Buddha vastane vägivald

Buddha eluajal soovisid paljud Buddhale halba ning levitasid tahtlikult Buddha, dhamma ja sangha kohta eksitavaid valesid ning ebatõeseid väiteid.^[1] Buddha elulugu sisaldab ka mitmeid juhtumeid, kus teda püüti kahjustada või tappa.

Devadatta

Kui Buddha külastas Kapilavatthu linna ja rääkis saakjalastele (sākiya) dhammat, astus Devadatta koos oma sõprade Ānanda, Bhagu, Kimbila, Bhaddiya, Anuruddha ja habemeajaja Upāli’ga sanghasse. Juba järgneval vassa ajal omandas Devadatta tavainimesele omased üleloomulikud võimed (puthujjānika-iddhi).^[2] Ihates kuulsust ja võimu, võttis ta lapse kuju ja ilmus kuningas Ajātasattu sülle, seejärel taastas ta oma inimese kuju. Kuningale jättis see võimsa mulje ning ta hakkas igal hommikul ja õhtul saatma Devadatta’le 500 vankritäit erinevat toitu. Hiljem läks Devadatta Buddha juurde ja tegi Buddha lähenevat vanadust silmas pidades talle ettepaneku anda sangha juhtimine Devadattale üle, millest Buddha aga keeldus.^[3] Devadatta näitas seepeale üles suurt pahameelt ja tõotas kättemaksu. Buddha ettepanekul anti seepeale sanghale teada, et kõik mida Devadatta teeb, ei tee ta seda Buddha, dhamma ega sangha nimel.

Ajal, mil kuninga poeg Ajātasattu mõrvas Devadatta õhutusel oma isa, kuningas Bimbisāra, valmistus Devadatta ka Buddha mõrvaks.^[4] Hilisemate selgituste kohaselt oli selle põhjuseks Buddha enda varasemates eludes toimepandud kurjad teod.^[5]

Kuningas Bimbisāra mõrvanud poeg Ajātasattu pakkus Devadatta’le Buddha mõrvamiseks kuninga vibulaskjaid. Kui Buddha metsas mööda teed liikudes vibulaskjateni jõudis, olid nood aga Buddha suursugususest ja võimetest (iddhi) nii kohkunud, et tunnistasid oma kavatsuse Buddhale üles. Buddha rääkis neile seepeale suurest kaastundest dhammat, misjärel said neist vooguastunud ja Buddha järgijad.

Kui Devadatta kuulis kuninglike vibulaskjate abil Buddhat tapmise plaani läbikukkumisest, otsustas ta ise Buddha tappa. Ühel päeval, kui Buddha Gijjhakūta mäe nõlvadel jalutas, veeretas Devadatta mäe otsast alla Buddha suunas suure kivirahnu. Kuigi rahn ei tabanud Buddhat, tabasid kaks kivikildu Buddha jalga, mis tekitasid haava ja verejooksu. Buddha kanti kohe Maddakucchi, arst Jīvaka juurde ravile. Kuigi peale seda sündmust soovisid bhikkhud, et Buddha võtaks endale kaitsjad, keeldus Buddha, kinnitades, et kellelgi ei ole Tathāgata elu võimalik võtta.

Seejärel püüdis Devadatta tappa Buddha, saates talle teele vastu raevuka ja palmiviinast joobunud elevandi Nālāgiri (Dhanapāla). Buddha kohtles aga elevanti lahkete sõnade, kaastunde ja hoolivusega, mis rahustasid raevuka elevandi maha. Kuuldus juhtunust tekitas avalikkuses nii suure Devadatta vastase pahameele, et isegi kuningas Ajātasattu oli sunnitud Devadatta toetamisest loobuma.^[6]

Järgmiseks otsustas Devadatta Kokālika, Katamorakatissa, Khandadeviyāputta ja Samuddadatta abil lõhestada sangha (saṁgha-bheda). Nad läksid viiekesi Buddha juurde ja nõudsid, et Buddha kehtestaks viis reeglit, mille kohaselt (1) peaksid bhikkhud kogu oma elu elama metsas, (2) mitte vastu võtma söögikutset, vaid elama ainult kerjamise teel saadud almustest, (3) kandma ainult äravisatud kaltsudest valmistatud rüüsid ega tohiks ilmikutelt vastu võtta ühtegi rüüd; (4) elama ainult puu jalamil, mitte katuse all, ning (5) täielikult loobuma kala ja liha söömisest. Buddha vastas seepeale, et need, kes seda soovivad, võivad neid juhiseid järgida, v.a vihmaperioodil puu all elamine, kuid ei nõustunud muutma neid kohustuslikeks. Devadatta rõõmustas seepeale ja kuulutas, et Buddha on aldis luksusele ning avaldas, et korraldab Gayāsīsa’s järgmise uposatha kohtumise ilma Buddhata. Selleks kaasas ta Vesāli’st 500 äsja pühitsetud bhikkhut. Kogudes Rājagaha linnas almuseid kuulis Auväärne Ānanda Devadatta plaanist ja lausus:^[7]

Lihtne teha heal head, 
heale kurja raske teha,
kurjal kurjust lihtne teha,
kurja arijale raske teha.

