Dhamma
Dhamma
Seepärast, Ānanda, viibi enda saarel, enda varjupaigas, mitte teise varjupaigas; dhamma saarel, dhamma varjupaigas, mitte muus varjupaigas.[1]
Paalikeelne sõna dhamma[2] on erikihiline ja mitmetähenduslik termin, mille paalikeelseks juureks on dha, mis tähendab „hoidma“ ja „toetama“, ehk see, mis moodustab aluse ja toetab, „hoiab tõde koos“. Üldiselt tähendab dhamma Buddha õpetuse (buddha-dhamma) kontekstis nii olemasolule vastavat (yathā-bhūta) tõde, kui ka õiget õpetust (sammā-dhamma), mis seda tõde selgitab. Kontekstist sõltuvalt võib dhamma aga tähendada väga erinevaid asju ja nähtuseid. Samuti võib Dhamma olla vale (micchā-dhamma)[3] või kuri (pāpa-dhammā)[4].
Ainsuses võib dhamma tähendada:
1. ajaloolise Buddha Gootama antud algõpetust, mis on toodud paalikeelses Tipiṭaka kogumikus kui buddhavāda [buddha + vāda rääkimine, kõne, jutt, öeldu; õpetus, teooria, doktriin], buddhavacana[vacana rääkimine; sõna; ütlemine, kõnelemine], bhagavato vacana [bhagava Ülim] jt;
2. teiste õpetajate või filosoofide (tnp: laama, rinpoche, tuku, geshe, khenpo/khenchen, roshi, sensei, lopon, karmapa, dalai-laama, sayadaw, ajahn jt) tegelikkuse tõlgendust ja sellise spekulatiivse ehk mittevirgunule omase vaate õpetamist;
3. asjade või nähtuste tõelist olemust (yathā-bhūta);
4. Buddha õpetuses esinevaid normatiive või printsiipe ning neile vastavaid toimimispõhimõtteid ehk seaduspärasid (nt neli arija tõde ja sõltuvuslik tekkimine);
5. dukkhast vabanemise teed ehk arahantiks saamist, mis on Buddha antud dhamma ainus eesmärk;
6. kõlblust (mis on oskuslik ja mis oskamatu, nt kümme kuninga dhammat, naise õiglus (isinaṁ dhajo) jt), moraali (mis on hea/õige ning mis halb/vale) ja eetikat (teadus, mis uurib moraali ja kõlblust);
7. sangha juhiseid ja raskemaid juhtumeid (garu-dhammā).
Mitmuses võib dhamma (dhammā) tähendada:
8. meelesisest (meele, taju, teadvuse) objekti või nähtust, näiteks keskenduses tekkivat kujutist/märki (nimitta);
1. meele seisundit või selle seisundi kvaliteeti, olekut, olemust või omadust;
2. meelevälist objekti või nähtust üldisemas mõttes;
3. meelevälist, näiteks mingi välise vormiga seotud seaduspära võu põhimõtet.[5]
Dhamma kui koondtermin
„Dhamma“ on kõikide meelesiseste ja meeleväliste objektide ning nähtuste koondtermin. „Dhammavärssides“ on toodud:[6]
Dhammade eel käib meel,
dhammad [on] meele juhitud,
meele loodud.
Buddha selgituse kohaselt on kõik tema õpetatud dhammad:[7]
1. soovist juurdunud (chanda-mūlakā āvuso, sabbe dhammā);
2. tähelepanust loodud (manasikāra-sambhavā sabbe dhammā);
3. kokkupuutest tekkinud (phassa-samudayā sabbe dhammā);
4. tundest ühinenud (vedanā-samosaraṇā sabbe dhammā);
5. keskendusest juhitud (samādhi-ppamukhā sabbe dhammā);
6. tähelepanelikkusest kontrollitud (sat-ādhipateyyā sabbe dhammā);
7. kõrgema tarkusega (paññ-uttarā sabbe dhammā);
8. vabanemise tuumaga (vimutti-sārā sabbe dhammā).
Dhamma mõiste pole tõlgitav
Dhamma mõiste on väga avar, kontekstipõhine ning mitmekihilise tähendusväljaga. Kuigi osades eestikeelsetes tekstides on kasutatud dhamma tõlkevastena sõna „seadmus“, ei kata see paalikeelse dhamma mõiste tähendusvälja. Ka ei ole „seadmus“ selgelt ega üheselt mõistetav ning vajab lisaselgitamist, mis muudab sellise tõlke väärtuse küsitavaks. Kuna sõna „seadmus“ (1) ei kata paalikeelse dhamma mõiste tähendusvälja, hõlmab nii (2) Buddha enda antud algõpetust kui ka (3) Buddha poolt keelatud algtekstide (dhammade) sanskritikeelseid tõlkeid ehk dharmasid ja (4) hilisemaid virgumata õpetajate poolt Buddha suhu pandud tekste, aga ka (5) kurjasid dhammasid (pāpa-dhammā) ning (6) valesid dhammasid (micchā-dhamma) (st ei saa esindada selgitust „nii on asjad seatud“), (7) ega ole selgelt ja üheselt mõistetav, siis on siinkohal parema arusaamise huvides jäetud paalikeelne algtermin dhamma tõlkimata – just nii, nagu seda on tehtud ka teistes Buddha algõpetust järgivates maades.
Dhamma on ainult ajaloolise Buddha õpetus
Dhamma tähendus õige dhamma (sammā-dhamma) mõistes piirdub vaid sellega, mida Gootama Buddha ise õpetas, ning mille kaitse alla tema järgijad lähevad.[8] Ta manitses bhikkhusid mitte järgima teiste õpetajate dhammat (st ka hiljem kirjutatud dharmasid, suutraid/suttaid, tekste, luulet, nn „uusi ja kaasajastatud virgumisõpetusi“ ja nendega seotud spekulatsioone, uut budistlikku filosoofiat jms, mis ei ole Tathaagata antud või on tema suhu pandud) ning järgima ainult seda dhammat, mida Tathaagata õpetas[9] – st, mis on kirjas paali kaanonis. Kuigi ka „Tipitakas“ esinevad Buddha lähimate õpilaste, nagu Ānanda Thera, Sāriputta Thera jt poolt edasiantud buddhadhamma, on need reeglina esitatud Buddha juuresolekul ja heakskiidul või saanud hiljem Buddhalt kinnituse või täpsustuse ning kattuvad Buddha antud dhammaga.
Buddha järgija meel on juurdunud ainult Ülimas (bhagavaṁ-mūlakā) Gootama Buddhas ning Ülim on tema ainus ületav varjupaik (bhagavaṁ-paṭisaraṇā).[10]
Varabudistlikud ja hilisemad tekstid
Maailma juhtivad budoloogid Richard Gombrich, Akira Hirakawa, Alexander Wynne, Anthony Kennedy Warder jt on hakanud nimetama tekste, mis sisaldavad piisavalt tõendeid selleks, et seostada neid kas ajaloolise Gootama Buddhaga või enne sangha lõhenemist sektide-eelse ajastuga, varabudistlikeks tekstideks.[11] Siia alla paigutuvad kõik algtekstid ehk originaalsuttad, mis esinevad paalikeelses Tipiṭaka kogumikus ja nende sanskritikeelsed tõlked mahaajaana kogumikes, ega sisalda viiteid, mis võimaldaksid väita, et need ei ole Buddha antud.
Tänapäeva tekstoloogiliste uurimustööde aluseks on erinevate koolkondade kogumike võrdlus, kus analüüsitakse eri keeltes säilinud tekste ning võrreldakse tekstides esinevaid sarnasusi ning erinevusi. Näiteks võrreldakse paalikeelseid tekste hiina, sanskriti, kotane[12], tiibeti ja gāndhārī keeles esinevate tõlgetega või nende tõlgete fragmentidega, mis võivad esineda ka mõne muu teksti osana. Erinevad tekstianalüüsid tõendavad, et 1. sajandist e.m.a kuni 4. sajandini m.a.j tekkisid algtekstide ja tõlgete vahel erinevused, mille põhjuseks võisid olla kas koolkonna, keele, traditsiooni, standardiseerimise vm eripärad. Neli esimest suttade kogumikku (nikāya), vinaja (vinaya) ja vabanemisjuhised (pātimokkha) ning neile vastavad hiina pühakirjad (āgama) on enim analüüsitud tekstid, mille põhjal saab suure tõenäosusega väita, et reeglina paalikeelsetes kogumikes esinevad tekstid ning nende tõlked pärinevad tõepoolest ajalooliselt Buddha Gootamalt.
Kuna juba varabudistlikes tekstides esineb kolmene dhamma jaotus – dhamma, vinaya ja mātikā – , on alust arvata, et tol ajal nimetati abhidhamma’t[13] mātikā’ks ehk maatriksiks ning see kuulus (ilmselt küll osaliselt) samuti Buddha antud õpetuse juurde.[14] Arvatavasti toimus mātikā ümbernimetamine abhidhamma’ks korvide koostamise ajal. Kuigi abhidhamma õpetus baseerub Buddha enda õpetusel, pärineb arvestatav osa selles sisalduvaid tekste ilmselt 3. sajandist e.m.a, mistõttu ei peeta seda varabudistlikuks.
