niyama

[ni+yaṁ] 1. (enese)ohjamine, piiramine, treenimine. 2. Kindel, täpne, piiritletud. 3. Loodusseadus, loomulik/kosmiline kord. Aṭṭhasālinī, Sumaṅgalavilāsinī (Dīghanikāya Aṭṭhakathā), Abhidhammavatara jt tekstid toovad ära viis loomulikku seaduspära (pañcaniyāma) milleks on : (1) aastaaegadeseaduspära (utu-niyāma), (2) seemneseaduspära (bīja-niyāma), (3) teoseaduspära (kamma-niyāma), (4) teadvuseseaduspära (citta-niyāma), (5) dhammaseaduspära (dhamma-niyāma) Aṭṭhasālinī, lk 360–362; Sumaṅgalavilāsinī, DA.II.432, DhsA.272-274; Abhidhammavatara lk 54.