Tarkuseterad

Järgnevad tarkuseterad pärinevad Buddha Gootama õpetusest. Loe need läbi ja mõtle, milline tarkusetera sobib kõige paremini ühe või teise looga. Nii võid avastada, et mitmed lugudes toodud elutõed peegelduvad ka Buddha õpetuses.

***

Meeldivast sünnib lein, meeldivast sünnib hirm.
Meeldivast vabanenul pole leina, kust siis hirm? (Dhp 212)

***

Armastusest sünnib lein, armastusest sünnib hirm.
Armastusest vabanenul pole leina, kust siis hirm? (Dhp 213)

***

Mittehirmutavas hirmutavat nägev ja hirmutavas mittehirmutavat nägev –
selline valet vaadet järgiv olend läheb halba uude sündi. (Dhp 317)

***

Oma lapsikust teadev lapsik on just nagu tark,
aga tarkusega uhkustavat lapsikut võib tõepoolest lapsikuks nimetada. (Dhp 63) 

***

Kes on Buddha õpetuse kohaselt näiline sõber ja kes on tõeline sõber?

Näiline sõber on ainult võtja, kes:

• võtab, ilma vastu andmata;
• annab vähe, kuid ootab vastu palju;
• aitab ainult siis, kui sellest on kasu talle endale;
• täidab oma kohustusi hirmu tõttu.

Tõeline sõber on abimees, kes:

• kaitseb sind, kui oled hooletu;
• kaitseb sinu vara, kui oled hooletu;
• on sulle varjupaigaks ohu korral;
• annab sulle rohkem, kui oled temalt palunud.
  

Näiline sõber on kõnemeister, kes:

• räägib, et on olnud minevikus lahke ja abivalmis;
• räägib, et on tulevikus lahke ja abivalmis;
• aitab sõpru vaid kasututes asjades ja annab tühje lubadusi;
• leiab ta alati vabanduse ja väljendab võimetust, kui on vaja tema abi.

Tõeline sõber on kaaslane nii õnnes kui kannatuses, kes:

• usaldab sulle ja oma sõpradele enda saladusi;
• hoiab sinu ja oma sõprade saladusi;
• ei hülga sind hädas;
• on valmis andma isegi oma elu sinu eest.

Näiline sõber on meelitusterääkija, kes:

• nõustub sinuga, kui sa käitud valesti;
• nõustub sinuga, kui sa käitud õigesti;
• kiidab ja tunnustab sind sinu ees;
• laidab ja teeb sind maha sinu seljataga.

Tõeline sõber on kasuliku kõnega hea nõuandja, kes:

• hoiab sind kurja tegemise eest;
• julgustab sind tegema head;
• räägib sulle seda, mida sa pole varem kuulnud;
• juhib sind teele, mis viib taevasesse valda.

Näiline sõber on langusesseviiv kaaslane, kes:

• keelitab sind alkoholi jooma;
• keelitab sind uitama sündsusetul ajal öistel tänavatel;
• on su hea kaaslane etendustel ja laatadel (ostukeskustes);
• keelitab sind osalema hasartmängudes.

Tõeline sõber on hooliv, kes:

• ei rõõmusta sinu ebaõnne üle;
• rõõmustab sinu õnne üle;
• kutsub korrale neid, kes räägivad sinust halba;
• kiidab neid, kes räägivad sinust head.

(Sīgālovādasuttaṁ DN 31)

***

Õiglane ja kõlbeline kuningas ja valitseja on:

1. lahke,
2. kõlbeline,
3. loobuv,
4. ausameelne ja otsekohene,
5. leebe,
6. ennastohjav,
7. vihatu,
8. mittevägivaldne,
9. kannatlik,
10. teiste arvamustele avatud.

(Mahāhaṁsajātaka, Ja 534)

***

Lapsikud ja arutud käituvad endaga mittesõbrakult,
tehes kurje tegusid, millel on mõrud viljad. (Dhp 66)

***

Omandiihas arutu kahjustab nii teisi kui ennast. (Dhp 355)

***

Buddha saavutas ülima rahu, hirmutuse, kõikide kannatuste lakkamise ning ületava vaibumise. (Lokasuttaṁ KN Iti 112)

***

Buddha hoiatas, et midagi ega kedagi ei tohiks pimesi järgida. Ta õpetas:

„Kaalaamalased, ärge järgige

1. ei kuuldut,
2. ei õpetusliini,
3. ei kuuldust,
4. ei õpetuste korvis toodut,
5. ei loogikal põhinevat,
6. ei järeldusel põhinevat,
7. ei põhjendatud mõtet,      
8. ei heameelt valmistavat spekulatiivset vaadet,
9. ei mõjukat välimust,
10. ega austatud erakrändurit.

