Esimene keskenduskogemus
„Suur Saccaka sutta“[1] toob ära sündmuse Buddha noorpõlvest, mis mängis hiljem Tema virgumises olulist osa. Suttas kirjeldab Buddha, kuidas ta lapsena, istudes roosõunapuu (jambu) jahedas varjus, saavutas iseeneslikult esimese džhaana.[2]
Buddha enda kirjelduste kohaselt kestsid Tema virgumisotsingud väga pikka aega. Kuna iidses Indias oli enamasti virgumispüüdlustes põhirõhk joogal, mis sisaldas ka meele harjutamist džhaanades, ja arvestades uue sünni õpetuses esinevat teadvuse omaduste ülekandumise seaduspära, võib järeldada, et lapsena saavutatud iseeneslik džhaana kogemus oli Tema eelmistes eludes saavutatud kõrgemate meeleseisundite loomulik avaldumine.
Olles hiljem mõistnud erinevatelt õpetajatelt õpitud joogasüsteemide sobimatust täieliku virgumise saavutamiseks ja taibanud, et virgumisega kaasnevat õnnetunnet ei ole vaja karta, kuna sel ei ole mingit seost naudingute (kāmā) ega oskamatute dhammadega (akusala dhamma), võttis ta lapsepõlves kogetud loomuliku keskenduskogemuse oma teostamise jätkamise aluseks ja virgus.
[1] “abhijānāmi kho panāhaṁ pitu sakkassa kammante sītāya jambucchāyāya nisinno vivicceva kāmehi vivicca akusalehi dhammehi savitakkaṁ savicāraṁ vivekajaṁ pītisukhaṁ paṭhamaṁ jhānaṁ upasampajja viharitā.” – „Mahāsaccakasutta“ MN 36.
[2] Seda juhtumit mainivad ka „Bodhirājakumārasutta“ MN 85 ja „Saṁgāravasutta“ MN 100.