Dhamma

Seepärast, Ānanda, viibi enda saarel, enda varjupaigas, mitte teise varjupaigas; dhamma saarel, dhamma varjupaigas, mitte muus varjupaigas.^[1]

            Paalikeelne sõna dhamma^[2] on erikihiline ja mitmetähenduslik termin, mille paalikeelseks juureks on dha, mis tähendab „hoidma“ ja „toetama“, ehk see, mis moodustab aluse ja toetab, „hoiab tõde koos“. Üldiselt tähendab dhamma Buddha õpetuse (buddha-dhamma) kontekstis nii olemasolule vastavat (yathā-bhūta) tõde, kui ka õiget õpetust (sammā-dhamma), mis seda tõde selgitab. Kontekstist sõltuvalt võib dhamma aga tähendada väga erinevaid asju ja nähtuseid. Samuti võib Dhamma olla vale (micchā-dhamma)^[3] või kuri (pāpa-dhammā)^[4].

            Ainsuses võib dhamma tähendada:

1.     ajaloolise Buddha Gootama antud algõpetust, mis on toodud paalikeelses Tipiṭaka kogumikus kui buddhavāda [buddha + vāda rääkimine, kõne, jutt, öeldu; õpetus, teooria, doktriin], buddhavacana[vacana rääkimine; sõna; ütlemine, kõnelemine], bhagavato vacana [bhagava Ülim] jt;

2.     teiste õpetajate või filosoofide (tnp: laama, rinpoche, tuku, geshe, khenpo/khenchen, roshi, sensei, lopon, karmapa, dalai-laama, sayadaw, ajahn jt) tegelikkuse tõlgendust ja sellise spekulatiivse ehk mittevirgunule omase vaate õpetamist;

3.     asjade või nähtuste tõelist olemust (yathā-bhūta);

4.     Buddha õpetuses esinevaid normatiive või printsiipe ning neile vastavaid toimimispõhimõtteid ehk seaduspärasid (nt neli arija tõde ja sõltuvuslik tekkimine);

5.     dukkhast vabanemise teed ehk arahantiks saamist, mis on Buddha antud dhamma ainus eesmärk;

6.     kõlblust (mis on oskuslik ja mis oskamatu, nt kümme kuninga dhammat, naise õiglus (isinaṁ dhajo) jt), moraali (mis on hea/õige ning mis halb/vale) ja eetikat (teadus, mis uurib moraali ja kõlblust);

7.     sangha juhiseid ja raskemaid juhtumeid (garu-dhammā).

Mitmuses võib dhamma (dhammā) tähendada:

8.     meelesisest (meele, taju, teadvuse) objekti või nähtust, näiteks keskenduses tekkivat kujutist/märki (nimitta);

1.     meele seisundit või selle seisundi kvaliteeti, olekut, olemust või omadust;

2.     meelevälist objekti või nähtust üldisemas mõttes;

3.     meelevälist, näiteks mingi välise vormiga seotud seaduspära võu põhimõtet.^[5]

 

Seega võib öelda, et ainsuses rõhutab dhamma peamiselt algõpetuse või printsiibi täpset sisu ja eesmärki, ja mitmuses väljendab dhamma dhammakohast rakendumist või mingit olemasolus ilmnevat ilmingut.

Dhamma kui koondtermin

„Dhamma“ on kõikide meelesiseste ja meeleväliste objektide ning nähtuste koondtermin. „Dhammavärssides“ on toodud:^[6]

Dhammade eel käib meel,
dhammad [on] meele juhitud,
meele loodud.

            Buddha selgituse kohaselt on kõik tema õpetatud dhammad:^[7]

1.     soovist  juurdunud (chanda-mūlakā āvuso, sabbe dhammā);

2.     tähelepanust loodud (manasikāra-sambhavā sabbe dhammā);

3.     kokkupuutest tekkinud (phassa-samudayā sabbe dhammā);

4.     tundest ühinenud (vedanā-samosaraṇā sabbe dhammā);

5.     keskendusest juhitud (samādhi-ppamukhā sabbe dhammā);

6.     tähelepanelikkusest kontrollitud (sat-ādhipateyyā sabbe dhammā);

7.     kõrgema tarkusega (paññ-uttarā sabbe dhammā);

8.     vabanemise tuumaga (vimutti-sārā sabbe dhammā).

Dhamma mõiste pole tõlgitav

Dhamma mõiste on väga avar, kontekstipõhine ning mitmekihilise tähendusväljaga. Kuigi osades eestikeelsetes tekstides on kasutatud dhamma tõlkevastena sõna „seadmus“, ei kata see paalikeelse dhamma mõiste tähendusvälja. Ka ei ole „seadmus“ selgelt ega üheselt mõistetav ning vajab lisaselgitamist, mis muudab sellise tõlke väärtuse küsitavaks. Kuna sõna „seadmus“ (1) ei kata paalikeelse dhamma mõiste tähendusvälja, hõlmab nii (2) Buddha enda antud algõpetust kui ka (3) Buddha poolt keelatud algtekstide (dhammade) sanskritikeelseid tõlkeid ehk dharmasid ja (4) hilisemaid virgumata õpetajate poolt Buddha suhu pandud tekste, aga ka (5) kurjasid dhammasid (pāpa-dhammā) ning (6) valesid dhammasid (micchā-dhamma) (st ei saa esindada selgitust „nii on asjad seatud“), (7) ega ole selgelt ja üheselt mõistetav, siis on siinkohal parema arusaamise huvides jäetud paalikeelne algtermin dhamma tõlkimata – just nii, nagu seda on tehtud ka teistes Buddha algõpetust järgivates maades.

Dhamma on ainult ajaloolise Buddha õpetus

Dhamma tähendus õige dhamma (sammā-dhamma) mõistes piirdub vaid sellega, mida Gootama Buddha ise õpetas, ning mille kaitse alla tema järgijad lähevad.^[8] Ta manitses bhikkhusid mitte järgima teiste õpetajate dhammat (st ka hiljem kirjutatud dharmasid, suutraid/suttaid, tekste, luulet, nn „uusi ja kaasajastatud virgumisõpetusi“ ja nendega seotud spekulatsioone, uut budistlikku filosoofiat jms, mis ei ole Tathaagata antud või on tema suhu pandud) ning järgima ainult seda dhammat, mida Tathaagata õpetas^[9] – st, mis on kirjas paali kaanonis. Kuigi ka „Tipitakas“ esinevad Buddha lähimate õpilaste, nagu Ānanda Thera, Sāriputta Thera jt poolt edasiantud buddhadhamma, on need reeglina esitatud Buddha juuresolekul ja heakskiidul või saanud hiljem Buddhalt kinnituse või täpsustuse ning kattuvad Buddha antud dhammaga.

            Buddha järgija meel on juurdunud ainult Ülimas (bhagavaṁ-mūlakā) Gootama Buddhas ning Ülim on tema ainus ületav varjupaik (bhagavaṁ-paṭisaraṇā).^[10]

Varabudistlikud ja hilisemad tekstid

Maailma juhtivad budoloogid Richard Gombrich, Akira Hirakawa, Alexander Wynne, Anthony Kennedy Warder jt on hakanud nimetama tekste, mis sisaldavad piisavalt tõendeid selleks, et seostada neid kas ajaloolise Gootama Buddhaga või enne sangha lõhenemist sektide-eelse ajastuga, varabudistlikeks tekstideks.^[11] Siia alla paigutuvad kõik algtekstid ehk originaalsuttad, mis esinevad paalikeelses Tipiṭaka kogumikus ja nende sanskritikeelsed tõlked mahaajaana kogumikes, ega sisalda viiteid, mis võimaldaksid väita, et need ei ole Buddha antud.

            Tänapäeva tekstoloogiliste uurimustööde aluseks on erinevate koolkondade kogumike võrdlus, kus analüüsitakse eri keeltes säilinud tekste ning võrreldakse tekstides esinevaid sarnasusi ning erinevusi. Näiteks võrreldakse paalikeelseid tekste hiina, sanskriti, kotane^[12], tiibeti ja gāndhārī keeles esinevate tõlgetega või nende tõlgete fragmentidega, mis võivad esineda ka mõne muu teksti osana. Erinevad tekstianalüüsid tõendavad, et 1. sajandist e.m.a kuni 4. sajandini m.a.j tekkisid algtekstide ja tõlgete vahel erinevused, mille põhjuseks võisid olla kas koolkonna, keele, traditsiooni, standardiseerimise vm eripärad. Neli esimest suttade kogumikku (nikāya), vinaja (vinaya) ja vabanemisjuhised (pātimokkha) ning neile vastavad hiina pühakirjad (āgama) on enim analüüsitud tekstid, mille põhjal saab suure tõenäosusega väita, et reeglina paalikeelsetes kogumikes esinevad tekstid ning nende tõlked pärinevad tõepoolest ajalooliselt Buddha Gootamalt.

            Kuna juba varabudistlikes tekstides esineb kolmene dhamma jaotus – dhamma, vinaya ja mātikā – , on alust arvata, et tol ajal nimetati abhidhamma’t^[13] mātikā’ks ehk maatriksiks ning see kuulus (ilmselt küll osaliselt) samuti Buddha antud õpetuse juurde.^[14] Arvatavasti toimus mātikā ümbernimetamine abhidhamma’ks korvide koostamise ajal. Kuigi abhidhamma õpetus baseerub Buddha enda õpetusel, pärineb arvestatav osa selles sisalduvaid tekste ilmselt 3. sajandist e.m.a, mistõttu ei peeta seda varabudistlikuks.

 

Tathaagata laimamine (abbhācikkhati)

 

            Theeravaada koolkonna peamine eesmärk on ajaloolise Buddha Gootama autentse dhamma ehk originaalõpetuse säilitamine ja teostamine. Mahaajaana koolkonnad lähtuvad vähesel määral tõlgitud algõpetustest ja juhinduvad peamiselt enda koolkonna mittevirgunud õpetajate tekstidest. Kuna theeravaada teostab vaid ajaloolise Gootama Buddha õiget dhammat (sammā-dhamma), nimetatakse theeravaadat mõnikord ka buddhavaadaks [buddha mõistnu + vāda sõna, õpetus].

            Buddha õpetas, et tema antud õiget dhammat on raske kuulda.

Raske inimeseks saada,
raske surelike elu;
raske õiget dhammat kuulda,
raske buddhade ilmnemine.^[15]

            Ta õpetas, et tulevikus hakatakse Tathaagata dhammat võltsima. Neid, kes õpetavad Buddha õpetusena midagi, mis on kellegi teise poolt Buddha suhu pandud, st ei ole Buddha poolt õpetatud, ja neid, kes õpetavad Buddha poolt räägitut kui kellegi teise õpetatut, on Buddha kinnituse kohaselt tema laimajad.^[16] Ta õpetas:

Bhikkhud! [Need] kaks [on] Tathaagata laimajad.
Millised kaks?
See, kes Tathaagata mitteräägitut [ja] mitteöeldut selgitab kui Tathaagata räägitut [ja]öeldut,
ning [see], kes Tathaagata räägitut [ja] öeldut, selgitab kui Tathaagata mitteräägitut [ja]mitteöeldut – bhikkhud, need ongi kaks Tathaagata laimajat.^[17]

Buddha õpetas dhammat erineval moel

„Erinevate tunnete sutta“^[18] räägib juhtumist, kus ilmik Pañcakaṁga arvas, et Buddha on rääkinud kahte liiki tunnetest ja Auväärne Udāyī oli seisukohal, et Buddha on õpetanud kolme liiki tundeid. Minnes Buddhalt küsima, kumb neist eksib, vastas Buddha, et neil mõlemal on õigus, kuna Ta õpetab dhammat erinevatele inimestele erineval viisil. Sõltuvalt dhamma andmise aluseks olevast eristas Buddha 2, 3, 5, 6, 18, 36 või 108 tunnet.

            „Pañcakaṁga suttas“^[19] ennustab Buddha puusepp Pañcakaṁga’le, et tulevikus saavad olema bhikkhud, kes Buddha erineval viisil õpetatud dhammat ei kiida heaks (samanu-maññissanti), lubatuks (samanu-jānissanti) ega rõõmustavaks (samanu-modissanti) – nad sünnitavad tüli, vaidlust, on hõivatud dispuutidega ja elavad teineteist sõnaodadega läbistades.^[20] Kes aga Buddha erineval moel õpetatud dhamma kiidavad heaks, lubatuks ning rõõmustavaks, elavad kooskõlas, rõõmus, ilma vaidlusteta, segunevad nagu piim ja vesi ning näevad teisi vaid hoidvate silmadega (piya-cakkhu).

Dhamma, mis tuleks hüljata ja dhamma, mis tuleks teostada

„Suures viite suttas“^[21] õpetab Buddha, et bhikkhu peab järgima ainult seda, mida Ülim ehk Bhagavant on õpetanud. Selle juhise järgimiseks saab bhikkhu juhinduda neljast põhimõttest. Kui mõni bhikkhu ütleb, et:

1.     see on Ülima enda antud või tema juuresolekul õpitud vinaja või dhamma, või need on Õpetaja sõnad (satthu-sāsanan);^[22] või

2.     ta kuulis neid sõnu või tekste ühes vihaara sanghas, kus elavad vanembhikkhud (thera) ja kus seda tunnistati kui vinajat või dhammat, kui Õpetaja sõnu; või

3.     ta kuulis seda ühes kloostris elavatelt paljudelt traditsiooni ehk pärandi hoidjatelt (āgatāgamā) – dhammahoidjatelt, vinajahoidjatelt või maatriksihoidjatelt (dhammadharā vinayadharā mātikādharā)^[23] – või nende juuresolekul ja seda tunnistati kui vinajat või dhammat, kui Õpetaja sõnu; või

4.     ta kuulis seda kloostris elavalt ühelt theeralt ehk vanemmungalt (eko thero), kes on Buddha sõnade edasikandja ja seda tunnistati kui vinajat või dhammat, kui Õpetaja sõnu,

5.     – siis bhikkhu

•       ei peaks neid sõnu või tekste halvustama ega [Buddha sõnadeks] tunnistama;

•       peab kuuldut põhjalikult analüüsima;

•       peab võrdlema kuuldut suttadega;

•       peab võrdlema kuuldut vinajaga.

            Kui neid sõnu või tekste ei leita suttadest ja ka vinaja ei paku ühtegi sellekohast kinnitavat tõendit, tuleb järeldada, et need sõnad ja tekstid ei kuulu Ülimale, Arahantile, Täielikult Virgunule (bhagavato vacanaṁ arahato sammā­sambuddhassa) ega ole õige virgumisõpetus; need on halvasti või valesti vastu võetud (duggahitan), ning need tuleks hüljata ja kõrvale heita (chaḍḍeyyātha). Kui aga need sõnad ja tekstid on leitavad teistes suttades ja leiavad kinnitust vinajas, tuleks järeldada, et need sõnad ja tekstid kuuluvad tõepoolest Ülimale, arahantile, täielikult virgunule; siis on need on hästi või õigesti vastu võetud (suggahitan) ja need peaks bhikkhu võtma virgumise teostamise aluseks. Seega tähendab Buddha sõnade kohaselt õige dhamma vaid dhammat, mida Buddha ise on õpetanud ehk dhammat, mis sisaldub paalikeelses Tipiṭaka’s. Ta hoiatas korduvalt, et bhikkhud, kes ei järgi tema juhiseid, ei saavuta läbistavat arija teadmise ja nägemise esiletõusmist (alam-ariya-ñāṇa-dassana-visesa).^[24]Õige dhamma järgimist ja tema poolt mitteantud dhamma hülgamist pidas Buddha nii oluliseks, et rõhutas seda isegi vahetult enne parinibbaanat eht lõpplikku ja ületavat vaibumist (surma).^[25]

 

 

            Buddha korraldus bhikkhudele järgida vaid tema antud õiget dhammat dhamma kohaselt oli ühene ja tingimusteta, mistõttu bhikkhu, kes seda nõuet ei järgi, ei saa ka öelda, et ta on Buddha järgija, või et ta järgib Buddha dhammat osaliselt. Kuna hiljem tekkinud mittetheeravaada koolkondades loodud uued suutrad, mida mõnikord sügavast teadmatusest isegi Buddha „algõpetuse taastamiseks“ peetakse, ei ole Buddha õpetatud, siis ei saa seda pidada ka Buddha õpetuse teostamiseks, veel vähem algõpetuse taastamiseks, või uue, veelgi kõrgema õpetuse järgimiseks. Sellest Buddha nõudest johtuvalt eristataksegi tänapäeval kahte suuremat voolu:

1)    theeravaada sangha, mis on vanembhikkhude ehk theerade (thera) (Ānanda, Upāli jt) poolt edasiräägitud (vāda) Buddha Gootama õpetust järgiv ja Buddha enda loodud kogukond;

2)    mahaajaana sangha, mis on Buddha loodud algsest sanghast skisma tulemusel eraldunud munkadest välja kujunenud kogukond, kus järgitakse osaliselt (umbes 20-30% ulatuses) algupäraste dhamma sanskritikeelseid tõlkeid – kus mõnikord esineb lisandusi ja sektipõhiste seisukohtadega vastuolus olevate lõikude väljajätmisi ning sektipõhiste õpetuste lisandusi – ning suuremas osas enda sekti virgumata õpetajate väljamõeldud uusi spekulatsioone ja filosoofiaid, ning hiljem Buddha suhu pandud suutraid.

Nelja tõde mõistnu ei järgi enam teisi õpetajad ja õpetusi

„Indra samba suttas“^[26] õpetab Buddha, et need, kes ei mõista nelja arija tõde ja arija kaheksaosaline teed vastavalt tegelikkusele (yathā-bhūta) vaatavad mõne eraku, braahmani või teise õpetaja (tnp laama, rinpoche, tuku, geshe, khenpo/khenchen, roshi, sensei, lopon, karmapa, dalai-laama, sayadaw, ajahn jt) ja tema õpetuse poole ning usuvad, et just sel õpetajal on õige teadmine ja nägemine. Buddha võrdles selliseid inimesi villatupsudega, mida tuulehood ühest kohast teise pillutavad. Aga kellel on neljast arija tõest tegelikkusele vastav, selge arusaam, see püsib virgumisteel kindlalt, turvaliselt ja vankumatuna nagu kindlale alusele kinnitatud Indra sammas (indakhīlo), ei vaata teiste õpetajate ega dharmade poole ja teostab järjepidevalt Buddha õpetatud kaheksaosalist arija teed.

Dhamma võltsimine viib õige dhamma kadumiseni

Kui „Õige dhamma vormi [võltsimise] suttas“^[27] küsib Auväärne Mahakassapa Theera Buddhalt põhjust, miks varem, kui oli vähem treeningjuhiseid (sikkhā-padāni), saavutas rohkem bhikkhusid lõplikud teadmised (aññāya) ehk virgumise, ja nüüd, kui on rohkem treeningjuhiseid, saavutab vähem bhikkhusid teadmise, selgitab Buddha, et selle põhjuseks on olendite allakäik ja õige dhamma võltsimine, mis viib õige dhamma kadumiseni. Ta õpetas, et tulevikus, kui olendid käivad alla ja tõeline dhamma kaob, saab olema rohkem treeningjuhiseid,^[28] kuid vähem bhikkhusid saavutavad lõplikud teadmised.

            Buddha kinnitas, et tõelise dhamma kadumist ei põhjusta maa-, vee-, tule- ega tuuleelement, vaid arutud ehk tühised isikud (mogha-purisā), kes põhjustavad maailmas tõelise dhamma võltsimise. Selline dhamma võltsimise tase, mis on võimeline õige virgumisõpetuse hävitama, vastab „suure vale“ fenomenile.^[29]

            Tõeline dhamma ei kao Buddha selgituste kohaselt ühekorraga nagu uppuv laev, vaid järkjärgult. Tõelise dhamma 5 allakäigu dhammat (okkamaniyā dhammā) ehk põhjustavad bhikkhud, bhikkhunid, mees- ja naisilmikutest dhamma järgijad (bhikkhū bhikkhuniyo upāsakā upāsikāyo), kes elavad ilma, et nad austaks:

1.     õpetajat (satthā) (= Buddha),

2.     õiget dhammat,

3.     sanghat,

4.     väljaõpet (sikkhā),

5.     keskendust (samādhi).^[30]

            Ka osad bhikkhud põhjustavad autentse buddhadhamma allakäigu ja kadumise. Buddha on kinnitanud, et õige dhamma (saddhamma) allakäigu ja kadumise põhjustavad bhikkhud, kes:

1.     ei kuula õiget dhammat hoolikalt (na sakkaccaṁ dhammaṁ suṇanti);

2.     ei jäta õiget dhammat meelde (na sakkaccaṁ dhammaṁ pariyāpuṇanti);

3.     ei mäleta õiget dhammat (na sakkaccaṁ dhammaṁ dhārenti);

4.     ei uuri hoolikalt meeldejäetud õige dhamma tähendust (na sakkaccaṁ dhātānaṁ dhammānaṁ atthaṁ upaparikkhanti);

5.     ei teosta hoolikalt õpitud õiget dhammat eesmärgipäraselt ega dhamma kohaselt (na sakkaccaṁ atthamaññāya dhammamaññāya dhammānudhammaṁ paṭipajjanti).

            Bhikkhud aga, kes (1) kuulavad õiget dhammat, (2) jätavad selle sõna-sõnalt meelde, (3) mäletavad seda sõna-sõnalt, (4) uurivad õige dhamma tähendust ja (5) teostavad hoolikalt õpitud dhammat dhamma kohaselt, aitavad kaasa õige dhamma säilimisele.^[31]

            Viis tulevikus sündivat ohtu. „Kolmandas tulevikuohu suttas“^[32] õpetab Buddha, saab olema 5 tulevikus sündivat ohtu (pañcimāni anāgatabhayāni samuppajjissanti), millest bhikkhu peab vabanema. Nimelt, saavad tulevikus olema mittearendatud kehaga (abhāvita-kāyā), mittearendatud kõlblusega (abhāvita-sīlā), mittearendatud teadvusega (abhāvita-cittā) ja mittearendatud tarkusega (abhāvita-paññā) bhikkhud.

1.     Nad annavad teistele täispühitsusi (upasampadā). Kuna neil endil puudub kõrgem kõlblus (adhi-sīla), kõrgem teadvus (adhi-citta) ja kõrgem tarkus (adhi-paññā), saavad ka neilt täispühitsuse saajad olema mittearenenud kehaga, mittearenenud kõlblusega, mittearenenud teadvusega ja mittearenenud tarkusega. Seeläbi saab dhamma rüvetatusest vinaja rüvetatus ja vinaja rüvetatusest dhamma rüvetatus.^[33]

2.     Nad õpetavad teistele nägemise saavutamist (nissayaṁ dassanti), kuid kõrgema kõlbluse, kõrgema teadvuse ja kõrgema tarkuse puudumise tõttu saavad ka teised olema mittearenenud kehaga, mittearenenud kõlblusega, mittearenenud teadvusega ja mittearenenud tarkusega. Nemad omakorda õpetavad ilma kõrgema kõlbluse, kõrgema teadvuse ja kõrgema tarkuseta teisi, ja nii saab dhamma rüvetatusest vinaja rüvetatus ja vinaja rüvetatusest omakorda dhamma rüvetatus.

3.     Nad räägivad kõrgemast dhammast (abhidhamma-katha) või üheksast osast (navaṁga)^[34], kuid kõrgema kõlbluse, kõrgema teadvuse ja kõrgema tarkuse puudumise tõttu langevad nad pimedusse (kaṇha), seda ise teadmata.

4.     Nad ei taha kuulata ega retsiteerida Tathāgata räägitud suttaid (suttantā tathāgata-bhāsitā), mis on sügavad (gambhīrā), põhjalikud (gambhīratthā), maistületavad (lokuttarā) ja tühjusega (= minatusega) seotud (suññatā-p-paṭisaṁyuttā), ega pööra neile tähelepanu, ei keskendu nende mõistmisele ega arva, et Tathāgata räägitud suttad on väärt õppimist ning meeldejätmist. Nad kuulavad ja annavad oma südame kauni kõla ja retoorikaga filosoofide (sh uut filosoofiat järgivate laamade, tulkude jt) , kirjanike, poeetide või [Buddha] järgijate (sāvaka) räägitule^[35], uskudes, et nende (sh end akadeemikuteks ja teadlasteks määratlevate munkade) teoseid tuleks õppida ja omandada – see on põhjus, mistõttu saab dhamma rüvetatusest vinaja rüvetatus ja vinaja rüvetatusest dhamma rüvetatus.^[36]

5.     Mittearenenud kehaga, mittearenenud kõlblusega, mittearenenud teadvusega ja mittearenenud tarkusega bhikkhudest saavad hiljem vanembhikkhud ehk theerad (thera), kes elavad luksuses, on lõdvad, uimased ja lohakad, edukad tagasilanguses ja väldivad erakluses elamise kohustust. Nad ei rakenda energiat mittesaavutatu saavutamiseks (ārabhissati appattassa), mitteomandatu omandamiseks (anadhigatassa adhigamāya) ja mitterealiseeritu realiseerimiseks (asacchikatassa sacchikiriyāya). Olles eeskujuks, hakkab ka järgmine põlvkond elama luksuses, on lõtv, uimane ja lohakas, edukas tagasilanguses ning väldib erakluses elamise kohustust ega rakenda energiat mitteomandatu omandamiseks, mittesaavutatu saavutamiseks ja mitterealiseeritu realiseerimiseks.

