Buddha

Buddha [verbijuurest √bujjh, „see, kes on mõistnud“, „mõistnu“, „tark“, see kes on saavutanud teadmised (ñāṇa)^[1]]^[2] on Põhja-Indias elanud Siddhattha Gootama [hääldatakse: siddhatthõ gootõmõ] paalikeelne epiteet, mille täpseks tähenduseks on „Mõistnu“, mida sageli tõlgitakse ka „Virgunuks“ [sõnast bodhi (√budh + i)]. Nelja arija tõe nägemisel saavutas Buddha varem mittekuuldud dhamma silmale (cakkhu), teadmisele (ñāṇa), tarkusele (paññā) ja taipamisele (vijjā) lisaks veel valguse (āloka),^[3] mistõttu nimetatakse Buddhat ka „Valgustunuks“.

Kuigi buddhade ilmnemine maailmas on harv,^[4] on Gootama Buddha kinnitanud, et ülimaid (bhagavant) ehk buddhasid, kes on temaga võrdsed, on ilmunud siia maailma enne teda ja saab ilmuma ka peale tema lõplikku vaibumist.^[5] Buddha polnud ainus omataoline. Erinevatel ajastutel on ilmunud erinevad buddhad, kuid korraga saab ühes maailmasüsteemis (ekissā lokadhātuyā) olla ainult üks õigestimõistnu (sammāsambuddhā).^[6]

Buddhade loetelud

Nii „Vinajakorvi“ (koondab munga kõlblus- ja elukorraldusreegleid) kui „Suttakorvi“ (koondab kõiki Buddha antud õpetusi ehk suttaid) varasemad tekstid nimetavad kõige sagedamini seitset buddhat kelleks on: Vipassī, Sikhī, Vessabhū, Kakusandha, Konāgamana/Koṇāgamana, Kassapa ja Gootama.^[7] Sama seitsmese loendi toovad ära ka hiinakeelne Pāṭimokkha ja Sayambhū Purāna. 

„Suures ülevas suttas“^[8] kirjeldab Buddha nii ennast, kui enne teda elanud kuut buddhat. Järgnevas tabelis on toodud ära koond suttas kirjeldatud seitsme buddha andmetest, sh: (1) nimi, (2) sünniaeg (jāti), (3) hõimu nimi (kula), (4) põlvnemisliin (gotta), (5) isa (pitā) nimi ja positsioon, (6) ema (mātā) nimi ja positsioon, (7) linna või koha nimi kus ta elas ja mõnel juhul ka sel ajal valitsenud kuninga nimi, (8) puu nimetus, mille all ta virgus, (9) kahe olulisema kuulmise teel virgunu (sāvaka) nimi, (10) buddha eest hoolitsenud bhikkhu nimi (upatthāka-bhikkhu) ning (11) kogunemistel osalenud kõik tulvad hävitanud (khīṇ-āsavā) arahantide arv (sāvaka-sannipāta).

-

Hilisema päritoluga „Lühikeste kogus“ (Khuddakanikāya) sisalduv „Buddhade järgnevus (paali)“ (Buddhavaṁsapāḷi) loetleb eeltoodud seitsmele buddhale lisaks 16 buddha nimed: Dīpankara, Kondañña, Maṁgala/Maṅgala, Sumana, Revata, Sobhita, Anomadassī, Paduma, Nārada, Padumuttara, Sumedha, Sujāta, Piyadassī, Atthadassī, Dhammadassī, Siddhattha, Tissa ja Phussa, mis teeb eelnevalt nimetatutega kokku 25 buddha.^[9] „Gootama Buddha kirjeldusele“ (Gotamabuddhavaṁso) järgnev Buddhapakiṇṇakakaṇḍa^[10] nimetab enne buddha Dīpankar’i elanud kolme buddhat, kelleks on: Taṇhaṁkara, Medhaṁkara ja Saraṇaṁkara. Seega sisaldab Tipiṭaka kokku 28 buddha nime.

Järgmine buddha, virgumisolend (bodhisatta) Metteyya (mida sageli seostatakse ekslikult sõnaga mettā ja peetakse seetõttu „armastuse buddhaks“, kuid mis tegelikult tähendab paali keeles sõbralikkust), elab praegu Tusita taevas, kust ta sünnib dhamma võltsimisest põhjustatud õige dhamma kadumise järel inimeste maailma, saab buddhaks ning kingib inimkonnale uuesti õige dhamma.^[11]

28 buddha elulood on esitatud hilisema päritoluga ja India rahvalugudest ning müütidest mõjutatud „Buddhade järgnevuses (paali)“ (Buddhavaṁsapāḷi). Need lood kirjeldavad tüüpilist buddhade virgumisteekonda, mis enamjaolt vastab algtekstides toodud põhimõttele (erandiks on hiljem India rahvajuttudest ja müütidest lisandunud imelised juhtumid).

Üksimõistnu, õigestimõistnu ja kuulmise teel virgunu

Suttades kohtab kahte buddhade liiki, milleks on:

1.     üksimõistnu (pacceka-buddha)^[12] ja

2.     õigestimõistnu (sammā-sam-buddha) ehk täielikult virgunu.^[13] 

Virgunute loetelu kontekstis lisandub kolmandana

3.     kuulmise teel virgunu (sāvaka-bodhi).^[14]

Kõik kolm – üksimõistnu, õigestimõistnu ja kuulmise teel virgunu – on arahantid.^[15]

Üksimõistnu (pacceka-buddha või pacceka-sam-buddha) on arahant, kes saavutab läbi sõltuvusliku tekkimise nägemise ülima ja täiusliku mõistmise iseseisvalt^[16], ilma teistelt dhammat kuulmata. Ta suudab mõista ja näeb olemasolu olemust, kuid eelistab jääda eraklusse.^[17] „Isigili sutta“ kohaselt elasid Rājagaha lähedal ühes Isigili suures koopas koos 500 üksimõistnut.^[18] Kuna suttade ja ka hilisemate tekstide kohaselt on osad üksimõistnud elanud ka kogukonnas, aktsepteerinud järgijaid ja andnud täispühitsusi, siis ei ole päris täpne nimetada pacceka-buddha või pacceka-sam-buddha „eraklikuks buddhaks“ või „vaikivaks buddhaks“. Selline tõlge võib olla seotud mahaajaana tekstidest pärit arvamusega, mille kohaselt pacceka-buddha sureb ilma maailmale dhammat kuulutamata. Theeravaada hilisemate selgituste kohaselt eristab aga üksimõistnut õigestimõistnust võimetus anda sõnadega edasi dhamma kõige sügavaimaid aspekte, kuid üksimõistnu võib õpetada nii dhammat kui ka keskendust.^[19]

Üksimõistnuks saab vaid: (1) inimene, (2) mees, (3) kes olnud koos virgunud inimesega (st Buddha, üksimõistnu või arahantiga), (4) pereelust loobunu, ning (5) kel on piisavalt tugev oskuslik soov (kusala chanda) saavutada virgumine, kuigi teab, et peab kannatama korduvate sündide tõttu ja seda isegi õnnetus vallas. Ühel ja samal ajal võib maailmas elada mitu üksimõistnut.

