nibbāna

[nī + √vā + ana (= vana = taṇhā piltl. väljend)] nibbaana, vaibumine; = dukkha põhjuseks oleva iha (taṇhā) täielikku puudumist ilma selle taastumise võimaluseta, mis ongi Buddha õpetatud arija dhamma teostamise lõppeesmärk ja summum bonum. Absoluutne iha lakkamine kõigi ja kõige suhtes saavutatakse arija kaheksaosalise tee teostamise kaudu Dhammacakkappavattana sutta SN 56.11. See on „olemasolu, kus ei ole maad, ei ole vett, ei ole tuld, ei ole tuult, ei ole lõputu ruumi valda, ei ole lõputu teadvuse valda, ei ole mittemillegi valda, ei ole ei taju ega mittetaju valda; ei ole ka seda maailma, ei ole selle taga olevat maailma, ei ole kuud ega päikest, ... ei ole tulemist, ei ole minemist, ei ole jätkumist, ei ole lakkamist, ei ole uut sündi, ei vähimatki tuge, vähimatki liikumist, vähimatki objekti — see on dukkha lõppemine.” – Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbāna 1] Ud 8.1 Nibbaana teostanu on lõplikult virgunu, sansaara (saṁsāra) ületanud vaibunu (nibbāna), kelleks on (1) üksimõistnu (pacceka-buddha), (2) õigestimõistnu (sammā-sam-buddha) ja (3) kuulmise kaudu virgunud järgija/õpilane (sāvaka-bodhi). parinibbāna [pari + nibbāna] lõplik vaibumine. nibbānadhātu [nibbāna + dhātu] nibbaana element, mis võib olla jäägiga (saupādisesa) ehk olemasoluga seotud, või jäägita (anupādisesa), mis esineb arahandil viie koostisosa lakkamise järel, st pärast tema surma ehk lõplikku vaibumist (parinibbāna) Pāsādikasutta DN 29.