nimitta

[ni + √mā + tta] „mõõdetud all(poole)/ära“ 1: (tunnus-)märk, mille järgi kedagi või midagi ära tuntakse või määratletakse; sümbol. 2: enne; oomen (mille põhjal tehakse ettekuulutus). 3: väline ilmnemine; nähtuv fenomen. 4. (ees-)märk; siht. 5. soo märk (suguorgan). 6. alus; põhjus; tingimus. 7. mentaalne peegeldus; välise kujutise/kujundi meelesisene taasesitlus, mis ilmneb džhaanas harjutatavale objektile (nt kasiṇa või ānāpānasati) keskenduse tulemusena. Buddha eristas kahte keskendusmärki ehk -kujundit (samādhi-nimitta), milleks on (1) uggahanimitta [uggaha + nimitta] omandatud kujund ja (2) paṭibhāganimitta [paṭibhāga + nimitta] samane kujund. Buddhaghosa kirjutatud Visuddhimagga’s (5. saj m.a.j) ja Anuruddha kirjutatud Abhidhammatthasaṅgaha’s (8.-12. saj m.a.j) on lisatud nende kahe ette veel parikammanimitta [parikamma + nimitta] ehk ettevalmistav kujund (parikamma-nimitta). 8: [ni + √mā] märguanne kui vihje. animitta [a + nimitta] märgitu.