Buddha saatis Sāriputta ja (Maha-)Moggallāna 500 kogunenud bhikkhu juurde, et tuua tagasi segadusse aetud noored bhikkhud ja hoida ära Devadatta plaan lõhestada sangha.

Kui Devadatta nägi Sāriputta’t ja Moggallāna’t lähenemas, võttis Devadatta nad Kokālika hoiatusele vaatama rõõmsalt vastu. Devadatta oli sel õhtul väsinud ja soovides puhata, palus Sāriputta’l pöörduda sangha pool. Tol õhtul rääkis Sāriputta läbistamisest (ādesanā) ehk teadvusseisundi nägemisest ja Moggallāna võimetest (iddhi). Nad veensid kõiki noorbhikkhusid Buddha dhamma õigsuses ja kõik 500 bhikkhut lahkusid peale dhamma kuulamist tagasi Vesālisse. Kokālika äratas Devadatta ja andis talle toimunust teada. Kuuldes juhtunut, hakkas Devadatta suust verd immitsema ja ta oli 9 kuud järjest raskelt haige.

Kohtunud taas Buddhaga, pöördusid Sāriputta ja Moggallāna tema poole palvega anda eksitatud bhikkhudele uus pühitsus, mille eest Buddha aga Sāriputta’t hoiatas. Hiljem pöördus Buddha bhikkhude poole ja rääkis mõistuloo elevantidest ja tiigist. Kord asus keset iidset metsa tiik lootostega, mille lähedal elasid elevandid. Vanad elevandid tõmbasid londiga tiigist lootoseid, loputasid need hoolega puhtaks ja said nende söömisest ilu ja tugevuse ega tundnud surma. Noored elevandid, kes vanasid jäljendasid, tõmbasid samuti lootoseid välja, kuid ei loputanud neid hoolimatusest, vaid sõid koos mudaga. Muda söömine ei andnud neile ilu ega jõudu, vaid põhjustas noorte elevantide surma. Selle mõistuloo kaudu õpetas Buddha, et ka Devadatta, kes püüdis oskamatult virgunut jäljendada, sureb samasugust armetut surma.

„Devadatta läbikukkumise suttas“^[8] õpetas Buddha, et Devadatta ebaõnnestumise ja Niraajasse langemise põhjuseks olid kaheksa mitteõiget dhammat (aṭṭhahi asaddhammehi), mis olid ta ületanud (abhibhūta) ja kurnasid tema teadvust (pariyādinna-citta) (=kinnismõtted), ning milleks olid: (1) saamine (lābhena) ja (2) mittesaamine (alābhena), (3) kuulsus (yasena) ja (4) kuulsusetus (ayasena),^[9] (5) austamine (sakkārena) ja (6) mitteaustamine (asakkārena) ning (7) kurjusenälg (pāpicchatā) ja (8) kurjad sõbrad (pāpa-mitta). Buddha manitses suttas bhikkhusid nende oskamatute dhammade tekkimist ületama (abhibhuyya), mis võimaldab elada vabana neist meeleseisunditest. Devadatta pidi aga sangha lõhestumise tekitamise ja Arahanti kahjustamise tõttu sündima terveks ajastuks (kappa) Apaaja valla Niraaja põrgus, kus ta kannatab tänaseni.^[10]

„Suur südamepuu sutta“^[11] kirjeldab seda, kuidas peale Devadatta juhtumit kutsus Buddha bhikkhud kokku ja hoiatas neid teostusega kaasnevate pealiskaudsete ja näiliste kasude eest. Ta selgitas, et dhamma teostamise ja brahmaliku käitumise (brahmacariya) eesmärgiks ei ole saamise, au ega kuulsusega [kaasnev] kasu (lābha-sakkāra-silokā-nisaṁsa), kõlbluse saavutuse kasu (sīla-sampadā-nisaṁsa), keskenduse omandamise kasu (samādhi-sampadā-nisaṁsa) ega teadmiste ja nägemise kasu (ñāṇa-dassanā-nisaṁsa), vaid eesmärgiks on vankumatu teadvuse vabanemine (akuppā ceto-vimutti).

