Tarkus

Sügisel otsustasid linnud lennata koos lõunasse suurele linnukarnevalile. Enne teele asumist tuli valida parvele juht. Paabulind ajas oma uhke saba laiali ja säras päikese käes nii kaunilt, et kõik linnud hüüdsid: „Valime paabulinnu! Ta on kõige ilusam.“

Paabulind nõustus rõõmuga ja asus parve etteotsa.

Mõne aja pärast märkasid linnud, et nad lendavad tundmatumate metsade ja mägede kohal. Karnevali polnud kusagil näha. Linnud väsisid ning hakkasid paabulinnult aru pärima.

„Ma ei ole kunagi nii kaugele lennanud,“ tunnistas paabulind. „Ma arvasin, et kõige ilusam lind sobibki kõige paremini juhiks.“

Siis astus ette vana hani. „Järgige mind,“ ütles hani kindlalt.

Vana hani tundis taevatähti, jõgesid ja mägesid. Mõne päeva pärast jõudiski kogu parv õnnelikult karnevalile.

Kui sellest kuulis metsa keskel elav vana öökull, lausus ta elutargalt: „Ilu rõõmustab silma, tarkus näitab teed.“

Miks valisid linnud alguses paabulinnu oma juhiks?
Millised omadused peaksid olema heal juhil?
Kas oled kunagi arvanud, et keegi on milleski väga osav ainult tema välimuse või enesekindla käitumise põhjal? Mida hiljem avastasid?
Mis on Buddha dhamma kohaselt tõeline tarkus?