Buddha õpetuse levik maailmas

3. saj e.m.a saatis tänini säilinud Sri Lanka kroonikate „Saare kroonika“ (Dīpavaṁsa) ja „Suure kroonika“ (Mahāvaṁsa) kohaselt kuningas AshokaAśoka (Maurya dünastia kolmas valitseja, Chandragupta Maurya pojapoeg ja Bindusara poeg) oma poja, arahandist munga Mahinda, Sri Lankale Buddha õpetust levitama. Arahant Mahinda maabus saarele kuningas Devānampiyatissa valitsusajal, kes võttis dhamma kiiresti omaks.

1.-2. saj m.a.j jõudis Buddha õpetus tänu kaupmeestele ja palveränduritele Hiinasse, tuues kaasa uued mõisted kamma, nibbaana, niraaja, uus sünd jt. Indiast pärit Buddha õpetus kohandati Hiina traditsioonide, konfutsianismiga ja daoismiga, mis omakorda mõjutas nende kõigi eripärast arengut nii Hiinas, kui ka hiljem sealt Jaapanisse jt piirkondadesse levides.

Esialgu kohtas Buddhism Hiinast vastuseisu, mis tulenes kultuurilistest, poliitilistest ja filosoofilistest erinevustest budismi ja konfutsianismi vahel. Erinevuste lühikokkuvõte on toodud järgnevas tabelis.

BUDISMI JA KONFUTSIANISMI PEAMISED ERNEVUSED
Konfutsianism	Budism
Rõhutab perekondlikke kohustusi, vanemate teenimist ja austamist, vara hoidmist ja kasvatamist	Rõhutab koduelust lahkumist ja kodutuellu astumist, sanghaga liitumist ning varast loobumist
Keskendub sotsiaalse harmoonia ja riikliku stabiilsuse saavutamisele praktiliste ja eetiliste normide kaudu	Keskendub kõlbluse, tarkuse ja keskenduse arendamisele eesmärgiga lõpetada kamma ja uus sünd ning saavutada nibbaana
Õigustab dünastiate ideoloogiat ja keisri kui taevaliku mandaadi kandja positsiooni	Ei tunnusta konfutsianistlikku ühiskonna hierarhilist mudelit, rõhutab kõikide olendite ja vaimse vabanemise võrdsust
Keskendus optimismiga inimese kui riigi kodaniku potentsiaali teostamisele ja maailma parandamisele	Keskendub inimese meele plekkidest puhastamisele ja nibbaana kui kõrgema inimpotentsiaali teostamisele
Konfutsianistlike ametnikud ja valitsejad nägid budistlikes institutsioonides konkurentsi poliitilisele ja majanduslikule kontrollile	Bhikkhud kui kerjusmungad ei maksnud makse ja kloostrid ei tasunud annetustelt tasu
Eelistas juba olemasolevat tugevat filosoofilist ja rahvuslikku vaimset traditsiooni, sh daoismi	Õpetas mitte järgima pimesi ühtegi ideed pelgalt seetõttu, et seda õpetab „meie““ õpetaja, „see on põlvest põlve edasi antud“ vms põhjusel

Konfutsianismi riikliku doktriinina kehtestanud Han'i dünastia (202 e.m.a – 220 m.a.j) lõppemisel tekkinud segadus hõlbustas budismi vastuvõtmist, kuna inimesed, sh lüüasaanud Hiina aristokraadid, said suurema vabaduse usuliste praktikate valikul. Dhamma pakkus tol raskel ajal paljudele lohutust ning Põhja- ja Lõuna-dünastiate perioodiks (317–589 m.a.j) oli budism kinnistunud kõikidel Hiina ühiskonna tasanditel. 

Tangi dünastia (618–907 m.a.j) ajal saavutas budism Hiinas erakordse õitsengu. Budistlikud templid said väga jõukaks, omandasid rohkelt maad ja vara ega pidanud makse maksma. Tangi dünastia raskuste perioodil tekkis aga taoistlike ja konfutsiaanlike ametnike seas pahameel budistide suure varanduse pärast ning keiser võttis aastatel 844–845 m.a.j budistidelt ära nende maad ja tuluallikad ning hävitas templid. Keisri surmaga budistide tagakiusamine lõppes ja budism sai taas tunnustatuks, kuigi varasemat rikkust enam templid taastada ei suutnud.

Järgnevatel aastatel hakkasid budism, taoism ja konfutsianism üksteiselt usulisi doktriine üle võtma. Zedongi juhtimisel läbiviidud kultuurirevolutsiooni ajal (1966–1976) – eesmärgiga tugevdada kommunistlikku ideoloogiat, kõrvaldada kapitalistlikud ja feodaalsed mõjud ning kindlustada Mao võim – suruti Hiinas budism taas maha. Vaatamata sellele on budism ja selle mõju tänini Hiina kultuuriga sügavalt põimunud. Tänapäeval levib Hiinas legend, mille kohaselt Laozi, keda traditsiooniliselt peetakse daoismi rajajaks, lahkus Hiinast, rändas läände ja jõudis lõpuks Indiasse, kus temast sai Buddha. Taoline müütiline narratiiv peegeldab Hiinas moodsa daoismi ja budismi vahelist sügavat kultuurilist seotust.

