Buddha eluviis
Suttades toodud infokildude põhjal on võimalik kujundada üldine pilt Buddha igapäevarutiinist. „Suttanta“ kohaselt käis Buddha igal varahommikul lähedalasuvas külas või linnas almuseid kogumas. Annetatud toidu sõi ta ära kas sealsamas külas või linnas, või siis, kui oli naasnud kohta, kus ta parasjagu peatus.[1] Üldiselt viibis Buddha mõnes pargis, metsas või koopas.
Suure osa oma ajast veetis Buddha õpetades ja juhendades. Ringi rännates kohtas Buddha väga erinevasse ühiskonna seisustesse kuuluvaid inimesi, mistõttu õpetas ta dhammat erineval viisil. Õpetades lähtus ta kuulaja teadvuse tasemest, haridusest, vajadustest, võimetest jms.
Dhamma selgitamiseks kasutas Buddha ka erinevaid näiteid, lugusid, metafoore ja võrdluseid. Näiteks, „Nanda suttas“[2] on toodud lugu Auväärsest Nanda Theera’st, kes oli Buddha kasuvend ja nõbu. Nanda avaldas soovi ühe kauni naise ihaldamise tõttu tavaellu tagasi pöörduda, mille peale Buddha selgitas talle, et kui Nanda püüdleb, võib ta peagi sündida deevade vallas, kus elavad hoopis kaunimad naised, kui seda on saakja hõimu naine või ükski inimene siin maailmas. Kuigi virgumine on kõrgem ajend, aga kaunis naine, maine vara, kodu, lapsed jms on madalad ajendid, kasutas Buddha Nanda juhendamisel teda motiveerivat madalat eesmärki, et Nanda saaks liikuda kõrgema eesmärgi suunas. Nanda jäi bhikkhuks ja jätkas metsas erakluses elades keskenduse treenimist, kuni saavutas džhaana ja vabastas teadvuse naudingusoovist. Olles saavutanud mittehaarava, tulvadeta ning vabanenud teadvus (anupādāya āsavehi cittaṁ vimuttaṁ), mõistis Nanda iha tühisust ja kannatuslikku olemust, hakkas püüdlema kõrgema eesmärgi poole, ning saavutas virgumise ja vaibumise.[3]
Teine lugu räägib Kisā Gotamī’st, kes ei suutnud leppida oma tütre surmaga. Ta jalutas surnud last süles kandes mööda linna ringi ja otsis ravimit, mis lapse ellu ärataks. Kuigi inimesed pidasid teda arukaotanuks, saatis üks kaastundlik inimene ta Buddha juurde. Kuulanud Kisā ära, läkitas Buddha Kisā linna tagasi ülesandega tuua talle näpuotsatäis sinepiseemneid majast, kus keegi ei ole surnud. Majast majja käies ja sinepiseemneid paludes mõistis Kisā, et igas majas on keegi surnud. Nüüd mõistis ta Buddha kavatsust ja leppis tütre surmaga. Peale lapse põletusmatust naases Kisā Gotamī Buddha juurde, ta pühitseti järgijaks, ning temast sai peagi vooguastunu.[4]
Need ja mitmed teised lood kirjeldavad Buddha meisterlikku dhamma õpetamise oskust.
Buddha õpetas osasid inimesi põhjalikumalt. Kuigi Buddha elas kõikide olendite suhtes võrdse kaastundega, õpetas ta ühele inimesele dhammat põhjalikumalt (sakkacca) ja teisele vähem põhjalikumalt. Kui „Põllu kõnekujundi suttas“[5] küsib Asibandhakaputta (Asibandhaka poeg) Buddhalt selle põhjust, vastab Buddha talle põllu ja veeanuma kõnekujundeid kasutades. Kui põllumehel oleks kolm põldu: hea, keskmine ja kehv, külvaks ta esmalt seemned heasse põldu ja seejärel keskmisse põldu. Viletsale põllule ta võib, aga ei pruugi seemneid külvata, kuid sealt saaks ta veistele söögi. Seejärel selgitab Buddha, et bhikkhud ja bhikkhunid on Temale nagu hea põld. Kuna nad elavad koos Buddhaga nagu oma saarega (maṁ-dīpā), oma varjupaigaga (maṁ-leṇā), oma kaitsega (maṁ-tāṇā) ja oma pelgupaigaga (maṁ-saraṇā), siis õpetab ta neile dhammat, mis on hüveline alguses, hüveline keskel ja hüveline lõpus (ādikalyāṇaṁ majjhekalyāṇaṁ pariyosānakalyāṇaṁ), täielikult täiuslik (kevala-paripuṇṇa), puhastunud (parisuddha), hästi selgitatud (pakāsita), brahmaliku käitumise dhamma. Järgmiseks selgitab Buddha, et ilmikud on Tema jaoks nagu keskmine põld, kuid ta õpetab neid samamoodi ning samadel põhjustel nagu sangha pühitsetud liikmeid. Erakrändureid, braahmane ja ususektide rändajaid (samaṇa-brāhmaṇa-paribbājakā) võrdles Buddha viletsa, liivase ja soolase põllumaaga, kuid ka neid õpetab ta samamoodi ning samadel põhjustel nagu sangha pühitsetud liikmeid, lootuses, et nood mõistaksid kasvõi ainustki lauset, mis võiks tuua neile pikaajalise heaolu ja õnne (dīgharattaṁ hitāya sukhāyāti). Samamoodi nagu vett hoiustada soovival inimesel on kolm anumat – üks mittekatkine ja mittepoorne (st terve ja vett pidav), teine mittekatkine, kuid poorne (st terve, kuid vett mittepidav) ja kolmas katkine ning poorne (st vett mittepidav) – , on tema esmaseks valikuks terve ja mittepoorne anum, seejärel terve ja poorne anum ning viimaseks valikuks katkine ja poorne anum.