Õigestimõistnu (sammā-sambuddha [sammā õige + eesliide saṁ „koos“, „tervikuna“, tähistab tegevuse täielikkust + buddha „see, kes on mõistnud“, Mõistnu, mida tavaliselt tõlgitakse Virgunuks (sõnast bodhi), kuid mis tuleneb tegusõna tüvest bujjh „mõistma“]) on arahant, kes saavutab iseenda pingutuse varal mõistmise (sambuddha) ja täieliku virgumise ning vabaneb sansaarast ilma õpetaja abita. Ta saavutab kõikide tulvade, plekkide ja tendentside/harjumuste (vāsanā) lakkamisel neljakordse teadmise teest (magga-ñaṇa) ja viljast (phala-ñaṇa) ning kõiketeadmisteadmised (sabbaññuta-ñāṇa).

Kui Buddha eluajal elas mitmeid õpetajad, nagu nt Pūraṇo Kassapo, Makkhali Gosālo, Nigaṇṭho Nāṭaputto, Sañcayo Belaṭṭhaputto, Pakudho Kaccāyano, Ajito Kesakambalo jt, kes väitsid, et on saavutanud täieliku mõistmise (abhi-sam-budda)^[20], siis Buddha rõhutas, et vaid tema on Õigesti Mõistu (sammā-sam-buddha).

Kuulmise teel virgunu (sāvaka-bodhi) on arahant, kelle virgumine kätkeb neljakordset teadmist teest ning viljast (magga-ñaṇa + phala-ñaṇa), mis on saavutatud Buddha õpetuse teostamise kaudu. Tuntumad sāvakabodhi’d olid vanemmungad Sāriputta, Maha Moggallāna, Ānanda jt.^[21]

Virgumisel ja virgumisel ei ole vahet

Hilisema päritoluga „Sünnilugude (paali)“ kohaselt on üksimõistnul Buddhaga võrdsed üleloomulikud võimed (iddhi), saavutus (samāpatti) ja patisanhidā, kuid üksimõistnu on Buddhast „järgmisel kohal“. Aga „Õigestimõistnu suttas“^[22] selgitab Buddha, et nii Õigestimõistnu (sammā-sam-buddha) kui tarkuses vabanenu (paññā-vimutti) on samade meeleomadustega arahantid.

Bhikkhud! Tathaagatal, Arahantil, Õigestimõistnul [on] vormi… tunde… taju… moodustiste… ja teadvuse [suhtes] olemasolutüdimus, kiretus, lakkamine [ja] mitteklammerdumine – [sestap] nimetatakse [teda] Õigestimõistnuks.
Bhikkhud! Tarkuses vabanenud bhikkhul [on] vormi… tunde… taju… moodustiste… ja teadvuse [suhtes] olemasolutüdimus, kiretus, lakkamine, mitteklammerdumine [ja] vabanemine – [sestap] nimetatakse [teda] tarkuses vabanenuks.

Kui samas suttas küsib Buddha bhikkhudelt, kas nad teadavad, mille poolest Õigestimõistnu ja tarkuses vabanenud bhikkhu erinevad, palusid bhikkhud, et Buddha ise sellele küsimusele vastuse annaks, mispeale Buddha selgitas:

Bhikkhud! Tathaagata, Arahant, Õigestimõistnu
kergitab mitteesilekerkinud tee esile
teeb mitteilmnenud tee ilmnenuks
[teeb] mitteselgitatud tee selgitatud teeks —
[ta on] tee tark, õige tee tark;
seda teed nüüd, bhikkhud, [Tathaagata] praegused kuulajad järgivadki.
See on, bhikkhud, see erinevus, mille poolest erineb Tathaagata, Arahant, Õigestimõistnu ja tarkuses vabanenud bhikkhud.^[23]

Suttas kinnitab Buddha, et tema enda ja tema antud dhammat järginud bhikkhu virgumise vahe on vaid selles, et tema avastas virgudes tee ja bhikkhu järgib seda teed ning virgub, kuid nibbaana ehk vaibumine (nibbāna) on mõlema puhul üks ja sama. Nii kirjeldas Buddha õige vaate kohaselt õige dhamma kaudu õiget vabanemist, mille vastandiks on vale vaade (micchā-diṭṭhi), vale dhamma (micchā-dhamma) ja vale vabanemine (micchā-vimutti; micchādhi-mokkha).

Gootama Buddhale viitamine ja tema epiteedid

Gootama Buddhale viitamine johtub üldjuhul tema elu kolmest järgmisest etapist.

Järgijad pöördusid enamasti Buddha poole tiitliga Ülim (bhagavā), tavainimesed kasutasid sageli tema perekonnanime Gootama või hea Gootama (bho gotama) ning bhikkhud pöördusid Buddha poole kasutades tiitlit Meister või Õpetaja (satthā).^[28] Kõige sagedasemateks Gootama epiteetideks on Mõistnu (buddha) Arahant, Õnnesläinu (sugata), Maailmadetundja (lokavidū), Võitnu (jina)^[29] ja Ületamatu (anuttara).^[30] Kuna Buddha pärines Päikese-nimelisest põlvnemisliinist (ādiccā nāma gottena)^[31], kutsuti teda ka päikese sugulaseks ehk päikesest pärinenuks (ādicca-bandhu).^[32]

„Saamana sutta“^[33] kohaselt on Nõndaläinu (tathāgata), Arahanti (arahata), Õigesti Mõistnu (sammā-sambuddhassa) sünonüümideks: Saamana (samaṇo), Pühamees (brahmin), Teadmiste Meister (vedagū „teadmistes mineja“), Tervendaja (bhisakko „arst“, „ravim“), Mustusetu (nimmala), Määrdumatu (vimala), Teadja (ñāṇī) ning Vabanenu (vimuttī).

Ennast (harvem ka teisi virgunuid) nimetas Buddha enamasti  Tathaagataks (tathāgata), mille enamlevinud tõlkevasted on järgnevad.

