Lühiülevaade Buddha õpetuse levikust maailmas

• 3. saj e.m.a saatis theeravaada kroonikaallikate – „Saare kroonika“ (Dīpavaṁsa) ja „Suure kroonika“ (Mahāvaṁsa) – kohaselt kuningas Aśoka (Maurja dünastia kolmas valitseja, Chandragupta Maurya pojapoeg ja Bindusara poeg) oma poja, arahantist bhikkhu Mahinda, Sri Lankale Buddha õpetust jagama. Arahant Mahinda maabus saarele kuningas Devānampiyatissa valitsusajal, kes võttis dhamma kiiresti omaks.
  
  
• 1.–2. saj m.a.j jõudis Buddha õpetus kaupmeeste ja palverändurite vahendusel Hiinasse, tuues  kaasa mitmed uued mõisted, nagu kamma, nibbāna ja niraya. Indiast pärinev õpetus kohandati Hiinas järk-järgult kohalike intellektuaalsete ja religioossete traditsioonide – eeskätt konfutsianismi ja daoismi – raamistikku. Tekkinud vastastikune mõju kujundas nii Hiina budismi eripära kui ka hilisema budismi arengujooned neis piirkondades, kuhu Hiina vahendusel õpetus edasi kandus, sealhulgas Jaapanis ja mujal Ida-Aasias.
  
  Buddhism kohtas Hiinas esialgu märkimisväärset vastuseisu, mis tulenes kultuurilistest, poliitilistest ja filosoofilistest erinevustest budistliku õpetuse ja konfutsianistliku maailmakäsituse vahel. Peamised erinevused on kokku võetud järgnevas tabelisKui Han’i dünastia (202 e.m.a – 220 m.a.j) kokku varises, kadus ühtne riiklik struktuur, mis oli konfutsianismi kujundanud kehtivaks riiklikuks doktriiniks ja õigustanud keisri positsiooni taevaliku mandaadi (tianming) kandjana. Poliitiline killustatus ja sotsiaalne ebastabiilsus, mis järgnes Han’i dünastia lõppemisele, lõid soodsa pinnase budismi levikuks. Paljud inimesed, sealhulgas võimu kaotanud aristokraadid, said senisest suurema vabaduse religioossete ja filosoofiliste praktikate valikuks. Budistlik dhamma pakkus sellel segasel ja raskel ajajärgul lohutust, stabiilsust ja vaimse praktika vorme, ning Põhja- ja Lõuna-dünastiate perioodiks (317–589 m.a.j) oli budism kinnistunud kõigil Hiina ühiskonnakihtidel.
  
  

  BUDISMI JA KONFUTSIANISMI PEAMISED ERNEVUSED
  Konfutsianism	Buddha dhamma
  Rõhutab perekondlikke kohustusi, vanemate teenimist ja austamist, vara hoidmist ja kasvatamist.	Rõhutab koduelust lahkumist ja kodutuellu astumist, sanghaga liitumist ning varast ja omandist loobumist.
  Keskendub sotsiaalse harmoonia ja riikliku stabiilsuse saavutamisele praktiliste ja eetiliste normide kaudu.	Keskendub kõlbluse, tarkuse ja keskenduse arendamisele eesmärgiga lõpetada kamma ja uus sünd ning saavutada nibbaana.
  Õigustab dünastiate ideoloogiat ja keisri positsiooni kui taevaliku mandaadi kandjat.	Ei tunnusta konfutsianistlikku hierarhilist ühiskonnamudelit; rõhutab kõikide olendite vaimse vabanemise võrdsust.
  Keskendus optimismiga inimese kui riigi kodaniku potentsiaali teostamisele ja maailma parandamisele ühiskondliku tegevuse kaudu.	Keskendub inimese meele plekkidest puhastamisele ja nibbaana kui kõrgema inimpotentsiaali teostamisele.
  Konfutsianistlikud ametnikud ja valitsejad nägid budistlikes institutsioonides ohtu poliitilisele ja majanduslikule kontrollile.	Bhikkhud kui kerjusmungad ei maksnud makse ja kloostrid ei tasunud annetustelt tasu.
  Toetus juba olemasolevale tugevale filosoofilisele ja rahvuslikule vaimsele traditsioonile, millesse oli integreeritud ka daoism.	Õpetab mitte järgima pimesi ühtegi õpetust pelgalt selle päritolu või traditsioonilise autoriteedi tõttu, vaid uurima ja mõtestama seda ise.