Kui te, kaalaamaalased, ise teate: (1) see dhamma (õpetus, praktika) on oskamatu, (2) see dhamma on laiduväärne, (3) see dhamma on tarkade poolt laidetud, (4) selle dhamma omaksvõtmine ja teostamine on kasutu ja kannatusi põhjustav – siis te, kaalaamaalased, peaksite sellest loobuma.

Kui te, kaalaamaalased, aga ise teate: (1) see dhamma on oskuslik, (2) see dhamma on laitmatu, (3) see dhamma on tarkade poolt ülistatud, (4) selle dhamma omaksvõtmine ja teostamine on kasulik ja õnne toov – siis te, kaalaamaalased, peaksite seda järgima ja sellekohaselt elama.“

(Kesamuttisutta [Kālāmasutta] AN 3.65)

***

Pime usk viib varem või hiljem vägivallani iseenda või teiste vastu. Buddha aga õpetas vägivallast loobuma:

Kõik värisevad malaka ees, kõik kardavad surma; kõigile on elu kallis.
Kohtle teisi nagu ennast, ära tapa ega põhjusta tapmist! (Dhp 129, 130)

***

See, kes teisi malakaga kahjustab iseendale õnne otsides, ei saa peale surma õnnelikuks. (Dhp 131)

***

Tõepoolest, inimesed annetavad vastavalt usule ja vastavalt rahulolule. Kes aga kadestab teiste jooki või sööki, see ei saavuta keskendust ei päeval ega öösel.
(Dhp 249)

***

Aga see, kes on kadeduse eemaldanud, selle juure hävitanud ja väljajuurinud, see, tõepoolest, nii päeval kui öösel saavutab õige keskenduse. (Dhp 250)

***

Seda, viha kõrvaldanud arukat, nimetatakse suurepärase kehastuseks. (Dhp 263)

Sõbralik on see, kes ei tapa, ei valluta ega põhjusta teiste sellist käitumist ning on kõikide olendite suhtes lahke. (Mettābhāvanāsuttaṁ Iti 27)

Sõbrad, teadvuse vabanemine sõbralikkuses on eraldumine kuritahtlikkusest,
teadvuse vabanemine kaastundes on eraldumine kahjustamisest, …
teadvuse vabanemine kaasrõõmus on eraldumine kadedusest, …
teadvuse vabanemine neutraalsuses on eraldumine kirest. (Nis­sāraṇī­yasuttaṁ AN 6.13)

***

Kes laiduväärset kiidab või kes kiiduväärset süüdistab
see valib suuga õnnetuse – õnnetusest aga õnne ei leita. (Kokālikasuttaṁ AN 10.89.)

***

7 inimgruppide langust takistavad ja kasvu põhjustavad dhammat on järgmised:

1. nad kohtuvad sageli;
2. kohtuvad harmoonias, lahkuvad harmoonias ning teevad mida vaja teha harmoonias;
3. ei tee uusi seaduseid ega tühista olemasolevaid seaduseid, vaid jätkavad traditsiooniliste põhimõtete järgimist vastavalt nende endi otsusele;
4. hindavad ja peavad lugu vanematest, käituvad nendega südamlikult ja austavalt ning leiavad, et neid tasub kuulata;
5. ei vägista ega röövi naisi ja tüdrukuid nende peredest, ega sunni endaga koos elama;
6. austavad, peavad lugu, hindavad ja kummardavad nii linnas kui linnast väljas asuvaid vatžade tšeetiajaid (hauakääpaid, monumente) ega luba unustusse vajuda varasemalt tehtud õiglastel ohverdustel;
7. on korraldanud sobiliku kaitse ja turvalisuse arahantidele, et rohkem arahante võiks siia olemasollu siseneda, ning et need, kes on juba siin, võiksid elada mugavalt.
   
