[Maisest] loobunud mõtlemine (nekkhammasaṁkappa)
Kas on olemas, Meister Gootama, majaperemees, kes ilma majaperemehe köidikust loobumata teeb keha lagunedes [pärast surma] vaevale lõpu?
Pole olemas, Vaccha, majaperemeest, kes ilma majaperemehe köidikust loobumata teeb keha lagunedes [pärast surma] vaevale lõpu.[1]
Õnnelikud on need, kel ei ole midagi.[2]
Sõna nekkhamma/nikkhamma tähendab maisest loobumist, kodust ja ilmikuelust välja minemist, perest lahkumist ja maailmast taandumist.[3] Vinayapiṭaka, kohaselt kätkeb nekkhamma (1) brahmaliku elu elamist; (2) ilmaliku ületamist; (3) plekkidest ehk ahnusest, vihast ja pettekujutlusest vabanemist; (4) kiretust; (5) mina hülgamist; ning (6) nibbaana ehk vaibumise (nibbāna) saavutamist.[4]
Maisest loobunud mõtlemine võrsub nime ja vormi suhtes iha ületanud meeleseisundist. See esindab mõtlemist, mis on vaba ihast kuue meelenaudingu (meeldivad vaatamisväärsused, helid, lõhnad, maitsed, puudutused ja ideed), viie klammerdumise kogumiku (pañcupādāna-kkhandhā), olemasolemise ja uue sünni järele.
Loobumise ajendiks ei saa olla isekas iha (taṇhā) ega kolmest oskamatust juurest võrsunud tahe (cetana), vaid selleks on õigel vaatel põhinevast oskuslikust soovist (chanda) väljakasvanud kõlbeline, teadvustatud ja pälvimuslik tegutsemine.
Loobumise üldiseks eesmärgiks on saavutada dukkha lakkamine (1) iha jäägitu, kiretu lakkamise, (2) ihast loobumise, (3) iha hülgamise ja (4) ihkamisest vabanemise kaudu.[5]
Õige mõtlemise tunnuseks on pereelust loobumine. Buddha on õpetanud, et kui inimene kuuleb dhammat ja temas tekib õige mõistmine, siis ta saab aru, et kohustusi ja toimetusi täis pereinimese elu ei võimalda täie pühendumusega liikuda täiuslikult puhtasse, pühasse ellu, mis särab kui lihvitud merekarp. Ta hülgab maise elu, ajab maha juuksed ja habeme, paneb selga safrankollase rüü ja liitub sanghaga.[6]
Maise hülgamise otsust ei ole sugugi kerge vastu võtta. Suttas nimega „Mis on raske teha“ õpetab Auväärne Sāriputta, et perest, kodust ja ilmalikust elust loobuda ning õige dhamma kohaselt dhammat harjutada on raske, kuid see, kes seda teeb, saab peagi arahantiks:
„Mis on, sõber Sāriputta, selles dhammas ja vinajas raske teha?“
„Maise hülgamist on, sõber, selles dhammas ja vinajas raske teha.“
„Maise hüljanul, mis on, sõber, raske teha?“
„Maise hüljanul on, sõber, rahulolu raske teha.“
„Rahuloleval, mis on, sõber, raske teha?“
„Rahuloleval on, sõber, dhamma kohaselt dhamma teostamist raske teha.“
„Kui kaua, sõber, [võtab aega et] dhamma kohaselt dhammat teostav bhikkhu arahantiks saaks?“
„Mitte kaua, sõber.“[7]
Maisest loobumine ja eraldumine on virgumise teele asumine. „Tapussa suttas“[8] räägib Buddha, kuidas ta ise enne loobumist küll teadis, et maisest loobumine on suurepärane/hea (sādhu nekkhamma) ja eraldumine on suurepärane/hea (sādhu paviveka), kuid ta ei liikunud edasi (pakkhandati), ei leidnud innustust (nappasīdati), ei jätkanud (santiṭṭhati), ei vabanenud (vimuccati), ega näinud rahu (santanti passato). Mõtiskledes antud olukorra üle mõistis ta, et polnud naudingutes (kāmesu) ega mitteharjutamises (abahulīkata) näinud ohtu ning polnud mõistnud loobumise kasu, mistõttu ta ka ei harjutanud. Mõistes aga seda, loobus ta otsustavalt maisest ja eraldus, omandas ja arendas täiuseni välja kõik džhaanad ning vabanes džhaanade kaudu kõikidest tulvades (āsavā), saavutas õige virgumise (sammā-sam-bodhi), teadmise ja nägemise (ñāṇa-dassana) ning igavese nibbaana rahu.