            „Kaheksa ülima sutta“ kohaselt ei otsi bhikkhu tuge teistest teadmistest (ñāṇa) ega abi erinevatest vaadetest, sh mingi sekti või bhikkhu poolt kõrgemaks vaateks nimetatavast (paramanti diṭṭhīsu). Ta ei oma valesid vaateid ega klammerdu teadmistesse, riitustesse, tõotustesse, pühitsustesse, nähtusse, kuuldusse ega kogetavasse, ei võta omaks valesid dhammasid ega loo juurde uusi spekulatsioone ega uusi õpetusi.^[37]

            Tõelikud ja ebatõelikud järgijad. Buddha ei kiitnud ilmikute ehk majaperemeeste (gihi) ega erakrändurite (pabbajita) puhul valet praktikat (micchā-paṭipada) heaks, kuna seeläbi pole võimalik saavutada oskuslikus õpetuses edu.^[38] Valet dhammat ja valet praktikat ehk valet kaheksaosalist teed (vale vaade, vale mõte jne) järgivat inimest nimetas Buddha ebatõelikuks meheks (asappuriso) ja õiget dhammat ja õiget praktikat (õige vaade, õige mõte jne) järgivat inimest tõelikuks meheks (sappuriso).^[39] Kuid inimest, kes on valet dhammat ja praktikat järgides saavutanud valed teadmised (micchā-ñāṇī) ja vale vabanemise (micchā-vimutti), nimetas Buddha ebatõelikest kõige ebatõelikumaks meheks (asappurisena asappurisataro). Õige kaheksaosalise tee teostamisel õiged teadmised (sammā-ñāṇī) ja õige vabanemise (sammā-vimutti) saavutanut nimetas Buddha aga tõelikest kõige tõelikumaks meheks (sappurisena sappurisataro).^[40]

Buddha õpetas järgima vaid tema antud dhammat

„Trummipulga suttas“^[41] kinnitab Buddha, et tulevikus hakkavad osad bhikkhud järgima teiste õpetajate, kirjanike ja filosoofide tekste, mis ongi põhjuseks, miks tema antud õige virgumise õpetus siit maailmast kaob. Samas suttas manitseb Buddha taas kord bhikkhusid, et nood järgiksid ainult ja ainult tema, Tathaagata õpetussõnu. Kuna Buddha on kinnitanud, et on ülim tarkuses, ületamatu inimeste suunaja ning võrreldamatu õpetaja^[42] ning tema antud õpetus on ajatu ja täiuslik – hästi selgitatud ehk kuulutatud (svākkhāto bhagavatā dhammo), siin ja praegu nähtav (sandiṭṭhika), edasiviiv (opaneyyiko) ning avastama kutsuv (ehipassika), mida peab mõistma iga tark ise (paccattaṁ veditabbo viññūhī)^[43] – siis ei ole vaja ega ole ka võimalik virgumata inimese poolt Buddha antud dhammale midagi lisada. Kui keegi järgib laama, tulku vt õpetaja või isiku õpetusi mis ei ole Buddha õpetatud, ning mis on vastupidine sellele, mida Buddha õpetas, siis kuidas saakski ta olla Buddha järgija? Kõik, mis on virgumiseks vajalik, on Buddha poolt juba õpetatud ning see on paalikeelses „Tipitaka’s“ täielikult tänase päevani theeravaadabhikkhude poolt säilitatud.

            Theeravaada on seisukohal, et Virgunu õpetust ei ole mittevirgunul (st bodhisattal, mitte-buddhal ega mitte-arahantil) vajalik ega ka võimalik „kaasajastada“, „modifitseerida“ ega „edasi arendada“. Samas on paratamatu, et mitteteadmise ja teiste kultuuride, õpetuste ning usundite segunemise segaduses kohtab rohkelt õige dhamma väärtõlgendusi, uusi filosoofilisi ideid ja spekulatsioone ning püüdu teha buddhadhamma „paremaks“ ja „sobivamaks“. Buddha on öelnud, et mitte Virgunu ei vaidle maailmaga, vaid maailm vaidleb Virgunuga.^[44] Seni, kuni on olemas arutud ja tühised (mogha) dhamma võltsijad, kelle meelt tumestavad ahnus, viha, pettekujutlus, mitteteadmine, iha saada tuntuks ja koguda austust, jt plekid ning valed vaated (micchā-diṭṭhi), esineb ka Buddha õpetuse ümberkirjutamist, eelistatavasse konteksti „sobitamist“, vääritimõistmist ja -tõlgendamist ning sellest tulenevalt vääriti järgimist ja vale dhamma edasiõpetamist. Just seetõttu rõhutas Buddha, et bhikkhud järgiksid vaid tema antud dhammat ja ei järgiks ühtegi teist õpetajat ega ühtegi teist õpetust.^[45] Kuna inimelu on ülimalt harva saavutatav^[46] ja väga lühike^[47], ning vaid vähesed kuulevad õiget dhamma-vinajat ning vaid vähesed vabanevad ja virguvad^[48], siis oleks kurb raisata see ülim võimalus ära vale vaate ehk vale dharma õppimisele ja teostamisele. Veelgi kurvem on aga sündida vale vaate, vale dhamma järgimise ja vale dhamma edasiõpetamise tõttu kannatusterohkes Apaaja vallas.^[49]

            Buddha antud dhamma sõna-sõnalt säilitamise nõuet nimetavad mittetheeravaada sektid mõnikord aegunuks, kitsarinnaliseks, arengule suletuks või konservatiivseks.

            Mahaajaanas laialtlevinud selgituse kohaselt rääkis Buddha õpilastele küll dhammat, kuid kui õpilasest sai õpetaja, andis ta dhamma edasi õpilase võimekust ja iseärasusi arvesse võttes. Seetõttu olla õpetaja kohandanud algõpetuse õpilasele sobivaks, misläbi dhamma kohaldus ja muutus „avatud dharmaks“. Selle käigus tekkisid mittevirgunud õpetajate poolt muudetud algse dhamma tekstid ning uued, sageli ka Buddha enda suhu pandud selgitused ja usunditest lisatud õpetused, mis võrdsustati mittetheeravaada koolkondades Buddha autentse õpetusega. Taolise, algõpetuse kohaselt vale vaate ja vale käitumise ja vale kõne baasilt tekkinud dharmade ilmnemist selgitavad mahaajaana järgijad juba alates Buddha poolt antud esimese sutta tõlgendamisest. Selle heaks näiteks on mahaajaanat järginud L. Mäll, kes arvas ekslikult, et Buddha poolt esimese õpetuse, milleks on „Dhammaratta pöörlemapanemise sutta“ (Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11), õige tõlge oleks „Tekstiloome mehhanismi käivitamine“.^[50] Selline spekulatiivne sutta pealkirja tõlgendamine teenib küll Buddha antud dhamma muutumatuna säilitamise nõude mittejärgmise õigustamist, kuid vastandub Buddha dhamma tuumolemusega.^[51]Samas on Buddha kinnitanud, et dhamma võltsimine saab tulevikus kindlasti teoks ja manitsenud bhikkhusid vastandumata valed dharmatekstid kõrvale panema ja ainult tema, Tathaagata antud dhammat järgima.^[52]

Dhamma ekslikku tõlgendamist esines ka Buddha eluajal

Et dhammat tegelikkusele vastavalt mõista, on vaja keskenduse teel välja arendada dhammasilm (dhamma-cakkhu), mis näeb vahetult nelja arija tõde ja arija kaheksaosalist teed. Selleni jõudmiseks on vaja teada, mis on õige dhamma (sammā-dhamma). Tipiṭaka sisaldab mitmeid lugusid sellest, kuidas Buddha parandas oma järgijate ekslikke arusaamasid, mis olid tingitud dhamma vääritimõistmisest ja -tõlgendamisest või teiste õpetustega segunemisest ning õpetas seejärel neile õiget dhammat. Näiteks jutustab „Suur iha lakkamise sutta“^[53] loo Buddha jüngrist Sati’st, kes tegi teadvuse kohta eksliku avalduse. Buddha parandas seepeale kohe Sati’t, õpetades, et teadvust nimetatakse ainult vastavalt tingimusele, mille kaudu see ilmneb (nt silmateadvus ehk cakkhuviññāṇa).

Valed vaated tuleb õige dhamma abil vastandumata ümber lükata

Buddha õpetas, et valed vaated tuleb tema antud õige dhamma abil oskuslikult ja vastandumata ümber lükata. Kui Sāvatthī’s elanud Anāthapiṇḍika läks enda nimelisse parki Buddhaga kohtuma ja leidis eest üht tolle aja ususekti järgivad rändajad (paribbājakā), katkestasid nood oma loomaliku kõne (tiracchāna-katha) (loomalik kõne on madal kõne, mis juhib uue sünni looma emakasse) ja pärisid Anāthapiṇḍika käest, millised on erakrändur Gootama (samaṇo gotamo) ja tema bhikkhude vaated. Kui Anāthapiṇḍika vastas, et ta ei tea Gootama ega bhikkhude kõiki vaateid, esitasid nood kümme väidet (maailm on igavene, maailm on mitteigavene jne^[54]), mida Buddha nimetas mõnikord ka mittevastatavateks (avyākata)^[55]. Anāthapiṇḍika selgitades seepeale, et need on kümme vaadet, mis on tekkinud kas mittearukast tähelepanust (a-yoniso-manasikāra-hetu) või johtuvad sellest, mida keegi teine on rääkinud. Kõik olemasolev on tekkinud sõltuvuslikult ja kõik mis on sõltuvuslikult tekkinud, on püsitu. Mis on püsitu, on dukkha (yadaniccaṁ taṁ dukkhaṁ), sestap, kõik mille külge klammerdutakse ja millest kinni hoitakse, toob dukkhat. Mis on aga dukkha, ei saa olla „minu oma“, „mina pole see“ ja „see pole mina ise“ (yaṁ dukkhaṁ taṁ netaṁ mama, nesohamasmi, na meso attā). Õiget dhammat kuulnud teiste õpetuse järgijad istusid seepeale vaikselt, jahmunult, õlad longus, rusutuna, masenduses ja sõnatud. Seejärel läks Anāthapiṇḍika Buddha juurde ja rääkis Talle, mida oli rändajatele selgitanud. Kuulnud Anāthapiṇḍika antud selgitusi, kiitis Buddha ilmikust majaperemeest ja kinnitas, et just nii tulebki kummutada asjatundmatute meeste vaated. Hiljem selgitas Buddha bhikkhudele, et sama oskuslikult nagu seda tegi Anāthapiṇḍika, peaksid ka bhikkhud tulevikus teiste õpetuste järgijate valed vaated täielikult ümber lükkama.^[56]

            Arija teed mitteõpetavate inimestega ei peaks bhikkhu läbi käima, neid austama, neist lugu pidama, neid tunnustama ega neile kuuletuma. Dhammat, mis ei õpeta kaheksaosalist arija teed ja arahanti teed, ei tuleks meenutada (anussaritabba)^[57] ega seda teostada (sacchikātabba).^[58] Buddha on õpetanud, et inimestega, kel on 10 valet dhammat, so vale vaade, vale mõtlemine jne kuni vale keskenduseni välja ning lisaks vale arusaam teadmiste saavutamisest ja vabanemisest, ning kes ei järgi arija teed (st theeravaada õpetust), ei peaks bhikkhud läbi käima.^[59] Sellist inimest ei peaks sageli külastama (bhajitabbo), talle ei tuleks austust avaldada (na payirupāsitabbo), temast ei peaks lugu pidama (na pujja), teda ei tuleks tunnustada (na pāsaṁsa) ega austada (agārava) ja talle ei tuleks kuuletuda (appatissa).^[60]

            Buddha rõhutas sageli tema antud dhamma puhtuse hoidmist ja teiste dhammade (dharmade) mittejärgimist. Juba Buddha eluajal väitsid osad bhikkhud, et kuulsid Buddha enda suust mingit dhammat, mis aga ei vastanud tõele. Buddha nimetas neid, kes panid tema suhu sõnu, mida ta ei olnud õpetanud, rumalateks, tühisteks inimesteks (mogha-purisassa).^[61] Kuna ta teadis, et tema antud dhammat hakatakse peale tema surma, keelamisele vaatamata: arendamise, uuendamise, täiustamise vm ettekäändega muutma, siis õpetas ta, et bhikkhu peab kujundama vaid tema õpetatud dhammast kaitse ning elama ainult sellel dhamma saarel, mitte aga siduma end teiste õpetustega (dharmadega) ega teiste kaitsetega.^[62]

 

Õige Buddha dhamma määratlemise 8 põhimõtet

Kui „Saṁkhitta suttas“^[63] soovis Mahāpajāpatī Gootama minna retriiti ja palus lühikest dhamma õpetust, õpetas Buddha talle 8 allärgnevat põhimõtet, mille alusel tema antud õige dhamma, vinaja ning õpetaja sõnad (satthusāsanan) ära tunda. Buddha antud dhamma:

1.     juhib kiretusse, mitte kirge  (dhammā virāgāya saṁvattanti, no sarāgāya);

2.     on mitteseotud kütkega, ei ole koos kütkega (visaṁ-yogāya saṁvattanti, no saṁ-yogāya);

3.     on seotud [plekkide, tulvade jm uutesse sündidesse juhtiva oskamatu ja maise] vähendamisega, mitte kasvatamisega (apacayāya saṁvattanti, no ācayāya);

4.     on seotud vähenõudlikkuse, mitte ahnusega (appicchatāya saṁvattanti, no mahicchatāya);

5.     on seotud rahuloluga, mitte rahulolematusega (santuṭṭhiyā saṁvattanti, no asantuṭṭhiyā);

6.     on seotud erakluses viibimisega, mitte rahva seas viibimisega (pavivekāya saṁvattanti, no saṁgaṇikāya);

7.     on seotud energia loomisega, mitte uimasusega (vīriyārambhāya saṁvattanti, no kosajjāya);

8.     on lihtne toetada, mitte raske toetada (subharatāya saṁvattanti, no dubbharatāyā).

Vaid see, mis viib lakkamisele, on õige dhamma

„Õpetaja juhiste suttas“ annab Buddha vinajameistri, Auväärse Upāli palvel talle enne Upāli retriiti minemist juhised, mille abil saab ta määratleda dhamma õigsust. Ta õpetab, et vaid see õige dhamma, mis juhib ühesuunaliselt (olemasolu) tüdimusse, kiretusse, lakkamisse, rahunemisse, ülimatesse teadmistesse, virgumisse ja vaibumisse. Kõik muu ei ole õige dhamma-vinaya ega Õpetaja õpetus.^[64]

 

Buddha dhamma-vinaja on ühe maitsega

Buddha on öelnud, et nagu ookeanil on üks maitse – nimelt, soolane –, nii on ka tema antud dhamma ja vinaja ühe maitsega – vabanemise maitsega.^[65] Iseenesest ei tähenda see, et „kõik dhammad on üks“. Oluline on meeles pidada, et kõik, mida tänapäeval nimetatakse budismiks või dharmaks, ei pruugi olla Buddha õpetatud, Buddha autentse õpetusega kooskõlas ega seetõttu viia ka virgumisele. Ka Buddha eluajal esines dhamma vääritimõistmist ja valede õpetustega segunemist, kuid tänu Mõistnu enda sekkumisele ja kohesele juhendusele jõuti hälbinud vaatest taas õigesse vaatesse.^[66]

            Kuigi virgumisõpetust võib edasi anda pisut erinevalt, jääb sammādhamma tuum alati samaks. Mõnel juhul on võimalik, et arijad annavad virgumise dhamma edasi ka sõna-sõnalt. Näiteks, kuid „Aapana suttas“^[67] küsib Buddha Auväärselt Sāriputtalt, kas on võimalik, et Arija järgija, kes täielikult ja ainiti usub (ekantagato abhippasanno) Tathaagatat, kõhkleks või kahtleks (kaṅkheyya vā vicikiccheyya) Tathaagatas või tema õpetuses (tathāgata-sāsana), vastab Sāriputta talle eitavalt. Seejärel selgitab Auväärne Sāriputta, kuidas läbi viie võime (indriya) arendamise muutub Tathaagatasse ja tema õpetusse kahtlemine võimatuks ning Buddha kordab Sāriputta vastust sõna-sõnalt.

            Üks põhjustest, miks Buddha rõhutas vaid tema, Tathaagata dhammavinaya järgimise olulisust, on seotud õpetuse endaga, mis ütleb, et virgumiseks vajaliku võimekusega inimeseks sündimine on äärmiselt raskesti saavutatav ja harukordne.^[68] Buddha on kinnitanud, et dhamma on tema poolt hästi selgitatud ja kuulutatud (svākkhāto bhagavatā dhammo); siin ja praegu nähtav (sandiṭṭhika), elus paikapidav ja tõele vastav; avastama kutsuv (ehipassika) ja edasiviiv (opaneyyiko), viies kuni arahantiks saamiseni välja. Buddha dhamma on kõikehõlmav tõde, mida iga tark peab ise mõistma (paccattaṁ veditabbo viññūhī).^[69] Oleks kahetsusväärne raisata äärmiselt raskesti saavutatav ja harukordne inimeseks sündimise võimalus ära vale dharma õppimisele ja teostamisele.

 

Õige dhamma kadumise ja säilitamisega seotud suttad

 

•       Āṇisutta SN 20.7

•       Bālavagga AN 2.23

•       Catubbidha-vinayakathā Vin.A 1.45

•       Mahāpa­desa­[Mahāpadesadesanā]sutta AN 4.180

•       Mahāparinibbānasutta DN 16

•       Pañcakaṁgasutta SN 36.19

•       Paramaṭṭhakasutta KN Snp  4.5

•       Paṭhamasaddhammasammosasutta AN 5.154

•       Saddhammappatirūpakasutta SN 16.13

•       Saṁkhittasutta AN 8.53

•       Tatiyaanāgatabhayasutta AN 5.79

Dhamma ja dharma

Buddha dhamma sanskritikeelne vaste dharma on võetud kasutusele mahaajaanide poolt, eraldamaks end Buddha algse sangha paalikeelsetest tekstidest ja seal sisalduvast arahanti tee õpetusest. Mahaajaana sanskritikeelsetest tekstidest on dharma mõiste jõudnud inglise keelde, aga ka paljude teiste maade keeltesse. Eristamaks paalikeelset algõpetust ja hilisemaid tõlkeid ning väljamõeldud ning Buddha suhu pandud õpetusi, pole antud kogumikus dharmat käsitletud dhamma sünonüümina. Dhamma mõiste esindab peamiselt seda, mida õpetas Gootama Buddha ise või talle väga lähedased (virgunud) õpilased. Sanskritikeelne dharma määratleb aga väiksemas mahus algõpetuste tõlkeid ja loendamatul määral erinevate mahaajaana ja vadžrajaana koolkondade virgumata õpetajate õpetusi, mis võivad mõnikord olla ka Buddha autentse õpetusega vastuolus. Kuna dharmatekstid on kirjutatud eri koolkondade virgumata õpetajate poolt erineval ajastul ja erinevates sektides, võivad ka eri koolkondade dharmatekstid omavahel olla vastuolus.

            Iseenesest ei tähenda see, et teiste, virgumata õpetajate loodud dharma oleks alati Buddha õpetusega vastuolus. Erinevus Buddha dhamma ja virgumata õpetajate dharmade vahel tuleneb sellest, et Buddha nägi virgunud meeleseisundis dhammat ja andis selle edasi, kuid virgumata õpetajate dharmad rajanevad meeleseisundil ja mõistmise tasandil, mis ei võimalda virgunu tasandilt vahetult tõe ja tee nägemist ning sellekohast taipamist, ega saa seetõttu olla veatult mõistetud ja selgitatud, kindlalt virgumisele viivad, veel vähem Suurima Arija enda poolt antud dhammaga võrdsed. See on sama, kui vaarikat mittesöönud inimene hakkab õpetama teistele vaarika maitset. Alati ei pruugi virgumata õpetajate väljamõeldud dharma olla algupärase dhammaga vastuolus, lihtsalt, selles sisalduvad spekulatsioonid ei suuda anda virgumisõpetust edasi virgunu taipamise tasandilt ning selle panemine Buddha enda suhu muudab teksti valeks – vale ei saa aga olla tõde.

Buddha suhu pandud õpetus toob kasutut teostust ja dukkhat

Buddha hoiatas, et peale tema lõplikku vaibumist ilmuvad bhikkhud, kes panevad tema suhu dharmat ja vinajat, mida ta kunagi õpetanud ei ole ning et see dharma toob tulevikus suurtele inimmassidele (1) kasutut teostust ja (2) õnnetust. Ta õpetas, et need bhikkhud, kes kuulutavad:

•       mittevinaja (avinaya) vinajaks ja vinaja mittevinajaks;

•       Tathāgata poolt mitteräägitu (abhāsita) Tathāgata poolt räägituks ja Tathāgata räägitu Tathāgata pooltmitteräägituks;

•       Tathāgata poolt mittepraktiseeritu (anāciṇṇa) Tathāgata praktikaks ja Tathāgata praktika Tathāgata poolt mittepraktiseerituks;

•       Tathāgata poolt (teostuse viisi) mittemääratletu (apaññatta) Tathāgata poolt määratletuks ja Tathāgata määratletu Tathāgata poolt mittemääratletuks

– need bhikkhud toovad vaid suurtele inimmassidele kasutust (bahu-jana-ahitāya) ning toovad suurtele inimmassidele õnnetust (bahu-jana-asukhāya).^[70]

Buddha eluajal ei olnud dhamma muutmine lubatud ega mõeldav

Kohe, kui mõni bhikkhu hakkas rääkima dhammast, öeldes näiteks, et ta kuulis seda Buddha enda suust, kuid mis ei ühtinud Buddha andud dhamma või vinajaga, peatasid teda koheselt teised bhikkhud või Buddha, öeldes:^[71]

Ära nii, sõber, kõnele! Ära nii, sõber, kõnele! Ära suurepärast Ülimat valesti tõlgenda! Ülimat pole hea laimata! Ülim pole seda rääkinud!

            Buddha õpetas bhikkhudele, et kui keegi paneb tema suhu sõnu, mida ta kunagi õpetanud ei ole, peab bhikkhu eeltoodud vormelit kasutades eksliku või vale dhamma levitamise koheselt peatama ning selgitama õiget dhammat Buddha enda sõnadega.^[72]

            Kuna tolle aja kõrgelt vaimselt arenenud Indias peeti õpetaja algupärase dhamma teadlikku muutmist ja väänamist madalaks ja muudetud dhamma järgimist mitteväärivaks, suri mahaajaana Indias välja. Kogu Buddha õpetuse väljasuremisel Indias oli oma roll ka moslemite vallutustel, mille käigus kõik mungad tapeti ning kloostrid hävitati.

 

Tipiṭaka – täielikult ja tervikuna säilinud Buddha õpetuste kogu

Bhikkhud, bhikkhu võib elada siit sadu joodžanaid^[73] eemal. Aga kui ta ei himusta naudinguid, ei ole pühendunud kiretusele, ei ole pahatahtliku teadvusega, [on]mitterikutud meele ja mõtlemisega, vahetus teadlikkuses ja arusaamises, keskendunud, ühtesuunatud teadvusega [ja] ohjatud [taju]võimetega – [siis] on see [bhikkhu] mulle lähedal ja mina olen talle lähedal.
Mis on selle põhjus?
Bhikkud, see bhikkhu näeb dhammat [ja] nähes dhammat näeb ta mind.^[74]

            Kõige autentsem Buddha õpetuse allikas on paalikeelne Tipiṭaka. Kõik suulise pärandi teel säilitatud ja hiljem palmilehtedele kirja pandud Buddha õpetused jaotati sisule vastavalt kolme suurde punutud korvi, mistõttu hakati õpetuste kogu nimetama „Tipiṭaka’ks“ [ti kolm + piṭaka korv]) ehk „Kolmeks korviks“. Tänapäeval on see tuntud ka kui „Paali kaanon“.

            „Suure viite sutta“^[75] kohaselt elasid tol ajal kloostrites kolme liiki aagama (āgama) ehk traditsiooni hoidjad (āgatāgamā), kelleks olid: (1) dhammahoidjad (dhamma-dharā), (2) vinajahoidjad (vinaya-dharā) ja (3) maatriksihoidjad (mātikā-dharā). Selline jaotus annab alust arvata, et mātikā nime alla koondatud tekstikogu ümbernimetamine „Abhidhammaks“ toimus ilmselt peale II Sanghakogu.

            „Tipitaka“ pärineb suulisest traditsioonist ja arvatakse, et see pandi kirja peale II Sanghakogu. Sellesse kuuluvad õpetused määrati kindlaks juba Buddha surma-aastal Rādžagrihas toimunud esimesel Sanghakogul. Ašoka käsud (eelkõige Bhābrū käsk) viitavad arvukatele varabudistlikele tekstidele, mistõttu võib oletada, et mingisugusel kujul (sisulise ja vormilise tervikuna) oli neid tekste koondav budistlik pühakiri „Paali kaanon“ 3. sajandil e.m.a juba olemas.^[76]

            Kuna Buddha rändas 45 aasta jooksul sageli ühest paigast teise õpetamaks erinevas paigus elavatele bhikkhudele ja ilmikutele dhammat, siis on loomulik, et kõiki Buddha õpetusi koondav „Tipitaka“ sisaldab ka mitmeid kordusi. Kordamine innustas kuulajaid ikka ja jälle dhamma üle taasmõtlema ning hõlbustasmeeldejätmist.

            Buddha õpetas paali keeles ja sellele sarnastes kohalikes murretes. Selgituste kohaselt õpetas Buddha dhammat nii kohalikus maagadhi ehk paali keeles (māgadhī = pāḷi), kui ka sellega väga sarnastes murretes, mistõttu on Tipiṭaka ka paali keeles kirja pandud. Samuti viitab sõna pāḷi [pa (1) edasiliikumist tähistav eesliide: ette, poole, välja, esile, järgmine; (2) rõhutav, tavapärasest enamale viitav (= püha) + āḷi, rida, tekst] Buddha antud sõnadele (buddha-vacana) kui tekstile, mis on kas tavapärasest kõrgem (püha?) või dukkhast välja juhtiv ja vaibumise poole viiv.

Tipiṭaka kolm korvi

Paalikeelne Tipiṭaka, mis sisaldab kõiki Buddha poolt antud õpetusi, on jaotatud kolme (ti) korvi (piṭaka).

            I. „VINAJAKORV“ (Vinayapiṭaka) on kogumik, mis koondab Buddha poolt sanghale antud elukorraldust puudutavaid reegleid ja treeningjuhiseid. Paali sõna vinaya tähendab eemale või välja viima [vi eristav või eraldav eesliide, välja, läbi + naya juhtima, viima] ehk see, mis viib välja kolmest oskamatust juurest: kirest, vihast ning pettekujutlusest (rāga-vinaya, dosa-vinaya, moha-vinaya).^[77]

                  Traditsiooni kohaselt on see esimene kogu, mis koostati Auväärse Upāli ettekandmise põhjal pärast esimest Sanghakogu. Vinaja ei ole käskude-keeldude-karistuste kogumik, vaid on oma olemuselt praktiline abivahendid neile, kes soovivad vabaneda kolmest oskamatust juurest ja saavutada virgunud meeleseisund.

            „Vinajakorv“ sisaldab 227 bhikkhu vabanemisjuhist (bhikkhu-pāṭimokkha) ja 311 bhikkhuni vabanemisjuhist (bhikkhuni-pāṭimokkha), mis on jaotatud kolme suuremasse ossa.

1.     „Suttade analüüs“ (Suttavibhaṁgha) on Tipiṭaka üks vanemaid osi, mis sisuliselt kujutab endast „Vabanemisjuhiste sutta“ põhjalikku analüüsi. Vabanemisjuhised (pāṭimokkha) on treeningjuhiste ja reeglite kogumik, kus on toodud ära kaheksa eksimuste klassi, mis on järjestatud raskusastmete järgi, mis on omakorda jaotatud kaheks:

1)        „Väljaarvamine (paali)“ (Pārājikapāḷi) sisaldab nelja suuremat eksimust, mille korral toimub sanghast pöördumatu väljaarvamine. Nendeks on (1) tahtlik suguline vahekord naisega, (2) vargus, (3) inimese tapmine ja (4) vaimsete võimete või teadmiste saavutamise kohta valetamine.

