Buddha parinibbaana
Küpsend ikka olen jõudnud,
vähe on mu elust jäänud,
hülgand selle, lahkun ma,
varjupaik on valmis saand.Valvsuses ja teadvelolus,
bhikkhud, head ja kõlblad olge,
keskendunult, rahunenult,
hästi meeli valvake.Dhammas-vinajas kes viibib,
ärksalt valvsa meelega,
see saab uuest sünnist vabaks,
jõuab dukkhast rahusse.[1]
Sepp Cunda almustoidu annetus
Buddha saavutas 35 eluaastal täieliku virgumise. Peale virgumist hakkas Buddha Gangese orus (põhiliselt tänapäeva Bihari osariigi aladel) ringi rändama ja isiklikul kogemusel põhinevat õiget virgumisteed õpetama. [2] Kokku õpetas ta dhammat 45 aastat.
Buddha viimseid elupäevi kirjeldav „Suur lõpliku vaibumise sutta“[3] toob ära Buddha viimase rännaku. Peale Bhoganagara’s viibimist suundus Buddha 80 aastasena koos sanghaga Pāvā’sse, kus ta peatus sepp Cunda’le kuuluvas mangosalus. Olles Buddhaga kohtunud ja dhammat kuulanud, palus sepp Buddhal ja sanghal võtta järgmisel päeval vastu tema söögiannetus, millega Buddha vaikides nõustus. Kogu öö küpsetas Cunda erinevaid karrisid ja sealiha ning hommiku saabudes palus ta Buddha koos sanghaga enda koju sööma. Buddha võttis rüü ja almusnõu, läks Cunda koju ja istus tema jaoks ettevalmistatud kohale. Seejärel pöördus Buddha sepa poole palvega annetada valmistatud sealiha ainult temale ja kogu ülejäänud sanghale pakkuda teisi toite, järelejäänud sealiha aga matta sügavasse auku.
Siinkohal on oluline teada, et kuna uued mahaajaana suutrad on loonud Buddhast taimetoitlase, mis ei lähe aga kokku suttades toodud surma põhjusega, milleks oli sealiha (sūkara-maddava), on Buddha surma kirjeldavate algtekstide sanskritikeelsetes tõlgetes asendatud sealiha bambuse võrsete või trambitud (maddava) alal kasvanud seentega või trühvlitega.[4]
Kui Cunda oli Buddha juhtnöörid täitnud ja Buddha söömise lõpetanud, istus sepp Buddha kõrvale maha. Buddha õpetas, julgustas ja innustas Cunda’t, tõusis seejärel ja lahkus. Cunda annetatud toidu söömise järel algas Buddhal verine kõhulahtisus ja Teda tabasid surmavad valud.[5] Säilitades teadvustatud arusaamise (sati sampajāna) ja muretu meele, avaldas Buddha soovi jätkata Kusinārā poole liikumist.
Teel olles tegi ta Kakutthā jõe ääres peatuse, et end pesta, misjärel heitis ta mangosalus puhkamiseks pikali. Buddha teadis, et teised hakkavad sepp Cunda’t Buddha haigestumises süüdistama. Sestap palus ta jõe ääres puhates Ānanda’t, et too läheks sepa juurde ja ütleks talle, et kurvastamise asemel peaks sepp olema hoopis õnnelik. Ta õpetas, et on kaks söögiannetust, millel on sama tulemus ja sama vili (sama-sama-phalā sama-vipākā): (1) Tathaagatale annetatud esimene almustoit ja (2) Tathaagatale annetatud viimane almustoit, misjärel saavutab Tathaagata jäägita vaibumiselemendi ning lõpliku vaibumise (anupādisesāya nibbānadhātuyā parinibbāyati). Lisaks palus ta sepale selgitada, et need kaks – esimene ja viimane Tathaagatale annetatud toit – toovad tulevikus (saṁvaṭṭati) (1) pika eluea (āyu), (2) hea väljanägemise (vaṇṇa), (3) õnne (sukha), (4) hiilgus (yasa), (5) taeva [st uue sünni deevade vallas või taevaliku elu inimeste keskel] (sagga) ning (6) ülemvõimu (ādhi-pateyya).[6] See, et haige, kurnatud ning surmale lähenemas Buddha saatis Ānanda Cunda’t lohutama, näitab taas Buddha lõputut kaastunnet ning teiste heaolust hoolimist.
Andnud Ānanda’le Cunda lohutamiseks ja toetamiseks vajalikud juhtnöörid, tõusis Buddha üles ja avaldas soovi minna eemalasuva Kuldse jõe (hiraññavatiyā nadiyā) kaldal Kusinārā lähedal Upavattana’s, Malla piirkonnas asuvasse Saalapuude salusse või metsa (sāla-vana). Jõudnud kohale, ütles Buddha, et on väsinud ja soovib pikali visata ning palus, et Ānanda teeks talle kahe saalapuu vahele aseme nii, et tema pea jääks põhja. Seejärel heitis Buddha lõvi asendis pikali – paremal küljel, asetades ühe jala teise peale –, säilitades kirka, teadvustatud arusaamise (sati-sampajañña).