Maisest loobumise sisu kirjeldab „Potaliya suttas“[9] toodud juhtum, kus ordineerimata ilmikust majaperemees Potaliya arvas ekslikult, et ongi juba loobunud. Ühel hommikul läks Buddha Āpaṇa linna põhjaossa almuseid koguma. Peale almustoidu söömist naases Buddha linnast väljas asuvasse salusse, kus ta ajutiselt peatus. Istunud salus asuvale puujuurele, tuli tema juurde majaperemees Potaliya, kes kandis head sarongi ja kuube, päikesevarju ning sandaale. Potaliya’t tervitades nimetas Buddha teda majaomanikuks (gahapati), mille peale Potaliya vihastas ja jättis suurest solvumisest Buddha tervitusele vastamata. Kui Buddha seejärel uuris, kas Potaliya tunneb ennast majaomanikuks nimetamise tõttu solvatuna, vastas Potaliya, et kuna ta on kõikidest tegevustest taandunud (sabbe kammantā paṭikkhittā) ja end kogu ärist ära lõiganud (sabbe vohārā samucchinnā) ning kogu raha, vilja, kulla ja hõbeda pärandina oma lastele üle andnud, siis ei ole ta enam majaomanik, vaid maisest loobunu. Seepeale selgitas talle Buddha, et majaperemehe eluga seotud asjatoimetustest loobumine/äralõikamine on Arija järgija vinajapõhise asjatoimetustest loobumisega võrreldes sootuks erinev. Kui Potaliya palus selle kohta täpsemat selgitust, õpetas Buddha talle, mida tähendab kaheksa arija vinajapõhist asjatoimetustest äralõikamist (ariyassa vinaye vohāra-samucchedo), mis on alljärgnevad:
1. mitte elu hävitamist toetades elu hävitamise hülgamine (apāṇātipātaṁ nissāya pāṇātipāto pahātabbo);
1. andmist toetades mitteantu hülgamine (dinnādānaṁ nissāya adinnādānaṁ pahātabbaṁ);
2. tõest kõne toetades vale rääkimise hülgamine (saccavācaṁ nissāya musāvādo pahātabbo);
3. mittelaimavat kõne toetades laimu rääkimise hülgamine (apisuṇaṁ vācaṁ nissāya pisuṇā vācā pahātabbā);
4. mitte ablast ahnust toetades apla ahnuse hülgamine (agiddhilobhaṁ nissāya giddhilobho pahātabbo);
5. mitte süüdistamist-vihkamist toetades süüdistamise-vihkamise hülgamine (anindārosaṁ nissāya nindāroso pahātabbo);
6. mittesallimatuse/-vihkamisega seotut toetades sallimatuse/vihkamisega seotu hülgamine (akkodhūpāyāsaṁ nissāya kodhūpāyāso pahātabbo);
7. mitteeneseuhkust toetades eneseuhkuse hülgamine (anatimānaṁ nissāya atimāno pahātabbo).
Kuna elu hävitamine, mitteantud daana võtmine, vale ja laimu rääkimine, ablas ahnitsemine, süüdistamine ja vihkamine ning sallimatus (1) esindavad köidikuid (saṁyojana) ja takistusi (nīvaraṇa), (2) toovad kaasa arukate hukkamõistu ja (3) juhivad uue sünni kannatusterohkesse valda, siis on kõik arijad neist loobunud.
Kui Potaliya palus järgmiseks Buddhal selgitada, kuidas saavutada arijalikku vinajapõhist igapidist ja igakülgset asjatoimetustest äralõikamist (ariyassa vinaye sabbena sabbaṁ sabbathā sabbaṁ vohāra-samucchedo), selgitas Buddha talle järgnevate metafooride abil naudingute (kāmā) dukkhalikku olemust.
• Kui lihunik viskab näljast nõrkenud koerale verise lihatu kondi (aṭṭhikaṁkalūpamā), ei saa koer näljast ja nõrkusest vabaks, vaid tunneb tülpimust ja pettumust. Sestap on naudingud nagu kondid: tajutavais naudinguis on vähe rahulolu, kuid palju kannatust, ahastust ja viletsust.