2)        „Heastamine (paali)“ (Pācittiyapāḷi) sisaldab väiksemaid eksimusi ja nende heastamist, milleks võib olla eksimuse tunnistamine, lepitus vms. Siia alla on koondatud ka söömise, rüü kandmise ja muu igapäevase eluga seotud juhiseid.

2.         „Jaotused“ (Khandhaka) sisaldab reegleid ja toiminguid, mis on jaotatud 20 (mõnedes tekstides 22) osasse, ja mille eesmärk on reguleerida elukorraldust nii üksikisiku kui kloostrikogukonna tasemel tervikuna. Jaotused sisaldavad kahte peamist osa:

3)        „Suurem grupp (paali)“ (Mahāvaggapāḷi) sisaldab 10 alajaotust (khandhaka), kus on toodud ka lugu Buddha virgumisest bodipuu all ning sellest, kuidas ta nägi olemise olemust ja avaldas oma viiele esimesele järgijale neli arija tõde.

4)        „Väiksem grupp (paali)“ (Cullavaggapāḷi ehk Cūḷavaggapāḷi) sisaldab 12 alajaotust, kus jätkuvad sangha käitumisjuhiste ja protseduuride loetelud, mida tuntakse enamasti saṁghakamma nime all. See osa käsitleb juhiseid, mida tuleb järgida enne sanghasse astumist ning askeesi (parivāsa ja mānatta) ja bhikkhude ennistamisega seotud reegleid. Lisaks sisaldab see osa mitmesuguseid juhiseid, mis puudutavad suplemist, riietust, noorbhikkhude kohustusi jms.

3.         „Lisad (paali)“ (Parivārapāḷi) sisaldab 18 alajaotust.

5)        „Lisad (paali)“ (Parivārapāḷi). Sisuliselt on tegemist „Vinajakorvi“ kahe eelmise osa kokkuvõttega. See hõlmab ka mõningaid eelnevates osades toodud juhiste selgitusi ja täpsustusi ning analüütilist ülevaadet, kus kõik juhised, küsimused ja toimingud on liigitatud temaatilistesse kategooriatesse.

 

            II. „SUTTAKORV“ (Suttapiṭaka) on õpetuste kogumik, kuhu on koondatud Buddha ja mõne tema lähimaõpilase (Sāriputta, Dhammadinna jt) poolt antud õpetused. Enamus suttaid on suunatud bhikkhudele, kuid on ka ilmikutele antud õpetusi. „Suttakorv“ sisaldab kõiki õpetusi, mida Buddha 45 aasta jooksul ringi rännates õpetas.

            „Suttakorv“ on jaotatud viide suuremasse kogusse (nikāya):

1.     „Pikkade kogu“ (Dīghanikāya) sisaldab 34 pikemat suttat. Pikim sutta on Buddha surmaga seonduvat kajastav „Suur lõpliku vaibumise sutta“^[78], mis on teistest suttadest ligi kolm korda pikem.

2.     „Keskmiste kogu“ (Majjhimanikāya) sisaldab 152 keskmise pikkusega suttat, mis on jaotatud kolme suuremasse gruppi (vagga). Mahult on Majjhimanikāya võrreldav  Piibliga. See sisaldab peaaegu kõiki Buddha õpetuse põhimõtteid, sh bhikkhu eluga seonduvat, braahmanite (brāhmaṇa) ohverduse temaatikat, askeetluse eri vorme ning lisaks sel ajal esinenud sotsiaalsed ja poliitilised tingimusi. Samuti käsitletakse siin nelja arija tõde, kammat, hinge teooriat, erinevaid meeletreeningu liike jms.

3.     „Rühmade kogu“ (Saṁyuttanikāya) sisaldab ligi 3000 lühikest suttat, mis on jaotatud 56 rühma (saṁyutta) ja need omakorda viide suuremasse gruppi (vagga) mingi ühise tunnuse, näiteks teema, toimumispaiga, osalejate vms põhjal.

4.     „Jaotuste kogu“ (Aṁguttaranikāya) sisaldab umbes 2400 (või 9557, sõltuvat loetlemise meetodist) lühemat suttat, mis on jaotatud jagudeks ehk (ala)jaotusteks (nipāta), vastavalt õpetustes kirjeldatavate asjade ja nähtuste arvule. Nt „Üheste jaos“ (Ekakanipātapāḷi) kirjeldab asju ja nähtusi, mida on olemas ainult üks, „Kolmeste jaotus“ (Tikanipātapāḷi) kirjeldab asju ja nähtusi, mis esinevad kolme kaupa (nt tegu-sõna-mõte; vanadus-haigus-surm jne) kuni 11 välja.

5.     „Lühikeste kogu“ (Khuddakanikāya) koosneb 18 osast, kuhu on koondatud lühemad suttad, õpetusega seotud märkused, ajalugu, värsid jms.

1)    „Lühikesed lugemised (paali)“ (Khuddakapāṭhapāḷi) sisaldab noorbhikkhu väljaõppeks kasutatavat üheksat lühivormelit ja suttaid.

2)    „Dhammavärsid (paali)“ (Dhammapadapāḷi) on ilmselt tuntuim „Tipitaka“ raamat, milles sisaldub 423 salmi, mis on grupeeritud mingi kindla teema alusel nagu näiteks teadvuse grupp (Cittavagga), arahanti grupp (Arahantavagga), õnne grupp (Sukhavagga) jne.

3)    „Rõõmuvärsid (paali)“ (Udānapāḷi) sisaldab 80 Buddha ütlust koos lugudega olukordadest, milles Buddha need ütles.

4)    „Niiöeldu (paali)“ (Itivuttakapāḷi) sisaldab 112 lühemat suttat, mis kõik algavad sõnadega „vuttañhetaṁ bhagavatā…“ ehk „Bhagavat ütles…“ ja lõpevad „…iti me sutan ti“ ehk „nii ma kuulsin“.

5)    „Suttagrupp (paali)“ (Suttanipātapāḷi) sisaldab 71 suttat, mis on enamjaolt esitatud värssidena ja käsitleb kõige tuntumaid Buddha õpetusi.

6)    „Taevalossilood (paali)“ (Vimānavatthupāḷi) sisaldab 85 poeemi, mis räägivad pälvimuslikest tegudest ja neile vastavatest uutest sündidest taevalikes valdades.

7)    „Peetalood (paali)“ (Petavatthupāḷi) sisaldab 51 poeemi, mis räägivad antipälvimuslikest tegudest ja neile vastavatest uutest sündidest õnnetus Peeta vallas ning seal elavatest peetadest.

8)    „Theerade värsid (paali)“ (Theragāthāpāḷi) sisaldab 107 poeemi (1279 värssi), mis kirjeldavad 264 vanembhikkhu (thera) rõõmu ja õndsust, mida nad kogesid pärast arahantiks saamist.

9)    „Theeride värsid (paali)“ (Therīgāthāpāḷi) sisaldab 73 poeemi (522 värssi), mis kirjeldavad 73 vanemnunna rõõmu ja õndsust, mida nad kogesid pärast arahantiks saamist.

10) „Lood (paali)“ (Apadānapāḷi) sisaldab värsse, mis räägivad 550 bhikkhu ja 40 bhikkhuni varasematest eludest.

11) „Buddhade järgnevus (paali)“ (Buddhavaṁsapāḷi) sisaldab Buddha kirjeldusi 24 varasemast buddhast, sh ka Gootamast endast.

12) „Käitumiskorv (paali)“ (Cariyāpiṭakapāḷi) sisaldab 35 värsivormis esitatud lugu, mis räägivad sellest, kuidas Gootama Buddha eelmistes eludes bodhisattana vajalikku täiust (pāramī) arendas.

13) „Sünnilood (paali)“ (Jātakapāḷi) sisaldab värsivormis 547 lugu, mis räägivad Buddha eelmistest eludest bodhisattana.

14) „Suuremad kirjeldused (paali)“ (Mahāniddesapāḷi) on Suttanipāta neljanda osa selgitus.

15) „Väiksemad kirjeldused“ (Cūḷaniddesapāḷi) on Suttanipāta viienda grupi (vagga) ja esimesest osast pärit Khaggavisāṇasutta selgitus.

16) „Analüütiline tee (paali)“ (Paṭisambhidāmaggapāḷi) on jaotatud kolme ossa, millest iga osa sisaldab 10 teemat.

            Viimasel Birmas peetud Sanghakogul otsustati lisada Tipiṭaka kogusse veel kolm alljärgnevat teost.

-    „Selgitusjuhend (paali)“ (Nettippakaraṇapāḷi) on juhend kanooniliste tekstide analüüsimiseks ja tõlgendamiseks.

-    „Korvijuhend (paali)“ (Peṭakopadesapāḷi) sisaldab Buddha õpetust selgitavaid traktaate.

-    „Milinda küsimused (paali)“ (Milindapañhapāḷi) sisaldab kuningas Milinda (Kreeka päritolu kuningas Menandros) küsimusi Auväärsele arahantile Nāgasenale ja Nāgasena vastuseid.

 

            III. „ABHIDHAMMAKORV“ (Abhidhammapiṭaka) ehk [abhi ülim, ületav + dhamma + piṭaka korv) on õpetuste kogumik, mis koosneb seitsmest osast ja on sisuliselt „Suttakorvis“ toodud Buddha õpetuse summeeritud ja süstematiseeritud analüütiline esitlus tabelite, jaotuste ja loeteludena (mātikā).

            „Abhidhammakorv“ koosneb seitsmest osast:

1.     „Dhammagrupid (paali)“ (Dhammasaṁgaṇīpāḷi) sisaldab Buddha õpetuse kokkuvõtet ja dhammade klassifikatsioone, mis on jaotatud nelja suuremasse ossa (kaṇḍa), mis käsitlevad erinevaid teadvusseisundeid, materiaalseid nähtusi, abhidhamma ja suttade maatrikseid ning kokkuvõtteid. Avab meele arendamise meetodeid kõrgema teadvuse seisundi analüüsi kaudu.^[79]

2.     „Jaotused (paali)“ (Vibhaṁgapāḷi) jätkab „Dhammagruppides“ käsitletud mõistete selgitamist. Sisaldab õpetust viiest olemasollu klammerdumise kogumikust, tajude tekkest, elementidest, tõest, sõltuvuslikust tekkest, virgumisosadest, meeletreeningust, kaheksaosalisest arija teest ja brahmavihaaradest, džhaanadest, järgijate õpetamisega seonduvast, ülevaadet universumist jms. Selgitab ja võrdleb „Suttakorvis“ ning „Abhidhammakorvis“ toodud dhammasid.

3.     „Arutlus elementidest (paali)“ (Dhātukathāpāḷi) põhineb erinevate kogumike ja suhete analüüsil. „Dhammagrupid (paali)“, „Jaotused (paali)“ ja „Arutlus elementidest (paali)“ on abhidhamma mõistmise seisukohast kõige olulisema tähtsusega õpetuste kogud.

4.     „Isikute kirjeldused (paali)“ (Puggalapaññattipāḷi) koosneb kümnest osast, kus kirjeldatakse ja analüüsitakse iseloomu põhitüüpe erinevate tegurite põhjal, mille arv ulatub ühest kümneni. Koosneb 10osast, millest esimene tegeleb nähtustega, mida on üks, teine osa tegeleb paarisnähtustega, kolmas nendega, mis moodustavad kolmeseid gruppe jne, kuni kümneni välja.

5.     „Vaidlusalused teemad (paali)“ (Kathāvatthupāḷi) sisaldab küsimusi ja vastuseid, mis kerkisid üles kolmanda Sanghakogu ajal erinevate koolkondade vahelisel arutelul hälbinud vaadete üle ning kus kummutatakse kõik tekkinud valed vaated.

6.     „Paarid (paali)“ (Yamakapāḷi) sisaldab eelnevates „Abhidhammakorvi“ osades esitatud kontseptsioonide loogilisi analüüse, kus põhilisteks teemadeks on loogilised dilemmad. Koosneb küsimuste ja vastuste paaridest ning sisaldab mõistelisi selgitusi ja täpsustusi.

7.     „Suhted (paali)“ (Paṭṭhānapāḷi) on „Abhidhammakorvi“ viimane osa, mis selgitab erinevate nähtuste tekkepõhjuseid ja sõltuvuslikke suhteid.

 

 

            Buddha juhiste kohaselt peab bhikkhu järgima vaid Tema, Tahaagata antud õpetusi ja teised õpetused kõrvale heitma. Ta õpetas:

            Bhikkhu pole see, kes järgib igat dhammat.^[80]

            Seepärast järgivadki Buddha loodud algse sangha ehk theeravaada bhikkhud maagadhi-        ehk paalikeelses Tipiṭaka’s tänini säilinud algtekste.

            Kohati võivad paalikeelsed algtekstid ja nende sanskritikeelsed tõlked erineda. Algtekstide ja nende tõlgete võrdlemine võib olla akadeemilisest seisukohast väärtuslik, kuid see, kes soovib tõepoolest virguda, peaks meeles hoidma Buddha manitsust inimelu ülimast harukordsusest, haprusest ja lühiajalisusest ning juhinduma Buddha antud nõudest järgida vaid tema – Tathaagata antud õpetusi, st seda, mis on kirjas algupärastes paalikeelsetes tekstides. Keegi, isegi Buddha ei saa libada, et meie jaoks koidab järgmine päev ja et järgmises elus sünnime me inimesena ja kuuleme õiget dhammat.

Hilisemad selgitused ehk kommentaariumid (aṭṭhakathā) jt kirjutised

Kaanonijärgsed selgitused (aṭṭhakathā [aṭṭha eesmärk, otstarve, kasu, vajadus + kathā jutt, kõne, arutelu, selgitus, seletus, kommentaar]) ehk kommentaariumid on hilisema päritoluga tekstid, mis püüavad selgitada „Kolmes korvis“ toodud dhammat.

            Esimesed kommentaariumid on koostatud Indias 2. või 3. Sanghakogu ajal. Seda tõika kinnitab ka „Saare kroonikas“ (Dīpavaṁsa) toodud ülestähendus, mille kohaselt tõi Auväärne Arahant Mahinda need koos paalikeelse „Tipiṭaka’ga“ 3. sajandil e.m.a Sri Lankale tulles kaasa. Kommentaariumite tõlkimine singhali keelde toimus kuni 1. sajandil m.a.j. Selgitustele kirjutati hiljem omakorda allselgitused (tika/tīka/ṭīkā) ja neile omakorda alamselgitused(anutika/anutīka). Lisaks dhamma põhjalikele selgitustele on kommentaariumid olulised Sri Lanka ja India legendide ning muinasajaloo kirjelduste allikad.

            Selgituste koostamise peamisteks eesmärkideks oli: (1) dhamma puhtuse kaitsmine ja muutumatuna säilitamine (mis oli ka Buddha nõue bhikkhudele); (2) traditsiooni ehk dhamma mõistmise viisi selgitamine (enamikel budistlikel traditsioonidel, nagu ka usunditel, sh ka veedadel, olid tol ajal omad selgitustavad), ning (3) ajaga muutunud sõnavara ja teisenenud mõistete päritolupõhise arusaamise säilitamine.

            Olulist lisainfot selle ajajärgu kohta pakuvad veel 3. sajandist e.m.a pärit „Saare kroonika“ (Dīpavaṁsa), mis on ühtlasi ka vanim Sri Lanka kroonika, ning umbes 5. sajandist m.a.j pärit „Suur kroonika“ (Mahāvaṁsa), mis sisaldab poeemi stiilis kirja pandud Sri Lanka ajalugu. Arvatavasti on mõlemad paalikeelsed kroonikad kirja pannud Anuradhapura linnas asuva Maha Viharaya templi tundmatuks jäänud bhikkhud. Nii Dīpavaṁsa kui ka Mahāvaṁsasisaldavad rohkelt teavet iidse India ja Sri Lanka ühiskonna ning kultuuriloo kohta.

            Üks tuntumaid kommentaatoreid oli 5. sajandil Indiast Sri Lankale õpetama rännanud AuväärneBuddhaghosa Thera, kelle filoloogilised ja eksegeetilised selgitused pakuvad erinevate tekstide kriitilist analüüsi ja täpsustavaid selgitusi.

            Auväärsest Buddhaghosa’st hiljem elanud Auväärne Dhammapāla kirjutas ilmselt mitte hiljem kui 7. sajandil selgitused „Lühikeste kogu“ (Khuddakanikāya) seitsmele raamatule, milleks olid „Rõõmuvärsside selgitused“ (Udāna-aṭṭhakathā), „Niiöeldu selgitused“ (Itivuttaka-aṭṭhakathā), „Taevalossilugude selgitused“ (Vimānavatthu-aṭṭhakathā), „Peetalugude selgitused“ (Petavatthu-aṭṭhakathā), „Theerade värsside selgitused“ (Theragāthā-aṭṭhakathā), „Theeride värsside selgitused“ (Therīgāthā-aṭṭhakathā) ja „Käitumiskorvi selgitused“ (Cariyāpiṭaka-aṭṭhakathā).

            „Lühikeste kogule“ (Khuddakanikāya) on kirjutanud selgitusi ka teised bhikkhud. Auväärne Upasena kirjutas 6. (9.?) sajandil m.a.j „Kirjeldusele (paali)“ (Niddesapāḷi) selgituse nimega Saddhammapajotikā ja Auväärne Mahanama kirjutas „Analüütilisele teele (paali)“ (Paṭisambhidāmaggapāḷi) selgituse Saddhammappakāsinī. „Lugudele (paali)“ (Apadānapāḷi) kirjutatud selgituse Visuddhajana-vilāsinī autorit ei ole teada, kuid „Buddhade järgnevuse (paali)“ (Buddhavaṁsapāḷi) selgituse Madhurattha-vilāsinī autoriks arvatakse olevat Auväärne Buddhadatta (5. sajandil m.a.j). Lisaks selgitustele (aṭṭhakathā) on kirjutatud veel hulgaliselt teisigi all- ja alamselgitusi. Neist tuntumad on alljärgnevad.

            „Selgitusjuhend (paali)“ (Nettippakaraṇapāḷi) ja „Korvijuhend (paali)“ (Peṭakopadesapāḷi) on dhammasse sissejuhatavad tekstid, mis põhinevad „Suttakorvis“ (Suttapiṭaka) toodul. Mõlemad juhendid sarnanevad sisu poolest ning olid ilmselt algselt mõeldud eeskätt kanooniliste tekstide tõlgendamiseks ja selgitamiseks. 6. sajandilkirjutas Auväärne Dhammapāla „Selgitusjuhenditele“ selgituse Netti-aṭṭhakathā ehk Nettitīkā ja ka allselgituse nimega Līnatthavaṇṇanā. Viimasel Birmas toimunud Sanghakogul arvati mõlemad juhendid koos „Milinda küsimustega (paali)“ (Milindapañhapāḷi) „Lühikeste kogusse“ (Khuddakanikāya), kuid Sri Lanka ja Tai kaanonites neid ei esine.

            Tundmatu autori teos „Milinda küsimused (paali)“ (Milindapañhapāḷi) sisaldab kuningas Milinda (kreeka kuningas Menander I, 165./155. –130. a e.m.a, kes valitses praeguse Afganistaani aladel) ja Auväärne Nāgasena Theera vahel peetud kahekõnet olulisematest Buddha õpetuse punktidest. Paalikeelne tekst sisaldab arvatavasti ka mõningaid täiendusi. „Milinda allselgitus“ (Milinda-ṭīkā) on tundmatu autori vähetuntud ja mitte eriti kõrgelt hinnatud kirjatöö.

            Paritta ehk „Kaitse“ (koostaja ja koostamisaeg teadmata) on Sri Lankal koostatud „Tipitaktast“ pärit iidsete tekstide kogumik, kuhu on koondatud 24 lühikest suttat ja mitu lühemat väljavõtet suttadest, sh „Kolm kaitset“, „Ettekirjutused“, „Kümme küsimust algajale noorbhikkhule“ ja „Kolmekümne kahe kehaosa meelespidamine“. Buddha algõpetust järgivates maades on tavaks retsiteerida Paritta tekste oluliste ja pidulike koosviibimiste ajal, nagu näiteks täiskuu päevadel (uposatha), surnud sugulastega seotud tähtpäevadel, põletusmatustel jt.

            Suttasaṁgaha ehk „Suttade kogu“ (autor teadmata, koostatud enne 10. sajandit m.a.j) sisaldab peamiselt „Tipitakast“ pärit järkjärgulisel teel (anupubbakathā) esitatud lõike, ning on ilmselt loodud omamoodi dhamma edasiandmise käsiraamatuna.

            Dīpavaṁsa ehk „Saare kroonika“ (autor teadmata, koostamist alustatud pärast 3. sajandit m.a.j) on esimene teadaolev Sri Lankal kirjutatud raamat, mis sisaldab saare ajalugu alates Buddha esimese saare külastuse legendist kuni Auväärse Arahant Mahinda (3. sajandil e.m.a) poolt kogu saart hõlmava Buddha dhamma konversioonini. Arvatakse, et selle koostasid Anuradhapura linnas asuva Maha Viharaya templi bhikkhud.

            Mahāvaṁsa ehk „Suur kroonika“ (autor teadmata [Mahānāma?], koostatud 5. sajandil m.a.j) on samuti arvatavasti Maha Viharaya templi bhikkhude poolt poeemi stiilis kirja pandud, kuni 4. sajandil vahetuseni Sri Lanka ajalugu käsitlev teos, mis on budoloogide ja ajaloolaste jaoks üks olulisemaid algallikaid. Tekst põhineb „Saare kroonikal“ (Dīpavaṁsa) ning sisaldab selgitustest (aṭṭhakathā) lisatud infot.

            Cūḷavaṁsa ehk „Väike kroonika“ on „Suure kroonika“ (Mahāvaṁsa) jätk, mis ulatub 4. sajandi vahetusest kuni Briti impeeriumi poolt viimase singali monarhi, Kandy kuninga Sri Vikrama Rajasinha (1780 – 30.01.1832) tagandamiseni aastal 1815. „Väikese kroonika“ 12. sajandit hõlmava osa koostajaks on Auväärne Dhammakitti, kuni 17. sajandi lõpuni käsitleva osa autor(id) on teadmata, ning 18. sajandit käsitleva osa autoriteks on Auväärne Tibbotuvave Buddharakkhita ja Auväärne Hiddakuve Sumangala  (1877). „Väike kroonika“ on „Suure kroonika“ lahutamatu osa.

            Vaṁsatthappakāsinī (autor teadmata, koostatud 6. sajandil) on „Suure koroonika“ (Mahāvaṁsa) allselgitus (ṭīkā).

            Mahābodhivaṁsa ehk „Suur Virgumiskroonika“ (koostatud Auväärse Buddharakkhita Upatissa poolt 11. sajandil) sisaldab lugu Sri Lankal asuva Anuradhapura pühast virgumispuust ja põhineb enamasti vanematel, sh „Suurest kroonikast“ (Mahāvaṁsa) pärit tekstidel.

            Thūpavaṁsa ehk „Thuupa kroonika“ (koostatud Auväärse Vācissara poolt 12. sajandil) on Sri Lanka linnas Anuradhapuras asuva Suure thuupa (mahāthūpa) kroonika, mis on sisuliselt Nidānakathā (Jātakatthavaṇṇanāsissejuhatuse), Samantapāsādikā ja Mahāvaṁsa ning Mahāvaṁsa-ṭīkā (Vaṁsatthappakasinī) lõikude kogumik.

            Dāṭhāvaṁsa ehk „Hamba kroonika“ (koostatud Auväärse Dhammakitti poolt 13. sajandil) on poeemi vormis kirja pandud tekst, mis jutustab Buddha hambarelikti ajaloost alates Buddha põletusmatusel selle tuhast väljavõtmisest kuni 4. sajandil Anuradhapuras esimese templi ehitamiseni.

            Samantakūṭavaṇṇanā ehk „Samanta mäe ülistus“ (koostatud Auväärse Vedehat Theera poolt 13. sajandil) on 796 stroofist koosnev poeem, mis käsitleb Buddha elulugu ja Sri Lanka külastamise kolme müüti. Viimasel külastuskäigul olla Buddha jätnud Aadama mäe tippu vasaku jalajälje.

            Hatthavanagallavihāravaṁsa (autor teadmata, koostatud 13. sajandil) on proosa ja värsside vormis kirjutatud 3. sajandil m.a.j elanud Sri Lanka kuninga Sirisaṁghabodhi elulugu, mis esimest korda tõlgiti singali keelde 14. sajandil.

            Saddhammasaṁgaha ehk „Õige dhamma kogumik“ (koostatud Tai bhikkhu Auväärse Dhammakitti Mahāsami poolt 14.-16. sajandil) sisaldab ülevaadet Buddha õpetusest, esimesest neljast Sanghakogust ning allselgitustest (ṭīkā).

            Chakesadhātuvaṁsa ehk „Kuue juukseelemendi kroonika“ (koostatud tundmatu Birma autori poolt) räägib kuuest thuupast, mis sisaldavad Buddha poolt kuuele arahantile antud juukserelikte.

            Gandhavaṁsa ehk „Kirjanduskroonika“ (koostajaks arvatakse olevat kas Nandapañña, 17. saj, või tundmatu Birma autor, 19. saj) on kaanonijärgsete Birma ja Sri Lanka dhamma selgitajate ning nende teoste kataloog.

            Sāsanavaṁsa ehk „Õpetuse kroonika“ (koostatud Birma bhikkhu Auväärse Paññasāmin poolt 19. sajandil) kirjeldab buddhadhamma ajalugu Indias kuni kolmanda Sanghakoguni ning seejärel Sri Lankal ja teistes riikides, kuhu dhamma missioonid olid saadetud. Selle töö lähtetekstide hulka kuuluvad Samantapāsādikā, Dīpavaṁsa, Mahāvaṁsa ja Birma kroonikad.

            Tuntumad Buddha elulookirjeldused. Kõige tuntumad Buddha elulugu kirjeldavad tekstid on 278 salmist koosnev poeem Jinālaṁkāra (koostatud Auväärse Buddharakkhita poolt 12. sajandil), värsivormis järgmisest buddhast Metteya’st jutustav Anāgatavaṁsa (koostatud Auväärse Mahākassapa poolt 12. sajandil?), 478 värsina Buddha elulugu esitlev poeem Jinacarita (koostatud Auväärse Medhankara poolt 13. sajandil), 104 stroofist koosnev Buddha füüsilist ilu ja ülimat tarkust ülistav poeem Pajjamadhu, ning Jinakālamālī (koostatud Auväärse Ratanapañña, poolt 16. sajandil), mis jutustab rahvapärimusi ja müüte Buddha vasematest eludest alates India kuninga Sattutāpana’na kuni tema sündimiseni Siddhattha Gootamana, kirjeldades ka Buddha Sri Lanka  külastamist.