   (Mahāparinibbānasuttaṁ DN 16)

***

Kui omand, austus ja kuulsus jõuavad bhikkhunini, kes on veel õppija ega ole veel saavutanud meelearendamise eesmärki, siis saavad need talle takistuseks.
(Ekadhītusuttaṁ SN 17.24)

***

Tõepoolest, ise tehakse kurja, ise end määritakse.
Ise jäetakse kuri tegemata, ise end puhastatakse.
Puhtus ja ebapuhtus sõltuvad endast, keegi ei saa teist puhastada. (Dhp 165)

***

Haiguste puudumine on ülim vara, rahulolu on ülim rikkus, usaldus on ülim sugulane, nibbaana on ülim õnn.

(Māgaṇḍiyasuttaṁ MN 75)

***

Sõltumata sellest, kas bhikkhu on arija vilja saavutanud või püüdleb selle poole, väärib iga õiget dhammat järgiv bhikkhu toetamist ja austust, kuna tal on:

1. arukas usk Buddhasse, dhammasse ja sanghasse;
2. ausus, mis on vaba pettusest, silmakirjalikkusest ja kavalusest;
3. resoluutne energilisus neljakordse õige püüdluse teostamisel;
4. tarkus ning ilmnemisest ja kadumise teadmine.
   
   (Uposathasuttaṁ AN 3.70 jt)

***

Tark, kes ütleb välja sellele, mida peaks nägema,
ja noomib selle eest, mida tuleks vältida, on nagu aare;
arukas suhtleb just sellise targaga.
Selline suhtlemine toob head, mitte kurja. (Dhp 76)

***

Dhammast rõõmu tundev elab rõõmsalt, puhta meelega. Tarka rõõmustab alati arijate kuulutatud dhamma. (Dhp 79)

***

Nii nagu tuul ei kõiguta mäge, nõnda ei kõiguta laitused ega kiitused tarku. (Dhp 81) 

***

Mida peaks tegema ülimalt oskuslik
selleks, et keha ja meel püsiks rahus?
Olema aus ja siiras ja meeldiv,
võimekas, õrn, ja kõrkusest lahus,

rahulolev ja lihtne toetada,
vähetoimekas, kinke ei ihkav,
ahnuseta, ei ealeski ülbe,
arukas, malbe ja võimeid vaid ohjav,

vähimal moelgi kes nõnda ei toimi,
mis poleks tarkuse vaimus ja loomus.

Olgu kõik olendid kaitstud ja õnnes –
olgu kõik terved ja püsigu rõõmus!

Millised elavad olendid poleks ka –
lühemad, vahepealsed või pikemad,
hirmunud, heitunud, vagad või rahus,
väiksed, suured või peened või matsakad,

silmale nähtamatud või nähtavad,
lähedal või hoopis kaugustesõõmus,
kes on veel sündimas või juba sündinud –
olgu kõik terved ja püsigu rõõmus!

Ärgu keegi enam neist tüssaku,
ärgu nad kedagi põlata proovigu,
vihas ja vastumeelsust tajudes,
teisele kannatust ärgu nad soovigu.

Nii nagu enese elugi hinnaga,
ainsamat poega ju kaitseb üks ema,
samamoodi ka kõikidel teistele,
meele piirituks avardab tema.

Lõputuks sõbralikkuse arendab,
kogu maailma suhtes valla,
takistamatuks ja vihatuks, vaenutuks,
ümberringi, nii üles kui alla.

Lamades, istudes, seistes ja kõndides
pikali olles, loidusest vabana,
teadvelolus see pidevalt püsigu:
selline eluviis ongi brahmana!

Madala, labase vaate kes ületand’,
kõlbluses nägemise kes saavutand’,
üska ei naase too ealeski enam –
naudinguist, ahnusest kes on end vabastand’.

(Karaṇīyamettāsuttaṁ Sn 1.8)

***

Ära vaata teise puuduseid ega teise tehtut ja tegemata jäetut; vaata ainult omaenda tehtut ja tegemata jäetut. (Dhp 50)

***

Oo, bhikkhu, tühjenda see paat! Tühjana liigud sa kiiresti. Kire ja ka viha läbilõiganu jõuab nibbaanasse.
(Dhp 369)

***

Viha on võidetav vihatusega,
headusetus on võidetav headusega,
ihnus on võidetav annetamisega
ja vale tõe rääkimisega.