• Kui raisakotkas, haigur või kull haarab lihatüki ja lendab minema ning teised raisakotkad, haigrud ja kullid hakkavad teda jälitama, nokkima ja küünistama; kui lind ei lase lihatükist kiiresti lahti, toob see tema jaoks kaasa surma või surmavad vigastused ja kannatuse.
• Kui mees võtab kätte õlgedest tehtud põleva tõrviku ja kõnnib vastutuult ega lase tõrvikust kiiresti lahti, põletab ta kätt, käsivart vm kehaosa, toob see tema jaoks kaasa surma või surmavad kannatused.
• Kui kaks kanget meest viskavad mehe, kes tahab elada mitte surra, kes tahab naudinguid mitte valu, inimese pikkusest sügavamasse söekaevu, mis on täis leegi ja suitsuta hõõguvaid söetükke, väänleb ta seal valust nii ja naapidi, ning see toob tema jaoks kaasa surma või surmavad kannatused.
• Kui mees näeb und looduskaunitest parkidest, metsasaludest, heinamaadest ja järvedest, ärkab ta üles, ega näe midagi sellist.
• Kui mees laenab uhke vankri ja juveelidest kõrvarõngad ning läheb nendega turuplatsile, ütleksid inimesed, et ta rikas ja saab nautida rikkust. Kui laenajad oma asjad aga tagasi võtavad masendab (aññathattāyā) see meest.
• Kui mees, kes otsib puuvilju, leiab linnast või külast kaugel asuvas salus viljadega puu, millest ükski vili ei ole maapinnale kukkunud, ronib ta puu otsa, sööb niipalju vilju kui soovib ja täidab viljadega ka koti. Kui samal ajal tuleb aga teine mees, kes soovib samuti vilju, kuid ei oska puu otsa ronida, plaanib ta puu maha raiuda, süüa niipalju vilju kui soovib ja täita viljadega ka kott. Kui puu otsa roninud mees kiirelt puu otsast alla ei roni, murraks ta puu langedes käed või jalad vm kehaosad ja see võib tuua tema jaoks kaasa surma või surmavad kannatused.
Seejärel selgitas Buddha Potaliya’le, et see, kes mõistab naudingut nii nagu see tõeliselt on (yathā-bhūta), õige tarkusega (samma-p-paññā), see lükkab tagasi eristavusel põhineva neutraalsuse (upekkhā nānattā) ja arendab neutraalsust, mis põhineb ühtsusel, kus kõik maailmaga seotud klammerdumised (lokāmis-ūpādānā) jäägitult lakkavad. Nii saavutab Arija järgija neutraalse teadlikkuse puhtuse (upekkhā-sati-pārisuddhi), mis võimaldab tal näha (1) iseenda eelnevaid olemasolusid, (2) teiste olendite kadumist ja ilmnemist kõikides olemasoluvaldades (= dibba-cakkhu) ning (3) saavutada tulvatu teadvuse vabanemise ja tarkuse vabanemise juba selles elus, kõrgemad teadmised ning tõe realiseerumise/nägemise ja selles saavutuses viibimise.[10]
Kuulnud Buddhalt tõelise loobumise olemust, oli Potaliya vaimustuse ja tänulik. Temas tekkis ja austust bhikkhude vastu. Buddha õpetus oli paljuski aidanud tal selitada arusaamist, paljastanud varjatu, suunanud tagasi kaotatud teele – nagu lamp oleks pimeduses süüdatud. Mõistnud asjatoimetustest äralõikamise ja ilmalikust loobumise sügavamat tähendust, ta läks sealsamas kogu eluks Buddha, dhamma ja sangha kaitse alla.