  Tangi dünastia (618–907 m.a.j) ajal saavutas budism Hiinas erakordse õitsengu. Budistlikud templid said väga jõukaks, omandasid rohkelt maad ja vara ega pidanud makse maksma. Tangi dünastia raskuste perioodil tekkis aga taoistlike ja konfutsiaanlike ametnike seas pahameel budistide suure varanduse pärast ning keiser võttis aastatel 844–845 m.a.j budistidelt ära nende maad ja tuluallikad ning sulges ja hävitas templid. Keisri surmaga budistide tagakiusamine lõppes ja budism sai taas tunnustatuks, kuigi varasemat rikkust enam templid taastada ei suutnud.
  
  Järgnevatel aastatel hakkasid budism, taoism ja konfutsianism üksteiselt usulisi doktriine üle võtma. Zedongi juhtimisel läbiviidud kultuurirevolutsiooni ajal (1966–1976) – eesmärgiga tugevdada kommunistlikku ideoloogiat, kõrvaldada kapitalistlikud ja feodaalsed mõjud ning kindlustada Mao võim – suruti Hiinas budism taas maha. Vaatamata sellele on budism ja selle mõju tänini Hiina kultuuriga sügavalt põimunud. Tänapäeval levib Hiinas legend, mille kohaselt Laozi, keda traditsiooniliselt peetakse daoismi rajajaks, lahkus Hiinast, rändas läände ja jõudis lõpuks Indiasse, kus temast sai Buddha. Taoline müütiline narratiiv peegeldab Hiinas moodsa daoismi ja budismi vahelist sügavat kultuurilist seotust.
  
  Hiina budism on üsna erinev Buddha õpetusest, nagu seda algselt Indias praktiseeriti. Hiinast said alguse kaks budismi koolkonda. 4. saj paiku loodi puhta maa budism, mis muutus 12. saj populaarseks ka Tiibetis, Koreas ja Jaapanis. 6.-7 saj paiku tekkis chan-budism – mida tuntakse Jaapanis kui zen-budismi – mis rõhutab džhaana olulisust ja tõeluse vahetut kogemust.
  
  
• 2. saj m.a.j jõudis budism Kagu-Aasias asuvasse Vietnamisse. Peamiselt India ja Hiina kaubanduslike ja kultuuriliste sidemete kaudu levinud kannatustest vabanemise ja sisemise rahu saavutamise õpetus leidis Vietnamis kiiresti rohkelt järgijaid. Kuna õpetus jõudis Vietnamisse tugevate Hiina mõjutustega, domineerib Vietnamis tänini mahaajaana budism.
  
  
• 3. saj m.a.j jõudis Buddha õpetus Myanmari, Kambodžasse, Laosesse ja Taisse. Myanmaris levis budism traditsiooni järgi Aśoka-aegsete misjonäride vahendusel, samal ajal kui Kambodžas ja Laosesse kandus õpetus Maurya impeeriumi kultuuriliste mõjutuste kaudu. Laosesse jõudnud budism juurdus pikkamisi, ja alles 14. sajandil võttis Lan Xangi kuningriik theravāda ametlikult omaks, kujundades sellest riigi juhtiva vaimse traditsiooni. Kuigi Taisse jõudis Buddha dhamma juba 3. sajandil e.m.a, saavutas see olulisema mõju alles 13. sajandil, mil Sukhothai kuningriik võttis theeravaada budismi ametlikult riigi õpetusena omaks.
  