Tathaagata laimamine (abbhācikkhati)
Theeravaada koolkonna peamine eesmärk on ajaloolise Buddha Gootama autentse dhamma ehk originaalõpetuse säilitamine ja teostamine. Mahaajaana koolkonnad lähtuvad vähesel määral tõlgitud algõpetustest ja juhinduvad peamiselt enda koolkonna mittevirgunud õpetajate tekstidest. Kuna theeravaada teostab vaid ajaloolise Gootama Buddha õiget dhammat (sammā-dhamma), nimetatakse theeravaadat mõnikord ka buddhavaadaks [buddha mõistnu + vāda sõna, õpetus].
Buddha õpetas, et tema antud õiget dhammat on raske kuulda.
Raske inimeseks saada,
raske surelike elu;
raske õiget dhammat kuulda,
raske buddhade ilmnemine.[15]
Ta õpetas, et tulevikus hakatakse Tathaagata dhammat võltsima. Neid, kes õpetavad Buddha õpetusena midagi, mis on kellegi teise poolt Buddha suhu pandud, st ei ole Buddha poolt õpetatud, ja neid, kes õpetavad Buddha poolt räägitut kui kellegi teise õpetatut, on Buddha kinnituse kohaselt tema laimajad.[16] Ta õpetas:
Bhikkhud! [Need] kaks [on] Tathaagata laimajad.
Millised kaks?
See, kes Tathaagata mitteräägitut [ja] mitteöeldut selgitab kui Tathaagata räägitut [ja]öeldut,
ning [see], kes Tathaagata räägitut [ja] öeldut, selgitab kui Tathaagata mitteräägitut [ja]mitteöeldut – bhikkhud, need ongi kaks Tathaagata laimajat.[17]
Buddha õpetas dhammat erineval moel
„Erinevate tunnete sutta“[18] räägib juhtumist, kus ilmik Pañcakaṁga arvas, et Buddha on rääkinud kahte liiki tunnetest ja Auväärne Udāyī oli seisukohal, et Buddha on õpetanud kolme liiki tundeid. Minnes Buddhalt küsima, kumb neist eksib, vastas Buddha, et neil mõlemal on õigus, kuna Ta õpetab dhammat erinevatele inimestele erineval viisil. Sõltuvalt dhamma andmise aluseks olevast eristas Buddha 2, 3, 5, 6, 18, 36 või 108 tunnet.
„Pañcakaṁga suttas“[19] ennustab Buddha puusepp Pañcakaṁga’le, et tulevikus saavad olema bhikkhud, kes Buddha erineval viisil õpetatud dhammat ei kiida heaks (samanu-maññissanti), lubatuks (samanu-jānissanti) ega rõõmustavaks (samanu-modissanti) – nad sünnitavad tüli, vaidlust, on hõivatud dispuutidega ja elavad teineteist sõnaodadega läbistades.[20] Kes aga Buddha erineval moel õpetatud dhamma kiidavad heaks, lubatuks ning rõõmustavaks, elavad kooskõlas, rõõmus, ilma vaidlusteta, segunevad nagu piim ja vesi ning näevad teisi vaid hoidvate silmadega (piya-cakkhu).
Dhamma, mis tuleks hüljata ja dhamma, mis tuleks teostada
„Suures viite suttas“[21] õpetab Buddha, et bhikkhu peab järgima ainult seda, mida Ülim ehk Bhagavant on õpetanud. Selle juhise järgimiseks saab bhikkhu juhinduda neljast põhimõttest. Kui mõni bhikkhu ütleb, et:
1. see on Ülima enda antud või tema juuresolekul õpitud vinaja või dhamma, või need on Õpetaja sõnad (satthu-sāsanan);[22] või
2. ta kuulis neid sõnu või tekste ühes vihaara sanghas, kus elavad vanembhikkhud (thera) ja kus seda tunnistati kui vinajat või dhammat, kui Õpetaja sõnu; või
3. ta kuulis seda ühes kloostris elavatelt paljudelt traditsiooni ehk pärandi hoidjatelt (āgatāgamā) – dhammahoidjatelt, vinajahoidjatelt või maatriksihoidjatelt (dhammadharā vinayadharā mātikādharā)[23] – või nende juuresolekul ja seda tunnistati kui vinajat või dhammat, kui Õpetaja sõnu; või
4. ta kuulis seda kloostris elavalt ühelt theeralt ehk vanemmungalt (eko thero), kes on Buddha sõnade edasikandja ja seda tunnistati kui vinajat või dhammat, kui Õpetaja sõnu,
5. – siis bhikkhu
• ei peaks neid sõnu või tekste halvustama ega [Buddha sõnadeks] tunnistama;
• peab kuuldut põhjalikult analüüsima;
• peab võrdlema kuuldut suttadega;
• peab võrdlema kuuldut vinajaga.
Kui neid sõnu või tekste ei leita suttadest ja ka vinaja ei paku ühtegi sellekohast kinnitavat tõendit, tuleb järeldada, et need sõnad ja tekstid ei kuulu Ülimale, Arahantile, Täielikult Virgunule (bhagavato vacanaṁ arahato sammāsambuddhassa) ega ole õige virgumisõpetus; need on halvasti või valesti vastu võetud (duggahitan), ning need tuleks hüljata ja kõrvale heita (chaḍḍeyyātha). Kui aga need sõnad ja tekstid on leitavad teistes suttades ja leiavad kinnitust vinajas, tuleks järeldada, et need sõnad ja tekstid kuuluvad tõepoolest Ülimale, arahantile, täielikult virgunule; siis on need on hästi või õigesti vastu võetud (suggahitan) ja need peaks bhikkhu võtma virgumise teostamise aluseks. Seega tähendab Buddha sõnade kohaselt õige dhamma vaid dhammat, mida Buddha ise on õpetanud ehk dhammat, mis sisaldub paalikeelses Tipiṭaka’s. Ta hoiatas korduvalt, et bhikkhud, kes ei järgi tema juhiseid, ei saavuta läbistavat arija teadmise ja nägemise esiletõusmist (alam-ariya-ñāṇa-dassana-visesa).[24]Õige dhamma järgimist ja tema poolt mitteantud dhamma hülgamist pidas Buddha nii oluliseks, et rõhutas seda isegi vahetult enne parinibbaanat eht lõpplikku ja ületavat vaibumist (surma).[25]
|
Joonis 1. Buddha juhised õige ja vale dhamma ja vinaja eristamiseks |
||
|
Keegi väidab, et see dhamma või vinaja on: Ülima enda antud Ülima juuresolekul õpitud Õpetaja sõnad, mida ta ise otse Buddhalt kuulis teiselt bhikkhult kuuldud
|
||
|
Bhikkhu: ei peaks neid sõnu või tekste halvustama ei peaks neid sõnu või tekste koheselt [Buddha sõnadeks] tunnistama peab kuuldut põhjalikult analüüsima peaks võrdlema kuuldut suttadega peab võrdlema kuuldut vinajaga
|
||
|
Need sõnad ja tekstid ei ole
|
|
Need sõnad ja tekstid on
|
|
Tuleb järeldada, et:
|
|
Tuleb järeldada, et:
|
|
Need sõnad ja tekstid tuleb |
|
Need sõnad ja tekstid tuleb võtta virgumise teostamise aluseks |
|
Allikas: Mahāpadesasutta [Mahāpadesadesanāsutta] AN 4.180 |
||
Buddha korraldus bhikkhudele järgida vaid tema antud õiget dhammat dhamma kohaselt oli ühene ja tingimusteta, mistõttu bhikkhu, kes seda nõuet ei järgi, ei saa ka öelda, et ta on Buddha järgija, või et ta järgib Buddha dhammat osaliselt. Kuna hiljem tekkinud mittetheeravaada koolkondades loodud uued suutrad, mida mõnikord sügavast teadmatusest isegi Buddha „algõpetuse taastamiseks“ peetakse, ei ole Buddha õpetatud, siis ei saa seda pidada ka Buddha õpetuse teostamiseks, veel vähem algõpetuse taastamiseks, või uue, veelgi kõrgema õpetuse järgimiseks. Sellest Buddha nõudest johtuvalt eristataksegi tänapäeval kahte suuremat voolu:
1) theeravaada sangha, mis on vanembhikkhude ehk theerade (thera) (Ānanda, Upāli jt) poolt edasiräägitud (vāda) Buddha Gootama õpetust järgiv ja Buddha enda loodud kogukond;
2) mahaajaana sangha, mis on Buddha loodud algsest sanghast skisma tulemusel eraldunud munkadest välja kujunenud kogukond, kus järgitakse osaliselt (umbes 20-30% ulatuses) algupäraste dhamma sanskritikeelseid tõlkeid – kus mõnikord esineb lisandusi ja sektipõhiste seisukohtadega vastuolus olevate lõikude väljajätmisi ning sektipõhiste õpetuste lisandusi – ning suuremas osas enda sekti virgumata õpetajate väljamõeldud uusi spekulatsioone ja filosoofiaid, ning hiljem Buddha suhu pandud suutraid.