 „Maailma suttas“^[34] õpetab Buddha, et on Tathaagata, sest: 

Buddha õpetuse kohaselt näevad vaid vähesed Tathaagatat, samas neid, kes ei näe Tathaagatat, on väga palju.^[36] „Ühe isiku grupis“^[37] toodu kohaselt ilmub Tathaagata nii inimeste kui deevade hüvanguks, heaoluks ja õnneks; tema olemasollu ilmnemine on maailmas haruldane (pātubhāvo dullabho lokasmiṁ) ja imetlusväärne/oivaline (acchariya) ning tema surma kahetsevad paljud. Ta on Tathaagata, kuna on:

Üldjuhul räägib Buddha endast kolmandas isikus. Selle põhjused peituvad nii iidses India traditsioonis, õpetuses kui ka virgunud olendi eripäras. 

Buddha ilmumise tingimused

Selleks, et Buddha saaks ilmuda, peavad esinema teatud tingimused. „Kolme dhamma suttas“^[41] selgitab Buddha, et kui ei ole neid kolme – (1) sünd, (2) vanadus ja (3) surm (jāti, jarā, maraṇa), ei ilmne maailmas Õigestimõistnu, Tathaagata, ega sära seal tema antud dhamma ja vinaja. 

Buddha ilmnemist tähistavad erakordsed nähtused

Tathaagata ilmnemisega maailma ilmnevad (pātubhāvā) ka:

„Rattapööraja suttas“^[47] õpetab Buddha, et rattapööraja kuninga (rañño cakkavattissa) ilmnemisega koos ilmnevad 7 kalliskivi, milleks on: 

1.  rattaaare (cakka-ratana),
2.  elevandiaare (hatthi-ratana),
3. hobuseaare (assa-ratana),
4. vääriskiviaare (maṇi-ratana),
5. naiseaare (itthi-ratana),
6.  majaperemehe aare (gahapati-ratana),
7. nõuandja aare (pariṇāyaka-ratana).^[48]

Arahantist Õigestimõistnuga (arahato sammā-sam-buddhassa) ilmnevad aga teistsugused 7 kalliskivi, milleks on:

1. teadlikkuse virgumisosa (sati-sam-bojjhaṅga),
2. dhamma läbiuurimise virgumisosa (dhamma-vicaya-sam-bojjhaṅga),
3. energia virgumisosa (viriya-sam-bojjhaṅga),
4. rõõmu virgumisosa (pīti-sam-bojjhaṅga),
5. rahu virgumisosa (passaddhi-sam-bojjhaṅga),
6.  keskenduse virgumisosa (samādhi-sam-bojjhaṅga),
7. neutraalsuse virgumisosa (upekkhā sam-bojjhaṅga).

Buddha ilmnemine siin maailmas on harukordne

Buddha on kinnitanud, et selles maailmas on kuus haruldast ilmnemist (channaṁ pātubhāvo dullabho lokasmiṁ), milleks on:

• Tathaagata, Arahanti, Õigestimõistnu ilmnemine,
• Tathaagata, Arahanti, Õigestimõistnu poolt antud dhammat ja vinajat õpetava isiku ilmnemine,
• arijate maal sündimine,
• puudusteta võimetega sündimine,
• mitterumalana (ajaḷatā) ja mitte kurttummana (aneḷamūga) sündimine,
• oskusliku dhamma sooviga (kusale dhamme chando) sündimine.^[49]

Gootama oli tavaline inimene, kellest sai Buddha – Mõistnu

Kui „Doṇa suttas“^[50] braahman Doṇa küsib Buddhalt, kes ta on, vastab Buddha, et ta pole jumal (deva), taevamuusik (gandhabba)^[51] ega vaimolend (yakkha)^[52]. Kuna ta vabastas ennast kõikidest tulvadest (āsavā) ja virgus, siis ei ole ta enam tavaline inimene (manussa), vaid on Buddha – Mõistnu.

Kui väljamõeldud ja Buddha suhu pandud mahaajaana suutrad kirjeldavad Buddhat pigem ebamaisena, siis algõpetuses ehk theeravaada suttades toodud kirjelduste kohaselt (v.a mõned hilisema päritoluga tekstid) nägi Buddha välja nagu iga teine bhikkhu. Ta võis kohandada välimust või dhamma andmise meetodit kuulajaskonnale ja eesmärgile vastavalt, kuid Buddhaga kohtudes ei pruukinud inimene arugi saada, et tegemist on Virgunuga. Näiteks toob „Elemendi analüüsi sutta“^[53] ära loo, kus Buddha, dhamma ja sangha kaitse alla läinud erakrändur Pukkusāti kohtas Buddhat pottsepp Bhaggava majas ega tundnud Buddhat ära. Kui Buddha ja Pukkusāti olid mõnda aega viibinud koos, vaikides ja keskenduses, õpetas Buddha talle dhammat. Õpetamise lõppedes mõistis Pukkusāti, et oli koos Buddhaga ja palus Buddhalt vabandust, et ta polnud varasemalt sobilikul moel austust avaldanud. 

Ka „Loobuva elu viljade sutta“^[54] kirjeldab juhtumit, kus kuningas Ajātasattu läks Buddhaga kohtuma, ent ei tundnud teda ära ja pidi Jīvaka’lt küsima, kes neist bhikkhudest on Buddha. Tõendeid, mis kinnitavad et Buddha nägi välja nagu iga teine bhikkhu, on teisigi. Näiteks „Pealisplekkide suttas“^[55] on toodud ära juhtum, kui Anuruddha, Nandiya ja Kimbila viibisid bambuspargis ja Buddha soovis nendega kohtuda. Pargivaht peatas aga Buddha, hüüdes talle, et ta ei tuleks, kuna kolm askeeti tahavad pargis omakeskis vestelda. Anuruddha kuulis seda ja selgitas pargivahile, et tegemist on Buddhaga ja palus, et pargivaht Õpetaja parki lubaks.

„[Arija] otsingu sutta“^[56] toob ära loo, kus alasti askeet Upaka kohtas Hirvepargi poole liikuvat Buddha. Nähes Buddha rahuküllast olekut päris Upaka, kes on Buddha õpetaja. Kui Buddha vastas seepeale: „Kõikvõitnu, kõikteadja olen, kõikidest dhammadest määrdumatu, kõigest loobunu, iha hävitanu, vabanenu, ise ülimad teadmised [saavutanud] – kellele peaksin [oma õpetajana osutama]?“ raputas Upaka vaid pead ning lausus: „Kui sa just nii ütled, sõber“, ning lahkus, uskumata, et tegemist on Virgunuga.

