thūpa

[√thū (tõusma; (pea-)tipp, kõrgeim osa, virn) + pa (element, mis viitab olekule või kinnistumisele)] "kuhjatis"; thuupa; kääbas = mälestis.

• Kellukesekujuline küngas või kääbas, monument, kuppelehitis, mis on püstitatud eesmärgia sälitada reliikviaid (säilmeid) või inimsäilmeid, ka tähistada mõnd püha paika või olulist sündmust.
• Koht, kuhu usku (saddhā) omav järgija saab vanikuid (māla), lõhnu (gandha) ja pulbreid (cuṇṇaka) tuua, avaldada kummardusega austust (āropessanti) Buddha, üksimõistnu (paccekasambuddha), arahandi või kuninga säilmetele, ning saada inspiratsiooni pikaks heaoluks ja õnneks (dīgharattaṁ hitāya sukhāya) – Mahāparinibbānasutta DN 16.
• Neli thuupa väärilist on:
  1. Tathaagata, Arahant, Õigesti Mõistnu (tathāgato arahaṁ sammāsambuddho),
  2. üksikbuddha (pacceka-sam-buddha),
  3. Tathaagata õpilane/järgija (tathāgata-sāvaka) ning
  4. kuningas rattakeraja (rājā cakkavattin) – Thūpārahasutta AN 4.247.
• Thuupade kirjelduste kohaselt saab eristada:
  1. reliikviakambriga (dhātugabbha) või -kambrita thuupa,
  2. koopaga või koopata thuupa,
  3. varakambriga (kullast) või varakambrita thuupa,
  4. rubiin-/kalliskivi-thuupa (sümboolne, müütiline),
  5. (tellis)kividest ehitatud thuupa,
  6. mullast, liivast või bambusest ehitatud thuupa (nt festvalidel),
  7. inimluudega (nn luureliikviate) thuupa (mälestuslik).
     
• thūpacīvara [thūpa + cīvara] thuupa rüü Millega kaetakse thuupa).
  
  
• Vt: cetiya (tšeetia)