Nelja tõde mõistnu ei järgi enam teisi õpetajad ja õpetusi
„Indra samba suttas“[26] õpetab Buddha, et need, kes ei mõista nelja arija tõde ja arija kaheksaosaline teed vastavalt tegelikkusele (yathā-bhūta) vaatavad mõne eraku, braahmani või teise õpetaja (tnp laama, rinpoche, tuku, geshe, khenpo/khenchen, roshi, sensei, lopon, karmapa, dalai-laama, sayadaw, ajahn jt) ja tema õpetuse poole ning usuvad, et just sel õpetajal on õige teadmine ja nägemine. Buddha võrdles selliseid inimesi villatupsudega, mida tuulehood ühest kohast teise pillutavad. Aga kellel on neljast arija tõest tegelikkusele vastav, selge arusaam, see püsib virgumisteel kindlalt, turvaliselt ja vankumatuna nagu kindlale alusele kinnitatud Indra sammas (indakhīlo), ei vaata teiste õpetajate ega dharmade poole ja teostab järjepidevalt Buddha õpetatud kaheksaosalist arija teed.
Dhamma võltsimine viib õige dhamma kadumiseni
Kui „Õige dhamma vormi [võltsimise] suttas“[27] küsib Auväärne Mahakassapa Theera Buddhalt põhjust, miks varem, kui oli vähem treeningjuhiseid (sikkhā-padāni), saavutas rohkem bhikkhusid lõplikud teadmised (aññāya) ehk virgumise, ja nüüd, kui on rohkem treeningjuhiseid, saavutab vähem bhikkhusid teadmise, selgitab Buddha, et selle põhjuseks on olendite allakäik ja õige dhamma võltsimine, mis viib õige dhamma kadumiseni. Ta õpetas, et tulevikus, kui olendid käivad alla ja tõeline dhamma kaob, saab olema rohkem treeningjuhiseid,[28] kuid vähem bhikkhusid saavutavad lõplikud teadmised.
Buddha kinnitas, et tõelise dhamma kadumist ei põhjusta maa-, vee-, tule- ega tuuleelement, vaid arutud ehk tühised isikud (mogha-purisā), kes põhjustavad maailmas tõelise dhamma võltsimise. Selline dhamma võltsimise tase, mis on võimeline õige virgumisõpetuse hävitama, vastab „suure vale“ fenomenile.[29]
Tõeline dhamma ei kao Buddha selgituste kohaselt ühekorraga nagu uppuv laev, vaid järkjärgult. Tõelise dhamma 5 allakäigu dhammat (okkamaniyā dhammā) ehk põhjustavad bhikkhud, bhikkhunid, mees- ja naisilmikutest dhamma järgijad (bhikkhū bhikkhuniyo upāsakā upāsikāyo), kes elavad ilma, et nad austaks:
1. õpetajat (satthā) (= Buddha),
2. õiget dhammat,
3. sanghat,
4. väljaõpet (sikkhā),
5. keskendust (samādhi).[30]
Ka osad bhikkhud põhjustavad autentse buddhadhamma allakäigu ja kadumise. Buddha on kinnitanud, et õige dhamma (saddhamma) allakäigu ja kadumise põhjustavad bhikkhud, kes:
1. ei kuula õiget dhammat hoolikalt (na sakkaccaṁ dhammaṁ suṇanti);
2. ei jäta õiget dhammat meelde (na sakkaccaṁ dhammaṁ pariyāpuṇanti);
3. ei mäleta õiget dhammat (na sakkaccaṁ dhammaṁ dhārenti);
4. ei uuri hoolikalt meeldejäetud õige dhamma tähendust (na sakkaccaṁ dhātānaṁ dhammānaṁ atthaṁ upaparikkhanti);
5. ei teosta hoolikalt õpitud õiget dhammat eesmärgipäraselt ega dhamma kohaselt (na sakkaccaṁ atthamaññāya dhammamaññāya dhammānudhammaṁ paṭipajjanti).
Bhikkhud aga, kes (1) kuulavad õiget dhammat, (2) jätavad selle sõna-sõnalt meelde, (3) mäletavad seda sõna-sõnalt, (4) uurivad õige dhamma tähendust ja (5) teostavad hoolikalt õpitud dhammat dhamma kohaselt, aitavad kaasa õige dhamma säilimisele.[31]
Viis tulevikus sündivat ohtu. „Kolmandas tulevikuohu suttas“[32] õpetab Buddha, saab olema 5 tulevikus sündivat ohtu (pañcimāni anāgatabhayāni samuppajjissanti), millest bhikkhu peab vabanema. Nimelt, saavad tulevikus olema mittearendatud kehaga (abhāvita-kāyā), mittearendatud kõlblusega (abhāvita-sīlā), mittearendatud teadvusega (abhāvita-cittā) ja mittearendatud tarkusega (abhāvita-paññā) bhikkhud.
2. Nad õpetavad teistele nägemise saavutamist (nissayaṁ dassanti), kuid kõrgema kõlbluse, kõrgema teadvuse ja kõrgema tarkuse puudumise tõttu saavad ka teised olema mittearenenud kehaga, mittearenenud kõlblusega, mittearenenud teadvusega ja mittearenenud tarkusega. Nemad omakorda õpetavad ilma kõrgema kõlbluse, kõrgema teadvuse ja kõrgema tarkuseta teisi, ja nii saab dhamma rüvetatusest vinaja rüvetatus ja vinaja rüvetatusest omakorda dhamma rüvetatus.
3. Nad räägivad kõrgemast dhammast (abhidhamma-katha) või üheksast osast (navaṁga)[34], kuid kõrgema kõlbluse, kõrgema teadvuse ja kõrgema tarkuse puudumise tõttu langevad nad pimedusse (kaṇha), seda ise teadmata.
4. Nad ei taha kuulata ega retsiteerida Tathāgata räägitud suttaid (suttantā tathāgata-bhāsitā), mis on sügavad (gambhīrā), põhjalikud (gambhīratthā), maistületavad (lokuttarā) ja tühjusega (= minatusega) seotud (suññatā-p-paṭisaṁyuttā), ega pööra neile tähelepanu, ei keskendu nende mõistmisele ega arva, et Tathāgata räägitud suttad on väärt õppimist ning meeldejätmist. Nad kuulavad ja annavad oma südame kauni kõla ja retoorikaga filosoofide (sh uut filosoofiat järgivate laamade, tulkude jt) , kirjanike, poeetide või [Buddha] järgijate (sāvaka) räägitule[35], uskudes, et nende (sh end akadeemikuteks ja teadlasteks määratlevate munkade) teoseid tuleks õppida ja omandada – see on põhjus, mistõttu saab dhamma rüvetatusest vinaja rüvetatus ja vinaja rüvetatusest dhamma rüvetatus.[36]
5. Mittearenenud kehaga, mittearenenud kõlblusega, mittearenenud teadvusega ja mittearenenud tarkusega bhikkhudest saavad hiljem vanembhikkhud ehk theerad (thera), kes elavad luksuses, on lõdvad, uimased ja lohakad, edukad tagasilanguses ja väldivad erakluses elamise kohustust. Nad ei rakenda energiat mittesaavutatu saavutamiseks (ārabhissati appattassa), mitteomandatu omandamiseks (anadhigatassa adhigamāya) ja mitterealiseeritu realiseerimiseks (asacchikatassa sacchikiriyāya). Olles eeskujuks, hakkab ka järgmine põlvkond elama luksuses, on lõtv, uimane ja lohakas, edukas tagasilanguses ning väldib erakluses elamise kohustust ega rakenda energiat mitteomandatu omandamiseks, mittesaavutatu saavutamiseks ja mitterealiseeritu realiseerimiseks.
