Sañjaya, Sañcaya Belaṭṭhiputta

sañcayabelaṭṭhaputta [sañcaya + belaṭṭhaputta] oli üks kuuest Vana-India tuntumast ususekti juhist.

• Kuus Vana-India tuntumat rändõpetajat olid: 
  1. Pūraṇa Kassapa
  2. Makkhali Gosāla
  3. Pakudha Kaccāyana
  4. Ajita Kesakambala
  5. Nigaṇṭha Nāṭaputta
  6. Sañcaya Belaṭṭhaputta – Brahmajālasuttaṁ DN 1; Sāmaññaphalasuttaṁ DN 2; Sandakasuttaṁ MN 76; Isigilisuttaṁ MN 116; Cūḷadukkhakkhandhasuttaṁ MN 14; Nigaṇṭhasuttaṁ AN 3.74; Kaccānagottasuttaṁ SN 12.15 jt;
• Tema õpetus oli tuntud kui sañcayabelaṭṭhaputtavāda [sañcaya + belaṭṭhaputta + vāda] – Sandžaya Belatthaputta õpetus.
• Õpetas radikaalset skeptismi (ajñana) (= agnostitsism + viljatu skeptitsism), ega andnud kindlaid vastuseid eksistentsiga seotud küsimustele.
• pakudhakaccāyanavāda õpetuse põhideesid on järgmised:
  • Teatud valdkondades pole kindlad teadmised võimalikud: vältides igasuguseid metafüüsilisi seisukohti vastas kõigile küsimustele neljaviisilise “keeldumisega”:
    1. ma ei ütle, et see on nii (evantipi me no),
    2. ma ei ütle, et too nii on (tathātipi me no),
    3. ma ei ütle, et see on teisiti (aññathātipi me no),
    4. ma ei ütle, et see nii pole (notipi me no) ja
    5. ma ei eita, et see nii ei ole (no notipi me no). – Sāmaññaphalasutta DN 2.
  • Vaimse ja kõlbelise arengusuuna puudumine: täielik mitte-väitmine (amarā-vikkhepa ehk "vingerdav sofism"): ei andnud selget suunda kõlblusele ega vaimsele arengule.
• Buddha selgituse kohaselt on tegemist vale vaatega (micchā-diṭṭhi), mis ei toeta vabanemist, ja mille ta suttas toodud näite varal ümber lükkab – Brahmajālasutta DN 1; Sāmaññaphalasutta DN 2.
• Vt täpsemalt: DVE, I osa, ptk "Õige vaade (sammādiṭṭhi) ja vale vaade (micchādiṭṭhi)".