta, kerkivad esile kolm oskuslikku mõtlemist (tayo kusala-saṁkappā), milleks on: (1) [naudingutest ja maisest] loobunud mõtlemine (nekkhamma-vitakka), (2) mittekuritahtlik mõtlemine (abyāpāda-vitakka) ja (3) mittevägivaldne mõtlemine (avihiṁsā-vitakka). [Maisest] loobumise elemendist (nekkhamma-dhātuṁ) sõltuvalt kerkib esile [maisest] loobunud taju (nekkhamma-saññā); [maisest] loobunud tajust sõltuvalt kerkib esile [maisest] loobunud mõtlemine (nekkhamma-saṁkappa); [maisest] loobunud mõtlemisest sõltuvalt kerkib esile [maisest] loobunud soov (nekkhamma-cchanda); [maisest] loobunud soovist sõltuvalt kerkib esile [maisest] loobunud palavik (nekkhamma-pariḷāho); [maisest] loobunud palavikust sõltuvalt kerkib esile [maisest] loobunud otsing (nekkhamma-pariyesanā); [maisest] loobunud otsingul läheb õppinud Arija järgija (sutavā ariyasāvako) keha, kõne ja meele tasandil õiget teed (sammā paṭipajjati). Kui inimene inimene viskab põleva tõrviku kuiva rohu tihnikusse, siis tuld kustutamata häviks nii rohi kui seal olevad olendid. Samamoodi, kui erakränduril või braahmanil kerkib esile eksitav taju ning ta puhastab end sellest kiiresti, eemaldab selle, teeb sellele lõpu ega põhjusta selle olemasolu, siis (1) ei kannata nad selles elus dukkhalike dhammade tõttu, (2) elavad pingeteta, (3) ahastuseta, (4) palavikusisuseta ning peale selle keha surma on oodata uut sündi heas kohas (sugati pāṭikaṁkhā).
METTA: PALUN TEE SKEEM: MÕTTE TINGITUD TEKKIMINE
|
Mõte (vitakka) saab alguse elemendist (dhātu) → elemendist sõltuvalt tekib taju (saññā) → tajust sõltuvalt tekib mõtlemine (kāma-saṁkappa) → mõtlemisest sõltuvalt tekib soov (kāma-cchanda) → soovist sõltuvalt tekib palavikulisus (kāma-pariḷāha) → palavikulisusest sõltuvalt tekib otsing (kāma-pariyesanā) |
|
|
→ (1) mitteõppinud tavainimene (assutavā puthujjano) läheb keha, kõne ja meele tasandil valet teed (micchā paṭipajjati) = kannatab selles elus dukkhat + elab pingega, ahastusega (saupāyāsa) ja palavikuliselt + pale selle keha surma on oodata uut sündi halvas kohas. |
→ (2) erakrändur või braahman, kes puhastab end kiiresti esile kerkinud eksitavast tajust, eemaldab selle, teeb sellele lõpu ega põhjusta eksitav taju olemasolu = ei kannata selles elus dukkhat + elab pingeteta, ahastuseta, ja palavikusisuseta + peale selle keha surma on oodata uut sündi heas kohas (sugati pāṭikaṁkhā). |
Mõtlemine on tingitud vaatest, vaade tajust ja taju elemendist. Buddha on õpetanud, et:
• madalast elemendist (hīna dhātu) sõltuvalt kerkib esile madal taju (hīnā saññā), madal vaade (hīnā diṭṭhi), madal mõte (hīno vitakko), madal soov (hīnā cetanā), madal eesmärk (hīnā patthanā), madal pürgimus (hīno paṇidhi), madal isik (hīno puggalo) ja madal kõne (hīnā vācā) – nende uus sünd saab olema madal.
• Keskmisest elemendist (majjhimā dhātu) sõltuvalt kerkib esile keskmine taju (majjhimā saññā), keskmine vaade (majjhimā diṭṭhi) jne, kuni keskmise kõneni (majjhimā vācā) välja – nende uus sünd saab olema keskmine.
