Buddha esimene õpetus
„[Arija] otsingu suttas“[1] jutustab Buddha kuidas ta Gaya ja Bodh Gaya vahelisel teel Hirvepargi poole kõndides kohtas alasti askeeti Upaka’t (ājīvaka). Kui Upaka nägi Buddha rahuküllast ja säravat olekut, päris ta, kes on Buddha õpetaja. Buddha vastas, et Tal ei ole õpetajat ning lausus:
Kõikvõitnu, kõikteadja olen,
kõikidest dhammadest määrdumatu,
kõigest loobunu, iha hävitanu, vabanenu, ise ülimad teadmised [saavutanud]saavutanud] –
kellele peaksin [oma õpetajana osutama]osutama]?[2]
Kuuldu peale raputas Upaka vaid pead, lausus: „Kui sa just nii ütled, sõber“, ja lahkus.
Kiirustamata edasi liikudes ja väikseid peatusi tehes jõudis Buddha Isipatanas (ehk Sāranatis) asuvasse Hirveparki (migadāya). Seal kohtus ta viie askeediga kellega koos oli Buddha varasemalt virgumisele püüelnud, kuid nähes Gootamat tahket toitu söömas, lahkusid pettunult.[3]
Viis askeeti – Kondañña, Bhaddiya, Vappa, Mahānāma ja Assaji – , kellega Buddha oli 6 aastat koos püüelnud, leppisid varasemalt kokku, et kuna erakrändur Gootama (samaṇa Gootama) loobus püüdlemast ja pöördus tagasi luksusesse, ei tohi nad tema tulles püsti tõusta, temale kummardades austust avaldada ega tema rüüd ja almusnõud vastu võtta. Küll aga leppisid nad kokku, et lubavad tal istet võtta. Aga kui askeedid Buddhaga kohtusid ning kui Buddha neid kõnetas, oli tema suursugusus nii ilmne, et askeedid ei suutnud oma kokkulepet pidada. Üks tuli talle tervitades vastu ning võttis tema almuskausi ja rüü, teine laotas laiali istumisaluse ja kolmas valas vett tema jalgadele. Siiski suhtusid askeedid esmalt Buddhasse kui võrdsesse, nimetades teda sõbraks (avuso). Buddha selgitas seepeale, et nad ei pöörduks Tathaagata poole kasutades nime ega kutsudes teda sõbraks, kuna ta on Arahant, Nõndaläinu (tathāgata), Täielikult Mõistnu (Buddha),[4] kes on saavutanud surematuse. Kui askeedid veendusid Buddha virgumises, hakkas Buddha neile õiget dhammat ja õiget keskendust õpetama.
„Dhammaratta pöörlemapanemise sutta“[5] kohaselt andis Buddha oma esimese õpetuse sealsamas Vārānasī lähedal, Sārnāthi Hirvepargis, viiele askeedile, õpetades neile nelja arija tõde ja arija kaheksaosalist teed. Suttas kirjeldab Buddha, kuidas ta oli hoidunud kahest äärmuslikust praktikast, milleks olid naudinguõnnele andumise jooga (kāma-sukha-llikānu-yoga) ja enesevaevamisele andumise jooga (atta-kilamathānu-yoga), ning oli mõistnud keskteed (majjhimā paṭipadā), milleks on arija kaheksaosaline tee (ariya aṭṭhangika magga). Neli arija tõde on järgnevad:
1. Dukkha arija tõde (dukkha ariya-sacca) ütleb, et elus esineb dukkha, milleks on (1) sünd, (2) vanadus, (3) haigus, (4) surm, (5) kokkupuude ebameeldivaga, (6) lahusolek meeldivast, (7) ihaldatava mittesaamine, ehk kokkuvõtvalt: (8) viis olemasollu klammerdumise kogumikku.
2. Dukkha tekkimise arija tõde (dukkhasamudaya ariyasacca) selgitab, et kannatuse põhjuseks on iha (taṇhā), mis juhib uutesse sündidesse, ning millega kaasnevad kirg ja nauding. Kolm iha on (1) naudinguiha (kāma-taṇhā), (2) olemasoluiha (bhava-taṇhā) ja (3) mitteolemasoluiha (vibhava-taṇha).
3. Dukkha lakkamise arija tõde (dukkha-nirodha ariyasacca) ütleb, et kannatus lakkab koos iha ja kire jäägitu lakkamise, ihast loobumise, selle hülgamise ja ihkamisest vabanemisega.
4. Dukkha lakkamisele viiva tee arija tõde (dukkha-nirodha-gāminī paṭipadā ariya-sacca) selgitab kaheksaosalist teed, mis viib dukkhast välja: (1) õige vaade (sammā-diṭṭhi), (2) õige mõte (sammā-saṁkappa), (3) õige kõne (sammā-vācā), (4) õige tegu (sammā-kammanta), (5) õige eluviis (sammā-ājīva), (6) õige püüdlus (sammā-vāyāma), (7) õige teadlikkus (sammā-sati) ja (8) õige keskendus (sammā-samādhi).
Askeedil nimega Kondañña toimus Buddha antud dhamma kuulmise tulemusena sügav taipamine ning temast sai vooguastunu (sotapatti). Peale seda palus Kondañña Buddhalt luba hakata tema järgijaks, millega Buddha ka nõustus. Nii sai Kondañña’st esimene Buddha bhikkhu, kes pani aluse Buddha sanghale.
„[Arija] otsingu sutta“[6] kohaselt jäi Buddha viie askeedi juurde ja hakkas neid edasi õpetama. Kui kaks läksid toidualmuseid koguma, siis kolm õppisid dhammat ja harjutasid keskendust ning kõik kuus elatusid kahe bhikkhu toodud almustoidust. „Minatu omaduse sutta“[7] kohaselt said kõik viis joogit arahantiks peale seda, kui kuulsid Buddha antud õpetust viie klammerdumise kogumiku tõelisest olemusest, milleks on püsitus, dukkha ja minatus. Kõik viis saavutasid nibbaana ning mõistsid: “Kõigutamatu on minu vabanemine, see on minu viimane sünd, ei ole enam uut olemasolu”.[8]
„Vinajakorvi“ kohaselt oli tol ajal maailmas kokku kuus arahanti.[9] Hiljem liitus sanghaga veel sadu tuhandeid inimesi.
[1] Ariyapariyesanāsutta ehk Pāsarāsisutta MN 26.
[2] „sabbābhibhū sabbavidūhamasmi
sabbesu dhammesu anūpalitto
sabbañjaho taṇhakkhaye vimutto
sayaṁ abhiññāya kamuddiseyyaṁ.“ – Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26; „Upakajivaka-vatthu“; KN, Dhp 353.
[3] „Mahāsaccakasutta“ MN 36.
[4] „arahaṁ, bhikkhave, tathāgato sammāsambuddho.“ – KN, Dhp 276. Nende mõistete sisu selgitab DVE, III osa, ptk „Buddha meelespidamise arendamine (buddhānussati bhāvanā)“.
[5] Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11. Hilisema päritoluga ja legendidega segunenud Jātaka kohaselt olla seda jutlust kuulanud ka tuhanded deevad ja brahmad.
[6] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.
[7] „Anattalakkhaṇasutta“ SN 22.59.
[8] Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.
[9] Vinayapiṭaka, Mahākhandhaka Kd 1 („Pañcavaggiyakathā“).