Subhadda küsimus ja tema pühitsemine
„Suur lõpliku vaibumise sutta“[7] toob ära ka Buddha ja erakrändur Subhadda kohtumise. Kui Subhadda oli kuulnud, et Buddha on vaibumas, läks ta Ānanda juurde ja palus, et Ānanda võimaldaks tal Buddhaga kohtuda. Kuigi Ānanda sellest keeldus, soovides Buddhat mitte tüüdata (viheṭhaka), andis Buddha kohtumiseks loa, selgitades, et Subhadda ei soovi mitte tüüdata, vaid otsib mõistmist. Olles Buddhaga kohtunud ja viisakusavaldusi vahetanud, päris Subhadda, kas tolle aja kuulsaimatel õpetajatel, kelleks olid Pūraṇa Kassapa, Makkhali Gosāla, Nigaṇṭha Nāṭaputta, Sañjaya Belaṭṭhiputta, Pakudha Kaccāyana ja Ajita Kesakambala, on ülimad teadmised (abhiñña) või mitte. „Aitab, Subhadda, las see olla!“ (alaṁ, subhadda, tiṭṭhatetaṁ) vastas Buddha seepeale ja hakkas Subhadda’t õpetama.
Samas suttas kinnitab Buddha, et ta lahkus 29 aastaselt kodust, on olnud 50 aastat koduhüljanu (pabbajita) ja on avastanud õige dhamma. Ta selgitas, et üheski õpetuses, mis ei sisalda õiget dhammat, vinajat ja arija kaheksaosalist teed, ei leidu ühtegi tõelist erakrändurit (samaṇa), mistõttu vaid siin, Tathaagata loodud sanghas on tõelised erakrändurid, kõik muud õpetavad sektid on erakränduritest tühjad (suññā parappavādā samaṇebhi aññehi).[8] Seni, kuni bhikkhud teostavad Buddha antud dhammat ja vinajat õigesti ja hästi, ei ole maailm erakränduritest tühi. Kui bhikkhud aga hakkavad teiste õpetajate (tnp laama, rinpoche, tuku, geshe, khenpo/khenchen, roshi, sensei, lopon, karmapa, dalai-laama, sayadaw, ajahn jt) õpetusi järgima, siis tema antud dhamma-vinaya kaob.
Kuulnud Buddha õpetust, palus Subhadda saada Buddha järgijaks ning palus temalt bhikkhuks pühitsemist. Buddha selgitas seepeale, et kui varasemalt mõnda sekti kuulunud isik soovib saada täispühitsust (upasampada), peab ta neli kuud dhammat ja vinajat treenima, kuid Subhadda puhul teeks ta erandi. Subhadda vastas seepeale, et kui vaja, treenib ta mitte neli kuud, vaid neli aastat. Buddha palus seepeale Ānanda’l anda Subhadda’le pühitsus ning sealsamas Buddha juuresolekul sai Subhadda’st sangha liige. Subhadda oli viimane Buddha nähtud järgija (sakkhi-sāvaka), kes harjutas peale Buddha parinibbaanat erakluses keskendust, saavutas kõrgemad teadmised, virgus ning sai arahantiks.
Peale Subhadda pühitsemist pöördus Ülim Auväärse Ānanda poole ja lausus:
Võib olla, Ānanda, võib mõni teist mõelda: “Õpetaja sõnad on lõppenud, õpetajat ei ole enam.” Ānanda, seda ei peaks nõnda nägema. Ānanda, kõik see dhamma ja vinaja, mida olen õpetanud ja selgitanud, jäägu see minu lahkumise järel õpetajaks.[9]
Buddha viimased juhised
Järgmiseks pöördub Buddha „Suures lõpliku vaibumise suttas“[10] Ānanda poole ja annab talle viimase juhise, mis puudutas bhikkhude edaspidist omavahelist suhtlemist. Juhise kohaselt ei peaks bhikkhud enam omavahel vastastikku kasutama sõna „sõber“ (āvuso), nagu see oli seni tavaks olnud, vaid vanem bhikkhu peaks noorema poole pöördudes kasutama tema nime (nāma), põlvnemisliini nime (gotta) või sõna „sõber“ (āvuso) ning noorem bhikkhu vanema bhikkhu poole pöördudes tiitlit bhante („Auväärne“) või āyasma („vanem“, „Auväärse“ sünonüüm). Ka lubas Buddha peale oma surma sanghal endal väiksemaid ja vähemolulisi treeningreegleid tühistada (saṁgho mama-c-cayena khuddānu-khuddakāni sikkhā-padāni samūhanatu). Kuna aga Ānanda ei küsinud Buddhalt, millised reeglid täpselt Buddha silmas pidas, otsustasid 3 kuud peale Buddha surma toimunud I Sanghakogule kogunenud 500 arahanti säilitada Buddha antud dhamma ja vinaja muutmata kujul.