Buddha ei maga sügavas ja mitteteadlikus unes vaid puhkab teadvustatud arusaamises
Kui „Suures Saccaka suttas“[6] küsib Saccaka Buddhalt, kas täielikult virgunu ka päevaajal magab, vastab Buddha, et tõepoolest, eelmisel kuul, suvel, voltis ta oma rüü neljaks, asetas enda alla ja heitis teadvustatud arusaamises (sati sampajāno) lõvi poosis (paremal küljel, üks jalg teise peal) pikali. Buddha õpetas ka „Unisuse suttas“[7] bhikkhudele arendama sügavas ja mitteteadlikus unes magamise asemel teadvustatud arusaamises puhkamist.[8]
„Sudatta sutta“[9] toob ära juhtumi, kus majaomanik (gaha-pati) Anāthapiṇḍika kuulis, et maailma on ilmunud virgunu. Järgmisel hommikul läks ta esimese asjana Buddha juurde. Olles vahetanud tervitusi, küsis Anāthapiṇḍika viisakusest, kuidas Buddha magas, mille peale Buddha vastas:[10]
Kõikjal tõepoolest on õnnelik braahman,
pikali heites, lõplikult vaibunu,
naudinguist enam ei määrdunud, jahtunu,
[naudingukuumusest lahtunu].
Sõltuvused lõigand läbi,
südames himu hävitand,
rahunend; õnnes ta pikali heidab
rahus, mis meel on saavutand.
Buddha viibis sageli üksi erakluses olles teadlikus teadvelolus ja õpetades ka bhikkhudele eraklikku ning ilmalikust loobunud eluviisi. „Küttepuu suttas“[11] küsib braahman Bhāradvāja Buddhalt, kas bhikkhu, viibides liikumatult istudes teadvelolus sügaval ja hirmutavas metsas, kus ei kõla ainsatki heli ega muusikat, pürgib 33 taeva jumalate juurde või seotust Brahmā’ga. Buddha vastab seepeale, et on lõhkunud kõik mitteteadmisjuured (aññāṇa-mūla), millest võrsuvad erinevate valdadega seotud igatsused (kankha/kaṁkhā) ja rõõmustamine (nandanā); tal ei ole pürgimusi (akaṁkha/ākankhā) ega seotust (asitoa), kuna on sidumatu (anūpaya/anupaya); ta on saavutanud kõikide dhammade puhastunud nägemise, ülima virgumise (sam-bodhi-m-anuttara) ja läbistava teadmuse (vi-sārada), mistõttu saabki ta viibida üksi erakluses sügaval hirmutavas metsas liikumatult istudes teadvelolus.
Buddha sõi reeglina üks kord päevas. Igal hommikul võttis ta rüü ja almusnõu, läks lähedalasuvasse linna või külla almuseid korjama, sõi seejärel kas sealsamas või natuke eemal almustoidu ära ja naases oma ajutisse peatuspaika või jätkas rändamist.