(Rājovādajātaka Ja 151, Dhp 223)

***

Neli arija tõde

See aga, bhikkhud, on dukkha arija tõde. 

Sünd on ju dukkha, vanadus on ju dukkha, haigus on ju dukkha, surm on ju dukkha; 

kokkupuude ebameeldivaga on dukkha ja lahusolek meeldivast on dukkha; 

dukkha on ka see, kui ei saada, mida ihaldatakse; 

lühidalt: viis olemasollu klammerdumise kogumikku on dukkha.

See aga, bhikkhud, on dukkha tekkimise arija tõde. 

Selleks on iha, mis juhib uutesse sündidesse, 

millega kaasnevad kirg ja nauding, 

ning mis ilmnevad kord siin, kord seal 

– naudinguiha, olemasoluiha ja mitteolemasoluiha.

See aga, bhikkhud, on dukkha lakkamise arija tõde, milleks on selle iha jäägitu, kiretu lakkamine, sellest loobumine, selle hülgamine ja ihkamisest vabanemine.

See aga, bhikkhud, on dukkha lakkamisele viiva tee arija tõde. 

See on arija kaheksaosaline tee, milleks on 

1. õige vaade, 
2. õige mõte, 
3. õige kõne, 
4. õige tegu, 
5. õige eluviis, 
6. õige püüdlus, 
7. õige teadlikkus, 
8. õige keskendus.

(Dhammacakkappavattanasuttaṁ SN 56.11)

Mis on, bhikkhud, õige vaade? See on, bhikkhud, dukkha teadmine, dukkha tekkimise teadmine, dukkha lakkamise teadmine, dukkha lakkamiseni viiva tee teadmine – seda nimetatakse, bhikkhud, õigeks vaateks.

Ja bhikkhud, mis on õige mõte? See on, bhikkhud, ilmalikust elust ja naudingutest loobunud mõte, mittekuritahtlik mõte, mittevägivaldne mõte: seda, bhikkhud, nimetataksegi õigeks mõtteks.

Ja mis on, bhikkhud, õige kõne? See on, bhikkhud, vale rääkimisest hoidumine, laimavast kõnest hoidumine, karmist kõnest hoidumine ja tühjast ning segasest jutust hoidumine: seda, bhikkhud, nimetatakse õigeks kõneks.

Ja mis on, bhikkhud, õige tegu? See on, bhikkhud, elu hävitamisest hoidumine, mitteantu võtmisest hoidumine ja mittebrahmalikust käitumisest hoidumine: seda nimetatakse, bhikkhud, õigeks teoks.

Milline on, bhikkhud, õige eluviis? See, bhikkhud, on see, kui Arija järgija vale eluviisi hülgab, ja elab elu õiges eluviisis – seda nimetatakse, bhikkhud, õigeks eluviisiks.

Mis on, bhikkhud, õige püüdlus? Siin, bhikkhud, bhikkhu mitteesilekerkinud kurjade mitteoskuslike dhammade mitteilmnemise tahte loob – püüdleb energiliselt, kohaldab teadvuse, pingutab, pürgib; siin, bhikkhud, bhikkhu esilekerkinud kurjade mitteoskuslike dhammade hülgamise tahte loob – püüdleb energiliselt, kohaldab teadvuse, pingutab, pürgib; siin, bhikkhud, bhikkhu mitteesilekerkinud oskuslike dhammade ilmnemise tahte loob – püüdleb energiliselt, kohaldab teadvuse, pingutab, pürgib; siin, bhikkhud, bhikkhu esilekerkinud oskuslike dhammade säilitamise, mittehävinemise, edasiarendamise, väljaarendamise, ja keskenduspõhise arendamise täieliku tahte loob – püüdleb energiliselt, kohaldab teadvuse, pingutab, pürgib.

Mis on, bhikkhud, õige teadlikkus? Siin, bhikkhud, viibib bhikkhu kehas, keha olemuse vaatlemises; viibib tunnetes, tunnete olemuse vaatlemises; viibib teadvuses, teadvuse olemuse vaatlemises; ning viibib nähtustes, nähtuste olemuse vaatlemises – innukas, tähelepanelik ja teadlik, eemaldanud maailma suhtes himu ja pahameele.