Channa karistus
„Suur lõpliku vaibumise sutta“[11] mainib ära ka Buddha poolt Channa’le teiste munkadega üleoleva käitumise ning Sāriputta Thera ja Moggallāna Thera arvustamise eest määratud „brahma kepi“ ehk karistuse (brahma-daṇḍa), mille kohaselt võis Channa mida iganes rääkida, kuid bhikkhud ei tohtinud teda nõustada (ovaditabba) ega juhendada (anusāsitabba). Peale Channa virgumist brahmadaṇḍa eemaldati.
Buddha viimased sõnad
Enne vaibumist küsis Buddha „Suures lõpliku vaibumise suttas“[12]sanghalt kolm korda, kas mõnel bhikkhul on Buddha, dhamma, sangha, tee (magga) või harjutamise sammude/astmete (paṭipadā) ehk teostusega seoses kahtlusi või ebaselgust, et soovijad saaksid viimast korda õpetust paluda, kuid kogu sangha püsis tänulikus vaikuses. Kui Buddha oli kinnitanud, et kõik sangha liikmed, nagu ka 500 viimati pühitsetud bhikkhut, on saanud vooguastujaks (sotāpanna),[13] pöördus ta sangha poole ja lausus viimased sõnad:
Nüüd, bhikkhud, ma kinnitan teile: kõik moodustised [on] lagunemise dhammad (laguneva olemusega), püüelge hoolikalt![14]
Buddha on suurima kaastunde kehastaja, mida kinnitavad ka Tema viimased sõnad. Olles mõistnud dhammade ehk kõikide olemasolevate asjade ja nähtuste tõelist olemust, juhtis ta viimast korda sangha tähelepanu faktile, et ka Tathaagata keha on moodustiste kogumik ning kõik, mis on moodustunud, laguneb kord laiali. Lausunud viimased sõnad oma järgijatele, sisenes Buddha järjest esimesest kuni kaheksandasse džhaanasse ning seejärel tajude ja tunnete lakkamisse (saññā-vedayita-nirodhaṁ), sealt järgemööda tagasi esimesse džhaanasse ning siis uuesti teise, teisest kolmandasse ja kolmandast neljandasse džhaanasse. Hetkel, mis Buddha jõudis neljandasse džhaanasse, saavutas ta lõpliku vaibumise (parinibbāna).
Buddha vaibumine
Saalapuud, mille vahele Buddha pikali heitis, olid üleni õites, mis polnud aga sellele aastaajale sugugi omane. Buddha kehale langes saalapuudelt valgeid õisi ja taevast korallpuu (mandārava, ladina keeles Erythrina fulgens) lilli, tuules hõljus sandlipuu hõrku lõhna ning oli kuulda taevalikku muusikat ja laulmist. Sel ajal pöördus Buddha Ānanda poole ja selgitas, et lilled, muusika jm ei ole Tathaagatasse hindava, lugupidava, südamliku (mānenti), austava (pūjeti) käitumise ja kõrgeima austusavalduse (paramāya pūjāya) näitajad, vaid see, kui bhikkhud, nunnad ja ilmikjärgijad harjutavad Tathaagata õpetatud dhammat, viibivad meisterlikult harjutatud dhammas ja käituvad ainult dhamma kohaselt – see on Buddhale väärilise austuse õige avaldamise viis.
Buddhaga seotud nelja paiga külastamine
Enne surma õpetas Buddha, et tema järgijad peaksid vaimse innustuse saamiseks külastama nelja järgnevat paika: (1) Lumbini (Lumbinī), kus ta sündis, (2) Bodh Gaya (Uruvelā), kus temast sai Õigesti Virgunu, Ülim Mõistnu, (3) Isipatana (Sāranata), kus ta pani seiskunud dhammaratta pöörlema ja (4) Kushinagar (Kusinārā), kus toimus Tathaagata võrreldamatu jäägitu vaibumiselemendiga lõplik vaibumine.[15]
Matusetalitus ja reliktide säilitamine
Rääkides matusetalitusest, küsis Ānanda, et kuidas jätkata, kui tegemist on naistega (kathaṁ mayaṁ, bhante, mātugāme paṭipajjāmā), mille peale vastas Buddha, et „ilma nägemata“ (adassanaṁ, ānandā ti), aga kui juba nähtud, siis „ilma rääkimata“ (anālāpo), ning kui rääkimist ei saa vältida, siis tuleb seda teha igakülgses teadlikkuses (sati upaṭṭhāpetabbā).