Meelerahu suurim vaenlane on iha, mis tahab alati rohkem, kui juba olemas on. Iha (taṇhā) kui tunde tagajärg ilmneb sellele vastava kuue tajuobjekti kaudu, milleks on: (1) vormiiha (rūpa-taṇhā) ehk ihalus atraktiivsete visuaalsete objektide järele; (2) heliiha (sadda-taṇhā) – ihalus helidega seotud elamuste järele; (3) lõhnaiha (gandha-taṇhā) – ihalus lõhnaelamuste järele; (4) maitseiha (rasa-taṇhā) – ihalus maitseelamuste järele; (5) puuteiha (phoṭṭhabba-taṇhā) – ihalus puudutustega seotud kogemuste järele; ja (6) dhammaiha (dhamma-taṇhā) – ihalus meelt erutavate ideede, mõttekonstruktsioonide, intellektuaalsete teadmiste jms järele.[11] Dukkhat toovad ka (1) naudinguiha (kāma-taṇhā), (2) olemasoluiha (bhava-taṇhā), (3) vormi [vallaga seotud] iha (rūpa-taṇhā), (4) vormita [vallaga seotud] iha (arūpa-taṇhā), (5) mitteolemasoluiha (vibhava-taṇhā), (6) lakkamisiha (nirodha-taṇhā);[12] aga ka (oskamatu) soov (chanda), kirg (rāga), rõõm (nandī), armastus (sineha, pema), janu (pipāsā), palavikulisus (pariḷāha), ahnus [maiste asjade järele] (gedha), vaimustus (mucchā) ja rippumine ehk kleepumine (maiste rõõmude külge) (ajjhosāna).[13] Maisest loobunud mõtlemine on vabanemine ihast ja kõikidest eelloetletud iha avaldumisvormidest. Buddha on õpetanud:
Sestap ära võta midagi kui meeldivat – meeldiva kaotamine on valus;
ei ole kütkeid sellele, kelles pole ei meeldimist ega vastumeelsust.[14]
Kolm oskamatut mõtet. „Mõtlemise suttas“[15] õpetab Buddha, et on olemas kolm oskamatut mõtet (akusala-vitakkā), milleks on:
1. mittehalvustamisega (st hea mainega) seotud mõtted (anavaññatti-paṭisaṁyutto vitakko);
1. saamise, au ja kuulsusega seotud mõtted (lābha-sakkāra-siloka-paṭisaṁyutto vitakko);
2. teiste asjades osalemisega [asjadesse kaasamisega] seotud mõtted (parānuddayatā-paṭisaṁyutto vitakko).
Suttas õpetab Buddha, et bhikkhu, kelle mõtted ei ole seotud põlguse kartusega, kasu saamise, teiste austamise ega kuulsuse saavutamisega ning kes ei soovi olla kaasatud maailma asjadesse, see ei ole köidikute hääbumisest (saṁyojanakkhayā) kaugel. Aga see, kes on loobunud ja lahti öelnud poegadest ning kariloomadest, abielust ja kogutust/varast, see bhikkhu on võimeline virguma ning vabanema[16] – selline ongi loobunud mõtlemine.
Omand, au ja kuulsus on Surma konksud. „Konksu suttas“[17] õpetab Buddha, et saamine, au ja kuulsus (lābha-sakkāra-siloka) on valulikud ikked, mis takistavad kõrgeima saavutamist. Nii nagu kalur saab konksu allaneelanud kalaga teha, mida tahab, nii saab ka Surm (māra) saamise, au ja kuulsuse konksu alla neelanud bhikkhuga teha, mida tahab. Seejärel õpetas Buddha, et bhikkhu peaks saamise, au ja kuulsuse ilmnemise korral sellest koheselt loobuma ega lubama neil Surma konksudel oma teadvust hõivata.
Ilmikuelust loobuja üle rõõmustavad ka deevad. „Devasadda suttas“[18] õpetab Buddha, et deevade seas kuulutatakse aegajalt teatud juhtudel kolme rõõmsat lausungit.
1. Kui Arija järgija ajab maja juuksed ja habemed, riietub kollasesse rüüsse (st ordineerub) ja asub kodutu ellu, kuulutavad deevad: „Arija järgija kavatseb Māra vastu lahingut pidada!“
2. Kui Arija järgija teostab 7 virgumisele juhtivat dhammat (sattannaṁ bodhipakkhiyānaṁ dhammānaṁ)[19] praktiseerib keskendust ja viibib keskenduses (bhāvanānuyogam-anuyutto viharati), kuulutavad deevad: „Arija järgija peab Māraga lahingut!“.