Aṁgulimāla

Vaatamata sellele, mida inimeseks sündinu on eelmises või selles elus teinud, on tal alati võimalik loobuda kurjast ja oskamatust ning asuda virgumise teele ning hakata arendama kõlblust, tarkust ja keskendust. Selle parimaks tõestuseks on „Aṁgulimāla suttas“^[12] toodud lugu. Kosala kuningas Pasenadi eluajal liikus tema valdustes ringi elusolendite vastu halastamatu mõrvar Aṁgulimāla [angulī/anguli sõrm + mālā vanik, pärg], kes hoidis kohalikke hirmu all. Ta tappis inimesi, lõikas neil sõrmed otsast ja kandis äralõigatud sõrmi vanikuna kaelas. Ühel hommikul läks Buddha Sāvatthī linna almuseid koguma. Naastes peatumispaika sõi ta almustoidu ära, seadis oma puhkekoha korda, võttis almusnõu ja rüü ning hakkas liikuma suunas, kus Aṁgulimāla inimesi varitses. Kui ta kohtas lehma- või lambakarjuseid, põlluharijaid ja rändureid, hoiatasid nood Buddhat, et too ei läheks seda teedpidi edasi, kuna metsavahel varitseb ohtlik ja vägivaldne mõrvar Aṁgulimāla. Buddha aga jätkas vaikides kõndimist kuni jõudis sügavale metsa. Kui Aṁgulimāla märkas eemalt Buddhat, võttis ta oma mõõga, kilbi ja vibu ning järgnes talle selja taga, kavatsusega Buddha tappa. Buddha aga kasutas võimeid (iddhi), mis võimaldasid Tal näiliselt tavapäraselt kõndides liikuda edasi olulisemalt kiiremini teda joostes jälitavast Aṁgulimāla’st. Kuna varem oli ta suutnud kinni püüda kõik elevandid, hobused, tõllad ja isegi hirved, oli Aṁgulimāla sellest imelisest võimest üllatunud. Ta peatus ja hüüdis: „Peatu, peatu, erak!“, mille peale Buddha vastas talle:

„Peatunud olen, Aṁgulimāla – nüüd peatu sina!“^[13]

Kui Aṁgulimāla päris Buddhalt, mida ta peatumise all silmas pidas, selgitas Buddha, et ta on peatunud igaveseks, kuna on loobunud vägivallast kõikide elusolendite suhtes, kuid Aṁgulimāla ei ole seda. Selline lihtne vastus vapustas Aṁgulimāla’t nii tugevasti, et ta otsustas edaspidi elada ilma kurja tegemata ja heitis relvad sealsamas kõrval asuvasse kuristikku. Ta kummardas Buddha ees maani, puudutas ta jalgu ja palus, et ta võiks kohe liituda Buddha sanghaga. Vaatamata sellele, et Aṁgulimāla oli tapnud väga palju inimesi, nõustus Buddha ja lausus: „Tule, bhikkhu!“ (tamehi bhikkhū).

Ajaks, mil Buddha jõudis Auväärse Aṁgulimāla’ga Sāvatthī lähedal Jeta metsasalus asuvasse Anāthapiṇḍika templisse, oli kuningat juba teavitatud Aṁgulimāla sealviibimisest. Kuningas läks kohe Buddha juurde, et teda hoiatada. Kuulnud aga, kuidas malaka ja mõõgata Buddha oli rahustanud ja ohjanud mehe, keda kuningas polnud suutnud taltsutada, väljendas kuningas Buddhale austust, nõustus Aṁgulimāla’t kõige bhikkhule vajaminevaga toetama ning lahkus aupaklikult. Erakluses elades harjutas Aṁgulimāla kõlblust ja meelt, kuni virgus ja sai enne surma arahantiks.

Devadatta ja Aṁgulimāla lood on suurepäraseks näiteks Buddha vägivallatust, kaastundlikust ja võrdsest suhtumisest kõikidesse inimestesse, isegi neisse, kes püüdsid Teda tappa.

