Enesepettus

Noor rebane armastas teiste loomade pesi rüüstata ja nende toitu näpata. Ühel päeval püüdis vana karu ta kinni ning sidus rebasele kaela kellukese, et ta ei saaks enam märkamatult pesade juurde hiilida ja toitu varastada.

Kuna rebane ei tahtnud tunnistada, et oli vargusega vahele jäänud, kõndis ta mööda metsa uhkelt, pea püsti. „Vaadake mind!“ hüüdis ta kõikidele. „Vana karu valis just minu välja ja sidus mulle kellukese kaela, sest ta usaldab mind kõige rohkem!“

Loomad vaatasid üksteisele vaikides otsa ega öelnud midagi.

Vana öökull aga lausus seda kuuldes mõtlikult: „Enesepettusest pimestatud meel võib pidada ka karistust autasuks.“

1. Miks ei tahtnud rebane tunnistada, et kelluke pandi talle kaela karistuseks?
2. Kuidas võib enesepettus panna inimest või looma nägema tegelikkust teisiti, kui see tegelikult on?
3. Kas oled kunagi püüdnud oma eksimust õigustada või olukorda ilusamana näidata, kui see tegelikult oli? Mida sa sellest õppisid?
4. Milline Buddha õpetus aitab näha asju sellistena, nagu need tegelikult on?