Buddha ei pidanud enda keha kummardamist oluliseks
Kui Ānanda küsib „Suures lõpliku vaibumise suttas“[16] Buddhalt, mida peaks tegema Tathaagata kehaga (sarīre), vastab Buddha, et bhikkhud ei tohi end siduda laibale austuse avaldamisega. Ta selgitab, et, targad khattiad (khattiya-paṇḍitāpi), targad braahmanid (brāhmaṇa-paṇḍitāpi) ja targad majaomanikud (gaha-pati-paṇḍitāpi) korraldavad Tathaagata ainelisele kehale sobiva austusavalduse (sarīra-pūja) ning hoolitsevad keha eest, kuid bhikkhud peavad koheselt jätkama püüdlemist ja harjutamist peamise eesmärgi nimel – saada arahantiks.
Enda surnukehaga palus Buddha ümber käia sarnaselt rattapööraja kuninga (rañño cakkavattissa) omaga, mis tähendab, et esmalt tuleb surnukeha mähkida mittekantud ehk uude kangasse, seejärel puuvillasesse kangasse ja siis jälle mittekantud kangasse ning nii 500 korda. Järgmiseks tuleb keha asetada õliga täidetud rauast kasti ja kast kaanega sulgeda. Siis tuleb ehitada erinevatest lõhnavatest ainetest tuleriit ja keha põletada. Seejärel tuleb Buddha tuha säilitamiseks ehitada nelja tee ristumiskohale thuupa (thūpa), et neil, kel on südames usk, oleks koht, kuhu tulla et: (1) vanikuid (māla), (2) lõhnu (gandha) ja (3) pulbreid (cuṇṇaka) tuua, kus (4) kummardades austust avaldada (āropessanti) ning (5) pikaks heaoluks ja õnneks (dīgharattaṁ hitāya sukhāya) innustust saada.
„Suures lõpliku vaibumise suttas“[17] ja „Thuupa väärilise suttas“,[18] õpetab Buddha, et neli thuupa väärilist (thūpārahā) on: (1) Tathaagata, Arahant, Õigestimõistnu (tathāgato arahaṁ sammāsambuddho), (2) Üksimõistnu (pacceka-sam-buddha), (3) Tathaagata õpilane ehk järgija (tathāgata-sāvaka) ja (4) kuningas rattakeeraja (rājā cakkavattī).
Võttes arvesse suttades, käsiraamatutes ja ajalooürikutes toodut, on võimalik peale Buddha surma 10 thuupast, kuhu säilmed maeti, tuvastada 6 thuupat, kus suure tõenäosusega asuvad tänini Buddha säilmed:
- Rājagaha thuupa, püstitanud kuningas Ajāsattu
Asukoht: Rajgir, Nalanda maakond, Bihar, India (Foto 1:) - Vesālī thuupa, püstitanud Vesālī Licchavīs
Asukoht: Vaishali maakond, Bihar, India (Foto 2:) - Kapilavatthu thuupa, püstitajateks saakjad (sakya)
Asukoht: Tilaurakot, Kapilavastu maakond, Nepaal (Foto 3:) - Rāmagāma thuupa, püstitajateks Rāmagāma kolijad (koliya)
Asukoht: Nawalparasi maakond, Nepaal (Foto 4:) - Pāvā thuupa, püstitajaks Pāvā Malla prints[19]
Asukoht: Deoria maakond, Uttar Pradesh, India (Foto 5:) - Kusinārā thuupa, püstitajaks Kusinārā Malla prints
Asukoht: Deoria maakond, Kasia, Uttar Pradesh, India (Foto 6:)
„Suures lõpliku vaibumise suttas“[20] jätkab Buddha õpetamist, selgitades, et paljud inimesed saavad tulevikus nendest thuupadest innustust, mõeldes: „See on Ülima, Arahanti, Õigestimõistnu thuupa“ või „See on üksimõistnu thuupa“ või „See on Tathaagata õpilase ehk järgija thuupa“ või „See on kuningas-rattakeeraja thuupa“. Saadud innustus juhib peale keha surma uue sünni õnnelikku taevasesse maailma (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ).