„Kaheksa ülima sutta“ kohaselt ei otsi bhikkhu tuge teistest teadmistest (ñāṇa) ega abi erinevatest vaadetest, sh mingi sekti või bhikkhu poolt kõrgemaks vaateks nimetatavast (paramanti diṭṭhīsu). Ta ei oma valesid vaateid ega klammerdu teadmistesse, riitustesse, tõotustesse, pühitsustesse, nähtusse, kuuldusse ega kogetavasse, ei võta omaks valesid dhammasid ega loo juurde uusi spekulatsioone ega uusi õpetusi.[37]
Tõelikud ja ebatõelikud järgijad. Buddha ei kiitnud ilmikute ehk majaperemeeste (gihi) ega erakrändurite (pabbajita) puhul valet praktikat (micchā-paṭipada) heaks, kuna seeläbi pole võimalik saavutada oskuslikus õpetuses edu.[38] Valet dhammat ja valet praktikat ehk valet kaheksaosalist teed (vale vaade, vale mõte jne) järgivat inimest nimetas Buddha ebatõelikuks meheks (asappuriso) ja õiget dhammat ja õiget praktikat (õige vaade, õige mõte jne) järgivat inimest tõelikuks meheks (sappuriso).[39] Kuid inimest, kes on valet dhammat ja praktikat järgides saavutanud valed teadmised (micchā-ñāṇī) ja vale vabanemise (micchā-vimutti), nimetas Buddha ebatõelikest kõige ebatõelikumaks meheks (asappurisena asappurisataro). Õige kaheksaosalise tee teostamisel õiged teadmised (sammā-ñāṇī) ja õige vabanemise (sammā-vimutti) saavutanut nimetas Buddha aga tõelikest kõige tõelikumaks meheks (sappurisena sappurisataro).[40]
Buddha õpetas järgima vaid tema antud dhammat
„Trummipulga suttas“[41] kinnitab Buddha, et tulevikus hakkavad osad bhikkhud järgima teiste õpetajate, kirjanike ja filosoofide tekste, mis ongi põhjuseks, miks tema antud õige virgumise õpetus siit maailmast kaob. Samas suttas manitseb Buddha taas kord bhikkhusid, et nood järgiksid ainult ja ainult tema, Tathaagata õpetussõnu. Kuna Buddha on kinnitanud, et on ülim tarkuses, ületamatu inimeste suunaja ning võrreldamatu õpetaja[42] ning tema antud õpetus on ajatu ja täiuslik – hästi selgitatud ehk kuulutatud (svākkhāto bhagavatā dhammo), siin ja praegu nähtav (sandiṭṭhika), edasiviiv (opaneyyiko) ning avastama kutsuv (ehipassika), mida peab mõistma iga tark ise (paccattaṁ veditabbo viññūhī)[43] – siis ei ole vaja ega ole ka võimalik virgumata inimese poolt Buddha antud dhammale midagi lisada. Kui keegi järgib laama, tulku vt õpetaja või isiku õpetusi mis ei ole Buddha õpetatud, ning mis on vastupidine sellele, mida Buddha õpetas, siis kuidas saakski ta olla Buddha järgija? Kõik, mis on virgumiseks vajalik, on Buddha poolt juba õpetatud ning see on paalikeelses „Tipitaka’s“ täielikult tänase päevani theeravaadabhikkhude poolt säilitatud.
Theeravaada on seisukohal, et Virgunu õpetust ei ole mittevirgunul (st bodhisattal, mitte-buddhal ega mitte-arahantil) vajalik ega ka võimalik „kaasajastada“, „modifitseerida“ ega „edasi arendada“. Samas on paratamatu, et mitteteadmise ja teiste kultuuride, õpetuste ning usundite segunemise segaduses kohtab rohkelt õige dhamma väärtõlgendusi, uusi filosoofilisi ideid ja spekulatsioone ning püüdu teha buddhadhamma „paremaks“ ja „sobivamaks“. Buddha on öelnud, et mitte Virgunu ei vaidle maailmaga, vaid maailm vaidleb Virgunuga.[44] Seni, kuni on olemas arutud ja tühised (mogha) dhamma võltsijad, kelle meelt tumestavad ahnus, viha, pettekujutlus, mitteteadmine, iha saada tuntuks ja koguda austust, jt plekid ning valed vaated (micchā-diṭṭhi), esineb ka Buddha õpetuse ümberkirjutamist, eelistatavasse konteksti „sobitamist“, vääritimõistmist ja -tõlgendamist ning sellest tulenevalt vääriti järgimist ja vale dhamma edasiõpetamist. Just seetõttu rõhutas Buddha, et bhikkhud järgiksid vaid tema antud dhammat ja ei järgiks ühtegi teist õpetajat ega ühtegi teist õpetust.[45] Kuna inimelu on ülimalt harva saavutatav[46] ja väga lühike[47], ning vaid vähesed kuulevad õiget dhamma-vinajat ning vaid vähesed vabanevad ja virguvad[48], siis oleks kurb raisata see ülim võimalus ära vale vaate ehk vale dharma õppimisele ja teostamisele. Veelgi kurvem on aga sündida vale vaate, vale dhamma järgimise ja vale dhamma edasiõpetamise tõttu kannatusterohkes Apaaja vallas.[49]
Buddha antud dhamma sõna-sõnalt säilitamise nõuet nimetavad mittetheeravaada sektid mõnikord aegunuks, kitsarinnaliseks, arengule suletuks või konservatiivseks.
Mahaajaanas laialtlevinud selgituse kohaselt rääkis Buddha õpilastele küll dhammat, kuid kui õpilasest sai õpetaja, andis ta dhamma edasi õpilase võimekust ja iseärasusi arvesse võttes. Seetõttu olla õpetaja kohandanud algõpetuse õpilasele sobivaks, misläbi dhamma kohaldus ja muutus „avatud dharmaks“. Selle käigus tekkisid mittevirgunud õpetajate poolt muudetud algse dhamma tekstid ning uued, sageli ka Buddha enda suhu pandud selgitused ja usunditest lisatud õpetused, mis võrdsustati mittetheeravaada koolkondades Buddha autentse õpetusega. Taolise, algõpetuse kohaselt vale vaate ja vale käitumise ja vale kõne baasilt tekkinud dharmade ilmnemist selgitavad mahaajaana järgijad juba alates Buddha poolt antud esimese sutta tõlgendamisest. Selle heaks näiteks on mahaajaanat järginud L. Mäll, kes arvas ekslikult, et Buddha poolt esimese õpetuse, milleks on „Dhammaratta pöörlemapanemise sutta“ (Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11), õige tõlge oleks „Tekstiloome mehhanismi käivitamine“.[50] Selline spekulatiivne sutta pealkirja tõlgendamine teenib küll Buddha antud dhamma muutumatuna säilitamise nõude mittejärgmise õigustamist, kuid vastandub Buddha dhamma tuumolemusega.[51]Samas on Buddha kinnitanud, et dhamma võltsimine saab tulevikus kindlasti teoks ja manitsenud bhikkhusid vastandumata valed dharmatekstid kõrvale panema ja ainult tema, Tathaagata antud dhammat järgima.[52]
Dhamma ekslikku tõlgendamist esines ka Buddha eluajal
Et dhammat tegelikkusele vastavalt mõista, on vaja keskenduse teel välja arendada dhammasilm (dhamma-cakkhu), mis näeb vahetult nelja arija tõde ja arija kaheksaosalist teed. Selleni jõudmiseks on vaja teada, mis on õige dhamma (sammā-dhamma). Tipiṭaka sisaldab mitmeid lugusid sellest, kuidas Buddha parandas oma järgijate ekslikke arusaamasid, mis olid tingitud dhamma vääritimõistmisest ja -tõlgendamisest või teiste õpetustega segunemisest ning õpetas seejärel neile õiget dhammat. Näiteks jutustab „Suur iha lakkamise sutta“[53] loo Buddha jüngrist Sati’st, kes tegi teadvuse kohta eksliku avalduse. Buddha parandas seepeale kohe Sati’t, õpetades, et teadvust nimetatakse ainult vastavalt tingimusele, mille kaudu see ilmneb (nt silmateadvus ehk cakkhuviññāṇa).