  
• 4. saj m.a.j jõudis budism Koreasse, mis oli sel ajal jagunenud kolme kuningriigi – Goguryeo, Baekje ja Silla – vahel. Budistlikud õpetused levisid Koreasse peamiselt Hiina kaudu saabunud munkade ja tekstitraditsioonide vahendusel. Umbes 372. aastal võttis Koreas budismi esimesena ametlikult omaks Goguryeo kuningriik, millele järgnes Baekje 384. aastal. Silla kuningriik tunnustas budismi riikliku õpetusena 5. sajandil, mille järel kujunes sellest kiiresti oluline kultuuriline ja religioosne jõud, mõjutades arhitektuuri, kunsti ning riiklikke ja rahvuslikke traditsioone
  
  
• 6. saj m.a.j jõudis budism Korea kaudu Jaapanisse. 552. a saatis Baekje kuningriik Jaapani keiserlikule õukonnale kingituseks budistlikke kujusid ja pühakirju. Alguses oli budismi aktsepteerimine ja levik Jaapani traditsiooniliste shintō usuliste tavade ja mõjukate poliitiliste gruppide vastuseisu tõttu raskendatud. Tänu aga Soga jt mõjukatele klannidele hakkas budism alates 6. saj tasapisi Jaapani kultuuri sulanduma.
  
  Jaapani prints Shōtoku (574–622, tuntud ka kui Shōtoku Taishi) toetas Buddha õpetuse uurimist ja rakendamist, nähes selles võimalust Jaapani kultuurilise ja poliitilise arengu edendamiseks. Tangi dünastia ajal (618-907 m.a.j) võttis Jaapan omaks Hiina budismi. 
  
  Umbes 12. sajandil levis Hiinast Jaapanisse chan-budism, mis sai Jaapanis tuntuks zen’i nime all. Zen on saanud inspiratsiooni Gootama Buddha õpetusest, kuid rajaneb peamiselt hiina budistliku õpetaja Bodhidharma õpetusel ja selle edasiarendustel.
  
  
• 7. saj m.a.j jõudis budism Tiibetisse kuningas Songtsen Gampo (u 605–649) valitsusajal. Kroonikate järgi olid tema abikaasad – Nepali printsess Bhrikuti ja Hiina printsess Wencheng – mahaajana budistid ning nende vahendusel tutvustati Tiibetis varaseid mahāyāna ja tantristlikke õpetusi. Songtsen soovis tugevdada Tiibeti riiklikku ja kultuurilist sidet naaberriikidega ning toetas budistlike templite ja kloostrite rajamist ning mahajaana õpetuse levikut. 7. saj lõpus, pärast Songtsen Gampo surma, hakkasid Tiibeti mungad järk-järgult välja töötama algõpetusest kardinaalset erinevat budismi vormi, mis on tänapäeval tuntud kui Tiibeti budism ehk mantrajaana ehk lamajaama ehk teemantsõiduk.
  
  
• Tänapäev. Buddha õpetus on levinud kõikidele mandritele ning omandanud laia rahvusvahelise järgijaskonna. Erinevates riikides on algne õpetus kohandunud kohalike teadmiste, ühiskondlike ootuste ja kultuuriliste traditsioonidega. Selline kohanemisprotsess on ühest küljest toetanud budismi levikut, kultuurilist mõju ja püsimajäämist erinevates piirkondaes. Teisest küljest on mitmetes hiljem kujunenud õpetustes ja praktikates ilmnenud elemente, mis ei ole kooskõlas varase budistliku pärimuse ja Buddha antud algõpetusega. Buddha enda seatud fookus – järgida üksnes Tathāgata õpetatud dhammat ning suunata pingutus otsese virgumise saavutamisele juba selles elus – on täielikult säilinud eeskätt algõpetust järgivates theeravaada traditsioonides.