Hiina budism on üsna erinev Buddha õpetusest, nagu seda algselt Indias praktiseeriti. Hiinast said alguse kaks budismi koolkonda. 4. saj paiku loodi puhta maa budism, mis muutus 12. saj populaarseks ka Tiibetis, Koreas ja Jaapanis. 6.-7 saj paiku tekkis chan-budism – mida tuntakse Jaapanis kui zen-budismi – mis rõhutab džhaana olulisust ja tõeluse vahetut kogemust.

2. saj m.a.j jõudis budism Kagu-Aasias asuvasse Vietnamisse. Peamiselt India ja Hiina kaubanduslike ja kultuuriliste sidemete kaudu levinud kannatustest vabanemise ja sisemise rahu saavutamise õpetus leidis Vietnamis kiiresti rohkelt järgijaid. Kuna õpetus jõudis Vietnamisse tugevate Hiina mõjutustega, domineerib Vietnamis tänini mahaajaana budism.

3. saj m.a.j jõudis Buddha õpetus Myanmari, Kambodžasse, Laosesse ja Taisse. Myanmari levis budism Ashoka aegsete misjonäride kaudu ja Kambodžasse Maurya impeeriumi mõjul. Laosesse jõudnud budism juurdus samuti Maurya mõjutuste kaudu. 14. saj võttis Lan Xangi kuningriik theeravaada omaks ja sellest sai riigi juhtiv vaimne õpetus. Kuigi Taisse jõudis Buddha dhamma juba 3. saj e.m.a, saavutas see suurema mõju alles 13. saj, mil Sukhothai kuningriik võttis theeravaada ametlikult omaks.

4. saj m.a.j jõudis budism Koreasse. Tol ajal oli Korea jagunenud kolme kuningriigi – Goguryeo, Baekje ja Silla – vahel. Koreas hakkasid budistlikud õpetused ja praktikad levima Hiina kaudu saabunud munkade kaudu. Umbes 372. a võttis esimesena budismi omaks Goguryeo kuningriik, millele 384. aastal järgnes Baekje. Silla kuningriik võttis budismi ametlikult omaks 5. saj. Budismist sai kiiresti oluline kultuuriline jõud, mis mõjutas arhitektuuri, kunsti ning riiklikke ja rahvuslikke traditsioone.

6. saj m.a.j jõudis budism Korea kaudu Jaapanisse. 552. a saatis Baekje kuningriik Jaapani keiserlikule õukonnale kingituseks budistlikke kujusid ja pühakirju. Alguses oli budismi aktsepteerimine ja levik Jaapani traditsiooniliste shintō usuliste tavade ja poliitilise vastuseisu tõttu raskendatud. Tänu aga Soga jt mõjukatele klannidele hakkas budism alates 6. saj tasapisi Jaapani kultuuri sulanduma. Jaapani prints Shōtoku (574–622, tuntud ka kui Shōtoku Taishi) soovis õppida budismi, aitamaks Jaapanil areneda ja muutuda tugevamaks. Tangi dünastia ajal (618-907 m.a.j) võttis Jaapan omaks Hiina budismi. Umbes 12. saj levis chan-budism Hiinast Jaapanisse ja sai tuntuks kui zen-budism. Zen on saanud inspiratsiooni Gootama Buddha õpetusest, kuid rajaneb peamiselt hiina budistliku õpetaja Bodhidharma õpetusele.

7. saj m.a.j tõi kuningas Songtsen Gampo valitsusajal budismi Tiibetisse. Ta oli abielus kahe budistist printsessiga – Nepalist pärit Bhrikuti’ga ja Hiinast pärit Wencheng’iga. Nende abil tutvustas Songtsen mahaajaana budismi Tiibetis. Songtsen soovis muuta Tiibeti usulist ja kultuurilist tava, rajas budistlikke templeid ja kloostreid ning levitas jõuliselt mahaajaanat. 7. saj lõpus, pärast Songtsen Gampo surma, hakkasid Tiibeti mungad järk-järgult välja töötama algõpetusest kardinaalset erinevat budismi vormi, mis on tänapäeval tuntud kui Tiibeti budism.

Tänapäev. Aastate jooksul on budism võitnud järgijaid ja levinud üle maailma. Erinevad riigid on kohandanud algõpetust vastavalt teadmistele, ühiskonna ootustele ja traditsioonidele. Ühest küljest on selline lähenemine aidanud kaasa budismi levikule, mõjule ja kestlikkusele kogu maailmas. Teisalt on aga hiljem loodud ja integreeritud õpetused Buddha antud algõpetustega vastuolus. Buddha poolt esitatud õpetuse fookuse – järgida vaid Tathaagata antud dhammat ning teostada virgumine juba siin ja praegu, selles elus – on säilinud vaid algõpetust järgivas theeravaada koolkonnas.