Valed vaated tuleb õige dhamma abil vastandumata ümber lükata
Buddha õpetas, et valed vaated tuleb tema antud õige dhamma abil oskuslikult ja vastandumata ümber lükata. Kui Sāvatthī’s elanud Anāthapiṇḍika läks enda nimelisse parki Buddhaga kohtuma ja leidis eest üht tolle aja ususekti järgivad rändajad (paribbājakā), katkestasid nood oma loomaliku kõne (tiracchāna-katha) (loomalik kõne on madal kõne, mis juhib uue sünni looma emakasse) ja pärisid Anāthapiṇḍika käest, millised on erakrändur Gootama (samaṇo gotamo) ja tema bhikkhude vaated. Kui Anāthapiṇḍika vastas, et ta ei tea Gootama ega bhikkhude kõiki vaateid, esitasid nood kümme väidet (maailm on igavene, maailm on mitteigavene jne[54]), mida Buddha nimetas mõnikord ka mittevastatavateks (avyākata)[55]. Anāthapiṇḍika selgitades seepeale, et need on kümme vaadet, mis on tekkinud kas mittearukast tähelepanust (a-yoniso-manasikāra-hetu) või johtuvad sellest, mida keegi teine on rääkinud. Kõik olemasolev on tekkinud sõltuvuslikult ja kõik mis on sõltuvuslikult tekkinud, on püsitu. Mis on püsitu, on dukkha (yadaniccaṁ taṁ dukkhaṁ), sestap, kõik mille külge klammerdutakse ja millest kinni hoitakse, toob dukkhat. Mis on aga dukkha, ei saa olla „minu oma“, „mina pole see“ ja „see pole mina ise“ (yaṁ dukkhaṁ taṁ netaṁ mama, nesohamasmi, na meso attā). Õiget dhammat kuulnud teiste õpetuse järgijad istusid seepeale vaikselt, jahmunult, õlad longus, rusutuna, masenduses ja sõnatud. Seejärel läks Anāthapiṇḍika Buddha juurde ja rääkis Talle, mida oli rändajatele selgitanud. Kuulnud Anāthapiṇḍika antud selgitusi, kiitis Buddha ilmikust majaperemeest ja kinnitas, et just nii tulebki kummutada asjatundmatute meeste vaated. Hiljem selgitas Buddha bhikkhudele, et sama oskuslikult nagu seda tegi Anāthapiṇḍika, peaksid ka bhikkhud tulevikus teiste õpetuste järgijate valed vaated täielikult ümber lükkama.[56]
Arija teed mitteõpetavate inimestega ei peaks bhikkhu läbi käima, neid austama, neist lugu pidama, neid tunnustama ega neile kuuletuma. Dhammat, mis ei õpeta kaheksaosalist arija teed ja arahanti teed, ei tuleks meenutada (anussaritabba)[57] ega seda teostada (sacchikātabba).[58] Buddha on õpetanud, et inimestega, kel on 10 valet dhammat, so vale vaade, vale mõtlemine jne kuni vale keskenduseni välja ning lisaks vale arusaam teadmiste saavutamisest ja vabanemisest, ning kes ei järgi arija teed (st theeravaada õpetust), ei peaks bhikkhud läbi käima.[59] Sellist inimest ei peaks sageli külastama (bhajitabbo), talle ei tuleks austust avaldada (na payirupāsitabbo), temast ei peaks lugu pidama (na pujja), teda ei tuleks tunnustada (na pāsaṁsa) ega austada (agārava) ja talle ei tuleks kuuletuda (appatissa).[60]
Buddha rõhutas sageli tema antud dhamma puhtuse hoidmist ja teiste dhammade (dharmade) mittejärgimist. Juba Buddha eluajal väitsid osad bhikkhud, et kuulsid Buddha enda suust mingit dhammat, mis aga ei vastanud tõele. Buddha nimetas neid, kes panid tema suhu sõnu, mida ta ei olnud õpetanud, rumalateks, tühisteks inimesteks (mogha-purisassa).[61] Kuna ta teadis, et tema antud dhammat hakatakse peale tema surma, keelamisele vaatamata: arendamise, uuendamise, täiustamise vm ettekäändega muutma, siis õpetas ta, et bhikkhu peab kujundama vaid tema õpetatud dhammast kaitse ning elama ainult sellel dhamma saarel, mitte aga siduma end teiste õpetustega (dharmadega) ega teiste kaitsetega.[62]
Õige Buddha dhamma määratlemise 8 põhimõtet
Kui „Saṁkhitta suttas“[63] soovis Mahāpajāpatī Gootama minna retriiti ja palus lühikest dhamma õpetust, õpetas Buddha talle 8 allärgnevat põhimõtet, mille alusel tema antud õige dhamma, vinaja ning õpetaja sõnad (satthusāsanan) ära tunda. Buddha antud dhamma:
1. juhib kiretusse, mitte kirge (dhammā virāgāya saṁvattanti, no sarāgāya);
2. on mitteseotud kütkega, ei ole koos kütkega (visaṁ-yogāya saṁvattanti, no saṁ-yogāya);
3. on seotud [plekkide, tulvade jm uutesse sündidesse juhtiva oskamatu ja maise] vähendamisega, mitte kasvatamisega (apacayāya saṁvattanti, no ācayāya);
4. on seotud vähenõudlikkuse, mitte ahnusega (appicchatāya saṁvattanti, no mahicchatāya);
5. on seotud rahuloluga, mitte rahulolematusega (santuṭṭhiyā saṁvattanti, no asantuṭṭhiyā);
6. on seotud erakluses viibimisega, mitte rahva seas viibimisega (pavivekāya saṁvattanti, no saṁgaṇikāya);
7. on seotud energia loomisega, mitte uimasusega (vīriyārambhāya saṁvattanti, no kosajjāya);
8. on lihtne toetada, mitte raske toetada (subharatāya saṁvattanti, no dubbharatāyā).
Vaid see, mis viib lakkamisele, on õige dhamma
„Õpetaja juhiste suttas“ annab Buddha vinajameistri, Auväärse Upāli palvel talle enne Upāli retriiti minemist juhised, mille abil saab ta määratleda dhamma õigsust. Ta õpetab, et vaid see õige dhamma, mis juhib ühesuunaliselt (olemasolu) tüdimusse, kiretusse, lakkamisse, rahunemisse, ülimatesse teadmistesse, virgumisse ja vaibumisse. Kõik muu ei ole õige dhamma-vinaya ega Õpetaja õpetus.[64]
Buddha dhamma-vinaja on ühe maitsega
Buddha on öelnud, et nagu ookeanil on üks maitse – nimelt, soolane –, nii on ka tema antud dhamma ja vinaja ühe maitsega – vabanemise maitsega.[65] Iseenesest ei tähenda see, et „kõik dhammad on üks“. Oluline on meeles pidada, et kõik, mida tänapäeval nimetatakse budismiks või dharmaks, ei pruugi olla Buddha õpetatud, Buddha autentse õpetusega kooskõlas ega seetõttu viia ka virgumisele. Ka Buddha eluajal esines dhamma vääritimõistmist ja valede õpetustega segunemist, kuid tänu Mõistnu enda sekkumisele ja kohesele juhendusele jõuti hälbinud vaatest taas õigesse vaatesse.[66]
Kuigi virgumisõpetust võib edasi anda pisut erinevalt, jääb sammādhamma tuum alati samaks. Mõnel juhul on võimalik, et arijad annavad virgumise dhamma edasi ka sõna-sõnalt. Näiteks, kuid „Aapana suttas“[67] küsib Buddha Auväärselt Sāriputtalt, kas on võimalik, et Arija järgija, kes täielikult ja ainiti usub (ekantagato abhippasanno) Tathaagatat, kõhkleks või kahtleks (kaṅkheyya vā vicikiccheyya) Tathaagatas või tema õpetuses (tathāgata-sāsana), vastab Sāriputta talle eitavalt. Seejärel selgitab Auväärne Sāriputta, kuidas läbi viie võime (indriya) arendamise muutub Tathaagatasse ja tema õpetusse kahtlemine võimatuks ning Buddha kordab Sāriputta vastust sõna-sõnalt.
Üks põhjustest, miks Buddha rõhutas vaid tema, Tathaagata dhammavinaya järgimise olulisust, on seotud õpetuse endaga, mis ütleb, et virgumiseks vajaliku võimekusega inimeseks sündimine on äärmiselt raskesti saavutatav ja harukordne.[68] Buddha on kinnitanud, et dhamma on tema poolt hästi selgitatud ja kuulutatud (svākkhāto bhagavatā dhammo); siin ja praegu nähtav (sandiṭṭhika), elus paikapidav ja tõele vastav; avastama kutsuv (ehipassika) ja edasiviiv (opaneyyiko), viies kuni arahantiks saamiseni välja. Buddha dhamma on kõikehõlmav tõde, mida iga tark peab ise mõistma (paccattaṁ veditabbo viññūhī).[69] Oleks kahetsusväärne raisata äärmiselt raskesti saavutatav ja harukordne inimeseks sündimise võimalus ära vale dharma õppimisele ja teostamisele.
Õige dhamma kadumise ja säilitamisega seotud suttad
• Āṇisutta SN 20.7
• Bālavagga AN 2.23
• Catubbidha-vinayakathā Vin.A 1.45
• Mahāpadesa[Mahāpadesadesanā]sutta AN 4.180
• Mahāparinibbānasutta DN 16
• Pañcakaṁgasutta SN 36.19
• Paramaṭṭhakasutta KN Snp 4.5
• Paṭhamasaddhammasammosasutta AN 5.154
• Saddhammappatirūpakasutta SN 16.13
• Saṁkhittasutta AN 8.53
• Tatiyaanāgatabhayasutta AN 5.79
Dhamma ja dharma
Buddha dhamma sanskritikeelne vaste dharma on võetud kasutusele mahaajaanide poolt, eraldamaks end Buddha algse sangha paalikeelsetest tekstidest ja seal sisalduvast arahanti tee õpetusest. Mahaajaana sanskritikeelsetest tekstidest on dharma mõiste jõudnud inglise keelde, aga ka paljude teiste maade keeltesse. Eristamaks paalikeelset algõpetust ja hilisemaid tõlkeid ning väljamõeldud ning Buddha suhu pandud õpetusi, pole antud kogumikus dharmat käsitletud dhamma sünonüümina. Dhamma mõiste esindab peamiselt seda, mida õpetas Gootama Buddha ise või talle väga lähedased (virgunud) õpilased. Sanskritikeelne dharma määratleb aga väiksemas mahus algõpetuste tõlkeid ja loendamatul määral erinevate mahaajaana ja vadžrajaana koolkondade virgumata õpetajate õpetusi, mis võivad mõnikord olla ka Buddha autentse õpetusega vastuolus. Kuna dharmatekstid on kirjutatud eri koolkondade virgumata õpetajate poolt erineval ajastul ja erinevates sektides, võivad ka eri koolkondade dharmatekstid omavahel olla vastuolus.