Eeltoodut arvesse võttes on alust arvata, et ka paalikeelne Tipiṭaka võib sisaldada mõningaid hilisemaid lisandusi ja folkloori. Näiteks, „Suures ülevas suttas“ ja „Imelise-erakordse suttas“^[57] on toodud mitmed kirjeldused Buddha imelistest ja erakordsetest omadustest (dhamma). Hilisema päritoluga „Sünnilugudes (paali)“ (Jātakapāḷi) on see võimete loetelu arv oluliselt suurenenud. Teksti uurimused on leidnud, et „Sünnilood (paali)“, mis sisaldab 547 värsivormis Buddha eelnevatest eludest ja ülivõimetest jutustavat lugu, tulenevad osaliselt India rahvajuttudest ega ole alati seotud suttades tooduga ning ajalooliste faktidega.^[58]

Kui osad mahaajaana ja vadžrajaana uued tekstid kirjeldavad Buddhat väsimatuna, valu mittetundvana või muul moel ebamaisena, siis theeravaada algtekstidest leiab hoopis vastupidiseid kirjeldusi. Näiteks „Sekha sutta“^[59] kirjeldab Kapilavatthu saakjalaste uue nõupidamissaali (santhāgāra) avamist, kus viibis ka Buddha koos sanghaga. Kui Buddha oli saali palutud, pesi ta enne sisenemist oma jalad ja istus seejärel tema jaoks saali ette keskele valmisseatud kohale. Suurema osa ööst õpetas ta saakjalastele dhammat ning julgustas ja innustas neid. Seejärel pöördus Buddha Ānanda poole ja palus, et Ānanda räägiks õppija saavutamise teed (sekha pāṭi-pada), kuna tema selg on valus ja ta sooviks selga venitada (piṭṭhi me āgilāyati; tamahaṁ āyamissāmī). Seejärel voltis Buddha oma rüü neljaks, laotas selle maha ja heitis sealsamas paremale küljele puhkama, võttis sisse lõviasendi, asetas ühe jala teise peale, ning tähelepanelikult ja ärksalt, valmistas meele ette ülestõusmiseks. Sügava, mitteteadliku magamise asemel õpetas Buddha teadvustatud arusaamises (sati-sampajañña) puhkamist, mis on omane nii buddhale, arahantidele ja bhikkhudele kui ka teistele arija tee järgijatele.^[60]

„Devahita sutta“^[61] jutustab loo, kus Buddha palus Auväärsel Upavāṇa’l tuua talle kuuma vett. Upavāna võttis almusnõu ja rüü ning läks braahman Devahita elupaika ja jäi vaikides ühele poole teed seisma. Kui Devahita nägi Upavāṇa’t ja küsis, mida viimane oli kerjama tulnud, vastas Upavāṇa, et kuna Arahanti, Maailma Õnnestulnut vaevavad tuuled (arahaṁ sugato loke, vātehābādhiko muni), oli ta tulnud sooja vett paluma. Braahman Devahita andis kohe oma teenijatele korralduse saata Buddhale sooja vett ja annetas kotitäie melassi ning viis selle ise Buddhale. Upavāṇa pesi Buddhat kuuma veega ja andis talle juua kuuma veega segatud melassi, mille tulemusel Ülima haigus rauges (bhagavato ābādho paṭippassambhi). „Killu sutta“^[62] aga kirjeldab juhtumit, kuidas Buddha jalga vigastas terav kivikild, mille tagajärjel tekkis piinav kehaline dukkha ehk valu (sārīrikā dukkhā), mis oli terav (tibbā), karm (kharā), hirmutav (kaṭukā), soovimatu (asātā) ja mittemeelepärane (amanāpā).

„Kolmas haiguse sutta“^[63] kirjeldab juhtumit, kus Buddha, viibides Rājagaha lähedal bambuse salus, oli raskelt haigestunud ja kannatas. Kui Auväärne Mahācunda tuli Buddhat vaatama, palus Buddha, et Mahācunda väljendaks oma mõistmist seitsmest virgumisosast (bojjhaṁgā). Auväärne Mahācunda vastas Buddhale, et bhagava on õpetanud seitset virgumisosa, milleks on teadlikkuse, dhamma uurimise, energia, rõõmu, rahunemise, keskenduse ja neutraalsuse virgumisosa; arendades ja kasvatades viivad need ülimasse teadmisse, isevirgumisse ja vaibumisse. Ajaks, mil Cunda oli seitsme virgumisosa õpetuse esitlemise lõpetanud, oli Buddha valudest ja haigusest vabanenud. Sarnane põhimõte on toodud „Esimeses haiguse suttas“ Auväärse Mahākassapa ja „Teises haiguse suttas“ Auväärse Mahāmoggallāna kohta. Kui Auväärsed haigestusid, kordas Buddha neile seitsmes virgumisosa dhammat millest inspireerituna said mõlemad peagi haigusest vabaks.^[64]

Eeltoodut arvesse võttes on selge, et kuigi Buddha oli virgunud, väsis, haigestus ja tundis ta valu.^[65] Ta koges samasuguseid kannatusi nagu kõik teisedki, ainsa vahega, et kehalised haigused ja vaevused ning füüsiline valu ei mõjutanud Ülima meelt ega põhjustanud oskamatuid moodustisi. Täpsemalt kajastab Buddha eluga seotud ajaloolisi fakte ptk „Buddha elulugu“.

Buddhaga seotud paikade külastamine

„Suures lõpliku vaibumise suttas“^[66] õpetab Buddha, et usku omav hõimu poeg (saddhassa kula-putta) peaks külastama oma elus nelja järgnevat paika.

1. Lumbini (Lumbinī), mõeldes: „Siin Tathaagata sündis (tathāgato jāto) – see on innustav paik (saṁvejanīya ṭhāna)!“
2. Bodh Gaya (Uruvelā), mõeldes: „Siin sai Tathaagatast Võrreldamatu, Õigesti Virgunu, Ülim Mõistnu” (anuttaraṁ sammāsambodhiṁ abhisambuddho’ti)“ – see on innustav paik!“
3. Isipatana (Sāranata), mõeldes: „Siin pani Tathaagata võrreldamatu dhammaratta pöörlema (dhammacakkaṁ pavattitan’ti) – see on innustav paik!“
4. Kushinagar (Kusinārā), mõeldes: „Siin leidis aset Tathaagata võrreldamatu jäägitu vaibumiselemendiga lõplik vaibumine (anupādisesāya nibbānadhātuyā parinibbuto’ti) – see on innustav paik!“

          

Nii nagu tuhanded Buddha järgijad, kes igal aastal külastavad innustuse ammutamiseks neid nelja püha paika, peaksid seda tegema ka kõik mungad, nunnad ning Buddha dhamma mees- ja naisilmikust järgijad.Kui keegi peaks tšeetijat (cetiyat) vaatama minnes reisi ajal surema, sünnib ta sutta kohaselt uuesti õnnelikus taevases vallas (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ).^[67] 

Kolme keha spekulatsioon

Mõnikord kirjeldasid bhikkhud Buddhat kui „dhammaks-saanut“. Näiteks, „Meekoogi suttas“ vastab üks bhikkhu Auväärse Mahākaccāna poolt loetletud Buddha omadustele alljärgnevalt.^[68]

Kindlalt, sõber (Mahā)Kaccāna, Bhagavat teades teab, nähes näeb, [ta on]: Silmakssaanu, Teadmisekssaanu, Dhammakssaanu, Brahmakssaanu, Tehtu Tulem, Hea Looja, Surematuse Andja, Dhamma Omandanu – Tathaagata.