Esimene toit, mida Gootama Buddha peale virgumist sõi, oli kaupmeeste Tapussa ja Bhallika poolt annetatud riisikoogid ja meepallid (manthañca madhupiṇḍikañca)[12] ja viimaseks toiduks sepp Cunda annetatud sealiha (sūkara-maddava), peale mille söömist algas Buddhal verine kõhulahtisus ning teda tabasid surmavad valud.[13]
„Sae mõistuloo suttas“[14] õpetab Buddha, et ta sööb ühel istumiskorral päevas (ekāsanabhojanaṁ bhuñjatha) ja juhendab bhikkhusid tema eeskuju järgima. Ta selgitab, et üks kord päevas söömine toob hea tervise (appābādhatañca), tajuteravuse (sañjānissatha), vähese haigestumise (appātaṅkatañca), kerge ülestõusmise (lahuṭṭhānañca), jõu (balañca) ja kerguses viibimise (phāsuvihārañcāti).
Nii tehes avastad, et oled terve ja hea tervise juures, oled väle, tugev ja elad mugavalt.“
Kasuliku söögina on Buddha maininud vedelat riisisuppi (yāgu), kuna see: (1) peletab nälja, (2) kustutab janu, (3) rahustab tuuli [kõhugaase], (5) puhastab põit ja (5) toetab seedimist.[15] Bhikkhu võib igapäevaselt süüa kõike taimset, v.a küüslauku, kuid haiguse korral on ka see lubatud.
„Tipitakas“ toodud tekstide põhjal maitsestati tol ajal toite peamiselt meresoola ja rohkete vürtsidega nagu näiteks pipar, sinep, nelk, safran, köömned, kurkum, ingver jt. Tavapäraseks hommikusöögiks oli tol ajal vedel riisipuder koos suhkrusiirupi (melassi) ja seesamikookide või -pallidega ning lõunasöögiks liha- või kalakarri riisi ning värskete puu- ja köögiviljadega. Peale keskpäeva ei lubanud Buddha enam tahket toitu süüa, kuid lubas ka hilisel pärastlõunal juua värskenduseks mangost, roosõuntest, banaanidest, meepuuviljadest, vesiroosijuurtest, viinamarjadest ja suhkruroost valmistatud jooke (pāna). Sellise toitumise eesmärgiks oli ennekõike hea tervise ja energilisuse säilitamine.[16]
Toiduainetest kasutati viit ravimina (pañca bhesajjāni), milleks olid: (1) selitatud või (sappi), (2) värske või (navanīta), (3) seesami-, sinepi- või kastoorseemneõli (tela), (4) mesi (madhu) ja (5) suhkruroo melass (phāṇita).[17] Vinayapiṭaka, „Arstimi kogumikus“[18] loetleb Buddha mitmeid erinevaid taimi, mida bhikkhu võib ravi otstarbeks kasutada ka peale keskpäeva.
„Suures lõvimöirge suttas“ lükkab Buddha ümber ka tol ajal mõnede joogide seas levinud väärarvamuse, nagu puhtus saaks tulla söögist (āhārena suddhī).[19] Buddha õpetuses on söök elementide kogumik, keha toit, mis on vajalik keha eluspüsimiseks. Seda väljendab ka bhikkhude tava enne sööma asumist retsiteerida Buddha õpetusest järgnevat dhamma lõiku:[20]
|
Sobiliku tähelepanuga almustoitu kasutan |
paṭisaṁkhā yoniso piṇḍapātaṁ paṭisevāmi |
|
mitte nautimiseks, mitte joobumiseks |
neva davāya na madāya |
|
mitte ülesöömiseks, mitte ilu pärast |
na maṇḍanāya na vibhūsanāya |
|
vaid ainult selle keha jätkumiseks, eluspüsimiseks, |
yāvadeva imassa kāyassa ṭhitiyā yāpanāya |
|
kahjustuste ärahoidmiseks, |
vihiṁsuparatiyā |
|
ja nii vanad tunded hävitan |
iti purāṇañ ca vedanaṁ paṭihaṁkhāmi |
|
ja uusi tundeid ei tekita |
navañ ca vedanaṁ na uppādessāmi |
|
ja säilitan oma olemasoleva laitmatuse |
yātrā ca me bhavissati anavajjatā |
Peale söömist soovitas Buddha kasutada „hambapuud“ (danta-kaṭṭha) ehk puhastada hambaid puidust hambaorgiga ja õpetas, et puhastamata hambad pole kasulikud silmadele, need tekitavad suus halba lõhna, ei tekita maitsemeele puhtust, tekitavad sapi ja röga segunemist toiduga ning vähendavad söögiisu.[21]