Iseenesest ei tähenda see, et teiste, virgumata õpetajate loodud dharma oleks alati Buddha õpetusega vastuolus. Erinevus Buddha dhamma ja virgumata õpetajate dharmade vahel tuleneb sellest, et Buddha nägi virgunud meeleseisundis dhammat ja andis selle edasi, kuid virgumata õpetajate dharmad rajanevad meeleseisundil ja mõistmise tasandil, mis ei võimalda virgunu tasandilt vahetult tõe ja tee nägemist ning sellekohast taipamist, ega saa seetõttu olla veatult mõistetud ja selgitatud, kindlalt virgumisele viivad, veel vähem Suurima Arija enda poolt antud dhammaga võrdsed. See on sama, kui vaarikat mittesöönud inimene hakkab õpetama teistele vaarika maitset. Alati ei pruugi virgumata õpetajate väljamõeldud dharma olla algupärase dhammaga vastuolus, lihtsalt, selles sisalduvad spekulatsioonid ei suuda anda virgumisõpetust edasi virgunu taipamise tasandilt ning selle panemine Buddha enda suhu muudab teksti valeks – vale ei saa aga olla tõde.
Buddha suhu pandud õpetus toob kasutut teostust ja dukkhat
Buddha hoiatas, et peale tema lõplikku vaibumist ilmuvad bhikkhud, kes panevad tema suhu dharmat ja vinajat, mida ta kunagi õpetanud ei ole ning et see dharma toob tulevikus suurtele inimmassidele (1) kasutut teostust ja (2) õnnetust. Ta õpetas, et need bhikkhud, kes kuulutavad:
• mittevinaja (avinaya) vinajaks ja vinaja mittevinajaks;
• Tathāgata poolt mitteräägitu (abhāsita) Tathāgata poolt räägituks ja Tathāgata räägitu Tathāgata pooltmitteräägituks;
• Tathāgata poolt mittepraktiseeritu (anāciṇṇa) Tathāgata praktikaks ja Tathāgata praktika Tathāgata poolt mittepraktiseerituks;
• Tathāgata poolt (teostuse viisi) mittemääratletu (apaññatta) Tathāgata poolt määratletuks ja Tathāgata määratletu Tathāgata poolt mittemääratletuks
– need bhikkhud toovad vaid suurtele inimmassidele kasutust (bahu-jana-ahitāya) ning toovad suurtele inimmassidele õnnetust (bahu-jana-asukhāya).[70]
Buddha eluajal ei olnud dhamma muutmine lubatud ega mõeldav
Kohe, kui mõni bhikkhu hakkas rääkima dhammast, öeldes näiteks, et ta kuulis seda Buddha enda suust, kuid mis ei ühtinud Buddha andud dhamma või vinajaga, peatasid teda koheselt teised bhikkhud või Buddha, öeldes:[71]
Ära nii, sõber, kõnele! Ära nii, sõber, kõnele! Ära suurepärast Ülimat valesti tõlgenda! Ülimat pole hea laimata! Ülim pole seda rääkinud!
Buddha õpetas bhikkhudele, et kui keegi paneb tema suhu sõnu, mida ta kunagi õpetanud ei ole, peab bhikkhu eeltoodud vormelit kasutades eksliku või vale dhamma levitamise koheselt peatama ning selgitama õiget dhammat Buddha enda sõnadega.[72]
Kuna tolle aja kõrgelt vaimselt arenenud Indias peeti õpetaja algupärase dhamma teadlikku muutmist ja väänamist madalaks ja muudetud dhamma järgimist mitteväärivaks, suri mahaajaana Indias välja. Kogu Buddha õpetuse väljasuremisel Indias oli oma roll ka moslemite vallutustel, mille käigus kõik mungad tapeti ning kloostrid hävitati.
|
Tabel 3. Õige dhamma ja vinaja (sammā dhammāvinaya) |
|
|
Õige dhamma ja vinaja on see, mis: • on Tathaagata enda räägitud ja õpetatud või tema juuresolekul ja vaikival nõusolekul mõne õpilase või arahanti poolt õpetatud • juhib kiretusse, mitte kirge • on mitteseotud kütkega, ei ole koos kütkega • on seotud plekkide, tulvade jm uutesse sündidesse juhtiva oskamatu vähendamisega, mitte oskamatu kasvatamisega • toetab vähenõudlikkust, mitte ahnust • toetab rahulolu, mitte rahulolematust • toetab erakluses viibimist, mitte rahva seas viibimist • toetab energia loomist, mitte uimasust • toetab lihtsat toimetulekut, mitte rasket toimetulekut • juhib ühesuunaliselt, siin ja praegu, juba selles elus olemasolutüdimusse, lakkamisse, rahunemisse, ülimatesse teadmistesse, virgumisse ja vaibumisse |
• Bālavagga AN 2.23 • Mahāpadesasutta[Mahāpadesadesanā] AN 4.180 • Saṁkhittasutta AN 8.53 • Satthusāsanasutta AN 7.83 |
|
Õige dhamma kaob. Õige dhamma kadumise põhjustavad bhikkhud, bhikkhunid, meesjärgijad ja naisjärgijad, kes elavad ilma austuse ja aupaklikkuseta (1) õpetaja (satthā), (2) dhamma, (3) sangha ehk bhikkhude ja bhikkhunite, (4) väljaõppe ehk treeningu (sikkhā) ning (5) keskenduse (samādhi) suhtes. |
• Saddhammappatirūpakasutta SN 16.13 • Āṇisutta SN 20.7 • Mahāpadesasutta[Mahāpadesadesanā] AN 4.180 • Tatiyaanāgatabhayasutta AN 5.79 jt |
|
Buddha suhu õpetuse panemine on Buddha laimamine. |
• Bālavagga AN 2.23 |
|
Buddha dhamma allakäigu ja kadumise põhjustavad bhikkhud, kes (1) ei kuula õiget dhammat hoolikalt, (2) ei jäta õiget dhammat meelde, (3) ei mäleta õiget dhammat, (4) ei uuri hoolikalt meeldejäetud õige dhamma tähendust (5) ega teosta hoolikalt õpitud õiget dhammat. • otsivad tuge teistest teadmistest (ñāṇa) ja erinevatest vaadetest, sh mingi sekti või bhikkhu poolt kõrgemaks vaateks nimetatavast • omavad valesid vaateid • klammerduvad teadmistesse, riitustesse, tõotustesse, pühitsustesse, nähtusse, kuuldusse ja kogetavasse • võtavad omaks valed dhammad • ning loovad juurde uusi spekulatsioone ja uusi õpetusi |
• Paṭhamasaddhamma-sammosasutta AN 5.154 • Paramaṭṭhakasutta KN Snp 4.5 |
|
Õige dhamma ja vinaja rüvetuvad mittearendatud kehaga (st hingamisest mitteteadlikud), mittearendatud kõlblusega (kõrgema kõlbluseta), mittearendatud teadvusega (kõrgema teadvuseta) ja mittearendatud tarkusega (kõrgema tarkuseta) bhikkhud, kes: 1. annavad täispühitsusi; 2. õpetavad teistele nägemise saavutamist; 3. räägivad kõrgemast dhammast või üheksast osast; 4. ei taha kuulata, retsiteerida, õppida ega meelde jätta Tathāgata räägitud suttaid vaid õpivad kauni kõla ja sõnaosavusega filosoofide, kirjanike, poeetide või järgijate räägitud tekste; 5. saades hiljem vanembhikkhudeks, elavad luksuses, on lõdvad, uimased ja lohakad, edukad tagasilanguses ja väldivad erakluses elamise kohustust. |
• Tatiyaanāgatabhayasutta AN 5.79 • Āṇisutta SN 20.7 |
|
Õige dhamma hakkab kaduma siis, kui tekib võltsitud dhamma ehk nn „hilisemad“ või „uued“ suutrad ja virgumata õpetajate filosoofilised dharmatekstid. |
• Saddhammappati-rūpakasutta SN 16.13 • Bhaddālisutta MN 65; |
|
Bhikkhud, kes kuulutavad Buddha poolt mitteõpetatud vinaja, dhamma, praktika ja määratletu Buddha antuks ning Buddha õpetatud vinaja, dhamma, praktika ja määratletu Buddha poolt mitteantuks, juhivad suured inimmassid kasutusse praktikasse ja õnnetusse. |
• Dutiyapamādādivagga AN 1.132–139 |
|
Tõelise dhamma kadumist ei põhjusta maa-, vee-, tule- ega tuuleelement, vaid arutud ehk tühised isikud, kes põhjustavad maailmas tõelise dhamma võltsimist: (1) loovad uusi suutraid ning (2) selgitavad valet dhammat kui Buddha õpetust ja vastupidi. |
• Bālavagga AN 2.23. |
|
Et õige dhamma säiliks, peavad (1) bhikkhud, nunnad ja ilmikjärgijad järgima vaid seda, mida Ülim (bhagavant) ise on õpetanud ning (2) mitte järgima seda, mida Buddha ei ole õpetanud. |
• Mahāpadesasutta[Mahāpadesadesanā] AN 4.180 • Āṇisutta SN 20.7 jpt |
|
Bhikkhud, kes ei järgi Buddha nõuet õppida ja teostada ainult tema antud dhammat (arija teed), ei saavuta läbistavat arija teadmise ega nägemise esiletõusmist. |
• Bhaddālisutta MN 65 |
|
Pole võimalik, et nelja tõde tegelikkusele ehk olemasolule vastavalt (yathā-bhūta) mõistnu ja näinu järgiks peale Buddha teisi õpetajad (laamasid, tulkusid, gurusid jm) või teisiõpetusi (dharmasid, veedasid vms). |
• Indakhīlasutta SN 56.39 |
|
Valet praktikat järgijad majaperemehed ja erakrändurid on ebatõelikud mehed, kes teostavad valet kaheksaosalist teed. Vale teadmised ja vale vabanemise teostanud majaperemehed ja erakrändurid on aga ebatõelikest kõige ebatõelikumad. |
• Dutiyaasappurisasutta SN 45.26 |
|
Inimestega, kel on 10 valet dhammat, so: vale vaade, vale mõte, vale kõne, vale tegu, vale eluviis, vale püüdlus, vale teadlikkus, vale keskendus, vale teadmine ja vale vabanemine, ning kes ei järgi arija teed (st theeravaadas järgitavat arija tee õpetust), ei peaks bhikkhud läbi käima. |
• Sevitabbasutta AN 10.155 • Bhajitabbādisutta AN 10.156–166 |
|
Valed vaated tuleb Buddha antud õige dhamma abil oskuslikult ja vastandumata ümber lükata. |
• Kiṁdiṭṭhikasutta AN 10.93 |
|
õige dhamma säilimisele aitavad kaasa need bhikkhud kes: 1. kuulavad ainult õiget dhammat, 2. jätavad õige dhamma sõna-sõnalt meelde, 3. mäletavad õiget dhammat sõna-sõnalt, 4. uurivad õige dhamma tähendust, 5. teostavad hoolikalt õpitud õiget dhammat dhamma kohaselt. |
• PaṭhamasaddhammasammosasuttaAN 5.154. |
[1] „tasmātihānanda, attadīpā viharatha attasaraṇā anaññasaraṇā, dhammadīpā dhammasaraṇā anaññasaraṇā.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16. Buddha rääkis siinkohal tema antud dhammast ja mitte ühestki teisest dhammast ega dharmast. „Haiguse sutta“ kohaselt tähendab dhammasaarel viibimine kehas keha, tunnetes tunnete, teadvuses teadvuse ja dhammades dhammade vaatlemist, olles innukas, tähelepanelik [ja] teadlik, eemaldanud maailma [suhtes] himu [ja] pahameele; vt Gilānasutta SN 47.9.