Algõpetuse ja hilisema mahaajaana vahelise üheks erinevuseks ongi mahaajaana õpetajate väljamõeldud kolme keha/kogu spekulatsioon. Buddha loomus mahaajaanas on süstematiseeritud kolme keha õpetuse kaudu, kus Buddhale on omistatud kolm keha/kogu (sansk: trikāya):

1. dharma keha (sanskr: dharma-kāya), mis kehastab puhta dharma lõpmatust ja valgustuse algprintsiipi;
2. õndsuse keha (sambhoga-kāya), mis kehastab Buddha ülimat olemust ja eksisteerib tema kujuna taevalikul tasandil, mida ka kõrgeltarenenud bodhisattvad tajuvad;
3. loodud keha (nirmāṇa-kāya), mis on aineline keha, milles Buddha ilmnevat tavapärases ajas ning ruumis, näiteks meie maailmas, kus ta sünnib, vananeb, haigestub ja sureb.^[69]

Kolme keha filosoofia pärineb umbes 1. sajandil m.a.j kirjutatud Aṣṭasāhasrikā prajñāpāramitā nimelisest tekstist, mille kohaselt ei ole Buddha ei sündinud ega surnud, on vaid toimunud tema loodud keha ilmnemine. Kuigi termin „dhamma keha“ (dhamma-kāya)^[70] eksisteerib ka algõpetuses, ei ole see seotud mahaajaana poolt väljamõeldud kolme Buddha keha ideega. „Tekke suttas“ väidab Vāseṭṭha, et vaid braahman on jumal Brahmā õigusjärgne poeg, tema suust sündinud, Brahmā järglane, Brahmā loodud ja Brahmā pärija. Selle peale aga vastas Buddha, et need, kelle usk Tahgaagatasse on juurdunud, kindel, püsiv ega ole kõigutatav ainsagi eraku, braahmani, deeva, maara, Brahmā ega ühegi teise poolt maailmas, võib öelda:

Olen Bhagavati tõeline poeg, [tema] suust (=kõnest) sündinud, dhammast sündinud, dhammast loodud ja dhamma pärija. Mis on selle juurpõhjus? [Sest] Tathaagatat nii, Vāseṭṭha, nimetatakse:
            ta on Dhammakogu [tõe/dhamma kehastus] (dhamma-kāya),
            ta on Brahmakogu [looja-jumal Brahmā kehastus] (brahma-kāya),
            ta on Dhammakssaanu (dhamma-bhūta),
            ta on Brahmakssaanu (brahma-bhūta).^[71]

On ilmne, et antud kontekstis kasutas Buddha terminit dhamma-kāya metafoorilises võtmes ning selgitas  dhammat braahmanile arusaadavas terminoloogias ning braahmani poolt esitatud väite ja arusaamise raamistikus.^[72] Iga inimene, kes teostab ühte neljast brahmavihaarast, öeldakse elavat brahmalikus elupaigas.^[73] „Brahmaks saanu“ tähendab antud kontekstis ühelt poolt seda, et Buddha oli jõudnud džhaanas Brahmale omase meeleseisundini, viibis brahmalikus olemasolus (brahma-bhūto), oli rahulolev, tasane ja eraldunud ning nautis õnneküllast brahmalikus olemasolus viibimist (sukhap­paṭi­saṁ­vedī brahmabhūtena attanā viharatī).^[74] Teisalt viitab see Buddha eelmistele eludele Brahmana. „Jaotuste kogumikus“ (Aṅguttaranikāya) asuvas esimeses „Sõbralikkuse suttas“ (Mettāsutta) ja „Niiöeldu“ esimese osa kolmandas grupis (Ekakanipāta, Tatiyavagga) asuvas „Sõbralikkuse suttas“ õpetab Buddha, et pälvimused (puññā) toovad õnne ning selgitab enda näite varal sõbralikkuse arendamise piiritut kasu. Ta kirjeldab, kuidas ühes eelmises elus teostas ta 7 aastat sõbraliku teadvuse arendamist (satta vassāni mettacittaṁ bhāvesiṁ), mille tulemusena ei sündinud ta järgmised 7 ajastut (kappa) enam sellesse maailma. Universumi kokkutõmbumise ajal toimus tema uus sünd Säravate deevade maailmas (loke ābhassarūpago) ja universumi laienemise ajal Brahmā vallas, kus ta oli 7 korda Suur Brahmā ning 36 korda Sakka. Eelneva tekstilõigu (brahmakāya, dhammakāya, dhammabhūta, brahmabhūta) ekslikust tõlgendusest loodud kolme keha spekulatsioon on puudulikust dhamma tundmisest, algteksti ekslikust tõlkest või tõlgendusest väljakasvanud spekulatsiooni või tõlgenduse vili. Ajalooline Gootama Buddha kolme keha õpetust õpetanud ei ole ja algõpetusele see ei vasta.

Hilisema päritoluga ja Buddha suhu pandud mahaajaanas ning vadžrajaanas oluliseks peetav tekst Lotus Sūtra (sanskr: Saddharmapuṇḍarīkasūtra) väidab, et Gootama Buddha virgumine polevatki hiljutine sündmus, vaid toimus loendamatuid ajastuid tagasi. Buddha kui kehastunud taevalik olend vaid käivat kord siin maailmas, kord seal maailmas ja mõnikord isegi samal ajal mitmes eri paigus dhammat õpetamas ning tema vaibumine nirvaanasse olla vaid näiline. Tema maine vorm ei asuvatki üldse maises, vaid ilmneb väljaspool, jumalikus olemasolus. Ka väidab Lotus sūtra, et see, kes juhtub antud suutrat kuulma, see kindlasti virgub. Mahāparinirvāṇa sūtra’s (mis ei vasta täielikult algõpetuste kogus säilinud paalikeelsele Mahāparinibbānasutta’le) portreteeritakse Buddha muutumatut suurust Kuu metafoori abil: nagu Kuu kaob vahel mäe või pilve taha, kaob ka Buddha, kuid nii, nagu Kuu pole pilvede tõttu nähtav, samas mitte kadunud, ei ole ka Buddha nähtav, kuid ei ole ka kadunud.^[75] Sellised hilisemad juurdekirjutised esindavad (1) ebatõeseid eelduseid, (2) õige dhamma (sammādhamma) mitteteadmist ja mittetundmist, (3) mitteteadmisest tingitud õige vaate puudumist ning (4) õige vaate puudumisest tingitud vale (kaheksaosalise) tee järgimist. Buddha selgitused selle kohta, mis on õige dhamma ja mis on vale dhamma, on toodud DVE I osa peatükis "Dhamma".