3. Kui Arija järgija saavutab juba selles elus (diṭṭheva dhamme) tulvade hävitamise kaudu tulvadeta teadvuse vabanemise, tarkuse vabanemise (āsavānaṁ khayā anāsavaṁ cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ), ülimad teadmised (abhiññā) ja tõe realiseerumise/nägemise (sacchikatvā), kuulutavad deevad rõõmsalt: „Arija järgija võitis lahingu!“
Ilmikuelust loobumine nii inimeste kui deevade heaoluks ja õnneks. „Paljude heaolu suttas“[20] õpetab Buddha, et kolm isikut ilmuvad siia maailma paljude heaoluks (bahujana-hitāya), paljude õnneks (bahujana-sukhāya) kaastundest, ning maailma, deevade ja inimeste hüvanguks, heaoluks ja õnneks (atthāya hitāya sukhāya). Nendeks on (1) Tathaagata, (2) tema järgija arahant (sāvako arahaṁ) ning (3) tema järgija õpilane (sāvako sekho), kes järgib arija teed. Asumine arija teele ei ole isekas tegu, vaid see toob õnne ja heaolu paljudele olenditele ning hoopis vabastab Arija järgija isekast „minast“.
Kaheksa maailma dhammat (aṭṭha lokadhammā). „Esimeses maailma dhamma suttas“[21] õpetab Buddha:
Bhikkhud, need kaheksa tingimust pöörlevad maailmas ja maailm pöörleb neis kaheksas tingimuses. Millises kaheksas?
Nendeks on:
saamine ja mittesaamine,
kuulsus ja kuulsusetus,
laitus ja kiitus,
õnn ja dukkha.
„Teises maailma dhamma suttas“[22] õpetab Buddha, et kui mitteõppinud ilmik (assutavata puthujjana) puutub kokku saamise (lābha) ja mittesaamisega (alābha), kuulsuse (yasa) ja kuulsusetusega (ayasa), laituse (nindā) ja kiitusega (pasaṁsā) ning õnne (sukha) ja dukkhaga, ei teadvusta ta, et need on esilekerkinud (uppanna), püsitud (anicca), dukkhalikud ja muutumise dhammad (vipariṇāma-dhammo). Ta ei tea saamist, mittesaamist, kuulsust, kuulsusetust, laitust, kiitust, õnne ega dukkhat nii, nagu need tõeliselt on (yathā-bhūta nappajānāti). Need kaheksa dhammat hõivavad mitteõppinud ilmiku teadvuse täielikult (cittaṁ pariyādāya tiṭṭhati). Teda köidavad (anurujjhati) saamine, kuulsus, kiitus ja õnn ning ta tõrjub (paṭivirujjhati) mittesaamist, kuulsusetust, laitust ja dukkhat. Kelle teadvus on hõivatud köitvaga ja tõrjumisega, ei ole vaba sünnist, vanadusest, surmast, leinast, halast, dukkhast (valust), pahameelest ega ahastusest/masendusest.
Kui aga Arija järgija (ariya-sāvaka) puutub kokku kaheksa maailma dhammaga, mõistab ta, et need on püsitud, dukkhalikud ja muutumise dhammad. Kuna ta näeb neid dhammasid nii, nagu need tõeliselt on, ei hõiva kaheksa maailma dhammat tema meelt, ning ta vabaneb sünnist, vanadusest, surmast, leinast, halast, dukkhast, pahameelest ja ahastusest/masendusest. See eristabki neid kahte – õppinud arija järgijat (sutavato ariyasāvakassa) ja mitteõppinud tavainimest (assutavatā puthujjanenāti).
Buddha õpetas:
Ei ole ja ei saa olema tulevikus inimest,
[keda] ainult laidetakse või ainult kiidetakse.[23]
Nagu tuul ei liiguta üht rasket kaljut,
nii ei kõiguta laitus ja kiitus tarkasid.[24]
Maisest loobumise vajalikkust virgumise saavutamiseks aitab selitada omandi rolli mõistmine dukkha tekkimises. Buddha on õpetanud „Suures põhjuse suttas“,[25] et tunne põhjustab iha, iha põhjustab otsingu, otsing põhjustab vastuvõtmise, vastuvõtmine põhjustab eristamise, eristamine põhjustab soovi ja kire, soov ja kirg põhjustavad [maise vara küljes] rippumise/kleepumise, rippumine/kleepumine põhjustab omamise [ja omandi illusiooni], omamine põhjustab saamahimu, saamahimu põhjustab kaitsmise; kaitsmine põhjustab palju kurja ja oskamatust, nagu kepi tõstmine, mõõga tõstmine, tülitsemine, vaidlemine, lahutav [ja ebakõla tekitav] kõnelemine, [süüdistamine] ning laimu ja vale rääkimine. Sestap saabki parimal moel virguda just see, kes hülgab ilmaliku maailma ja vabanemist mittetoetavast majaperemehe elust ning valib koduhüljanu elu (pabbajita)[26] – see ongi loobunud mõtlemine (nekkhamma-sankappa).