[2] Mahaajaana populaarsusest tingituna kasutatakse Euroopas vähem algterminit dhamma ja rohkem selle sanskritikeelsest vastet dharma.
[3] „Cakkavattisutta“ DN 26.
[4] Dakkhiṇāvibhaṁgasutta MN 142, „Asurasutta“ AN 4.91, „Āpāyikasutta“ Iti 48, „Sundarīsutta“ Ud 4.8, „Revatīvimāna-vatthu“ Vv 52 jpt.
[5] PED lk 764-771. Buddhaghosa andis dhammale neljakordse tähenduse, milleks on: (1) guṇe (saddo) – hea käitumine; (2) desanāyaṁ – suttade ja vinaja (dhamma-vinaya) õpetamine; (3) pariyattiyaṁ – üheksaosaline Buddha sõnade (navanga-buddha-sāsana) kogumik, milleks on „suttaṃ geyyaṃ veyyākaraṇaṃ gāthā udānaṃ itivuttakaṃ jātakaṃ abbhuta-dhammaṃ vedallaṃ“ (esineb nii vinajas „Mahāvibhaṁga“, „Pārājikakaṇḍa“, „Paṭhamapārājikasikkhāpada“, „Verañjakaṇḍa“, „Methunadhamma“ Bu Vb Pj 1; kui ka suttantas Alagaddūpamasutta MN 22, „Appassutasutta“ AN 4.6, „Dutiyavalāhakasutta“ AN 4.102, „Mūsikasutta“ AN 4.107, „Ummaggasutta“AN 4.186, Sotānugatasutta AN 4.191, Paṭhamadhammavihārīsutta AN 5.73, Dutiyadhammavihārīsutta AN 5.74, „Dutiyasaddhammasammosasutta“ AN 5.155, „Ānandasutta“ AN 6.51, Dhammaññūsutta AN 7.68, „Catukkapuggalapaññatti“ Pp 2.4, „Nippapañcapañha“ Mil 6.2.1.); ja (4) nissatte (-nijjīvate), kosmiline (mitte-animistlik) seadus(pära). Vt täpsemalt DA I.99, DhA I.22.
[6] „manopubbaṅgamā dhammā,
manoseṭṭhā manomayā;
manasā ce paduṭṭhena…“ – KN, Dhp 1, 2.
[7] Mūlakasutta AN 8.83.
[8] Mūlakasutta AN 8.83. Buddha dhamma põhineb Gootama isiklikul virgumiskogemusel, kus ta nägi ühelt poolt tingitud tekkimise dhammat, esinemise dhammat ja lakkamise dhammat (st sõltuvuslikku tekkimist) kui ka teisalt nende dhammade vaibumist (nibbāna) (vt Ariyapariyesanā-[Pāsarāsi]sutta“ MN 26). Dhammas varjupaiga võtmine ei tähenda varjupaiga võtmist sõltuvuslikus tekkes ega muudes dhammades, vaid neljas tões, mis defineerib: dukkha; selle tekkimise põhjuse, milleks on iha; iha lakkamise võimalikkuse; ja arija tee, mis viib dukkha lakkamisele.
[9] Āṇisutta SN 20.7. Vt täpsemalt ptk „Õige õpetus (sammā-dhamma)“.
[10] Mūlakasutta AN 8.83.
[11] Warder, A. K., Indian Buddhism, New Delhi: Motilal Banarsidass, 2004. Gombrich, Richard, How Buddhism Began, New Delhi: Munshiram Manoharlal, 1997. Wynne Alexander, Did the Buddha exist? – JOCBS, 2019, Vol 16, lk 98–148.
[12] kotane – keel, mida räägiti Kesk-Aasias, tänapäeva Loode-Hiinas, Uiguurias asuvas Tarim Basin’is, kus enne vägivaldset islamiseerimist asusid budistlikud kuningriigid Khotan, Kashgar ja Tumshuq ja kus kõneldi erinevaid Ida-Iraani keeli.
[13] Eesliide abhi tähendab valdusse (üle)võtmist, valdamist; suunas, vastu, kuni, üle, kõrgem, läbi, ümber(ringi) + dhamma.
[14] „… āgatāgamā dhammadharā vinayadharā mātikādharā.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16. Vt ka Frauwallne, Erich. Studies in Abhidharma Literature and the Origins of Buddhist Philosophical Systems. USA: Suny Press, 1996, lk 18 ja 100. Bhikkhu Sujato, How Early Buddhism Differs From Theravada [https://discourse.suttacentral.net/t/how-early-buddhism-differsfrom-theeravda-a-checklist/23019] 25.08.2022.
[15] „kiccho manussapaṭilābho
kicchaṁ macchāna jīvitaṁ
kicchaṁ saddhammasavanaṁ
kiccho buddhānaṁ uppādo.“ – KN, Dhp 182.
[16] abbhācikkhati [abhi + ā + √cikkh + a + ti (< abbhākkhāti)] pr. (+acc) (näitamise või rääkimise kaudu) moonutama; laimama (valet rääkima). Antonüüm: nābbhācikkhati [na + abhi + ā + √cikkh + a + ti]. (DVE, V osa: „Leksikon“)
[17] „dveme, bhikkhave, tathāgataṁ abbhācikkhanti. katame dve? yo ca abhāsitaṁ alapitaṁ tathāgatena bhāsitaṁ lapitaṁ tathāgatenāti dīpeti, yo ca bhāsitaṁ lapitaṁ tathāgatena abhāsitaṁ alapitaṁ tathāgatenāti dīpeti. ime kho, bhikkhave, dve tathāgataṁ abbhācikkhantīti.” – Bālavagga AN 2.23.
[18] Bahuvedanīyasutta MN 59.
[19] Pañcakaṁgasutta SN 36.19.
[20] Tiibeti budismis, eriti gelugi koolkonnas (rajatud 15. sajandi algul Tsongkhapa poolt), on välja arendatud debati (tiibeti keeles རྩོད་པ[rtsod pa] vaidlus, konflikt, võitlus, tüli, vastuväide) praktika, mis keskendub filosoofiliste ja õpetuslike küsimuste üle vaidlemisele, eesmärgiga süvendada arusaamist ja tõestada oma õpetuse (mõistmise) paremust ja/või õigsust.
[21] Mahāpadesasutta [Mahāpadesadesanāsutta] AN 4.180.