---

^[1] Vt täpsemalt DVE, I osa, ptk „Ülimate teadmiste saavutamine (abhiññā, ñāṇa)“. Vaata ka Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[2] Buddha, buddha [√budh + ta] „see, kes on mõistnud“, mõistnu, tark. Paalikeelne epiteet, mille täpseks tähenduseks on „mõistnu“, kuid mida sageli tõlgitakse virgunuks (sõnast bodhi). Suure algustähega kirjutatuna viitab Põhja-Indias elanud Siddhattha Gootama’le, muudel juhtudel enne Gootama’t elanud buddhadele ja tulevastele buddhadele. Mõistmise sisuks on džhaanades keskenduse teel saavutatud kaheksa teadmist (ñāṇa), mille kaudu toimub lõplik vabanemine (vimutti) ja vaibumine (nibbāna) – Sāmaññaphalasutta DN 2. (DVE, V osa: „Leksikon“) Vt ka PED lk 1111.

^[3] „idaṁ dukkhaṁ ariyasaccan’ti me, bhikkhave, pubbe ananussutesu dhammesu cakkhuṁ udapādi, ñāṇaṁ udapādi, paññā udapādi, vijjā udapādi, āloko udapādi. – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

^[4] „… kiccho buddhānaṁ uppādo.“ – KN Dhp 182.

^[5] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[6] Mahāgovindasutta DN 19; Sampasādanīyasutta DN 28; Paṭhamavagga AN 1.277 jt.

^[7] Vipassīsutta SN 12.4; Sikhīsutta SN 12.5; Vessabhūsutta SN 12.6; Kakusandhasutta SN 12.7; Koṇāgamanasutta SN 12.8; Kassapasutta SN 12.9; Gootamasutta SN 12.10; Mahāpadānasutta DN 14; Khuddakavatthukkhandhaka Kd 15 (madudest hoidumise vormelis) jt.

^[8] Mahāpadānasutta DN 14, Khuddakavatthukkhandhaka Kd 15, KN Th 1 ja 491.

^[9] Dīpaṁkarabuddhavaṁsa Bv 3 kuni Buddhapakiṇṇakakaṇḍa Bv 28.

^[10] Buddhapakiṇṇakakaṇḍa Bv 28.

^[11] Metteyya ilmumisest inimeste maailma räägib Cakkavattisutta DN 26 (8. Metteyyabuddhuppāda). Dhamma võltsimist käsitleb täpsemalt DVE, I osa, ptk „Õige dhamma (sammā-dhamma)“.

^[12] paccekabuddha [pacceka (paṭi + eka) + buddha] üksimõistnu; arahant, kes on saavutanud täiusliku mõistmise iseseisvalt, ilma teistelt dhammat kuulmata. (DVE, V osa: „Leksikon“) Mõnikord tõlgitakse paccekabuddha ka „isemõistnuks“, kuid kuna kõik buddhad saavutavad mõistmise ise ja iseseisvalt ning on tuntud kui isetuse õpetajad (an-atta-vādi), on siinkohal kasutatud sõnasõnalist tõlget: eka üks, igaüks, üksinda, eraldi, erinev, eraldiseisev, ühele kuuluv + buddha mõistnu = üksimõistnu. Üksimõistnute loetelu toob ära Isigilisutta MN 116.

^[13] Selgitustes esineb buddhade neljane jaotus: (1) sabaññu-buddhā, kes teostab 4, 8 või 16 loendamatu (asankheyya) + 100 000 ajastu (kappa) jooksul kümmet täiust (pāramitā), (2) pacceka-buddhā, kes teostab 2 asankheyya + 100 000  kappa jooksul kümmet täiust, (3) catusacca-buddha, kes on kõik tulvad ületanud arahant ja (4) suta-buddhā; vt täpsemalt SA.i.20; AA.i.65.

^[14] sāvaka [√su + *aka] „kuulaja“: masc. järgija; õpilane. fem. sāvikā. ariyasāvaka [ariya + sāvaka] Arija (st Gootama Buddha) järgija. Mitte kunagi arahant, va sāvakabodhi [sāvaka + bodhi] „kuulnust virgunu“ ehk kuulmise teel virgunu = arahant, kelle virgumine kätkeb Buddha abiga saavutatud neljakordset teadmist teest ning viljast (maggañaṇa + phalañaṇa) – vt Buddha. Antonüüm: pabbajita.

^[15] Arahanti mõistet selgitab DVE, III osa, ptk „Buddha meelespidamise arendamine (buddhānussati bhāvanā)“.

^[16] Dutiyaaputtakasutta SN 3.20; Dakkhiṇāvibhaṁgasutta MN 142; Mahāparinibbānasutta DN 16 jt.

^[17] Sellist eraklikku eluviisi kirjeldab Khaggavisāṇasutta KN Snp 1.3, kuigi otseselt sõna paccekabuddha see ei sisalda.

^[18] Isigilisutta MN 116.

^[19] DhpA 21:1.

^[20] Daharasutta SN 3.1.

^[21] Vt ka ptk „Buddha tuntumad õpilased“.

^[22] Sammāsambuddhasutta SN 22.58.

^[23] “tathāgato, bhikkhave, arahaṁ sammāsambuddho rūpassa … vedanāya … saññāya … saṁkhārānaṁ … viññāṇassa nibbidā virāgā nirodhā anupādā vimutto sammāsambuddhoti vuccati. bhikkhupi, bhikkhave, paññāvimutto rūpassa … vedanāya … saññāya … saṁkhārānaṁ … viññāṇassa nibbidā virāgā nirodhā anupādā vimutto paññāvimuttoti vuccati.”

„tathāgato, bhikkhave, arahaṁ sammāsambuddho anuppannassa maggassa uppādetā, asañjātassa maggassa sañjanetā, anakkhātassa maggassa akkhātā maggaññū, maggavidū, maggakovido.maggānugā ca, bhikkhave,  etarahi sāvakā viharanti pacchā samannāgatā. ayaṁ kho, bhikkhave, viseso, ayaṁ adhippayāso, idaṁ nānākaraṇaṁ tathāgatassa arahato sammāsambuddhassa paññāvimuttena bhikkhunā”ti.” – Sammāsambuddhasutta SN 22.58. Sama toob ära Gopakamoggallānasutta MN 108.

