Pūraṇa Kassapa

purāṇakassapassa [purāṇa (iidne, endine) + kassapassa (deeva nimi)] oli üks kuuest Vana-India tuntumast ususekti juhist.

• Kuus Vana-India tuntumat rändõpetajat olid: 
  1. Pūraṇa Kassapa
  2. Makkhali Gosāla
  3. Pakudha Kaccāyana
  4. Ajita Kesakambala
  5. Nigaṇṭha Nāṭaputta
  6. Sañcaya Belaṭṭhaputta
     – Brahmajālasuttaṁ DN 1; Sāmaññaphalasuttaṁ DN 2; Sandakasuttaṁ MN 76; Isigilisuttaṁ MN 116; Cūḷadukkhakkhandhasuttaṁ MN 14; Nigaṇṭhasuttaṁ AN 3.74; Kaccānagottasuttaṁ SN 12.15 jt.
• Tema õpetus oli tuntud kui pūraṇakassapavāda [pūraṇa + kassapa + vāda] – Puurana Kassapa õpetus.
• Teda peetakse akiriyavāda [akiriya + vāda] mitte-tegevuse õpetuse (= amoralism) keskseks esindajaks.
• pūraṇakassapavāda õpetuse põhideesid on järgmised:
  • Teod ei kanna vilja: ühelgi teol – ei heal ega halval – pole tagajärge. Tegudel pole vilju (kamma-vipāka), karmalisi sidemeid pole olemas.
• • Pole kurja ega head: tapmine ei too kurja, annetamine ei too head; kõik teod on kaootilised ja väärtusneutraalsed.
  • Moraal on ebavajalik: moraal ja kõlblusjuhised on tähtsusetud ja tähendusetud, kuna tulemused ei sõltu teost.
• Buddha selgituse kohaselt on tegemist vale vaatega (micchā-diṭṭhi), mille ta suttas toodud näite varal ümber lükkab – Brahmajālasutta DN 1; Sāmaññaphalasutta DN 2.
• Vt täpsemalt: DVE, I osa, ptk "Õige vaade (sammādiṭṭhi) ja vale vaade (micchādiṭṭhi)".