Buddha ei olnud taimetoitlane. Ta sõi liha ja lubas ka bhikkhudel teatud tingimustel annetatud liha süüa. Vinayapiṭaka, kohaselt oli Buddha eluajal bhikkhu viieks põhitoiduks (pañca bhojanāni) (1) keedetud riis (odana), (2) teravili (kummāsa) [ilmselt oder või nisu, sellest valmistatud söök; jahu-kohupiima-koore kook?], (3) jahu (satta), (4) kala (maccha) ja (5) liha (maṁsa).[22] Mahaajaana tekstid, mis väidavad, et Buddha oli taimetoitlane ja keelas bhikkhudel liha ja kala söömise, on koostatud hiljem, pandud Buddha suhu ega vasta ajaloolisele tõele. Näiteks toob Vinayapiṭaka, ära juhtumi, kus Devadatta, kes püüdis Buddhat kahjustada, nõudis, et Buddha kehtestaks viis uut reeglit, sh keelaks bhikkhudel liha ja kala söömise.[23] Buddha aga keeldus kehtestamast taimetoitluse nõuet sanghas, kuid õpetas, et bhikkhu ei tohi liha ega kala süüa, kui ta (1) näeb (diṭṭha), (2) kuuleb (suta) või (3) kahtlustab (parisaṁkita), et elusolend on tapetud spetsiaalselt tema pärast või temale annetamiseks.[24] Ka „Jīvaka sutta“[25] kirjeldab sarnast juhtumit, kus arst Jīvaka Komārabhacca läks Buddhale teatama kuuldusi, mille kohaselt inimesed tapavad askeet Gootama’le annetamiseks elusolendeid ja askeet Gootama sööb teadlikult tema jaoks tapetud loomade liha. Buddha selgitas seepeale, et kuuldud jutt ei vasta tõele, on ebaõige ega ole faktidega kooskõlas. Seejärel selgitas ta Jīvaka’le, et liha ei tohi süüa juhul, kui on nähtud, kuuldud või kahtlustatakse, et elusolend on tapetud bhikkhu jaoks; aga kui ei ole nähtud, ei ole kuuldud ega kahtlustata, et elusolend on tapetud bhikkhu jaoks, võib bhikkhu annetatud liha süüa (ṭhānehi maṁsaṁ paribhoganti). Kui keegi tapab elusolendi Tathāgata või tema õpilase jaoks, loob ta alljärgnevad viis alust suure antipälvimuse kujundamiseks (pañcahi ṭhānehi bahuṁ apuññaṁ pasavati).
1. Kui ta ütleb: „Mine, too see elusolend“ (gacchatha, amukaṁ nāma pāṇaṁ ānethā’ti).
2. Kui elusolend kogeb kaelarihmast tapmisele vedades dukkhat (valu, ärevus, hirm, kurbus vms) ning pahameelt (domanassa).
3. Kui ta ütleb: „Mine, tapa see elusolend“ (gacchatha imaṁ pāṇaṁ ārabhathā’ti).
4. Kui elusolend kogeb tapmisel dukkhat.
5. Kui nad pakuvad sellest loomast valmistatud toitu Tathaagatale või Tathaagata õpilastele (tathāgata-sāvaka).
Juhul kui loetletud viis alust suure antipälvimuse kujundamiseks aga puuduvad, on pakutav toit sobilik (kappiya) ja veatu (anavajja).
Iidne sanskritikeele meditsiini ja kirurgia tekst „Suśrutasaṁhitā“ ehk „Suśruta kogumik“ (1.–4. sajand e.m.a), üks āyurveda (India traditsioonilise meditsiini) alustekste, soovitab süüa kala-, linnu- ja loomaliha, näidates sellega, et liha söömine oli sel perioodil vastuvõetav. Sama soovitus esineb ka „Vinajakorvis“, mis lubab meditsiinilistel põhjustel tarbida bhikkhul lihapuljongit ja vastu võtta kalade ning loomade rasva ja õli.[26]
Bhikkhu ei tohi süüa 10 olendi liha. Kuigi Buddha ei ole nõudnud, et bhikkhud oleks taimetoitlased, on ta Vinayapiṭaka, „Arstimi kogumikus“[27] keelanud 10 olendi, kelleks on: elevant, hobune, koer, madu, lõvi, tiiger, leopard, karu, hüään ja ka inimene. Vinaja kohaselt sobinud bhikkhul süüa hobust ega elevanti, kuna need olid Indias „osa kuningast“ (rājaṅgaṁ) ehk kuninglikud loomad, kuninga atribuudid. Koer on paljude inimeste jaoks küll ustavaim sõber, aga ka lehma- või lambakarja juht ning kaitsja, kuid koera süüa ei sobinud bhikkhudel süüa, kuna koera peeti räpaseks (jeguccho sunakho paṭikūlo). Ka ussid olid ebapuhtad (appasannā). Lõvi, tiigri, leopardi, karu ja hüääni liha ei tohi bhikkhu süüa aga seetõttu, et need loomad tunnevad lõhnast, et inimene on söönud nende liigikaaslase ära ja võivad seetõttu metsas bhikkhut rünnata (sīhā sīhamaṁsagandhena bhikkhū paripātenti).
