tathāgata

[tathā + gata] Tathaagata.

• Buddha epiteet, mille enamlevinud tõlkevasteteks on:
  1. Tõessejõudnu ehk Tõesaavutanu (tatha tõde, tõeline, tõene + āgata tuli, saabus, jõudis, saavutas) ehk see, kes saavutas tegelikkusele vastava (yathā-bhūta) olemasolu nägemise;
  2. Nõndatulnu (tathā seega; nii; selline; samamoodi; sel moel + āgata) ehk see, kes on tulnud kui bodhisatta, et taasavastada iidne arija dhamma (ariya-dhamma) ehk õige virgumisõpetus;
  3. Nõndaläinu (tathā + gata) ehk see, kes on läinud omaenda õpetatud arija õpetuse teostamise teed, st on läinud nibbaanasse (nibbāna).
• Tathaagata on see, kellel on:
  1. ülim mõistmine maailmast (loka),
  2. ülim mõistmine maailma tekkimisest (loka-samudaya),
  3. ülim mõistmine maailma lakkamisest (loka-nirodho)
  4. ülim mõistmine maailma lakkamisele viivast teest (loka-nirodha-gāminī paṭipadā)
  5. läbistatud kõik nii maailma, selle tekkimise, lakkamise kui ka lakkamisele viiva teega seotud – kütked (visaṁyutta). – Lokasutta Iti 112.
     
     
• tathāgatassa dasabala [dasa + bala] Tathaagata kümme jõudu, vt Mahāsīhanādasutta MN 12.
• tathāgatappavedite dhammavinaye [tathāgata + pavedita dhamma + vinaya] Tathaagata deklareeritud dhamma ja vinaja = see, millest bhikkhu peab virgumise teostamisel johtuma.