• Kõrgest elemendist (paṇītā dhātu) sõltuvalt kerkib esile kõrge taju (paṇītā saññā), kõrge vaade (paṇītā diṭṭhi), kõrge mõte (paṇīto vitakko), kõrge soov (paṇītā cetanā), kõrge eesmärk (paṇītā patthanā), kõrge pürgimus (paṇīto paṇidhi), kõrge isik (paṇīto puggalo) ja kõrge kõne (paṇītā vācā) – nende uus sünd saab olema kõrge.[21]
Mõte tingib otsingu. „Teises otsingu suttas“[22] jagab Buddha inimesed vastavalt sellele mida nad otsivad (esanā), kolmeks: (1) naudinguotsijad (kāmesanā), (2) olemasoluotsijad (bhavesanā), ja (3) brahmailiku käitumise otsijad (brahma-cariyesanā). Vaid viimased saavutavad Buddha dhamma abil rahunemise, tähelepaneliku teadlikkuse ning saavutavad tee, lakkamise vilja ja vaibumise.
[1] „katamo ca bhikkhave, sammāsaṁkappo: yo kho bhikkhave, nekkhammasaṁkappo avyāpādasaṁkappo, avihiṁsāsaṁkappo, ayaṁ vuccati bhikkhave, sammāsaṁkappo.“ – Maggavibhaṁgasutta SN 45.8.
[2] Mahācattārīsakasutta MN 117.
[3] „sammādiṭṭhikassa bhikkhave sammāsaṁkappo pahoti…“ – Micchattasutta AN 10.103; Mahācattārīsakasutta MN 117; Pubbaṅgamasutta AN 10.121; Vijjāsutta AN 10.105; Janavasabhasutta DN 18.
[4] Saṁgītisutta DN 33; Mahācattārīsakasutta MN 117 jt.
[5] Micchattasutta AN 10.103.
[6] Acinteyyasutta AN 4.77.
[7] Tikicchakasutta AN 10.108.
[8] Dvedhāvitakkasutta MN 19.
[9] „yaññadeva, bhikkhave, bhikkhu bahulamanuvitakketi anuvicāreti, tathā tathā nati hoti cetaso.“ – Dvedhāvitakkasutta MN 19.
[10] Mahācattārīsakasutta MN 117.
[11] „so micchāsaṁkappassa pahānāya vāyamati, sammāsaṁkappassa upasampadāya, svāssa hoti sammāvāyāmo. so sato micchāsaṁkappaṁ pajahati, sato sammāsaṁkappaṁ upasampajja viharati; sāssa hoti sammāsati. itiyime tayo dhammā sammāsaṁkappaṁ anuparidhāvanti anuparivattanti, seyyathidaṁ – sammādiṭṭhi, sammāvāyāmo, sammāsati.“ – Mahācattārīsakasutta MN 117.
[12] Nagarasutta SN 12.65.
[13] Vt DVE, I osa, ptk „Buddha elu ja õpetuse müstifitseerimine.“ Suurmehe 32 tunnust loetleb Lakkhaṇasutta DN 30.
[14] Mahāpadānasutta DN 14, sama on Pabbajjāsutta Sn 3.1, Saṁgāravasutta AN 10.117 jpt.
[15] „Puññakiriyavatthusutta“ AN 8.36 (pikem), „Puññakiriyavatthusutta“ KN Iti 60.
[16] Mahāparinibbānasutta DN 16, Janavasabhasutta DN 18, Mahāvacchasutta MN 73, Migasālāsutta AN 6.44 jt.
[17] Kommentaariumid mainivad mõningaid ilmikjärgijaid, kellest olla saanud arahantid, sh nt Uggasena, kes töötas majaperemehe ja pere kohustuste kõrvalt akrobaadina (DhA iv, lk 59–65; Campeyyajātaka kohaselt sai Ugasenast hiljem Sāriputta, vt Ja 506). Ka „Milindapañha“ mainib kaudselt, et ilmik, kes järgib õiget dhammat (mis on kirjas kõiki algtekste sisaldavas Paali kaanonis), võib saavutada täieliku virgumise; vt DVE ptk III, lk 19 ja 62.
[18] „Tevijjavacchasutta“ MN 71.
[19] „jayaṁ veraṁ pasavati dukkhaṁ seti parājito
upasanto sukhaṁ seti hatmā jayaparājayaṁ“ – KN, Dhp 201.
[20] Sanidānasutta SN 14.12.
[21] „Giñjakāvasathasutta“ SN 14.13.
[22] „Paṭhamaesanāsutta“ KN Iti 54.