Mõned inimesed peavad ka taimi elusolenditeks, kuid Buddha on kinnitanud, et taimedel pole teadvust, mistõttu taimed ei ole elusolendid.[28]
[1] „Aṁgulimālasutta“ MN 86, „Potaliyasutta“ MN 54 jpt.
[2] „Nandasutta“ KN Ud 3.2.
[3] DA.III.425–28.
[4] DA.II.272-75.
[5] „Khettūpamasutta“ SN 42.7.
[6] „Mahāsaccakasutta“ MN 36; samuti „Supatisutta“ SN 4.7 jt.
[7] „Pacalāyana-sutta“ [„Pacalāyamāna-sutta“] AN 7.61. Vt täpsemalt DVE, III osa, ptk „Keskendumisel tekkivate takistuste ületamine“.
[8] See on mingis osas, kuid mitte täielikult sarnane tänapäeva teadlaste poolt kirkaks ehk teadvusel ehk juhitud uneks nimetatavaga (ingl lucid dream). Research Topic: Contrasting Dreaming and Wakefulness, 14 artiklit; [https://www.frontiersin.org/research-topics/952/contrasting-dreaming-and-wakefulness#articles] 16.06.2020.
[9] „Sudattasutta“ SN 10.8.
[10] „sabbadā ve sukhaṁ seti, brāhmaṇo parinibbuto; yo na limpati kāmesu, sītibhūto nirūpadhi. sabbā āsattiyo chetvā, vineyya hadaye daraṁ, upasanto sukhaṁ seti, santiṁ pappuyya cetasā ti.” – „Sudattasutta“ SN 10.8.
Tõlge: „Kõikjal, tõepoolest, õnnelikult heidab pikali braahman, lõplikult vaibunu, kuna ei määrdu naudingust jahtunu, kütusetu [naudingu kuumuse tootmiseks]. Kõik sõltuvused läbi lõiganud, hävitanud südames hirmu, rahunenult õnnes heidab pikali, rahu saavutanud meelega.“
[11] Kaṭṭhahārasutta SN 7.18.
[12] Vinayapiṭaka, Mahākhandhaka Kd 1, 4. „Rājāyatanakathā“; „Chaṭṭha-vagga“ AN 1.248–257. Mõnikord peetakse selle kohtumise kirjeldust Buddha esimeseks suttaks.
[13] Mahāparinibbānasutta DN 16.
[14] Kakacūpamasutta MN 21
[15] “khuddaṁ paṭihanati, pipāsaṁ paṭivineti, vātaṁ anulometi, vatthiṁ sodheti, āmāvasesaṁ pāceti.” – „Yāgusutta“ AN 5.207. Tavapärane vedel riisisupp valmistatakse veest, riisist ja soolast. Mõnikord lisatakse sinna ka hapu- või kohupiima, võid, juurvilju, maitsetaimi, ingverit, muna, sojakastet, laimi ja valget pipart, teinekord ka liha või kala.
[16] Vinayapiṭaka, „Mahavagga“ IV.
[17] DhA I.5.
[18] Vinayapiṭaka, „Bhesajjakkhandhaka“ Kd 6.
[19] „Mahāsīhanādasutta“ MN 12.
[20] Ṭhitañāṇa bhikkhu, Retsiteeringud, Aegna: Eesti Theeravaada Sangha, 2019, lk 9-10.
[21] „Dantakaṭṭhasutta“ AN 5.208.
[22] Vinayapiṭaka, „Acelaka“ Bu Vb Pc 41, „Acelakasikkhāpada“.
[23] Vt täpsemalt ptk „Buddha vastane vägivald“.
[24] Vinayapiṭaka, „Saṁghabhedakakkhandhaka“ Kd 17 (Vin VII.3-6-8 ja II.191-192).
[25] Jīvakasutta MN 55.
[26] Vinayapiṭaka, „Bhesajjakkhandhaka“ Kd 6. / Vin Mv VI.23.10-15.
[27] Vinayapiṭaka, „Bhesajjakkhandhaka“ Kd 6. / Vin Mv VI.23.10-1510 (10. Hatthimaṁsādipaṭikkhepakathā; loetleb 9 olendit).
[28] Vinayapiṭaka, „Bhūtagāma“ Bu Vb Pc 11.