saṅkappā

(saṅkappa; saṃkappanā) [saṃ + √kapp + a (saṅkappo)] 1: mõte, mõtlemine. 2: kavatsus; vt vitakka (mõtlemine).

• akusalasaṅkappā [a + kusala + saṅkappā] mitteoskuslik mõtlemine; kolm mitteoskuslikku mõtlemist (tayo akusala-saṅkappā) on:
  1. naudinguline mõtlemine (kāma-saṅkappa = kāma-saññā, kāma-dhātu),
  2. kuritahtlik mõtlemine (byāpāda-saṅkappa = byāpāda-saññā, byāpāda-dhātu) ja
  3. vägivaldne mõtlemine (vihiṁsā-saṅkappa = byāpāda-dhātu, vihiṁsā-dhātu);
• kusalasaṅkappā [kusala + saṅkappā] oskuslik mõtlemine; kolm oskuslikku mõtlemist (tayo kusalasaṅkappā) on:
  1. [maisest] loobunud mõtlemine (nekkhamma-saṅkappa),
  2. mittekuritahtlik mõtlemine (abyāpāda-saṅkappa) ja
  3. mittevägivaldne mõtlemine (avihiṁsā-saṅkappa)
     – Mahācattārīsakasutta MN 117.
     
• sammāsankappa [sammā + sankappa] õige mõte.

Sünonüümid 1: mañña. 2: adhippāya, parikappa.