(saddhā) [sad + √dhā + ā (saddahati)] 1: usk; usaldus; veendumus. 2: pühendumus. 3: isikunimi Saddha (Sudatta poeg thera; deva).
- Vaimne omadus, mis suunab inimest usaldama Buddha, dhamma ja sangha õpetust ning innustab seda praktikas järgima.
- Virgumise teele asumise üks peamisi põhjuseid ja eeltingimusi – Sāmaññaphalasuttaṁ DN 2.
- Üks viiest võimest (pañcindriya) ja üks viiest väest (pañcabala).
- Pāḷi tekstides eristatakse muu hulgas alusetut usku (amūlaka-saddhā) ning teadmuspõhist usku ehk selgust (aveccappasāda), mis põhineb otsesel mõistmisel ja nägemisel (ariyasaccāni avecca passati). Selle sünonüümiks on arukas ehk põhjendatud usk (ākāravatī saddhā). Seetõttu võib saddha kontekstist sõltuvalt tähistada nii tavapärast usku kui ka otsesel mõistmisel põhinevat kindlat veendumust.
- Buddha õpetas alusetu, pimeda usu eest hoiduma ja selgitas, et usk ei ole tõde ja tõde ei ole mõistmine – Caṅkīsuttaṁ MN 95.
- Vt täpsemalt DVE ptk "Dhamma põhimõisted", "Usk (saddha)".
- saddhābala [saddhā + bala] usujõud. Selle puhul eristatakse tavalist usku (pakati-saddhā) ja keskenduse arendamise tulemusel kujunenud usku (bhāvanā-saddhā); vt bala.
- saddhāya [saddhā + ya] usus; usuga.
- Antonüümid: asaddha, assaddha.
- Sünonüümid: pattiya, pasanna.