Sutta teises osas kirjeldatud juhtumi tõttu retsiteeritakse theeravaada maades „Aṁgulimāla suttat“ mõnikord rasedatele ja vastsünnitanud naistele. Nimelt, Aṁgulimāla, olles näinud sünnitava naise kannatusi ja sellega kaasnevat piinasid (kilissanti), läks seda kogemust Buddhaga jagama. Kuulanud Aṁgulimāla ära, saatis Buddha ta sünnitanud naise juurde juhisega, et Aṁgulimāla ütleks naisele järgneva lause:

Õde, alates, minu arija sünnist,
ei ole ma tahtlikult elusolendilt elu võtnud
– selle tõe läbi olgu sa kaitstud, [ja olgu] kaitstud su vastsündinu! ^[14]

Kuulnud Aṁgulimālalt seda sõnumit, tundis naine end lapsega turvaliselt. Nii sai tänu õige Buddha dhamma õppimisele ja teostamisele Aṁgulimāla’st kui hirmu külvajast ja turvalisuse hävitajast hoopis hirmust vabastaja ja turvalisuse looja.

Buddha laimamine ja süüdistamine

Oma eluajal koges Buddha nii kehalisi kui sõnalisi rünnakuid, aga ka laimu ja valesüüdistusi. Näiteks, kuna Buddha õpetust ja elu iseloomustab erakluse vaikuses ja rahus meele arendamine,^[15] oli ta sageli erakliku eluviisi olulisuse rõhutamise tõttu võistlevate õpetajate kriitika all. Tänu virgunud meeleseisundile suhtus ta keha, kõne ja meele tasandil ilmnevatesse rünnakutesse aga kaastundega ning ületas tekkinud ebakõlad vägivallatuse ja dhamma abil. Ta õpetas:

Vihatusega tuleb võita viha,
headusega tuleb võita headusetus,
annetamisega tuleb võita ihnsus,
[ja] tõega vale rääkimine.^[16]

^[1] „Sīhasutta“ AN 8.12.

^[2] Vinayapiṭaka, Khandhaka, „Cūḷavagga“, „Saṁghabhedakakkhandhaka“, 1. „Chasakyapabbajjākathā“, Kd 17.

^[3] Vinayapiṭaka, Khandhaka, „Cūḷavagga“, „Saṁghabhedakakkhandhaka“ Kd 17.

^[4] Vinayapiṭaka, „Saṁghabhedakakkhandhaka“ Kd 17.

^[5]  Ap.ii.300 jj.

^[6] Vinayapiṭaka, „Saṁghabhedakakkhandhaka“ Kd 17.

^[7]        „sukaraṁ sādhunā sādhuṁ,
            sādhuṁ pāpena dukkaraṁ;
            pāpaṁ pāpena sukaraṁ,
            pāpamariyehi dukkaran’ ti.“ – Vinayapiṭaka, Saṁghabhedakakkhandhaka Kd 17 (6. Pañcavatthuyācanakathā).

^[8] „Devadattavipattisutta“ AN 8.7.

^[9] Neli esimest jaotust esineb ka kaheksas maises eksimuses mis on toodud „Paṭhamalokadhammasutta“’s“ AN 8.6. Kaheksa maise dhamma kohta vt DVE, I osa, ptk „[Naudingutest ja maisest] loobunud mõtlemine (nekkhamma-sankappa)“. Millegi andmine või vastuvõtmine omakasu eesmärgil (lābhena) on bhikkhu eluviisi kõlbelise puhtuse (ājīva-pārisuddhi-sīla) vastand, vt täpsemalt DVE, II osa, ptk „Bhikkhu vabanemisjuhised (bhikkhu pāṭimokkha)“.

^[10] Vt „Devadattasutta“ KN Iti 89, „Abhayarājakumārasutta“ MN 58; Vinayapiṭaka, „Saṁghabhedakakkhandhaka“ Kd 17.

^[11] „Mahāsāropamasutta“ MN 29.

^[12] „Aṁgulimālasutta“ MN 86.

^[13] „tiṭṭha, tiṭṭha, samaṇā! ṭhito ahaṁ, aṁgulimāla, tvañca tiṭṭhā.“ – „Aṁgulimālasutta“ MN 86.

^[14] „yatohaṁ, bhagini, ariyāya jātiyā jāto, nābhijānāmi sañcicca pāṇaṁ jīvitā voropetā, tena saccena sotthi te hotu, sotthi gabbhassā ti.“ – „Aṁgulimālasutta“ MN 86.

^[15] Kaṭṭhahārasutta SN 7.18. Vt täpsemalt DVE, I osa, ptk „Buddha eluviis“.

^[16]      „akkodhena jine kodhaṁ
            asādhuṁ sādhunā jine
            jine kadariyaṁ dānena
            saccena alikavādinaṁ.“ – KN, Dhp 223. 
Annetamise (dāna) all on Buddha õpetuses reeglina silmas peetud bhikkhudele ja sanghale annetamist.