Kutse dhamma õpetamiseks

„[Arija] otsingu suttas“^[1] kirjeldab Buddha, kuidas ta, viibides Uruvelā’s, Nerañjarā jõe kaldal, Bodh Gaya linna ääres asuva virgumispuu all, mõistis, et dhamma, mille ta oli avastanud ja teostanud, oli ülimalt sügav (gambhīra), raskesti nähtav (duddasa), raskesti mõistetav (duranubodha), rahu (santa), kõrgeim (paṇīta), väljaspool mõtlemist ja loogikat asuv (atakkāvacara), peen (nipuṇa) ja [ainult] targale mõistetav (paṇḍita-vedanīya). Buddha teadis, et tolle aja põlvkond armastas ja ülistas kiindumisi ning nautis ihade rahuldamist. Sellistele noortele on raske õpetada spetsiifilisi põhjuseid (idappaccayatā) ja sõltuvuslikku tekkimist (paṭicca-samuppāda) ning neil on raske näha kõikide moodustiste rahu (sabba-saṁkhāra-samatha), kõikidest klammerdumistest loobumist ehk lahtilaskmist (sabb-ūpadhi-paṭinissagga), iha lõppemist (taṇhā-k-khaya), kiretust (virāga), lakkamist (nirodha) ning vaibumist (nibbāna). Selle üle mõtiskledes ilmusid Buddha meeles järgmised värsid:^[2]

Raske mida saavutada,
milleks seda selgitada,
kires, vihas elajaile,
pole dhammat lihtne mõista,
vastuvoogu minejaile,
see, mis sügav-peen, ei nähtav,
kireöös ei märka seda,
pimedusse mattunu.

Brahmā Sahampati teadis, millest Buddha mõtles. Ta ilmus Buddha ette, laskus paremale põlvele ja käsi enda ees koos hoides, palus:

Õpetagu, Auväärne, Ülim, dhammat, õpetagu Õnnestulnu dhammat. On olendeid vähese mustusega silmis, [kes] kuulmata dhammat, kaovad. Saab olema [neid, kes] dhammat mõistavad!^[3]

Kui seepeale Buddha suurest kaastundest buddha-silmaga (buddha-cakkhu) maailma vaatas, nägi ta erinevaid olendeid, kelle seas oli ka neid, kes olid väga lähedal virgumisele ja keda saaks õpetamise teel juhtida vaibumisse. Brahmā Sahampati kolmanda palve peale avada surematuse uksed neile, kes on võimelised õiget virgumise dhammat mõistma ja teostama, Buddha nõustus. Kuigi ta teadis, et Tema esimesed õpetajad Āḷāra Kālāma ja Uddaka Rāmaputta oleksid kiiresti õiget virgumisõpetust mõistnud ja suutnud selle ka teostada, teatas Brahmā Sahampati, et Āḷāra Kālāma suri seitsme päeva eest ja Uddaka Rāmaputta oli surnud eelmisel ööl. Seejärel meenus Buddhale viiene bhikkhude grupp (pañcavaggiyā bhikkhū). Nähes taevaliku silma (dibba-cakkhu) abil viit bhikkhutBenares’i lähedal asuva Isipatana (ehk Sāranata) Hirvepargis, asus ta sinnapoole teele.

^[1] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26; samuti Vinayapiṭaka, Mahāvagga-pāli, Pabbajjā, Mahākhandhaka Kd 1.

^[2]                 “kicchena me adhigataṁ, 
            halaṁ dāni pakāsituṁ;

            rāgadosaparetehi, 
            nāyaṁ dhammo susambudho.

            paṭisotagāmiṁ nipuṇaṁ, 
            gambhīraṁ duddasaṁ aṇuṁ;

            rāgarattā na dakkhanti, 
            tamokhandhena āvuṭā’ti.” – Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.

^[3] „desetu, bhante, bhagavā dhammaṁ, desetu sugato dhammaṁ. santi sattā apparajakkhajātikā, assavanatā dhammassa parihāyanti.bhavissanti dhammassa aññātāro’ti.“ – Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26. Brahmā Sahampati ilmumiselt sel ajal räägib ka „Paṭhamauruvelasutta“ AN 4.21 .