Arahantide taipamus moodustunud olemasolust
Need Buddha järgijad, kes polnud veel kirest vabad, kurvastasid ja nutsid Buddha surma üle, kuid kiretuse saavutanud arahantid viibisid teadvustatud arusaamises (satī sampajānā) ja mõtlesid:
Moodustised [on] püsitud, kuidas teisiti [olekski] võimalik?[21]
Sel hetkel pöördus Anuruddha kurvastavate bhikkhude poole ja ütles, et aitab kurvastamisest/leinamisest (socittha) ja halamisest (parideva). Ta tuletades bhikkhudele meelde Buddha õpetust, mille kohaselt kõik, mis tekib, see ka lakkab. Seetõttu tuleb end lahutada kõikidest moodustistest, mida kalliks peame, sest kuidas olekski võimalik, et see, mis on olemasollu sündinud ja moodustunud, ei lakkaks? Deevad vaid kaeblevad, kuid bhikkhud arendavad välja moodustiste suhtes õige dhamma ja vabanevad moodustistega seotud kirest. Seejärel veetsid Ānanda ja Anuruddha kogu öö dhammast rääkides. Järgmisel hommikul läks Ānanda Kusinārā’sse mallade (mallā) juurde ja teatas Buddha lõplikust vaibumisest.
Mallade lein ja matusetalitus
Kurvastavad ja leinavad mallad kogusid Kusinārā’st vanikuid, lõhnu ja muusikariistu ning läksid Upavattana’s asuvasse saalapuude sallu, kus asus Buddha surnukeha. Nad püstitasid 500 varikatust ja paviljoni ning veetsid seal 7 päeva, avaldades Buddha surnukehale vanikute, lõhnade ja muusikaga austust. Seejärel viidi Buddha surnukeha taevaliku tantsu, laulu, muusika ja vanikutega ning viirukeid põletades linna põhjapoolsele alale. Sisenedes põhjapoolsest väravast, kanti Buddha surnukeha linna keskpunkti, väljuti ida väravast ja viidi mallade Makuṭabandhana nimelisse tšeetijasse (pühamu, kus hoitakse säilmeid).
Kui Buddha keha linnast läbi viidi, oli kogu linn, isegi räpased prügihunnikud, kaetud korallpuu õitega. Saanud Anuruddha’lt juhised Buddha kehaga ümberkäimise kohta, saatsid mallad oma mehed linnast uut puuvillast riiet koguma. Mallad katsid Buddha keha 500 korda puuvillakangaga, asetasid keha õliga täidetud rauast kasti ja sulgesid kaane. Järgmisel päeval ehitasid nad erinevatest lõhnavatest ainetest tuleriida ning asetasid Buddha keha tuleriidale.
Kui neli malla juhti olid pesnud oma pead ja riietunud uutesse valgetesse puuvillast rüüdesse, oli aeg süüdata tuleriit, kuid ükski neist ei söandanud seda teha. Samal ajal kuulis koos 500 sangha liikmega Pāvā’st Kusinārā’sse teel olnud Auväärne Mahākassapa Buddha surmast ja otsustas minna otseteed Makuṭabandhana tšeetijasse. Kohale jõudes korrastas Auväärne Mahākassapa oma rüü, asetas välimise rüü ühele õlale, pani käed kokku, kõndis kolm korda austavalt ümber Bhagavati keha ja kummardas Tema jalge ees, misjärel kõik 500 temaga koos olnud sangha liiget tegid sama. Kui kõik bhikkhud olid Buddha kehale austust avaldanud, süttis tuleriit.
Peale keha surma ei sünni buddhad ega arahantid enam üheski ainelises ega ajalises olemasoluvallas, kuid samas ei saa ka öelda, et neid enam täielikult olemas ei ole. Buddha kirjelduste kohaselt on nibbaana ülim, kõikide moodustiste rahunemine, kõigest loobumine ja lahtilaskmine, iha raugemine, kiretus ning uute sündide lakkamine.[22]
Virgunu lõplik vaibumine ehk parinibbaana
Buddha õpetas, et virgumine asub maailmast ja igasugusest mõtlemisest väljaspool ega ole ainsatki mõõdet, mille alusel saaks virgunut täpselt määratleda. Kuna virgumises on kõik dhammad lõplikult ületatud (samotata „laiali puistatud“), on ka lõplikult ületatud selle kirjeldamise viisid.[23] Lõpliku virgumise seisundit ei suuda virgumata meel vastava kogemuse puudumise tõttu lõpuni mõista, mistõttu vastas Buddha küsimusele, kas virgunu peale surma eksisteerib või mitte, arijaliku vaikusega (ariyo tuṇhībhāvo).[24]
Virgunu keha vananeb, sureb ja kaob nagu kõikidel teistel olenditel. Lõplik lakkamine ehk parinibbaana ei ole aineline, st pole seotud maa, vee, tule ega tuulega ega vormi maailmaga (rūpa-loka), vormita maailmaga (arūpa-loka) ega ühegi teise planeediga. Seal ei ole tulemist, minemist, jätkumist, lakkamist, uut sündi, ei vähimatki tuge, vähimatki liikumist, vähimatki objekti – see ongi dukkha lõppemine.