^[24] Kuigi ajaloolisele Buddhale viidatakse sageli kui Siddhattha Gootama’le, siis  „Tipitakas“ sellist nimeühendit ei esine. Eesnime Siddhattha ainsaks allikaks on hilisema päritoluga raamatus „Lood (paali)“ (Apadānapāḷi) toodud ptk Therāpadānapāḷi.

^[25] Mahāpadānasutta DN 14; Bhayabheravasutta MN 4; Madhupiṇḍikasutta MN 18; Pāsarāsisutta MN 26 jt.

^[26] PED lk 1215-1216. Mõiste muni sisu avab Munisutta KN Snp  1.12.

^[27] Upālisutta MN 56, Pāthikasutta DN 24 jpt.

^[28] Vt ka Kaṭṭhahārasutta SN 7.18.

^[29] „jitā me pāpakā dhammā, tasmāhamupaka jino’ti“ – Pāsarāsisutta MN 26. Sama: Bodhirājakumārasutta MN 85; Niyāmokkantikathā Kv 4.8; Vinayapiṭaka, Mahāvagga, Mahākhandhaka Kd 1 jt.

^[30] Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Buddha meelespidamise arendamine (buddhānussati bhāvanā)“.

^[31] Pabbajjāsutta Sn 3.1.

^[32] Khaggavisāṇasutta-niddesa, Cūḷaniddesa 23.

^[33] Samaṇasutta AN 8.85

^[34] Lokasutta KN Iti 112.

^[35] danta [√dam + ta (<dameti)] 1: masc. (inimese või looma) hammas; kihv. Üks viiest teadlikkuse loomise (satipaṭṭhānā) objektist, mille noorbhikkhu saab juba ordineerimise ajal, ning milleks on juuksed, karvad, küüned, hambad ja nahk (vastavalt: kesā lomā nakhā dantā, taco). Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati. 2: (elevandi) võhk. 3: taltsutatud; vaoshoitud; kontrollitud; juhitud; ohjatud; üks paljudest Buddha epiteetidest. sudanta [su + danta] hästi/õigesti taltsutatud/vaoshoitud. dantabhūmi [danta + bhūmi] taltsutatud tasand = nibbaana ehk vaibumine (nibbāna). (DVE, V osa: „Leksikon“)

^[36] Catutthavagga AN 1.338.

^[37] Ekapuggalavagga AN 1.170–187.

^[38] Buddha nimetas olendiks viie klammerdumise kogumiku (vormi, tunde, taju moodustiste ja teadvuse) suhtes soovi (chanda) kire (rāga), rõõmu (nandī) ja iha (taṇhā) ilmnemist; vt Sattasutta SN 23.2. Virgunul pole sõpru, ta on saavutanud ülima neutraalsuse kõikide olendite suhtes ja näeb kõiki olendeid vaid sõltuvusliku tekkimise seisukohast, tegelikkusele vastavalt: kõik olendid on mitteteadmisest tingitud viis (klammerdumise) kogumikku, mis on püsitud, dukkhalikud, minatud ja lakkavad. Peale kahe Buddha peamise jüngri  – Sāriputta ja Moggallāna – surma ei kurvastanud Buddha, vaid selgitas, et kuidas saakski olla nii, et see, mis on sündinud, loodud, tingitud ja mis võib laguneda, ei peaks lagunema? See pole võimalik. Bhikkhu toeks võivad olla hüvelised dhammasõbrad, kuid tema saareks peab saama Buddha dhamma, teised dhammad ja varjupaigad tuleb aga hüljata. Vt Ukkacelasutta SN 47.14.

^[39] St et Õigestimõistnule pole selles ega üheski teises maailmas samaväärset.

^[40] Tänapäeva vadžrajaanas ehk lamaismis on tähelepanu fookus pööratud siiski õpetajale, kelleks on kas laama, dalai-laama, rinpoche, jt.

^[41] Tayodhammasutta AN 10.76.

^[42] sakkāya [sak = sat olemasolev + kāya keha] on viie klammerdumise kogumiku (upādānakkhandhā) sünonüüm; vt täpsemalt Sakkāyapañhāsutta SN 38.15. „pañca kho ime, āvuso visākha, upādānakkhandhā sakkāyo vutto bhagavatā, seyya­thi­daṁ – ­rūpu­pādā­na­k­khandho­, ved­anupādāna­k­khandho­, saññupādānakkhandho, saṅkhā­r­upādāna­k­khandho­, viññā­ṇ­upādāna­k­khandho­.“ – Cūḷavedallasutta MN 44 jt.

^[43] sampajañña [saṁ + pa + jñā] teadvustatud arusaamine, mis näeb maailma läbi selle kolme omaduse, milleks on püsitus (anicca), dukkha ja minatus (anattā).

^[44] Teadvus on säravpuhas (pabhassaramida citta), dukkha (valu, vaev, kannatus) ei ole põhjustatud teadvusest, vaid seda rüvetavatest pealisplekkidest (upakkilesā) nagu ahnus, viha, kadedus, pettekujutlus, mitteteadmine jt. Vadžrajaanas usutakse olevat kõigel – nii elus kui eluta olemasolul – tathaagata üsa (sansk: tathāgata-garbha), budasuse puhas ja kiirgav potentsiaal, mis on meele loomus ja mida enamasti nimetatakse buddhaolemuseks. Tiibeti koolkonnas usutakse, et tänu tathaagata olemusele (tathāgata-garbha) saavad kõik olendid kunagi buddhaks. Vt „Tathāgata-garbha Sūtra“, Taishō, Vol 16, tekst 666, lk 457b25–c03, c23–c27, 458a10–a14, a24–a28, b10–b15, b23–b24, b29–c06, c15–21, p.459a07–a14, a25–b02, „Ratnagotra-vibhāga of Sāramati or Maitreya“, ptk 1, v 28, 45, 47, 49, 155; „Śrīmālādevī-siṁhanāda Sūtra“, Taishō vol 12, tekst 353, ptk 13, lk 222b05–26; Taishō, vol 11, tekst 310, lk 677c07–27.