[22] satthu-sāsanan = ācariya-vāda ehk õpetaja õpetus, mis koondati kokku kolm kuud peale Buddha vaibumist toimunud esimesel Sanghakogul (saṁgīti), kus 500 arahanti kinnitasid, et tegemist on tõesti Buddha enda antud õige virgumisõpetusega ja mis on täielikult säilinud paalikeelses Tipiṭaka’s.
[23] Varasema jaotuse kohaselt eristati dhammadharā, vinayadharā ja mātikādharā, hiljem nimetati mātikā (loend, register, koond) ümber abhidhamma’ks; vt ka Dutiyapāpaṇikasutta AN 3.20 jt.
[24] Bhaddālisutta MN 65.
[25] Mahāparinibbānasutta DN 16.
[26] Indakhīlasutta SN 56.39.
[27] Saddhammappatirūpakasutta SN 16.13.
[28] Sama õpetab Bhaddālisutta MN 65. Kolm treeningut (ti-sikkhā) on (1) kõrgema kõlbluse treening (adhi-sīla-sikkhā), (2) kõrgema teadvuse treening (adhi-citta-sikkhā) ja (3) kõrgema tarkuse treening (adhi-paññā-sikkhā), vt Sikkhāsutta AN 3.89. Kui theeravaada on säilitanud „Vinajakorvis“ Buddha poolt antud juhiste arvu, siis mahaajaanas on vinaja juhiste arvu suurendatud ning ka uute dharmade kohaselt on virgumine lükatud hoomamatusse kaugusesse.
[29] Põhjus, miks inimesed suuri valesid usuvad, peitub nn „suure vale“ fenomenis. Kui levitada valet või eksitavat informatsiooni piisavalt suurelt ning korrata seda süstemaatiliselt, hakkavad inimesed suurt valet uskuma. Põlvkondade vahetudes hakkavad seda valet edasi rääkivad inimesed ka ise suurt valet uskuma ja tõena võtma. Kuni tõde suudetakse valest eemal hoida või osavalt suure valega ühildada ning üllaste ja headena tunduvate ideedega (nt et meie aitame kõik teised enne kannatustest välja ja alles kõige lõpus virgume ise) kokku põimida, jääb suur vale ellu. Mõnikord hakkab suur vale ka enda elu elama, haakides külge teisigi samal põhimõttel tõe pähe räägitud valesid. Seeläbi omab suur vale pidevalt arengule avatud ja suurenevat tendentsi. Kuna tegemist on aga valega, ei saa see kunagi tõeks ning üllad lubadused elavad põlvest põlve edasi järjest kõlavamate, kuid täitumatute loosungitena. „Suure vale“ fenomeni iseloomustabki käitumine, kus valetatakse suurelt, mõnikord ka kooskõlastatult teiste valeinformatsiooni levitavate gruppidega, peetakse valest kinni ja järgitakse valet, naeruvääristatakse ja alandatakse kritiseerijad või tembeldatakse nad konservatiivseteks, isekateks jms, jäädes truuks põhimõttele, et vale peab mitte ainult kõlama vaid ka välja paistma ning tunduma tõene, tunnistamata seejuures, et tegemist pole faktilise tõega.
[30] Kimilasutta AN 5.201, Kimilasutta AN 6.40, „Kimilasutta AN 7.59, Saddhammappatirūpakasutta SN 16.13.
[31] Paṭhamasaddhammasammosasutta AN 5.154.
[32] „Tatiyaanāgatabhayasutta“ AN 5.79.
[33] dhammasandosā vinayasandoso – sandosa [saṁ koos + dosa viha] dhammaviha ja vinajaviha.
[35] Siia kuuluvad ka kõik tnp tuntud bhikkhud, kelle õpetusi eelistatakse Buddha autentsele õpetusele.
[36] Enamik mahaajaana (zen, vadžrajaana, puhas maa jt) järgijaid eelistavad oma sektipõhiseid tekste ja on enamik Gootama Buddha õpetusi ehk algtekste kõrvale heitnud.
[37] Paramaṭṭhakasutta KN Snp 4.5. Tathaagatat inspireerib õpetama dhammat (dhamma-desanā) bhikkhu, kel on 10 omadust: (1) tal on usk, (2) kes [ise] pöördub, (3) avaldab austust, (4) küsib küsimusi, (5) „annab dhamma kuulamiseks kõrva“ ehk mitte lihtsalt ei kuule dhammat, vaid kuulab tähelepanelikult, (6) kes mäletab dhammat, (7) uurib dhamma tähendust, (8) kes harjutab dhammat dhamma kohaselt, (9) kel on hüvelised sõnad ja (10) kes julgustab oma hüvelisi kaaslaseid brahmalikult käituma; vt Puṇṇiyasutta AN 10.83.
[38] „Dutiyapaṭipadāsutta“ SN 45.24.
[39] „Paṭhamaasappurisasutta“ SN 45.25.
[40] „Dutiyaasappurisasutta“ SN 45.26.
[41] Āṇisutta SN 20.7.
[42] “itipi so bhagavā arahaṁ sammāsambuddho vijjācaraṇasampanno sugato lokavidū anuttaro purisadammasārathi satthā devamanussānaṁ buddho bhagavā ti.“ Samasugust vormelit sisaldavad mitmed suttad, sh Sekhasutta MN 53, „Paṭhamavibhaṁgasutta“ SN 48.9, „Brahmacariyogadhasutta“ SN 55.2; „Nivesakasutta“ AN 3.75; „Akkhaṇasutta“ AN 8.29; „Vitthatasutta“ AN 5.2 jpt.
[43] Mahāparinibbānasutta DN 16, Uposathasutta AN 3.70 jpt. Vt DVE, III osa, ptk „Dhamma meelespidamise arendamine (dhammānussati bhāvanā)“.
[44] „nāhaṁ, bhikkhave, lokena vivadāmi, loko va mayā vivadati.“ – Pupphasutta SN 22.94.
[45] Āṇisutta SN 20.7 jt.
[46] „Dutiyachiggaḷayugasutta“ SN 56.48.
[47] „Visākhāsutta“ AN 8.43, „Bojjhasutta“ AN 8.45 jt.
[48] Catuttha-vagga“ AN 1.339-342; 347; 349.
[49] Micchādiṭṭhikasutta AN 5.118. Jāṇussoṇisutta AN 10.177.
„micchādiṭṭhiparamāni, bhikkhave, mahāsāvajjānī ti.“ – Tatiya vagga AN 1.316–332.
[50] L. Mäll 1989. Ületava mõistmise südasuutra: Sissejuhatavad märkused – Loomingu Raamatukogu 16/17, lk 9. Sutta pealkirja (mis polnud mitte Buddha antud vaid hiljem dhammatekstid kirja pannud bhikkhude poolt lisatud tekstide eristamiseks) on tõlgitud erinevalt: „Tõeratta käimapanemise sutta“, „Dhammaratta käimalükkamise sutta“ jne.
[51] vt DVE, III osa, ptk „Dhamma meelespidamise arendamine (dhammānussati bhāvanā)“
[52] Kiṁdiṭṭhikasutta AN 10.93 jpt.
[53] Mahātaṇhāsaṁkhayasutta MN 38.
[54] Vt: „Õige vaade minatusest“ (10 mittevastatavat küsimust).
[55] „Cintasutta“ SN 56.8.
[56] „Kiṁdiṭṭhikasutta“ AN 10.93.
[57] Anussaritabbasutta AN 10.153.
[58] Sacchikātabbasutta AN 10.154.
[59] Sevitabbasutta AN 10.155.
[60] Bhajitabbādisutta AN 10.156–166.
[61] Mahākammavibhaṁgasutta MN 136.
[62] Mahāparinibbānasutta DN 16.
[63] Saṁkhittasutta AN 8.53.
[64] „ime dhammā na ekantanibbidāya virāgāya nirodhāya upasamāya abhiññāya sambodhāya nibbānāya saṁvattantī’ti.“ – SatthusāsanasuttaAN 7.83.
[65] „Pahārādasutta“ AN 8.19.
[66] Mahātaṇhāsaṁkhayasutta MN 38 jt.
[67] Āpaṇasutta SN 48.50.
[68] Āṇisutta SN 20.7; Pātubhāvasutta AN 6.96.
[69] „svākkhāto bhagavatā dhammo sandiṭṭhiko akāliko ehipassiko opaneyyiko paccattaṁ veditabbo viññūhīti.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16, Uposathasutta AN 3.70 jt. Vt DVE, III osa, ptk „Dhamma meelespidamise arendamine (dhammānussati bhāvanā)“.
[70] „Dutiyapamādādivagga“ AN 1.132–139.
[71] „mā hevaṁ, āvuso ... avaca; mā hevaṁ, āvuso ... avaca; mā bhagavantaṁ abbhācikkhi. na hi sādhu bhagavato abbhakkhānaṁ. na hi bhagavā evaṁ vadeyya.“ – Antarāyika Bu Vb Pc 68, Samaṇuddesaantarāyika Bu Vb Pc 70, Mahākammavibhaṁgasutta MN 136 jpt.
[72] „Nissāraṇīyasutta“ AN 6.13, Dasuttarasutta DN 34 jpt.