Ja mis, bhikkhud, on õige keskendus? Siin, bhikkhud, bhikkhu, eraldunud naudingutest, eraldunud mitteoskuslikest dhammadest, mõtlemisega, läbiuurimisega, eraklusest sündinud rõõmus ja õnnes – esimese džhaana saavutab ja selles viibib. Mõtlemise ja läbiuurimise vaibudes, sisemise rahunemisega ja teadvuse ühtsuse olemasoluga, mõtlemiseta ja läbiuurimiseta, keskendusest sündinud rõõmus ja õnnes – teise džhaana saavutab ja selles viibib. Rõõmu ja kireta, neutraalsena, viibides teadvelolus ja tähelepanelikkuses, õnne kogu kehaga kogedes – mille kohta arijad kuulutavad: neutraalne teadlikolus ja õnnes viibimine – kolmanda džhaana saavutab ja selles viibib. Õnnegi hüljates, dukkhagi hüljates, endise heameele-pahameele hävitades, ei dukkhas, ei õnnes, vaid neutraalse teadvelolu puhtuses – neljanda džhaana saavutab ja selles viibib – seda nimetatakse, bhikkhud, õigeks keskenduseks.

„Tee analüüsi sutta“ (Maggavibhaṁgasuttaṁ SN 45.8)

***

10 mitteoskuslikku ja 10 oskuslikku tegu

Buddha õpetas, et on olemas kahte liiki käitumist:

1. õnne toov ehk oskuslik käitumine, mille juureks on ahnusetus, vihatus ja pettekujutlusetus;
2. dukkhat ehk kannatusi toov mitteoskuslik käitumine, mille juureks on ahnus, viha ja pettekujutlus.

Kehaga seotud käitumine

OSKAMATU	OSKUSLIK
1. Elu hävitamine Inimene on mõrvarlik, veriste kätega, peksab, on elusolendite suhtes vägivaldne ning halastamatu.	1. Elu hävitamisest keeldumine Elu hävitamisest loobunu keeldub elu hävitamast, paneb maha malaka ja relva, on hoolikas, lahke ning kaastundlik kõikide elusolendite suhtes.
2. Mitteantu võtmine Inimene varastab metsas või külas teiste vara ja omandit.	2. Mitteantu võtmisest keeldumine Ei võta midagi, mida pole käest kätte antud või annetatud.
3. Naudingut pakkuv vale käitumine On seksuaalsuhtes naisega, kes on oma ema, isa, nii ema kui isa, venna, õe või sugulaste ehk hõimu eestkoste all; dhamma kaitse all; või kel on abikaasa; kelle rikkumine on seadusega karistatav; või kes on ehitud kihluse märgiks vanikuga. Bhikkhu puhul tähendab see igasugust valet naudingut pakkuvat käitumist.	3. Naudingut pakkuvast valest käitumisest keeldumine Ei ole seksuaalsuhtes naisega, kes on oma ema, isa, nii ema kui isa, venna, õe või sugulaste ehk hõimu eestkoste all; dhamma kaitse all; või kel on abikaasa; kelle rikkumine on seadusega karistatav; või kes on ehitud kihluse märgiks vanikuga. Bhikkhu puhul tähendab see igasugusest naudingut pakkuvast valest käitumisest keeldumist.