Paalikeelsed terminid citta, mano ja viññāṇa on sarnase tähendusega, mida abhidhamma õpetus käsitleb sageli sünonüümidena. Suttantas esinevad need erinevate terminitena, vt Assutavāsutta SN 12.61, „Sampasādanīyasutta“ DN 28 jt. citta tähistab üldjuhul teadvuse subjektiivset aspekti, mida Auväärne Sāti pidas ekslikult ühest olemasolust teise siirduvaks teadvuseks, vt Mahātaṇhāsaṁkhayasutta MN 38. Buddha selgituste kohaselt ei ole ühtegi nähtust (ekadhamma), mis tuleks ja läheks sama kiiresti kui citta: „nāhaṁ, bhikkhave, aññaṁ ekadhammampi samanupassāmi yaṁ evaṁ lahuparivattaṁ yathayidaṁ cittaṁ.“ – Ekakanipātapāḷi, „Paṇihitaaccha-vagga“ AN 1.48. mano ehk meel tähistab eelkõige intellektuaalset funktsiooni, mille toimimise aluseks on meeleteadvus (mano-viññāna). viññāṇa on objekti tajuga seotud tajumispõhine teadlikkus ehk tajuspetsiifiline teadvus, nt silmateadvus (cakkhu-viññāna). Kuni tavainimene arvab ekslikult, et citta, mano või viññāṇa on „minu“, „mina“ või „mina ise“ (etaṁ mama, esohamasmi, eso me attā), pole ta võimeline kogema nende suhtes vastumeelsust (nibbindituṁ), kiindumusetust (virajjituṁ) ega neist vabanemist (vimuccituṁ), vt Assutavāsutta SN 12.61.

^[45] Kuus ületamatut: ületamatu nägemine, kuulmine, omandamine, treenimine, teenimine ja meelespidamine. „chayimāni, bhikkhave, anuttariyāni. katamāni cha? dassanānuttariyaṁ, savanānuttariyaṁ, lābhānuttariyaṁ, sikkhānuttariyaṁ, pāricariyānuttariyaṁ, anussatānuttariyaṁ. imāni kho, bhikkhave, cha anuttariyānī” ti.“ – „Anuttariyasutta“ AN 6.8.

^[46] Neli analüüsi on: (1) tähenduse [avardamise] analüüs (attha-paṭisambhidā), (2) dhamma analüüs (dhamma-paṭisambhidā) (so põhjuste, tingimuste ja tingituse analüüs), (3) sisu analüüs (nirutti-paṭisambhidā) ja (4) mõistmise ehk taipamise analüüs (paṭibhāna-paṭisambhidā). Vt „Vibhattisutta“ AN 4.172, „Paṭhamapaṭisambhidāsutta“ AN 7.38, „Mahā-vagga“, „Mātikā“ Ps 1.0 jt.

^[47] „Cakkavattisutta“ SN 46.42.

^[48] Vt täpsemalt DVE, I osa, ptk „Pälvimus (puñña)“.

^[49] Pātubhāvasutta AN 6.96.

^[50] Doṇa[loka]sutta AN 4.36.

^[51] gandhabba – nelja suure kuninga vallas (cātummahārājika) elavad mütoloogilised linnu kehaga pool-jumalad.

^[52] yakkha – inimeste maailmas elav mitteinimene (amanussa), vaimolend.

^[53] Dhātuvibhaṁgasutta MN 140.

^[54] Sāmaññaphalasutta DN 2.

^[55] Upakkilesasutta MN 128.

^[56] Ariyapariyesanāsutta ehk Pāsarāsisutta MN 26.

^[57] Vastavalt Mahāpadānasutta DN 14 ja Acchariyaabbhutasutta MN 123.

^[58] Most Venerable Phra Brahmapundit, Peter Harvey jt, Common Buddhist Text: guidiance and insight from the Buddha, Ayutthaya: Mahachulalongkornrayavidyalaya University Press, lk 145.

^[59] Sekhasutta MN 53.

^[60] „Mahāsaccakasutta“ MN 36, „Pacalāyana[Pacalāyamāna]-­sutta“ AN 7.61. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Keskendumisel tekkivate takistuste ületamine“.

^[61] „Devahitasutta“ SN 7.13.

^[62] „Sakalikasutta“ SN 4.13.

^[63] „Tatiyagilānasutta“ SN 46.16.

^[64] Vastavalt: Paṭhamagilānasutta SN 46.14 ja Dutiyagilānasutta SN 46.15.

^[65] Sama Gilānasutta SN 47.9 jt.

^[66] Mahāparinibbānasutta DN 16; sama „Saṁvejanīyasutta“ AN 4.118 jt.

^[67] Mahāparinibbānasutta DN 16.

^[68] „addhāvuso kaccāna, bhagavā jānaṁ jānāti, passaṁ passati, cakkhubhūto ñāṇabhūto dhammabhūto brahmabhūto, vattā pavattā, atthassa ninnetā, amatassa dātā, dhammassāmī tathāgato.“ – Madhupiṇḍikasutta MN 18.

^[69] Vt „Aṣṭasāhaśrikā Prajñāpāramitā Sūtra“ ptk 31.

^[70] Paali termin kāya tähendab nii „keha“ kui ka „kogu“, näiteks meele omaduste kogumikku. Paalikeelse liitsõna puhul ei saa öelda, kas esimene sõna dhamma on ainsuses või mitmuses. Kui „Tekke suttas“ („Aggaññasutta“) on dhamma omadussõna, viidates, et Buddha on see, kelle kehal on dhamma omadused ehk see, kes kehastab dhammat, siis „Theeride lood“ (Therī-apadāna) toodud tekstis esineb dhamma nimisõnana.

^[71] „assa kho panassa, vāseṭṭha, tathāgate saddhā niviṭṭhā mūlajātā patiṭṭhitā daḷhā asaṁhāriyā samaṇena vā brāhmaṇena vā devena vā mārena vā brahmunā vā kenaci vā lokasmiṁ, tassetaṁ kallaṁ vacanāya: “bhagavatomhi putto oraso mukhato jāto dhammajo dhammanimmito dhammadāyādo’ti. taṁ kissa hetu? tathāgatassa hetaṁ, vāseṭṭha, adhivacanaṁ ‘dhammakāyo’ itipi, ‘brahmakāyo’ itipi, ‘dhammabhūto’ itipi, ‘brahmabhūto’ itipi.“ – „Aggaññasutta“ DN 27.

^[72] Dhammapada 259. salmis on samuti toodud: „…dhamma keha näeb…“ (dhammaṁ kāyena passati), kuid selle kanooniline vaste pole leitav, mistõttu on alust arvata, et tegemist on hiljem lisatud värsiga.

^[73] Vt DVE, III osa, ptk „Neli brahmavihaarat (cattāro brahmavihāra)“.

^[74] Tevijjasutta DN 13, Uposathasutta AN 3.70, „Kandarakasutta“ MN 51; „Ghoṭa­mukha­sutta“ MN 94.

^[75] Vt „Mahā-parinirvāṇa Sūtra“, Taishō Vol 12, tekst 375, lk 657a17–b07, cf. Taishō Vol 12, tekst 374, lk 416a18–c03.