            Tuntumad abhidhamma käsiraamatud. Enim teadaolevad abhidhamma-alased teosed on Lõuna-Indias koostatud Saccasaṁkhepa (koostatud Auväärse Cūḷa-Dhammapāla poolt 7. sajandil), Abhidhammattha-saṁgaha(koostatud Auväärse Anuruddha poolt 10. sajandil?), Nāmarūpapariccheda (koostatud Auväärse Anuruddha poolt 10. sajandil), Paramatthavinicchaya (koostatud Auväärse Anuruddha poolt 10. sajandil?), Khemappakaraṇa ehk Nāmarūpasamāsa (koostatud Auväärse Khema poolt 10. sajandil), Mohavicchedanī (koostatud Auväärse Mahākassapa poolt 12. sajandil) ja Birmas kirjutatud Nāmacāradīpakā (koostatud Auväärse Chappata poolt 15.sajandil).

            Tuntumad paalikeelsed tekstid. Ilmselt üks olulisemaid tekste on Auväärsele arahantile Upatissale omistatud Vimuttimagga ehk „Vabanemise tee“ (koostatud 1. saj), mis koondab lühidalt kokku kogu virgumisteega seonduva praktika. Kuigi paalikeelne algtekst on hävinud, on selle hiinakeelne tõlge säilinud. Teine väga sarnase ülesehitusega tekst on 5. sajandil Auväärse Buddhaghosa poolt kirjutatud Visuddhimagga ehk „Puhastumise tee“, mis ilmselt baseerub Auväärse arahanti Upatissa „Vabanemise teel“ ja on enim kaanonijärgsest ajast tuntud tekst theeravaadas. 6. sajandil Auväärse Dhammapāla poolt kirjutatud Visuddhimagga selgitustekogu Paramatthamañjusa on ilmselt vanim ṭīkā, mis pakub „Puhastumise tee“ tekstide kohta traditsioonilisi selgitusi ja tõlgendusi. Khuddasikkhā (koostatud Auväärse Dhammasiri poolt pärast 11. sajandit) ja Mūlasikkhā (koostatud Auväärse Mahāsāmin’i poolt pärast 11. sajandit) on päheõppimiseks mõeldud kloostrireeglite lühikokkuvõtted. 13. sajandil Auväärse Acariya Ānanda Mahāthera poolt kirjutatud Upāsakajanālaṁkāra sisaldab Buddha õpetusi ilmikutele. Samuti on tuntud 13. sajandil Auväärse Siddhattha poolt proosas ja värssides koostatud dhamma käsiraamat Sārasaṁgaha.

Tuntumad dhamma käsiraamatud. Tundmatute Birma autorite poolt 19. sajandil kirjutatud tekstid on Sandesa-kathā ja Sīmavivādavinicchaya-kathā. Pañcagatidīpanī (autor ja koostamisaeg teadmata) on 114 stroofist koosnev poeem, mis kirjeldab viit uue sünni vormi, ehk sündi Niraajas, loomana, peetana, inimesena ja deevana. Saddhammopāyana (autor ja koostamisaeg teadmata) sisaldab 629 dhammat ülistavat lühivärssi. 98 salmist koosnev poeem pealkirjaga Telakathāgāthā (autor ja koostamisaeg teadmata) räägib vanemmungast (thera), keda alusetult süüdistati kuningas Tissa naise intriigides osalemises ning karistuseks visati keeva õliga täidetud anumasse. Theerat aga tuline õli ei kahjustanud ning ta hakkas jagama dhammasalme, mis räägivad surmast, kaduvusest, kannatusest, hinge puudumisest jms.

 

Paali ehk maagadhi keel – Buddha dhamma algupärane keel

Buddha rääkis kesk-indoarija murret, milleks oli maagadhi ehk paali keel.^[81] Paali (pāḷi) ehk täpsemalt, maagadhi(māgadha, māgadhī) keel, on üks paljudest kesk-indoarija ehk indoiraani keelerühma kuuluvast dialektidest, mis on keeleteadlaste poolt kokkuleppeliselt jaotatud kronoloogia alusel kolmeks.

1.     1500 e.m.a – 600 e.m.a: vana indoarija keel – veeda („Ṛgveda“ sanskrit ja selle murded), klassikaline sanskrit ja eepiline sanskrit.^[82]

2.     600 e.m.a – 1200 m.a.j: kesk-indoarija – pāḷi, prākṛt (praakrit)^[83], ardha-magadhī, māharāṣṭrī, gāndhārī, sinhala praakrit, budistlik hübriidsanskrit jne.

3.     1200 m.a.j: uus-indoarija – hindu/urdu, singali, dardi, panjabi, dogri, nepaali, bengaali jne.

            Paali keel oli Buddha eluajal kasutusel vaid kõnekeelena, millel oma kirjakeel puudus. Riikides, kus paali keelt õpitakse, kasutatakse paali keele kirjutamisel kohalikku kirja. Nii on Indias kasutusel nāgarī, Sri Lankal singali, Birmas birma, Tais kambodža ja Euroopas ladina tähestik.

            Peale Buddha surma hakati buddhadhammat edastama neljas india keeles. Peamiseks dhamma õpetamise keeleks oli (1) paali keel. Hiljem hakati dhammat tõlkima ja edasi andma väiksemas mahus ka (2) klassikalises sanskriti keeles, (3) gāndhārī keeles ja (4) hübriidsanskritis.^[84]

            Morfoloogilistele ja leksikaalsetele tunnustele tuginedes tõdeb Oberlies,^[85] et pāḷi ei saa olla veedadekeele otsene jätk. Geiger^[86] ja Pischel^[87] rõhutavad pāḷi keele lähemat seost pigem veedade kui klassikalise sanskritiga, samas nõustudes, et sanskritist ei saanud pāḷi keel tuleneda. Eeldades, et kõik praakritid ei pärine ühest ja samast allikast, pooldavad osad teadlased veedade ja praakritite paralleelse arengu hüpoteesi.^[88] Teised seevastu näevad neid (sisuliselt) veedade keelest tulenevatena.^[89] Kõiki asjaolusid arvesse võttes võib eeldada, et tõde asub kusagil nende oletuste vahel. Üldiselt on aga paali iidsus kesk-indoarija keelte seas ja sanskritist sõltumatud grammatilised traditsioonid põhjuseks, miks pāḷi on praakrititest eraldatud.^[90]

Sõna pāḷi ortograafia

Algselt tähendas sõna pāḷi (ka pāḷi, pāli, paḷi, pali) „teksti“ või „rida“, mis viitab paali „Kaanolile“ kui algtekstile^[91], vastandina sõnale aṭṭhakathā, mis tähendab „selgitust“ ehk „kommentaariumi“. Seda kinnitab ka asjaolu, et sõna pāḷiesineb mõnes tekstis sünonüümina sõnale tanti, mis tähendab püha teksti.

            Osad sõnastikuviited näevad seost pāḷi ja sanskriti keelse sõna pāli (√pāla) vahel („tamm“; „sild“) aga Oxfordi ülikooli sanskriti keele professor Gombrich^[92] eelistab selle asemel tuletist sanskriti sõnast pāṭha (√paṭha) („retsiteerima“, „ette lugema“). Kuna aga taolise tuletise fonoloogilist muutust pole tõestatud, tuleb eelistada moggallāna grammatikas toodud pāḷi seost sõnaga √pāla („kaitsma“), ehk see, mis „kaitseb, ka valvab ehk jälgib tähendust“ (atthaṃ pāti rakkhatīti pāḷi) – sestap nimetatakse teksti nii, kuna see kaitseb sõnade tähendust.

Sõna pāḷi keele nimena

Algupärases „Tipitakas“, selle selgitustes (aṭṭhakathā) ega allselgitustes (ṭīkā) ei mainita keelt nimega pāḷi. Kommentaarides esineb pāḷi ainult kanoonilise „teksti“ tähenduses. Selgitustes, allselgitustes jt tekstides on tänapäeval paali keelena tuntud keelt nimetatud alljärgnevalt:

•       arija [keel] (ariyako) ja arija praegune keel (ariya-vohāro)^[93]

•       brahma [vallas räägitav] keel (brahmāno) ja Õigesti Mõistnute (sammāsambuddha) keel (sambuddhā cāpibhāsare)^[94]

•       Maagadha [maa] keel (māgadha-bhāsā)^[95]

•       Maagadha [maale] kuuluv keel (māgadhikā bhāsā)^[96]

•       Maagadha [maa] praegune kõne (māgadha-vohāro)^[97]

•       Maagadha [maale] kuuluv kõne (māgadhiko vohāro)^[98]

 

 

            Buddha eluajal tähistas pāḷi Buddha antud õpetust. Dhamma edastamiseks kasutas Buddha māgadhi keelt. Pärast Buddha surma ehk lõplikku vaibumist (mahāparinibbāna) hakati aga māgadhi keelt nimetama pāḷi’ks.^[99]Cambridge’i ülikooli paali keele õppejõu K. R. Norman’i selgituse kohaselt pärineb sõna pāḷi keele nimena kasutuselevõtt arusaamatusel seoses sõnaühendiga pāli-bhāsā, mis tähendab „teksti keel“ ehk „kaanoni keel“. Kuna pāli arvati olevat teatud keel (bhāsā), hakati seda kasutama nii kaanoni kui selgituste keele nimetusena. Tõendid kinnitavad, et selline arusaamatus tekkis juba 4–5 sajandit tagasi ja sai alguse ilmselt Sri Lankalt, kus singali keeles hakati kasutama sõna pāli keele nimena.^[100] Nii 1824 aastal ilmunud Benjamin Clough’i kirjutatud „Pali Grammar,“^[101] kui 1861 aastal Birmas Auväärse Paññāsāmi poolt koostatud „Sāsanavaṁsa“ (Birma sangha ajalugu kirjeldavas teoses, mis põhineb varasematel Birma tekstidel) sisaldub sõna pāli samuti keele nime tähenduses. On tõendeid, et sel ajal kasutati ka Tais sõna pāli keele nimetusena, kuid Normani sõnul pole piisavalt tõendeid selgitamaks, kust täpselt see arusaamatus alguse sai.

Paali (pāli) tähendus

Kui üldiselt on pāli aktsepteeritud kui theeravaada lingua franca, siis teadusarutelude kohaselt võib pāli olla kas tavamurre, mingi rahvakeele vorm või põhineda ühel neist.

            Spekulatsiooni osas, mille kohaselt pāḷi võiks olla kunstlikult loodud keel, valitseb teadlaste seas eriarvamus. Kuigi paljud keeleteadlased on seisukohal, et pāḷi keele näol on tegemist loomulikult välja arenenud keelega, ei väida ükski tekstikriitiline teadlane, et pāḷi, nagu ka teised keeled, ei ole läbi teinud mingeid muudatusi ega arendusi. Korrapärasus on omane just tehiskeeltele, nagu nt esperanto ja klassikaline sanskriti keel. Asjaolu, et keelel on segatud tunnused (mida paali keeles esineb suhteliselt vähe), ei tähenda, et see on kunstlikult loodud.

            Tehiskeele ja tõlkimise hüpoteesi vastu räägib ka tõik, et ligi 5000 lk mahus vinaja ja dhamma tõlkimine suulisest traditsioonist erinevate maade erinevates piirkondades elavate bhikkhude poolt ülima täpsusega ilma omavahelise konsulteerimiseta ei ole ilmselgelt mõeldav. Seda enam, et sellist kangelaslikku pingutust korrati India erinevates piirkondades mitu korda.

            Mis puudutab Buddha-aegseid Põhja-India osariike, siis oleks nende puhul akadeemiliselt õige, kuigi võhikuid eksitav, rääkida mitmest keelest. Põhja-India keeled esindavad sama keele erinevaid dialekte. Ašoka raidkirjad, mis pärinevad umbes 150 aastat pärast Buddhat, on säilinud kuni kuues murdes. Kuna kõik need murded on üsna sarnased, siis ilmselt ei valmistaks emakeelena kõnelejale suuri raskuseid nende murrete mõistmine. Seetõttu puudus vajadus tol ajal ka murret või mingit aktsenti tõlkida, veel vähem luua tehiskeel.

            Osad tänapäeva keeleteadlased ei pea paali keele kui māgadhabhāsā traditsioonilist selgitust õigeks, tuues muuhulgas esile māgadhī murde omapäraseid jooni, mis on tuletatud Aśoka raidkirjadest ja selle keskaegsetest kirjeldustest India grammatikute poolt, määratledes oma seisukoha järgmisel kolmel keelepõhisel tunnusel:

•       l asemel r (nt lāja – rāja)

•       a tüvede puhul e asemel o (nt lāje – rājo)

•       palataalse ś asemel dentaalne s

            Tuginedes aga suuremale tõendite hulgale, näitas Norman, et eelloetletud kolm tunnust on leitavad vaid suhteliselt piiratud alal ja et pāḷi koduks tuleb pidada ka selle ala naabruspiirkonda, kus asuvad tegelikud tõendid.Keelt nimega māgadhī räägiti mitte ainult Māgadha kuningriigis, vaid ka Ida-India piirkonna keskosas, Kaliṁga lähedal. Norman peab võimalikuks, et māgadhī (nagu seda on kujutatud ka aṭṭhakathā traditsioonis Tipiṭakakeelena) on māgadhī murde teisend ja et māgadhabhāsā traditsiooniline seisukoht on seega õige. Sarnastele järeldustele on jõudnud varasemalt ka keeleteadlased Winternitz ja Geiger.

            Kui võtta arvsesse, et Tipiṭaka pandi kirja Sri Lankal, saab paali keele eripärasid ammendavalt selgitada kolme hüpoteesi abil: (1) India eri osadest pärit erinevate tegurite järkjärguline areng ja integreerimine, (2) mitu sajandit väldanud suuline traditsioon ja (3) teises riigis tekstide kirjapanemine.

            Nende teadlaste selgituste valguses tuleks pāli’t pidada māgadhī murdeks või murrakuks, milles Buddha ise rääkis ja dhammat õpetas. Olles saanud põhjaliku hariduse aristokraatlikus või kuninglikus perekonnas, oli Buddha suure tõenäosusega mitmekeelne ning suure tõenäosusega võis õpetada dhammat ka kohalikes murretes (v.a sanskriti keeles, millesse ta oma õpetuse tõlkimise ära keelas^[102]).

            Nii selgitused kui ka allselgitused („Vinayālaṁkāra-ṭīkā“, „Vimativinodanī-ṭīkā“ jt) peavad maagadhi keelt (māgadha-bhāsā) loomulikult väljaarenenud keeleks ning kinnitavad, et Buddha rääkis Maagadha maale kuuluvat keelt (māgadhika). Kuna aṭṭhakathā traditsioon on käsitletav usaldusväärse algallikana, puudub alus neis leiduva info eiramiseks teadustöödes ning seetõttu tuleb seal toodut käsitleda kui väga olulist alustõendust.

            Kõike eeltoodut arvesse võttes ei ole võimalik traditsioonilist narratiivi eirata ega kõrvale heita.^[103] Paali keelt tuleks vaadelda kui māgadhī keele murrakut, mis sisaldab erinevate praakritite elemente. Tänapäeval populaarsust koguvat hüpoteesi, et paali „Kaanon“ on tõlgitud mõnest teisest murdest, ei ole teiste faktide valguses võimalik toetada.

            Faktide põhjal võib oletada, et pāli võis tõepoolest olla mitte täielikult puhas māgadhī, vaid māgadhī keelel põhinenud rahvakeele murrak, mida Buddha kasutas oma õpetuse edasiandmiseks. Samas puuduvad selged ja üheselt kinnitavad tõendid, mis viitaksid sellele, et keel, milles Buddha õpetas, erineks paali keelest.

            Tänapäeval on māgadhabhāsa ehk paali keel theeravaada ametlik kirjakeel, milles on tervikuna säilinud kõikide Buddha õpetuste kogumik Tipiṭaka ehk „Kolm korvi“.

Paali keelt tundmata pole võimalik dhammat sügavuti mõista

Buddha õpetuse tõlkeid võib lugeda nii sanskriti, hiina, tai jt tõlgetes, kuid ilma paali keelt tundmata pole võimalik buddhadhamma sügavust mõista. Eriti käib see abhidhamma õpetuse kohta, mis sisaldab hulgaliselt terminoloogiat, mille täpsed vasted eesti keeles on alles kujunemisjärgus.

Grammatika õpetamistavad

Paali keele grammatika õpetamisel kasutatakse kolme järgnevat meetodit.

1.     Kaccāyana grammatika (kaccāyana vyākaraṇa), ka kaccāyana-pakaraṇa (pakaraṇa loodud, seatud), kaccāyana-yoga (yoga seotud), kaccāyana-gandha (gandha [meeldiva] lõhnaga; süda), on Auväärse Kaccāyana (Mahākaccāyana, Mahākātyāyana) Thera poolt koostatud, vanim paali grammatika meetod, mida õpetatakse peamiselt Sri Lankal.

2.     Moggallāna grammatika (moggallāyana vyākaraṇa), ka sadda-lakkhaṇa (sadda heli, sõna, sõnaosa või algvorm, häälik = grammatika + lakkhaṇa märk, märgistus, omadus, tunnus, reegel) on Auväärse Moggallāna Thera poolt koostatud ja uuendatud paali keele reeglite kogum, mida õpetatakse peamiselt Sri Lankal. Auväärne Moggallana Thera  oli Auväärse Udumbaragiri Mahākassapa Thera jünger. Ta elas Anuradhapura’s Thuparama vihaaras ja kirjutas oma grammatika raamatu umbes 1165 e.m.a, ajal, mil Sri Lanka kuningas oli puhastanud sangha ketserlikest bhikkhudest. Moggallāna grammatika raamat koosneb kuuest suuremast peatükist: (1) terminoloogia ja hääldamine; (2) käänamine ja lauseõpetus; (3) sõnade lõpud; (4) nimisõnad; (5) tegusõnad; (6) sidesõnad.
Moggallana grammatika ja Kaccayana grammatika sisaldavad mõningaid erinevusi. Näiteks kui Moggallana loetleb 43 tähte ja 10 vokaali ehk täishäälikut (sara) (sh lühike e ja o), siis Kaccayana eristab 41 tähte ning 8 täishäälikut (ei sisalda lühikest e ja o).

3.     Grammatika reeglid (saddanīti [saddanīti dhātumālā pāṭh]) (sadda heli, sõna, sõnaosa või algvorm, häälik = gemmatika + nīti peamine, reegel, seadus; põhimõte; juhis) on nn „birma meetod“, mis onkoostatud 12. saj (ilmselt 1154 e.m.a) Auväärse Aggavaṃsa poolt suttade analüüsi põhjal. Koosneb 28 peatükist, mis on jagatud kolme suuremasse ossa: (1) „Padamālā“ (ptk 1-14), „Dhātumālā“ (ptk 15-19) ja „Suttamālā“ (ptk 20-28).

            Tänapäeval asuvad paali keele olulisemad õppimiskeskused Sri Lankal, Birmas, Tais, Laoses ning Kambodžas.Kuigi paali keel on tänaseks surnud keel, õpitakse seda kõikides theeravaada maades.

Buddha keelas dhamma tõlkimise sanskriti keelde

Kui Auväärne Yameḷu ja Auväärne Tekula küsisid Buddhalt, kas tema dhamma võiks tõlkida sanskriti keelde (chandaso 1. „see kes tunneb veedasid“ ehk braahman; 2. veeda dialekt, mida kasutati hinduistlike veeda tekstide kirjutamisel, milleks oli vana sanskriti keel), siis Buddha ei lubanud seda, ning nimetas väljapakutud ideed rumalaks ja valeks käitumiseks ning vinaja eksimuseks. Selle asemel lubas ta õpetada dhammat igale inimesele tema enda emakeeles (st paali keeles).^[104] Buddha keelule vaatamata võttis peale II Sanghakogu Buddha sanghast lahkunud ja hiljem end mahaajaanaks nimetanud sekt sanskriti keele kasutusele ning tõlkis osad Tipiṭaka tekstid ja tekstide katkendid paali keelest sanskriti keelde. Mõned tekstid on säilinud tänini paali ja sanskriti segu meenutavas hübriidkeeles (mis ei tähenda, et Buddha õpetas sanskriti keeles!).

            Kõige varasemad tekstid pärinevad paalikeelsest „Tipitakast“, mis oli ka sarvaastivaada (sarvāstivāda), dharmaguptaka (dharmaguptaka), mahaasaanghika (mahāsāṁghika), mahiisaasaka (mahīśāsaka), muulasarvaastivaada (mūlasarvāstivāda) jt algsete koolkondade pühakirjaks. Mahaajaana budismis viidatakse varajastele algtekstidele kui hinajaana (śrāvakayāna) tekstidele, mida enamjaolt mahaajaana koolkonnad ei järgi. Samas sisaldab hiina aagama (hiina 阿含 [ahan]; paali āgama)^[105] mitmete paali nikāya’s olevate suttade tõlkeid, milleks on näiteks „Suur lõpliku vaibumise sutta“, „Brahmavõrgu sutta“, „Siṁgāla [Sigālovāda] sutta“ ja „Õnnistuse sutta“.^[106] Hiljem hakati paalikeelseid algtekste tõlkima hiina keelele lisaks tokhaari, kotane, sogdi ja tiibeti keelde.

Buddha dhamma on kõikehõlmav

Õige dhamma on ajatu ülim tõde. See on kultuurist, ajastust ja asukohast sõltumatu, kuid õpetuse mõistmise loomise eesmärgil sisalduvad need aspektid tekstides toodud näidetes, lugudes ja metafoorides. Suttades esitatu arvestab selle ajastu inimeste teadmiste ja olemasolu mõistmise taset ega ole mõeldud religioosse või müstilise uskumuse kujundamiseks.

            Vana-Kreeka filosoofiaga või hinduistlike, brahmanistlike ja paljude mahaajaana tekstidega võrreldes on algupärastes suttades tõlgendamisruumi üsna minimaalselt. Sestap on iidseid suttaid oluliselt lihtsam mõista, kui hilisema päritoluga mahaajaana keerukat ning sageli vastuolulist filosoofiat (suutraid). Kuigi paljude kaasaegsete budismiõpetajate dhamma-alaseid lihvitud ja ladusa stiiliga raamatuid võib olla lihtne ja meelelahutuslik lugeda, on need sageli teema mittetundmisest tingituna ebatäpsed ja toodud tänapäevalikud näited eksitavad või segadusttekitavad. Sügavad küsimused jäävad neis enamasti vastuseta või lõplikult lahti selgitamata. Sestap, kel on soov Buddha õpetatud dhammat õigesti mõista, peaks lugema esmajärjekorras enam kui 2500 aastat theeravaadabhikkhude poolt säilitatud algtekste ehk algupäraseid suttaid. Laialtlevinud arvamus, et kaasaegseid budismiõpetajaid ja lihtsustatud ning suupärastatud tõlkeid on lihtsam mõista, ei vasta tõele – keegi ei saa anda virgumisõpetust edasi paremini kui Buddha ise. Ülim Virgunu kirjeldas enda õpetatud dhammat nii:

Hästi selgitatud Ülima dhamma, nähtav, kohene, avastama kutsuv, edasiviiv, mida peab mõistma iga tark ise.^[107]

Maine ja maistületav dhamma

Dhamma võib olla kas:

1.     maine (lokiya-dhamma), või

2.     maistületav (lokuttara-dhamma).^[108]

            „Analüütilise tee“ kohaselt kuulub maistületava dhamma (lokuttara-dhamma) alla:^[109]

1.     neli teadlikkuse loomist (cattāro sati-paṭṭhānā),^[110]

2.     neli õiget pingutust (cattāro samma-ppadhānā),^[111]

3.     neli üleloomuliku alust (cattāro iddhi-pādā),^[112]

4.     viis võimet (pañcindriyāni),^[113]

5.     viis jõudu (pañca balāni),^[114]

6.     seitse virgumisosa (satta bojjhaṁgā),^[115]

7.     arija kaheksaosaline tee (ariyo aṭṭhaṁgiko maggo),^[116]

8.     neli arija teed (cattāro ariya-maggā),^[117]

9.     neli loobuva elu vilja (cattāri sāmañña-phalāni),^[118]

10. nibbaana ehk vaibumine (nibbāna).^[119]

 

            Kuna maistületav dhamma juhib tarkuse (paññā)^[120] ja ülimate teadmiste (abhiññā) saavutuseni, esineb eelnev maistületava dhamma loetelu „Suures lõpliku vaibumise suttas“^[121] kui ülimate teadmiste dhamma (dhammā abhiññā). Kõik muu on maine dhamma (lokiya-dhamma). Osades tekstides on dhamma sama põhimõtte alusel jaotatud tingimuslikult moodustunud dhammaks (saṁkhata-dhamma) ja mittemoodustunud dhammaks (asaṁkhata-dhamma),^[122] kus viimane esindab moodustumisest vaba, lõplikku nibbaanat ehk vaibumist (nibbāna).