[25] Kui „Tule Vaccha[gotta] suttas“[26] küsib Vaccha, kus vabanenud teadvusega (vimutta-citto) bhikkhu uuesti ilmneb (upapajjatī), vastab Buddha, et selline küsimus ei kehti virgunu kohta (upapajjatīti kho, vaccha, na upeti). Sama kohandub ka küsimuste kohta, kas virgunu enam ei ilmne (na upapajjatī), ilmneb ja ei ilmne (upapajjati ca na ca upapajjatī), ei ilmne ega mitteilmne (neva upapajjati na na upapajjatī). Kui Vaccha väljendas raskust selle dhamma mõistmisel, selgitas Buddha, et seda ongi raske mõista inimesel, kel on erinev vaade (añña-diṭṭhi), erinev eelistus või eelsoodumus (añña-khantiks), erinev mõjutus (añña-rucika), erinev traditsioonipõhine praktika (añña-tra-yogena) ja erinev traditsioonipõhine käitumine (añña-trā-cariya). Et selitada Vaccha arusaamist virgunu parinibbaana järgsest seisundist, hakkas Buddha teda küsimuste abil juhendama. Esmalt küsis ta, kas Vaccha saaks aru, kui tema ees põleb tuli, millele Vaccha vastas sellele jaatavalt. Kui Buddha küsis, kas ta saaks aru, millest tuli sõltub, vastas Vaccha, et küttest – näiteks kuivand rohust ja puidust. Seejärel küsis Buddha, kas Vaccha saaks aru, kui tuli kustub, mille peale Vaccha vastas samuti jaatavalt. Küsimuse peale, kas tuli kustus itta, läände, põhja või lõunasse, vastas aga Vaccha, et sellele küsimusele ei saagi vastata, kuna tule kustumise põhjustab kütte lõppemine. Seejärel õpetas Buddha, et samamoodi ei saa vastata küsimusele, kus virgunu peale keha hävinemist ilmneb, kuna Tathaagata on vormist vabanenuna vaibunud (rūpa-saṁkhaya-vimutti), sügav (gambhīro), mõõtmatu (appameyya), raskelt läbitungitav (duppariyogāḷha) – nagu suur ookean (seyyathāpi mahāsamuddo). Kõik vormi, tunde, taju, moodustiste ja teadvuse tekkeks olevad juurpõhjused on lõplikult läbi lõigatud (ucchinna-mūla), mistõttu ei saa need enam kunagi tekkida.
„Suur lõpliku vaibumise sutta“[27] kohaselt ei jäänud Bhagavati ainelise keha põletamisel nahast, lihast, kõõlustest ega liigesevedelikust järele tuhka ega tahma, ainukesena säilisid vaid kondid (sarīra)[28], mida tänapäeval nimetatakse reliktideks. Taevast sadama hakanud vesi kastis saalapuude õied märjaks ja õitest tekkinud lõhnavad tilgad langesid tuleriidale, hakates vaikselt tuld kustutama. Kui mallad olid lõhnava veega tuleriida lõplikult kustutanud, ehitasid nad odadest aluse, millel tõid Buddha säilmed koosolekuruumi ja ümbritsesid selle vibude müüriga. Seitse päeva avaldasid nad Buddha säilmetele kummarduste, tantsu, laulu ja muusikaga austust ning ehtisid säilmeid vanikute ja lõhnaainetega.
Buddha säilmed
Buddha säilmed jaotati kaheksasse ossa, mis koos urni ja söetükkidega säilitati kümnes thuupas. Kui (1) Magadha kuningas Ajātasattu, (2) Vesālī licchavī’d, (3) Kapilavatthu saakjad, (4) Allakappa bulaya’d, (5) Rāmagāma koḷiyā’d, (6) Veṭhadīpa braahman ja (7) Pāvā mallā’d kuulsid, et Buddha on Kusinārā’s vaibunud, saatsid nad oma käskjalad, et saada endale osa säilmetest. Kõigi nende sooviks oli ehitada säilmete jaoks suur thuupa (thūpa), et inimesed saaksid seal käia Buddha mälestuseks austust avaldamas. Kuna aga Buddha vaibus Kusinārā’le kuuluval alal, leidsid (8) Kusinārā mallad, et säilmed peaksid kuuluma ainult neile. Tekkinud pingelises olukorras pöördus nende kõigi poole braahman Doṇa ja tuletas meelde, et Buddha õpetas kannatlikkust (khanti) ning soovitas jagada säilmed kõigi kaheksa osapoole vahel võrdselt ära, et tulevikus saaksid säilmetele ehitatavad suured monumendid kaugel erinevates suundades aidata leida „nägijal selguse“ (cakkhumato pasannā). Kõik osapooled nõustusid Doṇa ideega ja palusid tal säilmed erinevate gruppide vahel võrdselt ära jagada. Seda teinud, palus (9) Doṇa endale säilmed sisaldanud urni, et temagi saaks ehitada Buddha mälestuseks thuupa. Seejärel saabusid veel (10) Pippalivaniyā moorijad (moriyā), kes samuti soovisid Buddha säilmeid. Kuna kõik säilmed olid selleks ajaks juba jagatud, anti moorijatele tuleriidast järelejäänud söed (angāra). Säilmete tarbeks ehitati kaheksa suurt thuupat, urni jaoks üks ja sütede jaoks üks suur thuupa, ning nende austuseks korraldati kõikjal suured pidustused. Kehaelementide (sarīra-dhātu) tarbeks püstitatud elementide thuupat austavad (dhātu-thūpa-pūjā) sutta lõpus oleva luuletuse kohaselt nii inimesed kui taevased olendid.[29]
Tänapäeval on võimalik osta enamikest esoteerikapoodidest kõikvõimaliku suuruse ja kujuga pühaks peetavaid säilmeid ehk relikte. Kuna hilisemate mahaajaana ja theeravaada kommentaatorite arvamuse ja tõe segiajamine ning inimeste soov relikte omada ja kummardada on ületanud kriitilise mõtlemise, on reliktide „tootmisest“ ja müümisest tekkinud omaette tööstusharu, mis ei ole seotud ajaloolise Gootama Buddhaga ega tema autentse õpetusega.
