sangha,

saṅgha [saṁ + √ghaṭ + a] 1: sangha, kloostriordu; munkade kogunemine. 2: grupp; kogukond, rahvahulk; saatjaskond; mass; kogum; paljusus. bhikkhusangha [bhikkhu + sangha] bhikkhude ehk Buddha munkade sangha, Buddha enda poolt rohkem kui 2500 aastat tagasi rajatud järgijate kogukond, mis eksisteerib endiselt algupärasel kujul Birmas, Tais, Sri Lankal, Kambodžas, Laos ja Bangladeshis. Eestis hoiab Buddha loodud sangha liini elus Eesti Theeravaada Sangha. sanghānussati bhāvanā sangha meelespidamise arendamine Mahāparinibbānasutta DN 16, Uposathasutta AN 3.70 jpt. sanghagata [sangha + gata] sanghasse läinud. Sangha harmooniat toetavad kuus rõõmustavat/südamlikku dhammat (cha sāraṇīyā dhammā). saṅghapariṇāyak [saṅgha + pariṇāyaka] sangha nõuandja või juht. saṅghapitaro [saṅgha + pitaro] sangha isa.