Buddha dhamma eesmärk ja teostamise tee lühikokkuvõte

Kuigi uute sektide uued teostusideaalid (bodhisattva jt) on toonud Buddha antud õpetuse selge ja ühese mõistmise seisukohast rohkelt segadust, võimaldavad säilinud algtekstid anda selge ülevaate sellest, mida Buddha oma eluajal tegelikult järgijatele õpetas. Suurepäraseid buddhadhamma’t kokkuvõtvaid suttaid on mitmeid. Üheks heaks näiteks on „Suur Sakuludāyī sutta“^[123], kus Buddha kirjeldab, mida ta oma järgijatele (sāvakā) õpetab. Sutta alguses kiidab Sakuludāyī Buddha järgijate austust ja lugupidamist oma õpetaja suhtes. Kui Buddha palub Sakuludāyī’l nimetada Buddha järgijate austuse ja lugupidamise põhjused, loetleb Sakuludāyī 5 järgnevat põhjust: Bhagava (1) sööb vähe ja räägib vähe söömisest ülistavalt  (appāhāro, appāhāratāya ca vaṇṇavādī), (2) on rahul (santuṭṭh) igasuguse rüüga (itarītarena cīvarena) ja räägib igasuguse rüüga rahulolemisest ülistavalt, (3) on rahul igasuguse almustoiduga (itarītarena piṇḍapātena) ja räägib igasuguse almustoiduga rahulolemisest ülistavalt, (4) on rahul igasuguse puhkekohaga (itarītarena senāsanena) ja räägib igasuguse puhkekohaga rahulolemisest ülistavalt,^[124] (5) on erakluses (pavivitta) ja räägib eraklusega rahulolijatest ülistavalt. Seepeale selgitab Buddha Sakuludāyī’le, et (1) mõned tema järgijad söövad päevas vaid tassitäie või pool tassitäit toitu, metsõuna, või pool metsaõunast, mõnikord aga sööb Bhagava terve almuskausitäie annetatud toitu; (2) mõned tema järgijad kannavad äravisatud riidejääkidest kokkuõmmeldud räbalrüüsid, mõnikord aga kannab Bhagava majaperemehe annetatud uut ja tugevat rüüd; (3) mõned tema järgijad söövad ainult almusringilt annetatud toitu, mõnikord aga, võttes vastu küllakutse, sööb Bhagava tumedate teradega hästikeedetud riisi paljude karride ja kastmetega; (4) mõned tema järgijad elavad kaheksa kuud avatud looduses puu juurel, minemata katuse alla, mõnikord aga viibib Bhagava uste ja akendega, seest ja väljast krohvitud bangalos; (5) mõned tema järgijad elavad metsikus looduses ja kaugelasuvates paikades, naastes sanghasse vaid täiskuul vabanemisjuhiste retsiteerimiseks (pātimokkhuddesāya), mõnikord aga ümbritsevad Bhagavat bhikkhud, nunnad, meesilmikud ja naisilmikud, kuningad ja nende ministrid, teiste sektide õpetajad ja nende järgijad – seega ei saa Sakuludāyī poolt nimetatud 5 omadust olla Buddha austamise ja lugupidamise põhjuseks. Seejärel selgitab Buddha, et Bhagava tegeliku austuse (sambhāvita) 5 põhjust on:

1.     Bhagava kõrgem kõlblus (adhi-sīla);

2.     Bhagava kõrgem ületav teadmine ja nägemine (abhi-k-kante ñāṇa-dassana);

3.     Bhagava kõrgem tarkus (adhi-paññā);

4.     Bhagava õpetatud ja selgitatud neli tõde (dukkha ariyasacca, -samudaya, -nirodha, -nirodha-gāmini paṭipada); ja

5.     Bhagava õpetatud tee, kuidas järgida (paṭipada, yathā-paṭipannā) õpetust.

            Olles „Suures Sakuludāyī suttas“^[125] selgitanud Bhagava tegeliku austuse (sambhāvita) viit põhjust, loetleb Buddha järgmiseks üles enda õpetatud dhammad, milleks on:

•       nelja teadlikkuse arendamine (cattāro sati-paṭṭhāne bhāventi)

•       nelja õige pingutuse arendamine (cattāro samma-ppadhāne bhāventi)

•       nelja üleloomuliku aluse arendamine (cattāro iddhi-pāde bhāventi)

•       viie võime arendamine (pañcindriyāni bhāventi)

•       viie jõu arendamine (pañca balāni bhāventi)

•       seitsme virgumisosa arendamine (satta-bojjhaṁge bhāventi)

•       arija kaheksaosalise tee arendamine (ariyaṁ aṭṭhaṁgikaṁ magga bhāventi)

•       kaheksa vabanemise arendamine (aṭṭha vimokkhe bhāventi)

•       kaheksa meisterlikkuse arendamine (aṭṭha abhibhāyatanāni bhāventi)

•       kümne kasina arendamine (dasa kasiṇāyatanāni bhāventi)

•       nelja džhaana arendamine (cattāri jhānāni bhāventi), mille teel saavutatakse ülimad teadmised (abhiññā), milleks on:^[126]

-        meele loodud (mano-maya) keha (rūpa) ehk meele-keha loomine,

-        8 üleloomulikku võimet (iddhi-vidha)

-        taevase kõrva element (dibbāya sotadhātu)

-        teise olendi^[127] meele läbistamine (ceto-pariya)

-        (iseenda) eelmiste elude meenutamine (pubbe-nivāsānussati)

-        taevane silm (dibba-cakkhu) ja

-        tulvade lõppemine (āsava-kkhaya)

            Samas suttas kinnitab Buddha iga loetelus olnud dhamma lõpus:

„… just seeläbi on minu järgijatest paljud ülimate teadmiste teostamise täiuse saavutanud, [ning] viibivad [selles]“^[128].

            Eeltoodud loend võtab lühidalt kokku nii Buddha enda antud dhamma, selle eesmärgi, kui ka teostuse.

            Kuna dhamma kui tõde on ainulaadne ja ajas muutumatu, on kõikide buddhade õpetatav arahanti tee üks ja sama.

            Tuntumad Buddha poolt 45 õpetamisaasta jooksul edasiantud õpetuste jaotused on järgmised:

1.    Üheosaline. Dhammal ja vinajal on üks maitse – vabanemise maitse (vimutti-rasa).^[129]

2.    Kaheosaline. Dhamma ja vinaja (dhamma-vinaya).^[130]

3.    Kolmeosaline.

1.1.     „Kolm korvi“ (Tipiṭaka): (1) „Vinajakorv“ (Vinayapiṭaka), (2) „Suttakorv“ (Suttapiṭaka) ja (3) „Abhidhammakorv“ (Abhidhammapiṭaka).

1.2.     (1) hüveline alguses, (2) hüveline keskel, (3) hüveline lõpus (ādi-kalyāṇa majjhe-kalyāṇa pariyosāna-kalyāṇa).^[131]

4.     Viieosaline. Viis kogu (nikāya) on (1) „Pikkade kogu“ (Dīghanikāya), (2) „Keskmiste kogu“ (Majjhimanikāya), (3) „Rühmade kogu“ (Saṁyuttanikāya), (4) „Jaotuste kogu“ (Aṁguttaranikāya) ja (5) „Lühikeste kogu“ (Khuddakanikāya).

5.     Üheksaosaline (navaṁga). Tolleaegne üheksaosaline õpetustekstide kogu sisaldab järgmisi kogumikke.^[132]

5.1. „Suttad“ (Sutta) sisaldab Buddha õpetusi ja jutlusi (traditsiooniliselt arvatakse siia alla ka vinaja).

5.2. „Geyya“ („see, mida tuleks retsiteerida“ ehk poollauldes esitada) koondab kõiki värsivormis antud õpetuste kogusid, sh „Rühmade kogu“ (Saṁyuttanikāya), Sagāthakavagga jt.

5.3. „Selgitus“ (Veyyākaraṇa) koondab küsimusi ja vastusi ning sisaldab „Abhidhammakorvi“ loendeid.

5.4. „Värsid“ (Gātha) koondab proosas või värsivormis antud õpetusi.

5.5. „Rõõmuvärsid“ (Udāna) koondab erilisi ütlusi proosas või värsis ja kuulub „Lühikeste kogusse“ (Khuddakanikāya).

5.6. „Niiöeldu“ (Itivuttaka) koondab Buddha ütlused ja kuulub „Lühikeste kogusse“ (Khuddakanikāya).

5.7. „Sünnilood“ (Jātaka) koondab lugusid Buddha varasematest eludest ning kuulub „Lühikeste kogusse“ (Khuddakanikāya).

5.8. „Olemasolu ületav dhamma“ (Abbhutadhamma) koondab pajatusi imelistest ja üleloomulikest sündmustest.

5.9. „Süvaanalüüs“ (Vedalla) sisaldab küsimuste ja vastuste vormis Buddha antud õpetusi, sh Sammādiṭṭhisutta MN 9, Mahāvedallasutta MN 43 Cūḷavedallasutta MN 44 Mahāpuṇṇamasutta MN 109, Sakkapañhasutta DN 21 jpt^[133] (sanskriti keelsesse „Vedalla“ tõlkesse on hiljem lisatud muuhulgas Lotus-sūtra, Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā, Laṁkāvatāra-sūtra jpt tekstid, mis pole Buddha Gootama antud). „Lugudes (paali)“ (Apadāna) esineb üheksane jaotus kui üheksaosaline Buddha sõna (navaṁga-buddha-vacanaṁ) ja üheksaosaline Õpetaja õpetus (navaṁgaṁ satthu-sāsanaṁ)^[134] ning „Buddhade järgnevuses (paali)“ (Buddhavaṁsapāḷi) kui üheksaosaline Võitja õpetus (navaṁgaṁ jina-sāsanaṁ).^[135] Viited üheksaosalisele õpetuskogule sisalduvad ka hilisemates mahaajaana kirjutistes, nagu Dharmasaṁgraha, Nāgārjuna Daśavihāravibhāṣā ja Saddharmapuṇḍarīka, kuigi Saddharmapuṇḍarīkasūtra’s on algtekstis esinevad Veyyākaraṇana, Udāna ja Vedalla asendatud Nidāna, Aupamya ja Upadeśa’ga.^[136] Millal täpselt peale Buddha vaibumist toimus theeravaadas dhamma jaotamine kogumikesse (nikāya) ja Põhja-India koolkondades aagamatesse (āgama), ei ole teada.

6.     84 000-osaline (caturāsitisahassaṁgāni). Selline jaotus põhineb Theragāthā ühel tekstil, kus Auväärne Ānanda Theera nendib, et õppis 82 000 dhammat Buddhalt ning 2 000 dhammat bhikkhudelt, kelleks „Theera värsside selgituse“ (Theragāthā-atthakatha) kohaselt olid Auväärne Sāriputta Theera ning teised virgunud arahantid.^[137]

Buddha kinnitas, et pole õpetanud salaõpetusi ega -mantraid

Hilisema päritoluga mittetheeravaada koolkondade virgumata õpetajate loodud ning Buddha nimele omistatud salatekstid ja salamantrad ei ole seotud ajaloolise Buddha Gootamaga. Arahant Nāgita kinnitas, et „Õpetaja näitab oma peopesasid“,^[138] mis tähendab, et Buddha oli tol ajal tuntud kui „avatud kätega“ Õpetaja, kelle dhamma ei sisaldanud salaõpetusi – see oli kõikidele avatud nagu peopesal.

            Buddha õpetas:

Bhikkhud, need kolm asja on salajased, mitte avalikud (paṭicchanno āvahati, no vivaṭo).

Millised kolm?

Bhikkhud, naiste kogunemised (mātu-gāmo) on salajased, mitte avalikud.

Bhikkhud, braahmanite mantrad (mantā) on salajased, mitte avalikud.

Bhikkhud, valed vaated (micchā-diṭṭhi) on salajased, mitte avalikud.

Need kolm on salajased, mitte avalikud.

Bhikkhud, need kolm asja säravad kõigile ega ole salajased (vivaṭāni virocanti, no paṭicchannānī).

Millised kolm?

Bhikkhud, kuuketas (canda-maṇḍalaṁ) särab kõigile ega ole salajane.

Bhikkhud, päikeseketas (sūriya-maṇḍalaṁ) särab kõigile ega ole salajane.

Bhikkhud, Tathaagata kuulutatud dhamma-vinaja (tathāgata-ppavedito dhamma-vinayo) särab kõigile ega ole salajane.

Bhikkhud, need kolm asja säravad kõigile ega ole salajased.^[139]

            Buddha kinnitas korduvalt, et on õpetanud dhammat ilma seda salajaseks ja avalikuks jagamata (desito, ānanda, mayā dhammo anantaraṁ abāhiraṁ karitvā)^[140] ega ole andnud ainsatki salaõpetust.^[141]

Buddha ei olnud filosoof ja dhamma pole filosoofia

Kreekakeelne sõna „filosoofia“ (φῐλόσοφος) tuletub kahes sõnast: φῐ́λος [filos], mis tähendab armastust, ja σοφία [sofia], mis tähendab tarkust. Seega tähendab filosoofia sõna otseses mõttes tarkusearmastust või püüdlemist tarkuse järele. Selles kontekstis esineb filosoofia mõiste juba Herodotose (V saj e.Kr) teoses, kus Kroisos ütleb teda külastama tulnud Solonile: „Me oleme kuulnud sinu tarkusest ja sellest, et sa filosofeerides, teooria (theoria) pärast, oled läbi rännanud palju maid.“ Pythagoras (ca 580-500) olevat Phliuse vürst Leonile aga öelnud, et ta enda isiku kohta ei taha lasta tarvitada nime „sofos“ (tark), vaid ainult „filosofos“, sest tõde on jumalate päralt, inimene peab rahulduma püüdlemisega tarkuse järele. Seega tähendab filosoofia teadmiste armastust, püüdlemist tarkuse järele.^[142] Filosoofia on seega mõtlemisel ja loogikal põhinev ratsionaalne, abstraktne või metoodiline asjade, nähtuste ja olemasolu uurimise viis. Filosoofia püüab mõistuse ja loogika abil leida vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele, kasutades argumentide esitamist, kriitilist analüüsi ning reflektsiooni, mille baasilt tehakse järeldusi,mis võivad ajas muutuda.

            Buddha ei ole dhamma looja ega väljamõtleja, vaid ta nägi vahetult virgunud meeleseisundis nelja arija tõde ja arija kaheksaosalist teed.^[143] „Linna suttas“^[144] räägib Buddha kuidas ta avastas iidse arija kaheksaosalise tee, mida mööda on käinud kõik iidsed buddhad, ning saavutas vahetud teadmised (abbhaññā) tingitud olemasolust.^[145] Kogu Buddha dhamma baseerub tema virgumisööl saavutatud vahetule nägemisele olemasolust ning dukkhast ja tulvadest, nende tekkimisest, lakkamisest ja lakkamisele viivast teest just nii nagu see tõeliselt on. Buddha kinnitas korduvalt, et ta ei õpeta ühte või teist dhammat sellepärast, et on seda kuulnud mõne erakränduri või braahmani suust, vaid ainult sellepärast, on ise saavutanud selle dhamma vahetu, kogemuspõhise teadmise (sāmaṁ ñātaṁ), on seda dhammat näinud (sāmaṁ diṭṭhaṁ) ja vahetult mõistnud (sāmaṁ viditaṁ).^[146] Dhammat saab näha ja sõnastada ning sõnastatud dhamma saab kaduda, kuid dhamma ise kui absoluutne tõde on igavene ja muutumatu.

Kuna Buddha dhamma ei vasta täielikult filosoofia meetoditele, ei saa ka Buddhat nimetada filosoofiks ega tema õpetatud dhammat filosoofiaks. Buddha ei andnud edasi ühte paljudest ismidest (suundadest, vooludest, koolkondadest). Dhamma on selgelt määratletud õpetus kannatusest (dukkha) ja selle ületamise teest. Küll aga on kohane kasutada buddhismi mõistet II Sanghakogul Buddha sanghast lahkunud ja hiljem end mahaajaanaks nimetanud ning sealt edasi arenenud budistlike koolkondade ja sektide kohta.

Buddha õpetus koosneb kahest peamisest osast.

1.     Dhamma käsitleb eksistentsi olemust, sealhulgas püsitust (anicca), kannatust (dukkha) ja isetust (anattā), samuti kõlbelise käitumise ja erinevate seaduspärade olemust jt õpetusi.

2.     Teostus ehk praktika on dhamma (kõlblus, tarkus, keskendus) teostamine ehk teoks tegemine. Siin suunatakse kõlbeline, rahunenud, takistustest vabastatud, keskendunud meel erinevatele füüsilistele ja mentaalsetele objektidele. Läbistanud objekti olemuse lakkab iha selle objekti suhte ning toimub tajukogemuse muutus, klammerduvast käitumisest vabanemine.

            Seeläbi on Buddha õpetuses ühendatud teadmine, loogiline analüüs ja isiklik, kogemuslik tarkus, mis teeb dhammast „reaalsuse teaduse“. Dhamma on empiiriline ja transsformatiivne lähenemine, mis põhineb otsesel tajukogemusel, mitte abstraktsel teoretiseerimisel ja filosofeerimisel. Seega pole dhamma vaid idee tõest, vaid praktiline vahend, kuidas saavutada olemasolule vastav, vahetu tõe nägemine ja igasugusest teadmatusest (kui dukkha põhjustajast) vabanemine.

Dhamma ei ole pimeda usu õpetus

            Buddha antud õpetuses esineva kogemuspõhise usu (saddha) ja religioonides esineva usu mõiste on kardinaalselt erineva tähendusega, mistõttu ei sobitu buddhadhamma hästi ka usundi mõiste kriteeriumiga. Buddha õpetus ei tunnista kõrgeimat ülemvõimu omava kõiklooja jumala olemasolu, kel oleks võim päästa inimesed kannatusest, vaid selgitab asjade ja nähtuste sõltuvuslikku tekkimist põhjus-tagajärg tingituse teel ning õpetab kannatustest vabanemist kaheksaosalise arija tee kaudu.^[147] Sama ei saa aga öelda hiljem tekkinud koolkondade poolt loodud filosoofiliste spekulatsioonide kohta, mille puhul on usundi tunnused (jumalate poole palvetamine ja jumalate palumine, Buddha pidamine jumaluseks jms) tuvastatavad.

Buddha ei õpetanud tantraid, mantraid, jantraid, rituaale ega palvetamist

Brahmanistlikest tekstidest ja veedadest pärit tantrad ehk salatekstid (sansk tantra), kosmilised diagrammid ehk jantrad (sansk yantra) ja müstilised mantrad ehk võlusõnad ehk manad (sansk mantra, maagilise toimega silp, sõna, lause või heli), mida praktiseeritakse mittetheeravaada koolkondades (vadžrajaanas, eriti Tiibeti budismis) pärinevad peamiselt hilisemast tantrismist, kus braahmani^[148] seisusest pärit meessoost askeedid tarbisid alkoholi ja narkootikume ning astusid seksuaalühtesse madalast seisusest naistega. Buddha keelas rangelt oma järgijatel taolisi asju teha, kuna tegu on virgumist mittesoodustava ja oskamatu käitumisega. Näiteks, suguühe naisega paigutub „Vinajas“ nelja pārājika alla, millele peab järgnema sanghast pöördumatu väljaarvamine.

            Samas sisaldavad algtekstid lugusid, kus Buddha esitab oskusliku soovi, mis hiljem teostub. Näiteks „Suppavāsā sutta“ kirjeldab juhtumit, kus juba mitu päeva kestnud sünnitusvaludes vaevelnud Suppavāsā saadab mehe Buddha juurde, et Buddha teda aitaks. Buddha kuulab Suppavāsā mehe ära, ja lausub:

Õnnelik olgu Suppavāsā,  Koliyan’i naine, haiguseta;
haiguseta poeg [tal] sündigu!^[149]

            Sarnane juhtum sisaldub ka „Aṁgulimāla suttas“.^[150] Kui Aṁgulimāla nägi sünnitava naise valusid ja jagas seda kogemust Buddhaga, saatis Buddha ta naise juurde, et Aṁgulimāla naisele lausuks:

Õde, alates minu arija sünnist,
ei ole ma tahtlikult elusolendilt elu võtnud
– selle tõe läbi olgu sa kaitstud [ja olgu] kaitstud su vastsündinu! ^[151]

            Eeltoodud näited ei ole mantrad (legendi kohaselt jumalate poolt antud, müstilised, sageli tähenduseta silpide jada), vaid esindavad oskuslikke ja häid soove. Selliseid soove soovitakse ka sõbralikkuse arendamisel, näiteks:

Et kõik olendid, kõik kes hingavad, kõik elusolevused, kõik inimesed, kõik mina-olemasolu-ringlusesse langenud, oleksid vaenulikkusest vabad, muredest vabad, hädadest vabad,õnnes nad püsigu!^[152]

Selle tõese kõne [läbi] olgu sa alati heaolus!
Selle tõese kõne [läbi] olgu sa võidukas ja õnnistatud!
Selle tõese kõne [läbi] hävigu kõik haigused!^[153]

Mantrad ei saa viia virgumisele

„Saṁgārava suttas“^[154] küsib braahman Saṁgārava Buddhalt, miks mõnikord ei meenu isegi pikka aega harjutatud mantrad (mantā), rääkimata neist, mida pole harjutatud. Buddha selgitab talle, et kui teadvus on haaratud naudingukirest, kuritahtlikkusest, laiskusest, loidusest, rahutusest, murest ja kahtlusest ning viibib selles meeleseisundis (kāmarāga-, byāpāda-, thinamiddha-, uddhaccakukkucca-, vicikicchā-pariyuṭṭhitena cetasā viharati), siis polegi võimalik, et isegi pikka aega harjutatud mantrad meeles püsiksid. Takistustest haaratud meel pole võimeline mõistma tegelikku takistustest pääsemist ega seda, mis on hea mulle, sulle ja mõlemale (kõikidele elusolenditele). Sutta kohaselt pole isegi väga pikaaegne mantrate kordamine ehk manamine võimeline eemaldama keskenduses ilmnevaid takistusi (nīvarana). „Paritta Jalanandana“ kohaselt hülgab aga õigel virgumise teel käija kõik jantrad ja mantrad (yantra mantra haraṁkatavā). Virgumisele ei vii mitte tantrismist ega hinduismist pärit praktikad, vaid ainult Buddha antud kaheksaosaline tee.^[155]

Buddha dhamma „mantraks“ on viis kõlblusjuhist

Sellest, mis on tõeline virgumisele asunu mantra, jutustab „Kulāvaka sünnilugu“.^[156] Sutta räägib sellest, kuidas Buddha juhtis ühes oma eelmises elus bodhisatta Magha’na külas elavat 30 ülla ja isetu eesmärgiga meest. Nad kõik võtsid vastu viis kõlblusjuhist ja käisid üheskoos inimestele heategusid tegemas. Nad veeretasid ära külateedel lebavaid suuri kive, raiusid maha puud, mis vastu vankri telgi peksid, puhastasid metsikuid alasid, ehitasid teekõrgendusi ja kogukonna koosolekusaale, kaevasid veehoidlaid, tegid annetusi (dāna) ja hoidsid kõlblusjuhiseid (sīla). Seeläbi järgisid kõik küla 30 pere vägivallatuse õpetust. Külavanem ei olnud aga sellise asjade käiguga sugugi rahul. Varasemalt olid mehed sageli purjus ja panid toime rikkumisi, vargusi, mõrvasid ning külavanem sai jookide müügist, meestele määratud trahvidest ning lõivudest suure kasu. Et kujunenud olukord lõpetada, läks külavanem kuninga juurde ja teatas, et üks röövlite grupp käib külast külla rahvale halba tegemas. Seda kuulnud, käskis kuningas külavanemal mehed tema ette tuua. Külavanem kutsus mehed ja bodhisatta kuninga ette, kes süüdistust uurimata andis käsu mehed elevantidega surnuks tallata. Kui mehed olid kuninga hoovis pikali ja ootasid saabuvaid elevante, õpetas bodhisatta, et mehed peaks meeles kõlblusjuhiseid ja arendaks võrdselt sõbralikkust nii laimaja, kuninga, elevantide kui ka enda keha suhtes. Kui elevandid kohale jõudsid, lamasid kõik mehed kinnisilmi maas pikali ja arendasid sõbralikkust. Kui palju ka elevanditalutajad ei sundinud elevante meestele peale astuma, ei lähenenud elevandid meestele, vaid põgenesid valjul häälel pasundades teises suunas. Kuna kuningas uskus, et meestel on mingi aine, mis neid elevantide eest kaitseb, käskis ta mehed läbi otsida. Midagi leidmata, käskis ebausklik kuningas meestelt küsida, kas nad teavad ehk mingit mantrat, mis neid elevantide eest kaitseb. Selle peale vastas aga bodhisatta: „Hea isand, meil pole muud mantrat kui see: keegi meist 30-st ei tapa, ei võta, mida pole antud, ei andu sobimatule naudingulisele käitumisele, ei valeta ega joo alkohoolseid jooke; me kasvatame sõbralikkust, teeme annetusi, tasandame teid ning ehitame veehoidlaid ja rahvasaale – see on meie mantra, meie kaitse ja meie tugevus.“ Kuulnud tõde, käskis kuningas anda kogu laimaja vara neile meestele ja tegi laimajast külavanemast enda teenija.

Buddha ei õpetanud palvetama ega igatsema

Palvetamise ja igatsemise asemel õpetas ta õppima ja teostama teed, mis juhib soovitu saavutamiseni. „Meeldiva suttas“^[157] selgitas Buddha majaperemees Anāthapiṇḍika’le, et on olemas viis dhammat (pañca dhammā), mis on inimestele sümpaatsed (iṭṭhā) ehk ihaldatavad, meeldivad (kantā), meelepärased (manāpā) ning haruldased siin maailmas (dullabhā lokasmiṁ), milleks on: (1) pikk eluiga (āyu), (2) kaunis väljanägemine (vaṇṇo), (3) õnn (sukha), (4) kuulsus (yaso) ja (5) [uus sünd] taevas (saggā). Seejärel õpetas Buddha, et inimesele sümpaatseid ehk ihaldatavaid, meeldivaid, meelepäraseid ja selles maailmas haruldasi asju ei ole võimalik saavutada palvetamise teel ega igatsemise läbi, kuna vastasel korral oleks kõikidel inimestel need juba olemas ja keegi ei tunneks neist puudust. Arija järgijale (ariya-sāvaka) ei sobi millegi saamiseks palvetada ega soovitut igatseda, vaid selmet peaks ta õppima ja järgima õigeid dhammasid ning teostama sellekohaseid harjutusi, mis tõepoolest aitavad ka soovitu saavutada.

Palved ega rituaalid ei mõjuta uut sündi

Buddha õpetuse kohaselt ei ole palvetel ega rituaalidel vähimatki mõju sellele, millises vallas olendi uus sünd toimub. Soodne uus sünd õnnelikus vallas saab ilmneda ainult kõlbeliste, oskuslike ja pälvimuslike tegude tulemusena. „Asibandhaka poja suttas“^[158] küsib Asibandhakaputta Buddhalt, et kui lääneriikide braahmanid, kes kannavad veepotte ja veetaimede vanikuid ning kasutavad vett (kastavad end vette, pritsivad õnnistamiseks veega jms) ning teenivad püha leeki, suudavad surnud inimese [hinge] tõsta pimedusest välja (kālaṁkataṁ uyyāpenti), saata selle kõrgele ja juhatada taevasesse ellu, siis kas arahant, õigestimõistnu, suudab teha sama. Buddha vastab talle järgmiste näidetega.