[1] „paripakko vayo mayhaṁ, appamattā satīmanto, yo imasmiṁ dhammavinaye,
parittaṁ mama jīvitaṁ; susīlā hotha bhikkhavo; appamatto vihassati;
pahāya vo gamissāmi, susamāhitasaṁkappā, pahāya jātisaṁsāraṁ,
kataṁ me saraṇamattano. sacittamanurakkhatha. dukkhassantaṁ karissatī ti.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16.
[2] Mahākhandhaka Kd 1 (9. „Pabbajjūpasampadākathā“).
[3] Mahāparinibbānasutta DN 16.
[4] Vt Usāna selgitus lk 399. Ka Buddhaghosha koostatud selgituste „Sumaṁgalavilāsinī“ [„Pikkade kogu“ (Dīghanikāya) selgituse] ja „Paramatthajotikā“ [„Lühikeste lugemiste (paali)“ (Khuddakapāṭhapāḷi), „Dhammavärsside (paali)“ (Dhammapadapāḷi), „Suttagrupi (paali)“ (Suttanipātapāḷi) ja „Sünnilugude (paali)“ (Jātakapāḷi) selgituste] kohaselt tähendab sukara maddava õrna rasvast sealiha, aga ka bambusevõrsed, riisi tõmmist, teatud tüüpi eliksiiri jms. Varabuddhaluses pole sukara maddava täpne tõlge säilinud, mis lubab oletada, et tegemist võis olla kas kalli või haruldase roaga. maddava vale tõlkimine „rõõmuks“ on viinud teooriani, mille kohaselt võib tegemist olla „sea rõõmuga“ ehk trühvitega (prantslased kasutavad maapiirkondades trühvlite leidmiseks treenitud sigu). Aga India trühvel (ladina keeles Tuber indicum) ei kasva Gangese ega Yamuna orus, kus Buddha peamiselt ringi rändas ning sigade kasutamine trühvlite leidmiseks algas isegi Prantsusmaal alles 19. saj m.a.j. India trühvlil puudub Euroopa sortidele omane meeldiv lõhn, sellel on vähe iseloomulikku maitset ja seda kasutatakse Euroopa sortide odavama asendajana. Seega, teooria, mille kohaselt Buddha viimaseks söögikorraks olid trühvlid, on alusetu. Sama alusetu on teooria, mille kohaselt sukara maddava oli teatud tüüpi seen ja et Buddha suri seenemürgitusse. Ka siinkohal on väljamõeldud spekulatsioonid vastuolus faktidega.
[5] Osade budoloogide arvates ei saa täie kindlusega väita, et Buddha suri sepp Cunda annetatud sealihast saadud toidumürgitusse. Viimastel elukuudel põdes Buddha haigust, mis põhjustas talle teravaid valusid. Tema lõplik vaibumine toimus vihmaperioodi ajal, mil Indias vohavad vee ja õhu kaudu levivad nakkushaigused. Verine kõhulahtisus (lohita-pakkhandikā) võis olla tingitud ka haigusest, mida ta põdes. Sutta kohaselt palus Buddha Talle annetatud liha mitte kellelegi rohkem pakkuda ja ülejäägi maha matta, samuti palus ta hiljem Ānandal minna seppa lohutama, mis lubab arvata, et Tema surma põhjustas just viimasena söödud toit. Kuna aga liha ja/või seened ei põhjusta tavaliselt verist väljaheidet, võis Buddha surm saabuda nii haiguse kui ka söögi, aga ka vanaduse (Buddha oli sel ajal 80 aastane) ja kurnatuse koosmõjul; vt täpsemalt Mahāparinibbānasutta DN 16. Milindapañha mainib samuti, et Buddha ei haigestunud toidust, vaid haigus süvenes keha loomuliku nõrkuse ja eluea lõppemise tõttu, vt Mil lk 175.
