Kolm nägemust ja virgumine

„[Arija] otsingu suttas“^[1] jutustab Buddha, kuidas Ta, olles ise sünni, vananemise, haiguse, surma, leina ja plekkide objekt, ning mõistes sünni, vananemise, haiguse, surma, leina ja plekkidega kaasnevat ohtu, ning otsides mittesünnist, mittevananemisest, mittehaigusest, mittesurmast, mitteleinast ja mitteplekkidest ülimat kaitset, jätkas püüdlemist. Peale tahke söögi söömist ja temas pettunud viie kaaslase lahkumist liikus ta läbi Magadha edasi Uruvelā lähedal asuvasse Senāni külla. Seal nägi ta püüdlemise jätkamiseks sobivat puhast ja meeldivat paika, kus asus looduskaunis salu ja voolas siledate kallastega Nerañjarā jõgi. Ta istus ristatud jalgadega püha viigipuu(asvattha; ladina keelels Ficus religiosa) alla ja sisenes järgemööda esimesse, teisse, kolmandasse ja neljandasse džhaanasse. Seejärel, kui tema teadvus oli neljandas džhaanas säravselge, puhastunud, mitteseotud, pealisplekkidest vaba, plastiline, tegus ja vankumatu, avardas ta keskendunud teadvuse (1) enda eelmiste elude teadmisele (pubbe-nivāsā­nus­sati­-ñāṇā). „Kahte liiki mõtete suttas“^[2] kirjeldab Buddha, kuidas ta nägi üksikasjalikult oma eksistentsi loendamatuid uusi sünde eelnenud igavikus, nii eelmist elu, eelnevaid sadu tuhandeid, kuni lõpmatusse ulatuvaid elusid. Igas elus oli tal uus ema, uus isa, uus pere, uus suguvõsa, uus kastisüsteem, uued rõõmu ja valu kogemused ja pidevalt korduv surmakogemus. See oli kordunud loendamatute elude ja loendamatute maailmatsüklite jooksul. Sellest sai tema virgumise öö esimene mõistmine.

Seejärel suunas ta oma meele (2) olendite kadumise ja taasilmumise teadmisele (cutū­papāta-­ñā­ṇā). Puhastunud, taevase silmaga (dibba-cakkhu)^[3] nägi ta olendeid kadumas ja taasilmumas, nii madalaid kui kõrgeid, ilusaid ja koledaid, õnnelikke kui õnnetuid. Ta nägi, kuidas kõik olendid liiguvad vastavalt oma tegudele (kamma). Kes tegid kurja keha, kõne või meele läbi, pilkasid arijaid (ariya), evisid valesid vaateid ning käitusid ennast ja teisi kahjustavalt, sündisid ümber rõhuvatesse oludesse ja puudust kannatavatesse tingimustesse. Väärikad ja õilsa käitumisega olendid, kes käitusid õige vaate kohaselt, sündisid peale surma soodsasse tingimustesse ja heaolusse või taevalikesse valdadesse. Ta nägi olendeid vastavalt nende endi tegudele tiirlemas lõputus ringkäigus.

Kolmandaks avardas ta teadvuse (3) tulvade lõppemise teadmisele (āsava-kkhaya-ñāṇa) ning saavutas teadmised neljast tõest ja tulvadest. Ta nägi vahetult dukkha ja tulvade tekkimisest, lakkamist ja lakkamisele viivat teed ning saavutas mõistmise:

Ma teadsin vahetult, nii nagu see tõeliselt on:

see on dukkha, nii nagu see tõeliselt on;
see on dukkha tekkimine, nii nagu see tõeliselt on;
see on dukkha lakkamine, nii nagu see tõeliselt on;
see on dukkha lakkamisele viiv tee, nii nagu see tõeliselt on;

see on tulv, nii nagu see tõeliselt on;
see on tulva tekkimine, nii nagu see tõeliselt on;
see on tulva lakkamine, nii nagu see tõeliselt on;
see on tulva lakkamisele viiv tee, nii nagu see tõeliselt on.^[4]

Need nägemused lõpetasid tema meeles lõplikult naudinguiha, olemasolu ja mitteteadmise. Ta oli vabanenud ja koges puhast rõõmu, mõistes:

Kõigutamatu on minu vabanemine, see on minu viimane sünd, ei ole enam uut olemasolu.^[5]

Lõppenud [on] sünd, püha elu elatud, mis vaja, [on] tehtud, ei ole enam uut tulemist olemasolusse – ma teadsin!^[6]

Mitteteadmine oli lakanud ja teadmine esilekerkinud, pimedus oli lakanud ja valgus esilekerkinud.^[7] Temast oli saanud Buddha – Mõistnu.

Samas suttas kinnitab Buddha, et kõik, kes treenivad meelt õigesti, nii nagu tema seda õpetab, ja mitte teisiti, saavutavad samuti kolm nägemust, virgumise ja vaibumise ehk nibbaana (nibbāna).

Olles täielikult virgunud, veetis Buddha järgmised 7 päeva sealsamas Uruvelā’s, Nerañjarā jõe kaldal, ristatud jalgadega püha viigipuu (mida tänapäeval tuntakse kui virgumispuu) jalamil istudes ja vaibumisõndsust kogedes.^[8]

^[1] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.

^[2] Dvedhāvitakkasutta MN 19.

^[3] Buddha õpetuses esineb (1) taevane silm (dibba-cakkhu), mis näeb kõiki olemasoluvaldu, (2) tarkusesilm (paññā-cakkhu = ñāṇa-cakkhu= brahma-cakkhu), mis näeb kõiki teadmisi kõigest, mida on võimalik teada, (3) dhammasilm (dhamma-cakkhu), mis näeb nelja arija tõde ja arija kaheksaosalist teed, (4) buddhasilm (buddha-cakkhu) mis on mõistnul, ja (5) kõikenägev silm (samanta-cakkhu), mis on kõikehõlmav ja näeb ka kõike varjatud maailmades toimuvat. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Buddha meelespidamise arendamine (buddhānussati bhāvanā)“.

^[4] „so idaṁ dukkhanti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ dukkhasamudayo’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ dukkhanirodho’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ duk­kha nirodha­gāminī paṭipadā’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ. ‘ime āsavā’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ āsavasamudayo’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ āsavanirodho’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ āsava­nirodha­gāminī paṭipadā’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ.“ – Dvedhāvitakkasutta MN 19, „Mahāsaccakasutta“ MN 36 jpt.

^[5] „akuppā no vimutti, ayamantimā jāti, natthi dāni punabbhavo’ti.“ – Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.

^[6] „khīṇā jāti, vusitaṁ brahmacariyaṁ, kataṁ karaṇīyaṁ, nāparaṁ itthattāyā ti pajānāti.“ – Dvedhāvitakkasutta MN 19, „Sāmaññaphalasutta“ DN 2, jpt.

^[7] „avijjā vihatā, vijjā uppannā; tamo vihato, āloko uppanno“. – „Mahāsaccakasutta“ MN 36, Dvedhāvitakkasutta MN 19 jpt.

^[8] Vinayapiṭaka, Mahākhandhaka Kd 1.