            Oletame, et sureb mees, kes hävitab elu, võtab mitteantut, käitub vääriti meeleliste naudingute nautimisel, räägib valet, kõneleb laimu ja kõneleb kurjalt, jutustab tühjast ja viljatust, on himuline, kuritahtlik ja valede vaadetega. Kui seejärel tuleb suur rahvahulk kokku, palvetab (thavati), laulab mantraid ja ülistab, paneb käed kokku ning soovib, et sündigu see inimene õnnelikus taevases maailmas (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ), kas siis nende inimeste palvete tõttu selline inimene sünnibki õnnelikus taevases maailmas? Või kui mees viskab suure kivi sügavasse järve ja koguneb suur rahvahulk palvetama, et kivi tõuseks veest välja ja hakkaks hõljuma, kas siis kivi tõusebki veest välja ja hakkab hõljuma? Kui Asibandhaka poeg vastab mõlema näite peale, et ta ei arva, et selline asi oleks võimalik, kinnitab ka Buddha, et palved ega rituaalid ei saa kuidagi mõjutada oskamatu inimese uut sündi Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas (apāyaṁ duggatiṁ vinipātaṁ nirayaṁ upapajjatū)^[159]. Nii, nagu pole võimalik, et oskamatult käitunud inimese puhul toimuks uus sünd õnnelikus taevases maailmas (sugatiṁsaggaṁ lokaṁ), ei ole ka võimalik, et oskuslikult käitunud inimese uus sünd peale keha purunemist toimuks Apaaja kannatusterohkes ja hävingulises vallas. Oletame näiteks, et mees viskab selitatud võid täis purgi sügavasse järve, kus see põhja jõudes puruneb. Ja kui siis koguneks suur rahvahulk palvetama, et või ei tõuseks veepinnale, vaid langeks vee alla ja upuks, ei ole võimalik, et nende palvete mõjul selitatud või upuks. Samamoodi, inimene, kes hoidub elu hävitamisest, mitteantu võtmisest, naudinguid pakkuvast valest käitumisest, vale rääkimisest, laimu kõnelemisest, karmist kõnest, tühjast ja viljatust jutust, himust, kuritahtlikkusest ja valedest vaadetest, sünnib peale keha surma uuesti õnnelikus taevases maailmas (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ) ning mitte miski, ei palved, rituaalid, mantrad ega muu, peale tema enda tehtud tegude (kamma) ei suuda seda mõjutada.

            Buddha õpetuses esinevate kaitsete retsiteerimise tava eesmärgiks on paritta’des toodud lugude kohaselt halva ennetamine ning oskusliku ja hea jõustamine. Heaendelisi kaitsetekste (paritta) retsiteeritakse nii ohutuse, rahu ja heaolu jõustamiseks, uue kodu või templi pidulikul avamisel ja õnnistuseks neile, kes seda kuulevad, aga ka matustel, lähedaste surmaastapäeva tähistamisel, haiguste ja katku ajal, jt juhtudel. Enamik kaitseid sisaldavad kolme kalliskivi ülistusi,^[160] osad taotlevad Buddha kaitset^[161] ja teised õnnistust^[162] või tervenemist. Kui Auväärsed Mahākassapa ja Mahāmoggallāna olid haiged, rääkis Buddha neile seitsmest virgumisosast (bojjhaṁgā), misjärel mõlema bhikkhu haigus taandus. Samuti, olles ise haige, palus Buddha Auväärsel Mahācunda’l rääkida endale seitsmest virgumisosast, ning ajaks, mil Auväärne Mahācunda oli rääkimise lõpetanud, oli Buddha haigus taandunud.^[163] Sarnaste lugude mõjul on saanud osades budistlikes maades tavaks retsiteerida Buddha dhammat, et rahustada meelt ja seeläbi ka keha. Paalikeelseid paritta’sid retsiteeritakse peamiselt Sri Lankal ja Tais, aga ka teistes theeravaada maades. Kuigi laialt levinud eksiarvamuse kohaselt ei ole paritta’de „toimimiseks“ vaja paali keelt mõista, ei ole arusaamatute sõnade kordamisest dhamma mõistmise seisukohast mingit kasu.

            Tuntuim paritta’de kogumik on singalikeelne „[Suur] kaitseraamat“ ([Maha] Pirit Potha), mis sisaldab traditsiooniliselt 29 „Tipitakast“ pärit teksti.^[164]

Buddha juhised dhamma kordamiseks ja võrdlemiseks

Buddha õpetas bhikkhudele, et nad peaksid sageli dhamma retsiteerima ning võrdlema selle tähendust ja sõnastust rahumeelselt, vältides tülisid ja vaidlusi. „Pāsādika suttas“^[165] õpetab Buddha Cunda’le, et kõik mungad peaksid:

1.     kokku tulema,

2.     kordama sõna-sõnalt ilma tüli ja vaidlusteta üle kõik dhammad, mida ta on õpetanud,

3.     võrdlema tähendust ja sõnastust,

4.     säilitama retsiteerimise teel kõik dhammad muutumatuna — seda nii inimeste kui ka deevade heaoluks, hüvanguks ja õnneks.

            Sama sutta kirjeldab, kuidas Buddha eluajal tuntud spekulatiivsete vaadetega õpetajat Nigaṇṭha Nātaputta’t tabas langus ja kuidas tal tekkisid suured erimeelsused, mistõttu Nigaṇṭha järgijad lahkusid tema juurest. Seda kuuldes lausus Buddha Cunda’le, et Cunda koguks kokku ja retsiteeriks sageli Buddha antud õiget dhammat, mis on sügava tähendusega, täiuslik ja Buddha poolt teostatud. Ta manitses mitte laskuma dhamma üle vaidlustesse, vaid seda õpetuse kohaselt teostama, et dhamma saaks olla kasuks nii inimkonnale, deevade ja inimeste heaolule kui ka sangha pikaajalisele olemasolule. Suttas õpetab Buddha, et bhikkhu jaoks olulised ja retsiteerimise kohustuse all olevad dhammad on:

1.     neli teadlikkuse loomist (cattāro satipaṭṭhānā),

2.     neli õiget pingutust (cattāro sammappadhānā),

3.     neli üleloomuliku alust (cattāro iddhi-pādā),

4.     viis võimet (pañcindriyāni),

5.     viis jõudu (pañca balāni),

6.     seitse virgumisosa (satta bojjhaṁgā),

7.     arija kaheksaosaline tee (ariyo aṭṭhaṁgiko maggo).

 

            „Pāsādika suttas“, „Sāma küla suttas“^[166] jpt õpetustes kinnitab Buddha, et teadmised eelloetletud seitsmest dhammast saavutas ta ülimate teadmiste (abhiññā) kaudu.

Vaidlus tee ja teostuse üle toob kaasa suure kahju

„Sāma küla sutta“^[167] kohaselt oli Buddha eluajal tema poolt õpetatud dhamma ja vinaja bhikkhudele üheselt mõistetav ning dhamma ja selle teostamise tee üle vaidlused puudusid. Suttas selgitab Buddha Ānandale, et vaidlused eluviisi (ajjhājīve) või vabanemisjuhiste üle (adhipātimokkhe) on vähetähtsad ehk ebaolulised (appamattako). Kuid kui sanghas peaks tulevikus tekkima vaidlus tee (magge) ja teostuse (paṭipadāya) üle, toob see väga suure kahju ja dukkha nii inimestele kui deevadele.

Buddha õpetuse sõna-sõnaline säilitamise kohustus

Peale Gootama Buddha vaibumist säilitati dhamma suulisel teel, mis oli tollele ajastule omane. Seejärel säilitati tekstid palmilehtedele kirjutatuna ning hiljem, kuningas Ašoka ajal, raiuti kivisse.^[168] Samas esineb mitmetes suttades viiteid, millele toetudes võiks eeldada, et dhamma ja vinaja olid osaliselt kirja pandud juba Buddha eluajal. Näiteks, „Suures viidete suttas“, „Suures lõpliku vaibumise suttas“^[169] jt algtekstides õpetab Buddha, et kui bhikkhukuuleb temale omistatavat dhammat, peab ta kuuldut hoolikalt analüüsima, võrdlema suttade ja vinajaga. Kui neid sõnu (bāni) või suttaid (sutte) aga suttas ega vinajas ei nähta (sandissati), tuleks järeldada, et need sõnad ja tekstid ei kuulu Ülimale, see bhikkhu on valesti need õpetussõnad meelde jätnud ning need tuleks hüljata ehk kõrvale heita (chaḍḍeyyātha).

            Kuna sel ajal rändas Buddha pidevalt ringi ning kõik bhikkhud ei saanud teada kõiki õpetusi ega mäletada peast tervet „Vinajakorvi“, võis olla, et juba Buddha ajal oli dhamma ja vinaja mingil moel vihaarades talletatud. Antud mõtet toetab ka eelmises lõigus toodud juhul, mille kohaselt peaks sõnu (bāni) ja suttaid (sutte) uurima, kas need suttas ega vinajas ei nähtu (sandissati). Sellist arvamust toetavad kaudselt ka suttad, mis kinnitavad Buddha eluajal üheksaosalise (navaṁga) tekstikogu olemasolu.^[170] On teada, et suttade ja vinaja suurem komplekteerimine toimus II Sanghakogu järgselt, mis iseenesest ei välista, et olulisemad õpetused ja vinaja reeglid võisid olla juba tol ajal palmilehtedele kirja pandud. Kuna aga ükski neist pole säilinud, pole ka võimalik kindlalt öelda, kas ja kui, siis millises vormis või ulatuses dhamma või vinaja tekstid Buddha eluajal olid talletatud.

 

Buddhaga seotud folkloor ei esinda alati ajaloolisi fakte

Oluline on siinkohal ka meeles pidada, et erinevate koolkondade ja õpetajate kirjutised Siddhattha eelmistest eludest virgumisolendi ehk bodhisattana (skr: bodisattva) ja neis sisalduvad ohtrad mütologiseeringud – mille poolest ka mahaajaana koolkond selgelt theeravaadast eristub – põhinevad oluliselt hiljem loodud ja seejärel mitmete erinevate õpetajate poolt edasiarendatud bodhisattva ideaalil. Seetõttu polegi võimalik, et need leiduksid algõpetuses või kattuksid originaaltekstides tooduga. Theeravaada kontekstis on leitud mitmeid uurimusi, mis viitavad, et osad paalikeelsed „Sünnilood“ – 547 lugu Buddha eelnevatest eludest bodhisattana – võivad osaliselt põhineda India rahvajuttudel. Seetõttu on oluline, et ka paali keelsetes tekstides rikkalikult ebamaiseid elemente sisalduvat folkloori ei käsitletaks kui ajaloolisi fakte.^[171]

Suttade sõna-sõnaline järgimine

Üks oluline erinevus Buddha loodud sangha (theeravaada) ja sellest lahku löönud mahaasanghikast sündinud mahaajaana vahel kajastubki tekstide järgimises. Kui theeravaada järgib peamiselt algtekste ehk autentset dhammat – virgumisõpetust, mida ajalooline Gootama Buddha ise õpetas – ning vähesel määral hilisemaid selgitusi, siis mahaajaana järgib peamiselt enda virgumata õpetajate tekste ja väiksemal määral Buddha õpetatud dhamma sanskritikeelseid tõlkeid. Mahaajaanas nimetatakse nii algtekste (dhamma), nende sanskritikeelseid tõlkeid, kui ka hilisemaid koolkonna enda virgumata õpetajate poolt väljamõeldud tekste ühiselt dharmadeks ning neisse suhtutakse võrdselt põhimõttega „kõik dhammad on üks“, kuigi ajalooline Buddha õpetas vastupidi.^[172]Kuna paljud hilisemad mahaajaana tekstid on pandud Buddha enda suhu, pole paraku ka paljudel mahaajaana järgijatel endil täpset teadmist selles, mis on ja mis ei ole autentne buddhadhamma.

            Buddha õpetuse puhtuse hoidmise ja tema poolt antud juhise kohaselt vaid autentse dhamma järgimise tõttu nimetatakse theeravaadat mõnikord ka ortodoksseks (kreeka keeles orthodoxía = orthós õige + dóxa õpetus, austamine) ja mahaajaanat sellele vastanduvalt heterodoksseks.

Tekstide järgimise seos sangha tõusu ja langusega

Autentset dhammat ja treeningjuhiseid järgivad bhikkhud võivad oodata kasvu, uusi dharmasid ja treeningjuhiseid järgivad bhikkhud aga langust. Buddha õpetas, et seni, kuni bhikkhud:

(1)   käivad koos,

(2)   elavad harmoonias,

(3)   järgivad vaid Buddha poolt kehtestud treenimise teed (sikkhā-pada) ja juhiseid,

(4)   ega kehtesta uusi harjutussüsteeme ja uusi juhiseid,

            – seni võivad nad oodata vaid kasvu – vastasel juhul aga langust.^[173]

Dhamma on virgumisvahend, mitte klammerdumisobjekt

Buddha õpetas, et nii nagu jõe ületanu ei hakka edasi minnes parve kaasa kandma, ei klammerdu tark dhammasse. Samamoodi õpetab Buddha „Vanaduse suttas“, et virgunu ei klammerdu millessegi:

Nagu tilk libiseb maha lootoslehelt,
ja nagu vesi lootosõielt,
nii ei klammerdu tark
nähtavasse, kuuldavasse ega mõeldavasse.^[174]

            Buddha sünnib siia maailma ja elab selles maailmas, kuid nii, nagu vesi ei kleepu lootoslehe külge, ei kleepu maailm Buddha külge ja vastupidi.^[175]

Dhammat tuleb õppida puhta kavatsusega

„Mao mõistuloo suttas“^[176] selgitab Buddha, et mõned õpivad dhammat, kuid ei uuri põhjalikult selle tähendust, ei mõtlusta dhamma üle, ega pea seda pidevalt meeles. Dhamma õppimine teises vea leidmiseks või enda arusaama kaitsmiseks on oskamatu ning põhjustab vaid dukkhat. Ta võrdles selliseid inimesi oskamatu maopüüdjaga, kes, nähes madu, haaravad selle sabast, kuid saavad seejärel ümberpöördunud maolt kätte hammustada.

            Buddha on õpetanud, et tema juhiseid vigu otsiva teadvusega (upārambha-citto) kuulav kehva arukusega (du-mmedho) inimene on õigest dhammast (saddhammā) sama kaugel kui maa taevast ja juhib ennast seeläbi õigest dhammast eemale, dukkhasse. Aga rahuloleva teadvusega (tuṭṭhena cittena) dhamma kuulaja vabaneb kõikidest tulvadest (āsavā) ning saavutab kõigutamatu häirimatuse (akuppataṁ), ülima rahu ja kõikide tulvade lõpliku vaibumise (parinibbātin-āsavo).^[177]

Buddha õpetas vaid virgumiseks vajalikku

Buddha ei õpetanud kõike, mida teadis, vaid seda, mis on vajalik plekkide eemaldamiseks ja mõistmise saavutamiseks. „Simsapā suttas“^[178] võrdleb Buddha virgumisega saavutatud ülimaid teadmisi (abhiññā) metsatäie puulehtedega ja tema poolt õpetatud dhammat mõne puulehega tema peos. Ta selgitas, et kuigi virgumisel saavutab inimene kõik teadmised, ei õpeta ta seda, mis ei ole seotud eesmärgi (attha), brahmaliku käitumise (nādi-brahma-cariya)^[179], (olemasolu)tüdimuse (nibbidā), kiretuse (virāgā), lakkamise (nirodha), vaigistumise (upasama), ülimate teadmiste (abhiññā), virgumise (sambodha) ja vaibumisega (nibbāna). Teemadel, mis võivad meele juhtida arija teelt kõrvale, hajutada tähelepanu, kulutada energiat, juhtida filosoofilistesse spekulatsioonidesse ja vaidlustesse ning sealt edasi uute uskumuste ja väärarusaamade tekkimiseni, Buddha vaikis.^[180]

Dhamma on äärmustest vaba

Buddha õpetus põhineb tema isiklikul virgumiskogemusel. Ta loobus kahest äärmuslikust praktikast, milleks olid meele arendamist ja vaibumise teostamist takistavad (1) naudinguõnne jooga (kāma-su-khallikānu-yoga) ja (2) enesevaevamise jooga (atta-kilamathānu-yoga), ning saavutas täieliku ja lõpliku virgumise kesktee (majjhimā paṭipadā) kaudu.^[181] Buddha õpetus rõhutab kesktee (majjhimā paṭipadā) järgimist, milleks on arija kaheksaosaline tee (ariyo aṭṭhaṁgiko maggo).^[182]

Dhamma teostamine eeldab isikliku vastutuse võtmist

Buddha õpetuses on põhirõhk isiklikul vastutusel, kuna inimene ise teeb halba ja määrib oma meele ning vaid tema ise saab oma meele puhastada – keegi teine ei saa meie eest oskuslikult või oskamatult käituda, meelt treenida ega meie eest virguda.^[183] Pole olemas kõrgemat jõudu, kes määraks meie saatuse või suudaks meid päästa meie endi tehtud kurjast. Buddha ei saa kedagi päästa ega meie eest virguda, ta saab vaid olla teejuhiks. „Dhammavärssides“ on toodud:

Sina ise pead püüdlema, Tathaagatad on vaid [dhamma] kuulutajad;
teele asunud džhaaid vabanevad Surma kütkeist.^[184]

Dhamma õppimine eeldab arukat ja kriitilist mõtlemist

Buddha rõhutas, et dhammat ei tohiks hakata järgima ainuüksi traditsiooni, sekti, müstilise või eksootilise väljanägemisega õpetaja vm välise alusel, vaid dhamma paikapidavust tuleb testida ja analüüsida ning võrrelda seda isiklike kogemustega. Enne õpetuse järgimist on oluline endale selgeks teha, mida see dhamma sisaldab ning millised on selle viljad.

„Hästituntud Kesamutti sutta“, mis on tuntud ka kui „Kaalaama sutta“^[185] kirjeldab juhtumit, kus Kesaputtiya linnas elavad kaalaamalased (kālāma) küsisid Buddhalt nõu, keda või mida järgida. Nad selgitasid, et paljud Kesamutta linna saabunud erakrändurid ja braahmanid (samaṇa-brāhmaṇā) kuulutavad omaenda õpetust ning ründavad, halvustavad ja naeruvääristavad teiste õpetusi. Selline erakrändurite ja braahmanite käitumine oli tekitanud kaalaamalastes kahtluse ja ebaselguse, mistõttu palusid nad Buddhal selgitada, kes neist õpetajatest räägib tõtt ja kes eksib. Sellepeale tunnistas Buddha, et sellises olukorras on kahtlemine ja ebakindlus kohane. Ta õpetas:^[186]

Kaalaamalased, ärge järgige

(1) ei kuuldut,

(2) ei õpetusliini,

(3) ei kuuldust,

(4) ei [õpetuste] korvis toodut,^[187]

(5) ei loogikal põhinevat,

(6) ei järeldusel põhinevat,

(7) ei põhjendatud mõtet,      

(8) ei heameelt valmistavat spekulatiivset vaadet,

(9) ei mõjukat välimust,

(10) ega austatud erakrändurit.

Kui te, kaalaamaalased, ise teate: (1) see dhamma on oskamatu,
(2) see dhamma on laiduväärne, (3) see dhamma on tarkade poolt laidetud, (4) selledhamma omaksvõtmine ja teostamine on kasutu ja kannatusi põhjustav – siis te, kaalaamaalased, peaksite sellest loobuma.

Kui te, kaalaamaalased, aga ise teate: (1) see dhamma on oskuslik,
(2) see dhamma on laitmatu, (3) see dhamma on tarkade poolt ülistatud, (4) selle dhamma omaksvõtmine ja teostamine on kasulik ja õnne toov – siis te, kaalaamaalased, peaksite seda järgima ja sellekohaselt elama.

            Pelgalt (1) õpetuse kuulmine (mā anussavena) ei peaks olema põhjus, miks hakata seda õpetust uskuma ja järgima, nagu ka (2) järjepidevus või traditsioon (mā paramparāya [para + para „järgmiselt järgmisele“ või „teiselt teisele“]), isegi kui midagi on sadu aastaid põlvest põlve edasi antud. Iga traditsioon oli kunagi uuendus ja see, mis on täna uuendus, võib saada kunagi traditsiooniks.

            Samamoodi pole arukas uskuda (3) kuuldud jutte, müüte või legende (mā itikirāya) ainult seepärast, et neid räägitakse terves külas või (4) seetõttu, et õpetus asub korvis (mā piṭaka-sampadānena) (iidses Indias hoiti õpetustekste rulli keeratuna punutud korvides). Hiljem kirja pandud algõpetus võib samuti sisaldada õpetuse säilitaja või kirjapanija loomingut, lisandusi, ülistusi või selgitusi. Heaks näiteks on siin mahaajaana õpetused, mis tekkisid umbes 500 aastat pärast Buddha vaibumist ja erinevad oluliselt algõpetusest. Mahaajaana koolkonnad kasutavad oma õpetuste kogu nimena sanskritikeelset „Tripitakat“, mis on paalikeelse Tipiṭaka tõlge, kuid sisuliselt erinevad sealtoodud mahaajaana õpetused algõpetusest kohati kuni 75% ulatuses.^[188]

            Ka (5) loogika võib olla ekslik ja puudulik (mā takkahetu). Näiteks, formaalne loogika tegeleb sellega, kuidas järeldada tõestest väidetest tõeseid väiteid, kuid reeglina ei ütle, millised väited on tõesed, mistõttu pole nende väidete põhjal võimalik öelda, missugune maailm tõeliselt on (st formaalloogikal puudub sisu). Samamoodi võib eeldustel põhinev (6) järeldus (mā nayahetu) milleni jõutakse arutluse tulemusena, olla nii tõene kui ka väär.

            Veetleva sõnakasutuse või osava sõnamängu abil (7) mõtte põhjendamine ning köitvad ja kaunid, metafoore sisaldavad sõnamängud (mā ākārapari-vitakkena) ei saa samuti olla arukas põhjus, miks hakata ühte või teist õpetust või õpetajat uskuma ja järgima. Sama kehtib (8) spekulatsiooni või õpetuse kohta, mis ühtib inimese soovide, unistuste või vaadetega (mā diṭṭhi-nijjhāna-k-khantiy). Ka (9) eriline või mõjukas välimus (mā bhabba-rūpatāya) pole arukas põhjus, miks hakata ühte või teist õpetust või õpetajat uskuma ja järgima ega seegi, kui mõni (10) tuntud joogi või keegi muu on paljukiidetud ja austatud (mā samaṇo no garūti) õpetaja, või kui inimene peab seda õpetajat enda vaimseks juhiks ja teenäitajaks.

            Buddha soovitas järgida õpetust, mis: (1) ei rajane ihal, vihal, sallimatusel ega teadmatusel; (2) mis rajaneb õigel ja kõlbelisel mõtlemisel, rääkimisel ja keskendusel; (3) mis on teiste tarkade õpetajate poolt tunnustatud; (4) mis toob kasu nii mulle, sulle kui kõikidele elusolenditele; ning (5) mis toetab ja jõustab kõikide olendite õnne.^[189]Munkade puhul nõudis aga Buddha vaid tema, Tathaagata antud õpetuse järgimist.^[190]

Dhamma kuulamise kasud

„Dhamma kuulamise suttas“^[191] õpetab Buddha, et dhamma kuulamine toob 5 kasu:

1)    sa kuuled/õpid midagi uut (assutaṁ suṇāti),

2)    selitad õpitu (sutaṁ pariyodāpeti),

3)    ületad kahtlused (kaṁkhaṁ vitarati),

4)    „teed sirgeks“ ehk parandad vaate (diṭṭhiṁ ujuṁ karoti),

5)    puhastad teadvuse (cittamassa pasīdati).

 

            „Phagguṇa suttas“^[192] õpetab Buddha surevale Phagguṇa’le, et bhikkhu, kes õigel ajal õiget dhammat kuuleb, selle tähendust uurib ja dhammat teostab, see saab dhamma õpetusest (dhamma-desana) ja dhamma kuulamisest (dhamma-ssavane) kuus kasu.

1.     Bhikkhu, kelle teadvus pole vabanenud viiest madalamast köidikust, näeb suremise ajal (maraṇakāle) Tathaagatat.^[193] Tathaagata õpetab talle dhammat, mis on hea alguses, hea keskel ja hea lõpus. Kuuldes õiget dhammat, vabaneb bhikkhu teadvus viiest madalamast köidikust (pañcahi orambhāgiyehi saṁyojanehi cittaṁ vimuccati).^[194]

2.     Bhikkhu, kelle teadvus pole vabanenud viiest madalamast köidikust, ei näe ta suremise ajal Tathaagatat, kuid näeb Tathaagata järgijat (tathāgatasāvakaṁ). Tathaagata järgija õpetab talle dhammat, mis on hea alguses, hea keskel ja hea lõpus. Kuuldes õiget dhammat, vabaneb bhikkhu teadvus viiest madalamast köidikust.

3.     Bhikkhu, kelle teadvus pole vabanenud viiest madalamast köidikust, ei näe suremise ajal Tathaagatat ega Tathaagata järgijat, kuid mõtleb dhammast ja analüüsib dhammat oma meeles (anuvitakketi anuvicāreti manasānupekkhati) nii, nagu on seda kuulnud ja mõistnud (yathāsutaṁ yathāpariyattaṁ). Sel viisil vabaneb bhikkhu teadvus viiest madalamast köidikust.

4.     Bhikkhu, kelle teadvus on vabanenud viiest madalamast köidikust, kuid mitte kõrgeimast kiindumusest, näeb suremise ajal Tathaagatat. Tathaagata õpetab talle dhammat, mis on hea alguses, hea keskel ja hea lõpus. Kuuldes õiget dhammat, vabaneb bhikkhu teadvus kõrgeimast kiindumusest (anuttare upadhisaṅkhaye cittaṁ vimuccati).

5.     Bhikkhu, kelle teadvus on vabanenud viiest madalamast köidikust, kuid mitte kõrgeimast kiindumusest, ei näe ta suremise ajal Tathaagatat, kuid näeb Tathaagata järgijat. Tathaagata järgija õpetab talle dhammat, mis on hea alguses, hea keskel ja hea lõpus. Kuuldes õiget dhammat, vabaneb bhikkhu teadvus kõrgeimast kiindumusest (anuttare upadhisaṅkhaye cittaṁ vimuccati).

6.     Bhikkhu, kelle teadvus on vabanenud viiest madalamast köidikust, kuid mitte kõrgeimast kiindumusest, ei näe suremise ajal Tathaagatat ega Tathaagata järgijat, kuid mõtleb dhammast ja analüüsib dhammat oma meeles nii, nagu on seda kuulnud ja mõistnud (yathāsutaṁ yathāpariyattaṁ). Sel viisil vabaneb bhikkhu teadvus kõrgeimast kiindumusest.

            „Kõrvale järgneja suttas“^[195] kinnitab Buddha, et bhikkhu, kes kuulab dhammat, jätab selle meelde, harjutab ja uurib dhammat igakülgselt ning saavutab hea dhamma mõistmise, see võib oodata peale keha surma nelja kasu (catuttho ānisaṁso pāṭikaṅkho). Kui ta sureb teadlikkuseta (muṭṭhassati), toimub tema uus kehastumine mõnes deevade vallas deevana.

1.     Deevana elab ta õnnelikuna ja dhammavärsid (dhammapadā) naasevad tema juurde. Kuigi tema mälu taastub aeglaselt, saavutab ta kiire eristumise (khippaṁyeva visesagāmī) (st kõrgeima teadvusseisundi).