[6] Vt DVE, III osa, ptk „Arahant“. Cunda loo toob ära ka Cundasutta KN Ud 8.5.
[7] Mahāparinibbānasutta DN 16.
[8] Sama Samaṇasutta AN 4.241; Cūḷasīhanādasutta MN 11; Maggakathā Kv 20.5.
[9] „siyā kho panānanda, tumhākaṁ evamassa: „atītasatthukaṁ pāvacanaṁ, natthi no satthā“ ti. na kho panetaṁ, ānanda, evaṁ daṭṭhabbaṁ. yo vo, ānanda, mayā dhammo ca vinayo ca desito paññatto, so vo mamaccayena satthā.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16.
[10] Mahāparinibbānasutta DN 16.
[11] Mahāparinibbānasutta DN 16.
[12] Mahāparinibbānasutta DN 16.
[13] Vt DVE, III osa, ptk „Vooguastunu (sotāpanna)“.
[14] „handa dāni, bhikkhave, āmantayāmi vo, vayadhammā saṁkhārā appamādena sampādethā ti.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16.
[15] Saṁvejanīyasutta AN 4.118 jt. Vt ka DVE, I osa, ptk „Buddha“.
[16] Mahāparinibbānasutta DN 16.
[17] Vastavalt: Mahāparinibbānasutta DN 16 ja Thūpārahasutta AN 4.247.
[18] Thūpārahasutta AN 4.247.
[19] Malla oli iidne India liitriik (gaṇa sangha), mis moodustas ühe iidse India kuueteistkümnest mahajanapada’dest (suured kuningriigid).
[20] Mahāparinibbānasutta DN 16.
[21] „aniccā saṁkhārā, taṁ kutettha labbhā ti.“ – Mahāparinibbānasutta DN 16.
[22] „etaṁ santaṁ etaṁ paṇītaṁ yadidaṁ sabbasaṁkhārasamatho sabbūpadhipaṭinissaggo taṇhākkhayo virāgo nirodho nibbānan ti“ – Mahāmālukyasutta MN 64.
[23] „Upasīvamāṇavapucchā“ Sn 5.7.
[24] Paṭhamanānātitthiyasutta KN Ud 6.4. Vt täpsemalt DVE, I osa, ptk „Tathaagata kõne ja vaikimine“.
[25] „atthi, bhikkhave, tadāyatanaṁ, yattha neva paṭhavī, na āpo, na tejo, na vāyo, na ākāsānañcāyatanaṁ, na viññāṇañcāyatanaṁ, na ākiñcaññāyatanaṁ, na nevasaññānāsaññāyatanaṁ, nāyaṁ loko, na paraloko, na ubho candimasūriyā. tatrāpāhaṁ, bhikkhave, neva āgatiṁ vadāmi, na gatiṁ, na ṭhitiṁ, na cutiṁ, na upapattiṁ; appatiṭṭhaṁ, appavattaṁ, anārammaṇamevetaṁ. esevanto dukkhassā ti.“ – „Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta“ [„Parinibbāna“ 1] KN Ud 8.1.
[26] Aggivaccha[gotta]sutta MN 72.
[27] Mahāparinibbānasutta DN 16.
[28] sarīra füüsiline keha; surnukeha, laip; luud.
[29] Hiljem loodud müütide kohaselt jagati säilmed ehk reliktid kolmeks ning thuupad kolme valda: üks inimeste, teine taevasesse ja kolmas naagade valda. Inimeste vallas ehitati thuupa Pipphalavana linna ning see sai nimeks aṁgāra thūpa. Brahma Doṇa püstitatud thuupa nimeks sai tumba-thūpa. DN selgitus sisaldab ka lugu, kus Maagadha kuningas Ajāsattu avaldas Rājagaha linnas Buddha säilmetele austust. Sealtoodu kohaselt olla Rājagaha kuningas Ašoka avanud kõik 10 thuupat, jaganud thuupades olnud reliktid 84 000 ossa, ehitanud 84 000 thuupat ja paigutanud kõikidesse thuupadesse ühe osa. Buddhaghosa arvates ei kogunud kuningas Ašoka säilmeid 10st thuupast, vaid sai need hoopis Mahākassapa käest, kes oli säilmed toonud umbes 20 aastat peale Buddha lõplikku vaibumist Brahma Doṇa thuupast. Vt Yang-Gyu An (tr), Commentary on the Mahāparinibbāna Sutta, PTS: Oxford, 2005, lk 219 jj; ning DA.II.219-222.