1: (number) kolm. 2: (mõnikord kirjutatakse iti) esineb tekstis millegi konkreetse äramärkijana, väljatoojana või rõhutajana, mida eesti keeles kirjutatakse kas kaldkirjas, rasvaselt või allajoonitult; otsekõne puhul tähistab jutumärke („ … “). 3: [ti, iti] nii, nõnda; sel viisil. Vorm iti esineb rohkem luules, ti rohkem kõnekeeles ja proosas.
- icceva [iti + eva], teva [ti + eva] seega tõepoolest, sestap tõesti.
- hītiha [itiha + itiha] „nii-nii“ (ehk nii ja naa) jutt, kuulujutt; suuline traditsioon = itikirā, anītiha.