Kõnega seotud käitumine

4. Vale rääkimine Koosolekul, esinduskogus, perekoosolekul, gildi kogunemisel või kuninglikus kohtus tunnistajana esinedes tunnistab mitte teades: „Ma tean,“ teades: „Ma ei tea,“ mitte näinuna: „Ma nägin“ ja näinuna: „Ma ei näinud,“ rääkides teadlikult valet enda või kellegi teise maise eesmärgi nimel.	4. Vale rääkimisest keeldumine Koosolekul,, kogunemisel või kohtus tunnistajana esinedes ei tunnista mitte teades: „Ma tean,“ teades: „Ma ei tea,“ mitte näinuna: „Ma nägin“ ega näinuna: „Ma ei näinud“ ning ei räägi teadlikult valet ei enda ega kellegi teise maise eesmärgi nimel.
5. Laimu kõnelemine Kuulnud midagi siin, kordab ta seda mujal, et inimesi eraldada; ta lahutab neid, kes on ühtsed, loob lahkhelisid, naudib lahutamist ja tunneb rõõmu inimeste lahkuminemisest ning räägib eri gruppidesse koondumist põhjustavate sõnadega.	5. Laimu kõnelemisest keeldumine Ta hoidub lahkarvamusi tekitavast kõnest. Mida ta on kuulnud siin, ei räägi ta seal, et lahutada neid inimesi teistest. Mida ta on kuulnud seal, ei räägi ta siin, et lahutada noid inimesi nendest. Nii lepitab ta neid, kes on lahku läinud, ja liidab veelgi neid, kes on koos; ta armastab koosmeelt, rõõmustab koosmeeles, naudib koosmeelt ja räägib seda, mis loob koosmeelt.
6. Karm kõne Jämedate, raskete, haavavate, solvavate, haigettegevate, vihaga täitunud ja keskendumist mittesoodustavate sõnade kasutamine.	6. Karmist kõnest keeldumine Ta hoidub karmist kõnest. Ta räägib sõnadega, mis on inimeste jaoks mahedad, õrnad ja südamlikud, viisakad, veetlevad ning meeldivad.
7. Tühi loba See on mitteõigeaegne ehk mitteajastatud jutt, mittefaktiline ehk tõelusega mittekooskõlaline jutt, mittekasulik jutt, mittedhammakohane ehk dhammale vastanduv jutt ja mittevinajakohane ehk vinajale vastanduv jutt. See on rääkimine sõnadega, mis on väärtusetud, mitteõigeaegsed ehk mittekohased, ebamõistlikud, seosetud, laialivalguvad ja kasutud.	7. Tühjast lobast keeldumine Ta hoidub tühjast lobast. Ta räägib sobival ajal sellest, mis on kooskõlas faktidega ehk tõelusega (nii nagu asjad tõeliselt on), kooskõlas kõrgema eesmärgiga, dhamma ja vinajaga. Ta räägib sõnadega, mis on väärtuslikud, õigeaegsed ehk kohased, mõistlikud, konkreetsed ja kasulikud ehk eesmärgipärased.

Meelega seotud käitumine

8. Himu Teise vara ja omanduse himustamine, mõeldes: „Oh, kui vaid temale kuuluv oleks minu oma!“	8. Himust keeldumine Ei himusta teise vara ja omandust, ega mõtle: „Oh, kui vaid temale kuuluv oleks minu oma!“
9. Kuritahtlikkus See on kuritahtlik teadvus ja pahameelne mõtlemine: „Et see olend oleks surnud, tapetud, surmatud, tükeldatud, hävitatud või mahanotitud!“	9. Kuritahtlikkusest keeldumine See on mittekuritahtlik teadvus ja mittepahameelne mõtlemine: „Olgu olendid vaenulikkusest, muredest ja hädadest vabad, püsigu nad õnnes!“
10. Valed vaated See on vale vaade ehk väärnägemus, mille kohaselt ei ole andmist, ei ole ohverdamist, ei ole annetamist, ei ole heade ega halbade tegude tagajärgi ega vilju; ei ole seda maailma, ei ole teist maailma; ei ole ema, ei ole isa, ei ole iseenesest ilmunud olendeid; ei ole maailmas erakrändureid ega braahmaneid, kes on õiget teed õigesti järginud ja kuulutavad selles maailmas ning teises maailmas (tulevikus) ülima teadmise teostanuid.	10. Valedest vaadetest keeldumine See on õige vaade ehk veatu nägemus, mille kohaselt on andmine, on ohverdamine, on annetamine, on heade ja halbade tegude tagajärjed ning viljad; on olemas see maailm, on olemas teine maailm; on olemas ema, on isa, on iseenesest ilmunud olendid; on olemas maailmas erakrändureid ja braahmaneid, kes on õiget teed õigesti järginud ja kuulutavad selles maailmas ning teises maailmas (tulevikus) ülima teadmise teostanuid.

(Sammādiṭṭhisuttaṁ MN 9, Cundasuttaṁ AN 10.176, Paṭhamasañcetanikasuttaṁ AN 10.217 jt)

***