2.     Deevana kuuleb ta deevade kogunemisel teadvuse meisterlikkuse saavutanud üleloomulike võimetega (iddhimā cetovasippatto) bhikkhult dhammat. Talle meenub tema varasem dhamma ja vinaja treening ning brahmalik käitumine. Kuigi tema mälu taastub aeglaselt, saavutab ta kiire eristumise.

3.     Deevana kuuleb ta deevade kogunemisel deeva pojalt dhammat (devaputto devaparisāyaṁ dhammaṁ deseti). Talle meenub tema varasem dhamma ja vinaja järgmine ning brahmalik käitumine. Kuigi tema mälu taastub aeglaselt, saavutab ta kiire eristumise.

4.     Deevana elades meenutab üks spontaanselt sündinud olend teisele (opapātiko opapātikaṁ sāreti), kuidas nad varasemalt koos brahmalikku käitumist teostasid. Talle meenub tema varasem dhamma ja vinaja järgmine ning brahmalik käitumine. Kuigi tema mälu taastub aeglaselt, saavutab ta kiire eristumise.

Õige dhamma on igavene

„Devadaha suttas“ õpetab Buddha, et õige dhamma on mineviku, oleviku ja tuleviku ülene.^[196] Dhamma kui tõde on igavesti olemas, vaatamata sellele, kas Buddha on ilmunud inimeste maailmasse või mitte. Seni, kuni inimkond suudab säilitada Buddha antud algupärase dhamma ja vinaja muutumatuna, püsib virgumise võimalus ka käesoleval ajastul (kappa).

Bhikkhu ainsaks õpetajaks olgu Buddha antud dhamma-vinaja

„Suures vaibumise suttas“^[197] ütleb Buddha enne parinibbaanasse vaibumist, et järgmiseks bhikkhude õpetajaks jääb Tema antud dhamma ja vinaja:

Võib olla, Ānanda, mõni teist võib mõelda: “Lõppenud on õpetaja sõnad, ei ole enam õpetajat.” Ānanda, seda ei peaks, nii nägema. Ānanda, kõik see dhamma ja vinaja, mida olen õpetanud ja selgitanud, jäägu minu lahkumise järel õpetajaks.^[198]

            Buddha on ka õpetanud „Linna suttas“^[199], et virgumistee on kõikehõlmav, iidne ja igavene, ning et tema vaid taasavastas juba olemasoleva arija tee. „Dhammavärssides“ õpetab aga Buddha, et see bhikkhu, kes on ohjamata ning õigest dhammast ja tõest (sacca) eemaldunud, ei vääri kollast rüüd:

Tulvadega, taltumata
ja tõest eemaldunud
kollase rüü kandja –
tema ei vääri kollast [rüüd].^[200]

            Kollase mungarüü kandmine ei tee kellestki bhikkhut. Bhikkhu on see, kes järgib õiget dhammat ja teostab seda dhammakohaselt, ^[201] mitte ei järgi erinevaid dhammasid/dharmasid.^[202]

Buddhaga koosviibimisest olulisem on õige dhamma teostamine

„[Anubaddha] bhikkhu suttas“^[203] teeb Buddha lihtsa ja selge avalduse selle kohta, et dhamma teostamine on olulisem kui õpetajale kõikjale järgnemine. Kui Ülima (bhagavā) juurde tuleb bhikkhu, ning küsib Buddha käest lühikest õpetust, vastab Buddha, et mõned pettekutluses inimesed (mogha-purisā) tulevad tema juurde dhammat paluma, kuid olles seda Tathaagatalt varasemalt kuulnud, arvavad siiski, et peaksid tal järel käima.^[204] Kuigi seejärel õpetas Buddha bhikkhudele puhastavaid oskuslikke dhammasid (visodhehi kusalesu dhammesu), milleks on õigest vaatest (diṭṭhi) tulenev ja kõlblusel (sīla) rajanev nelja teadlikkuse arendamine kolmel viisil (cattāro satipaṭṭhāne tividhena bhāveyyāsi), on siinkohal oluline märgata tõika, et Buddha pidas dhamma saamist ja praktiseerimist olulisemaks, kui tema kõrval pidevat viibimist või tema järel käimist. Kuna ainuüksi dhamma kuulmine ja teadmine ei tee kedagi kõlbeliseks ega virgunuks, vaid iga tark peab seda ise mõistma (paccattaṁveditabboviññūhī)^[205] ehk kaheksaosalise arija tee ise teostama, siis ei peaks bhikkhu mitte Buddhal järel käima, vaid olles kuulnud Buddhalt õiget virgumise dhammat, seda erakluses dhamma kohaselt teostama.

Dhammat saab osaliselt järgida, Buddhat mitte

„Sae mõistuloo sutta“^[206] õpetab Buddha bhikkhusid:^[207]

[Kui ka] kahekäesaega röövlid [teilt] jäsemeid ükshaaval otsast lõikaksid – kes seetõttu [oma] meele [oskamatu meeleseisundiga] rüvetab, ei see ole minu õpetuse järgija.

Seejärel rõhutab Buddha, et bhikkhud peaksid sae metafooris sisalduvat juhist pidevalt meeles pidama ja järgima. Kuigi Buddha dhammas sisalduvaid õpetusi võib praktiseerida ka osaliselt, rõhutab Buddha ise nii selles, kui ka paljudest teistes suttades, et ordineeritud bhikkhu puhul ei saa dhamma ja vinaja järgimine olla osaline – tema järgija on vaid see, kes järgib tema antud ja ettenäidatud õiget dhammat ja õiget vinajat tingimusteta ning vankumatult igas olukorras ja pidevalt, olgu see kui tahes keeruline ja väljakutseid pakkuv.

 

 

Vaid vähesed kuulevad õiget dhamma-vinajat, vabanevad ja virguvad

Raske inimeseks saada,
raske surelike elu;
raske õiget dhammat kuulda,
raske buddhade ilmnemine.^[208]

Buddha pole üheski suttas väitnud, et tuleb aeg, mil kõik elusolendid virguvad.^[209] Ta õpetas:^[210]

•       Tathaagata kuulutatud dhammat ja vinajat (tathāgatappaveditaṁ dhammavinayaṁ) kuulevad vaid vähesed, samas on väga palju neid, kes seda ei kuule.

•       Vaid vähesed neist, kes õiget dhammat kuulevad, jätavad Tathaagata kuulutatud dhamma ja vinaja ka meelde, samas on väga palju neid, kes seda meelde ei jäta.

•       Neist, kes õige dhamma meelde jätavad, väga vähesed analüüsivad ja mõtestavad (upaparikkhanti) dhamma tähendust, samas on palju neid, kes dhammat ei analüüsi ega mõtesta.

•       Vaid vähesed olendid saavad aru, mõistavad ja teostavad dhammat dhammakohaselt (dhamma-maññāya dhammānudhammaṁ paṭipajjanti), samas on palju neid, kes dhammat ei mõista ja dhamma kohaselt ei teosta (st teostavad valet või eksitavat dharmat, seda kriitiliselt analüüsimata ja valel moel praktiseerides).

•       Vaid vähesed kogevad tähenduse/eesmärgi maitset (attha-rasassa), dhamma maitset (dhamma-rasassa) ja vabanemise maitset (vimutti-rasassa), samas on väga palju neid, kes ei koge ei tähenduse/eesmärgi maitset, dhamma maitset ega vabanemise maitset.

^[1] „tasmātihānanda, attadīpā viharatha attasaraṇā anaññasaraṇā, dhammadīpā dhammasaraṇā anaññasaraṇā.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16. Buddha rääkis siinkohal tema antud dhammast ja mitte ühestki teisest dhammast ega dharmast. „Haiguse sutta“ kohaselt tähendab dhammasaarel viibimine kehas keha, tunnetes tunnete, teadvuses teadvuse ja dhammades dhammade vaatlemist, olles innukas, tähelepanelik [ja] teadlik, eemaldanud maailma [suhtes] himu [ja] pahameele; vt Gilānasutta SN 47.9.

^[2] Mahaajaana populaarsusest tingituna kasutatakse Euroopas vähem algterminit dhamma ja rohkem selle sanskritikeelsest vastet dharma.

^[3] „Cakkavattisutta“ DN 26.

^[4] Dakkhiṇāvibhaṁgasutta MN 142, „Asurasutta“ AN 4.91, „Āpāyikasutta“ Iti 48, „Sundarīsutta“ Ud 4.8, „Revatīvimāna-vatthu“ Vv 52 jpt.

^[5] PED lk 764-771. Buddhaghosa andis dhammale neljakordse tähenduse, milleks on: (1) guṇe (saddo) – hea käitumine; (2) desanāyaṁ – suttade ja vinaja (dhamma-vinaya) õpetamine; (3) pariyattiyaṁ – üheksaosaline Buddha sõnade (navanga-buddha-sāsana) kogumik, milleks on „suttaṃ geyyaṃ veyyākaraṇaṃ gāthā udānaṃ itivuttakaṃ jātakaṃ abbhuta-dhammaṃ vedallaṃ“ (esineb nii vinajas „Mahāvibhaṁga“, „Pārājikakaṇḍa“, „Paṭha­ma­pā­rāji­ka­sikkhā­pada“, „Verañjakaṇḍa“, „Methunadhamma“ Bu Vb Pj 1; kui ka suttantas Alagaddūpamasutta MN 22, „Appassutasutta“ AN 4.6, „Dutiyavalāhakasutta“ AN 4.102, „Mūsikasutta“ AN 4.107, „Ummaggasutta“AN 4.186, Sotānugatasutta AN 4.191, Paṭhamadhammavihārīsutta AN 5.73, Dutiyadhammavihārīsutta AN 5.74, „Dutiyasaddhammasammosasutta“ AN 5.155, „Ānandasutta“ AN 6.51, Dhammaññūsutta AN 7.68,  „Catukkapuggalapaññatti“ Pp 2.4, „Nippapañcapañha“ Mil 6.2.1.); ja (4) nissatte (-nijjīvate), kosmiline (mitte-animistlik) seadus(pära). Vt täpsemalt DA I.99, DhA I.22.

^[6]                 „manopubbaṅgamā dhammā,
            manoseṭṭhā manomayā;
            manasā ce paduṭṭhena…“ – KN, Dhp 1, 2.

^[7] Mūlakasutta AN 8.83.

^[8] Mūlakasutta AN 8.83. Buddha dhamma põhineb Gootama isiklikul virgumiskogemusel, kus ta nägi ühelt poolt tingitud tekkimise dhammat, esinemise dhammat ja lakkamise dhammat (st sõltuvuslikku tekkimist) kui ka teisalt nende dhammade vaibumist (nibbāna) (vt Ariyapariyesanā-[Pāsarāsi]sutta“ MN 26). Dhammas varjupaiga võtmine ei tähenda varjupaiga võtmist sõltuvuslikus tekkes ega muudes dhammades, vaid neljas tões, mis defineerib: dukkha; selle tekkimise põhjuse, milleks on iha; iha lakkamise võimalikkuse; ja arija tee, mis viib dukkha lakkamisele.

^[9] Āṇisutta SN 20.7. Vt täpsemalt ptk „Õige õpetus (sammā-dhamma)“.

^[10] Mūlakasutta AN 8.83.

^[11] Warder, A. K., Indian Buddhism, New Delhi: Motilal Banarsidass, 2004. Gombrich, Richard, How Buddhism Began, New Delhi: Munshiram Manoharlal, 1997. Wynne Alexander, Did the Buddha exist? – JOCBS, 2019, Vol 16, lk 98–148.

^[12] kotane – keel, mida räägiti Kesk-Aasias, tänapäeva Loode-Hiinas, Uiguurias asuvas Tarim Basin’is, kus enne vägivaldset islamiseerimist asusid budistlikud kuningriigid Khotan, Kashgar ja Tumshuq ja kus kõneldi erinevaid Ida-Iraani keeli.

^[13] Eesliide abhi tähendab valdusse (üle)võtmist, valdamist; suunas, vastu, kuni, üle, kõrgem, läbi, ümber(ringi) + dhamma.

^[14] „… āgatāgamā dhammadharā vinayadharā mātikādharā.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16. Vt ka Frauwallne, Erich. Studies in Abhidharma Literature and the Origins of Buddhist Philosophical Systems. USA: Suny Press, 1996, lk 18 ja 100. Bhikkhu Sujato, How Early Buddhism Differs From Theravada [https://discourse.suttacentral.net/t/how-early-buddhism-differsfrom-theeravda-a-checklist/23019] 25.08.2022.

^[15]          „kiccho manussapaṭilābho
            kicchaṁ macchāna jīvitaṁ
            kicchaṁ saddhammasavanaṁ 
            kiccho buddhānaṁ uppādo.“ – KN, Dhp 182.

^[16] abbhācikkhati [abhi + ā + √cikkh + a + ti (< abbhākkhāti)] pr. (+acc) (näitamise või rääkimise kaudu) moonutama; laimama (valet rääkima). Antonüüm: nābbhācikkhati [na + abhi + ā + √cikkh + a + ti]. (DVE, V osa: „Leksikon“)

^[17] „dveme, bhikkhave, tathāgataṁ abbhācikkhanti. katame dve? yo ca abhāsitaṁ alapitaṁ tathāgatena bhāsitaṁ lapitaṁ tathāgatenāti dīpeti, yo ca bhāsitaṁ lapitaṁ tathāgatena abhāsitaṁ alapitaṁ tathāgatenāti dīpeti. ime kho, bhikkhave, dve tathāgataṁ abbhācikkhantīti.” – Bālavagga AN 2.23.

^[18] Bahuvedanīyasutta MN 59.

^[19] Pañcakaṁgasutta SN 36.19.

^[20] Tiibeti budismis, eriti gelugi koolkonnas (rajatud 15. sajandi algul Tsongkhapa poolt), on välja arendatud debati (tiibeti keeles རྩོད་པ[rtsod pa] vaidlus, konflikt, võitlus, tüli, vastuväide) praktika, mis keskendub filosoofiliste ja õpetuslike küsimuste üle vaidlemisele, eesmärgiga süvendada arusaamist ja tõestada oma õpetuse (mõistmise) paremust ja/või õigsust.

^[21] Mahāpa­desasutta [Mahāpadesadesanāsutta]­ AN 4.180.

^[22] satthu-sāsanan = ācariya-vāda ehk õpetaja õpetus, mis koondati kokku kolm kuud peale Buddha vaibumist toimunud esimesel Sanghakogul (saṁgīti), kus 500 arahanti kinnitasid, et tegemist on tõesti Buddha enda antud õige virgumisõpetusega ja mis on täielikult säilinud paalikeelses Tipiṭaka’s.

^[23] Varasema jaotuse kohaselt eristati dhammadharā, vinayadharā ja mātikādharā, hiljem nimetati mātikā (loend, register, koond) ümber abhidhamma’ks; vt ka Dutiyapāpaṇikasutta AN 3.20 jt.

^[24] Bhaddālisutta MN 65.

^[25] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[26] Indakhīlasutta SN 56.39.

^[27] Saddhammappatirūpakasutta SN 16.13.

^[28] Sama õpetab Bhaddālisutta MN 65. Kolm treeningut (ti-sikkhā) on (1) kõrgema kõlbluse treening (adhi-sīla-sikkhā), (2) kõrgema teadvuse treening (adhi-citta-sikkhā) ja (3) kõrgema tarkuse treening (adhi-paññā-sikkhā), vt Sikkhāsutta AN 3.89. Kui theeravaada on säilitanud „Vinajakorvis“ Buddha poolt antud juhiste arvu, siis mahaajaanas on vinaja juhiste arvu suurendatud ning ka uute dharmade kohaselt on virgumine lükatud hoomamatusse kaugusesse.

^[29] Põhjus, miks inimesed suuri valesid usuvad, peitub nn „suure vale“ fenomenis. Kui levitada valet või eksitavat informatsiooni piisavalt suurelt ning korrata seda süstemaatiliselt, hakkavad inimesed suurt valet uskuma. Põlvkondade vahetudes hakkavad seda valet edasi rääkivad inimesed ka ise suurt valet uskuma ja tõena võtma. Kuni tõde suudetakse valest eemal hoida või osavalt suure valega ühildada ning üllaste ja headena tunduvate ideedega (nt et meie aitame kõik teised enne kannatustest välja ja alles kõige lõpus virgume ise) kokku põimida, jääb suur vale ellu. Mõnikord hakkab suur vale ka enda elu elama, haakides külge teisigi samal põhimõttel tõe pähe räägitud valesid. Seeläbi omab suur vale pidevalt arengule avatud ja suurenevat tendentsi. Kuna tegemist on aga valega, ei saa see kunagi tõeks ning üllad lubadused elavad põlvest põlve edasi järjest kõlavamate, kuid täitumatute loosungitena. „Suure vale“ fenomeni iseloomustabki käitumine, kus valetatakse suurelt, mõnikord ka kooskõlastatult teiste valeinformatsiooni levitavate gruppidega, peetakse valest kinni ja järgitakse valet, naeruvääristatakse ja alandatakse kritiseerijad või tembeldatakse nad konservatiivseteks, isekateks jms, jäädes truuks põhimõttele, et vale peab mitte ainult kõlama vaid ka välja paistma ning tunduma tõene, tunnistamata seejuures, et tegemist pole faktilise tõega.

^[30] Kimilasutta AN 5.201, Kimilasutta AN 6.40, „Kimilasutta AN 7.59, Saddhammappatirūpakasutta SN 16.13.

^[31] Paṭhamasaddhammasammosasutta AN 5.154.

^[32] „Tatiyaanāgatabhayasutta“ AN 5.79.

^[33] dhammasandosā vinayasandoso – sandosa [saṁ koos + dosa viha] dhammaviha ja vinajaviha.

^[34] navaṁga: „suttaṁ geyyaṁ veyyākaraṇaṁ gāthā udānaṁ itivuttakaṁ jātakaṁ abbhuta-dhammaṁ vedallaṁ“ – Alagaddūpamasutta MN 22, „Dutiyasaddhammasammosasutta“ AN 5.155, „Ānandasutta“ AN 6.51, Dhammaññūsutta AN 7.68,  „Nippapañcapañha“ Mil 6.2.1 jt. Vt DVE, I osa, ptk „Dhamma“.

^[35] Siia kuuluvad ka kõik tnp tuntud bhikkhud, kelle õpetusi eelistatakse Buddha autentsele õpetusele.

^[36] Enamik mahaajaana (zen, vadžrajaana, puhas maa jt) järgijaid eelistavad oma sektipõhiseid tekste ja on enamik Gootama Buddha õpetusi ehk algtekste kõrvale heitnud.

^[37] Paramaṭṭhakasutta KN Snp  4.5. Tathaagatat inspireerib õpetama dhammat (dhamma-desanā) bhikkhu, kel on 10 omadust: (1) tal on usk, (2) kes [ise] pöördub, (3) avaldab austust, (4) küsib küsimusi, (5) „annab dhamma kuulamiseks kõrva“ ehk mitte lihtsalt ei kuule dhammat, vaid kuulab tähelepanelikult, (6) kes mäletab dhammat, (7) uurib dhamma tähendust, (8) kes harjutab dhammat dhamma kohaselt, (9) kel on hüvelised sõnad ja (10) kes julgustab oma hüvelisi kaaslaseid brahmalikult käituma; vt Puṇṇiyasutta AN 10.83.

^[38] „Dutiyapaṭipadāsutta“ SN 45.24.

^[39] „Paṭhamaasappurisasutta“ SN 45.25.

^[40] „Dutiyaasappurisasutta“ SN 45.26.

^[41] Āṇisutta SN 20.7.

^[42] “itipi so bhagavā arahaṁ sammāsambuddho vij­jācara­ṇa­sam­panno sugato lokavidū anuttaro purisa­damma­sāra­thi satthā devamanussānaṁ buddho bhagavā ti.“ Samasugust vormelit sisaldavad mitmed suttad, sh Sekhasutta MN 53, „Paṭhamavibhaṁgasutta“ SN 48.9, „Brahmacariyogadhasutta“ SN 55.2; „Nivesakasutta“ AN 3.75; „Akkhaṇasutta“ AN 8.29; „Vitthatasutta“ AN 5.2 jpt.

^[43] Mahāparinibbānasutta DN 16, Uposathasutta AN 3.70 jpt. Vt DVE, III osa, ptk „Dhamma meelespidamise arendamine (dhammānussati bhāvanā)“.

^[44] „nāhaṁ, bhikkhave, lokena vivadāmi, loko va mayā vivadati.“ – Pupphasutta SN 22.94.

^[45] Āṇisutta SN 20.7 jt.

^[46] „Dutiyachiggaḷayugasutta“ SN 56.48.

^[47] „Visākhāsutta“ AN 8.43, „Bojjhasutta“ AN 8.45 jt.

^[48] Catuttha-vagga“ AN 1.339-342; 347; 349.

^[49] Micchādiṭṭhikasutta AN 5.118. Jāṇussoṇisutta AN 10.177.
„micchādiṭṭhiparamāni, bhikkhave, mahāsāvajjānī ti.“ – Tatiya vagga AN 1.316–332.

^[50] L. Mäll 1989. Ületava mõistmise südasuutra: Sissejuhatavad märkused – Loomingu Raamatukogu 16/17, lk 9. Sutta pealkirja (mis polnud mitte Buddha antud vaid hiljem dhammatekstid kirja pannud bhikkhude poolt lisatud tekstide eristamiseks) on tõlgitud erinevalt: „Tõeratta käimapanemise sutta“, „Dhammaratta käimalükkamise sutta“ jne.

^[51] vt DVE, III osa, ptk „Dhamma meelespidamise arendamine (dhammānussati bhāvanā)“

^[52] Kiṁdiṭṭhikasutta AN 10.93 jpt.

^[53] Mahātaṇhāsaṁkhayasutta MN 38.

^[54] Vt: „Õige vaade minatusest“ (10 mittevastatavat küsimust).

^[55] „Cintasutta“ SN 56.8.

^[56] „Kiṁdiṭṭhikasutta“ AN 10.93.

^[57] Anussaritabbasutta AN 10.153.

^[58] Sacchikātabbasutta AN 10.154.

^[59] Sevitabbasutta AN 10.155.

^[60] Bhajitabbādisutta AN 10.156–166.

^[61] Mahākammavibhaṁgasutta MN 136.

^[62] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[63] Saṁkhittasutta AN 8.53.

^[64] „ime dhammā na ekantanibbidāya virāgāya nirodhāya upasamāya abhiññāya sambodhāya nibbānāya saṁvattantī’ti.“ – SatthusāsanasuttaAN 7.83.

^[65] „Pahārādasutta“ AN 8.19.

^[66] Mahātaṇhāsaṁkhayasutta MN 38 jt.

^[67] Āpaṇasutta SN 48.50.

^[68] Āṇisutta SN 20.7; Pātubhāvasutta AN 6.96.

^[69] „svākkhāto bhagavatā dhammo sandiṭṭhiko akāliko ehipassiko opaneyyiko paccattaṁ veditabbo viññūhīti.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16, Uposathasutta AN 3.70 jt. Vt DVE, III osa, ptk „Dhamma meelespidamise arendamine (dhammānussati bhāvanā)“.

^[70] „Dutiyapamādādivagga“ AN 1.132–139.

^[71] „mā hevaṁ, āvuso ... avaca; mā hevaṁ, āvuso ... avaca; mā bhagavantaṁ abbhācikkhi. na hi sādhu bhagavato abbhakkhānaṁ. na hi bhagavā evaṁ vadeyya.“ – Antarāyika Bu Vb Pc 68, Samaṇuddesaantarāyika Bu Vb Pc 70,  Mahākammavibhaṁgasutta MN 136 jpt.

^[72] „Nissāraṇīyasutta“ AN 6.13, Dasuttarasutta DN 34 jpt.

^[73] yojana - pikkusmõõt, mis tähistab vahemaad, mida on võimalik päeva jooksul võimalik ühe härjaga (yoke) läbida; see on umbkaudu 11 km (PED lk 1257). Buddhaghosa selgituse kohaselt on 1 joodžana 4 gāvuta’t, kusjuures üks gāvuta on ligi 3 km (DhA II.13). Thanissaro Bhikkhu pakub yojana pikkuseks aga 16 km („Buddhist Monastic Code“, Vol. 1, Glossary), Monier-Williams 4-11,5 km („Sanskrit-English Dictionary“) ning „Tipitaka Pali Reader“ 2.2.0 (18) 20 km. Vaatamata tänapäeval esinevatele eriarvamustele võib eeldada, et selgituste kirjutamise ajal oli yojana väärtus standardiseeritud.

^[74] „yojanasate cepi so, bhikkhave, bhikkhu vihareyya. so ca hoti anabhijjhālu kāmesu na tibbasārāgo abyāpannacitto apaduṭṭhamanasaṁkappo upaṭṭhitassati sampajāno samāhito ekaggacitto saṁvutindriyo; atha kho so santikeva mayhaṁ, ahañca tassa. taṁ kissa hetu? dhammañhi so, bhikkhave, bhikkhu passati; dhammaṁ passanto maṁ passatī ti.“ – „Saṁghāṭikaṇṇasutta“ KN Iti 92.

^[75] „Mahāpa­desa­sutta“ [„Mahāpadesadesanāsutta“] AN 4.180.

^[76] Martti Kalda, Jumalate poolt armastatud kuningas Priyadarśin Ašoka raidkirjad, Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2013, lk 19.

^[77] PED lk 1396.

^[78] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[79] Dhammasaṁgaṇī, Rūpāvaca­ra­kusala 2.1.2. jj.

^[80]               „vissaṁ dhammaṁ samādāya, bhikkhu hoti na tāvatā.“ – KN, Dhp 266.

^[81] Käesoleva maagadhi ehk paali keele lõigu koostamisel on kasutatud Auväärse A. Bhikkhu poolt kirjutatud „Māgadhabhāsā (Pāḷi): A Compendious Grammar on the Language of Pāḷi Buddhism“ (2021) ning A. P. Buddhadatta, Auväärse Buddharakkhita, Maha Nayaka Thera, Bodhi Bhikkhu jt paali keele teadlaste, tõlkijate ning õppejõudude poolt koostatud paali keele õppematerjale.

^[82] Ajaloolistel põhjustel ei ole toodud jaotus ajalisest seisukohast päris täpne, kuna kesk-indoarija keeled on vanemad kui klassikaline sanskrit.

^[83] Praakrit on keeleajalooliselt kesk-India kõne- ja kirjakeelte üldnimetus, mida vastandati veedade kirjakeelele sanskritile.

^[84] Edgerton, F., Buddhist Hybrid Sanskrit grammar and dictionary (Vol. I –Grammar), Motilal Banarsidass, 1953, lk 1.