[1] „Tevijjavacchasutta“ MN 71.
[2] „sukhino vata ye akiñcanā.“ – „Gabbhinīsutta“ KN Ud 2.6.
[3] PED lk 802.
[4] Vinayapiṭaka, Mahākhandhaka Kd 1.
[5] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.
[6] Kevaṭṭasutta DN 11, Sāmaññaphalasutta DN 2 jt.
[7] „kiṁ nu kho, āvuso sāriputta, imasmiṁ dhammavinaye dukkaran ti?
pabbajjā kho, āvuso, imasmiṁ dhammavinaye dukkarā ti.
pabbajitena panāvuso, kiṁ dukkaran ti?
pabbajitena kho, āvuso, abhirati dukkarā ti.
abhiratena panāvuso, kiṁ dukkaran ti?
abhiratena kho, āvuso, dhammānudhammappaṭipatti dukkarā ti.
kīvaciraṁ panāvuso, dhammānudhammappaṭipanno bhikkhu arahaṁ assā ti?
naciraṁ, āvuso ti.“ – Dukkarapañhāsutta SN 38.16.
Suttas nimetatud rahulolu tuleneb kõlbluse treenimisest, [taju]võimete ohjamisest ja teadvustatud arusaamise saavutamisest, mida selgitab täpsemalt ptk „Virgumistee – nii nagu õpetas Buddha“.
[8] Tapussasutta AN 9.41.
[9] „Potaliyasutta“ MN 54.
[10] „…anāsavaṁ cetovimuttiṁ paññāvimuttiṁ diṭṭheva dhamme sayaṁ abhiññā sacchikatvā upasampajja viharati.“ – „Potaliyasutta“ MN 54.
[11] Saṁgītisutta DN 33. Vt ka ptk „Kolm iha (taṇhā)“.
[12] Saṁgītisutta DN 33.
[13] Kāmasuttaniddesa Mnd 1.
[14] „tasmā piyaṁ na kayirātha piyāpāyo hi pāpako
ganthā tesaṁ na vijjanti yesaṁ natthi piyāppiyaṁ.“ – KN, Dhp 211
[15] „Vitakkasutta“ KN Iti 80.
[16] „yo ca puttapasuṁ hitvā,
vivāhe saṁharāni ca;
bhabbo so tādiso bhikkhu,
phuṭṭhuṁ sambodhimuttaman”ti.“ – „Vitakkasutta“ KN Iti 80.
[17] Baḷisasutta SN 17.2.
[18] „Devasaddasutta“ KN Iti 82.
[19] 7 (kokku 37) virgumisele juhtivat dhammat on: (1) 4 teadvustamise alust (satipaṭṭhāna = õige teadlikkus), (2) 4 pingutust (padhāna) (sammāpadhāna = õige püüdlus), (3) 4 üleloomuliku alust (iddhi-pādāa), (4) 5 võimet (indriya), (5) 5 jõudu (bala), (6) 7 virgumisosa (bojjhaṁga) ja (7) 8 tee osa (maggaṁga). Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „37 virgumisele juhtivat dhammat (bodhipakkhiya dhamma)“.
[20] „Bahujanahitasutta“ KN Iti 84.
[21] „aṭṭhime bhikkhave, lokadhammā lokaṁ anuparivattanti, loko ca aṭṭha lokadhamme anuparivattati. katame aṭṭha? lābho ca alābho ca yaso ca ayaso ca nindā ca pasaṁsā ca sukhaṁ ca dukkhaṁ ca.“ – „Paṭhamalokadhammasutta“ AN 8.5.
[22] „Dutiyalokadhammasutta“ AN 8.6.
[23] „na cāhu na ca bhavissati na cetarahi vijjati
ekantaṁ nindito poso ekantaṁ vā pasaṁsito.“ – KN, Dhp 228.
[24] „selo yathā ekaghano vātena na samīrati
evaṁ nindāpasaṁsāsu na samiñjanti paṇḍitā.“ – KN, Dhp 81.
[25] Mahānidānasutta DN 15.
[26] Mahāpadānasutta DN 14, aga ka Pabbajjāsutta Sn 3.1.