^[85] Oberlies, T.,  Aśokan Prakrit and Pāli; D. Jain & G. Cardona (Eds), The Indo-Aryan Languages, Routledge, 2007, lk 161–203.

^[86] Geiger, W., Pali literature and language (B. Ghosh, Trans.; 2nd ed.) University of Calcutta, 1956 (esmapublikatsioon 1916), lk 1.

^[87] Pischel, R., Comparative language of the Prākrit languages (S. Jhā, Trans), India: Motilal Banarsidass, 1957, lk 4.

^[88] Geiger, W., Pali literature and language (B. Ghosh, Trans.; 2nd ed.) University of Calcutta, 1956 (esmapublikatsioon 1916), lk 1. Norman, K. R., Pāli literature: Including the canonical literature in Prakrit and Sanskrit of all the Hīnayāna schools of Buddhism. (Otto Harrassowitz), lk. 7. Pischel, R. Comparative language of the Prākrit languages (S. Jhā, tõlk.), India: Motilal Banarsidass, 1957, 1983, lk. 4.

^[89] Woolner, A. C., Introduction to Prakrit. India: Motilal Banarsidass, 1999, lk. 3. Von Hinüber, O., Das ältere Mittelindisch im Überblick (2nd ed.), German: Österreichische Akademie der Wissenschaften, 2001, lk 43.

^[90] Klein, J., Joseph, B. & Fritz, M. (Eds), Handbook of comparative and historical Indo-European linguistics, German: De Gruyter Mouton, 2017, lk 319.

^[91] PED, lk 1038.

^[92] Gombrich, R. F., Buddhism and Pali, Oxford: Mud Pie Books, 2018, lk. 11.

^[93] „tattha ariyakaṃ nāma ariyavohāro, māgadhabhāsā.“ — Sp I, „Pārājikakaṇḍa“-aṭṭhakathā“. Lk 94.

^[94] Ven. Sugatavaṁsa, Pali Lesson 1 [https://vimeo.com/91405072] 11.09.2022.

^[95] „sammāsambuddhopi hi tepiṭakaṃ buddhavacanaṃ tantiṃ āropento māgadhabhāsāya eva āropesi.“ — Mp-ṭ II, „Dukanipātaṭīkā“, lk 178.
Māgadha oli ka üks neljast India peamisest kuningriigist Buddha eluajal, teised olid Kosala, Vaṁsa ja Avanti. Tol ajal koosnes Māgadha 80 000 külast (Vinayapiṭaka, „Cammakkhandhaka“, Kd 5).

^[96] „sabhāvaniruttīti ca māgadhikā bhāsā, yāya sammāsambuddhā tepiṭakaṃ buddhavacanaṃ tantiṃ āropenti.“ — Moh, lk 75.

^[97] „ettha ca ariyakaṃ nāma māgadhavohāro.“ — Kkh, lk 39.

^[98] „sakāya niruttiyāti ettha sakā nirutti nāma sammāsambuddhena vuttappakāro māgadhiko vohāro.“ — Sp IV, „Cūḷavagga-aṭṭhakathā“, lk 23.

^[99] Ibid.

^[100] Norman, K. R., Pāli literature: Including the canonical literature in Prakrit and Sanskrit of all the Hīnayāna schools of Buddhism, Otto Harrassowitz, 1983, lk. 1-2.

^[101] Benjamin Clough, Compendius Pali Grammar, With A Copious Vocabulary in the Same Language, Colombo: Wesleyun Mission Press, 1824.

^[102] Vinayapiṭaka, Cullavagga, „Khuddakavatthukkhandhaka“ Kd 15.

^[103] A. Bhikkhu, Māgadhabhāsā (Pāḷi): A Compendious Grammar on the Language of Pāḷi Buddhism. Sāsanārakkha Buddhist Sanctuary (SBS), 2021, lk 8-9.

^[104] „anujānāmi, bhikkhave, sakāya niruttiyā buddhavacanaṃ pariyāpuṇitun ’ti.“ Vinayapiṭaka, „Cullavagga/Cūḷavaggapāḷi (V osa), „Khuddakavatthukkhandhaka“ Kd 15, lk 193-194. „I allow you, monks, to learn the speech of the Awakened One according to his own dialect.“ (Horner, PTS).

^[105] Budismis, hinduismis ja džainismis kanooniliste tekstide kogu (nikāya).

^[106] Vastavalt: „Mahāparinibbāṇasutta“ DN 16, Brahmajālasutta DN 1, „Siṁgālasutta“ [„Sigālovādasutta“] DN 31 ja „Maṁgalasutta“ (Sn 2.4 ja Kp 5).

^[107] „svākkhāto bhagavatā dhammo sandiṭṭhiko akāliko ehipassiko opaneyyiko paccattaṁ veditabbo viññūhīti.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16; Uposathasutta AN 3.70 jt.

^[108] „lokiyadhammaṃ patvā hi cittaṃ jeṭṭhakaṃ hoti pubbaṅgamaṃ, lokuttaraṃ patvā paññā.“ – „Majjhimanikāyemūlapaṇṇāsa-aṭṭhakathā“ (dutiyo bhāgo), MaA 3. „Mahāvedallasuttavaṇṇanā“.

^[109] “katame dhammā lokuttarā? cattāro satipaṭṭhānā, cattāro sammappadhānā, cattāro iddhi-pādā, pañcindriyāni, pañca balāni, satta bojjhaṁgā, ariyo aṭṭhaṁgiko maggo, cattāro ariyamaggā, cattāri ca sāmaññaphalāni, nibbānañca – ime dhammā lokuttarā.” – „Lokuttarakathā“ Ps 2.8. Vt DVE III. Antud maistületavate dhammade loetelu esindab ühtlasi Buddha õpetatud virgumistee lühikokkuvõtet ja on õpetatud tema poolt saavutatud ülimate teadmiste (abhiññā) põhjal, vt Sāmagāmasutta MN 104.

^[110] Neli teadlikkuse loomist on: keha, tunnete, teadvuse ja dhammade vaatlemine ning teadlikkuse loomine; Mahā­sati­paṭṭhā­nasutta DN 22, Mahāsati­paṭṭhā­na­sutta MN 10 jt. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Õige teadlikkus (sammā-sati)“.

^[111] Neli õiget pingutust on: ohjamise, hülgamise, arendamise ja säilitamise pingutus; „Padhānasutta“ AN 4.13. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Neli õiget pingutust (cattaro sammappadhāna)“.

^[112] Neli üleloomuliku alust on: soov, energia, teadvus ja uurimine; „Iddhādidesanāsutta“ SN 51.19 jt. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Neli üleloomuliku alust (cattaro iddhi-pādā)“.

^[113] Viis võimet on: usu-, energia-, teadlikkuse-, keskenduse- ja tarkusevõime; „Dutiyavibhaṁgasutta“ SN 48.10 jt. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Viis võimet (pañcindriya)“.

^[114] Viis jõudu on: usu-, energia-, teadvustamise-, keskenduse- ja tarkusejõud; „Kūṭasutta“ AN 5.12. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Viis jõudu (pañca balāni)“.

^[115] Seitse virgumisosa on: teadlikkuse, dhamma läbiuurimise, energia, rõõmu, rahu, keskenduse ja neutraalsuse virgumisosa; „Himavantasutta“ SN 46.1. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Seitse virgumisosa (satta bojjhaṅga/bojjhaṁgā)“.

^[116] Arija kaheksaosaline tee on: õige vaade, õige mõte, õige kõne, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus, õige teadlikkus ja õige keskendus; Sammādiṭṭhisutta MN 9 jpt. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Kaheksa arija tee osa  (ariya aṭṭhangika magga)“.

^[117] Neli arija teed on: vooguastunu, ükskordnaasja, mittenaasja ja arahanti tee; „Lokuttarakathā“ Ps 2.8. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Neli arija teed (cattāro ariya-maggā)“.

^[118] Neli loobuva elu vilja on: vooguastunu, ükskordnaasja, mittenaasja ja arahanti vili; „Ekamaggakathā“ Kv 18.5. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Neli arija teed (cattāro ariya-maggā)“.

^[119] Nibbaana ehk vaibumise kohta vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Virgumine ja vaibumine (bodhi, nibbāna)“.

^[120] „Majjhimanikāyemūlapaṇṇāsa-aṭṭhakathā“ (dutiyo bhāgo), MaA 3. „Mahāvedallasuttavaṇṇanā“.

^[121] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[122] „Sanimitta-vagga“ AN 2.80, 86.

^[123] Mahāsakuludāyisutta MN 77.

^[124] Sama toob ära ka Ariyavaṁsasutta AN 4.28, mis kirjeldab arija mõiste sisu.

^[125] Mahāsakuludāyisutta MN 77.

^[126] Vt DVE, I osa, ptk „Ülimate teadmiste saavutamine (abhiññā, ñāṇa)“.

^[127] Buddha enda selgituste kohaselt nimetas ta olendiks viie klammerdumise kogumiku (vormi, tunde, taju moodustiste ja teadvuse) suhtes soovi (chanda), kire (rāga), rõõmu (nandī) ja iha (taṇhā) ilmnemist; vt Sattasutta SN 23.2.

^[128] „tatra ca pana me sāvakā bahū abhiññāvosānapāramippattā viharanti.“ – Mahāsakuludāyisutta MN 77. Toodud dhammade loetelu moodustab õige virgumistee raamistiku; vt DVE, I osa, ptk „Virgumistee – nii nagu õpetas Buddha“.

^[129] „Pahārādasutta“ AN 8.19.

^[130] „Piṁgiyānīsutta“ AN 5.195 jpt.

^[131] „Nandakasutta“ AN 9.4, „Khettūpamasutta“ SN 42.7, „Nagaravindeyyasutta“ MN 150 jpt. Vt täpsemalt ptk „60 arahanti teele läkitamine“.

^[132] Antud dhammakogumike loetelu („suttaṃ geyyaṃ veyyākaraṇaṃ gāthā udānaṃ itivuttakaṃ jātakaṃ abbhuta-dhammaṃ vedallaṃ“) esineb nii „Vinajas“ „Mahāvibhaṁga“, „Pārājikakaṇḍa“, „Paṭha­ma­pā­rāji­ka­sikkhā­pada“, „Verañjakaṇḍa“, „Methunadhamma“ Bu Vb Pj 1; kui ka suttantas Alagaddūpamasutta MN 22, „Appassutasutta“ AN 4.6, „Dutiyavalāhakasutta“ AN 4.102, „Mūsikasutta“ AN 4.107, „Ummaggasutta“ AN 4.186, Sotānugatasutta AN 4.191, Paṭhamadhammavihārīsutta AN 5.73, Dutiyadhammavihārīsutta AN 5.74, „Dutiyasaddhammasammosasutta“ AN 5.155, „Ānandasutta“ AN 6.51, Dhammaññūsutta AN 7.68,  „Catukkapuggalapaññatti“ Pp 2.4 ja „Nippapañcapañha“ Mil 6.2.1.

^[133] „cūḷavedalla-mahāvedalla-sammādiṭṭhi-sakkapañha-saṁkhārabhājaniya-mahāpuṇṇamasuttādayo sabbepi vedañca tuṭṭhiñca laddhā laddhā pucchitasuttantā vedallanti veditabbaṁ.“ – DA I. 24.

^[134] Vastavalt KN Apadānapāḷi 44 ja 45.

^[135]  KN „Buddhavaṃsapāḷi“, 6. „Sumanabuddhavaṃso“.

^[136]  Etienne Lamotte, History of Indian Buddhism, Louvain-la-Neuve: Université Catholique de Louvain Institut Orientaliste, 1988, lk 145.

^[137] „buddhato gaṇhin ti sammāsambuddhato uggaṇhiṁ. dvisahassādhikāni asītidhammakkhandhasahassāni satthu santikā adhigaṇhin ti attho.“ – ThegA lk 117. „dvesahassāni bhikkhuto ti, dve dhammakkhandhasahassāni bhikkhuto gaṇhiṁ dhammasenāpatiādīnaṁ bhikkhūnaṁ santikā adhigaṇhiṁ.“ – ThegA lk 17.

^[138]              „ito bahiddhā puthu aññavādinaṁ,
maggo na nibbānagamo yathā ayaṁ;
itissu saṅghaṁ bhagavānusāsati,
satthā sayaṁ pāṇitaleva dassayan’ti.“  – Nāgitattheragāthā Thag 1.86. Sama: „natthi tathāgatassa dhammesu ācariyamuṭṭhi“ – Gilānasutta SN 47.9; Mahāparinibbānasutta DN 16; Abyākaraṇīyapañha Mil 5.2.2.

^[139] Paṭicchannasutta AN 3.131.

^[140] Gilānasutta SN 47.9.

^[141] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[142] Vt: https://www.etera.ee/zoom/9136/view?page=11&p=separate&tool=info&view=0,1502,2294,2079

^[143] Dvedhāvitakkasutta MN 19 jt.

^[144] Nagarasutta SN 12.65.

^[145] Vt DVE, I osa, ptk „Iidse tee taasavastamine“.

^[146] „taṁ kho panāhaṁ, bhikkhave, nāññassa samaṇassa vā brāhmaṇassa vā sutvā vadāmi... api ca, bhikkhave, yadeva sāmaṁ ñātaṁ sāmaṁ diṭṭhaṁ sāmaṁ viditaṁ tadevāhaṁ vadāmi.“ – Micchādiṭṭhikasutta Iti 70, „Sammādiṭṭhikasutta“ Iti 71, „Sakkārasutta“ Iti 81, Mahākammavibhaṁgasutta MN 136, „Nandakalicchavisutta“ SN 55.30 jt.

^[147] Vt täpsemalt Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 29–33.

^[148] Braahman, ka brahmaan või brahmiin (sansk brāhmaṇa) on India traditsioonilise seisusliku ühiskonnakorralduse kõrgeima seisuse ehk kasti esindaja. Braahmanid moodustasid vaimulike seisuse, kelle funktsiooniks oli eelkõige ohverdusrituaalide sooritamine ning pühade tekstide ehk veedade tundmine ja õpetamine. Buddha ei tunnistanud sünnipärast tulenevat braahmanite paremust ning õpetas, et tõeline braahman on see, kes välistab kurjad dhammad, on vaba rahulolematusest ja irvitamisest (ni-huṁ-huṁka), vaba tulvadest, kes kontrollib ennast, tunneb tekste, elab brahmalikult käitudes, kõneleb dhammast brahmalikult rääkides, ei ole siin ega seal maailmas üleolev. „yo brāhmaṇo bāhitapāpadhammo, nihuṁhuṁko nikkasāvo yatatto; vedantagū vusitabrahmacariyo, dhammena so brahmavādaṁ vadeyya; yassussadā natthi kuhiñci loke ti.” – Mahākhandhaka  Kd 1. „Bodhikathā niṭṭhitā“, „Ajapālakathā“ (2).

^[149] „sukhinī hotu suppavāsā koliyadhītā arogā arogaṁ puttaṁ vijāyatū’ ti.“ – „Suppavāsāsutta“ KN Ud 2.8.

^[150] „Aṁgulimālasutta“ MN 86. Vt täpsemalt ptk „Buddha vastane vägivald“.

^[151] „yatohaṁ, bhagini, ariyāya jātiyā jāto, nābhijānāmi sañcicca pāṇaṁ jīvitā voropetā, tena saccena sotthi te hotu, sotthi gabbhassā ti.“ – „Aṁgulimālasutta“ MN 86. Mõiste „arija sünnist alates“ tähendab vooguastunuks saamisest alates.

^[152] „sabbe sattā averā abyāpajjā [abyāpajjhā (syā.)] anīghā sukhī attānaṁ pariharantu. sabbe pāṇā…pe… sabbe bhūtā…pe… sabbe puggalā…pe… sabbe attabhāvapariyāpannā averā abyāpajjā anīghā sukhī attānaṁ pariharantūti. imehi pañcahākārehi anodhiso pharaṇā mettācetovimutti.“ – „Mettākathā“ Ps 2.4. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Sõbralikkuse arendamine avardamise teel“.

^[153]              „etena saccavajjena sotthi te hotu sabbadā.
            etena saccavajjena hotu te jayamaṁgalaṁ.
            etena saccavajjena sabbarogo vinassatu.“

^[154] „Saṁgāravasutta“ SN 46.55.

^[155] Vt täpsemalt Ṭhitañāṇo bhikkhu (Dr. Andrus Kahn). (2018). Virgumise tee – nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theeravaada Sangha, lk 48. Vt ka Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[156] „Kulāvaka-jātaka“ Ja 31.

^[157] „Iṭṭhasutta“ AN 5.43.

^[158] „Asibandhakaputtasutta“ SN 42.6.

^[159] Niraaja (niraya) on surmajärgne kannatusrohke koht või seisund, kus igal olendil tuleb iseenda kurjade tegude viljad vastu võtta ja nende läbi loodud kannatustele vastava kangusega valu ära taluda. India muistendites esinevad Niraaja kirjeldused meenutavad kohati piiblis kirjeldatud põrgut.

^[160] Näiteks Ratanasutta Sn 2.1.

^[161] Näiteks „Candimasutta“ SN 2.9 ja „Sūriyasutta“ SN 2.10.

^[162] Näiteks „Aṁgulimālasutta“ MN 86.

^[163] Vastavalt: „Paṭhamagilānasutta“ SN 46.14, „Dutiyagilānasutta“ SN 46.15 ja „Tatiyagilānasutta“ SN 46.16.

^[164] KN Khp 1-4, 5 (=Sn 2.4), 6 (=Sn 2.1), 9 (= Sn 1.8); MN 2, 116, 141; AN 4.67, 10.48, 10.60, 11.16; Ja 159, 538; SN 2.9, 2.10, 10.12 (Sn 1.10), 11.3, 46.11, 46.14-16; DN 20, 32; SN 46.11; Sn 1.4, 1.6, 1.7.

^[165] Pāsādikasutta DN 29.

^[166] Pāsādikasutta DN 29; Sāmagāmasutta MN 104.

^[167] Sāmagāmasutta MN 104.

^[168] Vt ka Martti Kalda,  Jumalate poolt armastatud kuningas Priyadarśin Ašoka raidkirjad, Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2013, lk 19.

^[169] Vastavalt „Mahāpa­desa­sutta“ [„Mahāpadesadesanāsutta“] AN 4.180 ja Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[170]„suttaṃ geyyaṃ veyyākaraṇaṃ gāthā udānaṃ itivuttakaṃ jātakaṃ abbhuta-dhammaṃ vedallaṃ“ – Vinayapiṭaka,, „Mahāvibhaṁga“, „Pārājikakaṇḍa“, „Paṭha­ma­pā­rāji­ka­sikkhā­pada“, „Verañjakaṇḍa“, „Methunadhamma“ Bu Vb Pj 1; Alagaddūpamasutta MN 22, „Appassutasutta“ AN 4.6, „Dutiyavalāhakasutta“ AN 4.102, „Mūsikasutta“ AN 4.107, „Ummaggasutta“ AN 4.186, Sotānugatasutta AN 4.191, Paṭhamadhammavihārīsutta AN 5.73, Dutiyadhammavihārīsutta AN 5.74, „Dutiyasaddhammasammosasutta“ AN 5.155, „Ānandasutta“ AN 6.51, Dhammaññūsutta AN 7.68, „Catukkapuggalapaññatti“ Pp 2.4 ja „Nippapañcapañha“ Mil 6.2.1.

^[171] Vaata ka: Most Venerable Phra Brahmapundit, Peter Harvey jt, Common Buddhist Text: guidiance and insight from the Buddha,Ayutthaya: Mahachulalongkornrayavidyalaya University Press, 2018, lk 145.

^[172] Näiteks õpetab Buddha „Brahmavõrgu suttas“ 62 valet dhammat, vt Brahmajālasutta DN 1.

^[173] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[174]              „udabindu yathāpi pokkhare,
padume vāri yathā na limpati;
evaṁ muni nopalimpati,
yadidaṁ diṭṭhasutaṁ mutesu vā.“ –  „Jarāsutta“ Snp 4.6.

^[175] Udāyittheragāthā Thag 15.2; Nāgasutta AN 6.43 jt.

^[176] Alagaddūpamasutta MN 22.

^[177] „Yasadattattheragāthā“ Thag 5.10. Buddha jaotas õppimise seisukohast inimesed neljaks: (1) kes saab kohe aru (ugghaṭitaññū), (2) kes saab pärast üksikasjalikku selgitust või ettenäitamist aru (vipañcitaññū), (3) keda tuleb juhtida ja viia arusaamisele (neyyo) ja (4) kes jõuab teistest hiljem (pärast seda elu) arusaamisele (pada-paramo), vt „Ugghaṭitaññūsutta“ AN 4.133.

^[178] „Simsapāsutta“ [„Sīsapāvanasutta“] SN 56.31.

^[179] Brahmaks nimetas Buddha seda, keda ei koorma naine ega rikkus (apariggaha), kel on vaenutu teadvus (avera-citto), muretu teadvus (abyāpajja-citta), rikkumatu teadvus (asaṁkiliṭṭha-citta) ja mõjukus (vasavattī), vt Tevijjasutta DN 13. Brahmalik käitumine on kõrgelt kõlbeline käitumine, mis on oskamatust ja valest naudingulisest käitumisest vaba. Vaata lisaks: „Aggaññasutta“ DN 27.

^[180] Vt DVE, II osa, ptk „Tathaagata kõne ja vaikimine“.

^[181] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[182] Vt ptk „Neli arija tõde (cattāro ariya-sacca)“.

^[183] KN, Dhp 165.

^[184] jhāyi – džhaai, džhaana harjutaja. Maara (māra) ehk Surm on kujundlik väljend, isikustatud surm, nagu eesti keeles on vikatimees.
                  „tumhehi kiccaṁ ātappaṁ akkhātāro tathāgatā,
            paṭipannā pamokkhanti jhāyino mārabandhanā.“ – KN, Dhp 276.

^[185] Kesamuttisutta ehk Kālāmasutta AN 3.65.

^[186] „etha tumhe, kālāmā, mā anussavena, mā paramparāya, mā itikirāya, mā piṭakasampadānena, mā takkahetu, mā nayahetu, mā ākāraparivitakkena, mā diṭṭhinijjhānakkhantiyā, mā bhabbarūpatāya, mā samaṇo no garūti. ... yadā tumhe, kālāmā, attanāva jāneyyātha: ime dhammā akusalā, ime dhammā sāvajjā, ime dhammā viññugarahitā, ime dhammā samattā samādinnā ahitāya dukkhāya saṁvattantī’ti, atha tumhe, kālāmā, pajaheyyātha. ... yadā tumhe kālāmā attanāva jāneyyātha: ime dhammā akusalā, ime dhammā sāvajjā, ime dhammā viññugarahitā, ime dhammā samattā samādinnā ahitāya dukkhāya saṁvattantīti, atha tumhe, kālāmā, pajaheyyāthā’ ti.“ – Kesamuttisutta ehk Kālāmasutta AN 3.65.

^[187] Kuna Buddha eluajal ei olnud Buddha kõiki õpetusi sisaldav „Kolm korvi“ (Tipiṭaka) veel komplekteeritud, ei pruukinud ka Buddha sutta andmise ajal seda silmas pidada, kuid ühtegi teksti, sh ka „Kolmes korvis“ leiduvaid suttaid, ei tohiks keegi pimesi järgida.

^[188] Sanskriti- ja muukeelsed „Tripitaka’d“ ei ole paalikeelse Tipiṭaka tõlked, vaid need sisaldavad väiksemas mahus paalikeelses Tipiṭaka’s toodud tekstide tõlked ning suuremas osas hiljem tekkinud koolkonna virgumata õpetajate õpetusi, hinduismist jt usunditest pärinevaid mantraid jms. Igal mahaajaana sektil on teistest erinev, oma koolkonna õpetajate õpetusi ja filosoofiat rõhutav tekstikogu. Buddha õpetas hoolega uurima kõiki tema nime alt antavaid õpetusi, järgima vaid seda, mida tema, Tathaagata õpetas ja kõik muud õpetused kõrvale panema; vt DVE I ptk „Õige dhamma (sammā-dhamma)“.

^[189] Kesamuttisutta ehk Kālāmasutta AN 3.65.

^[190] Aṇisutta SN 20.7.

^[191] Dhammassavanasutta AN 5.202.

^[192] Phaggunasutta AN 6.56.

^[193] St ajal, mil Buddha veel elas.

^[194] Köidikute kohta vt täpsemalt DVE, I osa, ptk „Kümme köidikut (dasa saṁyojana)“.

^[195] Sotānugatasutta AN 4.191.

^[196] Devadahasutta MN 101.

^[197] Mahā­pari­nib­bā­na­sutta DN 16; sama Gopaka­mog­gallā­nasutta MN 108 jt.

^[198] „siyā kho panānanda, tumhākaṁ evamassa: atītasatthukaṁ pāvacanaṁ, natthi no satthā’ ti. na kho panetaṁ, ānanda, evaṁ daṭṭhabbaṁ. yo vo, ānanda, mayā dhammo ca vinayo ca desito paññatto, so vo mamaccayena satthā.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16. Sama põhimõtte toob ära ka Gopakamoggallānasutta MN 108, kus Ānanda selgitab, et bhikkhu ainsaks kaitseks on peale Mõistnu lõplikku vaibumist Mõistnu poolt bhikkhudele õpetatud treeningjuhised (sikkhāpada) ning vabanemisjuhised (pātimokkha).

^[199] Nagarasutta SN 12.65. Vt täpsemalt ptk „Iidse tee avastamine“.

^[200]              „anikkasāvo kāsāvaṁ,
yo vatthaṁ paridahissati;
apeto damasaccena,
na so kāsāvamarahati.“ – KN, Dhp 9.

^[201] KN, Dhp 38.

^[202] KN, Dhp 266.

^[203] Bhikkhusutta SN 47.3.

^[204] „evameva panidhekacce moghapurisā mañceva ajjhesanti, dhamme ca bhāsite mameva anubandhitabbaṁ maññantī’ti.“ – „[Anubaddha] Bhikkhusutta“ SN 47.3.

^[205] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[206] Kakacūpamasutta MN 21.

^[207] „ubhatodaṇḍakena cepi, bhikkhave,  kakacena corā ocarakā aṁgamaṁgāni okanteyyuṁ,   tatrāpi yo mano padūseyya, na me so tena sāsanakaro.“ – Kakacūpamasutta MN 21.

[208]       „kiccho manussapaṭilābho
kicchaṁ macchāna jīvitaṁ
kicchaṁ saddhammasavanaṁ
kiccho buddhānaṁ uppādo.“ – KN, Dhp 182.

^[209] Selline väide pärineb hiljem tekkinud mahaajaana sekti virgumata õpetajatelt, mis on pandud Buddha suhu.

^[210] Catutthavagga AN 1.339-342; 347; 349.